27. oktoober 2011

"Vali mind!" ehk patuste naiste paranduslaager

Võtsin ühel kallil pühapäevaõhtul pärast liigutavat jumalateenistust südame rindu ja istusin teleka ette vaatama otseülekannet üritusest, kus näidatakse allakäinud naisi. Neid Eesti kõige hirmsamaid eksemplare. Tänuväärse projekti pealkirjaks on „Vali mind!“.

Igal nädalal õnnestub kolmekümnest patusest naisest korralikku ellu pöörata vaid kolm. Kõik roojased linnukesed rivistatakse piitsaplaksude saatel üles ning neile pakutakse töökat ja läbinisti vooruslikku vallalist meest, kelle kindlas majapidamises saatana mõjudest vabaneda. Vaga preester Kristjan Jõekalda, kes püha toimingut läbi viib, püüab küll langenud neiusid meelt parandama sundida, kuid enamasti ei lähe see läbi.

„Miks see mees sulle ei meeldi?“ küsib isa Kristjan ühelt ja teiselt, kui keeldumist tähistavad punased laternad naiste ees kärmelt süttivad.
Vastused kõlavad laias laastus nõnda:

„Sel kutil on liiga väike perse. Need mehed, kes minu juures käivad, on ikka vägevamate mõõtudega!“
„Ta ei joo. Mina kallan endale küll nii et vuliseb!“
„Ta ei suitseta. Tead, mina tossutan päevas mitu pakitäit. Mis mees see sihuke on, kes ainult soolapulki imeb!“
„Ta kogub karvaseid mänguloomi. Paras pede ju! Tõelised mehed mängivad ikka teistsuguste karvatuustidega!“
„Mina võtan ainult Tallinna mehi. Seal Tartus pole ühtegi normaalset bordelli. Kus ma siis tööle hakkan?“
„Ta on liiga kondine! Sellisega karates on mul kõik kohad siniseid plekke täis. Mina tahan ikka liha tunda!“
„Ta ei paista eriti mehiste näojoontega. Minu reite vahele mahuvad ainult ehtsad kuldid!“
„Kuule, ta on liiga noor! See ei jõua mulle sisse pistagi, kui kohe pauk lahti!“

Issand, issand! Põrgus pole küllalt tuld ega väävlit, et neid koledaid hingi õiglaselt karistada!

Jumala abiga saab nii mõnigi patukahetseja siiski uue võimaluse. Neiu, kes IT-mehi tõutäkkudeks nimetas, muudab kindlasti oma roppu suuvärki ning temast võrsub truu abikaasa mehele ja armastav ema paljudele punapõsksetele lastele.

„Vali mind!“ seisab kristliku moraali ja pereväärtuste eest, olles kahjuks ainus sellelaadne ettevõtmine, mis meie Jumalast üha kaugenevale rahvale suunatud. Saatan on küll Eestimaa naiste seas palju kurja sünnitanud, kuid Kõigekõrgema armule toetudes oleme temast üle. Jätkuks meil vaid inglisarnaseid mehi, kes kõlvatuid naisterahvaid maiste ihade kütkest päästaks! Aamen!

25. oktoober 2011

Isegi sibulad nutavad

Taas on ilmunud armastatud itaalia lastekirjaniku, Hans Christian Anderseni medali pälvinud Gianni Rodari raamat "Cipollino seiklused". Sedapuhku lustakate värviliste piltidega Manuela Santini'lt. On mõnevõrra kummalinegi, et säärane marksistlik lastejutt puistab siiani paljudele väikestele ja suurtele suudele lõbusaid muigeid. Rodari oli veendunud kommunist, kes muide külastas kahel korral ka Nõukogude Liitu. Viimane reis sotsialistlikku paradiisi mõjus tema tervisele aga traagiliselt halvasti ning viis ootamatult kirjaniku surmani. Väike sibulake, kel nüüdseks vanust juba tubli 60 aastat, püsib endistes liiduvabariikides jätkuvalt populaarsena.

Vaese sibulapoisi karmist klassivõitlusest köögiviljade maailmas on valminud ports animafilme, ballett (helilooja Karen Hatšaturian), Eestis ka ETV nukulavastus ja kuuldemäng, võtmata kõne allagi hulka dramatiseeringuid. Viimati sai üht taolist näha Vene teatris.

