31. detsember 2012

Õnnelikud lõpud

See oli kord südatalvel. Lumehelbed langesid taevast nagu suled. Eebenipuust raamidega akna all istus kuninganna ja tikkis. Kui ta seal tikkis ja lund vaatas, torkas ta endale nõelaga sõrme. Kolm tilka verd kukkus lumele. Ja et punane on valgel lumel imeilus, mõtles kuninganna endamisi: „Sünniks mulle laps – valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuu!“

Nõnda algab muinasjutt, mida teab peast iga laps ja rauk siin õhtumaises kultuuriruumis. Aegumatu lugu pagendatud kuningatütrest, tema kurjusega küllastunud võõrasemast, halastavast kütist ja lustakatest pöialpoistest. Ka selle loo juurde kuuluvad kõhedusttekitavad atribuudid – kõnelev peegel, mürgitatud õun ja klaaskirst – on kõigile teada-tuntud. Rahva suust üles korjatud lugu elab rahva seas edasi, seda kasvõi popkultuurilistes vormides. Ja neid lugusid on veel!

Tänavu möödus 200 aastat Jakob ja Wilhelm Grimmi esimese muinasjutukogu ilmumisest. Lumivalgekesest, Rapuntslist, Okasroosikesest, Hansust-Gretest, vahvast rätsepast ja Bremeni linna moosekantidest rääkivaid lookesi nimetatakse ikka Grimmi muinasjuttudeks, ehkki õigem oleks öelda, et need on siiski vanad saksa muinasjutud. Tõsi, rahvalikult rohmakad pajatused on omandanud tänini kestva stiililise nõtkuse ja veetluse tänu Wilhelm Grimmi viimistlustööle. Võib arvata, et nii mõnedki nilbused kadusid seetõttu igaveseks ajaloo puhastustulle ning vennad võisid süümepiinadeta anda oma üllitisele pealkirjaks „Laste- ja kodumuinasjutud“.

Grimmide teene rahvaluulekogujate, kirjanike, kunstnike ja hiljem ka filmimeistrite innustamisel on hindamatu. Nemad koos prantslase Charles Perrault’ga ennistasid ja säilitasid muinasjutud järeltulevate põlvede jaoks. Ometi ei saa jätta märkimata, et kirja pandud muinasjutt on surnud – nagu liikumatu fossiil või museaal, mida kunagi enam ei kasutata. Muinasjutt, konkreetsemal juhul ehk imemuinasjutt, on rahvaluule elegantsemaid vorme. Neid on vestetud külmadel pimedatel talveõhtutel koldetule ääres, suviste õitsilkäikude ja üürikeste puhkehetkede ajal. Meeleturgutuseks ja hingekosutuseks. Mees, kes palju jutte teadis, oli vaat et sama hinnas kui külasepp või manatark. Ja eks jutuvestmine olegi nagu õhulosside sepistamine või nõidumine. Vanades muinaslugudes on endiselt vägi sees. Kus vestetakse muinasjutte, seal peatub aeg. Isegi meie päevil, kui tihti tundub, et aega üldse ei olegi!

Loo ehk narratiivi ülesehitamine on peamine viis, kuidas koondada oma kogemusi tähenduslikeks episoodideks. Traditsiooni jätkavad jutuvestjad kasutavad erinevad jutuliike pildikeele ja kujutluste loomisel toetava kunstivahendina. Jutustamine aitab nende veendumuses viia emotsioonide juhtimiseni ning korrastab mõtlemist. Lood on osa kogemuslikust õppimisprotsessist, mis hõlmab tunnetuslikku, aistingulist ja käitumuslikku moodust, nii et õppijad osalevad lugudes, reflekteerivad ja mõtestavad neid, loovad nende põhjal tähendusi ja käituvad nende järgi. Kultuuriliste enesemääratluste kujunemisel on oluline roll tuntud ning korduvatel lugudel ja kõigile tuttavatel tegelaskujudel, mida pakuvad erinevad kunsti- ja meedialiigid.

Meie ümber on nii palju lugusid, sealhulgas imelisi, et tihtipeale ei osatagi neid enam märgata. Ajal on oma lugu. Igaühel on elu- ja edulugu. Maagiat on neis küllaga, ole ainult varmas imetlema! Vahest pole igaühe elu nagu muinasjutt, kuid kõik lood ei lõpegi õnnelikult. Kõige tuntumad ja armastatumad on siiski lood, milles kuri saab karistatud ja headus hinnatud. Nad süstivad optimismi, hoiavad püsti ideaale, näitavad suunda õnne poole. Kes avastab muinasjutust iseenda, saab eluteele kaasa ka mõne õpetliku iva – kuidas võiks ja kuidas ei tohiks. Nõuandeid igaks elujuhtumiks!

Paljud muinasjutud kõnelevad saatuse paratamatusest ja inimese vägevusest. Mõnikord on vaja imet, et saatuse tempudest järele jäänud killud kokku seada. Teinekord piisab talupojatarkusest. Kuid üht õpetavad muinasjutud küll järjepannu: miski pole nii, nagu esmapilgul paistab. Igasugune surm pole alati surm ja elu pole alati õige elu. Näib koguni, et ükski inimene pole nii õnnelik või õnnetu, nagu ta ise arvab olevat. Ja mis kõige tähtsam: keegi meist ei tea, millisteks imetegudeks ta õigupoolest võimeline on. Järelikult… võivad õnnelikud lõpud kõigi lohede ja nõidade kiuste ikkagi võimalikud olla, või mis?

27. detsember 2012

Üks hirmus põnev ja ülearu pikk lugu sellest, kuidas vaprad kääbikud vabaduse eest võitlesid ja mis siis edasi sai

Kus Keskmaa õigupoolest asub, ei tea keegi. Ometi on paljud seal käinud, kääbikutega juttu puhunud, päkapikkude ja haldjate toimetusi pealt vaadanud, trollide ja orkide eest pagenud… Nõnda minagi. Ma pole Tolkieni-fänn, kuid tema loodud maailm, millele tänapäevane filmitehnoloogia on andnud unustamatu vormi, kütkestab ja vaimustab. Keskmaalood on paljudele südamesse pugenud, sest nad näivad tuttavlikuna ja tuttavlikud on nad seepärast, et voolavad välja tollestsamast inimkonna ühisest alateadvusest, kust müüdid ja muinasjutudki.

„Sõrmuste isanda“ triloogia seadis fantaasiafilmide lati väga kõrgele. Vahest olekski rumalus võrrelda „Kääbiku“ lugusid tema eelkäijaga. Mastaabid on liiga erinevad. „Kääbik“ on kirjutatud ikkagi lastele ning selles puudub „Sõrmuste isanda“ apokalüptiline meeleolu. Paraku tuleb aga minulgi liituda üleilmse nurisejate kooriga, mis laulab laulu „Milleks kolm filmi?!“ Head lugu võib muidugi pikalt jutustada, kuid kääbikuloo lõputus venitamises ei ole näha muud, kui Ameerika filmitööstuse kommet rahalehm surnuks lüpsta. „Harry Potteri“ ja „Videviku“ sarjade viimased raamatud ei mahtunud ühte filmi ära – arusaadav. Kolm peaaegu kolmetunnist linalugu vaprate päkapikkude sõjaretkest kurja lohe vastu on aga liig mis liig.

Rohked Tolkieni raamatule tehtud täiendused võivad tulihingelisemaid „Kääbiku“ austajaid pahandada, kuid eks tänapäeva vaataja maitsele ja ootustele ole tarvis ka vastu tulla – soolise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleb lisada näiteks meeldejäävaid naistegelasi, kellele Tolkien oma sulge kulutada ei tahtnud. Just korralikult väljakujundatud ja -mängitud karakterid hüvitavadki venivast tegevusest tingitud ebakohad. Ekraanil askeldav pisirahvas mõjub oma vahetus armsuses ja siiruses magnetjõuna, mis tõmbab vaataja otse seikluste epitsentrisse.

Kõrgfantaasia ei kuulu mu lemmikžanride hulka, sest selle tegevus paigutatakse määramatusse aega ja kohta – „oli kord seitsme maa ja mere taga…“. Seetõttu on mulle teised Peter Jacksoni käe all valminud filmid, nagu „The Frighteners“ või „The Lonely Bones“, mis flirdivad vaimukal viisil tegelikkusega, olnud rohkem meeltmööda. Samas annab ajaline ja ruumiline määramatus kõrgfantaasiale allegoorilise mõõtme. Kui ma kümmekond aastat tagasi „Sõrmuse vennaskonda“ vaatamas käisin, hakkasin mõtlema, et kääbikud on ju nagu eestlased! Miks ei võiks „Sõrmuste isand“ olla mõistulugu sellest, kuidas Eesti rahvas oma iseseisvuse eest võitles? Harmooniline Kääbikla on ju väga sarnane Eestile. Sõrmus, mille Frodo ja Sam Mordorisse peavad viima, kujutaks sellisel juhul kommunistlikku ideoloogiat, mis moondab sellega kokkupuutunud kääbikud Guglunki-sarnasteks värdjateks. Suur kõikenägev KGB silm, stalinlik Saruman ja punaarmeelaste moodi mäekollid takistavad vabadusepüüdlusi, kuid kääbikud jäävad enesele kindlaks. Puuduva füüsilise vägevuse korvavad nad tarmukuse, kavaluse ja tahtejõuga. Ehkki Tolkien on „Sõrmuste isanda“ puhul eitanud totalitarismi allegooriat, elavad jutud ikka jutuvestjast sõltumatut elu. Ja seda ei saa keegi keelata.

Mis võiks olla sellisel juhul „Kääbiku“ sõnum? Vapruse ja sõpruse ülistamisest ei pääse üle ega ümber. Ja alati on kusagil mõni vastik Smaug, kes meie pisikest Kääbiklat ohustab. Väikesed rahvad peavad kokku hoidma, oma asja ajama, kõvasti häält tegema. See on ellujäämise pant, et jõuda sinna… ja tagasi.

Kui Keskmaal algas inimeste ajastu, kolisid kääbikud Eestisse ning kaevasid sinna oma uued urud. Suurtest seiklustest vapustatud päkapikud emigreerusid aga Lapimaale. Võlur Gandalf otsustas saua varna riputada ja läks päkapikkudega kaasa, et põhjapolaarjoone taga rahulikku pensionipõlve pidada. Vaid kord aastas teeb ta maakerale tiiru peale, et vaadata, kas kõik trollid püsivad ikka vagusi, ja külvata samal ajal lapsed kingitustega üle. Muide, tänapäeval eelistab Gandalf esineda pigem Jõuluvana nime all.

22. detsember 2012

Kodust ja maast

Järjekordne maailmalõpp on õnnelikult üle elatud. Aga tuleva maailmalõpu täpset kuupäeva on võimatu ette ennustada. Pean silmas päeva, kui eesti rahva jaoks aeg otsa saab. Hääbumine on fakt. Vaid suurimad optimistid usuvad eestlaste säilimisse. Jah, mitu rasket sõda, katku ja näljahäda on üle elatud, ikka on kestma jäädud, kuid kauaks veel…?

Tänavune rahvaloendus paljastas kardetud kurvad arvud. Eesti püsielanikkond on langenud alla 1,3 miljoni. Igast maailma sadamast võib endiselt leida mõne Eesti mere- või ärimehe, ent see on pisike lohutus. Eestlased kuuluvad Eestimaale. Ainult maa on see, mis loob igale inimesele, igale rahvale ainuomase näo ja kuju. Ükski pärismaalane ei nimeta ennast mingi erilise laheda nimega, sest ta on ju „päris maalane“, maainimene, osake maarahvast. Tal on juured mullas ja latv pilvedes. Alles mullu hõiskasid noored laulukaare all: „Minu päralt on maa ja ilm, minu oma on üksainus maa!“ Hea, kui niimoodi mõeldakse. Reaalsus annab tihtilugu ette teised tingimused. Maailm on täis ahvatlusi ja kusagil mujal olla, kellegi teise moodi olla tundub… ägedam. Kes ei tahaks musta laega rehetarest sakste mõisahäärberisse kolida?

