29. jaanuar 2010

Hüvasti, püüdja rukkipõllul!

Teismelistest on raske aru saada, iial ei tea, mis neil peas keerleb, et nad käituvad just nii ja mitte teisiti. Ses mõttes oli Jerome David Salinger oma kuulsaima karakteri Holden Caulfieldi nägu. 91 aasta vanuselt igavikku lahkunud Salinger andis oma viimase intervjuu 30 aastat tagasi, tema viimase teose avaldamisest möödub 45 aastat. Enamik kirjanikke ei otsigi tähelepanu ning tunnevad kohmetust, kui mõni nende kirjasõnasse valatud emotsiooni- ja vaimuvälgatustest osutub väga menukaks.

Algselt järjejutuna ilmunud ja 1951. aastal kaante vahele jõudnud "Kuristik rukkis", originaalis Püüdja rukkis kuulub aga kahtlemata 20. sajandi suurimate bestsellerite hulka. Oma ilmumisajal avalikkuses vastakaid reaktsioone sünnitanud pooleldi autobiograafilist noortejutustust on müüdud ligemale 65 miljonit eksemplari, see on inspireerinud paljusid kirjanikke, punkbände ja filmirežissööre. Isegi Ronald Reaganile tehtud atentaadikatse ja John Lennoni mõrva taga on nähtud just selle raamatu psühholoogilist mõju. Ehkki II maailmasõja järgses kirjandusilmas polnud noortele suunatud romaan miskit uut, raputas Salingeri teos oma žanrilt magusa suhkrukorra ja näitas nooruse valu, ängi ja sellega kaasnevat mässumeelsust halastamatus alastuses. Holden ei ole hea poiss, kellele pahad liiga teevad. Ta on ise miinusmärgiga tegelaskuju ja ometi lummab ta lugejat nagu kuri võlur kunagi! "Kuristik rukkis" oli üks neist impulssidest, võib-olla isegi peamistest, mis pani aluse noorusekultusele. Meenutagem vaid 1950ndaid: Elvis Presley muusikas, James Dean filmis ja Salinger kirjanduses. Noorsugu polnud ühtäkki enam ähmane tsoon lapseea ja täiskasvanupõlve vahel. Teismelised said tänuväärseks publikuks muusikale, filmile ja kirjandusele, nende peal võis katsetada uusi stiile ja meetodeid, kogu kapitalistlik masinavärk eesotsas Coca-Cola ja kartulikrõpsu gigantidega võttis nüüd sihikule noored, mässumeelsed ja alles oma suguküpsuse avastanud inimesed. Nii on see jäänud tänini.

Suure sõnameistri lahkumine toob kindlasti lagedale nii mõnegi hästivarjatud käsikirja, mida Salingeril aastakümnete jooksul sahtlisse on kogunenud. Lisaks suurele müstikahuvile (teda paelus jooga, homöopaatia, saientoloogia eelkäija dianeetika, kristlik teadus ja mitmed teised esoteerilised alad) oli J. D. Salinger arvestatav filmisõber. Sellele vaatamata keeldus ta tõrksalt andmast luba "Kuristik rukkis" filmiversiooni jaoks. Põhimõttekindel mees ei murdu isegi pärast surma ning tõenäoliselt ei ole ka lähiaastatel kineastidel lootust omandada õigusi Holdeni kinoekraanile vedamiseks. Ja nii vist ongi parem. Kirjandus elab täisverelist elu ikkagi raamatuis ja võib arvata, et põikpäise Salingeri avastamine ei ole veel lõppenud, vaid alles üsna algusjärgus.

22. jaanuar 2010

Cameroni avataarad


Ta on mees, kes leiutas Terminatori, kloonis tulnukaid ja uputas Titanicu. Superprodutsent ja megarežissöör James Cameron on tagasi ja tema sabas trobikond siniseid elukaid, keda nimetatakse na'videks. Miks just sinised? Sest sinine on ilus värv, ütleb Cameron. Tema kauaoodatud uue muuvi tegelased elavad kaugel Pandora kuul, Alfa Kentauri tähtkujus. 22. sajandi keskel jõuab sellele lummava loodusega taevakehale inimene. Ja nii algavadki kosmilised pahandused.

