27. detsember 2010

Elu pärast. Elu pärast!

Kolme aasta pikkuseks veninud koolisaaga on lõppenud. 2007. aasta kevadel esilinastunud šokidraama „Klass“ seitsmeosaline jätkulugu on vaieldamatult üks parimaid telesarju, mida Eestis seni vändatud. Klassifilmiga seoses paiskus õhku üks suur küsimus. Kahtlemata oli vajalik koolivägivald ekraanile kiskuda, kuid milleks nii drastiline lõpp? Kas "Klassi" tegijad tahtsid tõepoolest prohvetisauaga virutada? Esilinastusest on möödunud enam kui 3 aastat, kuid kuulid pole Eesti koolides sellegipoolest vihisenud. Õnneks.
Nüüd on see küsimus kohatuks muutunud ning kõik tühimikud kinni mörditud. Tuleb välja, et "Klass" on võrdlemisi keskpärane sissejuhatus ühele väga heale seriaalile. Tänuväärsele seriaalile.
„Klass: Elu pärast“ on ennekõike stsenaristide Margit Keerdo, Ilmar Raagi ja Gerda Kordemetsa triumf. Tugev käsikiri ei ole kingitus ainult lavastajale ning näitlejatele, vaid ka vaatajaile. Rahvusvahelistelt festivalidelt kogutud loorberid kinnitavad tehtud töö väärtust. „Elu pärast“ pole loetud minuteiks ekraanil sähvatav libe meelelahutus, vaid südamepõhjast saadetud läkitus kõigile Eesti kooliõpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele. Tragöödia, mille juurde film meid juhatas, muutub ühtlasi teravaks hoiatuseks kogu ühiskonnale. "Elu pärast" rabab õõvastava ambivalentsiga: vaataja ette laotub juhtum, kus ei ole võimalik tõmmata selget piiri kurjategijate ja ohvrite vahele. Me oleme mõistetud pealt nägema seitsme erineva inimese heitlusi iseendaga, tohtimata seejuures kedagi neist plussi või miinusega märgistada. Jääb vaid ebamugav arutluskohustus: kuidas meie tema või tema olukorras käituks? Hiilgav kontseptsioon, mis laseb vaatajal seitse korda vaatepunkti vahetada, teeb sarjast ülivajaliku empaatiavõime lühikursuse.
Ehkki kohati veidi ületeatraliseeritud ja vildakate detailidega (ontlikust väikelinnast Antslast sai 4. osas kahe majaga kolkaküla), jutustab "Elu pärast" läbinisti inimlikku lugu. Hingega täidetud rollid suurepärastelt näitlejatelt (Laine Mägi, Margus Prangel, Laura Peterson ja muidugi kogu võrratu noorte osatäitjate ansambel), hästi viimistletud misanstseenid ning hoogne ja pingeline süžee said kroonitud õnneliku lõpuga. Ei midagi lääget ega võltsi. Lugu, mis oli sisustatud kõhkluste, piinade ja pisarate ning hirmu ja vägivalla toksilise seguga, jätab vaataja teadvusesse trööstiva lootusekiire.
Jääb lootus, et neid traagilisi vigu, mida õpilased, õpetajad ja vanemad tegid, enam ei korrata – ja kui keegi ka väljaspool sarja tegelaskonda neist õppust võtab, oleme kõik võitjad. Sarja õpetussõnadest jääb aga vaibumatult kajama tähtsaim: hoolige ja ärge vaikige! Iga eksimus on lunastatav ja kõige valusam probleem lahendatav. Elu läheb edasi. Elu pärast.

24. detsember 2010

Ilust, rahust ja kilekotist

Pimedus… Vähe päikest, palju morne nägusid. Põhjamaine masendus. Mõni talv ei anna lundki, ainult pori. Hall tujutu taevas… Pikk-pikk ohe südamepõhjast… Kindlasti oled, hea lugeja, mõelnud, miks ei hellita Eestimaa meid küllusliku päikesepaistega. Miks ei võiks olla kogu aeg soe, et ninad ei tilguks ja käsi poleks vaja kinnastesse peita? Kas ei võiks olla rohkem ILUSAT ilma?
Kümme aastat tagasi võitis kinodes vaatajate südameid film „Tabamatu ilu“, kus mitmete kaasaegse ühiskonna hellade kohtade kõrval mõtiskletakse ka ilu ja inetuse teemal. Üks linateose tegelastest, noormees nimega Ricky, näitab oma naabritüdrukule videot väikesest tuules tantsivast kilekotist. Ta ütleb, et see on kõige ilusam asi, mida ta kunagi lindile on püüdnud. Tundub, et Ricky oskus näha ilu kõikjal enda ümber ei sobigi moodsasse infoajastusse. Ta jääb võlutult vaatama väikest valget kilekotti või tee ääres lebavat surnud tuvi – aga see ei ole ju normaalne, või kuidas?
21. sajandi inimene peab nägema kõiges ja kõigis vigu, peab olema kriitiline ning valmis märkama igas olukorras teiste eksimusi, et neile ära panna! Kes paneb ära, see on tegija, eks ole? Me peame olema iga hinna eest edukad ja üks võimalus selleks ongi konkurentidele „käru keerata“. Muidugi ei ole kellelgi ka aega. Tööd, rabelemist ja stressi on see-eest palju, sest pangakonto nõuab paisutamist. Vähemalt naabrist tuleb üle olla! Isegi virisemiseks hakkab aega nappima. Ja naeratavad näod jahedas sombuses kliimas – see on võimatu!
Maailm muutub kiiresti. Kõik kallineb, kiireneb ja kuhjub. On kerge kaotada tasakaalu ja kindlameelsust. Ebakindlusest sünnib aga hoolimatus. Siit edasi on sallimatuse, vihkamise ning vägivallani lühike samm.
Kõik tahavad elada rahus, kuid vähesed oskavad rahu säilitada. Pole vaja pöörduda Lähis-Itta, et näha sõda. Sõda toimub iga päev ning paljude inimeste hinges. See ei ole meie ajastu eripära, nii on alati olnud. Inimene on loomuselt sõjakas loom. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta ründab. Samamoodi käituvad kiskjad, kui võõras isend nende territooriumile tungib. Sõda ei tähenda ainult kuulipilduja tärinat ja lendavaid granaate. Iga halb sõna on relv, illegaalne tööstustoodang, mida saab kasutada teiste vastu. Hinge kogunenud vimm ning haiglane rahulolematus käituvad laenguna, mis võib vallandada kontrollimatu purustusjõu. Sihtmärgiks, ohvriteks on ikka inimesed. Kui sõjas kasutatavateks relvadeks jäävad vaid sõnad, on maailm kergelt pääsenud.
Enam kui kolme aastakümne eest salvestasid inglise laulja David Bowie ja tema ameerika kolleeg Bing Crosby koos jõululaulu „Peace on Earth/Little Drummer Boy“, millest kujunes Suurbritannias legendaarne hitt. Selles igihaljas duetis küsib Bowie: „Rahu maa peal… On see võimalik?“ Täpset vastust ta ei anna: „Võib-olla näeme seda päeva…“ Jälle see „võib-olla“! Kas maailmas ei olegi midagi kindlat? Kuidas säilitada tasakaal, et hingest ja maailmast kaoks ebakindlus, vihkamine ja sõda kõigis vormides? Igaüks teab vastust, aga paljud ei küsigi seda küsimust. Nad tahavad sõdida.
Ilu ei tähenda täiuslikkust, vaid austust millegi „ilusa“ vastu. Mida inimene peab ilusaks, seda ta rikkuma ei kipu. Kes õpib nägema ilu, õpib ümbritsevat – nii inimesi, asju kui loodust – austama. Nõnda väheneb tung otsida vigu, otsida ebakindlust, otsida sõda. Kes austab, ei kadetse ega vihka. Ta on rahujalal iseenda ja kogu maailmaga.
Kui järele mõelda, leidub elus siiski üht-teist kindlat – varsti külastab meie kõledat põhjamaad jälle kevad, päevad venivad pikemaks ja täituvad päikesega. Aga kindel võib olla ka selles, et lühikesele suvele järgneb sombune sügis. Jälle tekib hinges rahutus, sünge masendus. Vinge tuul tungib hõlmade vahele. Värvi muutnud lehed langevad ja jäävad porilombile ujuma. Tinahallis taevas hõljub mingi magus nukrus. Langevad esimesed lumehelbed. Nad maanduvad paksudel üleriietel, et seal malbelt sulada. Hmm… Kõik see polegi nii kole, või mis?
Ja kas sa märkasid seda väikest valget kilekotikest, mis tuules nõnda kergelt tantsib? Ta tantsib sulle.
...

20. detsember 2010

Tavalised imelapsed

Kuulsatel saatesarjadel „Britain’s Got Talent“ ja „America’s Got Talent“ põhinev andekate inimeste otsing on rajatud kahtlasele vundamendile. Kuidas küll võrrelda võrreldamatuid andeid? Kas Eno manipuleerib palliga paremini kui Madis laulab? Või on Mark soolonäitlejana andekam kui Marta ja Edgar akrobaatide duona? Jaburus! Aga mäng nõuab mängimist ning kaasaelamist.
„Eesti talent“ võiks ideeliselt olla projekti „Talendid koju!“ vastupidine variant. Kui oleme andekad inimesed üles leidnud, kõlbab neid ka teistele ilmakodanikele näidata. Meelelahutustalendid võiks olla eduka promokampaania korral hinnaline eksportkaup. Interneti mõjuväljas kokkutõmbunud maakeral pole miski võimatu. (Olgu Susan Boyle’i juhtum kõigile hoiatuseks!)
Saatesarja käigus tõusis aeg-ajalt nurinat, nagu poleks Eestis üldse silmapaistvaid andeid. Laulmine ei ole talent? On küll, igaüks ei pea ju viisigi. Tantsimine pole talent? Muidugi on, tants eeldab hiilgavat koordinatsiooni, füüsilist ettevalmistust, keha valitsemist.
Üldiselt kiputakse ette kujutama, et TALENT tähendab midagi kohutavalt erilist, sensatsioonilist, jahmatavat. See on poolik tõde. Iga inimene on mingil alal vähem või rohkem andekas. „Eesti talendi“ kohtuniketrio ülesanne oli eraldada vaid terad sõkaldest ja lambad sikkudest. Meie seas liigub hulgaliselt inimesi, kes pühendavad end mõnele harrastusele ning tegelevad sellega siirast armastusest, ei raha ega kuulsuse pärast. Talendisaade ongi selleks, et neid tavalisi inimesi märgata ja esile tõsta.
Ei maksa arvata, et meil pole selliseid andeid, mida suure kella külge riputada ning ammulisui imetleda. USA oma 300 miljoni ja Suurbritannia 60 miljoni asukaga on inimressursilt hoopis teise suurusjärgu tüübid, kuid meie finalistiderivi ei jäänud ameeriklaste-brittide talentidele ühegi mõõdu poolest alla.
Rahvuslik alaväärsuskompleks tuleb välja ravida ja verinoori/muldvanu talente meil selle tarbeks jagub. Michael Jacksoni väike kloon Meel on võrreldav Briti talendisaate II hooaja võitja George Sampsoniga, saarlaste Semiir 2009. aastal võitnud tantsutrupiga Diversity. Saate konkurentsitu tšempioni, lehepillivirtuoosi Erki-Andrese teisikut ei ole aga seni kummalgi pool ookeani nähtud.
„Eesti talent“ andis vähemalt kolm õppetükki, mida tasub meeles hoida:
1) trummid ja pulgad leiavad väärt omaniku vaatamata vanusele
2) tugev tahtejõud lubab isegi kõveraks väänatud kontide kiuste saltosid visata
3) igas murulapis on peidus mitu orkestritäit pasunaid…
ja kõik talendid ei ole Eestist ära kolinud. Nad on meie keskel, et kogu seda pisikest ebakindlat rahvakillukest innustada ja inspireerida.

15. detsember 2010

Kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde

Kena kuldne kringel
on mu jõulusalmis.
Selle tuttav ingel
tegi ahjus valmis.

On aeg, püha jõuluaeg, imedeaeg, mil õhk inglite tiivaplaginast tiine. Tavaliselt näevad nad välja sellised:


Kuid on nähtud ka sihukesi inglikesi:

Õigupoolest hakkas inglite sugu õrnemaks muutuma alates renessansiajast, varem olid Issanda teenrid valge tooga all ikka boksereid kandud.
Piiblis tuhnides ei jää kahtlustki, et paari tuhande aasta eest kujutati ingleid ette noorte meestena, kellele polnud miski inimlik päris võõras. Vanas Testamendis pajatatakse "Jumala poegadest" (1Ms 6:2,4), kes moodustavad ilmselt taevaliku õukonna või armee. Inglid tekitavad aukartust ja suisa hirmu nii jõuluöö loost tuntud karjastes kui Jeesuse hauda külastanud naistes, kuid enamasti ilmutavad nad end täiesti tavaliste inimeste kujul, mistõttu "ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid" (Hb 13:2).
Apostel Paulus soovitab "inglite pärast" naistel pikad juuksed kinni katta (1Kr 11:10), millest võiks järeldada, et palvetavatel naistel on oht tiivulisi noormehi tahtmatult kiusatusse ajada. Seda, et inglid võivad lihahimu tunda ja surelike neidudega lapsi saada, kinnitab ka järgnev piiblisalm: "Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed." (1Ms 6:1-4) Taoliste pattude eest ei jäta Jumal ingleid karistamata: "Nii nagu ka Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena." (Jd 7) Inglite inimlikud pahed on Issandale hästi teada: "Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks" (Ii 4:18).

Miks ei võiks siis inglid sellised välja näha:




Ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks (2Kr 11:14)!

8. detsember 2010

Autorid varjus

- Ma ei tea poliitikast mitte midagi.
- Sa ju hääletasid tema poolt?
- Adam Langi poolt? Muidugi hääletasin, kõik hääletasid. Ta ei olnud poliitik. Ta oli hull.