Teisalt võib ju nüüd, mil Nõukogude Liidu kokkulangemisest möödub 20 aastat, unustada ideoloogilise materjali ning punastel varemetel tantsu lüües nautida Cipollino õpetlikku lugu, mille tihkeks tuumaks mäss ebaõigluse vastu.

Sirutame vaid pilku ümber enese - ja voila! - ikka vahib kusagilt vastu mõni türanlik Isand Tomat, tigedad sidrunid või õnnetu Kõrvits, meister Viinamari, täitmatu Apelsin, tõusiklikud kirsikesed ning sageli ka professionaalsed hädavaresed - mandariinid... Õilsad ja parajalt naiivsed sibuladki kasvavad endiselt meie pisikeses peenras. "Mis sinna parata - kui sünnid maailma sibulana, siis on pisarad omast käest!" Just sellised tegelaskujud, kelle asemele on hõlbus kedagi endi hulgast pista, saavad tihtipeale kirjandusteosele sillutiseks edu juurde.

Nuuks! Kas keegi annaks taskurätti?

22. oktoober 2011

Ka Eesti ajalugu on imeline

Taani verd teadusajakirja Imeline Teadus sõsarväljaande Imeline Ajalugu esimene number paneb kindlasti nii mõnelgi Herodotose jüngril suu vett jooksma. Just sellist, ahvatlevalt läikivat ja sisukat ajalooüllitist oligi meie meediaturul tarvis. Paraku on Imelisel Ajalool laias laastus samad kortsud ja soolatüükad, mis tema vanemal õelgi. (Imeline Teadus, võõras teadus)

Esiteks puudub ajakirjal igasugune side Eestiga. Siinne toimkond koosneb vaid tõlkijast, paarist toimetajast ja kujundajast. Teemad valitakse-kirjutatakse Skandinaavia peakorteris. Seetõttu ei tasu oodatagi lugusid muistsest priiusepõlvest või seitsmesaja-aastasest orjaööst, ei Vabadussõjast ega kardetavasti ka Laulvast revolutsioonist. „Suure“ ajaloo jaoks on Eesti ponnistused liiga pisikesed.

Kui Imelise Teaduse autoreid tuli lehekülje allservast luubiga taga ajada, siis mõne IA teksti juures puuduvad need sootuks. Reklaam kinnitab, et artikleid kirjutavad Põhjamaade parimad ajaloolased. Miks nood „parimad“ siis nii häbelikus kirbukirjas lõikude ja fotode vahele peidetakse?

Teemad katavad hiiglasliku ajalagamiku vaaraode päevist 21. sajandini. Uut teavet ajakiri paraku igas artiklis heldelt ei puista. Kaanelugu Sfinksi mõistatusest kordab samu fakte, mida võib leida juba stagnaaegsetest leksikonidest. Ka ülevaade Jeanne d’Arci imepärasest avantüürist mõjub vaid õrna mäluvärskendajana. Minu tähelepanu kleepisid enesele ennekõike inkade jumalatele ohverdatud Juanita Jääneitsi avastamine ja hulljulged kahurikuuli-artistid. Turistina oleksin tänulik viktoriaanliku Londoni vaatamisväärsusi tutvustava retke ning Elbe jõe tunneli sünniloo eest. Ka ehmatav sissevaade esimeste Saksa allveelaevnike eluolusse rikastab ajuollust uute teadmistega.

Pikk ja põhjalik lugu Hermann Göringi kuulsusetust (või hoopiski ülimalt kuulsast) lõpust väärib kiitust. Paraku näitavad kõik need natse tõrvavad lood Põhjamaades ja mujal endises kapitalistlikus läänes visalt püsivat ajalookäsitlust: Hitler oli väga paha poiss, aga Stalin pole kõneväärtki. Õnneks on siiski viimasel paaril kümnendil esile kerkinud mitmeid Lääne-Euroopa ajaloolasi, nende seas Norman Davies ja Richard Overy, kes tõmbavad Hitleri ja Stalini vahele kõhklematult võrdusmärgi, ent laiema avalikkuse teadmised näikse keerlevat ikkagi vaid Natsi-Saksamaa kuritööde ümber. Paistab, et põhjamaade ajaloolased ei kavatse seda muuta.

