30. mai 2012

Õppetunnid Mustalt Mandrilt

Aafrika on Lääneliku tsivilisatsiooni poolt vaadates endiselt tundmatu maailmajagu, mis seostub peamiselt vaesuse, madala haridustaseme ja lünkliku demokraatiaga, aga samas ka mitmekesise loodusega, mida demonstreerivad turistidele avatud ning territooriumilt planeedi suurimate hulka kuuluvad rahvuspargid. On põhjust eeldada, et taolises teosammul arenevas keskkonnas on säilinud ülimalt iidseid uskumusi, müüte ja rituaale, milletaolised võisid aastatuhandete eest olla elujõus ka põhjapoolsemates piirkondades, sealhulgas Euroopas.

Üleilmastumise negatiivsed mõjud ei jäta Aafrikat puutumata. Tasapisi sureb välja muistsetest aegadest saati üht või teist piirkonda asustanud hõime, ühes nendega hääbuvad uskumused ja kombed. Ent säilinu võiks olla ahhetuseks, huvituseks ja õpetuseks ka kohutaval määral linnastunud ning loodusega sideme kaotanud valgenahalistele.

Rohkem kui 30 miljonil ruutkilomeetril laiuv Aafrika hõlmab kõrbeid, savanne ja ekvatoriaalseid vihmametsi, kaljuseid mäestikke ning ääretuid tasandikke, veerikkaid jõgesid, hiigelsuuri järvi ja maailma kõrgemaid jugasid. Mitmekesine loodus on põlisrahvaste jaoks täis ühtaegu reaalseid ja müütilisi olendeid, kes võivad inimestele nii kasu kui hävingut tuua.

Kõigi Aafrika rahvaste eetilise aluse moodustab kollektiivsus, kogukonnakesksus. Kuna elusolendid, sealhulgas inimesed, on teineteisega tihedalt seotud nagu kiud kanga sees, on iga üksikisiku käekäik paratamatult seotud kogukonna üldise arenguga. Teistpidi võttes: kogukonda tabanud kriisid ja õnnetused tulenevad inimeste endi tegevusest ning vastutust olukorra lahendamise eest kannavad kogukonna liikmed ühiselt. Aafrika hõimudele on iseenesest mõistetav, et igaüks hoolitseks küla ellujäämise eest.

Musta Mandri põlisasukad ei vastanda loodusest tulenevat headust ja kurjust. Looduse mõiste on aafriklaste kogemuses väga mitmeplaaniline. Esiteks on tegemist elupaigaga, mida inimene koos teiste olenditega kasutab, teiseks pakub loodus toitu ning muud elutegevuseks tarvilikku ning kolmandaks on tegemist vaimse ruumiga, mis peegeldab inimkonna kõlbelisust. Eksimist kõrgema väe poolt kehtestatud reeglite vastu kontrollivad ja karistavad eriliigilised vaimud. Kultuuristatud jagu loodusest – nimetagem seda ühiskonnaks – on katkematus dialoogis metsiku keskkonnaga. Inimesed, loomad ja vaimud elavad omaette sfäärides, mis moodustavad ometigi ühtse süsteemi.

Pühapaigad on argistest, „tavalistest“ paikadest eraldatud ja kummaski kehtivad omad seadused. Sakraalseks peetavale alale ei põigata ilma põhjuseta. Suuludel on mõned kardetavale Taevaisandale pühendatud künkad, kuhu ronitakse vaid äärmisel vajadusel, näiteks vihma paludes. Mõnel pool Aafrikas on paika pandud pühapaikade hierarhia ning kindlaks määratud kohad, kus pealikud viljakuse ootuses ohverdavad.

Mõningad aafrika rahvad, näiteks Zimbabwes elavad šonad, pühendavad metsi müütilistele esivanematele. Need metsad toimivad ühtlasi kaitsealadena, luues rituaalselt põhjendatud keskkonna elevantide liikumisraja säilitamiseks või mõnede kindlate looma- ja taimeliikide kaitseks. Mootorsõidukeid sellistesse kohtadesse ei lubata. Šonade ütlemise kohaselt kisendab pühas paigas puu, mille oksa painutatakse: „Ära murra mind!“ Ainustki elusolendit ei või sellises paigas tappa. Ka jahiloomad, kes metsa harilikust osast pühasse põgenevad, jäetakse puutumata. Kui metsi ei peetaks pühaks, oleks need majanduslikel eesmärkidel ilmselt ammu hävitatud.

