Lurich oli Eesti esimene superstaar. Mis on praegustel sportlastel vastu panna?
Kirjutan parajasti raamatut, mille üks tegelane on maadlustreener. Sel puhul sirvisin ka maadlusõpikut (Treenerite tasemekoolitus, 2007). Päris alguslehekülgedel on kenasti ära toodud Georg Lurichi elufilosoofia. Mõned nopped:
- Igaüks võib saada tugevaks, sest inimene sai juba siis, kui ta hällis lamas, looduse käest passi kaasa, et ta niisama tugevaks võib saada, nagu näiteks tema, Lurich.
- Tulemus saab vaid selle küsimuse läbi otsustatud, kas tahtmine on tugevam kui liha.
- Inimese kehaline ja vaimne arenemine peavad käima käsikäes, sest ühe hooletusse jätmine mõjub ka teise peale kahjulikult.
- Ei ole sugugi liialdatud väide, et alkohol rohkem ohvreid nõuab kui sõda. Sest välja arvatud need sajad tuhanded, kes end otsekohe surnuks joovad, saab sellega võrreldes palju rohkem inimesi surma õnnetuste läbi joobnud pea tagajärjel.
- Tänapäeval ei peaks imestama, kui mõni inimene sureb, vaid vastupidi – peaks imestama, et mõni inimene veel üldse elab! Sest ööd kui päevad inimesed uurivad ja murravad pead, kuidas inimjõu ja tervise viimastki haledat jäänust rusuhunnikuks muuta ja hävitada.
Lurichi surmast möödub tänavu sada aastat, aga tema tõeterad ei muutu kunagi. Võiks isegi kurjalt üldistada: sajandiga pole olukord paranenud, inimesed on hoopis vaimselt ja füüsiliselt sandimaks jäänud.
Viinajoomise, suitsutegemise ja soolase söömisega on asjad selged. Tänapäeval sõnastaksime need käsud pisut peenemalt: ära tarbi alkoholi, tubakatooteid ega muid mõnuaineid ning toitu tervislikult. Hasartmängude eest praegusaja noori vist väga rangelt ei hoiatata, aga vähemalt kasiinodest võiks tark inimene ikka kaarega mööda käia.
Mis aga meie päevil itsitama paneb, on Lurichi käsk neidudest eemale hoida. Eks olnud ta ise ju poissmees, võib-olla naised ei huvitanudki teda? Antud juhul tuleks „neiud” panna jutumärkidesse, sest ilmselgelt mõtles vägilane nende all lõbunaisi. Tuleb arvestada, et tsaariajal polnud seksuaalkasvatust sisuliselt olemaski, suguhaigused vohasid ja soovimatuid rasedusi tuli ette piinlikult ohtrasti. Seega oli too üksainus Lurichi käsk ühtlasi esimene pääsuke rahva seksuaalkasvatuse hallis taevas.
Lurich oli üldse mitmel moel esimene. Mitte ainult jõujuurikas number üks, paljukordne maailmameister maadluses ja tõstmises. Ta oli ka Eesti esimene kutseline sportlane (koos Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergiga moodustasid nad omal ajal kuldse trio, mis loputas korralikult kogu maailma maadlusparemikku). Samuti armastas ta poseerida fotograafidele, vahel isegi aadamaülikonnas, mis tähendab, et Lurich oli ka Eesti esimene modell.
Alles hiljaaegu leiti Ameerikast üles filmikaadrid, kus meie vägimees oma võtteid demonstreerib. Lisame siis nimekirja: Eesti esimene filmitäht. Olgu vahele öeldud, et maadlejatest filminäitlejaid on meil teisigi: 1924. aasta olümpiavõitja, Võrumaa mees Eduard Püttsep tegi kaasa kinokomöödias „Õnnelik korterikriisi lahendus” ja põnevusdraamas „Tšeka komissar Miroštšenko”, kusjuures teda on nimetatud koguni Eesti Chapliniks. Kui 1984. aastal valmis Lurichist eluloofilm, mängis seal peaosalist sambomaadleja Tõnu Lume. (Sambo on küll pigem judo moodi ala, aga teatud mööndusega võib ju mõlemat ka maadluseks nimetada.)
Pole kahtlustki, et Lurich oli meie esimene superstaar, keda rahva seas pööraselt austati ja jumaldati. Tsaariajal ei olnud veel olemas poplauljaid, ka professionaalsete näitlejate tsunft oli alles välja kujunemas. Maadlejad olidki ainsad tõelised iidolid, kalevipojad, keda tundsid siinmail kõik väikestest poistest vanade raukadeni.
