28. juuni 2010

Meie oma Demeter


Valgest kivist vabanenud Eesti Ema jõudis kohale, kauni selge järve äärde Võrumaal. Peaaegu 10 aastat ponnistusi, pärast nurjunuks tunnistatud esialgset kavandit, kunstilisi vaidlusi, rahastamisraskusi ja väiklast farssi asupaiga üle võttis ta sisse positsiooni vaatamisväärsete skulptuuride reas. Eesti Ema pole aga ainult skulptuur, vaid ka tänu ja üleskutse. Eemalt vaadates näib, nagu vaataks taevast laskunud ingel tardunud pilgul maisesse kaugusesse, kuid lähemale astudes selgub, et see on õigupoolest lihtne naine, kelle tiibadeks lapsed. Õlgadele tõstetud lapsed - tõstetud kõrgemale tolmust ja porist, selle ilma õelusest ja kurbusest.
Kauni ürgoru servale passib kuju vahest isegi paremini kui kusagile lärmakate linnatänavate vahelisse pargisoppi. Eesti Ema on ju ikka kange maanaine, loodusega kokkukasvanud töörabaja, kes on võimeline toitma ära oma mehe ja seitse last. Monument emadusele tähistab ühtlasi jäänukit ürgsest maaema kultusest, mille edasiarenduseks olid renessansiaegsetele maalidele jäädvustatud Madonnad. Eesti Ema on ühtlasi viljakusjumalanna, kreeka Demeteri kolleeg, kadumaläinud haldjate haldjas, keda eesti hõre mütoloogia polegi tundnud. Kunagi on ta aga kindlasti olemas olnud. Loodetavasti läheb Eesti Ema ka kauges maanurgas eestlastele ometi rohkem südamesse kui Harjumäel lõputult potentsihädade küüsis vaevlev Vabadussõja fallos.

26. juuni 2010

Väiksed võitjad ja suured kaotajad

Vuti MM-i alagrupimängud on peetud, peamised soosikud (Brasiilia, Argentiina, Hispaania, Saksamaa) endiselt pildil, eelmise MM-i esimesed (Prantsusmaa, Itaalia) saanud tagumisteks ja põnevaks alles läheb. Kõige rohkem on kahju kolme väikese Euroopa riigi - Šveitsi, Taani ja Sloveenia - kõrvalejäämisest. Šveitslased üllatasid valitsevat Euroopa meistrit, nende mäng oli täpne nagu šveitsi kellavärk. Inglasi päästis ainult õnnejumaluste viimase hetke halastus, mistõttu paistis sloveenlaste triumfi kokkukukkumine lausa ebaõiglasena. Samas tuleb lõunaslaavlaste ees kõik mütsid ja kaabud maha võtta ja tunnistada, et isegi mõne meeskonna kaotus on väärtuslikum kui teise meeskonna võit. Sloveeniat eeskujuks võttes ei saa ka eesti spordihiiud ja -kääbused inimressursside või talentide vähesuse taha pugeda. Sloveenias pole rahvast oluliselt rohkem kui meil, ometi on neil tipptegijaid nii talispordialadel, sõudmises, kergejõustikus kui jalgpallis - nagu nüüd Kalevipoja siililgi selge peaks olema. Põhjamaade ristilippu kõrgel hoidnud taanlased väärinuks juba ainuüksi ühe mängu eest vähemalt veerandfinaali pääset: nende südi heitlus Kameruniga kuulub minu jaoks senise MM suurimate elamuste hulka. Metsik, võitlev jalgpall. Ei mingit üleplaneerimist ega mängu suretamist. Taani polnud enam oma hiilgavaimas vormis, kuid selle MM-sooritusega näib tõusutee jälle ees olevat.
Kodumandrile jõudnud vutipidu ei olnud aafriklastele edukas, päädides vaid Ghana teise ringi jõudmisega, mistõttu soovitaks FIFA-l tõsiselt mõelda, kas järgmisel korral tasub Aafrikale ikka 5-6 MM-piletit broneerida. Füüsilist materjali mustadel meestel jagub, kuid palliplatsil selgub ikkagi, et pikema jalgpallitraditsiooniga maadel on rohkem (vabandust!) intelligentsust. Aasialased Lõuna-Koreast ja Jaapanist suutsid seda ka demonstreerida. (Muide, ka põhjakorealased jätsid Brasiiliaga vastamisi olles väga sümpaatse mulje. Huvitav oleks teada, mida Eesti vutiässad padupunase riigi koondise vastu suudaks - Portugali-väärilist sauna vist ei kütaks?) Kui veel maailmajagudest rääkida, siis Ameerika sai siit jackpoti. Mehhiko, Uruguai ja Paraguai näitasid ennast tugevamast küljest kui turniiri-eelne seis lubanuks. Aga kui suured eurooplased põruvad, peavad ju kusagilt väiksemad võitjad asemele kerkima.
Järgmises faasis hoian kindlasti pöialt Saksamaale. Nende ordnung on ka Ballackita tugev ja peaks inglaste ülbusele kiire lõpu tegema. Loodetavasti on nüüdseks ka Serbialt saadud ehmatus ja Lukas "Polt" Podolski metsa läinud penaltist jäänud vimm verest lahtunud. Teise panuse teen oma vanale lemmikule Portugalile. Ja Hollandile. Ja Slovakkiale. Ja Argentiinale. ¡Vamos!