Teine ilmasõda sügeleb Eestis aga edasi. Üksnes kohalikud ajaloolased aitavad oma asjatundlike kirjutistega süngeid arme kratsida. Selles osas ei ole Imelisel Ajalool vastast Tunale. Paraku on Tuna kitsalt akadeemilise suunitlusega ega jõua paljude huvilisteni.

Järsku annaks Eesti alamail siiski Taani kuningaga läbi rääkida, et ta lubaks oma ajakirja ka matsirahva lugusid. Lihtsalt aktsendiks ja kõrvalepõikeks. Pealegi, kui mõne rahva ajalugu vääriks epiteeti „imeline“, siis on baltlased kindlasti parimateks kandidaatideks.

16. oktoober 2011

Pets ja Kadri teevad pornot

Eesti keelde on siginenud uhke kõlaga mõiste: sotsiaalporno. Õigupoolest on tegemist pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele. Porno ise on teadupärast lühend sõnast pornograafia (porno – hoor ja graphos – kirjutan ehk siis vabas tõlkes: hoorakiri). Kas sellest tulenevalt kuuluvad kõik oma õigusi ja õnne taga nõudvad vaeslapsed, tudengid ning töötud prostituutide tsunfti?

Väike kõrvalepõige: kui Sulev Keedus sepistas valmis dokfilmi „Joonatan Austraaliast“, mis pühendab pika-pika filmilindi üksnes padujoomaritele, kel peanupp varahommikust saati soe ja sassis, kerkis sellest võimukandjate leeris paras hädakisa. „Kuidas midagi sellist tohib üldse näidata?!“ kiljatati. Uskumatu, kuid tõsi: mõnel pool koosnevad elulood eranditult mustadest pigmentidest. Ometi peavad filmispetsid Keeduse tööd üheks paremaks viimase paarikümne aasta sees valminud dokumentaalteoseks. Maitse asi, muidugi.

Tagasi televisiooni. Võsa-Petsi esmaspäevased raportid tegemistest Teises Eestis on teeninud sotsiaalporno veduri tiitli. Selle vagunitena on nimetatud muuhulgas saateid „Rääkimata lugu“ ja „Kodutunne“, värskeima väljalaskena lisandub nende sappa „Seks ja küla“. Mis on lastiks? Lihtsad inimesed oma muredega, vahel sekka ka tillukesi rõõme. Ei mingit glamuuri. Ei ühtki staari. Karvaseid-sulelisi see-eest küll.

Aeg-ajalt võib juhtuda, et neis saadetes räägitakse ka pärispornost. (Ainult räägitakse!) „Seks ja küla“ ongi kõditavatele voodijuttudele üles ehitatud. Liide sotsiaal- näib olevat aga pigem märk Eestis levinud jäärapäisest sotsialismivastasusest. Sotsialism, sotsioloogid, sotsiaalne – see kõik on ju miskit madalat, väärtusetut ja koledat, millest majanduskasvust toituv Eesti Vabariik peab hoiduma nagu vanapagan välgust.

Kõige lihtsam oleks silmad kinni katta ja kõigile sakste poole kätt väristavatele santidele käratada: „Kasige tööle!“ Probleemid aga jäävad. Mõistagi toob sotsporr tegijatele kõvasti kasumit, kuid televisiooni eesmärk ongi vaatajate tähelepanu köita. Seejuures ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele. Võsa-Pets, Seksi-Kadri ja Kodu-Kirsti on ühtlasi omamoodi sanitarid, kes kergendavad abivajajate murekoormat. Kuniks abivajajaid märgatakse, säilib inimväärne ühiskond. Sageli polegi mõnda juhtumisse kaamerate ja mikrofonidega vaja sekkuda, piisab kui tädi Maali ja onu Ants kellegagi rääkida saavad – olgu teemaks või rangete tabudega kaetud seks.

Teleriomanikud hääletavad pultidega. Niisiis peab ikkagi tunnistama, et sotsiaalporno läheb siinsetele vaatajatele korda. Teiste inimeste ellu on ju ikka põnev piiluda – kes naerab nähtu peale, kes nutab. Lisaboonuseks mõni elu, mis on viletsam kui teleka ees lösutajal.


