Täis lörr!

Kas eesti keel on epic fail? Vahel tundub küll nii. Pole ju eestlastel säherdust rikast sõnavara nagu ameeriklastel. Sõnu peab pidevalt teistelt rahvastelt laenama. Tänavalgi võib kuulda, kuidas kutt lõpetab telefonikõne: "Okei, davai, tšau!" Lausa kolmes võõrkeeles! Vot tak, dude!

Giphy

Inglise keele mõjuväljas kipub ka mõne eesti keeles kodunenud võõrsõna tähendus nihestuma. Niimoodi on juhtunud näiteks sõnaga dekaad. Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et dekaad on "kümme päeva, kümmepäevak" ja lisab juurde: "ei soovita tähenduses: kümme aastat, kümnend." Aga ajakirjanikud ei võta ÕS-i nõu kuulda. Ikka mainitakse uudistes ja reportaažides "käesolevat dekaadi" või midagi, mis juhtus "eelmisel dekaadil" - seda just kümnendi tähenduses.

Sarnane saatus on tabanud lüürikat. Varem viitas lüürika tundelisele luulele (lembelüürika, isamaalüürika). Inglise keeles tähendab lyrics hoopiski laulusõnu, mistap on muusikud hakanud samuti rääkima oma laulude lüürikast. Tühja kah, lüürika ja muusika vahe on õhkõrn. Vana-Kreekas kanti ju luuletusi ette just lüüra saatel.

Omaette eepos on eepika. Targutab ÕS: "eepiline - jutustav; üllas-rahulik, kiretu; ei soovita tähenduses: tohutu, võimas, enneolematu." Nii et epic fail ei olegi eepiline feil. Mis nüüd saab!?

Pöörame pilgu brittide keelepiiblisse, Oxfordi sõnaraamatusse, kus epic seletatakse lahti järgmiselt: mõõtmetelt või iseloomult suurejooneline. Pärineb 16. sajandist, ladina keele kaudu inglise keelde jõudnud kreeka sõnast epos (sõna, laul), seotud sõnaga eipein (ütlema). Mitteametlikult: eriti muljetavaldav või tähelepanuväärne.

Epic fail oleks sellisel juhul meite keelde panduna muljetavaldav luhtumine või tähelepanuväärne läbikukkumine. Või hoopis: enneolematu nurjumine?

Veel toredaid variante: räme krahh, üüratu fiasko, röögatu viperus, uskumatu untsuminek, ülikõva viltuvedamine, hiiglaslik viperus.

Epic fail võtab kolm silpi kirjaruumi, aga eesti keeles saab veel lühemalt: suur soss, ränk põmm, karm vuss, täis lörr. Võta, millist tahad, peaasi, et kogu kupatusega kraavi ei jookse või puhtanisti rappa ei kisu.

Nii palju siis puruvaesest eesti keelest.

Kadriorganismi iseärasused

Iga Vahur Kersna saade on sündmus. Aasta esimesel päeval eetrisse jõudnud Urmas Oti eluloosaade oli tundeline, väärikas ja liigutav, väljapaistev monument suurele ja salapärasele isiksusele. Vabariigi juubelinädalal pani ekraanid erksalt särama saade, mille peategelased olid Eesti riigiga samas eas härrad ja prouad. Nii helget ja mõttetihedat teleteost saab meie kanalitel harva näha.

Pixabay

Ka "Kersna kõnnib Kadriorus" kuulub eriliste taieste hulka, mis tuleks kaaderhaaval välja printida ja Louvre'i püsiekspositsiooni üles riputada. Ehkki teemalt ja stiililt täiesti erinevad, on kõik nimetatud saated maitsekalt vormistatud ja mis peamine - ei mingit skandaalitsemist ega madalate instinktide peal kepsutamist. Skandaali kisuvad üles hoopis kõmu- ja sotsiaalmeedia mustad rongad, keda selline isepäine kass nagu Kersna põhimõtteliselt närvi ajab. See on mõistagi juba teine jutt.