18. juuni 2010

Seks, linn ja rikkad klounid

Esialgsete plaanide kohaselt ei tahtnud ma nelja rahuldamatu proua seikluste tunnistaja ollagi. Ma ei kuulu ilmselgelt „Seksi ja linna“ sihtgruppi, kuid kui sõbranna kinno kutsub, ei ole viisakas ära öelda. Esimest filmilugu pole ma näinud ning sellele eelnenud seriaalistki olen juhtunud tabama vaid paari-kolme osa, mistõttu olin lina ette istudes ühtaegu skeptiline ja samas rikkumata.
Pärast paari tundi ning õige mitut naerupahvakut oli pilt selge. Pisut lihtsakoeline, võib-olla isegi rõhutatult naiivne süžee ja värvikad, elust maha kirjutatud karakterid ning kardetavasti ka situatsioonid on saanud rahvusvaheliselt kriitikute kogukonnalt asjata nuhelda. Ma ei tahaks uskuda, et isegi USA kineastid söandaks kultiveerida nii räigeid postmodernistliku mentaliteedi vilju, nagu linalt näha. „Seks ja linn“ on ennekõike tarbimisühiskonna väärastunud (nais)tulemite paroodia. Oma peaga mõtlemise asemel lastakse reklaamispetsidel, PR-agentidel ja brändiloojatel enda eest mõelda, mis hea ja mis halb, liberaalsete väärtuste kuulutamise varjus õitseb sallimatus „teistsuguste“ vastu ning lõppude-lõpuks pole materialistlikus maailmas ühtki toodet, mida ei saaks uue ja parema vastu vahetada – sellisteks toodeteks on ka mehed. Feminism on perutama pääsenud ja end konsumerismiga ristanud. Seksi-linna seltskond olgu selle karikatuurseks tõestuseks.
Paraku leidub ikka neid (ja mitte vähe), kes paroodiat enesele eeskujuks seadma tõttavad. Võtkem või meie kunagised rullnokad Aiku ja Pets, kes – sae pekki! – olid vägagi populaarsed vennad tõeliste bemmikuttide/kummivilistajate seas. Nojah, milleks oma peegelpildi peale pahane olla. Paljud tüdrukud, kes tahaksid käia riides nagu „Seksi ja linna“ tüdrukud (lugeda irooniliselt), on klounide jahmerdamist kaifivad klounid – kusjuures nad ei saa sellest ise aru ning võivad ka kriitikat ebaõiglaseks pidada. Noortele, prinkide kehakumerustega neidudele võib veel nii mõndagi andeks anda, kuid kui „parim enne“ tähtaja ületanud supertibid ei taipa, et Carrie, Charlotte, Samantha ja Miranda nende üle täiel silikoonrinnal irvitavad, siis ei aita ka eraülikoolist ostetud diplom. Kes taibata suudab, see taibaku, ütelnuks selle peale Jeesus.