Tallinnas välja jagatud Euroopa Filmiakadeemia auhindadest läks lausa pool tosinat Roman Polanski viimasele sepistusele "Variautor" (The Ghost Writer). Tubli järg Berliini festivalilt saadud hõbekarule ja hea märk Oscari-nimelise kuldmehikese tulekuks. Kummalisel kombel polegi Vana Maailma kriitikud "Variautorile" ette heitnud muud, kui et tegemist olla liiga ameerikaliku filmiribaga, mis "ei esinda euroopalikke traditsioone". Selline kriitika pole tõsiseltvõetav. Pigem on Robert Harrise romaanil põhinev linalugu liig ümmargune ja kenasti äraklanitud, et filmiajalukku mingit püsivat jälge jätta.
Üle ilma tuntud staaridesalk (Ewan McGregor, Pierce Prosnan, Olivia Williams, Kim Cattrall) tulistab korralikult, käsikirjas on pinget, Brosnani kehastatud peaminister tekitab tahtmatult erutavaid seoseid Tony Blairiga, kuid... Poliitiline thriller jääb vaatajale ikkagi kaugeks, kui ta ei leia pidepunkti, mis teda mõne karakteriga samastama sunniks. McGregori Variautor, kelle tegelik nimi jääbki saladuseks, ei ole nii särav kangelane, et tema heitlustele tõe ja õigluse eest peaks tingimata, keel hammaste vahel, kaasa elama. Isegi tema müstiline hukk (?) ei sünnita kaastunnet.
Üks iva Polanski filmis siiski on. Rahvusvaheline poliitika käib sageli üle rahvaste ja üksikute inimeste. Siit võrsub küsimus: kelle nimel siis ikkagi poliitikat tehakse? Ja kas lihtkodanikud ikka teavad, keda nad ennast valitsema valivad? Polanski, kelle suhted võimudega pole viimaste aastakümnete jooksul samuti kuigi roosilised olnud, hoiatab vaatajat ning see hoiatus kulub marjaks ära.
Ei saa salata, et omajagu pipart puistab linaloole režissööri/kaasstenaristi vastuoluline minevik. (Nähtud Polanski töödest on mulle kõige sügavamale südamesse pugenud "Tess", mida pole asjata peetud filmikorüfee kõige intiimsemaks tööks.) Kinokunstnike tsunfti ringkaitse ei tohiks siiski hägustada Polanski edasiste tööde väärtust või väärtusetust. Võimu ja vaimu vahelisest ühildamatusest tekkinud lüngad on teinekord kunstnikele head pelgupaigad, kuid olulisem on, et isegi kui autorid varjus püsivad, lastaks loomingul vabalt kõnelda.

3. detsember 2010

Sõnad leitud!

Avaõiguslikus teles näidati uudist sellest, kuidas valitsus eraldas Euroopa Liidu juhindi survel raha Võrumaa taristu arendamiseks. Peavoolustamisest eemal asuvaid piirkondi ähvardab teisestamine, mis võib ohtu seada nende kestlikkuse. Vabasektorist tulev toimeabi aitab siiski toimijatel tagada hüvede võrdse jaotuse.

Mine sa tea, ehk võib juba mõne aasta pärast kusagilt netiportaalist sarnase sõnastusega uudisnupukest lugeda. Presidendi sõnause tulemused on selgunud ja nagu ma paar kuud tagasi kahtlustasin (Otsime sõnu!), ei olnud välja pakutud mõistetele just lihtne ega ka tingimata vajalik eestipärast vastet leida. Avalikkuses paisutavad uued sõnad üles parajat kära, sest tavaline keelekasutaja on väga konservatiivne. Mis sõnad need sellised on? Jaburus, idiootsus kuubis! Kes neid nn. sõnu kasutama hakkavad? Kuss-kuss, kallis eesti rahvas! Rohkem teravat meelt ja lopsakat keelt! Miskipärast võetakse maavillased uudissõnad vastu suure umbusuga, kuid ingliskeelsete mõistete näppamisel ja eesti keelde seadmisel ei tunta vähimaidki süümepiinu. Võõra keele ees lömitamine võib ju mugav olla, kuid olgu omas keeles ka oma meelt ja iseloomu.
Sõnausel esile tõstetud sõnades ei ole tegelikult midagi väga uudset ja hirmutavat. Peamiselt on uute mõistete loomisel kasutatud juba igivanu tüvesid. Samas tuleb hoiatada, et tüvede liigsel ülekoormamisel tekib hulk kergesti segiminevaid sarnassõnu ehk paronüüme. Käitlema, käsitsema ja käsitlema; õieti ja õigesti; enne ja ennem on üksikud näited terminitest, mille erinevad tähendused märkimisväärselt paljudele eesti keele pruukijatele ähmaseks jäävad.
Missugused need (peaaegu) tutt-uued sõnad siis on?

Taristu – huvitava kõlaga loogiliselt konstrueeritud sõna, ehkki võib esialgu võõristust tekitada. Tüvi tari seondub mulle esmajoones tarjaga, mitte tarindiga, kuid infrastruktuur on ju kah omamoodi tari.
Averus/avera/AE-koostöö – uue tüvega sõna ja tulnukas Marsilt võivad lihtsureliku ähmi täis ajada. Harjumise asi. Viiekümne aasta pärast elab eestlase ühes naabermajas moslem ja teises marslane. Rääkimata sellest, et kõik teavad, mis on averus.
Avaõiguslik – siin on nüüd küll lati alt läbi joostud, kuid eks lühem vorm ole lõppude-lõpuks ikkagi suupärasem ja säästab nii lõualuid kui väljaütlemiseks kuluvat aega
Juhind – Põhja-Ameerika avastamine. Juhend, juhis, juhind… Saa nüüd aru, mis mida tähendab!
Teisestamine – Lõuna-Ameerika avastamine. Ometigi lihtne ja loomulik sõna, võiks käibele lasta küll.
Toimija – nüüd on ka Kariibi meri avastatud
Kestlik – on see tõesti uus sõna? Isegi Wordi tekstitoimeti tunneb seda. (Muide, toimeti on kah uudissõna.)
Peavool – ei midagi uut päikese all. Olen isegi siinsamas Mõtteaidas sama sõna kasutanud
Toimeabi – miks ka mitte, tuleme toime
Vabasektor – selgusetuks jääb, miks peaks kolmas sektor olema vabam kui esimene ja teine. Vabakond ühiskonna sünonüümina toob kaasa veel rohkem segadust

Parimad (ja lustakamad) keelepalad tulid lisakaubana hoopis selliste mõistete hulgast, mida võistlusele ei oodatudki. Kärgpere ja tundetaip on nii erutavalt küpsed sõnad, et jääb vaid üle imestada, miks ei võinud neid varem sõnastikest leida. Ka koval kohaliku omavalitsuse lühivormina on päris nutikas leid.
Lisaks neile meeldib mulle hullupööra suudlemise sünonüümiks pakutud huulitsema, mille kohe kindlasti kasutusele võtan. (Kuidas ma küll varem ainult suudlemise ja musitamisega hakkama sain?)
Häid sõnu tilkus veel mitmesse valdkonda, nagu sport (muskeldus fitnessi asemel; kuulingbowling), kulinaaria (muhvel – muffin; pulktuhlid – friikartulid), olme (tuulu – tolmuimeja; panik – kindalaegas), internet (kajam – blogi; meitla – sotsiaalvõrgustik) ja isegi ilm (lumelema ehk lund sadama!). Nii mõnigi uus sõna tekitab muige suunurka, kuid mäletatavasti sündis masu paari aasta eest samuti vaid naljana ja pealegi ilma presidendi utsitamiseta. Eks tuulest ja rahvaluulest keelele tulnud sõnad olegi kõige elujõulisemad, kuid loodetavasti jätkub rahval siiski piisavalt mängulusti, julgust ning head tahet, et vähemalt mõnigi värsketest mõistetest lahkelt omaks võetaks. Keel pole kinnitinutatud konserv, vaid ikka akvaariumis libedasti lupsu lööv vaba organism, mida tuleb aeg-ajalt ka toita.

Õk, niikaua kui väljas lumeleb, lõpetan ma selle kajami postituse ja lähen aeglen natuke mõnes meitlas. Õhtul algab mul muskeldus, enne seda jõuan veel mõned pulktuhlid põske pista!

21. november 2010

Tere!

Ajal, mil võtmesõnadeks on "sotsiaalmeedia" ja "suhtlusportaal", vaevlevad inimesed, iseärnis siinsel niru kliimaga pimedavõitu laiuskraadil, tõsiste suhtlusprobleemide kütkes. Viisakus ja austus kipuvad jääma omadusteks, mida väga välja näidata ei taheta. Kuid nii mõnedki väärtuslike suhete purunemisest tingitud hingehaavad jääks olemata, kui inimesel jätkuks julgust avaldada seda, mis sisemuses pakitseb. Avalikes kohtades ettetulevad närvilised olukorrad oleks maandatud, kui näidataks rohkem pikka meelt. Väiklus on kõige verisemate sõdade kütus.

Ühesõnaga... jah, seda kõike saab öelda vaid üheainsa sõnaga. "Tere!", "Palun!", "Tänan!" ja "Head aega!" on tillukesed lendväljendid, kus peegeldub ometi viisakus, austus ja pikk meel - vaba ja eluterve suhtluse olulisim kontsentraat. Partnerid, keda ühendab austus, ei saa teineteisest mööda rääkida. Ja ometi tundub mulle siinsamas Eestiski, et enamik mu rahvuskaaslastest ei räägigi eesti keelt, ei tea, mida vastata, kui neile öeldakse siiralt "Tere!" Jah, meie teada-tuntud vanasõna väidab küll, et vaikimine on kuld, kuid sageli maksab suupidamine vaid kassikulla hinda.

Täna on terepäev. Kui viisakus pole just kõige laiem iseloomujoon, tasuks teresid vähemalt selleks päevaks koguda ja nad kõik heldelt laiali jagada. Kas viisakust saab kampaania korras edendada, on muidugi küsitav, kuid olgu siis tänanegi päev selleks üheks aastas, kui tere ei maksa midagi ja ka vihavaenlase tervitamine ei võta suuremat tükki küljest. Niisiis...

Tere! :)

9. november 2010

Mardil küüned kihelevad

Kui oktoobri lõpp taas läheneb, löövad mitmel pool helendama võika irvega mutantkõrvitsad ja koguni paduluterlikud põhjamaalased räägivad õhevil ilmetega pühakute eelõhtust, mil lapsed luukerede ja nõidadena ukselt uksele kommi nõudmas käivad. Ja kui kommi ei saa, ähvardatakse tõsiste sanktsioonidega.
Seesinane hullus, mida halloweeniks nimetatakse, ei jäta ühtki tsiviliseerimata punkti puutumata, isegi Google'i avaleht peab oluliseks seda tähtpäeva värvika erikujundusega rõhutada, rääkimata siis lõpututest stiilipidudest, mida samal ajal siinsetes ööklubides peetakse. Maagia on Harry Potteri valitsusajastul muidugi väga lõbus ja kergelt müübiv nähtus, kuid teisalt äratab 31. oktoober tõsist hirmu - ning seda mitte nõidade ja vampiiride ees. Lubagem küsida: milleks meile halloween? Eestlased on ikka hallidest aegadest pääle mardi- ja kadripäeva pidanud.
Halloween on keldipärane tähtpäev, mis Ameerikas kommertslikuks jandiks pööratud ja üleilmastunud massikultuuri voolus ka mujale maailma laiali valgunud. Laternkõrvitsate valmistamine ei ole muidugi patutegu, kuid kõrvitsaid uuristades ei tohiks siiski ära unustada, et meil endilgi on väärtuslikku kalendripärandit.
Sarnaselt halloweenile seondub mardipäev hämara hingedeajaga, talvisele pööripäevale eelneva perioodiga, mil ka loodus vaikselt kooleb ja vahid teispoolsuse väravatel tukuvad. Just sellisel ajal on soodus aeg esivanematega lepinguid sõlmida. Teadmiseks neile ristiusust rikutuile, kes iidsete rahvatarkustega kursis pole: surnute hingedel on head sidemed viljakushaldjatega ning kui sügiskaamoses ringi ekslevatele esivanematele meele järele olla, võib uueks aastaks paremat vilja- ja karjaõnne loota.
Martijooksmine oli maagiline akt. Külanoored mähkisid end surnu ehk kolli moodi kaltsudesse ja panid nahkse maski ette. Tanumaid mööda ringi luusides ning hää viljaõnne soovidega talust tallu käies ärgitasid nad tõelisi esivanemaid samamoodi talitama. Noortele antud tänuand oli ühtlasi ohver vaimudele.
Nüüdseks on selle rituaali usuline tähendus hääbunud, kuid mardisanditamine ise möödaniku mälestusena alles. Mälestused vaimsest pärandist vaid rikastavad ja annavad võimaluse iseenese üle uhkust tunda. Jah, olgugi et mardi- ja kadripäev pole nii kapitalistlikud ja seksikad (ühesõnaga litsakad) tähtpäevad kui halloween, on nad ikkagi päris meie omad, siin eestimaise sõnniku peal idanenud, võrsunud ja õitsenud. Ajaga tuleb mõistagi kaasas käia ning lisamaks martidele-kadridele seksikust – või viisakamalt öeldes erutavat lisakvaliteeti, mis noori ja vanu ka edaspidi kõnetaks, tuleks mõelda nende iidsete tähtpäevade turustusstrateegiale.
Ehk võiks kõrvitsalõustadele konkurentsi pakkuda kodumaised mardimaskid, mida lasteaias, koolis ja miks mitte ka töökollektiivides ühiselt meisterdada? Uue aasta potentsiaalse tulu nimel läheks käiku ka kõikvõimalikud marditalismanid, särgid, kujud, tassid ja viljakust kindlustavad sekslelud... Jänkimaal on vändatud mitmeid halloweeni-õudukaid, kuidas oleks ühe korraliku mardipäeva-teemalise õõvari kinolinale toomisega? Rohkem mardisante meediasse, rohkem mardilaatu! Koolides võiksid algklassid kokku panna väikese lustikava ning martide ja kadridena kohalikke ettevõtteid-asutusi külastada, et tublit äriõnne soovida. Ideid jätkub - peaasi, et ka jooksutraditsioon jätkuks.
Mart on kaugelt vaimudeilmast tulnud, ootab teine nüüd kapitalistlikku maailma ukse taga. Varbad külmetavad, küüned kihelevad. Laske mardil sisse tulla!