Mõiste „püha“ seostub alati puutumatuse, tabude ja keeldudega. Mis on pühaks kuulutatud, seda ei tohi rüvetada ega argiste vajaduste rahuldamiseks kasutada. Ainult kokkuleppelised rituaalid võimaldavad ülemineku ühest seisundist teise ning hoiavad sellega kosmilise korra paigas.

Sarnane mõttemehhanism toimib kogu maailmas. Levinud Eesti rahvapärimuse järgi ei või hiiest ega teistest pühaks peetavatest paikadest mitte midagi enesega kaasa võtta, vastunäidustatud on hiite rüvetamine ning igasugune inimtegevus neis paigus. Looduslikud pühapaigad ei hõlma ainult loomade, taimede, veekogude ja teiste loodusobjektide kaitset, vaid hoiavad alal ka kogukondlikku vaimset pärandit.

Seega tuleks kaks korda mõelda, enne kui öelda: „Kõik on suhteline.“ Jah, palju sõltub vaatepunktist, taustast ja valgusest, kuid inimesekesksed põhiväärtused ei tohi muutuda kõikuva kursiga peenrahaks. Üleilmastunud maakeral, kus kõik tõekspidamised on suhteliseks kuulutatud, võrsuvad üksnes lühikeste juurtega kosmopoliidid, kel puudub kindel pind ja minevik. Sügavast möödaniku hämarusest alguse saanud pärimused püsivad edasi vaid siis, kui inimesi ühendab üks maa ja üks mõte. Igal rahval peaks olema midagi, mida peetakse eranditult pühaks, mida ei teotataks ega rüvetataks. Massikultuuri lärmakates hoovustes kipuvad rahvuslikud reliikviad kergelt uppuma. Seetõttu ongi tarvis pingutada looduslikku mitmekesisuse ja esivanemate pärandi säilitamise nimel, see kõik ju rikastab ning annab igaühele tema kordumatu näo.

Kes tungib šonade pühasse metsa, jätab suure tõenäosusega oma elukese võimsa vaimlõvi ehk mhondoro lõugade vahele. Kollidega hirmutamine võib ju end tsiviliseerituks pidavale lääne täiskasvanule lapsikuna näida, kuid mõnikord kuluks kahvanägudelegi ära üks tubli koll, kes kallutaks neid mõtlematutest tegudest eemale.

28. mai 2012

Ühendav eufooria ehk mis juhtub, kui šamaanid laulma hakkavad

Leekide maa salapärane aura on nakatanud kogu õhtumaist tsivilisatsiooni. Paistab, et tänavusel Eurovisionil eelistati tavapärasest enam ürgset eksootikat, klaasepurustavaid vokaale ja emakeelseid hingepitsitajaid. Eesti rahvas suutis neid trende juba paar kuud varem väga täpselt ette näha ning saatis Bakuu võistluskatlasse võimsa häälega lauldud omakeelse ballaadi. Kõhklused ja kahtlused püsisid lõpuni – kas meie Otti ikka võetakse kuulda? Võeti küll. Superstaarisaate viimases vaatuses laulis Ott haaravalt Robbie Williamsi pala „I Will Talk And Hollywood Will Listen“, mille võiks nüüd ümber sõnastada järgmiselt: mina räägin ja Euroopa kuulab.

Kuulati-vaadati ka meie kaugeid sugulasi udmurdimaalt, kes oma vaikselt hääbuvale kultuurile õige lõbusa monumendi püstitasid. Buranovo memmede laulus kangastusid korraga nii rõõm kui mure järeltulevate põlvede pärast. Kas tulevikus on enam kedagi, kellele vanas nõgise kurguga ahjus saiu küpsetada? Linnas leidub küll siledaid teid, kuid on’s seal tõesti ka magusamad saiad? Ja oh õnne, seda siirast ja piiritut, kui lapsed viimaks koju jõuavad! Oh seda pidu ja praasnikut!