10. juuni 2010

Püha Palli nimel

Nüüd see algab! Kõik teed, mis kaugele Lõuna-Aafrikasse viivad, on ummistunud tarmukatest palveränduritest, kes ei ole endaga võtnud muud kui trummid, pasunad ja oma lemmikpühakute piltide-kirjadega vikerkaarevärvilised särgid, lipud, papud... Kohe-kohe algab võimas missa, mille sarnast meie lageda armetu taeva all ei eksisteeri. Palverändurid, hääled huikamas ja hüüdmas, lakkamatult Kõigekõrgemat ülistamas, voolavad nagu tuhanded Amazonased kokku staadionikatlasse, pühimasse templisse.
Ülempreester astub templi keskpunkti ning tema õnnistatud vile annab märku, et jumalikud väed asuvad liikvele - kõigi lihtsurelike pühitsuseks. Rohelist, kõige pühamat värvi platsi täidavad korraga tseremoniaalsetesse põlvikutesse ja šortsidesse rüütatud võlurid, suured imetegijad. Nad tormavad ringi kahe altari vahel, kuhu tuuakse peagi rammusaid ohvreid. Nad hõljuvad nii kergelt, nii võluvalt, nagu oleks neil tiivad, nagu oleks nad vaimud. Ohvriand, mis ühe pühaku jalale maandub ja teise pühaku pöida riivab, keerleb keravälguna, saab iga puudutusega uut väge. Usklikud hüplevad üles-alla ja skandeerivad ekstaatilises tundepuhangus... kuni... kuni...
And on järsku altaril! Preester vilistab võidukalt. See pühak, see sangar, kelle hingel ja ihul jätkus nii palju erilist rammu, et pälvida kõrgeimate jõudude heakskiit, tõstetakse kätele, ta kaetakse palavate kallistuste ja imetluspilkudega. Rahva tänulik kisa sööstab pilvedessse. Jumalad on rahul.
Jalgpall... üks maailma võimsamaid religioone ühendab taas maailma. Isegi usuleige Eesti jälgib seda jumalateenistust suure huviga, kuid vähese veendumuse tõttu eelistavad eestlased tegelda hoopis ketserliku korvpalliga. Aga ükspäev tuleb selgi paganarahval usku vahetada, kui nad taipavad, et teiste jumalad on võimsamad.
Oo, suur Vutt! Võta vastu see Pall, mida tühine inimsugu sulle pakub! [Kolmekordne vile.]

7. juuni 2010

Nii nad tapsid meie Robini


Kellel peaks olema nõnda palju sõrmi ja varbaid, et üles lugeda senised Robin Hoodi filmitükid, peaks ennast suure raha eest laadal näitama. Sherwoodi laane vibukangelasele on keha andnud teiste seas Robert Frazer, Douglas Fairbanks, Errol Flynn, Sean Connery ja Kevin Costner, nüüd ka Russell Crowe. Esimest korda lendasid Robini nooled kinolinal enam kui 100 aastat tagasi ning iga kord tuleb legendi ülessoojendamiseks leida uus võte või vaatenurk, et oleks, mida võtta ja vaadata. Sedapuhku jutustatakse režissöör Ridley Scotti taktikepi all, kuidas Robin Hoodist sai lindprii. Howard Pyle'i kuulsast paberversioonist minnakse kaarega mööda. Nelja-viie lehekülje asemel kulub lindprii (ja seega ka legendi) sünniks 140 minutit.