6. november 2010

Suudlus enne abielu - veel üks surmapatt?

Minu sarved hakkasid koledasti sügelema, kui Eesti Ekspress ilmutas usutluse, mille esimene küsimus sai järgmise vastuse: "Me oleme oma koguduses lihtsalt aru saanud, et kõik probleemid tulevad sellest, et inimesed ei tea tõde." Nende sõnade taga on kristlik demokraat Valentine Alvre, liikumise "Abiellu süütult" üks eestvedajaist. Nüüd me siis teame, et TÕDE on turvaliselt hoiul Viljandi Elu Sõna koguduses... Või siiski ei ole? Võtaks hetke mõtlemisaega.

Miks peaks inimene, olenemata sellest, on ta usklik või mitte, olema veendunud, et ainult tema teab puhast tõde (ehk seega: kõik, kes arvavad teisiti, eksivad)? Miks ei võiks igaühel olla oma isiklik tõde? Ka soovitus süütult abielluda pole enamat kui üks arvamus paljudest. Kui neiu/noormees leiab, et tema südametunnistus ei luba enne abielusõrmuse sõrmetorkamist suguelu elada, siis palun! Elage, aga ärge suruge oma elumustrit teistele peale. Inimeste kasvatus, iseloom ja maitse on tihtilugu äärmiselt erinevad, ei saa sundida kõiki jumalaloomi klimbisuppi sööma põhjusel, et mõnedele klimbid meeldivad.

Teisest küljest on Alvre ja tema mõttekaaslaste püüdlused kooskõlas kiriklike trendidega. Ajastul, mil kiriku mõju ühiskondlik-avalikul tasandil peaaegu puudub (see käib eelkõige Euroopa kohta), üritavad kristlikud kogudused säilitada vähemalt kontrolli moraali üle isiklikus sfääris. Niisiis tõlgendan ma Viljandi elusõnalaste tõekuulutust kui püüdu traditsioonilisi kristlikke moraalinorme üles soojendada ja Eesti ühiskonnas vähemalt mingil tasemel taas maksma panna. Paraku on Eestimaa paene-paganlik pind selliste seemnete külvamiseks küll ütlemata ebasoodne.

Alvre kurdab, et varajases eas kogetud intiimvahekorrad "rikuvad, lõhuvad" ja ka "suudlemine vallandab siiski sellised tunded, kus inimene võib libastuda". Muret noorte seksuaaltervise üle ei tasu loomulikult alahinnata. Enne selle tõsise täiskasvanute tegevuse juurde asumist võiks teineteist ikka korralikult tundma õppida. Noortele tuleks juba koolipingis selgeks teha, et üheöösuhted ja liiga tormakas neitsirüü seljastheitmine võivad hilisemas eas kaasa tuua keerulisi seksprobleeme. Süütult abiellumine näib ehk mõnevõrra vanamoodsana, paljude noorte jaoks isegi naeruväärsena, kuid moest läinud kombe järgimine pole iseenesest häbiasi.

Aga piirangutel on kah piirid. Kui kaks armunut teineteist enne pulmapäeva ei suudlegi, kuidas nad siis üldse teavad, et nad teineteist armastavad? Suudlus on ju armastuse pitser! Oma seksuaaltungi mahasurumine ning koguni intiimsete puudutuste vältimine ei lähe grammigi kokku mõistusliku käitumisega. Milleks iha peita? Inimene on ise oma keha peremees, sisemist kirge lämmatades saab õiglasest peremehest jõhker türann. Kui noored armunud valitsevad hinge ja keha mõistusega, unustamata seejuures loomulikke instinkte, ei heida ükski kurat nende peale varju. Armastus... ei ole patt.


Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi - seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! Hõisakem ja tundkem sinust rõõmu, ülistagem sinu armastust enam kui veini!

(Piibel. Ülemlaul. 1:2-4)

31. oktoober 2010

Usu või ära usu

Tallinna väisava korea imepastori visiit on parajat, isegi keskmisest parajamat elevust tekitanud ja hulga haisvat prahti pinnale uhtunud. Jumala tädipoja vend tuli ju isiklikult pimeduses vaevlevat paganarahvast päästma! Eks kuradi käsilased ole varemgi risti nähes kisama pistnud, kuid see kära pole ainult Euroopa kõige ilmalikuma (ehk peenemalt öeldes: dekristianiseerunuma) riigi eripära. Taoline korea kultuuripäevade pähe reklaamitud hiigelfarss on tekitanud negatiivset reaktsiooni mujalgi, ka neis paigus, kus igat masti karismaatiliste usuühingutega harjunud ollakse. Jumala lähima sugulase Lee enam kui veidravõitu sekt pole pealegi mõni nurgatagune viimsepäevakuulutajate vennaskond, vaid tõhusate ärisidemetega ja üleilmset haaret võimaldav ettevõte.
Lõuna-Koreas (kust pärineb muide ka paljutõotav muunide usuliikumine ehk Unification Church) on kirikud ennekõike äriühingud, turumajanduslikule liistule tõmmatud uskumused ei erine mistahes laiatarbekaupadest, jumalateenistus on teenus nagu hambaravi või autopesu. Paljalt vaimsete palade pärast suuri rahvamasse kokku ei kuhja, inimestele tuleb esmalt lubada miskit materiaalset, mida ka käega katsuda saab ja suhu torgata kõlbab. Meenutuseks - 1990. aastatel meelitas kirik Eestiski rahvast kokku tasuta humanitaarabiga. Mõningad baptistlikud, nelipühilaste ja adventistide kogudused peibutavad prii tavaariga veel nüüdki, ehkki heast elust ära rikutud eestimaalased neile enam tormijooksu ei korralda.
Veidi arusaamatuks jääb, miks tekitas halva mainega Lee sekti komöödia kohalikes usutegelastes nõnda tugevaid külmavärinaid. Avaldused stiilis "korea pastor viljeleb valeõpetust" ning "tegemist on täiesti irratsionaalse ja primitiivse usuga" ei tohiks kuuluda haritud teoloogide kõnepruuki. Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariigis usuvabadus, seega pole ka "õiget" ega "valet" kristlikku õpetust. Ja kui on, siis lubage küsida, kes õpetavad ilmeksimatult õiget ristiusku: kas ainult luterlased? Katoliiklased? Õigeusklikud? Metodistid? Ususõdade aeg on möödas, seltsimehed! Lee imetegudel põhinevat usku ei saa nimetada ka millekski algeliseks või irratsionaalseks, sest usk peabki olema lihtne ja irratsionaalne, vastasel juhul poleks tegemist usuga. Või on Jeesuse neitsistsünd ja surnuist ülestõusmine loogilised ratsionaalsed faktid?
Religioon ei tee inimest vaimu poolest vaesemaks, niikaua kui ka mõistusel on sõnaõigus. Iseasi, kas usku ja usaldust väärib selline Lee-taoline usujuht, kes vassib, valetab ja oma publiku arvel nalja teeb - ning seda kõike oma suurushullustuse toiteks.

26. oktoober 2010

Oh sa pagan!

Eestlased on ennast ikka metsarahvaks pidanud. Pidulikel puhkudel istutatakse puu. Vägilased saavad kaela tammepärjad. Lahkunud maetakse metsa alla. Suvel käiakse palude ja laante vahel marjul-seenel, talvel suusaradu tallamas. Selle asemel, et pühapäeviti kirikus istuda, minnakse pigem metsa jalutama. Põhja-Euroopa on endiselt tihedalt metsastunud ja laaned-salud au sees (Põhjala metsatööstus on muidugi ka arvestatav majandusharu).

Metshaldjas
Traditsioonilise uskumuse järgi liiguvad metsasügavustes mitmesugused üleloomulikud olendid, nende seas haldjad. Rootsi teadlane Torsten Löfstedt jõudis oma uurimistegevuses järeldusele, et metshaldjas pole mingi nähtus, mille olemasolu saaks kinnitada või ümber lükata. Usk haldjatesse väljendab hoopis inimese suhet metsiku loodusega, millele on antud inimlikke jooni.

Mets toidab, aga võib ka eksitada, metsast saab varju, kuid seal elavad ka näljased kiskjad. Seetõttu on haldjadki rahva ettekujutusis vastuolulised olevused. Suhteliselt hõreda asustuse tõttu on eestlased pidanud metsaga hästi läbi saama. Sajandite vältel on mets olnud siinsele rahvale parimaks kindluseks. Sinna põgeneti sõja ja katku, mõisniku meelepaha ja nekrutiksvõtmise eest, 20. sajandil võõra võimu eest, südames killuke vabadust…

Rahvausundis kuuluvad metsaelanike hulka vanapaganad, kelle olemus paistab eriti intrigeeriv. Vanapaganaid on kujutatud kurjade vaimude ja eksitajatena, kuid nad said ka inimestega hästi läbi ning neil võis koguni külas käia. Vanapaganate pulmades ja katsikutel olevat uhke pidulaud maitsvate toitudega, mis muutuvad aga sõnnikuhunnikuteks niipea, kui keegi külalistest palveid lugema või riste tegema kukub. Vägev Vanapagan võib vahel pinnavorme tekitada – Võrumaal Läti piiri ääres laiub siiani imekaunis roheline Paganamaa, kuhu vanapagan rahva mäletamise järgi oma jäljehauad oli jätnud.

Kuigi sageli püüab Vanapagan lõhkuda jumala kätetööd (nagu kirikuid) või ehitada ise näiteks silla või veski, ei saa ta sellega peaaegu mitte kunagi hakkama. Osa pärimusi väidavad siiski, et vanapagan on osav sepp, tema naine aga oskab kaunist kangast kududa.

Nende kirjelduste järgi ei olegi Vanapagan mingi hirmus kurivaim ega ka mõisniku deemonlik kehastus, nagu suures hulgas muistendeis, vaid pigem vana pagan ehk mittekristlane, kes varjab end metsas, kirikus ei käi ja kristlikus ühiskonnas oma ettevõtmistega äpardub. Sellisele mõttele tuli 19. sajandi lõpupoolel ka mulgi kirjaisand August Kitzberg. Ta arvas, et Vanapagana kujutelmas peegelduvad inimesed, kes ristiusku omaks ei võtnud ja lindpriidena üksildastesse kohtadesse pagesid. Väljaspool tunnustet ühiskonda, sageli ravitsejate ja loodustarkadena tegutsedes mõjusid nad veidrate, isegi hirmuäratavatena. Ajapikku muutusid nad vähem või rohkem kuradi sarnaseks.

*
Kui minna tagasi sõna „pagan“ algse tähenduse juurde, ei ole tegemist sugugi sõimu- ega vandesõnaga – paganaks võib nimetada kõiki maal elavaid inimesi, kes on loodusele lähemal kui linnaasukad. Mõiste „pagan“ jõudis paljudesse Euroopa keeltesse ladina keelest: paganus tähendab maa-elanikku, talupoega või palun väga - matsi. Algselt levis ristiusk ainult linnades ning väljaspool elanud inimesed võrdsustusid mitte-kristlastega. Kui ristiusk Vanas Maailmas juhtpositsiooni hõivas, kleebiti ristimata paganustele külge kuratlikke omadusi põhimõttel „kui sa pole meie poolt, oled meie vastu“. Ainult üks usund sai olla õige ja looduse rütmidest lähtunud muinasusk see ühtäkki enam polnud.

Paraku lähtusid talupoegade religioossed tõekspidamised praktilisest küljest: austati viljakust, sest viljakasvust sõltus elu püsimine; jumalaid oli kindlasti mitu, sest ka külakogukonnas olid kõigil omad ülesanded: ämmaemand ei tikkunud puusepa haamri juurde, kitsekarjus ei kõlvanud kiviraiduriks. Miks oleks pidanud taevas elu teisiti käima? Aeg kulges ringiratast: ööle järgnes ikka päev, aastaajad vaheldusid kindla rütmiga. Oli loogiline mõelda, et ka inimese hing sünnib uuesti uues kehas, võib-olla ka loomas, taimes või putukas.

Niisiis ei olnud sünnis ilma järelemõtlemata murda oksa või lille, isegi meepoti juurde tikkunud herilast ei tohtinud maha lüüa - see võis olla ju kadunud vanaisa! Loomade kaitsjalt tuli viisakalt luba küsida, enne kui elajalt metsas või laudas elu võeti. Kui luba oli saadud, oskas pagan olla tänulik.

Kristlased hakkasid suhtuma sigivusse kui tülikasse, ehkki aeg-ajalt vajalikku lihahimusse. Nende jaoks oli vaid üks jumal ning hing võis pärast surma siirduda paremal juhul paradiisi, halvemal juhul põrgusse. Aeg kulges kindlalt maailmalõpu suunas, ringliiklust ristiusus ei tunta.

Lihtsatele talupoegadele oli uus filosoofia võõrapärane ning tahes-tahtmata pidi kirik neile järeleandmisi tegema. Haldjate kõrvale asusid pühakud ja nende mälestuspäevad seoti paganlike tähtpäevadega. Katoliku ja õigeusu kirik vaatavad rahvapärimusele siiani läbi sõrmede, protestantlikud usulahud asusid aga kõike, mis Piibliga kokku ei kõlanud, välja juurima.