Minu koduvalla elanikkond on 11 aastaga vähenenud lausa veerandi võrra – üle tuhande inimese on kadunud. Kes suurematesse keskustesse, kes välismaale. Noori jääb vähemaks, vanad seavad üksteise järel sammud Manala maanteele. Oot-oot, kas minu jutt kõlab nagu iga teine itkulaul sel hirmsal ajal? Ei, eestlane on kõigi maailmalõppude kiuste hakkama saanud. Mis siin ikka halada või valitsust sõimata. Toompeal pole ühtki võlurit, kes sunniks sandid kõndima. Linnastumine ja migratsioon on muutunud üleilmseks probleemiks. Moodne elu lihtsalt ei kulge maal. Suures linnas on tööd, võimalusi, lõbustusi. Linnas on elu! Kuid iga kord, kui Tallinna satun, kõikjal tormavaid inimesi, autoummikuid ja kolisevaid tramme näen, tükib vägisi pähe laul jahtuvast leivast. Kuidas seal endaks saad, juured on sul kesk maad! Linn on minu meelest ebaloomulik keskkond, mis sest, et pakub tööd, võimalusi ja lõbustusi. Kui tihti saab sealt aga hingerahu? Kardetavasti harva, miks muidu inimesed ikka pahuralt üksteisest mööda liduvad, stressi ja üksinduse pärast kaebavad.

Näib, et need peamiselt nooremapoolsed hinged, kes avaras maailmas jalgu sirutavad, on enamjaolt õnnelikud. Paljud leiavad endale uue kodu… või veel ühe kodu. Muinasjuttudeski tegutseb küllaga noorukeid, kes lähevad „laia maailma“ õnne otsima. Kaval ja julge südamega talupoeg saab endale kuningatütre naiseks ja pool kuningriiki veel pealekauba. Mõni avastab talle eraldatud õnnetükikese aga kodunt – ja alles pärast seda, kui ta seitsme maa ja mere taga on ära käinud. Muinasjutud on erinevad, nagu eluteedki.

Minult on oi-oi kui palju kordi küsitud, kas ma ei tahaks välismaale kolida. Õppima, tööle, niisama elama ja kogemusi otsima. „Misjaoks?“ küsin mina vastu. Ma elan Eestis, see on minu maa, minu kodu, miks peaksin ma siit lahkuma? Parem nosin päevast-päeva silku ja kartulipabulaid, kui et tükin naabri lauda ööbikukeeli ja šampanjat mekkima. Pops on oma sauna peremees, mõisas on ta üksnes külaline. Kuningatütre kosijat minust pole, kauged rännuteed jätavad külmaks. Paljud lähevad – mingu! Mina jään. Nõnda on olnud ka palju hullematel aegadel. Neljakümne neljandal aastal pagesid ühed üle mere, teised jäid siia. Õigesti tegid mõlemad. Alati peab jääma keegi koju koldetuld hoidma. Siis on parematel aegadel tagasitulijatel hea soojasse tarre astuda. Koduuks on ju alati avatud.

17. detsember 2012

Võitlused viinakuradiga

Roheline raamat, millest meil viimasel ajal juttu on olnud, kõlab peaaegu sama kurjakuulutavalt kui saatana piibel. Aga rahvasuu räägib, et kuradit (käesoleval juhul viina- ja tubakakuradit) saabki välja ajada ainult teise kuradi jõudu appi võttes. Kui jumalasõnad ei aita, tuleb hirmusegase uudishimuga pöörduda musta maagia rüppe. Seejuures ei tohi mingil juhul valvsust kaotada, sest ohtliku nõidusega mässates võib vallandada kohutava õnnetuse. Alkoholipoliitika on hookuspookus, mis nõuab korraga täit aru ja hullumeelse julgust.

Jah, eestlane on joonud, joob praegu ja joob ka tulevikus. Kuidas annaks meie kodanike koostööd viinakuradiga vähendada? Häid lahendusi pole. Riik peab olema otsekui nukuteatri direktor Carabas Barabas, kes kergitab ühe käega alkoholiaktsiisi, pitsitades nõnda vägijookide tootjaid, teine käsi peab aga juhtima korravalvureid, kes salaviinavabrikuid jahiks. Ja taolistest põrandaalustest (tegelikult ikka maapealsetest) asutustest juba puudu ei tule. Kus piire seatakse, seal neid ka ületatakse. Suitsud ja alkoholi võib kauplustes ju kundede silma alt ära peita, egas nad sellepärast kuhugi kao. Viinaostja vanusepiiri võib tõsta kasvõi kolmekümnenda eluaastani, egas sellepärast viin ostmata jää.

Piirangud võivad tekitada katastroofilisi vastureaktsioone. Kuiv seadus, mis mitmel pool 1920. aastail kehtestati, pani õitsema musta äri. Kõik teavad, mispärast Chicago omandas tol ajajärgul maffiapealinna tiitli. Käsud ja keelud ei kasvata inimesi ümber. Teatud piirangud võivad kaasa aidata tsiviliseeritud joomiskultuuri tekkele, kuid kui mängus on kanged vägijoogid, on kultuuritus vältimatu.

Olen viimasel ajal kuulnud liigagi palju lausungeid stiilis „pole ka ime, et praegusel hullul ajal inimesed jooma hakkavad“. Noh, aga millal need ajad meie planeedil head on olnud? Viin ei aidanud isegi katkuajal, kuidas ta siis nüüd kõhtu täita ja arveid maksta aitab? Ärgem unustagem seejuures ka vana tõde – noored joovad rõõmust, vanad kurbusest. Mina näen siin ainult psühholoogilist probleemi. Suitsetamine ja viinaviskamine kuuluvad sõltuvusprobleemide hulka. Alkohol, siider ja õlu kaasaarvatud, on meelemürk. Nagu igal mürgil, on sellelgi nii tervendavad kui ka surmavad omadused. Juuakse aga ikka selleks, et meelt kaotada – unustada ümbritsev maailm, mis näib liigagi tihti ebaõiglane ja kindlusetu. Tahad olla ilusam, kobedam ja lahedam? Joo! Tahad murest lahti saada? Joo! Eskapism on selle asja nimi. Stressipall oleks odavam meeleheiteravim. Aktsiisivaba veel pealegi.

Joomarlus on kinnitus vaimsest kriisist. Ka nädalavahetuse tipsutajad püüavad ammutada enesekindlust õllepurgist või viinapitsist. Loomulikult on mõõdukas tipsutamine ka sotsiaalne norm, ühiskonna sügavamatesse kihtidesse uuristunud traditsioon, mis kuulub suhtluse juurde. Küsimus on selles, kuidas viinakuradiga kurameerides ikkagi see va mõõdutunne säilitada. Kellel alkosaatan juba paar sõrme endale kahmanud, leiab alati põhjuse purjutamiseks. Ja eneseõigustus on kõige kroon. Ise otsustan, mida ma oma eluga peale hakkan! Aga siin läheb mina-kummardamine metsa, sest ükski inimene pole teistest täiesti sõltumatu, isegi kui ta seda väga-väga tahaks. Joomase peaga kisklemiseks on vaja vähemalt kaht kraaklevat poolt ja noa võivad mõlemad makku saada, vindisena rooli istudes on võimalus üksipäini hauda lennata, aga ka keegi süütu inimene sinna kaasa kahmata, jne. Enesekeskse mõtteviisi ja joomahimu lõppsumma on masendav. Moraalilugemine siin ei aita. Mõõdutundetu viinaviskamine on kuritegu elu vastu.

Kui inimene tahab olla tõepoolest enda peremees, peab ta elul ohjad haarama. Viina ja tubakat ei saa peita selle eest, kes ei julge endale näkku vaadata ja oma nõrkusi tunnistada. Kainus ei alga egoismist ega odavast lõbujanust, vaid heast läbisaamisest iseendaga, oma mõtete ja tunnete juhtimisest ning raudsest tahtest olla parem. Mida iganes see „paremolemine“ siis kellegi jaoks tähendab.

15. detsember 2012

Mis on elus kõige tähtsam?

Oma humanitaarsetel uurimis-ekspeditsioonidel olen seda küsimust inimestelt tihti küsinud. Vastuseid antakse seinast-seina ja laest põrandani: nimetatakse küll hingerahu, rõõmsat meelt, korralikku haridust, tugevat tervist, häid suhteid teiste inimestega ja lihtsalt õnne. Raha ei nimeta keegi. Ei tihata. Aga tühja sellest. Kõige sagedamini kõlab vastaja taustast ja eluviisist sõltumata üks kaunis sõna: perekond.

Olen küll suur teatrihuviline, kuid muusikaetendustele satun harva. Ooper pole mulle kontimööda, muusikalid nõrguvad mööda selga maha nagu vesi hane seljast. Ometi on üks muusikal, mida olen suisa kaks korda vaatamas käinud. „Helisev muusika“! See on ülimalt lihtne ja lummav lugu elu põhiväärtustest. Armastusest muusika, kodumaa ja perekonna vastu. Ja vaat toosama von Trappide pereansambel tuligi mulle taas meelde, kui mitmed nädalad tagasi telepurgist esimest „Perepeo“ saadet nägin.

Kes oleks võinud arvata, et pisikesel Eestimaal nõnda palju ehtsaid pereansambleid leidub? Tasub vaid imetleda seda söakust, mille najal enda olemasolust Maire Aunastele ning seeläbi kogu ilmarahvale teada antakse. Eestimaised von Trapid on täis elurõõmu ja isetegemise lusti. Kui Maire Aunaste juba kevadel teatas, et „Perepidu“ võiks nimetada hea tuju saateks, olin mõnevõrra skeptiline. Hea tuju? Odav meelelahutus? Veel üks rahva raha eest korraldatud karaokeprojekt? Kahtlused olid asjatud. Iga saate lõpul pidin tunnistama: tuju on tõesti hea! Rõõm ju nakkab. „Perepidu“ on pealegi ainus interaktiivne saade, kus võib kuulda üksnes eestikeelset (ja veidi ka armeeniakeelset) muusikat. Levilaule igast ajastust, tuntud estraadi, šlaagreid ja menupalu.

Finaali jõudnud kolm peret olid oma iseloomu ja koosseisu poolest väga erinevad, kuid samas neetult võrdsed. Ja võrratud! Võidubänd Dvin vääris ehk loorberipärga teistest tõepoolest tibake enam. Selle eesti-armeenia perepundi liikmete keskmine vanus jääb umbes 16 eluaasta kanti, kuid ometi lummasid nad hingestatud esitustega. Lõppude-lõpuks võitsid kõik – osalejatest vaatajateni. Raha ei anta kellelegi. Aga tühja sellest.

„Perepidu“ on läbinisti positiivne saade, kust skandaale ja intriige otsida ei maksa. Rahvusringhäälingu raudvarasse kuuluv Maire Aunaste tegi just seda, mida üks saatejuht tegema peab – ta liitis saate erinevad komponendid elegantselt üheks, jagas võistlejatele ja kohtunikele sõbralikke nöökeid, näidates hiilgava improviseerimisoskuse ja enesekindluse kõrval ka inimlikumat poolt – võitja väljakuulutamise ärevuses läheb isegi Aunastel oma saate pealkiri meelest! Korraks torkas mulle pähe, et Maire Aunaste on ju nagu nooremapoolne vanaema, kelle majapidamises terve suguvõsa jõulude paiku kokku saab, et üheskoos lustida. Kui poleks selliseid „vanaemasid“, kas leitaks siis enam üldse aega kokku tulla ja oma vereliini kinnitada?

Armastus muusika, kodumaa ja perekonna vastu on valatud geniaalsesse meelelahutuslikku vormi ning ETV-d ja Thori produktsioonifirmat võib selle puhul ainult õnnitleda. Loodetavasti saab „Perepidu“ tulevikus lisa, et vaatajaile argipäevarutus kosutust pakkuda ja meelde tuletada, mis on elus kõige tähtsam.

8. detsember 2012

„Ma olen nii üksi…“

Loomariigist võib leida laias laastus kaht sorti elukaid: need, kes söövad ja need, keda süüakse. Ühed on kiskjad, teised taimetoitlased. Üksiklased ja karjaloomad. Siiski näib, et õige vähesed isendid kuuluvad kiskjaliste hulka, rohkem on sotsiaalseid loomi, kes otsivad karja seest turvatunnet – sest nad on kergesti haavatavad. Inimühiskonnas kehtib sama seaduspärasus.

Vahest ei tohikski ma üksinduse teemal iitsatada, sest kuulun ju pigem karude ja nugiste tsunfti, kes tahavad teistest sõltumatult oma territooriumil jahti pidada ega ütle teps mitte igale sissetungijale rõõmsalt „mää!“. Kuid enda ümber ringi vaadates pean ikka ja jälle hämmastusega nentima, kui rängalt mõnele inimesele üksiolek mõjub. See, mis tähendab üksiklasele vabadust, on karjaloomale vangla. Ja nõnda ma siis imestan: kust sugeneb üksinduse kõrvale üksildus? Isegi siis, kui selleks pole näiliselt ainsatki põhjust!