Balkani tumedate mägede udust kaikus vastukaaluks serblaste poeetiline armuvalukarje, mis tuletas meelde, et armastust ei saa müüa ega osta. Nõnda talitades seab inimene end ise, hinnasilt otsa ees, turuletile. Minoorsuse keeras põhja Albaania lauljatar, kes tõi kuulajateni eriti sisendusjõulise itkulaulu. Läbu- ja kiimapalade austajatele võis see mõjuda kõrvakiiluna, kuid inimesele, keda on tabanud raske kaotus, annab taoline laul tohutut hingejõudu. Muusikat on aastatuhandeid kasutatud vaimudega suhtlemiseks ja hingelise väe juurdetootmiseks. Ainult tõelised manatargad saavad sellega hakkama. Nagu näha, osatakse selliseid erakordseid inimesi endiselt tähele panna.

Ott Lepland on samuti teadmamees, kes vahendab lihtsurelikele sõnumeid sealpoolsusest. Tema laul tuletas meelde, kui oluline on märgata pisikesi, esmapilgul tähtsusetuid asju. Kes suudab näha ilu enda ümber ja enda sees, leiab elu kärarikkas segadikus ikka jaksu edasi liikuda. Juhus või mitte, kuid osa Oti laulust on üles ehitatud kaheksasilbilistele värssidele nagu regilaul. Niisiis, vaatamata sellele, et „Kuula“ kõlab klassikalise ballaadina, heliseb temas eesti meel ja eesti vägi. Kohe tunda, et vana folgimehe Aapo Ilvese käsi on mängus. Igaüks, kes viisi peab, ei suuda aga laulule väge sisse puhuda. Vokaalvirtuoos Ott suudab. Seda, mida Paganini tegi viiuliga, suudab Ott paljalt häälega. Ta muudab nii mõnegi laulu elavaks organismiks, mis näitab igal uuel esitusel senitundmata kuju.

Minu tänavune lemmik, Roman Lob Saksamaalt pole võlur, vaid pigem vembumees, Kaval-Ants, kelle lontis mütsi ja lihtsa pealispinna all peitub nii mõnigi heatahtlik vimka. Natuke sentimentaalse loomuga, kuid ikkagi nooruslik ja moodne pala kõliseb tema huulil neitsilikus puhtuses, poiss ise seisab vabana koormavatest ambitsioonidest ja edevusest. Mis seal siis imestada, et Eesti rahvas andis tollele saksa soost Antsule rohkem punkte kui udmurdi memmedele!

Rootsi lipu all künkaid paigast nihutanud Loreen pole aga päris sellest ilmast. Tema on tõepoolest täisvereline nõid, kes Sahara kirge, idamaiseid võitluskunste ja unustatud loitse kokku vispeldades avas ukse igavikku, et kõik huvilised saaksid sealt sisse piiluda. Tema Kaspia mere rannikul sooritatud veider müstiline rituaal tõi taeva allapoole. Meditsiiniliselt kuulub eufooria haiguslike nähtude hulka. Šamaane on peetud hulludeks, mürgiste seente ja taimedega manipuleerivateks narkomaanideks, kellest normaalsed inimesed ei peagi aru saama. Antropoloogid pole aga suutnud aastakümneid kestnud pingutustest hoolimata teaduslike vahenditega seletada neid fantastilisi hingerände, mida šamaanid tänapäevalgi sooritavad. Kust tulevad need nägemused, need ulmelised kujutluspildid, mida kogedes näib, et aeg peatub ja ruum puudub?

Kuid kõike ei tohikski mõistusega seletada, kui igavesed kunstiteosed – muusika ja armastus – lennutavad inimhinge kuhugi ü-ü-üles, kõrgemale poliitikast, eelarvamustest, ksenofoobiast ja muudest mudase maailma pahedest, ühendades ja vaimustades terveid rahvaid.

12. mai 2012

Teekond lahtiste allikate juurde

Mõtisklus noorusest, mis ei tule iial tagasi (kui ta käest lasta)

Majandusmehe Andres Arraku meelest on tänapäeva noorsugu „hästiarenenud pöidlalihastega feissbuki-põlvkond, kellest pooled tunnevad tähti.“ Tjah, ka sellises pikantses sõnastuses võib öelda, et noored on hukas. Ja maailm peldikus. Aga isegi peldiku taga kasvab mõnikord õiterohke roosipõõsas.