Mida ristiusu põhimõtete vastast rahva teadvusest kustutada ei õnnestunud, tuli tugeva propaganda toel miinusmärgiga varustada. Ravitsejatest said nõiad, vaimolenditest kuradi käsilased, sigivust ja seksi ülistavad sarvilised jumalad moondusid kuradiks eneseks. Miks oli Lähis-Idas sündinud usundi kandjatel vaja konkurendid kõrvaldada ja oma ülemvõim kehtestada, on keeruline ning palju vastuolusid tekitav teema. Igal juhul pidi kristlus vähemalt kiriku uste taga muinasusunditele suurt lõivu maksma. Ristiusu ja muinaskujutelmade kompromissi saabki nimetada rahvausundiks.

Pole liialdus märkida, et paljud eestlased on hinge poolest tänapäevalgi vanad paganad, ehkki vähestel jätkub julgust end maausuliseks nimetada. Uuspaganlus kui usuvool võitis 20. sajandil poolehoidjaid peaaegu kogu ristiusustatud maailmas (eeskätt Euroopas) ning võib arvata, et võidukäik jätkub ka käimasoleval aastasajal. Iseenda tegevuse tulemusel oleme jõudnud ajastusse, kus muinasusu vundament – looduse hingestatus – tõuseb järjest enam esile.

On märgilise tähtsusega, et ökoliikumiste järellaines kogub populaarsust poolteaduslik Gaia teooria, mille järgi on meie planeet terviklik elusorganism. Roheline mõtteviis, mis oli iseenesest mõistetav paganatele, tõuseb taas au sisse. Loodetavasti pole tegemist kiirelt hääbuva moetrendiga.

Ökoloogilised probleemid on tõestanud ununema kippunud tõsiasja – oleme ikkagi lahutamatu osa loodusest ning kui hävitame oma elukeskkonda, hävitame iseennast. Kui me ei austa neid looma- ja taimeliike, kes meiega koos elavad ning reostame õhku, vett ja maad, maksab emake Maa kätte. Kas Isa, Poeg ja Püha Vaim suudavad siis enam kedagi aidata?

18. oktoober 2010

Kull või kiri?

Kui roomlased paari tuhande aasta eest Fortuunalt või koguni Jupiterilt endalt nõu tahtsid küsida, heitsid nad mündi õhku sõnadega: "Navia aut caput?" Laev või pea? Oli ju mündi ühel küljel sageli laeva kujutis, teisel pool aga keisri pärjatud peanupp. Ja kuidas Fortuuna otsustas, sellele vastava poole, kas siis tseesariga või tseesarita, ta peale jättis.
Eestlased võisid päris oma raha juba õige varsti pärast iseseisvumist kaukasse pista, kuid rubladelt tuttavat keisrikulli pole siiani unustatud. Dilemmade lahendamisel küsitakse ikka "Kull või kiri?" Nõndasamuti küsivad venelased: Орёл или решка?
Lätlased hüüavad sama tegevuse juures: Cipars vai ģerbonis? (Number või vapp?), sakslased: Kopf oder Zahl? (Pea või number?), rootslased: Krona eller klave? (Kroon või kabi? - Vapp meenutas lihtrahvale hobusekapja), itaallased: Testa o croce, hispaanlased: Cara o cruz (mõlemal juhul "Pea või rist?"), iirlased: Heads or Harps? (Pea või harf? - Ka praeguse euromündi tagaküljel on Iiri vapilt tuntud rahvussümbol harf)
Tulevikus oleks meil niisiis paslik euromünti visates küsida: Euroopa või Eesti?

11. oktoober 2010

Sõjaajaloohuvilised, valvel!

Tohho tonti! Mida arvata raamatust, mis selliste sõnadega algab?
VAIKUST RIVIS! RAPORTEERIGE!
JUST NII, HÄRRA KINDRAL!
Traagilise paratamatusena on pikkade sajandite vältel üle Eestimaa rullunud kümneid sõdu, mõned neist rohkelt õudu külvanud, teised põgusamalt nuhelnud. Halva taga head nähes võib aga tunnistada, et võõraste ning omade kindlused, monumendid ja hauad moonduvad ajavoolus huviväärsusteks neile, kel õnne rahumeelsemal epohhil elada. Kristjan Lutsu koostatud "Eesti sõjaajaloo teejuht" kaardistab taolised huviväärsused ja kutsub lugeja neid avastama.
Maakond-maakonna kaupa on üles loetletud, kirjeldatud ja pildistatud Eesti (sõja)ajaloo objektid alates muistsetest linnusemägedest ja ordukindlustest kuni langenute mälestusmärkide ja militaarmuuseumideni. Lühiülevaade tähtsamaist Eesti pinnal tapeldud taplemistest ning sõjaajaloo kalender annavad kirjeldatud objektidele vajaliku raamistiku ja fooni.
Enamuse väljatoodud sõjaobjektidest näivad moodustavat kõikvõimalikud monumendid, võidusambad, hauakivid ja mälestustahvlid, ainuüksi Harjumaalt kirjeldatud täpselt sajast objektist moodustavad need ligi poole. Eriti põnevad ja laiemalt üsna avastamata on Nõuka-aegsed kaitserajatised ning "salaobjektid", mis nüüd, kui saladuseloor juba paarkümmend aastat lõhkisena maas lebab, endiselt külma sõja pimedaisse soppidesse piiluda lubavad ja meie geograafilise asukoha tegelikust strateegilisest võlust-valust aimu annavad.
Väikestest puudustest ka. Kurikuulsale pronkspoisile võinuks pühendada siiski omaette artikli ja selgitada selle saamislugu, tähtsust ning ära mainida ka 2007. a kõhedaimad aprilliööd. Tartu juures on täielikult ära unustatud võimsad Rootsi valitsejate nimesid kandvad bastionid (Tallinna puhul on bastionikäike vähemalt mainitud). Nagu ka eessõnas märgitud, puuduvad teosest nii mõnedki kohalikud mälestusmärgid, mille asukohtagi täpselt teada pole (!). Seega jätkub laigulistes pükstes ajaloofännidele veel küllalt otsimis- ja loodetavasti ka leidmisrõõmu.
Ajaloo-alase teatmiku ja reisijuhi sümbioosina täidab üllitis olulist, seni üsna halvasti täidetud tühimikku militarismihuviliste riiulis. Mõistagi kõlbab "Eesti sõjaajaloo teejuht" ka laiatarbekaubaks ning jõuab kindlasti nii mõnegi kunsti- või arhitektuuriloolase töölauale. Teejuht on mahukas, hästi süsteemistatud ja rikkaliku pildimaterjaliga.
Sellega ma lõpetan oma raporti...
VABALT!

8. oktoober 2010

Kes väärib nooblit Nobelit?

Iga aasta oktoobris, mil taas edumeelsemaid teadlasi-intellektuaale Nobeli medaliga tunnustatakse, algab ka Eestis sumin selle üle, kes "meie omadest" võiks olla nõnda noobli auhinna vääriline. Eeskätt unistatakse kirjandusauhinnast, mida peaks vaimusuuruse järele küünitaval väikerahval olema lihtsam kätte saada. Tammsaare ja Kross ei jäänud sõelale, nüüd sosistatakse vargsi Kaplinskist. Aga ainult väga vargsi.
Kas nii tibatillukese valdajate hulgaga keeles on üldse võimalik rahvusvahelist tähelepanu äratada? Kas nõudliku auhinnakomiteed liigutab eestlase pilgu läbi nähtud maailm, olgu see kuitahes meisterlikus kõnes ja vormis serveeritud, ka kõige nõudlikuma eurooplase maitsele kohandatud? Keele väiksus pole siiski tõke kõrgeimale kirjanduslikule aujärjele tõusmisel. Seda tõestab tõik, et islandlastel on oma nobelist olemas. Halldór Laxness pälvis Nobeli preemia juba 55 aasta eest. Tema tuumikteema, 19. sajandi ja 20. sajandi alguse rõhutud talunike võitlus õigluse ning tõe eest, mida Laxness kujutab romaanides "Iseseisvad inimesed" ja "Islandi kell", ei ole võõras eesti kirjanikelegi.
Maarahva olukord baltisaksa mõisnike meelevallas või kõlbelise tasakaalu säilitamine kolhoosides on aineringid, kus suure võimu ja väikese inimese vahelised pinged juba juuretasandile sisse kodeeritud, vaja ainult meisterlikku sulge, et need lahti harutada ja lugejate ette paisata. Meie lopsakas ajalugu pakub helde allikana määramatu hulga väärt materjali, on tuntud kurja, on tuntud head. Masside maitsega kompromissi tegemata, suurt lugu jutustades ja puhta mängulusti pärast vormi uuendades on võimalik need teemad põimida maailmakirjanduslikuks päranduseks. Aga prohvet mu sees juba sosistab õige vargsi, et sel sajandil näeb kogu planeet, kuidas Nobeli vaim pisikese Eesti vaimu suureks pärgab... Tuleb vaid lugeda ja oodata!

7. oktoober 2010

Jälle see neeger!


Mitmete meeldejäävate filmi- ja teatrirollide kaudu end tuntuks mänginud näitlejanna Viire Valdmaa avaldas hiljuti luulekogu "Liblika jäljed lumel". Üks tema luuletusist ilmutati ka möödunud nädalal Postimehe lisas AK, mis sigitas aga kultuurikorraldaja T. J. Palgi pahase lugejakirja. Kultuurikorraldaja imestab nimelt luuletuse ksenofoobilise ja patriarhaalsust ülistava sisu üle, mida "tsiviliseeritud maailma" päevalehtedes ilmaski ei avaldataks.

Mida hirmsat Viire Valdmaa ometi luuletas?

Tema pealkirjastamata värsiridade sõnum on lihtne ja lühike: tuleb mustanahaline mees, eesti naine krahmab ta endale ja eesti mees jääb nukralt maha halama (ehkki oma tundeid ta mõistagi välja näidata ei tohi). Täiesti adekvaatne sotsiaalkriitika, ei mingit rassismi ega kiidulaulu isastele. Ma ei näe küll mingit põhjuseidugi, miks ei vääriks sellise sisuga luuletus ajalehe trükimusta. Raamatukaante vahel avaldamiseks ehk kõlbaks, aga üleriigilises päevalehes mitte? No kuulge! Ega's ilmaasjata paikne Eesti ajakirjandus Piirideta Reporterite koostatava ja ka teiste meediavabadust hindavate raportite edetabelites väga kõrgel positsioonil.

Demokraatia nõuab, et arvamust saaks vabalt avaldada - ükskõik, kas siis proosa- või värsivormis - ja seda eeldusel, et arvamus oleks arvamus, mitte mõistusepeetusest tingitud vihaõhutus. Viire Valdmaa luuletus viimasesse kategooriasse ei kuulu.

Isegi sõna "neeger" ei väljenda eesti keeles põlgust (mõningane mõru mekk on tal ikka küljes, kuid võrreldes selliste inglise keele sellidega nagu nigger, nigga või negro on neeger kahtlemata neutraalsem sõna). Mida paremat olekski asemele pakkuda, et seda tundlikku sõna asendada? Black person, must inimene, annab meie keeles ju hoopistükkis karmi hinnangu hügieenile. Mustanahaline võib olla küll täiesti erapooletu, kuid ka mõnevõrra kohmakas vorm. Hüva, kui neeger, ladina päritolu sõna, ei ole piisavalt korrektne (ehkki nigeerlasi ei näi see häirivat), siis kasutagem ilusat arhailist vastet MOORLANE ehk MOORAMAALANE!
***
Illustratsioon: Negro Playing Banjo, Courier Company, 1875. a litograafia. Tüüpiline rassistlik neegrikuvand kodusõja-järgsest Ameerikast.

2. oktoober 2010

Lähme Ahju!

Septembri viimasel päeval avati Tartus vanas peopanemine paigas uus tulise nimega ööklubi: Ahi. Mnjah, kui lähiümbruses veel pisut ringi vaadata, võibki uskuma jääda, et tegemist on Heade Mõtete Linnaga, kus eesti meel ja keel isegi tänavapildis ei kiratse. Näljaseid-januseid kostitavad Kuum Tass, Suudlevad Tudengid, Kapriis, Tige Tikker, Moka, Neljas Aste, Ristiisa pubi, Krooks, Trepp! ja lihtsalt üks väike Köök, tantsida saab klubides Maasikas, Tallinn ja Atlantis, ostelda Taskus ja Eedenis. Ei mingeid Privésid, Überblingeneid või Solariseid (erandeid muidugi on, aga salgame need praegu maha). Eesti keel on ilus, rikas ja muhe ning mitmed Tartu ettevõtjad ei karda seda ka uhkusega näidata.
Niisiis, käime kõigepealt Taskus ja lähme siis Ahju!

30. september 2010

Natuke nalja

Viie aasta eest sai Taani ajaleht Jyllands-Posten maailmakuulsaks naljalehena. Tosin karikatuuri, mis väljendasid õhtumaiste kunstnike nägemust islami rajajast Muhamedist, tekitasid oriendis paraku viha-, mitte naerukrampe. Mis neis pildikestes siis nii kohutavat oli?



Jah, MEIE jaoks siin usuleiges maailmanurgas pole neis tagasihoidlikes taiestes küll miskit jumalavallatut. Pealegi, meil on sõnavabadus, millest "kaltsupead" (lugeda eriti põlglikult) aru ei saa. Rääkimata kõrgelt arenenud huumorisoonest.