Maailm pöörleb mõnusa vurinaga. Sõnad, mis sisaldavad kasulikku või kasutut teavet, liiguvad Austraaliast Austriasse ja tagasi kiiremini kui välk. Kõikvõimas internet loob selleks ideaalse eelduse ning ühendab inimesi kogu planeedil. Keegi justkui polegi enam üksi. Me oleme pidevalt nähtaval, meid märgatakse, meiega arvestatakse – sellise mõtteviisi aluseks on massikommunikatsioon oma erinevates vormides. Sideoperaatorid pakuvad järjest soodsamaid kõnepakette, tasuta lobaminuteid ja hüper-nuti-vidinaid, kõikjal piiksuvad SMS-id ja MMS-id, meil on Twitter ja Facebook… ja kõikvõimas üksindus kogu selle kupatuse kohal kurja džinnina hõljumas. Maal sibab miljonitel ruutkilomeetritel miljardeid inimesi… ja ometi on nad üksi. Keegi vajab kedagi, kõik vajavad kõiki. Õhust, veest ja kimbust päikesekiirtest jääb väheks. Inimene vajab inimest. Kasvõi vihkamiseks! Kogu aeg, alati, igavesti!

Üksindus võib olla nii füüsiline kui vaimne. Kes on ümbritsetud suurest hulgast sõpradest, pole veel pääsenud üksildusest. Ta lävib kaaslaste ja kolleegidega iga päev, tema kohalolekut märgatakse, temast peetakse lugu, kuid ometi ei mõisteta tema olemust, püüdlusi, eesmärke – vähemalt mitte tervikuna. Teda peetakse sõbraks ning ta täidab ka ise sõbra rolli, kuid igas teises olukorras või tõsisema probleemi küüsis on ta ikka üksi. Jääb vaid küsida: miks? Ons põhjus ühiskondlikus vaimulaadis, mis käsib püüelda aina kõrgemale ja kaugemale pühade individuaalsete sihtide poole ning seda ikka kiiremini ja agressiivsemalt? Teistega arvestamine pole alati moes. Uppuja päästmine on tema enda probleem. Nõnda tekibki olukord, kus mängu sekkub vaimne üksindus – nimetagem seda üksilduseks. Suhtlemisvabadus ei too endaga automaatselt kaasa inimlikku mõistmist ja sellest on kahju.

Mis aga füüsilisse üksindusse puutub, siis mina pean seda pigem õnnistuseks kui needuseks. Miks üksiolekut nii hirmsasti kardetakse? Kas siis tõesti ei aduta, et üksindus tähendab võimalust olla vaid iseendaga, vaadata sügavale oma sisemusse? Sättida rahulikult ritta tähtsad ja tühised asjad, vabastada end ballastist, mis elurajal kulgemist takistab. Parimad romaanid, sümfooniad ja akvarellid sünnivad endiselt üksinduses. Kirkaimad plaanid ja unelmad samuti. Moodne tehnoloogia, mis loob mulje, nagu oleks elu mõte vaid ühenduses, vahenduses ja suhtluses, on murendanud harjumust omaette olla ja mis veel hullem – halvanud üliväärtusliku võime iseendasse vaadata. Ja iseendaga ära leppida.

Kui ma „Päikseta paradiisi“ kirjutasin, mõtlesin üksinduse peale väga palju – kuni ajud aurama hakkasid. Nõnda sõnastasingi oma üksindusefilosoofia, mis kristalliseerunud kujul kaante vahele sai. Üksindus pole isiklik saamatus ega põrgulik karistus. See on suur võimalus. Jah, üksildus võib olla probleem, kuid seegi on sitt, mida saab väetisena kasutada. Tuleb see lihtsalt viljakandvale põllule puistata! Ainult üksi olles ja iseendale ausalt otsa vaadates jõuab inimene selgusele, kes ta tegelikult on ja kuhu ta minema peab.

2. detsember 2012

Rahvas, film ja rahvafilm

Tänavune aasta on olnud Eestis läbinisti kevadine. Ei, ma ei vihja värskendavatele sündmustele argipoliitikas ega ka jahedaks jäänud suvepäevadele. Jutt käib ikka Lutsust, kellel 125. aasta täitus, ja tema sajandivanusest esikteosest, mis ühtaegu kogu rahva silmailuks endiselt õitseb ja samas nagu kahupäine võilill oma seemneid igasse ilmakaarde laiali pillutab. Aprillis valisid eestlased „Kevade“ lemmikfilmiks ning tagatipuks andis Tartu Ülikool Arvo Kruusemendile rahvusmõtte auhinna. Väärikas tunnustus väärikale härrale!

Kruusemendi käe all valminud Paunvere-triloogia on tõepoolest Eesti rahva nägu. Võib üksnes aimata, kui paganama raske oli Lutsu filmikeelde tõlkida. Kuid see õnnestus! Kruusement ja tema meeskond kinkisid rahvale kopsaka aardekirstu, mille sisu ajas nõnda lihtsalt ei tuhmu. Ikka avastatakse sealt imetlusväärseid pärlikette ja kullakange – meie rikkus!

Õigupoolest tegi Arvo Kruusement seitse filmi, neli neist on juba unustusse vajunud ja ehk ongi nii parem. Egas kõik teosed saa olla meistriteosed. Kahju on aga sellest, et Kruusemendil ei õnnestunud ellu viia neid ideid, mis oleks meie kultuurilist rikkust veelgi suurendanud. Tegemata jäi näiteks „Nelikümmend küünalt“, lugu punavõimu lõugade vahele sattunud mehest ja tema kurvast saatusest, võltssüüst ja kalestumisest. Eesti kinod lausa kisendavad II maailmasõja keerdkäike valgustavate linateoste järele. Kus nad ometi on? Miks neid isegi praegu, sõnavabaduse ja liberalismi ajastul, ei sünni?!

Teiseks Kruusemendi  nurilapseks, selleks kõige kuulsamaks, on mõistagi „Nimed marmortahvlil“, mille ekraniseerimisest unistas Kruusement salamisi juba sügaval nõuka-ajal, kusjuures rindele tormavate Tartu kommertskooli õpilastena kujutas ta ette "Kevade" poisse! Hea, et teised mehed töö ette võtsid – mis sest, et Kivikat eirates. Tasub meenutada, et kümne aasta eest, kui Nüganeni-Taska ühislooming esilinastus, oli Eesti film sügavas kriisis. Üheksakümnendate lõpul tekkinud põud päädis sellega, et 2000. aastal ei valminud siinmail mitte ühtegi täispikka mängufilmi. Pika ja raske sünnilooga „Nimed marmortahvlil“ tõi vaatajad taas filmi juurde – ja seda filmi oli kohutavalt vaja. Kasvõi noortele, kellele lihtsas ja arusaadavas keeles teada anti: näete, meie vabadus pole iseenesest sülle langenud! Kruusement on tunnistanud, et ta oleks oma versioonis rõhutanud rohkem ellujäämise rõõmu, surma võitmise ülevust. Loodame, et tulevikus vändatakse Vabadussõjast mõni film, kus oleks ka need teemad ja meeleolud lindlile jäädvustatud.

Vabariigi sajas aastapäev juba koidab. Küllap valmib selleks ajaks riigieelarvest pigistatud rahadega veel paar rahvuslikku kinotükki, mille kriitikud hea traditsiooni kohaselt „isamaaliseks propagandaks“ tembeldavad. Aga kunsti ja isamaalisust on võimalik ühildada, paljude maitsele vastavaks hõrgutiseks segada. Kruusement on seda tõestanud. Rahvas vajab filme, mis oleksid päris „meie omad“. Mitte igale jänkile ja prantslasele näitamiseks-vaatamiseks, vaid eheda Eesti meele alalhoidmiseks. Meie filmikunst kasvas välja ju Eesti Rahva Muuseumi tarbeks ülesvõetud etnograafilistest kaadritest. Seetõttu ei tasu ka rahvast kui tervikut ning eestlastele olulisi teemasid filmitoodangust kergekäeliselt välja praakida. Kruusement usub eestlaste püsimajäämisesse. Mõningate nüüdis-lavastajate töid vaadates jääb mulje, et sellist optimismi jagavad vähesed filmimehed... Kahjuks.

Aga vanameister Kruusemendile kummardust tehes ei saa jätta osundamata tema kevadiselt karastavaid sõnu: „Inimesed on väsinud vaatamast verd, püssipauke, seksi ja kõike muud sellist. Nad tahavad näha midagi lihtsamat, inimlikumat ja südamlikumat. Inimene tahab näha ilu ja head. Ta ju otsib seda.“

23. november 2012

Ausust!

Kas me oleme tõesti tunnistajaks millelegi murrangulisele – millelegi sellisele, mida Eesti ajaloos pole veel ette tulnud ja millele praegu nimegi anda ei oska? On käimas vaikne revolutsioon… või lärmakas evolutsioon?

Teeme faktid selgeks. Eesti on jõudnud enneolematusse olukorda, kus iseseisva riigina pole veel oldud. Üks peaminister on püsinud järjest võimul 7 aastat, ja kui hästi läheb, tiksub tal ses ametis staaži lausa aastaid kümme. Tema erakond on olnud valitsuses ainsagi pausita 13 aastat (!). Mõni nimetab seda stabiilsuseks, mõni stagnatsiooniks. Maitseasi. Eesti demokraatiaratas hakkab tasapisi pöörlema samas rütmis küpsete lääneriikide omaga. Millest siis need nurinad, Harta 12 ja plaanid valitsemissüsteemi muutmisest? Ehk kuulub seegi täisverelise demokraatia juurde. Riiki saab alati paremaks teha.

Valitsust kukutada pole nagunii mõtet. Poliitilised jõujooned sätib kodanikkond paika riigikogu valimistel. Järgmiste valimisteni on paraku enam kui kaks aastat. Kui rahulolematum osa rahvast ei suuda nõnda kaua Reformi ja IRL-i abielu välja kannatada, jääb alati võimalus osta üheotsapilet Soome. Teisalt on küllalt neidki, kes ei taha valitsust sugugi kukkumas näha. Vanarahvas ütles, et võlg on võõra oma ja riiklik raamatupidamine olgu korras – vähemalt selle ülesandega on Stenbocki maja asukad ju hakkama saanud. Jah, siia-sinna oleks nutsu vaja, alati on vaja, aga kujutage ette, mis siis saab, kui Savipäts ja sotsid peaks võimu haarama! Kremli rahad ilmuvad kohe platsi ja Eesti riik müüakse Putinile! Piisab vaid valijaid suure paha vene karuga hirmutada – ja Toompea kuulub endiselt parempoolsetele.

Siiski paistab, et paljud eestimaalased on pigem valmis astmelise tulumaksuga kaasnevaks segaduseks – ikka parem, kui stagnaaeg. Õigupoolest polegi aga tähtis see, kas täispurjes võimukaravelli tüürivad valged või mustad, punased või sinised. Olgu oravad oma pisikeste isamaalastega võimul kasvõi viimsepäeva hommikuni, peaasi, et valitsetaks ausalt. Just see põhimõte ongi toonud inimesed tänavale ja tuhanded allkirjad Harta 12-le.

Prantsuse revolutsiooni möllus kaikus hüüe: „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!“ Oktoobrirevolutsiooni päevil nõuti rahu, leiba ja maad. Tänase vaikse revolutsiooni (või lärmaka evolutsiooni) nõudmised mahuvad ühe sõna sisse. Ausust! Veel üsna hiljuti oldi meil vabaduse nimel valmis kasvõi kartulikoori õgima. Mentaliteet pole muutunud. Külmutage pensionid, vähendage palku ja tõstke üleöö käibemaksu – aga ärge puutuge meie vabadust! Ärge erastage demokraatiat! Ärge valetage, ärge vassige!

Tänane kriis pole masu järelkaja. Rahastamisskandaal oli vaid sädemeke, mis pani püssirohutünni kärgatama. Rahvas nõuab läbipaistvat poliitikat, aateid ja riigimehelikkust. Las mujal Euroopas käratsetakse eelarvekärbete pärast. Eesti rahvas mässab ideaalide nimel. Ja see on midagi, mille tõttu ma olen (meelt avaldava) rahva üle uhke!

16. november 2012

Ma tänan

Tänu on võlg, mis tuleb tasuda. Nüüd on tasumise tund käes. Hingedeaeg peaks ju olema see aeg, kui headele hingedele – elavaile ja surnuile – pikka tänumeelt näidatakse. Minu hing on tänust raske nagu säärane vitstest punutud korv, mis rabast tulles magusate murakatega täidetud. Mis siis muud, kui kostitada värske murakamoosiga neid, kes on mu raamatuid kiitusega paitanud.