Kogu maailma kinopublikut hullutava linateose "Avatar" edu näib esmapilgul veidi üllatavgi. Miks peaks kedagi huvitama järjekordne digitrikkidest pungil ulmeodüsseia? Siiski-siiski! Tähtis pole see, millist lugu jutustatakse, vaid kuidas seda tehakse. Pole kahtlust, et "Avatar" nihutab filmikunsti tehnilist latti veel mõne sentimeetrikese kõrgemale ning kinnitab, et kino peamine tulu ja tulevik peitub vaid ühe numbri ja tähe kombinatsioonis: 3D. Sisuliselt ei rabata meid siiski millegi uuega. Vana tuttava retsepti järgi keedetud hollywoodi supp on serveeritud lihtsalt väga moodsa disainiga kirevas kausis. Käsikirja ebaoriginaalsus pole aga antud juhul märkimisväärne puudus. Rohkem küsitavusi tekitab pigem pealkirja eestikeelne tõlge, õigemini selle tõlkimata unustamine. Avataara kõlab ju hoopis võimsamalt ja mitmekülgsemalt kui umbmäärane "avatar". Aga ärme siis pahandame hindu jumalaid, kelle shownumbrite hulka avataarad kuuluvad. Cameroni film räägib lõppude-lõpuks nurjatutest inimestest, kes tahavad liigagi sageli olla jumalad ja arvavad, et nad ongi seda.

"Avatar" tõstab kinolinale liuatäie teemasid, millest olulisemad on roheline mõtteviis, rassism, empaatia ja teaduseetika. Õigupoolest on visuaalselt ülivõimsa "Avatari" sisu haakuv nii mõnegi varasema filmiga, nagu "Pocahontas", "Tantsib koos huntidega", "Viimane samurai" või "Ahvide planeet". "Avatar" jutustab taaskord mõistuloo inimeseks olemisest ja osutab neile pahedele, mis meie liiki iseloomustavad. Cameron pistab kolonialismi teema uude konteksti, kritiseerides "tsiviliseeritud" rassi ahnust ja õelust, mille arvel on hea ülistada "primitiivide" piiritut õilsust. Ühest küljest püüab "Avatar" rõhutada, et loodusrahvad ei ole kapitalismist pimestatud moodsa kultuuri kandjate kõrval sugugi vähem väärtuslikud. Teisest küljest lauldakse sedasama kiidulaulu metslastele, millega sai hakkama juba 18. sajandil prantsuse filosoof Jean-Jaques Rousseau. Rousseau leidis, et inimese metsast väljatulek oli suur viga ning loomuliku arengu vastane. Hollywood armastab must-valgeid lahendusi ja astub rõõmuga tollesama vana klišee otsa. Kui inimesed (vähemalt enamik neist) on loomult väga pahad ja oma loomulikust elukeskkonnast võõrandunud, siis loodust kummardavad na'vid peavad olema üdini head. Isegi Sam Worthingtoni kehastatud Jake Sully jääb pooltoonide lisamisel stamplikuks karakteriks, meenutades sotsrealismile omast naiivset maapoissi, kes igihalbade kapitalistide kiuste veendub sotsialismi õigsuses. Samas on Worthington sümpaatne näitleja, kellele kõnealune roll ei jää kindlasti viimaseks hiilgetunniks. Väga armas oli näha ka Sigourney "Ripley" Weaverit üle pika aja natuke tuumakamas filmis idealistliku dr Grace Augustine'ina. Printsess Neytiri elustamise eest võlgneme tänu Zoe Saldanale, dominikaani ja puerto rico juurtega näitlejatarile, kes näeb isegi sininahana hurmav välja. Neytiris on uljust, kuid ka naiselikku haprust, mida Zoe suudab arvuti väikese abiga veenvalt edasi anda. Neytiri on ühtlasi filmi mitmekihiliseim tegelane, kelle käed ei jää isegi inimverest puhtaks.

Ehkki "Avatar" viibutab näppu lausa kiskjaliku apluse suunas, ei takista see kineastidel endil rasvaseid dollareid kotti pistmast. Kõigi lubaduste kohaselt näeme Pandora siniseid asukaid veel vähemalt kahes järgnevas filmis. (Milline õnn, et Titanic vaid ühe korra põhja läks!) Inimestel pole aga midagi selle vastu, kui kinokassas pisut raha luhvtitada, sest ihalus suurte lugude järele on inimloomusele sama omane kui ahnus ja agressiivsus. Selles osas tabas Cameron naelapea pihta. Ta laseb meil osa saada müütidest: kaugetest fantastilistest maadest, vapratest kangelastest ja kaasakiskuvatest seiklustest. Na'vide tegemised on mõnel pool juba massipsühhoose ning suitsiidimeeleolusid tekitanud, paljastades sellega sünged lüngad moodsa inimahvi moraalivaeses eksistentsis. Kes teab, võib-olla muudab "Avatar" iga vaataja mõneks hetkeks pisutki hoolivamaks looduse ja liigikaaslaste suhtes, andes meile sinise avataara, mille sisse pugedes näeme ümbritsevat pisut teisiti kui oleme seni harjunud.