Võiks küsida, mis kärbes ärgitas taanlasi taolisele Allahi-vastasele teole? Polnud see ju naiivne kihk natuke pulli teha? Karikatuuri põhituum on satiir, pilke taha peidetud kriitika. Kõnealuste pildikeste adressaat on aga mõnevõrra hämar. Kas kritiseeriti islamit kui usku, pingeid külvavaid moslemite kogukondi Euroopas või pelgalt äärmuslasi, kes Koraani sõnumit väänates püha sõda kuulutavad ja nõdrameelsemaid endi seast turule verd valama saadavad? Arvestades, et Õhtumaa asukad, sealhulgas üdiilmalikud skandinaavlased, ei vaevu taipama (või usaldama) rahumeelt väärtustavaid islamiusu aluseid, ei ole viimane variant just veenvaim.
Moslemeid võõristatakse, sest neid kardetakse. Kõik tundmatu tekitab hirmu. Islami vähesest tundmisest võrsunud hirmuõhkkond on Õhtumaades pika ajaloolise traditsiooniga. Hirmunuid ei rahusta ka tõik, et kuigi moslemeid elab meie armsal koduplaneedil umbes sama palju kui Indias inimesi, leidub fundamentaliste nende seas vaid kõige rohkem nõnda palju, kui Eestis tartlasi. Aga need, kes kõige rohkem lärmi teevad, pälvivad ka enim tähelepanu. Must-valge maailmakäsitlusega fundamentalistide tegevus on läänes piisava uudisväärtusega. Keda huvitaks miljonid idüllilises harmoonias elavad islamiperekonnad?
Islami ja lääne ühiskonnal on mitmeid ühiseid väärtusi, elajalikud (ja taaskord siinmail palju tähelepanu võitvad) kombed nagu kividega surnuksloopimine ei kuulu islami-, vaid kohalike, raskestihääbuvate traditsioonide hulka.
Muidugi ei pruugi taanlasele meeldida araablase kombed ja ta tunneb vajadust nende üle nalja heita. Seejuures on kõige lihtsam kasutada juba sissetöötatud stereotüüpe (moslem=terrorist vms). Suure hurraaga vabadust kuulutades kiputakse aga ära unustama, et ka vabadusel, olgu ta nii venitatav kui tahes, on piirid. Kas see tähendab tõepoolest sõnavabadust, kui ma ütlen, et
1) Ansip on persevest või
2) Pistke Savisaar põlema!
Ei, esimesel juhul on tegemist labase solvanguga ja teisel juhul viha õhutamisega. Tavaelus säilitatakse viisakus isegi siis, kui vastase seisukohad isiklikega üheski punktis ei kattu. Muhamedi pilkamine on moslemite jaoks pühaduse teotamine, lihtsamalt öeldes: ebaviisakas. Aga kui lääne inimene ainult taolises keeles kõnelda oskab, vastavad moslemid samaga - põletavad Dannebroge ja eitavad holokausti. On ju naljakas?

27. september 2010

Soome sild

Kui pöörata pilk meie esimese poetessi portreega rahapaberile, mis peagi kaduviku hõlma vajub, õigemini selle tagaküljele, leiame sealt pankrannikut uhtuva merelaine ja unelevad read Lydia Koidula luuletusest "Unenägu", mis kuulub tsüklisse "Soome sild". Esimesi tõestusi lembusest, mida väike piinatud orjarahvas oma sugulashõimu vastu tunneb.
Soomlasi on sageli olnud põhjust eeskujuks seada. Eesti Nokiat otsitakse endiselt ja kardetavasti jäädakse otsima. Mida kõike kodumaise Nokia kandidaadiks ka seatud pole – alates Skype’ist lõpetades laulupeoga. Kultuurikontaktid Soomega on tihedamad kui ajaloo poolest lähemate kaaslaste Läti ja Leeduga. Muidugi, Nõuka-aja ning soomlaste mainimine ühes lauses võib tekitada vastakaid reaktsioone. Ühest küljest negatiivse mekiga „soometumine“ ja teisest küljest Soome televisiooni toniseeriv mõju Põhja-Eesti inimestele, millest andis aimu ka vaimukas dokfilm „Disko ja tuumasõda“. Üle lahe ulatunud „Dallas“, „Knight Rider“ ja „Emmanuelle“ õõnestasid ENSV punaseid alustalasid nagu termiidid. Igal Nõukogude Eesti kodanikul pidi olema isiklik soomlane, kes kapitalistliku lääne tavaari raudse eesriide taha sokutas. Soomlane oli tugiisik, sanitar, tõrvikukandja.
Nüüdisajalgi ei ole Soome suure venna kuvand tähendust kaotanud. Ikka vastupidi. Piisab, kui mainida selle sajandi kirjanduspanoptikumi kõige kuumemat kuju – Sofi Oksanen. Pooleldi eesti verd, kuid keele ja meele poolest ikkagi Soome kultuuriruumi kuuluv Oksanen võttis eesti rahva valutavad minevikuteemad ja tõstis need „Puhastusse“ põimituna lausa maailmakirjandusse välja. Siinkohal võiks küsida, kas mõni täisverd Maavalla kirjanik ei suudaks seda saavutust korrata? Miks peaks eesti ajaloost kirjutama soome keeles? Lähiminevikule on tinti kulunud ju küll ja küll, kuid suurem osa tekste küüditamisest, metsavendadest ja koputajatest on jäänud kas ajaviiteromaani tasemele või osutunud liiga süvapsühholoogiliseks, et massideni jõuda. Viimasega pean silmas Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja „Katkuhauda“.
Oksanenil on aga annet vajutada õigeid nuppe – nii raaliklahvistikul kui reklaamikampaanias. Kõhedusttekitavalt paljude mainekate auhindadega ülekullatud „Puhastus“ on tugev romaan, mis räägib mitut lugu korraga, sidudes Eesti ajaloost kedratud niidid näiliselt ideaalse läänemaailma moodsate probleemidega. Tulemuseks on vägistatute oopus, mis kõnetab ka neid, kes minevikuvarjudest suurt palju ei huvitugi. Enesemüümine, kas siis julgeolekuorganite või kupeldajate läbi, saab „Puhastuse“ olulisemaks ivaks. Saksa, prantsuse või ameerika lugejale, kes ühe pisiriigi ajaloolisest profiilist vähimatki ei jaga, jäävad romaani lugematud udupeened vihjed nagunii tabamatuks, kuid loo kont on pikemaks järamiseks-järelemõtlemiseks küllalt jäme.
Oksanen annab hääle anonüümsetele inimestele, keda totalitaarne võim puruks litsuda üritas. Ta ei jää aga ainult minevikku sorima, vaid annab eestlastele nõu ka tuleviku tarbeks. Koos Imbi Pajuga koostatud artiklikogumiku „Kõige taga oli hirm“ lõpetab Sofi Oksaneni enda esseistlik artikkel „Dekolonisatsiooniajastust“. See kirjatükk pole enam poputus, vaid kriitika. Hea sõber ei kiida valimatult, ta ütleb ka seda, mis tema meelest kehvasti on. Oksanen leiab, et Eestis saadakse läänelikest liberaalsetest väärtustest, sealhulgas sõnavabadusest mõnikord üsna omamoodi aru.
Oksaneni hinnangul peetakse Eestis näiteks feminismi ja homoseksuaalsust lääne jaburuseks. Nõukogude ajast päritud ja paratamatult eestlaste ajudesse tambitud väärtushinnanguid tuleb aga korrigeerida ning radikaalsete "nii lihtsalt on"-käsitluste asemel enam mõistuspõhist diskussiooni arendada. See on märk arenenud demokraatiast. Miks ei võiks Eesti lisaks majanduslikule ja tehnoloogilisele eesrindlikkusele püüelda ka moraalse edumeelsuse poole, küsib Sofi Oksanen ning tema mure ja nõuanne on siirad.
"Puhastuse" aluseks olnud näidend on nüüd Vanemuise lavale Eesti publiku ette jõudnud ning Aliidet kehastav Marje Metsur vaatajaskonnalt väga palava vastuvõtu saanud. Kuid kas Aliide pole mitte veetilk, milles terve meri, see tähendab Eesti rahvas, peegeldub? Pole see ju ainult ühe inimese, vaid kogu rahva puhastuse lugu. Uued ajad nõuavad vana prahi väljaviskamist, veriste ja roojaste plekkide mahapesemist. Just realistlik ning elujaatav maailmavaade on kõige hapram siid, mida kuratlikult keeruline, kuid mitte võimatu puhtaks pesta.
Eesti lugu vajab edasi rääkimist. Kuuldavasti on järgmine romaan eestlastest Sofi Oksaneni peas juba küdemas.

25. september 2010

Vaimukas!

Nii nagu nõiad pidavat volbriööl Blocksbergi mäele kogunema, et seal kolleegide seltsis pidutseda ja üksteisele vägevamaid trikke näidata, sulgevad teadlased ühel ööl aastas labori- või kabinetiukse, et rahva sekka minna ja seal vägevamaid trikke näidata. Nõnda siis vurasid üritustevankrid tänavugi üle Eesti ja Euroopa, valgustades, vaimustades ning vallatledes.
Teadlaste Ööl kaigub kaks olulist sõnumit: teadus on kõikjal ja teadus ei ole kuiv. Just traditsiooniliste, "omaenese tarkusest" sündinud zombie-faktide surmamine ongi osa teadlaste tööst, mida taevast kukkunud targad mõistagi aplausiga vastu ei võta.
Ka ETV tehniliselt väga keerukas pooleteisetunnine otseülekanne oli ühtaegu muhe ja hariv, interaktiivne ja meelelahutuslik. Eriliseks maiuseks pean muusikalisi vahepalu nelja teadlastest koosneva bändi esituses, tuntuim ja tunnustatuim neist Pop Idiot, kuid üllatusväärseim - vähemalt minu jaoks - Jaan Pärn ja Pahad Seemned. (Nende intelligent-satiiriline lugu "Väärikus" ühes stiilse pildireaga pani mind paugupealt kaasa svingima.) Ühe katkematu kaadrina üles võetud musavideodes nähtud etüüdid kinnitasid meie teadusinimeste sügavat andekust, et mitte öelda geniaalsust.
Teadlane pole fanaatik, ta mõistab nalja ja oskab seda ka ise teha. Tihtipeale sünnivadki kõige briljantsemad teooriad või leiutised naljaga pooleks. Tähendab ju eesti keeleski vaimukas ühtaegu nii naljakust kui vaimurikkust. Teadlaste Öö ongi omalaadne vaimurikas mess, kus teadlased oma ideid, olgu siis rohkem või vähem praktilisi, demonstreerida saavad. Nanotehnoloogia uskumatutest imedest (ning sealhulgas mitte ainult saates tutvustatud ja vaatajaile enim meeldinud määrdumatust ülikonnast) on põhjust kindlasti veel rääkida, nagu ka pöörase kiirusega arenevast geneetikast ja materjaliteaduse erinevatest tahkudest. Teadusüritusi, ma julgeks koguni öelda teaduspropagandat, võiks kindlasti rohkem olla, seda nii noorte kui vanade rõõmuks. Lõppude-lõpuks on teadlased ju rahva teenistuses.
Ja Teadlaste Öö pole ainus aeg, kui imed sünnivad. Teadlased teevad imesid iga päev.

9. september 2010

Otsime sõnu!

President on kutsunud rahvast üles uute sõnade otsingule. Missiooni koodnimeks "Sõnaus".
Sõnaus on ilus vana, ent ununenud sõna, mille leiame Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust tähenduses ’koosolek, arutelu; võlumine, nõidumine’. See on tabav vaste uute sõnade loomise võistlusele. Sõnu on eesti keelde toonud paljud tuntud keelemehed, neist ehk säravaim on Johannes Aavik, kelle 130. sünniaastapäeva tänavu tähistame, ent sõnaloomet on harrastanud ka paljud teised keeleteadlased ja keeleärksad inimesed, sisuliselt kogu rahvas.
/.../ Seekordse võistluse eesmärk on aidata kaasa eesti keele väljendusvõime avardamisele riigi ja ühiskonnaga seotud teemadel. Töörühm on pakkunud 11 mõistet, mille tähistamiseks eesti keeles kas sõna praegu pole, on ainult keerukas sõnaühend või võõrsõna, või tekitab segadust olemasoleva sõna mitmetähenduslikkus.
Väljapakutud mõistete seast võib leida mitmeid puhtalt inglisepäraseid tsitaatsõnu, mis tõepoolest lausa kisendavad eesti maavillase vormi järele, kuid on neidki, mille puhul uue vaste otsimine tekitab küsimärke. Kolmas sektor ja avalik-õiguslik pole nüüd küll nii kohutavad sõnamonstrumid, et nad eesti keele valdajaid hirmutaks. Avalik-õiguslik on piisavalt eestipärane sõna, mida argikasutuses tihti ei kasutata ja ametlikus asjaajamises kõlbab viisakalt välja kirjutada, milleks seda siis lühemaks või suupärasemaks teha? Kolmanda sektori asemel võib rääkida kodanikuühendustest. Kumba eelistada, on maitseküsimus. Ka humanitaarabi on keeles piisavalt kodunenud ega tekita tavakasutuses häirivaid võrdlusi või seoseid "reaalabiga". Öelge siis lihtsalt inimsusabi!
"Pikk ja raskesti hääldatav infrastruktuur" on midagi, mille asemel saab öelda toimevõrk, kuid pikki ja raskestihääldatavaid sõnu on eesti keeles veel tuhandeid, näiteks morfoloogia, zooloogia, apoloogia, antropoloogia, arheoloogia, parfümeeria, internetifoorum, depressioon, rekreatsioon, klaustrofoobia, musofoobia, klinofoobia, fotomontaaž, kirikuvitraaž, telerežissöör, impressionism, ekspressionism, sürrealism, põlisšamanism... jne, jne, jne. Kuidas jääb nende asendamisega?
Rööpvormi poliitikale (ala töötulemusena) on keeruline leida ja ei tundu mõistlik, et see võiks ka laia kasutusse minna. Proov ei tee muidugi halba.
Eelmine, 8 aasta eest toimunud sõnaus, mis peamiselt euromõistetele vasteid otsis, läks kahjuks suures osas lörri. Ei ole kuulnud, et ühtki Eesti ametnikku oleks Balkanile mestima saadetud või meie riigiisad räägiksid täisleppimatusest riigireeturite vastu. Raha projektide jaoks küsitakse miskipärast ikka struktuurifondist, mitte tõukefondist. Väga hea sõna lähimus võiks veel kasutusse tulla, seni pole vastavat mõistet tähistav nähtus meedias palju jutuks olnud. Eelmise sõnavõistluse mahlaseim vili oli kahtlemata sõna "lõimima", mille rahvas ja ajakirjandus hästi vastu võtsid, kuid mõned jõmmid eelistavad ikka jäärapäiselt "integreerimist". Sama lugu üleilmastumise ja globaliseerumisega. Ei ole see võõram sõna ühegi mõõdu järgi parem või täpsem.
Enamasti puudutavad otsitavad sõnad ametnikkonna töövaldkonda, mistõttu nende käibelejõudmine ja käibel hoidmine sõltubki ametnikest. Üldsust mõjutab omakorda väga tugevalt meedia ning selleks, et rahvast uute sõnade sees suplema õpetada, läheb tarvis ajakirjanike avatud keelemeelt ja soovi eesti keelt elavdada.