Kadrioru ajalugu ja tänapäev vajaks õigupoolest omaette saatesarja, ühest eetriampsust jäi kõht tühjaks. On ju Kadriorg täis lugusid, mis lausa paluvad jutustamist. Mis kõige tähtsam: Kadrioru tänavail ja puiestikes leidub küllaga inimesi, kes üht-teist põnevat pajataks. Minusuguste mittetallinlaste jaoks seostub Kadrioruga ennekõike presidendi residents ja kunstimuuseum. Aga kui paljud teavad, et Kadriorus veetsid oma viimased eluaastad ka meie kirjanduse alussambad Tammsaare ja Vilde?

Muidugi tuntakse praegu heameelt selle üle, et Peeter I käsul hakati 300 aastat tagasi Kadrioru lossi ja parki rajama. Ega teist nii uhket barokklossi Eestimaal leidugi. Kui kergelt seejuures unustatakse, et Peeter I oli ikkagi vallutaja, küüditaja ja vägistaja. Aga mida toredat võõrvõimudest on siia jäänud, seda tuleb hoida. Pole meil ju olnud oma kuningaid ega vürste, kes oleks midagi samavõrd uhket ehitanud. Pätsi loss, mis Peetri oma naabruses asub, mõjub viimase kõrval kah üsna hädisena.

"Kersna kõnnib Kadriorus" puistas üksjagu fakte, millest nii mõnigi tuli mulle üllatusena. Paar näidet: enne lauluväljaku valmimist peeti laulupidu Kadrioru staadionil ning Poska maja oli üks esimesi, kuhu pandi sisse elekter ja telefon. Tore tõik on seegi, et staadioni kõrval asub Eesti pikim kiviktaimla, ehkki mõni atsakas hobiaednik võib sellele vastu vaielda ja väita, et temal on ikka pikem.

Saade polnud üleni mesine, piserdati ka mõni tõrvatilk. Arhitektuuriteema lisas väikest intriigi (millised majad ikka Kadriorgu passivad?). Kurb oli kuulata pargi direktori sedastust, et tublidel aednikel pole õigeid pesemistingimusi. Ja tagatipuks selgus, et 40% Kadrioru puudest on haiged (ei julgegi sinna enam jalutama minna!). Aga Kadrioru peamine saladus jääb lahendamata. Miks see paik meie kultuuri- ja ajaloo tähttegelasi, päris- ja antikangelasi, niimoodi ligi tõmbab, et nad sinna pesa punuvad? Esmalt Peeter, siis Päts ... kuni Kersnani välja. Ei oskagi muud öelda - eks eriline tunneb erilise ära.

Mis puutub saate järel kerkinud "skandaali" ühe kõlvatu venekeelse sõna pärast, siis siin pole tuhkagi kommenteerida. Paraku on nii, et oma ala meistreid loobitakse kivide, pori ja kõntsaga. Vaja on vaid ettekäänet. Need, kes madalamal seisavad, ei kannata kui keegi midagi hästi oskab ja teeb. Vaja on meister kõrgustest alla, mulksuvasse mutta tõmmata. Kui meister mutta maandub, tõuseb pööbli maailma kohale suur ja punane päike. Oh Taara avita!

Sõna saavad nukud

Iga raamatu taga on inimene, inimese taga maailm. Kui uudishimulik lugeja avab raamatu, avab ta ühtlasi akna tundmatusse maailma. Midagi tundmatut avastada on ütlemata suur rõõm. Teises maailmas ringi rännates lisandub mõistusele terake tarkust ja hingele raasuke rikkust.