P.S. Pealkiri viitab USA nurjatule komöödiale „Zack and Miri Make a Porno“

12. oktoober 2011

Luudadeta nõiad

Ei jõua Eesti skeptikud, tõsiteadlased ja teised mõistusekummardajad, need vaesed kiitsakad donkihhoted, kunagi nõidade saatanlikust tuuleveskist jagu saada. Isegi Krabat, kes omanimelises jutustuses kuradi veskisse õppima värvati, pidi tumedaid jõude ning pettust kasutama, et nõidus murda. Mida vaimust vaene rahvas nõidades, pendlivõngutajates ja täheteadust parodeerivates astroloogides ometi leiab?! Võtke vaiksemalt, kulla skeptikud! Maagia ei ole kunagi olnud teaduse vastand, vaid praktika, mis lähtub ürginimlikust tungist juhuseid kontrollida.

Põlisusundites on maagilised rituaalid ja nõidumine olulisel kohal, kuid tegemist pole pelgalt ebausuga (ebausuks võiks nimetada pigem loodususundi jäänuseid „tsiviliseeritud“ ühiskondade uskumustes). Läänelik mõttelaad paigutab maagia fantaasia või paranormaalsete nähtuste valdkonda, loodusrahvastele on see aga tõelisus. Maagiline mõtlemine, müüdid ja riitused on lõimed ühe kirju kanga sees. Maagia ja nõidus moodustavad riituste selgroo, riitustes (taas)elustuvad müüdid, müütides aga peegelduvad rahva väärtushinnangud.

Vanades usundites toimib maagia igapäevaelu vajadusi rahuldava instrumendina. Nõidumine kui maagilise kontrolli vahend millegi või kellegi üle sõltub väedünaamikast. Väge saab kasutada positiivselt, näiteks viljasaagi ja kariloomade edendamiseks või vihma väljakutsumiseks ning negatiivselt – teiste inimeste vastu, kogukonna elukvaliteedi vähendamiseks.

Väekeskused asuvad looduslikes objektides, taimedes, loomades ja inimestes. Hõimud püüavad tavaliselt tagada, et loodusest saadavat väge kasutataks positiivsel eesmärgil. Maagiliselt toimivaid vahendeid kasutab headel eesmärkidel posija (valge maagia esindaja). Nõid seevastu tegutseb kogukonda nõrgestavalt ja inimestele kahju tehes.

Šamanistlike usundite juures kasutavad šamaanid negatiivset nõidust haige tervendamisel, juhul kui arvatakse, et haigus on tekkinud kellegi tegevuse tagajärjel. Vaenlase nõrgestamine tähendab sellisel puhul patsiendi tugevdamist. Usundid, mis toetuvad šamanistlikule tegevusele, nõuavad šamaanilt terve kogukonna teenimist. Šamaani ülesandeks on nii tervistamine, ennustamine kui kogukonna kaitsmine, samuti hoolitsemine inimeste ja vaimude maailma vahelise suhtluse eest.

Põhjendamatult "primitiivseteks" nimetatud põlisrahvaste jaoks ei ole tähtis mitte see, miks õnnetused juhtuvad, vaid miks need juhtuvad just teatud ajal ja teatud inimestega. Õnnetusse sattunud inimene võis näiteks solvata esivanemat või mõnda kohalikku nõida. Kinkide jagamise ja ohverdamisega püütakse lepitada solvatud inimesi ning tagada vaimude soosing.

Üldine lugupidamine nii elavate kui surnute vastu räägib hõimude tugevast identiteeditundest, religiooni „siduvast“ funktsioonist. Nõidade olemasolu toimib aga tõenäoliselt kogukonna suhteid ja käitumist korrastava mehhanismina, samas on valdavalt tauniv hoiak nõidade vastu mugav vahend elus esinevate põhjuslike seoste ning negatiivsete juhtumite kinnitamiseks.

