Kauni ürgoru servale passib kuju vahest isegi paremini kui kusagile lärmakate linnatänavate vahelisse pargisoppi. Eesti Ema on ju ikka kange maanaine, loodusega kokkukasvanud töörabaja, kes on võimeline toitma ära oma mehe ja seitse last. Monument emadusele tähistab ühtlasi jäänukit ürgsest maaema kultusest, mille edasiarenduseks olid renessansiaegsetele maalidele jäädvustatud Madonnad. Eesti Ema on ühtlasi viljakusjumalanna, kreeka Demeteri kolleeg, kadumaläinud haldjate haldjas, keda eesti hõre mütoloogia polegi tundnud. Kunagi on ta aga kindlasti olemas olnud. Loodetavasti läheb Eesti Ema ka kauges maanurgas eestlastele ometi rohkem südamesse kui Harjumäel lõputult potentsihädade küüsis vaevlev Vabadussõja fallos.
28. juuni 2010
Meie oma Demeter
Kauni ürgoru servale passib kuju vahest isegi paremini kui kusagile lärmakate linnatänavate vahelisse pargisoppi. Eesti Ema on ju ikka kange maanaine, loodusega kokkukasvanud töörabaja, kes on võimeline toitma ära oma mehe ja seitse last. Monument emadusele tähistab ühtlasi jäänukit ürgsest maaema kultusest, mille edasiarenduseks olid renessansiaegsetele maalidele jäädvustatud Madonnad. Eesti Ema on ühtlasi viljakusjumalanna, kreeka Demeteri kolleeg, kadumaläinud haldjate haldjas, keda eesti hõre mütoloogia polegi tundnud. Kunagi on ta aga kindlasti olemas olnud. Loodetavasti läheb Eesti Ema ka kauges maanurgas eestlastele ometi rohkem südamesse kui Harjumäel lõputult potentsihädade küüsis vaevlev Vabadussõja fallos.
26. juuni 2010
Väiksed võitjad ja suured kaotajad
Järgmises faasis hoian kindlasti pöialt Saksamaale. Nende ordnung on ka Ballackita tugev ja peaks inglaste ülbusele kiire lõpu tegema. Loodetavasti on nüüdseks ka Serbialt saadud ehmatus ja Lukas "Polt" Podolski metsa läinud penaltist jäänud vimm verest lahtunud. Teise panuse teen oma vanale lemmikule Portugalile. Ja Hollandile. Ja Slovakkiale. Ja Argentiinale. ¡Vamos!
10. juuni 2010
Püha Palli nimel
7. juuni 2010
Nii nad tapsid meie Robini
6. juuni 2010
Popmuusika eneseparoodia
Elektroonilise käega Midas, va kurivaim, on taas ühest eestimaisest plaadist üle käinud. Kaheksakümnendate vaigistamatu poltergeist möllab ringi, häirituna vaid mõnest üheksakümnendate tondist ("Tüdrukud tantsivad"). Vokaalid, mis lauldud sisse nagu suitsev sigaret ühes ja poolik õllepurk teises käes. Lapsikult lihtsad ja elunäinult keerukad tekstid läbisegi. Tekitab skisofreeniasümptome, kuid mõistuse piires...
Nii debateeritava sõnumiga pala nagu "Depressiivsed Eesti väikelinnad" ma sellelt kettalt ei leidnud, ei leidnud ka nii seksikat suvehitti nagu "UV faktor 5". Aga "HU2" pole "Filmist" nõrgem, pigem näikse, et rada on sisse töötatud, skandaale enam ei jahita (kuigi võiks), sest koht Eesti levimussi legendide seas on juba sama hästi kui soolas. "HU 2-lt" leidsin siiski eksistentsialismi ("Mina ise") ja pohhuismi ("Elupõletaja"), universalistlikku moralismi ("Rüütlid"), orientalismi ("Varas") ja zen-budismi ("Tähed"). Lisaks leidsin loo, mille saatel kindlasti mõnes nooblis klubis tantsu vihtuma kipuks ("Õnne tipul").
HU? tõestab ilmekalt, et piir debiilsuse ja geniaalsuse vahel on traatpeenike. Ühest küljest teeb Hanna-Liisa ja kompanii puhast poppi, kuid samas parodeerib seda, seab kõverpeeglisse ilmetud muusikalised klišeed, misläbi need hoopis kõrvukikitavamateks moonduvad. Norida tahaks vaid plaadi vaimuvaese pealkirja üle. "HU2"? Mis see olema peaks? Silmapilgutus Bono pundi suunas?
Miks ainult mõni asi on nii hea?! Aru ma'i saa! Krt.