Crowe'i ja Scotti koostöö tulemiks pole muud kui "Gladiaator 2", ainult verepiisad Colosseumi tulisel liival on asendunud verepiiskadega inglise niiskel samblal. Autentse ajalooga pole kummalgi filmil tegemist, kuid kui Maximus oli publikule tundmatu karakter, siis õilsast Robinist on kõik kuulnud - ja veel milliseid lugusid! Paraku saigi värskeim "Robin Hood" hakkama sellega, mida karta võis: teada-tuntud kuvand üllast röövlist, kes kotib rikkaid ja kaitseb vaeseid ning tuleb igast olukorrast puhta nahaga välja, kaotamata seejuures elutervet teravmeelsust - see kuvand on lõhutud. Kuidas sellisele linaloole, mis peaks olema legendi "tõeline" proloog, veel lapsepõlves loetud seiklused otsa pookida? Pyle'i jutustus algab sõnadega: "Sina, kes sa palehigis rügad kesk tõsimeelseid asju, /.../ sina, kes sa arvad, et elus pole midagi peale hakata süütu naeruga, mis ei tee kellelegi kurja, - need leheküljed ei ole sinu jaoks. Löö raamat kinni ja ära enam edasi loe /.../: kui sa jätkad, solvud sa hingepõhjani, nähes ehtsaid ja asjalikke ajaloolisi isikuid nii vallatult eredates ja kirevates värvides, et sa võid neid üksnes nime järgi ära tunda." Crowe'i-Robin on aga nii surmtõsiselt kiretu ja hallides toonides, et teda võib üksnes nime järgi ära tunda... Müütiline luulemaa on pööratud tapluste songermaaks. Russel Crowe teeb oma rolli ausalt ära ning Cate Blanchetti Marion on just taoline müstiline keskaegne leedi nagu trubaduur Oru Alani lauludes, kuid...

Miks kuradi pärast peab kino tegema hambad ristis, põrgu silme ees? Robin Hood pole ainus viimase aja filmidele osaks saanud sünge tonaalsuse ohver. James Bond, kes oli varem nalja-, naiste- ja napsumees rahmeldab nüüd ringi nagu närvihaige kättemaksuingel, Batman ei ole enam neitsi ning Mel Gibson nüpeldas Jeesuse, kes varem piitsutamise peale vaid nina krimpsutas, lihakäntsakaks. Rohkem verd, valu ja kannatust = rohkem tõsiseltvõetavust? Ei, kõige tõsisem žanr on juba antiikajast peale komöödia.

Ajaloolise seiklusmärulina poleks "Robin Hoodil" viga, kui ainult tegelaste nimed ära vahetada või teeselda, et Robin Longstride'il pole Robin Hoodiga ühist muud peale eesnime.

6. juuni 2010

Popmuusika eneseparoodia

HU? - "HU2"


Elektroonilise käega Midas, va kurivaim, on taas ühest eestimaisest plaadist üle käinud. Kaheksakümnendate vaigistamatu poltergeist möllab ringi, häirituna vaid mõnest üheksakümnendate tondist ("Tüdrukud tantsivad"). Vokaalid, mis lauldud sisse nagu suitsev sigaret ühes ja poolik õllepurk teises käes. Lapsikult lihtsad ja elunäinult keerukad tekstid läbisegi. Tekitab skisofreeniasümptome, kuid mõistuse piires...

Nii debateeritava sõnumiga pala nagu "Depressiivsed Eesti väikelinnad" ma sellelt kettalt ei leidnud, ei leidnud ka nii seksikat suvehitti nagu "UV faktor 5". Aga "HU2" pole "Filmist" nõrgem, pigem näikse, et rada on sisse töötatud, skandaale enam ei jahita (kuigi võiks), sest koht Eesti levimussi legendide seas on juba sama hästi kui soolas. "HU 2-lt" leidsin siiski eksistentsialismi ("Mina ise") ja pohhuismi ("Elupõletaja"), universalistlikku moralismi ("Rüütlid"), orientalismi ("Varas") ja zen-budismi ("Tähed"). Lisaks leidsin loo, mille saatel kindlasti mõnes nooblis klubis tantsu vihtuma kipuks ("Õnne tipul").

HU? tõestab ilmekalt, et piir debiilsuse ja geniaalsuse vahel on traatpeenike. Ühest küljest teeb Hanna-Liisa ja kompanii puhast poppi, kuid samas parodeerib seda, seab kõverpeeglisse ilmetud muusikalised klišeed, misläbi need hoopis kõrvukikitavamateks moonduvad. Norida tahaks vaid plaadi vaimuvaese pealkirja üle. "HU2"? Mis see olema peaks? Silmapilgutus Bono pundi suunas?
Miks ainult mõni asi on nii hea?! Aru ma'i saa! Krt.