Ma tahaksin tänada järgmisi inimesi: Raigo, Priit, Marge, Kristjan, Svea ja Teele. Ma ei tunne teid küll isiklikult, kuid mul on ütlemata hea meel, et te mulle Facebooki kirjutasite või koguni oma seinal mu raamatute kohta arvamust avaldasite. Taolist tagasisidet on meeldiv saada – näha, kuidas aju ja südame küljest lahti rebitud ning tuulde puistatud sõnad enesele tiivad kasvatavad ja oma elu elama hakkavad, siia-sinna rännates õigesse kotta satuvad, kus neid soojalt vastu võetakse. Sõnadest sünnivad uued sõnad ja sugugi mitte kõik neist ei muutu lödiseks lobaks. Mõnel on ka hing, see tähendab mõte sees.

Kui need kaks väga vastandliku iseloomuga kirjutist – „Kaljud ja kameeleonid“ ja „Päikseta paradiis“ – ühise nimetaja alla viia, siis olgu selleks inimlikkus. Aga inimlikkuse tunnuseks on kõige ilusa ja sileda kõrval ka õigus teha vigu, vihata, kurvastada ja kaotada lootus… et see siis uuesti leida. Ainult lootusega võib sulesepp üles sulatada alalõpmata jäätuvat inimlikkust. Ma tahaks uskuda, et neis lugudes, mida olen vestnud, pulbitseb tõesti inimlik hing. Ja pealegi armastusväärne hing.

Seda ei juhtugi nõnda sageli, et autor ja lugeja satuvad ühele lainepikkusele. Kuid kui see tõesti niiviisi läheb, algab kosmiline kommunikatsioon. Autor ja lugeja kohtuvad raamatus, kõneldes teineteisest ja iseendast. Lugeja lisab alati raamatule midagi juurde ning autor võtab selle tänulikult vastu kui kasumiprotsendi kapitalilt.

Tõepoolest. Rõõmustav on olla loetud ja mõistetud. Aitäh!

8. november 2012

Maalime lilli või situme purki?

Ainult selline kunst, mida mõistab lihtne inimene, on tõeline kunst.
Adolf Hitler

Diskussioonikatel, kus podisevad moodsa kunsti probleemid, kees hiljuti üle ja selle vaht on jõudnud koguni laiatarbemeediasse. Arutletakse nüüdiskunsti definitsiooni, rolli ja mõjude üle. Küsitakse, miks publik on kunstist kõrvale jäänud (ja kas ikka on?). Mõni äärmuslane jõuab vaidlustesse vahele hõigata, et praegusaja inimesele pole üldse mingit kunsti vaja! Kunstnikud pole ju muud kui mingid purkisittujad, perverdid ja hälvikud.

Purki libistatud junnide juures pole põhjust kuigi pikalt peatuda. Tragikoomilisel kombel on Toomiku fekaaliprojektist saanud moodsa kunsti sünonüüm ja las ta siis olla. Traditsioonilise maalikunsti ja graafika kõrvale mahub müriaad erinevaid kujutava kunsti tehnikaid, lisaks veel performance’id ja häppeningid, mida kitsamas tähenduses kunsti sildi alla paigutatakse. Seega on kunstispekter lai ning eeldatavasti sobiks miskit igale maitsele.

Laiem rahvamass pole aga kunagi kunstilembene olnud. Kõrge kunstiteadvus on intellektuaalide privileeg. Mis tähendab ühtlasi kohustust olla kursis moodsa kunstiloominguga ning seda asjakohaselt hinnata. (Ärgu nüüd arvatagu, et ma endast räägin. Mina jään pigem konservatiivide kilda, kuid pean oluliseks, et loovisiksust – tehku ta mida tahes – eelarvamusteta austataks.) Samas arvas kriitik Anders Härm aastapäevad tagasi antud usutluses, et ükski inimene pole nii loll, et ta kunstist aru ei saaks. Mine sa võta kinni – ehk saadaksegi aru. Kuid kas ka lepitakse?

Mart Sander, kellele pintsel ja molbert sugugi võõrad pole, teatas kord, et tänapäeva kunst on sünnitatud vaid vihkamisest ja šokeerimisvajadusest. Kui „ilusa“ kunsti advokaatide poolel sekkus ajakirjanik Mikk Salu, puistasid kunstiteoreetikud tema arvamusloo mõnitustega üle. Ilusat kunsti pole olemas, poja!

Mida ütleb aga ajalugu? Esiteks on võimatu öelda, millal sai kunstist kunst. Tuhanded kaljupildid ja koopamaalingud, mida kogu maakeralt leida võib, ei olnud loodud kunstina praeguses tähenduses, ometi alustavad kunstiajaloo leksikonid just neist. Teiseks puudub üksmeel, millal „ilus“ kunst ikkagi lõplikult ära pööras. Van Gogh’i saabaste, Munchi karje või Duchampi purskkaevuga?

Tuhnime sügavamal. Ka Hieronymus Boschi põrgukujutlus või Albrecht Düreri gravüürid inimloomusest ei vasta kindlasti klassikalisele arusaamale ilusast kunstist. Ristil rippuvad Jeesused või stseenid kristlike märtrite hukkamisest ei pidanud samuti vaatajale meeldivad olema. Vastupidi – kristliku kunsti eesmärk on olnud pakkuda mõtteainet, äratada vaatajas emotsioone. See üllas eesmärk ei ole kunstivallast haihtunud. Stiilile ja kompositsioonile esitatavad nõuded võivad ajas sinna-tänna loksuda, kuid teose tähtsaimale osale – sisule – ei tohiks ometigi ettekirjutusi teha.

Kus demokraatiat, seal igasugust kunsti. Vabas ühiskonnas ei saa olla „valet sorti“ loomingut. Kolmandas Reichis korraldati „mandunud“ kunsti näitusi, kus eksponeeriti läbisegi avangardistide ja vaimuhaigete töid. Korralik kunstnik pidi käsitlema romantilises laadis germaanlaste kangelaslikkust. Ka Nõukogudemaal ei sallinud võimuladvik lääne ees lömitavat, kodanlikku, isikukeskset kunsti. Noh, kunst kuulub ju rahvale. Stalini ajal tähendas see vastuvaidlematut nõuet kujutada „sotsialistliku tegelikkuse ilu“.

Tugevalt individualistlik, isepäine ja ausalt sisekaemuslik maailmataju, mille pinnal tõeline kunstnik tegutseb, ei ole ühelegi totalitaarsele jõule vastuvõetav. Kunst on jagatud kogemus, ta pole kunagi mõttetu. Sitajunn purgis võib olla psühhoosi sümptom, aga samavõrd ka ühiskonnakriitika. Lõikavalt otsekohene, kusjuures. Kunstnikud on tundliku meele ja väga mitmekihilise hingega inimesed, kes otsivad uusi väljendusvahendeid, vorme ja malle, et öelda välja seda, mis neil sees käärib. Öelda välja seda, mis tundub tähtis.

Kas kunst peaks olema ilus või vihane? – See küsimus on loomult normatiivne, vastus koosneks libedatest ettekirjutustest. Mina jään mäletama oma kunstiõpetaja sõnu: „Kunst peab kas meeldima või šokeerima, aga külmaks jätta ta ei tohi!“ Siin ongi see kompromiss, lihtsakoeline ja tabav. Vaja on näidata nii ilusat kui koledat, sest mõlemad kuuluvad meie ellu. Iga kunstnik leiab oma publiku. Kui meeles hoida, et kunstivabadus on sõnavabaduse alaliik, lakkavad loodetavasti ka väiklased vaidlused kunsti maitse ja maitsetuse üle.

5. november 2012

„Kevade“ – eesti rahva pühakiri

Ühel kõledal hilissügise päeval ilmus üllatuslikult raamatulettidele erksate varsakapjadega ehitud kirjanduslik väljaanne, „Kewade“ esimene osa. Autoriks keegi O. Luts. Inimesed astusid poodi, sirvisid „seda vaest loomakest“, pugistasid naerda ja ladusid kopikad raamatukaupmehe pihku. Piibli kõrvale sobis säärane raamatuke imehästi. Tollest päevast on möödunud sada pikka aastat, kuid Arno, Teele, Toots, Kiir, Tõnisson, Imelik, Lible, Laur ja Julk-Jüri on endiselt täie tervise juures, sügaval eestlaskonna ühisteadvuses.

„Kevade“ kohta võib pruukida hulga uhkeid ja tunnustavaid väljendeid: eesti kirjanduse tüvitekst, rahvuslik mütoloogia, eesti rahva nostalgilise lapsepõlve psüühiline projektsioon… Ja ometi ei leidnud noor Oskar Luts oma mälestustest ja krutskilikust fantaasiast kokku tembitud vaimutööle kirjastajat! Ka siis, kui esimene trükk oli juba bestselleriks saanud, ei suutnud kriitikud Paunvere koolilaste elust pajatavale jutustusele häid sõnu leida. Umbse tsaariaja kirjandustaevas oli „Kevade“ tundmatu lendav objekt, stiililt segane, küllap midagi realismi, sentimentalismi ja modernismi vahepealset. („Nagu Kört-Pärtli särk pühaba hommiku“, oleks kirjandusprofessor Lible kommenteerinud.) Luts pani aga truu lugejatearmee abiga jõe teisipidi voolama ja kriitikute villavabrik jäi lõplikult seisma.

Kuid millisest köstri kasukavoldist tuleks otsida toda tähtsaimat lutikat, „Kevade“ igihaljuse põhjust? Mihkel Kampmann arvas juba kümmekond aastat pärast Lutsu debüütraamatu ilmumist, et teose peaväärtus seisneb hästi õnnestunud tüüpide loomises. Oskar Ugarti meelest on edu võtmeteks kirjaniku oskus huvitavalt vestelda, sündmustiku leidlik arendamine ning autori hea inimesetundmine, mis võimaldab luua sügavalt nähtud tegelaskujusid. Heldur Niit nägi „Kevade“ plussidena kooli elulist ainevalda, olustikulist realismi, värvikalt antud tüüpe, rahvalikku keelt, ladusat jutustamisoskust ja suurepärast huumorit. Rein Veidemann rõhutas viimati teksti mitmekihilisust, keeleregistrite vaheldusrikkust ja tegelaste arhetüüpseid taustu, mis „teeb „Kevadest“ eestlastest lugejaile otsekui aina uusi ja uusi tähenduskihte avava ürgallika“.

Neil sajandi vältel antud hinnangutel on üks ühine joon: keegi ei kahtle Lutsu armastuses oma tegelaste vastu. „Kevade“ lehekülgedelt vaatavad vastu päris inimesed, kes moodustavad üheskoos terve galerii „meiesugustest“. Krihvliga enam tahvlit ei kraabita ja köstri malakas tänaseid lapsi korrale kutsuda ei tohi – kuid igas Eestimaa klassiruumis tegutsevad isegi 21. sajandil endassetõmbunud unistajalikud oivikud, kraaklejad-vembumehed, tõusiklikud pealekaebajad, tõsised ausad isamaalased, keigarlikud tüdrukumagnetid ja isepäised kaunitarid. Tüübid pole muutunud.

Praegu tuntakse Paunvere noori peamiselt filmiversiooni järgi, ja olgugi et tegemist on meie parima linateosega, pakub raamat hoopis enamat. „Kevade“ müstilis-religioosne alatoon, mis ilmneb kristlike ja rahvausundilike ilmingute värvikas kirjelduses, on jäänud väga sageli nii lugejate kui kirjandusteoreetikute tähelepanu alt välja. Kes arvab, et koolivägivald on pelgalt moodsa aja probleem, peaks hoole ja usinusega lugema, kuidas Paunvere marakratid vahetundides end ülal pidasid. Olnuks Lutsu koolipõlves nutitelefonid, võiksime ka YouTube’ist näha, kuidas Kuslapit süstemaatiliselt ahistatakse. Arno melanhoolsus ja Tootsi hüperaktiivsus võiks samuti tänapäeva psühholoogidele uurimisainest anda.