Hiljuti sain Juhani Püttsepalt meeneks väikese raamatu "Kodu täis nukkude jutte" - "kirjandusliku tutvuse puhul", nagu ta pühendusse kirjutas. Juhani Püttsepp kogub nukke ning nende elulood ongi sillerdava südamlikkusega raamatusse tallele pandud. Kui otsida kirjandusvaramust raamatule sobivaid vasteid, turgatavad kohe meelde Mats Traadi "Harala elulood" ning Edgar Lee Mastersi "Spoon Riveri koolnud" - inimeksistentsi tühjusest ja mõttetusest pakatavad epitaafide kogud. Nukkude elulood on siiski hoopis helgemad ja reeglina õnneliku lõpuga.

"Kodu täis nukkude jutte" õhkab kodusoojust. Autobiograafiline aines võimaldab heita pilgu ühte omapärasesse majapidamisse, kus pereisa Jaagupi, ema Mirjami, pisitütre Mimmu ja koer Susiga kõrvuti elavad ka oi kui paljud nukud. Johanna, Renate, Maret, Tiffany, Klaara, Aune-Ellinor, Hedvig, Lia, Linda jpt pole mingid tummad mängu- või iluasjad. Neil kõigil on rääkida oma lugu: päritolust, nime saamisest või mõnest kummalisest olukorrast, millesse nad kogemata on sattunud.

Kui ajalukku kiigata, siis selgub, et nukke pole kunagi käsitletud pelgalt leludena. Paljudes kultuurides Alaskast Amazonaseni ja Aafrikast Amuurini on nukkudel olnud maagiline või rituaalne tähendus. Nukk on hingestatud olend, inimese mudel ja võrdkuju. Võtkem või meie tuhapoiss, mille kohta leidub rahvaluulearhiivis järgmine teade:  "Tuhkapäe veeti ju poissi. Tetti siante poiss valmis ja veeti külasid möödä. Rõõvastest tetti iki, kaeti ööses tõisse talusse viiä. Tähentus olli iki sedäsi, et nee, kes viive, nee om iki usine inimese, ja kelle manu ommukus jäi, sis nee ollive iki laisa." Või kadaajamine: "Vastlapäeva õhta see oli oln, aetud kada. Püksid pandud põhku täis, siis orkidega torgitud ja aetud ära teese valla maa peale. Sellega aetud undid ää."

Nukkude kogumine pidavat olema omaette teadus või suisa nõiakunst, millest "mugud" suurt midagi ei taipa. Münte, marke ja pastakaid kogutakse ennekõike ajaloolise ja mentaalse väärtuse tõttu. Mistahes kollektsioon on iseseisev mälupank. Sama kehtib nukkude kohta. Nad kannavad endas möödaniku hõngu. Nukusõber Mare Veldemann kirjutab teose tagakaanel: "Raamatu lood viivad meid vanemate ja vanavanemate aega, sisaldades valusaid mälestusi sõjast, põgenemisest, küüditamisest. Avaneb ka vanaaegsete esemete ja tavade maailm. Lood kutsuvad märkama esmapilgul tühisena tunduvaid igapäevaelu pisiasju, hoolima elusatest ja elusatega kaasa rääkivatest asjadest."

Raamatut lugedes hakkasin ka ise asju enda ümber teise pilguga vaatama. Lausa kuulatama. Antiikse väärtusega nukke minu majapidamises ei leidu. Paistab, et kõik puped, millega mu ema ja vanaema lapsepõlves mängisid, on kaduvikku vajunud. Mul endal pole isegi kaisukaru olnud.

Raamaturiiulil valvab vaid uudishimulik Potsataja, tootmiskoondise "Polümeer" vahtkummist kasvandik. Temagi pidavat tänapäeval hinnas olema. Silma jääb ka mitu käsitööliste kojas valminud olevust: puust hampelmann, pontsakas savist rahapõssa ja päkapikk, kelle keha on jämedast oksast saetud. Nad ei räägi.

Ühest suvalisest suveniiride poest soetatud Buddha kujuke ja kingituseks saadud, tavaliselt kirjutuslaual istuv pehme punane kuradike on mulle pikka aega headeks seltsilisteks olnud. Aga on neil ka mõni lugu rääkida? Vahin nendega tõtt. Vennad on tummad. Ei piiksu, ei kraaksu. Küll nad kunagi rääkima hakkavad. Praegu mõistame üksteist sõnadetagi.