Praegustele noortele heidetakse ikka siin-seal ette vähest iseseisvust, otsustusvõimet ja ettevõtlikkust. Abitust nimetatakse lausa kätteõpitud oskuseks emakest riiki kurnata. Pätte ja päevavargaid, see tähendab lõnguseid ja niisama tšillijaid tärkab juurde nagu ohakaid, ei aita siin ükski haridusreform. Stopp-stopp! Harva leidub päikese all miskit uut. Juba Gailit kirjutas Ekke Moorist, noorest vurlest, kes ajaviiteks kastani otsas kukkus ja muid seatempe tegi. Kuid ega siis niisama üleöö meheks saada. Õigus oli Ekke silmarõõmul Eneken Üüvel, kes ütles, et varssa ei rakendata vankri ette. Täkud vajavad sirgumiseks avarat koplit.

Noorus kui mõiste on sotsiaalne konstruktsioon, mida inimkond pole loodusest kaasa saanud. Nooruse lahtimõtestamisel on määravaks ajavahemik, mil noor lõimub ühiskonda, kuid strukturaalne üleminek võib kesta inimeseti kauem. Ameerika psühholoog Jeffrey Jansen Arnett väidab, et tänapäeva sotsiaalsed protsessid pikendavad täiskasvanustaatuse saabumist, ent ei pikenda lapsepõlve. Täiskasvanuseisundi poole püüdlemine ei olegi noorte jaoks ainus arenguskeem, sest täiskasvanueaga seostatakse sageli tõsidust ja rutiini, samas kui individualism ülistab noorusega seostatavaid väärtusi, nagu paindlikkus, kohanemisvõime, omanäolisus, lapsemeelsus ja vabadus. Paljud noored tahavadki nooreks jääda.

Noorus ja nooruslikkus on muutunud massitarvinguks, moodsaks elustiiliks. Klantsmeedia juurutab nooruslikku lõbusust kõigis elujärkudes. Filmid, telesarjad, muusika ja kollaka tooniga meediatooted lasevad igavese nooruse eliksiiril jugadena voolata. Jacques Peretti hinnangul saavad just tänu meediale ka hilistes kahekümnendates ja varastes kolmekümnendates inimesed pikendada ohutult oma nooruspõlve. Nostalgia on võimas müügiartikkel.

Noored olevat tuleviku peegeldus. Seega peaks homseid toone nägema tänaselt värvipaletilt. Kõik viimastel aastatel elluastunud noored on sündinud, kasvanud ja koolis käinud vabas Eestis, Metsiku Lääne turumajanduse ja ohtrate valikuvõimaluste keskkonnas. Seda näitavad ka noorte väärtushinnanguid loodinud uuringud.

2004. aastal korraldas Eesti Noorteühenduste Liit esseevõistluse „Olla või omada“, et kaardistada, mida eesti noored oluliseks peavad, millest unistavad ja mille pärast südant valutavad. Laekunud töödest ilmnes, et noored väärtustavad kõige enam kõrgharidust, sõpru, tasuvat elukutset, tööalast edu, materiaalset kindlustatust, kodu, perekonda, hobisid ja oskust õigesti elada. Oluliseks peeti ka kuulsust, rikkaid vanemaid ja kasulikke tutvusi. Seega ei tunne eesti noored vähimatki muret kohalike või üleilmsete probleemide pärast, noori huvitab vaid isiklik edu ja hea käekäik.

Üheks edu aluseks peetakse loomulikult haridust, mis võimaldab tulevikus leida tasuvat tööd, teenida kõvasti raha, teha karjääri ning kindlustada nõnda ka harmooniline pereelu. Vapustava tõigana tuli analüüsist välja, et väärtused, millel puudub materiaalne tähendus – rahvuslikud aated, isamaa-armastus, usk, eneseohverdus, tähelepanu ja kaastunne endast viletsamate vastu – jäid noorte mõttepildist sootuks välja.