Iga täisväärtuslikku pühakirja iseloomustab müütilisus, küllastunud ja mitmetitõlgendatav sisu ning sellest sugenev püsiv päevakajalisus. See kehtib ka „Kevade“ puhul. Pole põhjustki imestada, kui Arno nüüdsel ajal seksuaalvähemuste sekka pistetakse ja üheainsa pojaga Ülesoo peret negatiivse iibe tekitamises süüdistatakse! Pühakirjast loetakse välja seda, mida lugeda osatakse. „Kevade“ üllatab endiselt nagu Tootsi tasku – armas jumal üksi teab, mis sealt veel tulevikus välja tõmmatakse. Kõik pühakirjad on stiililiselt ebaühtlased ja sisult vastuolulised, kuid see pole nende nõrkus, vaid voorus. Pühakiri paiskab rahva sekka äratuntavaid tegelaskujusid, saadab käibele keelendeid ja vanasõnu ning loob kultuurilise tausta, mis annab pühakirja järgijaile traditsioonilise järjepidevuse. „Kevade“ on seda teinud.

Karl August Hindrey kuulutas kolmveerand sajandi eest, et „Kevade“ elab nii kaua, „kui lapsed koolis käivad ja vanana vaatavad, kuidas nad kunagi olid.“ Nõustugem sellega.

P. S. Küsimus järelemõtlemiseks: miks on „Kevade“ peategelaseks poiss, kelle nimi on Tali?

26. oktoober 2012

Kõigest viisakus

Vaatame korraks peeglisse. Mida me seal näeme? Üks korralik eestlane on äärmiselt kinnine, kade, tige, pahur, alailma trotsi täis ja läbinisti taktitundetu – rõõmustab, kui teisel läheb halvasti ega hoia naeru tagasi, kui mõnel elukene tema omast kehvemini kulgeb. Sarnase kirjelduse andis eestlaste kohta juba valgustaja Hupel ligi 250 aastat tagasi. Ajale vastavalt tuleb nimekirja lisada ka mõned moodsad pahed, nagu ksenofoobia, rassism, homofoobia ja antiklerikalism. On see tõesti koondportree eestlase pimedamast poolest või seisatasime hoopiski kõverpeegli ees?

Ma ei oska seletada, miks eestlastele meeldib mõelda endast nii tumedates toonides. Üksikisiku puhul võiks kahtlustada tugevat alaväärsuskompleksi, depressiooni, vahest koguni kalduvust suitsiidsusele. Noh, seda kõike saab ehk öelda ka kogu rahva kohta. Kahjuks. Samas leidub kadedust, viha ja sallimatust teistegi rahvaste, nii suurte kui väikeste, seas. Kinnisus, selge kalduvus konservatiivsusele paistab aga olevat punaokupatsiooni aastail juurdunud hoiak, millest on saanud üldine traditsioon.

Olen nii mõnigi kord imestanud, miks enamasti üle 70-aastased inimesed tänaval, bussis või mujal avalikes kohtades ilmutavad noorematest kaugelt enam avatust suhtlemisele. Nemad on sündinud vanal Eesti ajal ja saanud kodust kaasa kombed, mida nad muutunud oludes enam edasi anda ei võinud. Inglise ajaloolane Orlando Figes kirjutab suurepärases raamatus „Sosistajad“, kuidas stalinistlikus ühiskonnas inimesed oma harjumusi ümber korraldasid, et säilitada õrnuke võimalus ellu jääda. Lapsi õpetati maast-madalast mõtteid enesele hoidma, tõtt tohtis kõnelda üksnes sosistades, ja nõnda, et võõrad kõrvad ei kuuleks.

Ka Eesti rahvas on õppinud kahtlema ja kahtlustama. Ettevaatus pole kunagi liiast, kuid liigse alalhoidlikkuse kaastooteks on paraku sallimatus. Eelkõige väljendub see aeg-ajalt pinnale tõusvas tahtmises kõiki ühe puuga mõõta, kogu maailma asjad musta ja valge vahel ära jagada, leiutada universaalset tõde, mida iga viimne kui putukas kummardama peaks. Kahtlemata leidub ilmaruumis ka absoluutseid tõdesid, ent tuline soov ühiskonda üheülbaliseks, ühtmoodi väljanägevaks ja mõtlevaks massiks muuta ei kuulu tõe kaitsmise juurde.

Sallivus ei tähenda ainult avatust, valmisolekut aktsepteerida midagi „teistsugust“. Sallivus on ennekõike viisakus. Kõigest viisakus. Pole võimalik peale suruda sümpaatiat inimese vastu, kes tundub miskipärast ebameeldiv. Ent lugupidamist ei tohi seejuures unustada. Pealegi muutuvad paljud inimesed võluväel meeldivamaks, kui nendega veidi pikemalt suhelda. See nõuab vahel pingutust, turvalisest vandlitornist alla astumist, mugava meie-nemad vastanduse nurkaheitmist. Aga vaikimismüürist välja murdes ja erinevate inimestega lävides selgub, et eemalt paistnud erinevused polegi nii kohutavad. Kui suhtlemist takistavad eelarvamused vahetada siira viisakuse vastu, muutub Eesti kõle kliimagi paar kraadi soojemaks ja eestlane seitse korda rõõmsamaks.

19. oktoober 2012

Miks meile meeldib One Direction?

Igaüks teab, et Zayn on kõige targem, Niall kõige stiilsem, Louis kõige naljakam, Harry kõige nunnum ja Liam kõige romantilisem. Kes matsule pihta ei saanud, pole kindlasti directioner. Kui siin maamunal leidub tõesti keegi, kellel on 2010. aasta X-Factor vahele jäänud (kultuuritud matsid!), siis olgu neile teadmiseks, et One Direction on praegu kirkaim poistebänd siinpool Linnuteed, kümnete miljonite fännide ihaldusobjekt ja paranähtus, mis netipiraatide ponnistustele vaatamata suutnud paari aastaga maha äritseda üle tosina miljoni plaadi.

Kui veel tsipake plaatidest rääkida, siis tänavu on põhjust tähistada üht kuldset juubelit – Biitlid andsid 50 aasta eest välja oma esimese hittsingli "Love Me Do" ning panid sellega maha olulise suunatähise popkultuuri ajaloos. Liverpooli poiste pöörase menu tõttu hakati kõnelema briti muusika invasioonist Ameerikasse ja näib, et One Direction jätkab sama traditsiooni.

Pahad poisid, kanepisuitsust ja viinaaurudest pilves rokikutid ja muud taolised elukad on vähemalt mõneks ajaks küüditatud popkultuuri provintsi, kuulutatud lindpriideks, imagoloogiliselt asotsiaalseks elemendiks. Jah, eks ilusad, superhead, kiiskavvalge hambareaga poisid ole ikka nendega kõrvuti eksisteerinud, tuksutades järjepannu teismeliste tüdrukute kirglikke südameid. Beach Boys, Backstreet Boys ja kes nad kõik on olnud. Kuid mida see õigupoolest tähendab?

Nooruspäevil elatakse läbi terve spekter erinevaid emotsioone, tarbitakse iidoleid ja kombatakse piire. Küllap kuulub ka iga naise neiupõlve dilemma "Hea või paha poiss?". Pahadel on ju teatud geneetiline eelis. Nad saavad, mida tahavad, neis on jõudu, pulbitsevat testosterooni, mille hõngu tunneb iga õige naine juba viie sammu pealt ära. Seda tüüpi mehi esindavad nüüdses neiukultuuris näiteks "Videviku" vampiirid ja libahundid. Teises ääres tabab pendel nunnupoisse, nagu Bieber või 1D. Nad ei pinguta lihast, küll aga häälepaelu. Nad on puhtad ja karsked, pestud ja kammitud, isegi jehoovatunnistajad tahaks selliseid misjonäriks.

Aga ilma irooniata – me vajame laulvaid nunnukaid, kes näeksid välja nagu läikimahõõrutud hõbelusikad ja maitseksid otsekui karamellis veeretatud suhkrukuklid. Halastamatus meelelahutusmaailmas on nende missiooniks toimida moraalsete majakatena ning pakkuda positiivset eeskuju ka poistele. 1D on "turvaseks ohtlikel aegadel", nagu sõnastas tabavalt kriitik Neil McCormick.

Vahest on One Direction liiga ilus, et olla tõsi. Või tõsiseltvõetav. Kuid fännid ei eksi. Kuni 1D laulab noorusest ja armastusest, võivad directioneride vanemad rahulikult magada. Juhtumisi on kutsusilmsed poisid oma edu kuldvõtmekese ka laulu sisse peitnud:

Let's go crazy, crazy, crazy till we see the sun
I know we only met but let's pretend it's love
And never, never, never stop for anyone
Tonight let's get some
And live while we're young

16. oktoober 2012

See, mis ta naeratades kinkis

Palju vaeva on näinud kirjatundjad mehed, et tõde terahaaval kokku koguda, aga need on varsti salvedes kopitama läinud. Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja legendi ainsast sinepiivast kasvab peagi suur puu, mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetes kasvavad uued puud.
Karl Ristikivi „Põlev lipp“

Ligi paarkümmend romaani, mõned lasteraamatud, novelle ja luuletusi – selline on saja aasta eest ilmakodanike hulka astunud Karl Ristikivi kirjanduslik pärand. Oma esikteosed avaldas ta juba teismelise poisina ning absoluutse läbilöögini – milleks võiks pidada romaani „Tuli ja raud“ – jõudis ta samuti küllalt varases eas, 26-aastasena. Mis seal imestada, et talle seetõttu õige tormakalt Tammsaare mantlit taheti selga passitada. Suure osa elust pidi ta paraku mööda saatma pagulasena, jäädes siiski väärt instrumendi, eesti keele juurde, millega ta otsekui stradivaariusel mängides lõi üle aegade ja riigipiiride mõistetavat teksti.

Vahest polegi Eesti kirjandusloos Ristikivi kõrvale panna ühtki meest, kes oleks nõnda nõtke sulega jäädvustanud meie rahva „tsiviliseerumise“ saaga ehk lood sellest, kuidas suitsusest talutarest võrsusid vähehaaval täisverelised linlased. Tema sümbolistlik „Hingede öö“ ja sellesse kätketud unenäolised uited hingemaastikul lummavad endiselt. Romaanid keskaegsetest tapatalgutest või tollesama ajastu superstaaridest mõjuvad kosmopoliitselt, kuulutades samas söakal toonil, et Eesti koht on kindlalt Õhtumaade seas. Eelkõige muretseb Ristikivi ajaloolistes romaanides humanismi, inimliku õigluse ja tõejanu püsimise pärast, unustamata käsitleda võitlust vabaduse eest, mida märgib eriti ilmekalt „Lohe hambad“.

Kuid jah, sellest kõigest on juba palju räägitud, ümmargustel juubelitel üle korratud, vaat et maitsetuks nätsutatud. Ometi ei tegutsenud sellise raskesti unustatava pärandi maha jätnud mees päevagi kutselisena kirjanikuna. Sest kui on vajadus midagi olulist öelda, mõni tummine jutukört kokku keeta, ega see siis tegemata jää. Ristikivi pole aga Tammsaare. Kardetavasti ei saanudki ta rahvale tugevasti südame külge kasvada üksnes Läänemere tõttu, mis teda palju aastaid isamaast eraldas. Pagulaskirjandus ei ole endiselt leidnud täit tunnustust, ikka on sel mingi võõras maik küljes. Pealegi võivad paljud kingitused otsa saada… aga naeratus jääb.

Ta ei oleks sellegi päeva alla kirjutanud „lõpp“, vaid ainult „järgneb“. Küsida võib palju nii ühel kui teisel juhul. Aga see viimane sõna on nagu kergem taluda. Ikka leidub mõni, suur või väike, kellele see midagi tähendab, et pole veel viimne lõpp. Lepime sellega. Lepime kokku, et me ei ütle „lõpp“ isegi siis, kui me koju jõuame.
Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“

13. oktoober 2012

„10 asja, mida mehed voodis tahavad“ ehk kuidas aretada tibisid

1970. aastate keskpaiku hakkas Lääne-Euroopas ja USA-s jõudsalt kasvama spetsiaalselt naistele suunatud ajakirjade hulk, Eestis pöörduti samasse suunda pärast vabariigi taastamist ning paistab, et naisteajakirjade turul pole tsementeerumist karta. Anned, Tiiud ja Marid tulevad ning lähevad, liituvad ja löövad lahku.