Seda kuulsust kasutas mitmekülgselt andekas ja ülimalt haritud Lurich suurepäraselt ära. Ta edendas igati karskusliikumist ja propageeris kõikjal tervislikke eluviise (sealt ka tema „viis käsku”). Ükskord sõnas ta rahvale kõneldes: „Maadleja peab kuulutama oma jõu ja tervisega iga päev teistele: vaadake, missugune ma olen, sellepärast, et ma ei joo. Jätke joomine, harjutage lihaseid ja teie saate samasuguseks!”
Lurich leidis ka, et maadlus on inimorganismile kõige loomulikum ja kõige tervislikum spordiala, sest vastupidiselt paljudele teistele spordialadele on aeg maadlejale kõige armulikum, maadlejad suudavad ennast hoida jõutipul paarkümmend aastat. Samas ei ole ükski sportlane traumade eest kaitstud: näiteks Kristjan Palusalu särav karjäär sai ootamatu lõpu tõsise õlavigastuse tõttu. Paraku on ajalool kombeks end korrata – ka Magnus Kirti võib oodata sama saatus (ptüi-ptüi-ptüi!).
Lurich kasutas oma positsiooni õilsal eesmärgil, kuid seejuures oli ta ka „maadleja-kunstnik”, nagu ta ise seda elukutset nimetas. Paul Pinna, kuulsaim näitleja 20. sajandi alguses, olevat ükskord öelnud, et tema polegi tõeline näitleja – hoopis Lurich on; vaid Lurich suudab publikut jäägitult köita ja vaimustada.
Maadlejad-tõstjad-jõumehed kuulusid tol ajal tõepoolest meelelahutajate sekka. Rahvas tahtis ju näha, kuidas Lurich mitu täismeest turjale vinnab või käsi rinnal risti hoides hobuste tirimisele vastu paneb, tulistest maadlusmatšidest kõnelemata. Ja jõumehed ei pidanud seda sugugi mingiks tolategemiseks.
*
Praegused sportlased võtavad oma tegevusala liiga tõsiselt. Kui Kroonika lugejad valisid aasta parimate meelelahutajate sekka Ott Tänaku, lükkas ralliäss auhinna tagasi. Põhjendus oli arusaadav: pole meelelahutaja. Aga olgem ausad, enamike tavakodanike jaoks on sport puhas meelelahutus. Mida muud see aja peale kihutamine pealtvaatajale olla saabki? Sportlane kuulub rahvale, tahtku ta ise või ei. Enamikel noorema põlvkonna tippatleetidel on olemas Instagrami kontod ja mõnel isegi ametlikud kodulehed – ikka fännide rõõmuks. Samas ei paista nende tegevuse tagant lurichlikku sädelevat artistlikkust ega sügavat missioonitunnet.
Tänapäeval tehakse tippsporti iseendale. Vahel makstakse lõivu ka kommertsile, tehakse reklaami (sponsoreid on ju vaja), kuid ilmselt ei küsi kuigi paljud sportlased endalt: mida ma poolehoidjatele vastu annan? Ülekohtune oleks näppu viibutada vaid sportlaste suunas. Kogu moodne tööfilosoofia on eneseteostuse keskne. Tähtis on vaid enese rahulolu, mitte pühendumine laiemale kollektiivile, kogukonnale, maailmale.
Eesti sport on viimasel ajal näinud ka eba-Luricheid. Kangelaste asemel astuvad areenile petturid, sulid ja kelmid, kelle igapäevane leib on kasvuhormoon ja veredoping. Pesuehtne näide sellest, kuidas egoistlik saavutusvajadus, võit iga hinnaga, kaalub üles ausa võistluse ausa publiku ees. Rahvas vajab kalevipoegi, kellele alt üles vaadata. Oh seda õudust, kui kalevipoja maski alt paljastub hoopis vanasarvik.
*
Lurichile on püstitatud küll paar mälestusmärki ja temast on kirjutatud pakse raamatuid, ent niisuguse erakordse mehe vägiteod vajaks kindlasti meelespidamist ka liikuvate piltide kujul. Eelpool nimetatud eluloofilm on kahjuks täiesti sisutühi, ainult Lepo Sumera kaunis muusika tõuseb sealt esile. Lurichist peaks kindlasti uue ja etema linateose tegema. Ega meil neid vaadatavaid spordifilme palju tehtud polegi. Meelde tulevad „Vallatud kurvid” ja „Vehkleja”. Lurich väärib teist võimalust, korralikku audiovisuaalset monumenti. Suurel mehel ei ole monumentidest kunagi puudus.