Näib, et masu ehk „hea kriis“, nagu optimistid seda nimetavad, on pisut loksutanud kogu ühiskonna väärtusaluseid. Mujal maailmas täheldati juba möödunud sajandi üheksakümnendatel, et noorte jaoks saavad üha olulisemaks nn. postmateriaalsed väärtused, mis avalduvad ühiskonnakriitilistes kodanikuliikumistes (Greenpeace, Amnesty International) ja vaimsete praktikate järgimises (New Age). Ilma konkreetsetele uurimustele tuginemata võiks ettevaatlikult öelda, et Eestiski hakkab mina-kultus tasapisi vaibuma. Kodanikuühiskonna arengu võimsaimaks mootoriks näikse olevat just nooremapoolsed inimesed, kes ei häbene oma arusaamu ja meelsust ka avalikult väljendada.

Laiskus, saamatus ja huligaansus on sümptomid, mis näitavad tõsiste elueesmärkide puudumist. Uus arusaam noorusest kinnitab, et ühiskondlikud kohustused ja isiklik heaolu ei välista teineteist. Vastupidi! Kui noored tajuvad, palju neist sõltub ning mida nad saavad kasvõi oma kodukandi (või kogu maailma) heaks ära teha, tekib kohe ka motivatsioon tegutseda. Igaüks tahab sisimas olla kellelegi kasulik. Seda alateadlikku soovi ei tohi lämmatada mõtlematute väljenditega stiilis „ah, tänapäeva noorusest ei saa nagunii asja“.

Avatud piirid lubavad noortel maailma näha, kodust kaugel leiba teenida, tipptasemel õpetlaste seltskonnas teadmisi omandada ning sellele rammusale pinnale võrsuvad muuhulgas eluterved väärtushinnangud. Võõrsil olles on nii mõnigi eestlane hakanud rohkem tähelepanu pöörama omamaisele kultuurile. Samas jäävad külge läänelikud liberaalsed väärtused, mis loovad õnnemõistele värskema raamistiku.

Ka Ekke Moor pidi laias ilmas ringi rändama, pastor Odja juures sulasena töötama, vene külas poodi pidama, kraave kaevama, merel seilama ja Soomemaal põhjapõtrade eest saadud rahaga tähtsat ärimeest mängima. Kogu see rännak oli vajalik, et lõppude-lõpuks täiskasvanuks saada, oma lahtiste allikate juurde jõuda ning avastada nõnda tähtsaim – ehtsa õnne saladus.

9. mai 2012

Ahned lapsed ja tõbised emad

Keskkonnakuu raames ETV 2-s jooksnud dokfilm „Seitsme miljardi ema“ räägib tõsisest probleemist, millega Eestil pole esmapilgul otsustades kübetki pistmist – ülerahvastatusest. Teemat nimetatakse võrdlemisi ameerikakeskses filmis õigustatult tabuks. Planeedi elanikkond paisub ju arengumaade arvelt, ent sünnikontrollist kõnelemine ei ole poliitkorrektses ning usulembeses USA-s põrmugi „ilus“. Viimasel ajal on hakatud isegi mõistet „arengumaa“ väga ettevaatlikult kasutama.

Ülerahvastatusest tulenevad aga kõik moodsad hädad. Tõepoolest – kõik. Liigsemast liigsem rahvahulk toob kaasa nälja ja epideemiad, suureneb surve taristule, tekib vajadus ehitada aina rohkem elupaiku ja avalikke hooneid. Inimestest üleujutatud arengupiirkondadest tilgub lakkamatult immigrante kõrgema elukvaliteediga riikidesse, kus sellest tekivad omad mured. Aastatuhandeid puutumata püsinud ürgmetsad raiutakse põllumaade laiendamiseks maha, sest ka hiinlase suu ei ole seinapragu. Hoogustuv tööstus põhjustab ulatusliku reostuse. Ühesõnaga, kui ÜRO ulmelisimad prognoosid tegelikkuseks saavad ja 2050. aastal peab Emake Maa oma sülle mahutama kuni 11 miljardit inimest, on tulevik tume nagu neegri pale.