Ka pöialpoistel on lootust

Jalgpall tuletab ikka ja jälle meelde: kaotusi tuleb ette sagedamini kui võite. Nii jalkamurul kui elurajal. Kaotused võivad olla hirmus kibedad, aga võidud on seda magusamad. Kullavihmas kümmeldes ununevad läbielatud luhtumised ja kõik ohverdused tunduvad järsku õigustatud. (Oskar Lutsu kommentaar "Kevadest": "Üksainus rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrohke minevikuga.") Aga selleks, et üks vägev unistus täide viia, läheb vaja omajagu oskusi, nutti ja loomulikult õnnejumalanna soosingut.

Pixabay

Ehkki jalgpalli suurturniiridel saab kuldse karika pea kohale tõsta vaid üks meeskond, võib tänavuse MM-i kohta liialdamata öelda: võitjaid oli vähemalt neli. Kõik poolfinalistid - Prantsusmaa, Horvaatia, Belgia ja Inglismaa - ületasid neile seatud ootusi. Horvaatia ja Belgia said kirja oma kõigi aegade parima tulemuse, verinoore koondisega Inglismaa jaoks oli tegemist parima MM-iga pärast 1990. aastat ning Prantsusmaa jaoks oli see alles teine meistritiitel.

Küllap elasid väikerahvad, sealhulgas eestlased, finaalmängus kaasa peamiselt Horvaatiale, kuid endiselt jääb kehtima karm rusikareegel: jalgpall on suurte rahvaste pärusmaa. Viimase kolmekümne aasta jooksul pole ükski alla 60 miljoni elanikuga riik vutiväljakul maailmameistriks tulnud. Ah kui armas oleks unistada: 2022. aasta finaalis hakkavad võidukarika peale mängima Eesti ja Malta. Või koguni Eesti ja Läti.

Loomulikult jääb selline stsenaarium ulmeromaani lehekülgedele. Kuid fakt, et pöialpoiss Island on viimastele suurturniiridele kvalifitseerunud ja hiidudega südikalt võidelnud, annab lootust ka Eestile. (Veel fakte: Eesti jäi 2012. aasta EM-ile jõudmisest paari värava kaugusele ning hõbedasel Horvaatial tehti alles eelmisel aastal sõpruskohtumisel selg prügiseks skooriga 3:0.)

Väikerahva tragiduse ilmekas näide on seegi, et horvaadid tulid tänavusel turniiril neli mängu järjest kaotusseisust välja. Esmalt Taani ning seejärel Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. Aga Asterixi kavaluse ja Obelixi jõu täiuslik kombinatsioon jäi murdmata. Taaveti ja Koljati heitlused lõpevad jalgpalliareenidel enamasti Koljati võiduga, kuid sellegipoolest on südikalt võitlev Taavet alati kummardust väärt.

Legend räägib, et punased ja valged malelauaruudud, millesse mähkunult Horvaatia vutiässad pealtvaatajate südameid võidavad, sattusid selle riigi lipule samuti sportliku duelli tulemusel. Nimelt olevat üks sadistlik doodž - muistne Veneetsia valitseja, kelle võimu alla kuulus ka Horvaatia - pakkunud horvaatide pealikule salakavalat tehingut. Kui pealik teda malemängus võidab, kingib ta horvaadi rahvale vabaduse. Kaotuse korral pidi pealikust saama doodži isiklik ori ning horvaadid pidid jääma igaveseks Veneetsia alluvusse.

Julge horvaat võttis väljakutse vastu. Doodž oli meisterlik maletaja, kuid ta alahindas horvaadi pealiku oskusi. Doodži kuningas ja oda langesid. Kaotusest marus veneetslane pidas siiski oma sõna. Horvaadid said vabaks.