7. jaanuar 2010

Paabeli torn


16. sajand oli Tallinna õitseaeg. Ehkki reformatsioon ja Liivi sõda külvasid segadust, seisis hästimüüdavale soolale rajatud linn uhkelt püstipäi. Uhkuseks oli ka põhjust - toona asus siin kõrgeim hoone maailmas, Oleviste kirik. Märk linna rikkusest ja vägevusest. Vahepeal on aastasajad lennanud, Oleviste jupi endisest kõrgusest kaotanud, kõrgeima ehitise au aga peaaegu kõigisse maailma soppidesse jõudnud. Pariis, New York, Kuala Lumpur... Järgmine peatus - Araabia poolsaare serval!

4. jaanuaril avati ametlikult sajandi ehitusime, 828 meetri kõrgune Burj Khalifa ehk Khalifa torn Dubais. Kõrgeim inimkätega valminud rajatis näib ühtlasi olevat islami võidukas musklipingutus, ehkki projekt valmis USA arhitektuuribüroos ning ehitusel rassis mitmetuhandepealine odav tööjõud, kelle seas oli ka hulk hindusid. On üsna kõnekas, et tornis paikneva hotelli, observatooriumi ning elu- ja bürooruumide kohal, 158. korrusel, asub mošee, Allahile lähemal kui ükski teine pühakoda kunagi varem.

Algselt alla 600-meetrisena kavandatud majahiiglane venis iga projektiga aina kõrgemale ning praegunegi kõrgus pole kardetavasti lõplik tippmark: juhul kui kusagil peaks kerkima kõrgem ehitis, on võimalik Burj Khalifa terasnokka taevale veel lähemale upitada.

Vana Testament on meid taoliste Paabeli tornide eest juba hoiatanud. Piiblimüüdi järgi keelas Jumal hirmkõrged majamürakad ära, muidu hakkab inimene end veel temaga sarnaseks pidama. Paabeli torni ehitajatel ajas ta keeled segamini, nii et nood üksteist enam ei mõistnud. Araabia Ühendemiraatides seda lugu nähtavasti ei tunta. Uusi kõrghooneid ronib Khalifa torni ümber maa seest välja nagu suslikuid. Aga ega's pilvelõhkujate püstitamine keset kõrbe olegi muud kui maskuliinne jõudemonstratsioon. Vaata-vaata, minul on suurem kui sinul! Ilmselt ei ole ka ida-aasialased ja ameeriklasedki veel valget lippu lehvitanud ning kavatsevad ehk juba paarikümne lähema aasta sees Dubaile korraliku (s.t. väga kõrge) vastuse anda. Kaugel see kilomeeter enam on! Tekib küsimus, kui pikaks ja sihvakaks on hooneid üldse võimalik venitada? Kas inimese suurushullustus läheb peagi nii kaugele, et loodusseadus (või siis seesama Vana Testamendi jumal) peab sekkuma ja liig julged tornid ümber paiskama? Või on inimkonna arhitektuursetel peenistel veel väheke kasvamisruumi?

1. jaanuar 2010

Ajast koosneb elu

Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?
Ma kuulutan su sekundid kõik imeks

(Betti Alver)

Aeg on väärtus, millele inimene õigupoolest mitte kunagi õiget tähendust anda ei suuda. Öeldakse, et ajad muutuvad, kuid see pole nii. Aeg ei voola, ta ei püsi paigal. Ta on ja teda pole. Aeg on midagi nii hoomamatut, et inimese katsed teda kellade ja kalendrite külge haakida jäävad vaid enese lollitamiseks. Sekundid, minutid, tunnid, päevad, nädalad, kuud ja aastad on inimese väljamõeldised, mille peale ta looduse ringkäike jälgides tuli. Kui öelda, et meie universum on 14 miljardit aastat vana, satub inimene aga endapunutud võrku, me ei suuda nii suurt ajavahemikku tajuda ega mõista. Ajale ei saa mõõdupuid seada. See, mis aasta praegu käib või mida näitab kell, on inimeste endi kokkulepe, hädine vandenõu kõikvõimsa aja vastu, kuid siingi pole inimkonnal ühtset arusaama. Kristliku taustaga maailm võtab uut aastat vastu ühel suvalisel hetkel, mis peaks tähistama rooma jumala, Januse, nimega kuu algust ning sümboolselt teatud hulga aastate möödumist Jeesuse Kristuse sünnist. Moslemid, budistid ja juudid sätivad tegemisi hoopis teise ajaarvamis-süsteemi järgi.