Juba praegu tuleb ära toita 7 miljardit inimlast. Isegi Saare naine Milvi ei saaks säärase vägiteoga hakkama. Pakutud lahendused kalduvad paraku servapidi utoopiasse. Arengumaade haridustaseme tõstmine on kahtlemata üllas plaan, ent traditsioone austavais, meie mõistes koguni tagurlikes ühiskondades ei laabu asjad nõnda libedalt. Meestekesksed kultuurid jätavad naisele endiselt köögikata rolli. Mees juhib kogukonda, naise valdused piirduvad koduga – nii on ikka olnud. Kui lääneriikide kodanikud, kes peavad end loomulikult tsiviliseeritumateks, hakkavad Aafrika ja Aasia elanikele peale suruma oma peremudelit, võivad tulemused olla etteaimamatud. Läänes sündinud demokraatia sobitub hõimliku elukorraldusega ühiskondadesse halvasti, miks peaks ilmalike peremudelitega teisiti minema? Samas annavad maailma suurima demokraatliku riigi India edusammud lootust ka teiste sarnaste maade „läänestamiseks“.

Emakest Eestimaad ähvardab seevastu menopaus. Korraks plusspoolele kaldunud iibe põhjustas mäletatavasti suremuse langus, mitte laste juurdekasv. Toitu meil on, metsa samuti. Õigupoolest jääb mõningaid ressursse ülegi. Ahtrusele kalduvate arenenud riikide peamine ohuallikas – liigtarbimine – puudutab otseselt ka Eestit. Majandususulistele eestimaalastele anti kõnealuses filmis karm hoiatus: iga süsteem, mis on rajatud lõppematule kasvule, lõpetab krahhiga. Arengumaade poolt vaadatuna kuulume nende piirkondade sekka, mis raiskavad ja laristavad, ahnitsevad ja kulutavad. Just ebavõrdsus on maailma peamine probleem, nenditakse. Varaline ebavõrdsus iseloomustab igat ühiskonda, olgu ta „arenenud“ või mitte. Inimese vajadused olevat piiratud, kuid ahnusel ei ole piire. Kümnest hamburgerist seitse vitsutatakse ära rikastes lääneriikides, paar-kolm kotletti-salatilehte jäävad vaestele ülerahvastatud piirkondadele. Nõndasamuti veereb Eesti ääremaadele vaid üksikuid sente, peamine jõukus on kogunenud „tsiviliseeritud“ Harju- ja Tartumaale. Mis seal ikka, turumajanduse raudset paravossi ju ümber ei pööra. Või nagu öeldi filmiloos: „Me oleme majanduse veri.“

Kõrgelt arenenud ahnusest ning tõusiklikust luksusejanust tekkinud ületarbimine ei kurna välja üksnes planeedi ainevarasid. Järjest jõhkramaid toone võtab jäätmeprobleem. Ehkki tänapäeval töödeldakse prügi ümber mitmeid kordi enam kui neljakümne aasta eest, on ka prügitoodang kordades kasvanud. Koristuskampaaniad stiilis „Teeme ära!“ ei anna enam tulemusi. Prügi võib ju silme alt minema pühkida, kuid iseenesest ta ära ei kao.

Inimesed tahavad hästi elada. Paljude jaoks tähendab „hästielamine“ jõukust, luksust, lademetes asju ja reise soojale maale. Kahjuks leiavad vähesed reisipaketivälise tee maailma kriisikolletesse, kus lapsi sureb nälga nagu putukaid ja peamiseks eluasemeks on pappkastidest kokkuklopsitud osmikud. Nood seal ei saa hästi elada. Võib-olla ongi selline nutune olukord nende endi süü? Miks nad on siis nii lollid ja ajast maha jäänud! Las nad raisad olla. Meie ärkame ka homme maakera päikselisemal poolel.

3. mai 2012

Miks on Eesti film kirjandusest võõrandunud?

Mahlakuu viimasel päeval 1912 lasti Tartus valgele linale teadaolevalt esimesed eestimaised filmikaadrid. Pool aastat hiljem andis noor kirjandushuviline apteeker Oskar Luts oma tasku peal välja „Kevade“ esimese osa. Ja sada aastat hiljem valis rahvas tollesama jutustuse ekraniseeringu sajandi parimaks mängufilmiks. Milline lõbus kultuurilooline uperpall!