5. september 2010

Pede - ilus eestikeelne sõna?

Mõni aeg tagasi leidsin ühest netikommentaariumist tähelepanuväärse, ehkki asjatundmatu arvamusavalduse, mille kohaselt on sõnad "homo" ja "gei" võõrapärased ning ainus õige nimetus nonde teatud sorti hälvikute kohta on "pederast". Homofoobiat leidub selles seletuses rohkem kui filoloogiat.

"Homo" tuleneb ladina keelest ja tähendab liitena "sama" või "ühesugune" (nt sõnas homogeenne), aga esineb ka inimese liiginimes homo sapiens (tark inimene; homo homini lupus est), argikasutuses on "homo" homoseksuaali lühend. "Gei" pärineb inglise keelest ja tähendas see algselt "lõbus" või "vallatu". Eesti keeles kõlbab mõistet kasutada ennekõike homomehe kohta.

"Pederast" pole aga kaugeltki eestimaisem sõna kui eeltoodud. Selle juured on kreeka keeles, mida soome-ugri keelte hulka kuidagi mahutada ei saa. Paiderastia tähendab poiste armastamist, mistõttu võiks "pederasti" või "pede" kasutada pigem noore ja vana homomehe suhte puhul. Negatiivne varjund ei luba siiski "pederasti" tolerantsiga kohitsetud keeles pruukida. Kõige eestikeelsem sõna homoseksuaali tähistamiseks on seega OMASOOIHAR. Homopõlgurite kõrvadele võib see aga paraku liiga kaunilt kõlada.

2. september 2010

Tantsud vikatimehega


Tallinna Niguliste kirikus Antoniuse kabeli seinal ripub seitsme meetri pikkune keskaegse kunsti meistriteos, fragment Bernt Notke maalist „Surmatants“ („Totentanz“). Teost võib pidada hindamatuks, kuid selle ilma vääringusse ümber arvestades on tal hinda vähemalt 250 miljonit eurot. Arvatavasti Lüübekist pärinev maal oli algselt 30-meetrine. „Surmatantsu“ vasakus ääres on kujutatud jutustaja ja torupilli mängiv isikustatud Surm, kes esineb kogu maali läbiva tantsiva skeletina. Esimese tantsu keerutab Surm paavstiga, temale järgnevad keiser, keisrinna, kardinal ja kuningas. Figuuride alla on paigutatud moraalitseva alatooniga tekst. Surm kutsub iga maalil nähtavat tegelast tantsule ja kuigi kutsutavad püüavad ära öelda, annab Surm neile oma teravmeelse vastuse ning pöördub järgmise väljavalitu poole. Viimases värsis kutsub Surm tantsule piiskopi, kuid selle koha peal maal katkeb.
Hävinud Lüübeki „Surmatants“ olevat kujutanud veel järgmiste ametite või seisuste esindajaid: abt, rüütel, munk, linnapea, preester, aadlik, arst, liigkasuvõtja, vikaar, kaupmees, kirjutaja, käsitööline, erak, talupoeg, nooruk, neitsi ja väike laps. Seega on „Surmatantsu“ kui žanri puhul tegemist läbilõikega hiliskeskaegsest sotsiaalsest hierarhiast. Omapärase ja ka tänapäeval väga efektsena mõjuva allegoorilise žanri moraal näib olevat lihtne tõdemus, et surm ei säästa ühtegi seisust, ei vaest ega rikast, noort ega vana. Kes tantsule võetakse, sellele on hingekell löönud.
Žanri tekkimisele aitasid kindlasti kaasa pidurdamatud katkuepideemiad ja mitmed teised haigused, millele ravi enamasti leida ei osatud. Kunst on läbi aastatuhandete peegeldanud ajastu mõttemalli, nõnda räägib ka tantsiva surma motiiv kaasaegsele vaatajale sajanditetagustest hirmudest, mille kõrval ei puudu siiski mõningane hulk musta huumorit. Ja mis jääbki vaesel surelikul muud üle kui nalja visata. See ju inimlikkuse tunnus.
On kahetsusväärne, et kunstiguru Linnar Priimäe aastatetagune idee kujundada Tallinnast Surmatantsu-linn tormakalt maha laideti. Keskaegne miljöö ja haruldase maali paarisrakend võimaldanuks Tallinnat hoopis originaalsemalt tutvustada kui üsna sisutühi tunnuslause "Sounds good". Surmaga seonduv erutav temaatika suutnuks eduka välismaise meediakampaania tuules tekitada Tallinna suunale paljudeks aastakümneteks lakkamatu turistidevoolu. Ja kujutaks vaid ette, kuidas kõik need erinevast rassist ja rahvusest külalised lahkunuks siis isikliku väikese vikatimehekujulise suveniiriga, mida kaminasimsile Eiffeli tornikese, jaapani netsuke ja bumerangi kõrvale paigutada. Nõnda meenutaks Surm oma igipõlist kohalolekut, kui ta diivanil lösutavatele heaoluühiskonna asukatele otsekui Vergiliuse sõnadega sosistab: "Elage! Ma tulen varsti!"

31. august 2010

Rääkimata lood Gruusiast

Kes määras surma augustisse?“ Selle prohvetliku luulerea toob kuuldavale Andrei Nekrassovi filmi „Vene õppetunnid“ algusminuteil dokumentaalteose kaasautor Olga Konskaja. Nemad kahekesi tegid lõikavalt ausa filmi Vene riigi valedest ja õõvastavast vägivallast, mida valede taha varjatakse. Andrei ja Olga elavad eheda empaatiaga kaasa grusiinide kannatustele, sattudes sellega omal maal riigireeturite nimekirja. Kuid just valskust ja koledusi lahates rõhutab nende film üldinimlikke väärtusi.
Osseedi neiu teatab väikese kohviku laua taga, et ta vihkab grusiine, ajupestud poisikesed võrdlevad Gruusiat natsi-Saksamaaga, Kremlimeelses tele-eetris avaldab keegi „ekspert“ arvamust grusiinide „patoloogilise“ kurjuse üle. Lihtsad gruusia inimesed Lõuna-Osseetias ja Abhaasias aga kinnitavad nagu ühest suust, et kui suur naaber poleks küünised vahele toppinud, elaksid kõik rahvusgrupid sõpruses ja üksmeeles. Koos purustatud grusiinide asulatega Lõuna-Osseetias ja Goris on purustatud ka need lootused.
Gruusia vasturünnakus hukkunud 2000 tsiviilisikut, mida vene ametlik meedia on järjekindlalt, ja nagu selgub, ka tulusalt kedranud, osutub ülepaisutatud blufiks. Tšinvali, „magav linn“, mida grusiinid pommitasid, ei maganudki tol saatuslikul augustiööl. Vene pool oli rünnakut juba kaua ette valmistanud ja linnaelanikudki suuremas jaos evakueeritud. Sellest tulenevalt küsivad ka Nekrassov ja Konskaja: kui grusiinide tule – ennekõike enesekaitsetule – läbi hukkus ligi paar tuhat inimest, siis kuhu jäid kõik need tuhanded haavatud, kes rünnakutega oleks loogika järgi pidanud kaasnema? Ometi on vene võim suutnud isegi lääneriigid oma valesid uskuma panna. Venemaad süüdistada ei ole lihtne, sest gaasitorud on ikkagi nende käes. Tühja sellest, mis kaugel Kaukaasia mägedes toimub, peaasi, et Õhtumaa asukatel gaasi jätkuks!
Lisaks kahe aasta tagusele augustisõjale puudutab „Vene õppetunnid“ ka Beslani pantvangitragöödiat – ainulaadset juhtumit, kus riigivõim tapab omaenda koolilapsi. Eriti sisendusjõuliseks osaks filmist on naised, kes elasid üle 1993. aasta sõjaõudused Abhaasias ja said nüüd võimaluse kaamera ees suu puhtaks rääkida. Nõnda paljastuvad jätkulood vene sõdurite võigastest kangelastegudest võõral maal: läbipekstud õpetaja, mahalastud munk; väikesed tüdrukud, keda korduvalt vägistatakse; kaevu heidetud, lakke riputatud ja kõikvõimalikel elajalikel viisidel piinatud süütud inimesed… Kõige südantlõhestavamaks pildiks naine, kelle 17-aastane poeg ema silme all valatud kuulirahes murdus, ja kes ise ellu jäeti, et teda hiljem jõhkralt piinata ning toppida talle suhu ühe teise ohvri peast välja urgitsetud silm. Nüüd on Abhaasia „iseseisev“ riik, sisuliselt Venemaa territoorium, ja ellu mõistetud ema ei pääse isegi pärast kõiki neid aastaid ja kannatusi poja hauale.
„Vene õppetundide“ üks olulisemaid sõnumeid on küllalt selge: Venemaa on korraldanud Gruusia aladel ulatusliku genotsiidi ja õhutab endiselt viha grusiinide vastu. Ometi on see kõik jäänud inimõigustest ja liberaalsetest väärtustest jutlustavas läänes peaaegu märkamata. Kuidas ometi?
Püha Jüri, Gruusia kaitsepühak, tappis kuulsa legendi järgi kohutava lohemao. Kas suudab ta vaigistada ka kahepäise kotka valeliku kriiskamise? Baltimaad võivad selles lahingus väikest, aga väärt tuge pakkuda. Hea, et „Vene õppetundide“ autorid on ise venelased, olgu nad Putinimaal kasvõi lindpriid. Niikaua, kui südametunnistus kahtlema sunnib, pole tõde veel maha maetud.

25. august 2010

Unustatud Ümera


Tänavu juulis tähistasid leedulased suurejooneliselt Tannenbergi/ Grünwaldi/ Žalgirise lahingu 600. aastapäeva. Pidumissad, konverentsid ja rollimänguetendused haarasid peaaegu kogu maa, uhkus oma rahva üle täitis leedulasi põlvepikkusest põnnist tudiseva raugani. Kuni 18. sajandi lõpuni oli Leedu ajalugu hoopis erinev Eesti ja Läti omast. Küllap pole seetõttu meil võimalik kunagi päris täpselt aru saada katoliku-usku leedulasest, kelle rahvusliku indentiteedi kroonijuveeliks on suurriigi minevik. Oh see armas mineviku-Leedu, mis ulatus Läänemerest Musta mereni ning mida valitsesid õilsad ja vaprad vürstid...

Eks meilgi heietatakse kaugest kuldsest priiusepõlvest, milles leidub küll rohkem muinasjuttu ja soovunelmaid kui kirjasõnaga kinnitatud tõiku. Leedu kuldajastu on aga ehtne, paremini dokumenteeritud ja tänapäevale juba ainuüksi sajandite poolest lähemal. Kuid maarahvalgi on oma muistne võidulahing, mis rahvuslikku uhkustunnet peaks toitma ja mille ümmargust tähtpäeva oleks põhjust just praegu meenutada. Ümera jõe triumfist möödub täpselt 800 aastat. Milline mütakas arv!

Selles, et juubelipidustuste asemel kuuma suve järgne vaikus Maavalla kamarale on laskunud, ei maksa süüdistada vähepatriootlikku või väheromantilist valitsust. Ümera lahingu tähistamist pärsivad mitmed ajaloolised mälulüngad. Esiteks pole teada lahingu pidamise täpset kuupäeva. Sündmused Ümera jõel olevat toimunud millalgi hilissuvel. Samuti ei ole teada ühegi osalenud Eesti vanema nime, kes vääriksid kohta leedulaste suurvürsti Jogaila ja tema onupoja Vytautase kõrval Balti vägevate sõjardite Valhallas. Kui suur eestlaste võit õigupoolest oli, on samuti selgusetu. Vangi võeti ligikaudu 100 vaenlast, enamik neist tõenäoliselt läti hõimudest. Ümera lahingut ei anna mastaabilt kindlasti leedulaste Tannenbergiga võrrelda, pigem võiks Valmiera lähedal toimunut pidada eestlaste peenikese (sõja)kavaluse musternäidiseks. Ajaloo vigurid paiskasid eesti maleva samasse kanti ka seitsesada ja üheksa aastat hiljem, Vabadussõjas. Tookordki naasti kilbiga.

Ka väikesed ja tähtsusetud võidud on vajalikud. Pole rahvast, kes tahaks jääda igaveseks luuseriks. Kui juba võitlust peetakse, tuleb kuskilt kasvõi moraalne võit välja pigistada. Nõnda on Ümeratki kangekaelselt meeles hoitud. Tartust võib leida väikese tänavajupi, mis kannab kuulsa lahingu nime. Selle ja Riia tänava vahele surutud pood kannab sama nime veel ainult rahvasuus. Ajalugu tunneb ka Ümera-nimelisi kolhoose. Muidugi kuuluvad siia listi kuulus jutustus, mitmed uurimused ja teadusartiklid.