Endiselt pole kuhugi kadunud ürgne soov näha juhuste jadas põhjuse-tagajärje peent süsteemi. Kõigel peab olema tähendus, mõte, õigustus. Küsimus "Miks?" trummeldab iga lihtsureliku peas ning saab sageli fantaasiarikkaid vastuseid. Kus on kurjust, seal on kurjategijaid, kus häda, seal ravitsejaid. Nõudlus igat masti imetohtrite järele ei vaibu, sest lõppude-lõpuks on usk ikkagi tugevam kui mõistus.

4. oktoober 2011

Imeline Teadus, võõras teadus

Taani päritolu kosilane Illustreret Videnskab (varjunimega Imeline Teadus) võttis meie popteadusliku ajakirja Tarkade Klubi ära. Eesmärgiks pakkuda lugejaskonnale värskemat, mahukamat ja kvaliteetsemat kirjavara. Mis on pärast pulmi Tarkade Klubist alles jäänud? Õige vastus: mitte aatomitki. Kardetavasti kulub veel mõni aeg ning maarjamaise mõrsja nimi kustutatakse lõdva randmega esikaaneltki. Õnneks ei ole Eesti lugejat päris passiivseks tarbijaks jäetud. Endiselt on võimalik toimetusele kirjutada ning meelel kipitavaid teadusalaseid küsimusi esitada.

Ajakirja lai teemadering venitab laiemaks ka silmaringi. Oktoobrinumbris tehakse juttu nii astrofüüsikast, meditsiinist, ajaloost, arhitektuurist, geograafiast kui ka kukesammudest tehnoloogias. Paraku saabki Imelise Teaduse suurimaks miinuseks selle rahvusvahelisus. Tahaks ikka lugeda Eesti teadlaste tegemistest, esmajoones ootaks huviga uudiseid TÜ ja TTÜ laboritest. Puudub ka siinsetele ajakirjadele nii omane ristsõna, mis eeldab loomulikult Eesti poolset koostajat. Ka tõlkeapsud on taolises väljaandes kerged tekkima. Silmahakkavam näide: igavese ilu etaloni, kuninganna Nofretete abikaasa olevat olnud keegi Akhenaton. Eestikeelses ajalookirjanduses on selle vaarao nimi siiski vana kombe kohaselt Ehnaton (tuntud ka kui Amenhotep IV, teadaolevalt esimese monoteistliku usundi kehtestaja).

Ajakiri ei arvesta ka erinevate maade kultuuritausta, mistõttu mõningad artiklid võivad mõjuda lugejale harimise asemel peedistavalt. Rubriigis „Kas teadsid, et…“ käiakse välja uskumatu fakt (pange nüüd hästi kõrva taha!): kreeklased võistlesid antiikaja olümpiamängudel alasti!! Hüüumärgid pole liiast. Enamik 6. klassi lõpetanud eestlasi peaks siinkohal rubriigi pealkirjas toodud küsimusele jaatavalt vastama. Lugeja alahindamisena näib ka kõrvaltoodud kastike, kus räägitakse püttsepa unustusse vajunud ametist.

Populaarteaduslikud üllitised ei nõua ranget viiteaparaati, kuid mõnel juhul näikse kirjutise sisu ning konkreetsed faktid olevat liig spekulatiivsed, mistõttu oleks viisakas lisada täpsemad viited. Isegi artiklite autoreid tuleb lausa luubi ja taskulambiga taga otsida, aga õnneks on enamik neist ikka lehekülgede alumistes servades trükivärviga koonerdades ära toodud. Ehkki ajakiri ilmub teiste hulgas ka Hollandis, Uus-Meremaal ja võimsas teaduskantsis Saksamaal, võimutsevad kaasautoritena üksnes skandinaavlased. Bonnieri maffia, mis muud.

Üleilmse levikuga ajakirjad nagu Cosmopolitan ja Playboy pole Eestis väga tähelepanuväärset menu saavutanud, ehkki nimetatud kuukirjad on kohaliku olustiku arvestamisel Imelisest Teadusest hoopis paindlikumad. Võõrüllitiste hinnadki ei hellita siinseid rahakotte. Imeline Teadus täidab siiski mõjukalt talle pandud ülesannet, mida juba Hupel ja Jannsen oma rahvalike väljaannetega taotlesid: lugeja ajurakke tuleb igast küljest valgustada ning rikastada.

R.I.P. Tarkade Klubi!