Kümne parima eesti filmi sekka on tõstetud seitse linateost, mis põhinevad otsesemalt või kaudsemalt kirjanduslikul allikal. Lisaks mainitud „Kevadele“ ka „Viimne reliikvia“ (Bornhöhe „Vürst Gabrieli“ ainetel), „Siin me oleme“ (Smuuli „Suvitajad“), „Nipernaadi“ (Gailit), „Hukkunud Alpinisti hotell“ (Strugatskid), „Sügisball“ (Unt) ja „Nimed marmortahvlil“ (Kivikas).

Suur osa nõukogude perioodil valminud filmitoodangust laotigi kirjandusvundamendile. Eks tagantjärele hinnates ole tegemist rehepapiliku viguriga: raha filmimiseks tuli ju Moskvast, mis nii viga eesti kirjandusklassikat lindile võtta! Tänuväärselt paljud teosed meie sõnakunsti kullavaramust jõuti nõnda kaadritesse valada, sealhulgas „Libahunt“, „Naerata ometi!“, „Karge meri“, „Külmale maale“, „Tants aurukatla ümber“, „Indrek“ ning mitmed olulised mehed: „Nukitsamees“, „Kõrboja peremees“ ja „Mäeküla piimamees“. Samuti said filmideks kaasaegsed jutustused, nagu „Ukuaru“, „Tuuline rand“, „Andres Lapeteuse juhtum“ („Mis juhtus Andres Lapeteusega?“), „Enn Kalmu kaks mina“ („Inimesed sõdurisinelis“) jt. 1960. aastail ekraniseeriti hämmastavalt palju Lilli Prometi loomingut. Ka teatrilaval menuga mängitud näidendid põlistati kiirelt filmilindile, võtkem näiteks „Viini postmark“ või „Metskapten“ („Kihnu Jõnn“). Punane tsensuur suutis kardetavasti nii mõnegi väärt käsikirja ära lörtsida, kuid olgem uhked sellegi üle, mis meile pärandatud.

Nüüd, kui eesti film on ametlikult sajandivanune, oleks paslik küsida, miks kineastid enam kirjanikke ei usalda. Pärast iseseisvuse taastamist on vändatud vaid üksikuid romaanidel põhinevaid filmitükke, peale „Marmortahvli“ ja „Sügisballi“ meenuvad „Tühirand“ ja „Karu süda“, uuema aja bestselleritest on ekraanile jõudnud üksnes „Mina olin siin“. Ei tahaks uskuda, et nüüdisajal puuduvad kaameratagust seltskonda inspireerivad tekstid. Pigem võib oletada, et filmiloojad ei julge enese õlule võtta ränka vastutust, mis kaasneb kirjandusteose töötlemisega. Noorteraamatu „Mis sinuga juhtus, Ann?“ ainetel sündinud „Kuhu põgenevad hinged“ on mõru näide alusteksti ja filmiversiooni autorite lahkhelist.

Loojutustamise oskus ja vajadus pole kusagile kadunud. Moodsal ristmeedia ajastul saab aga iga lugu võimenduse erinevate meedialiikide sümbioosis. Edukas raamat tekitab loodetavasti sama eduka filmi. Kaks erinevat meediumit astuvad dialoogi, toetavad ja täiendavad teineteist. Laialdaselt teavet omandatakse tänapäeval pildilisel kujul. Ilukirjanduse lugemine muutub nagunii järk-järgult friikide harrastuseks, ent väärt lood ei tohi kaotsi minna.

Mistahes raamatut ei kõlba loomulikult kinolinale seada. Teinekord jällegi võib üsna verevaesest tekstist vaaritada õige vürtsika filmi. Risk käib alati kunstiga kaasas. Üllatavamaid tulemusi annavadki riskantsed avantüürid, seda nii kirjanduses kui filmis. Tülisid ei maksa karta. Loomingulised erimeelsused kuuluvad ikka kunstitegemise juurde, kuid vahest on just filmindus ehedaim tõestus kompromisside võimalikkusest. Kümned võttemeeskonna liikmed pingutavad ju ühise eesmärgi nimel, mis sest, et muusad õnnestumisele garantiid ei anna. Kui publik tundliku kunstirahva ponnistusi oma heakskiitva noogutusega pitseerib, on usutavasti kõik natuke paremad ja õilsamad kui enne. Selles seisnebki kunsti tervistav jõud.