Ajaloolaste hinnangul on Ümera lahingu peamine tähtsus Eesti muinasmaakondade liitmine, ühise eesmärgi teadvustamine. Samas paistab, et otsene vajadus Ümera meelespidamiseks puudub. Eestlase rituaalses mälus on kaugete aegade hämariku sündmustest olulisemal kohal hoopis kaotus, märterlik alistumine - Jüriöö ülestõus, mille meenutuseks tulesid süüdatakse ja jookse sörgitakse. Ehk ongi nii mõttekam. Milleks kudrutada asjadest, millest me suurt midagi ei tea? Pidupäevi on Maavalla rahval teisigi. Ärgu siis Ugandi meeste vaimud pahandagu, et nende vägitegu Ümera jõe kaldal järeltulevatele põlvedele üle mõistuse käib.

16. august 2010

Mida hiied kõnelevad

Eesti rahvausundis ei tunta inimese rajatud kultuslikke templeid, nende asemel on eestlased pühade paikadena austanud mitmesuguseid looduslikke objekte – metsasalusid, kive, veekogusid ja allikaid. Mälestus muistsetest pühapaikadest on vaatamata katoliiklikule ning eeskätt luterlikule hävitustööle kandunud kaasajani. Alles on jäänud „hiiemäe“ mõiste, kohanimedest Püha (küla) Pühajärv, Pühajõgi jt. Mitmed teadaolevad hiiekohad (neid on üle poole tuhande) pole siiski enam parimas seisus. On unustussejäetuid ja lausa hoonestatuid, kuid järjest enam hakatakse muistsetele kultuspaikadele tähelepanu pöörama ning pühalik aura nende ümber on taastumas. Pole võimatu, et püha tammik seisis ka tänapäeva Tallinna südames Tõnismäel – kohas, kus veel hiljuti valvas kurikuulus Pronkssõdur.
Eesti hiiesalusid nimetatakse juba Henriku Liivimaa kroonikas, kuid keda või mida hiites austati, on jäänud ebaselgeks. Säilinud pärimused mainivad hiite asukatena hiie noormeest, -neitsit, -hobust ja -koera. Põhja- ja Lääne-Eestis olid peamiselt levinud hiiemetsad, Lõuna-Eestis austati ka üksikuid puid.
Hiis ei ole alati tähendanud püha salu või pühapaika üldisemalt, kunagi võis tegemist olla hoopis jumaluse nimega (soomlaste Hiisi). Ka mõisted „hiid“ ja „hiis“ on ühiste juurtega. Arvatavasti tähendab Hiiumaa just „hiite maad“ ega seondu hiidudega. Huvitaval kombel on vanimas piiblitõlkes semiidi viljakusjumalanna Ištar eestindatud samuti Hiieks. Võib-olla austasidki muinaseestlased hiies mõnd jumalannat, kes vastutas sigivuse, seksuaalsuse ja armastuse eest. Mõistagi pole ühtki allikat, mis kinnitaks Eesti Veenuse olemasolu, aga samas ei ole ka allikaid, mis taolist fantaasialendu pidurdaks. Siinne rahvas on unustanud oma Zeusi, Hermese ja Dionysose – kas nende jälgi ei oleks mõttekas otsida näiteks muistsetest pühapaikadest?
Hiied võisid olla matusepaikadeks ja teateid sellest, et surnuid hiide maeti, leidub veel Rootsi ajast. Arheoloogilised andmed seda siiski ei kinnita. Kindlamalt võib väita, et hiites viidi läbi ohverdusi kohaga seotud haldjatele. Hiied võisid olla ümbritsetud aia või taraga, et eraldada seda „vähem pühast“ inimeste maailmast. Kui vee-elementi peeti pühaks, siis pole välistatud ka tule austamine lõkkeplatsil. Kas hiies ka lauldi ja tantsiti, on raske öelda, aga välistada seda ei saa. Erinevaid usulisi praktikaid võis olla teisigi. Rahva mälus püsisid hiiekohad sajandeid, mistõttu polnud need ilmselt vaid vähestele väljavalitutele mõeldud pühad alad, vaid kõigile ligipääsetavad.
Tänapäeva maausulised pajatavad, et hiies käidi nõu pidamas, kohut mõistmas, tantsimas, surnuid matmas ja mälestamas ning loomulikult ohverdamas. Hiied olid riituspaigad, kus haldjatelt-jumalustelt kaitset ja hingejõudu (ehk tänapäeva mõistes õnne) paluti. Tõenäoliselt suhtuti hiide kui sõpra, keda ei tohtinud pahandada ning kellelt kingituste teel võis abi välja meelitada. Suhtumine loodusesse nagu võrdväärsesse partnerisse paistab meie rahvausundis hästi silma ning kindlasti tuleks hiisi edaspidi kohelda rahvapärandit säilitavate reservaatidena. Olgu usuga haldjaisse kuidas on, kuid eesti rahva juured peituvad ikkagi hiies.

3. august 2010

Homovürstinna uued võrgutused


Kylie Minogue'i uusim üllitis kannab hellenite armastusjumalanna nime. Juhus või mitte, kuid absoluutselt piiritu, isegi sugudevahelisi piire hülgava armastuse sõnum kuulub Kylie repertuaari nagu lilleõiekene dändi rinda.

Geide üks lemmikleedisid Püha Madonna tiirleb endiselt orbiidil, Cheri täht on kustunud, Lady Gaga supernoovana sähvatanud. Pisike austraallanna püsib visalt konkurentsis. Ta ei ehi end uhkete sulgedega ega küünrakõrguste koturnidega. Maitse, stiil, malbus - need sõnad iseloomustavad Kylie' kõige täpsemalt.

Ka "Aphrodite" avasingel "All the Lovers" õrritab ja erutab. Baby, it hurts if love is really good... Kylie' lauludes korduvad nagu kiuste udupeened vihjed seksile ja lakkamatu tantsupidu. Can't you see there's so much here to feel... Kylie pind on vaatamata sisemisele himurusele liiga uje, et teda noorsoo ärasolkimises võiks süüdistada. Groteskset geiteemat kultiveerivad pigem Adam Lambert või Scissors Sisters, Kylie on sattunud omasooiharate ikooniks puhtjuhuslikult, läbi muusika. (Sedasama võib öelda ABBA ja laiemalt kogu eurodisko kohta.) "Geilikku" muusikat ei fänna ainult geid, lesbid ja transseksuaalid. Geilik peenutsemine ühes sellega kaasneva õrna armastuse ja raju seksiga on nooruslik trend, loomulik jätk üsna lühikeseks jäänud hipide liikumisele. Olla gei on viimane mood, nagu ütles blondeeritud nimitegelane mulluses skandaalikomöödias "Brüno".

Ootaks huviga, mil mujal ilmas nii levinud homoteema jõuab ka siinsesse popmuusikasse. Ühiskonna praeguse häälestatuse juures pole veel keegi julgenud võtta riski siduda oma artisti-imago vikerkaarevärviliste lippudega. Sajandi algusest meenub küll grupp Viies Element, kuid nende tähelend jäi üsna üürikeseks. Vana kala Rolf Junior võiks seda sugugi mitte väikest ja hämarat nišši hästi täita, kuid seni on temagi neis asjus pigem madalat profiili hoidnud ning piirdunud peamiselt ekstravagantsete kostüümide ja väikeste puusanõksudega. No mis siin põdeda?! Gaas põhja, puritaanid põrgu! Moega tuleb kaasas käia.

Või nagu Tema Hiilgus Kylie kümme aastat tagasi raadioeetrites kuulutas: "Su disko vajab sind!"

2. august 2010

Pidu, vaikus ja lendav prantslane

Eestlaste õuel on kergejõustiku EM-i järel vaikus. Võinuks olla pidu, kuid kaks kõige "jamamat" kohta medalisaajate joone all ei anna selleks just põhjust. Kui veidi naabruses ringi vaadata, ei oleks isegi nutt liiast. Läti ja Leedu naised päästsid oma maa au ning viisid Barcelonast kirkaima medali koju - vastavalt kaugushüppest ja maratonist. Soome leppis ühe pronksiga (kolme aasta tagune maailmameister Tero Pitkämäki!) ning Rootsi sai viimasel võistluspäeval Holmi ja Bergqvisti tuules kõrgushüppehõbeda, sedapuhku Emma Greeni nimele. Olgu, lohutagem end sellega, et rootslaste ja soomlaste koondised olid Eesti omast poole suuremad, nii et üht medalit nende puhul väga suureks õnnestumiseks pidada ei saa. Kõrvutagem neid või Aserbaidžaaniga, kes oli välja pannud vaid viis sportlast ja lõikas võistluspõllult ühe pronksi või Horvaatiaga, kes tuli Hispaaniasse 12 atleediga ja lahkus 2 kullaga. Nõnda kaubeldakse kasuga... Aastad pole aga vennad ja kui "meie omad" ikka trennis käivad ja tahtmist teritavad, võime rõõmustamise mõnele tuleviku võistlusele ajastada.
Tänavuselt EM-ilt jäi siiski kõige eredamalt meelde ja küllap ka ajaloo annaalidesse üks mees: prantslane Christophe Lemaitre, kolmekordne Euroopa meister. Kiireim valge mees planeedil Maa. Kui panna siia kõrvale ka heledanahaline 100 m naiste tšempion Verena Sailer, tähendab see pidu rassistide õuel. Ja miks mitte pidutseda, kui valge rassi jaoks on sprindidistantsid aastakümneid kehvad medalialad olnud. Oli seegi vist vaikus... enne tormipuhangut?
Noorukese Lemaitre'i puhul on tegemist kahtlemata taevast langenud talendiga, kelle tipptulemused on vaatamata Barcelonas korraldatud kübaratrikile kindlasti alles ees. Ehk pole lendaval prantslasel head šanssi ega isegi pisukest lootuskiirt jamaika ja ameerika ässade vastu, kuid kui Lemaitre mõttes inimvälgu Usain Bolti kõrvale stardipakule seada, võib juba praegu nahal erutusvärinaid tunda. Tõehetked on lähedal. Kui ainult Lemaitre ülemaailmsetel tiitlivõistlustel selle kõige jamama kohaga leppima ei peaks...

19. juuli 2010

Mälu teleekraanil

55. juubelini jõudnud Eesti Televisioon ei ole inimaastate järgi veel pensionieaski, kuid püüdes ette kujutada neid lõpmatuid eetritunde, mis helendavate pildikastideni jõudnud ning meenutades kõiki neid sündmusi, mille tunnistajaks ETV kaamerad ja mikrofonid olnud, tekib paratamatult tunne, nagu oleks hällilaps juba pool igavikku eesti rahva kõrval viibinud. Kuigi Kanal 2 tähistab peagi oma kahekümnendat ja TV 3 viieteistkümnendat sünnipäeva, ei või nemad iial hiilata nende mälestustega, mille kogumise ja säilitamise eest läbinisti kodumaine televeteran on katkematult hoolitsenud. ETV arhiiv on Eesti mälupank. Rajuse ajaloo ja ikka alati nappiva või teinekord ka liigselt kummardatava raha kiuste on ETV jäänud oma ideaalidele truuks. Ta on rahvast valgustanud ja lõbustanud, harinud ja rohinud, toitnud ja katnud. Selle tegevuse vältel on mällu talletatud sügavasisulisi usutlusi, armastatud laule, kuulsaid ja lihtsaid inimesi, suuri tähti ja maasooli, kogu rahva tipphetki ja lüüasaamisi. Kuigi mälu võib olla raske taak, on see ka väärt moon, mida teel tulevikku kehakinnituseks ja -kosutuseks tarvitada. Vanu arhiivikaadreid vaadata on sama, mis suguseltsi fotoalbumit sirvida. Just sellised me, eestlased, ju olemegi - nagu teleekraanilt näha.