Muide, populaarseid naisenimesid kandvad üllitised on Eesti ajakirjandusloos huvitav traditsioon, millele panid aluse esimesed perioodilised naistekad Linda ja Maret. Kõlaks üsna kummaliselt, kui antaks välja ka ajakirju Priit, Toomas või Jüri. Nimelisus kõlksub aga kenasti kokku naisajakirjanduse põhimõtetega. Meestele pakutavad ajakirjad on suuresti valdkonnakesksed, naisteajakirjad seevastu mitmekülgselt kireva sisuga, mis peaks igati rõhutama naise terviklikku isiksust. Naisteperioodika üldise filosoofia juurde kuulub ühelt poolt seltskondlikkus ning teisalt intiimsus. Ajakiri peab olema naisele nagu meeldiv sõbranna. Või nagu arvas Ingrid Veidenberg saates „Kahekõne“: naised tahavad teada, et nad on õigel teel, sellest ka nende palav huvi ajakirjanduslike teejuhtide vastu.

Õrnema soo (kas nii enam tohibki öelda?) ajakirjade teke kaasnes naiste ühiskondliku tähtsuse tõusuga. Pikki sajandeid võis eeskujulikul naisel olla vaid üks kahest vooruslikust omadusest: neitsilikkus või emalikkus. Mõlemad omadused lähtusid ristiusu „mesilasemast“ Neitsi Maarjast. Kristlikule täiuslikkusele vastav naine oli kas nunn või koduperenaine. Ühiskondlikult või seksuaalselt aktiivne naisterahvas polnud ürgpatusest Eevast karvavõrdki etem.

Naistele suunatud kirjavara tähtsuse tõus on saatnud ja ilmestanud üleminekut mehekesksetelt väärtushinnangutelt soolisele võrdõiguslikkusele. Naisteajakirjad on aidanud leida lugejal unikaalset „mina“, tõstnud ta eneseteadvust ja äratanud iidsest nõidusunest Eedeni aia Eeva – iseseisva, sensuaalse ning väljakutsetele avatud täieõigusliku isiksuse.

Teemad, millele klassikalised naisteajakirjad toetuvad, püsivad võrdlemisi universaalsena: kõne all on ikka mehed ja seks, mood ja ilu, kõmu-uudised kuulsustest ning sekka praktilisi nõuandeid. Rõhk on siiski tollel susiseva tähega algaval sõnal. Kathryn McMahon analüüsis pikema aja jooksul Cosmopolitani artikleid ning leidis, et kogu Cosmo sisu keerleb suguelu ümber. „Artiklid ilu, dieedi ja tervise rubriigis on enamasti ettekirjutused, kuidas muuta end ihaldusobjektiks,“ tõdeb McMahon. „Artiklid psühholoogiliste probleemide rubriigis sisaldavad nõuandeid, kuidas tulla toime depressiooniga pärast suhte purunemist ja kuidas alustada uue suhtega ning nõuandeid seksuaalkäitumisest.“

Seksuaalsus on suurepärane müügiargument. Ahvatlev naine müüb ja müübib. Tähelepanelik vaataja võib märgata, et ka näiteks ripsmetuši reklaamides esinevatel naistel on laienenud pupillid – see on muuhulgas signaal sugulisest erutusest. „Kui tahad olla seksuaalselt sama väljakutsuv kui mina,“ annab ta sõnatult mõista, „siis kasuta just seda ripsmetuši!“ Lihtne trikk – aga töötab.

Paberväljaannetena jäävad levima vististi vaid küpsemas eas prouadele mõeldud ajakirjad, kus tähtsamal kohal pigem persoonilood ja koduse majapidamisega seonduv, mitte nipid voodielu parendamiseks. Reedeti ilmuvad naisteajakirjad sisaldavad ka tuntavalt palju religioosseid teemasid (sensitiivide tegevus, imelised tervenemised, ennustused-astroloogia), mis püüavad Eesti naiste seas hoopis enam tähelepanu kui Euroopa või Ameerika eevatütarde ringis.

Netimeedias saavad priilt vohada tüüpilised, ajakirjanduslikke kvaliteedinõudeid upsakalt eiravad naistekad, kus link „Seks ja suhted“ kuulub kõhklematult aukohale. Labasustega selles rubriigis ei koonerdata. Artiklid stiilis „10 asja, mida mehed voodis tahavad“ ja „7 nippi seksielu elavdamiseks“ teenivad muidugi hea portsu klikke, kuid iga kriitilisemalt mõtlev inimene (ja õnneks on selliseid naiste seas rohkesti) tajub taoliste üllitiste sisutühjust. Isegi meelelahutuseks need ei kõlba. Vahest ainult väljalülitatud ajuga tibide aretamiseks. Aju tööshoidmine nõuab ju mitu vatti energiat, pigem võiks selle suunata puusahööritustesse, eks ole.

Naisteajakirjade võimuses on luua ja välja pakkuda kas eluterveid või väärastunud naisekuvandeid. Kui roosasse mähitud meedia näitab vaid modellimõõtu kaunitare ning jagab soovitusi, kuidas selliseks saada (ilutooted + toitumine + trenn + mood + seks), kuid läheb järjekindlalt mööda naise iidsetest instinktidest ega hoia fookuses emaks olemise rõõme ja vaevu, jätab see vale mulje nii naistele endile kui ka – tule taevas appi! – meestele. Mis seal siis enam imestada, et tibide ülistamise ajastul püsib loomulik iive miinuses.

8. oktoober 2012

Inimlikkuse põud?

Läinud nädalavahetusel ilmus Postimehe AK-s kaks usutlust ja üks arvamuslugu, kus ühel või teisel moel toonitati empaatia vajalikkust ning muretseti inimliku kaasatundmisvõime hääbumise pärast. Üks neist oli J. K. Rowling, kes oma uut, sedapuhku täiskasvanuile kirjutatud romaani tutvustades märkis: „Kaasatundmisvõime asemel kipume teiste üle kohut mõistma, kuigi me ei peaks seda tegema, sest me teame neist liiga vähe. /…/ Ma arvan, et paljude probleemide taga on empaatiapuudus, ja olen arvamusel, et see lõhub meie ühiskonda.“

Keerame lehte – ja sisuliselt sedasama nendib akadeemilisemast vaatenurgast California ülikooli teadlane Mare Taagepera: „Psühholoogiline „radar“ peab töötama ehk teisisõnu on vaja empaatiat arendada. Hädaoht demokraatiale või konsensuse saavutamisele ehk kõigi inimestega arvestamisele võib tekkida, kui konsensust ei otsitagi.“

Keerame veel lehte – ja seal räägib teine California ülikooli teadlane (!!) Alan Fiske vägivalla olemust lahti seletades samuti empaatiast, ehkki seda sõna ta otseselt ei nimeta. Fiske mainib Steven Pinkeri kirjutistele toetudes, et „kirjaoskus suurendab oluliselt inimeste võimet näha asju teiste inimeste vaatenurgast: romaanide lugemine, filmide vaatamine ja muu selline on inimestele õpetanud asetama end teiste inimeste nahka. Ka meedia on abiks, pakkudes näiteks videoid olukordadest, kuhu inimene muidu ise ei satuks.“

Empaatia mõiste on viimastel kümnenditel seoses inimõiguste arenguga usinamalt käibima hakanud, kuid kaasatundmisvõime kuulub olemuslikult juba ürgaega. Põhimõtteliselt on kõigi suuremate usundite vundament valatud empaatiast. Jeesus käskis oma järgijatel armastada ligimest nagu iseennast. Buddha õpetuses on kaastunne oluline värav teel valgustuse poole. Ka Muhamed rõhutas barbaarsusesse kalduvate araablaste koletusi nähes, kui oluline on aidata teist inimest, eriti endast väetimat, vaesemat, õnnetumat. Kuhu see kaastunne siis ikkagi kaob? Miks nüüdki empaatia puudumist nii tihti esile tõstetakse?

Rowling arvab, et praeguses ajas on empaatiakriisi põhjustanud masu, Taagepera viitab Eesti näitel hoopiski inimvaenuliku punaterrori tagajärgedele, Fiske käsitleb kaastunde puudumist kui traditsioonist lähtuvat viisi panna vägivaldselt paika ühiskondlikud suhted. Lühike kokkuvõte mahub seega ühe sõna sisse: isekus. Kaastunne ja isekus on vastandid, inimese iidsed magnetpoolused.

Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.

Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel.

Mida siis teha sel raskel ajal, kui sendid lausa sulavad käes ja iga siiras naeratus näib pilkena? Nagu eelpool juba mainiti: lugege raamatuid, vaadake filme. Jalutagem aeg-ajalt kellegi teise saabastes, et tunda selle maailma mitmekülgsust. Erinevad mõtted, unistused, elulaadid ja käekäigud, mida loometeosed meile pakuvad, rikastavad vaimu ning raiuvad hädavajalikke aknaid nendesse elevandiluust umbsetesse tornidesse, kuhu inimesed end kehvadel aegadel sulgevad. Meie sajad rahvaraamatukogud on tulvil tuhandeid võlupärleid, mis teevad igaüht natuke õilsamaks – ja seda täiesti tasuta.

Samal teemal:
Kuidas tekib headus?

29. september 2012

Mihkel on surnud ehk igal oinal oma pidupäev

Vanarahva jaoks tähendas mihklipäev olulist punkti aastaringis. Mihklipäev või kasupäev, nagu maausulised seda nimetavad, oli lõikuspüha, pralle ja pruuli aeg. Vaadati üle, mis salve ja sahvrisse sai kogutud, tehti käkke ja kakke, lõõritati leelot ja trambiti tantsida. Suilised pääsesid sel päeval kohustustest priiks ning karjased asusid kooliminekuks viisakamaid pastlaid vuhkima. Oinastel polnud enam pikka pidu, küll aga inimestel. Mihklipäevast algas vanarahva pulmahooaeg, sest kes too ikke nõnna ullike on, et kibedal tööajal hakkab tanu alla kippuma!

Peaingel Miikaeli järgi nime saanud tähtpäeva on pühitsetud suurte pidudega mitmel pool Õhtumaades. Mingil määral seostub mihklipäev sügisese pööripäevaga, ühe olulise pöörangu ajaga. Miikael, kelle tiibu katsid taevaste vägede ülemjuhataja pagunid, sai kristliku legendi järgi jagu kõrgist inglist Luciferist, kes upsakuse eest maa peale heideti ja seal enesele saatana sarved kasvatas. Miikael võttis sisse koha inimlike pühakute reas, olles muide ka Eestis üks menukamaid kohapühakuid. Kihelkond Lääne-Eestis kannab ju Mihkli nime, kõnelemata väiksematest küladest ja Miikaeli nimel pühitsetud kirikutest.

Lärmakas praasnik juhatas sisse vaikse hingedeaja. Kuid egas esivanemaidki mihklipäeval viina- või õllesortsust ilma jäetud. On teada, et 17. sajandi lõpus peeti Urvastes mihklipäeval kalmuaias joomingut surnute mälestuseks, mis polnud tol ajal kindlasti mitte juhuslik joodikute temp, vaid taotluslik, süstemaatiline komme, mille levila ulatus peaaegu üle kogu Eesti. Elavad ja surnud moodustasid vanarahva jaoks ühise kogukonna. Surnutega tuli hästi läbi saada, sest nende tegevusest Manala mail sõltus siinne viljasaak ning karjaõnn.

Ühes aegadega muutuvad kombed ja praeguseks on iidne suur pidupäev sootuks unustatud, vaid nimepäevalistel Mihklitel-Mikkudel oleks põhjust toobrit tõsta. Üleüldine linnastumine ja sellest johtuv elulaadi muutus on mihklipäeva traditsiooni hävitanud. Tibusid ei loeta enam sügisel, vaid pigem varasuvel, mil algab puhkuste periood. Jaanipäevgi on kardetavasti säilinud üksnes seetõttu, et see langeb kokku Võidupüha ja koolilõpetustega, kuuludes seega suviste grillipidude sarja. Kellel olekski enam põhjust lõikuspüha pidada, kui isegi sellised delikatessid nagu kurgid ja tomatid, millest me esivanemad ei osanud unistatagi, aasta läbi poelettidel kükitavad? Pisike avatud maailm ei lase rahvuslikel traditsioonidel jätkuda. Praegu me veel ei tea, millised olulised tähtpäevad on saja aasta pärast kasutuks muutunud.

21. september 2012

Rändajad

Hiljuti leidis Põlvamaal ühe nurjatu nimega külakeses, sääl vana postitee veeres enesele koha mõtlik-tõtlik rändur, Ihamaru ahasveerus. Skulptor Mati Karmin on kinkinud Eestimaale järjekordse sõnumiga monumendi, mis paigutub vabalt samasse ritta, kus seisavad juba Juri Lotmanile pühendatud omapäraselt sürrealistlik mälestusmärk, Tartu turuhoone kõrval ruigav priske notsu ja mõistagi ajatut nooruslikku armuõndsust põlistavad Suudlevad Tudengid.