Meil on kalduvus jaotada aega minevikuks, olevikuks ja tulevikuks, kuid oleviku fookus, see üks ja tabamatu hetk, siin ja praegu, mida olevikuks võib nimetada, nihkub pidevalt edasi. Minevik meie taga on põhjatu, sama põhjatu on ka tulevik kusagil ees. Aimaraad, ühed Andides elav indiaanlased, kogevad aega ja selle kulgemist aga hoopis vastupidi. Nad leiavad, et inimene on näoga mineviku suunas, minevik tuleb meie poole. Me ju näeme seda, me tunneme minevikku, võib-olla mitte päris selgelt, kuid näeme siiski. Tulevik jääb seega tundmatuna seljataha. Aimaraad ei mõtle nähtamatu tuleviku peale, tuleviku pärast pole vaja muretseda, isegi kui ta selja taga varitseb.

Tänapäevane IT-inimene elab oma esivanematest tunduvalt kauem, kuid ometi kurdab ta, et aega on vähe. „Mul ei ole aega!“ on saanud kõige levinumaks väljendiks „tere“ kõrval. Moodne inimene on võimeline tegema palju rohkem, kasutama aega hoopis kasumlikumalt kui kõik eelkäijad kokku. Kirjad liiguvad maailma teise otsa sekunditega, üle ookeani reisimiseks kulub tunde, mitte enam päevi. Kuid aega jääb vähemaks! Kuidas see võimalik on? Saksa biofüüsik Stefan Klein teab vastust. Tema raamat „Aeg. Aine, millest koosneb elu“ puistab kuhjaga erutavaid fakte ja sõlmib hämmastavaid seoseid, tulemuseks vastused, millele eelnevaid küsimusi oravarattas sörkiv inimene endale iialgi esitada ei oska. Ajatunnetus on meie vaimu võimsamaid saavutusi, väidab Klein. Ehkki sisemine kell on olemas ka lilledel ja koguni igal rakul, pole vist ainuski elusorganism ajaga nii hädas kui inimene. Stressi üheks tekkepõhjuseks on tundumus, et inimene ei suuda oma aega enam kontrollida, ta on muutunud kellanäitude ja tähtaegade orjaks. Niisiis on ajapuudus eelkõige psühholoogiline probleem, üks moodsa inimese veidrusi.

Stefan Klein pakub, et meie läänelikus ühiskonnas võiks olla rohkem ajalist painduvust: ametiasutuste ja poodide erinevad lahtiolekuajad ning individuaalsed tööajad võimaldaksid kutsetööd ja eraelu paremini kooskõlla viia. Inimesed pole ühe seeria robotid, kes on programmeeritud täitma ülesandeid kindlate kellaaegade järgi. Inimeste sisemised kellad töötavad erinevalt, osad meist on ju lõokesed, kes juba vara hommikul ringi lendavad, teised aga öökullid, kes püsivad toimekad hiliste öötundideni ning vajavad seetõttu ka hommikust und. Seetõttu ei saa olla ühiskonnas ühtset rütmi. Kõigile tuleb anda rohkem ajalist vabadust (mitte puhkust, vaid võimalust sisse seada oma isiklik ajagraafik – kooskõlas sisemise kellaga, mida tuleb esiteks tundma õppida).

Ehkki ideel on jumet, näib taoline äärmiselt paindliku töökorraldusega ühiskond praegu utoopiana. Samas osutab see ühele sammule, mis jääb lääne heaoluühiskonnas veel täielikust heaolust puudu. Kui inimesed saaksid endale juurde aega ehk teisisõnu saavutaksid kontrolli isikliku ajakasutuse üle, võiksime rääkida töötaja põhjalikumast eneseteostusest ning rahulolust. Klein soovitab ka võtta nädalas kasvõi paar tundi intensiivseks laisklemiseks, ilma igasuguse mõtteta logelemiseks. Tahtes jääda terve mõistuse juurde, peame õppima keskenduma käesolevale hetkele, laskmata meeli uitama mineviku mälestuste ja tuleviku plaanide rägastikku.

Väärtuslik, tuntav ja tajutav on vaid olevik, üksainus hetk, siin ja praegu. Seda tuleb kasutada. Töötada vaid hetkes, lõbutseda vaid hetkes, logeleda vaid hetkes. Mis on olnud, pole tähtis. Mida veel ei ole, pole tähtis. Elu elatakse olevikus.

Ja praegu on aeg elada.