17. juuli 2010

Vanapagana töö

Mõned suved tagasi kehastas Tartu toomkirik Notre-Dame’i nime kandvat kolleegi Pariisis, järgmisel suvel muutus juba Shakespeare’i tähtteose puhuks romantiliseks Veronaks. Emajõe Suveteatri esimesed tükid „Robin Hood“ ja „Ronja, röövlitütar“ mängiti üheksakümnendate teisel poolel sealsamas ümbruses. Keskaegset hõngu levitavate tükkide tarbeks ei ole Ugandi vägevaimas kantsis paremat kohtagi, kuid hoopis ootamatum on meie oma Vanapagana-loo kolimine neisse katkutud, ent endiselt väärikaisse toomkiriku löövidesse. Ja Tammsaare luigelaul on seda miljööd väärt.
Huvitav, et Eesti ühe esikirjaniku teoste uuestiavastamine on just praegu täies hoos. Tammsaare muuseum kuulutas läinud aastal välja konkursi „Põrgupõhja uue Vanapagana“ järje kirjutamiseks. Linnateater eesotsas Nüganeniga on toonud lavale ühe Tammsaare dramatiseeringu teise järel ning ehk itsitab Emajõe Suveteatri loots Andres Dvinjaninov pihkugi, et ühe magusa pala Tartus ära jõudis lavastada. Raske öelda, milline võinuks olla Nüganeni nägemus Jürka õndsakssaamise loost, kuid võib-olla saab publik sellest kunagi tulevikus veel osa.
Eesti Vabariiki on praeguseks olnud peaaegu sama pikalt kui ajal, mil Põrgupõhja uus peremees esmakordselt raamatulehekülgedel ilmus. Nõnda on põhjust küsida: mis on muutunud? Maailm näib hoopis teine, rahulikum, ilusam, digitaalsem. Ent ometi võib nüüdki pinnale kerkida kiuslik küsimus: mida kuradit me sessinases maailmas õieti teeme? Milleks palehigis rassida, milleks tuuleveskitega võidelda, pärleid sigade ette loopida ja mudaseid kraave isamaa ihusse uuristada?!
Vanapagan ja Kaval-Ants on muinasjuttudest tuntud tegelased, kellest esimene esindas üleloomuliku jõu, aga vähese mõistusega mõisnikku, teine seevastu nupukat talumatsi. Nõnda olid jutud Vanapaganast ja Kaval-Antsust reaalsuses särisenud pingete maandamine, ohutu võimalus naerda vihatud härrade üle. Tammsaare pööras need rahvalikud karakterid tagurpidi. Vanapaganast sai maa peale laskudes lihtsameelne töörügaja, Kaval-Ants muutus kirjaisanda sule all vastikuks, omakasupüüdlikuks kapitalistiks. Teisalt avab taoline vangerdus tee mõistmaks „Põrgupõhja“ isegi 21. sajandi kontekstis.
Kui paljud meist õigupoolest mõtlevad igapäevaselt õndsuse ning hingerahu saavutamisest ja kui paljud eelistavad jahtida materiaalseid mõnusid, tulu ja kiiret tõusu karjääriredelil? Vastus on ilmne. Kaval-Antsud on endiselt kangelased, kuid ränga moraalse lõivu arvelt. Vanapagan teeb aga ühtejutti tööd, sest „tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted ja hirmud“. Vanapagana tööle mõeldes kerkib tema kõrvale sarnane traagik Antiikmaailmast - Sisyphos, kes jumalatest määratud karistuse sunnil pidi kivirahnu mäetippu veeretama ja vaevalt oli see tal õnnestunud, kui rahn kolinal tagasi alla veeres. Ja nii lõpmatuseni. Vanapaganale Tammsaare halastas. Kui Põrgupõhjale peaks tulema järgmine peremees, soovitaks tal rohkem oma peaga mõelda, usaldada vaid ennast, isegi kui see rohkem vaeva juurde sünnitab.
Ka Emajõe Suveteatri lavastuses mõjub Vanapagan ullikesena, kes moodsa aja asjust suurt aru ei saa, hea, et ta veel Kaval-Antsult valetamisekunsti õpib. Sarnaselt varasematele toomkirikus etendunud tükkidele laotub lugu laiali mitmele tasapinnale, mänguruum tõuseb peaaegu paarikümne meetri kõrgusele välja. Nõndasamuti mängib mitmel tasandil Tammsaare tekst, mis kõlab suurepärase näitlejateansambli suus oma endises suuruses ning paneb tundlikuma vaataja endalt küsima, kas tema on rohkem töönarkomaanist Vanapagan või moraalisätete vahel vingerdav Kaval-Ants. Ja kuidas ikkagi siin patusel maakamaral õndsaks saada...?

13. juuli 2010

Väravaid tuleb nagu multifilmis

ERR-i kommentaatorite kilde jalgpalli MM-lt 2010

  • Üks väike kallistus ka veel õhus. Harva, kui seda õhus saab teha. (Kalkun)
  • Siin on terve nõukogu kokku tulnud palli ümber. (Zelinski)
  • Sellel olukorral olid küll suluseisu lõhnad juures. (Sarap)
  • Kick-poksi ka vahelduseks. (Kalkun)
  • See pall läks odavamate piletitega ridadesse. (Tiisler)
  • Pedro andis Schweinsteigerile profülaktilise kõksu. (Zelinski)
  • Ütle veel, et maaslamajat ei lööda. Siin löödi nii et vähe polnud. (Tiisler)
  • Ei olnud seda märkigi, et tegemist võiks olla maailma parima jalgpalluriga. (Kuuse)
  • Mõni õrnema hingega kohtunik oleks siin punase andnud. (Sarap)
  • Pole vahet, kas lehm on valge või must, peaasi, et piima annab. (Tiisler)
  • Vihmasadu ei ole lakanud ja väravasadu on alles alanud. (Kuuse)
  • Eks füüsiline lähedus on ka vajalik. (Kalkun)
  • Minu kaastunne, Zelinski – ei ole Argentiina värav, on suluseis. (Tiisler)
  • … või on meestel igatsus jõuluvana järele? (Sarap)
  • Hellalt hoia mind… oli kunagi selline laul. (Zelinski) – Jah, hingetuna langen su käte vahele. (Tiisler)
  • Väike müks ka veel sõbramehe poolest. (Kalkun)
  • Väravaid tuleb nagu multifilmis. (Kuuse)
  • Elevandid on kogunenud keskliinile. (Zelinski)

12. juuli 2010

1:0

Jalgpall on ebaõiglane ja julm mäng. Siin loeb ainult võit, ei muud. Hõbemedalitega häbimärgistatakse kaotajaid.
Aastal 2010 valitsevad maailma hispaanlased ning nad teevad seda kirglikult ja ausalt. Viimaks, pärast lõputuid kaotusi ning väheseid saavutusi jõuti oma tähetund ära oodata. Hispaania koondisest rääkides kasutati juba tunamullusel EM-il tihti sõnapaari „ilus jalgpall“ ning hoolimata sellest, et nende mängudes ei sahise väravavõrgud just ülearu palju, suudavad nad pealtvaatajate närve vähemalt poolteist tundi pingul hoida. Härjavõitlus on vist igal püreneelasel veres ning nagu taolistel vaatemängudel kombeks, ei ole peamine mitte sarvilise eluka mahalöömine, vaid põnevus, pinge ja oskus juhuseid kontrollida. Hispaania tõestas, et nii Euroopa kui maailma troonile tõusmiseks pole vaja hulka väravaid. Piisab ühest õigest hetkest ja ühest õigest liigutusest. Tuleb vaid olla nii arukas, et see hetk tabada ning nii meisterlik, et vajalik liigutus teha.
Kõik neli otsustavat mängu tänavusel turniiril lõpetas värske valitseja seisuga 1:0. Kõik väravad sähvatasid teise poolaja teisel poolel (Portugalile, Paraguaile ja Saksamaale), finaalis lausa lisaaja viimastel minutitel (Hollandile). Tehkem sellest lihtne järeldus: tähtede poole astutakse lühikeste sammudega. Kui mõne teise viimaste tiitlilahingute võitja triumfi väärtuses võiks kahelda (Kreeka ebavutt ja Itaalia penaltid), siis toreadooride üle tagantjärele kohut mõista ei oleks sünnis. Püha jalgpall on saanud endale õiglase kuninga.
Enhorabuena, España!

7. juuli 2010

Turm vaateaknal

Õnnetusi juhtub ja kuritöid tehakse, nende vastu pole keegi piisavalt kindlustatud. Niisamuti ei ole midagi parata, kui järelejäänud vereloik, suitsevad ahervaremed või plekirisuks sõidetud auto igast võimalikust küljest pildistatuna veel samal päeval mõnda uudisteportaali kõigile vaatamiseks välja pannakse. Nõustun artikliga Eesti Ekspressi veebiküljel (07.07.2010), milles Fagira D. Morti taunib õnnetusjuhtumite kajastamisega kaasnevaid pildigaleriisid ja videosid. Samas tormavad paljud nendeni juhatavate linkide peal ikkagi klikkima ja kas kedagi saab selle eest hukka mõista? Uudishimu pole patt, ehkki teatud juhtudel võib see tõesti põhjendamatu olla.
Surm on erutav. Inimesed on sajandeid kogunenud hukkamisplatsidele ja tsirkuseareeni äärde, et näha, kuidas timukad või kiskjad süüdimõistetu hingeküünla kustutavad. Ühest küljest tekitab häving hirmu, teisalt tahaks ikka piiluda, kuidas Vikatimees tööd teeb. On neid, keda turm elu väärtustama kehutab, nagu ka neid, kes kogemata nähtud ränka õnnetust ja inimohvreid enam iial silme eest pühkida ei suuda.
Kannatanutele ja nende omastele ei tohiks siiski lisapingeid sigitada, mistõttu arvan, et mustemaid sündmusi kaardistav pildi- ja videomaterjal jäägu õigusorganite arvutiekraanidele.
*
Esimene samm igavese elu poole on surra. (Chuck Palahniuk)

4. juuli 2010

Wunderbar!

No nii! Nagu alustab oma kommentaare Tarmo Tiisler. Saksamaa on poolfinaalis. Lüüa kolmele riigile 4 väravat on tubli tulemus - Austraalia puhul polnudki see nii üllatav (kuigi sellega andsid saksad tormihoiatuse) ja ka inglaste väravasse löödud pallid polnud nende nadivõitu alagrupimänge arvestades teab mis jahmatus - kuid purustada Argentiina, jumalakäega Maradona enda tiim, mis suure hurraaga seni vaid võite oli noppinud, nõnda vägevalt... Sehr schön! Saksamaa stabiilsus on muljetavaldav. 2002. aasta MM-i ja 2008. aasta EM-i hõbe, eelmise, kodukamaral peetud MM-i pronks ja kolmekordne maailmameister. Kes suudab sel turniiril sakslastele veel Serbiat teha? Järsku Hispaania, kes neilt viimase EM-i kulla võttis?
Kui enne veerandfinaale paistis, et Lõuna-Ameerika riisub selt MM-ilt koore, siis nüüdse pildi järgi jagavad medalid sarnaselt 2006. aasta MM-iga vaid eurooplased - juhul kui esimene vuti maailmameister Uruguai oma mandrile kastaneid tulest välja ei too. Vana Maailma täieõigusliku kodanikuna on muidugi põhjust uhke olla. Holland on parem kui Brasiilia, Hispaania ühe värava võrra võimsam Paraguaist, Saksamaa tugevam Argentiinast... Ootame uusi lahinguid. Ja ei pea olema kaheksajalg Paul, et ennustada tema kodumeeskonnale vähemalt pronksist autasusid.

1. juuli 2010

Oopiumiuimas Eesti?


Hiljuti avaldatud eesti rahvastiku usklikkust kompav uuring ei paku õigupoolest midagi uut. Usklikumad on pigem mitte-eestlased, pigem naised ja pigem vanemad inimesed, see on olnud nii juba viimased paarkümmend aastat. Kui värske uuring varasemate samalaadsete ritta paigutada, selgub aga, et usku oluliseks pidavate inimeste ring on laienenud, ehkki mitte kristluse suunas. Mida sellest järeldada?

Tuleb sedastada, et inimene on spirituaalne olend, homo spiritualis. On ikka kombeks anda oma teguviisidele rituaalne, ebamaterialistlik mõõde. Peale inimese polegi vist olemas elusorganismi, kes mõtiskleks nii kirglikult iseenda üle. Identiteediloome, mis algab uitküsimusest "Kes ma olen?" ongi juba religioosne tegevus või vähemalt selle alus.

Teiseks oluliseks komponendiks usulise eneseavastamise teel on emotsionaalne seisund, kas püsiv või ajutine. Religioosne tegevus eeldab võimu andmist emotsioonidele, teinekord võivad need ise võimu võtta. Naised, kelle emotsionaalne külg on tundlikum, kalduvad seetõttu ka enam usuliste mõtiskluste teele. Sama kehtib vanemaealiste inimeste kohta, kes pärast tormakamat või vähem tormakamat noorust leiavad end uuelt emotsionaalselt tasandilt, mil senistele elukogemustele hakatakse otsima vaimset tähendust. Aastad kaovad käest... mis mõte sel kõigel peaks olema? Nooruses taolisi küsimusi nõnda sageli ei esitata.

Religioon võib olla ka väljapääsuks keerulisest olukorrast, mil probleemide umbsõlme lahtiharutamiseks jääb kainelt kaalutud loogikast väheseks. Kui emotsioonid löövad üle pea, on religioossed praktikad nende vaigistamiseks üks vägevamaid ning tihtilugu ka tõhusamaid vahendeid. Kas see aga tähendab, et Karl Marxil oli tuline õigus, kui ta kuulutas, et religioon on oopium rahvale? Arvan, et see võrdkuju on täiesti omal kohal, kuid siia juurde tuleb nentida, et mõõdukas koguses on usulisel mõtlemisel - nagu ka oopiumil - eelkõige positiivne mõju. Religioonil võivad olla ohtlikud tagajärjed, kui emotsioonidel lastakse mõistuse üle täielikult võidutseda ning inimesi hakatakse jagama neiks, kes pooldavad "õiget usku" (s.t. meie) ja neiks, kes "väärusku" (ehk nemad). Praegusel pluralistlikul ajajärgul on säärased lahterdajad nimetatud fundamentalistideks. Kui usklik teadvustab endale, et tema usk on õige vaid talle endale ja mitte kogu maailmale, on kõik korras. Tugev usk annab inimesele elu mõtte, õpetab kõlbeliselt käituma ning vaigistab hirmu surma ees.

Kellele ei sobi aga valmistooted, olgu siis mistahes kristlikud usutunnistused või idamaised usundid, võib teha endale päris oma religiooni. Just selliste, "isiklike" religioonide osatähtsus ongi viimasel ajal eestlaste seas kasvanud. Inimene kogub kokku mitmesuguseid uskumusi väga erinevatest religioonidest, esoteerilistest allikatest ja ka teaduslikust maailmapildist ning koostab nende põhjal meeldiva ususüsteemi. Seejuures ei ole tema kõrgeimaks autoriteediks mitte pühakirjad ega pühamehed, vaid... tunne. Mis tundub õige ja inimesele endale sobiv, saab "ära usutud".

Isiklikke religioone lähemalt uurides ja üksteisega kõrvutades selgub siiski, et need polegi nii üüratult erinevad. Religioonisotsioloogias paigutatakse suurem jagu isiklikke usundeid sildikese "New Age" alla. Sellelt pinnalt järeldusi tehes selgub huvitav tõsiasi - enamik eestlasi ei ole kristlased, vaid "uusajastulased", kristlikku kõnepruuki kasutades - ebausklikud. Kuid korrakem veelkord: ükski usk pole "eba" ega "väär". Isegi siiras usk astroloogiasse ja teistesse pseudoteadustesse on inimesele nõuks ja abiks. Uskuda võib, aga mõistuse piires.