Kuid peatugem hetkeks sel postiteel ja vaadakem toda rändavat meest, kel mütsilätu silmil, paun tähtsa korrespondentsiga üle õla ja vägev roigas sammu kinnituseks käes. Keda ta meenutab? Kas pole see mitte toosama Perno Postimees, kes 155 aastat tagasi maarahva eestlasteks teretas? Või hoopis Tartu Toomemäel nukralt palja kirikuskeleti kõrval hetkeks peatunud Kristjan Jaak? Ehk kübeke mõlemast… ja igast inimesest? Eesti kirjanduse silmapaistvad rändajad väärivad jälgimist ja mäletamist. Nipernaadi, kes vürtsitas oma rännuteel kohatud naiste elu magusate muinaslugudega; Ekke Moor, kes pidi pool ilma läbi rändama, et leida iseennast; rahutust südamest liikvele piitsutatud rändurid Ernst Enno luules, kes väsimatult otsivad – ikka kodu, õnne, rahu ja muud hääd, mida elu ju pakkuma peaks (Igavene rändaja). Ja muidugi Juhan Liivi üksiklane, kes tuli linnast. – Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Betti Alveri sule alt paisunud tuulelapsed uitavad endiselt ringi, lendavad üle aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao. Kõigil neil on oma sõnum, nõnda on nemadki postiteelised.

Hiina vanasõna ütleb, et kõik teed sünnivad kõndimisest. Edasi liikuma peab, lihtsalt peab, sest kes liigub, see püsib elu juures – elu kannul ja kukil. Ühel või teisel põhjusel on ikka rännatud, harva ilma sihita. Sõnum paunas võib olla vahest väga oluline, tulevikku loov kirjasõnake, kuid postivedaja tragöödia seisneb selles, et ta ei saa alati teada, milliseid sõnumeid ta edasi kannab. Me rändame oma teel, punktide A ja B vahel, kaasas tundmatu geneetiline kood, roosale krepile kribatud soovunelmad, pärgamendile maalitud tahteavaldused ja paks patakas koltunud kirju, mille esivanemad meile on kirjutanud. Kellele need kõik lähevad? Eks Toonela ametnikele, küll neil jätkub mahti lugeda ja arutada. Rändaja asi pole pead murda, mida tema kandam väärt on. Hoidku vaid jalg sellel teel, mis tema ette pandud.

15. september 2012

Aeg naeratada

Mõtlen mõnikord: kui vana peaks inimene õieti olema, et mitte nukrutseda? Et olla kord juba päris õnnelik. Jäädavalt. Alatiseks. Nii õnnelik, et isegi õnnetus ei tee õnnetuks?
Silvia Rannamaa „Kasuema“

Eesti sajandipikkune filmikultuur ei ole vaatajaile pakkunud just ülearu palju noorsoofilme. Viimasest ajast meenuvad koolide kohustuslikku filmiprogrammi lülitatud „Klass“, mingil määral liigitub samasse žanrisse „Mina olin siin“. Varasemast kultuurkihist leiame veel nii pärleid („Kevade“) kui prahti („Andruse õnn“). Oma aja nägu on nad kõik. „Kevade“ on tõusnud noorsoofilmide põlatud vallast hoopis kõrgemale, üldiselt kasutatakse žanrit kõne alla võttes pigem selliseid sõnu nagu valus, kurb, jõhker, traagiline või suisa rõve.

Värskelt ennistatud ja ETV-s esitletud „Naerata ometi“ kuulub küll valusate, kurbade ja traagiliste kilda, kuid miskit laustülgastavat tänapäevane vaataja sealt enam ei leia. Võib arvata, et kaheksakümnendate keskel, kui see Silvia Rannamaa „Kasuemast“ inspireeritud linalugu rohkelt tähelepanu pälvis, vapustas filmi vägivaldsus paljusid. Lastekodu pesuruumis kaklevad õnnetu saatusega tüdrukud on kahtlemata hoopis häirivam vaatepilt kui Paunvere jõe ääres saksa jõmmidega aatelist taplust pidavad Kentuki poisid.

Polegi vahet, kas lugu hüljatud lastest leiab aset kuuekümnendatel, nagu Rannamaa jutustuses, kaheksakümnendatel või 21. sajandi teisel kümnendil. Probleemid säilivad samal kujul. Kui „Naerata ometi“ valminuks aastal 2012, näeksime ekraanil lihtsalt rohkem verd, ilmselt ka välkuvaid noaterasid, oksendavaid joodikvanemaid ja ohtralt paljast ihu koos ühe pornograafiasse kalduva seksistseeniga Mari ja Robi (või siis Tauri) vahel. Ent Leida Laiuse ja Arvo Iho ühine teos mõjub endiselt kõnekana. Moodsale filmile omaste ekspressiivsete liialduste asemel näeme psühholoogilist pinget. Ja kõik see, mis jääb ütlemata-näitamata, mõjub vägevalt. „Naerata ometi“ andis nõukogude läppunud õhus hääle lastekodu asukatele.

Tänapäeval ei ole enam lastekodusid, nüüd räägitakse ametlikus kõnepruugis asenduskodudest. Suurtest teedest ja suurest kärast eemal seisev Tilsi, kus film üles võeti ning mis praegu püüab pilku moodsa külastaadioniga, milletaolist pole paljudes linnadeski, annab vanemateta lastele endiselt pelgupaika. Ühel või teisel põhjusel orvuks jäänud lapsed otsivad samuti kohta elus, olles sunnitud oma unistusi püüdma ehtsa kodusoojuseta. Raske on mõõta inimese hinges haigutavat lünka, mille on sinna jätnud puuduvad vanemad.

Sageli kujutletakse lastekodulapsi depressiivsete, üksildaste ja äärmiselt tagasihoidlikena. Vahest liigagi sageli. Kuid oma tutvusringkonnast näidet tuues võin öelda, et ka orvuna sirgunud lapsest võib saada õnnelik pereinimene, kes kasvatab järeltulijaid turvalises kodusoojuses, millest ta ise ilma jäi. Inimene, kelle kohta võib häbenemata öelda, et ta on tööalaseltki edukas. Mälestused varakult lahkunud emast ja viinakuradi sarvede otsa sattunud isast ei kao, isegi kui sinikad paranevad ja solvangud ununevad. Leevendavaks palsamiks on siin aga inimlik siirus, hool ja ausus.

„Naerata ometi“ on üks neist filmidest, mille lõppedes tahaks kangesti teada, mis tegelastest edasi saab. Mis võis saada filmi-Marist? Me ei tea sedagi, mis sai raamatu-Kadrist. Hulkur Rasmus Lindgreni samanimelisest raamatust leidis pärast mitmeid seiklusi päris oma kodu. Nõnda jääb üle loota, et ka Mari, Kadri ja tema saatusekaaslased jõuavad viimaks koju.

Midagi naeratusetaolist virvendas sellel hommikul minust läbi, kuigi ma oleksin valust ulguda tahtnud. Armastus äratas selle minus, ja ma tajusin selgesti, kuidas elu hakkas mulle juba oma esimesi teadlikke ülesandeid andma…

7. september 2012

Uudishimu teeb õnnelikuks

Võttes ühte lausesse kokku kahe tarmuka koolipapa – Mauruse ja Wikmani – fundamentaalsed tarkused, tasub uue õppeaasta hakul rõõmsalt nentida: eestlane peab õppima nagu hull, sest iga eestlase siht saab olla vaid surematus. Hullumeelset õppimist sellesinase surematuse nimel annab aga mitut moodi korraldada. Loovuse arendamine, individuaalne lähenemine, tugevad põhikoolid, puhtad gümnaasiumid ja õpetaja töö väärtustamine on märksõnad, mis peegeldavad haridusvalla moodsat kurssi. Rääkimata e-koolist ja e-õpikutest. Esmane küsimus polegi vahest see, kuidas 21. sajandi koolis õpetada, vaid mida õpetada ja mida – kahjuks! – õpetamata jätta.

Liiguvad kuuldused, et uude gümnaasiumi õppekavva pole vanadel egiptlastel ja mesopotaamlastel asja. Neile piisab etteastest põhikooli programmis. Kreeklased-roomlased olevat tähtsamad. Kindlasti saab üht-teist kokku tõmmata ka kirjanduses, matemaatikas, füüsikas ja bioloogiaski. Pole aga õpetajat, kes ei laseks end häirida oma valdkonna nudimisest. Kooliuste taga nõuavad tagatipuks sisselaskmist ettevõtlus- ja religiooniõpetus.

Gümnaasiumilõpetaja peab teadma, kust raha tuleb ja kuidas ise äri ajada, kuulutavad majandusteadlased. Selleks, et arendada noortes terveid väärtushinnanguid, kõlbelist ellusuhtumist ja endassesüüvivat filosoofilist mõtteviisi, peab neile õpetama usundilugu, teatavad teoloogid. Õpilastele oleks vaja rohkem arvutiõpet, lisavad infotehnoloogid. Oleks vaja rohkem täppisteadusi, hõikavad insenerid. Oleks vaja riigikaitset ja kodanikukasvatust, arvavad isamaalased. Jah, ühel vaesel hingel, kes tahab ennast intelligentseks vormida, on vaja lõpmatult palju teada, mõista, osata… Kuid kas kool saab seda kindlustada? Lõppude lõpuks peavad moodsas gümnaasiumis õpilased olulisemad valikud iseseisvalt langetama. Nõnda ka tulevases elus.

Üks mu headest õpetajatest, kes tavatses käsitleda oma ainet võrdlemisi vanamoodsas vormis – tuubime ja kordame –, ütles ikka, et õpetaja peaks olema eelkõige teejuht, kes õpilasi käekõrval õigete teadmiste, väärtuste ning eluviisini juhatab. Inimeses endas peab olema uudishimu, tahtmist aina enam ja enam teada. Uudishimu on kütus, mille toel ajumootor üleüldse suriseb. Kui australopiteekused, meie kauged esivanemad, poleks tahtnud näha, mis kõik leidub ja toimub silmapiiri taga, ja kui homo erectus poleks selga sirgu ajanud, et tundmatute sihtide poole teele asuda, kükitaksime endiselt koopas, ilma interneti ja nanotehnoloogiata. Uudishimu, kallid sõbrad! Ainult uudishimu maailma ja elu, iseenda ja ligimese vastu aitab edasi. Viimaks viib see (vaimse) rikkuse, (hea) kuulsuse ja ehk isegi sulaselge õnneni.

Nõnda tuleb välja, et see, milliseid mõttesaadusi õppekavad sisaldavad, pole kah ülemäära tähtis. Kes huvitub ümbritsevast, teab ja mõtleb nagunii. Ta uurib ja mõistab. Kes aga mõistab, see ka hoolib. Kes hoolib, see ei hävita kõike väärtuslikku. Kui jätkuks vaid suure vaimuga õpetajaid, kes suudaksid õpilasi sütitada ja inspireerida, süstida neisse pisi-pisikese uudishimupisiku, mis tooks kasu paljudele. Sest õnnelik on rahvas, kelle seas on rohkem neid, kes tahavad pigem teada kui neid, kes tahavad ainult saada.

25. august 2012

Jeesus Kristus Homostaar

Neljasaja aasta eest istus inglise kuningatroonil James I, sügavale ajalukku sööbinud valitseja, kelle kõrgeaulikud kiiksud, nende hulgas omasooiharus, polnud alamate jaoks mingi saladus. Vastupidi, James olevat lausa kelkinud, et ta armastab Buckinghami krahvi „nagu Jeesus armastas Johannest“. James polnud vahest kõige eeskujulikum monarh, kuid piiblit tundis ta hästi ning leidis pühakirja ridade vaheltki tarkuseterakesi põhjendamaks oma ebaharilikke käike. Jeesuse ja tema noorukese lemmikjüngri palav kiindumus on motiiv, mida on sajandeid kasutatud viitena Kristuse sallivale loomule. Euroopa ja Ameerika usklike homoseksuaalide jaoks on Jeesusest kujunenud eelarvamustevaba armastuse võrdkuju – seda nii õrritavas, parajalt iroonilises kui ka täiesti tõsimeelses võtmes.

Jeesus oli juutide seas teisitimõtleja. Ta sõbrustas maksukogujate ja prostituutidega, mistõttu pole raske kujutleda, et ka „mehepilastajad“ ja „lõbupoisid“ võinuks tema kaaskonda kuuluda. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kaudu mitmetitõlgendatavad sõnad: „On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!“ (Mt 19:12) Homoseksuaalsuse kaitseliinilt vaadatuna tähendaks „abieluks kõlbmatud, kes nõnda sündinud emaihust“ kõiki viljatuid, nende sekka saaks mugavalt liigitada ka omasooiharad – juhul, kui suudame taibata.

Igal juhul võib Uut Testamenti tõlgendada nõnda, et homoseksuaalsus kui nähtus iseeneses pole negatiivne, küll aga tormakad seksuaalsuhted. Mees võib armastada meest ja naine naist ka kristlastena – tõsi, ilma seksita. Abieluväline suguelu on pühakirjas taunitud, kuid armastuse jagamist lausa nõutakse.

Johannese nime kandva evangeeliumi lõpuosast võib lugeda järgmist: „Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?““ (Jh 21:20). Seda lõiku on mõningad usuliberaalid mõnuga tsiteerinud tõendina Suure Õpetaja ja noore apostli kireromaanist, juhul kui Johannese evangeeliumi autoriks arvata toosama Jeesuse soosik Johannes, kes endast kolmandas isikus räägib. Siiski tuleb nentida, et kui Uues Testamendis räägitakse Jeesuse armastusest, ei mõelda erootilist armastust, pigem „vennalikku“ või „sõbralikku“ ning kellegi rinnale nõjatumine tähendab antiikkirjanduse kontekstis tema kõrval lebamist. Akadeemiliselt poolelt on valanud õli tulle aga Websteri ülikooli professor Bob Cross, kelle sõnutsi oli Jeesuse ja Johannese läbikäimine „pederastlik suhe vanema ja noorema mehe vahel. Kreeka lugeja oleks sellest aru saanud.“

Eriti magusaks suutäieks neile, kes Jeesust homoks peavad, on Markuse salaevangeelium. Sellest väidetavalt spirituaalsemast evangeeliumivariandist ei ole säilinud muud kui kaks viidet Aleksandria Clementi käsikirjas, mis olevat avastatud läinud sajandi keskel Jeruusalemma lähedalt Mar Saba kloostrist. Jättes kõrvale teaduslikud vaidlused, kas tegemist on autentse materjali või võltsinguga, kujutavad kaks Clementi töös esinevat evangeeliumilõiku Jeesuse tulist suhet rikka Betaania noormehega. Toosama nooruk sobib suurepäraselt kokku olemasoleva Markuse evangeeliumi kahe katkendiga, esimene neist pärineb Jeesuse kinnivõtmise stseenist: „Ja üks noormees järgnes talle; sellel oli seljas linane rõivas paljal kehal; ja nad võtsid ta kinni. Aga tema jättis linase rõiva maha ja põgenes ära alasti.” (Mk 14:51–52) Teine katkend esineb Jeesuse ülestõusmise kirjelduses: „Nad läksid hauakoopasse ja nägid paremal poolel noore mehe istuvat, pikk valge rüü seljas, ja nad kohkusid väga. Aga too ütles neile: „Ärge kohkuge! Te otsite Jeesust Naatsaretlast, kes oli risti löödud; ta on üles tõusnud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta oli pandud!”” (Mk 16:5–6)

Markuse salaevangeelium kõneleb sellest müstilisest noormehest rohkem. Ühel õhtul tulnud nooruk õpetaja juurde „kandes linast rõivast palja ihu peal. Ja ta jäi temaga sel õhtul, kui Jeesus õpetas talle Jumalariigi saladust.“ Teises Clementi fragmendis mainitakse veelkord noormeest, „keda Jeesus armastas“. Öist toimingut, mis sisaldab pühendamist Jumalariigi saladusse ja armastust, mis seob kaht meest, on lihtne libistada tänapäevasesse tähendusvälja. Ka suudluses, mille Juudas Jeesusele annab, osatakse praegu näha vaid erootikat. Meestevaheline armastus saab nõnda kroonitud pühaduse oreooliga ning nende tõlgenduste sadulas olemegi jõudnud põhjuseni, miks Lunastajast on nüüdseks kujunenud muuhulgas gei-ikoon.

Avalikult omasooiharust tunnistanud popstaar Elton John teatas 2010. aasta veebruaris Ameerika ühes loetumas ajakirjas Parade: „Ma arvan, et Jeesus oli kaastundlik, üliintelligentne gei, kes mõistis inimlikke probleeme. Ristil andestas ta inimestele, kes ta risti lõid. Jeesus tahtis, et me oleksime armastavad ja andestavad.“ See mõtteavaldus levis kulutulena mitmel pool maailma meedias ning tekitas taas ägedaid sõnalahinguid kristluse rajaja identiteedi üle. Kuna nüüdisajal räägitakse niivõrd kõva häälega Jeesuse seksuaalsusest, sunnib see ka kristlike väärtusi teise pilguga üle vaatama. Kristlus peaks olema salliv usk, rõhutatakse aina enam. Üheks kinnituseks ristiusu liberaliseerimisest on tõik, et anglikaani kiriku ja Skandinaavia luterlike koguduste õpetajateks nimetatakse kapist välja tulnud homoseksuaale. Erandid on muutumas tavaliseks nähteks.

Kui ühiskond on jõudnud niikaugele, et aktsepteerida teatud liberaalseid väärtusi, nõutakse seda ka kirikult. Geikristlased ei ole enam nõus langetama valikut, kas olla avalikult homo või tõsine usklik. Nad võitlevad õiguse eest olla mõlemat. Moodsas popkultuuris kerkib selle võitluse peegeldusena esile teoseid, mis ehitavad – piltlikult öeldes – geiklubisse kabeli.

Silmapaistvaks juhuks, mis homoseksuaalsed ja kristlikud elemendid sotsiaalseks sõnumiks põimib, on Rootsi kunstniku Elisabeth Ohlson Wallini fotoseeria „Ecce homo“. 1990. aastate teisel poolel loodud tosin taiest, mis kujutavad Jeesust geina, on inspireeritud kunstniku AIDS-i surnud sõpradest. Ohlson Wallin põhjendas mitmel pool Euroopas esitletud tööde valmimist viha ja trotsiga, mida tekitasid temas kristlaste väited, nagu oleks homoseksuaalsus Jumala karistus. „Tahtsin näidata, et armastus on kõigi jaoks,“ kaitses kunstnik oma lähenemist. „Ecce homo“ kasutab gei-teema avamiseks evangeeliumide motiive ning sisaldab näiteks tööd, millel jalgrattal Jeruusalemma saabuvat Jeesust tervitavad värviliste õhupallide ja vikerkaarelippudega varustatud homoparaadilised. Teine töö viitab ristimisstseenile, kus alasti Jeesus seisab suletud silmil vees, samal ajal kui „Ristija Johannes“ teda intiimselt puudutab. Pildil „Mäejutlus“ räägib Jeesus teda ümbritsevate meestega, kes õpetajat andunult kuulavad. Ohlson Wallini vahest ühel sisendusjõulisemal taiesel lamab AIDS-i surnud Jeesus Neitsi Maarja põlvedel. Nõnda on kunstnik tabaval moel edasi arendanud keskaegset pietà žanrit.

Näitused leidsid laialdast vastukaja ning paiskasid liikvele usufanaatikud, kes püüdsid väljapanekuid rüüstata ja ähvardasid kunstnikku surmaga. „Ecce homo“ pildiseeriat võis näha ka 1999. aastal Pärnus, iga-aastase aktinäituse „Mees ja naine“ raames. Siingi ei õnnestunud kirikuautoriteetide kriitikast pääseda. Andres Põder, kes karjatas toona Pärnu Eliisabeti kiriku kogudust, leidis, et „Pärnu linn ei peaks olema koht, kus eksponeeritakse näitust, mida ristirahvas taunib” ning palus kohalikul linnavalitsusel piltide näitamine keelata. Näituse korraldaja Mark Soosaar eitas kellegi usuliste tunnete solvamist, soovitades puude taga metsa näha ning käsitleda skandaalset fotoseeriat moodsa kunstina, millel on midagi olulist öelda.

Küllap lisab lähitulevik veel hulga näiteid nüüdisaegsest kujutavast kunstist ja kirjandusest, aga ka teatrist, filmist ja popmuusikast, milles käsitletakse Jeesuse „uut olemust“. Nõnda pannakse proovile sajandeid püsinud tabud. Jeesuse kujutamisel homona või biseksuaalsena rõhutatakse nii tema inimlikkust, millega kaasneb loomulikul viisil seksuaalsus, kui ka tema kuulutatud piiritu, eelarvamustest vabastatud armastuse sõnumit. Seda kuvandit poleeritakse konservatiivsete kristlaste kiuste ning tuleb tunnistada, et meieni jõudnud Jeesuse sõnade ja tegevuse taustal ei olegi tema seadmine homoõiguslaste käilakujuks kohatu.

Samal teemal:

19. august 2012

Toit ei ole nautimiseks

Kadrioru õukonnast on juba peaaegu poole tosina aasta vältel väljastatud hulk toitumisalaseid nõuandeid, mis mõnel vee varal elaval kodanikul silmeesise lausa mustaks võtnud. Soovitused eelistada eestimaist kõhutäidet pole kindlasti kurjast ning ka proua Ilvese sõjakäike E-aineid täis topitud viinerite ja kommides varitsevate transrasvade hukkamiseks ei saa kuidagi pahaks panna. Lood kisuvad keerulisemaks.

Meedias on nii mõnigi väärt soovitus tublisti võimendunud, kogudes külge trobikonna sapiseid netikommentaare ja muutudes seejuures lihtrahva toitumisharjumuste taustal naeruväärseks. Nõnda jääbki kollases võis praetud meediatooteid tarbides mulje, nagu oleks Evelin Ilves prantsuse kuninganna Marie Antoinette’i reinkarnatsioon. Erinevalt giljotiini all lõpetanud Marie’st ei ole aga Evelin soovitanud kehvikutel leiva puudumise korral kooki süüa. Jutt käib endiselt tervislikust ja täisväärtuslikust toitumisest, mida – tõsi küll – õhema rahakotiga alati ei saavutata.

Avalikud protestid proua Ilvese sõnavõttude vastu pole ju õigupoolest tekkinud mahevastasusest. Inimesed on hoolimata oma sissetulekust igati huvitatud puhtast kodumaist päritolu toidust. Rikkamatel on lihtsalt rohkem valikuvõimalusi. Kui näpud põhjas ja lähim tööots Helsingis, saabki nälg majast välja aetud ainult allahinnatud viineritega.

Nädalapäevad tagasi sündinud vabariiklik sahin toidu nautimise teemal kuulub hoopis teise ooperi kolmandasse vaatusesse. Kel leiba on, võib seda nautida, kuid kõige parema koka nimi olevat ikka Nälg. Sellega seoses lubage vesta üks lühike tõestisündinud lugu. Keegi Somaalia nooruk, kes Soome sattununa esmakordselt suurde toidupoodi astus, oleks äärepealt lõpetanud närvivapustusega. Ta polnud eales näinud korraga nii palju söödavat – riiulid maast laeni täis! Jahmatusest toibununa küsis ta oma tugiisikult, kuidas inimesed üldse suudavad otsustada, mida sealt endale osta. Tõepoolest – küll sel õnnetul on raske, kes peab kõik lettidele laotatud hea ja parema ära proovima. Vabadus võib osutuda orjuseks. Halvimal juhul kõhuorjuseks.

Toidu nautimine saab võimalikuks tänu üleküllusele. Niipea, kui toidu hankimine pole enam elutähtis probleem, hakatakse sellega mängima. Ultrapeene menüüga restoranid ja hasartselt kirjastatavad kokaraamatud on taolise nähtuse üks osa. Toit ei ole aga nautimiseks, vaid eluspüsimiseks. Mis tähtsust sel on, kuidas kartul taldrikul serveeritakse või mis lurriga alla loputatakse? Peaasi, et kartul kõhtu täidaks. Olulised on kilokalorid, energia põletamiseks vajalik küttematerjal.

Eks komme toiduga mängida pärine vanadest kuningakodadest, kus ööbikukeelte nautimise kõrval tegeldi ka verepilastusega. Kõikvõimalikud veini-, juustu- ja pastakultuurid kuuluvad kulukate harrastuste valda, sisaldades muuhulgas ka pisukese snobismi, vastandumaks müstilisele matslusele, mida me maal oi-oi kui palju leidub.

Keegi ei peaks tundma ennast seepärast vähem inimesena, et ta toiduga mõnuleda ei saa. Kui söögid seedekulglasse vohmitud ja vitamiinid-mineraalid välja sõelutud, võib rahus edasi elada ning vahest ka millegi kasulikuga tegeleda. Näiteks toidupanga vabatahtlikega liituda.