Kuida võiksin ühekorra suurt luua, kui ma suurt armastust ei ole tunnud?

Oskar Lutsu "Soo" on unustatud kirjanduspärl, mis väärib taasavastamist

Tsaariaja lõpp tõi Eesti kirjandusse peotäie pärleid, mille sära pole endiselt tuhmunud. Kas on võimalik ette kujutada kodumaist teatrit, kui poleks Kitzbergi "Libahunti" (1912) ega Vilde "Pisuhända" (1913)? Tuglase "Popi ja Huhuu" (1914) küündib lausa maailma novellistika tipptasemeni. Selle perioodi luuleparemikku sisustavad Suits ("Kerkokell", 1913) ja Under ("Ekstaas", 1917), Juhan Liivi viimased ja Ernst Enno esimesed luuletused. Varakult, vaid 34-aastaselt lahkunud Jaan Oksa emotsionaalsed, omamoodi mässumeelsed novellid, millest vaid väike osa ilmus kogumikus "Tume inimeselaps" (1918), on paraku unustusse vajunud. Sama saatus on tabanud ka Lutsu "Sood" (1914), ehkki saatus võib ju pöörduda...

"Soo" on Oskar Lutsu teine proosateos pärast "Kevadet". Üle pika aja anti see taas uustrükina välja, stiilses kujunduses, järjehoidjaga ja puha. Eelmine kordustrükk ilmus juba õige ammu: 1953. Samal aastal lahkus Luts siitilmast. (Ei saa ütlemata jätta, et ta pidas vastu paar-kolm nädalat kauem kui vana mõrtsukas Stalin.) Miks vahepeal "Soo" väljaandmist vajalikuks ei peetud, on raske öelda. Ehk oli teose väärtus vastsete põlvkondade silmis langenud? Jäme eksimus! "Soo" on endiselt kõnekas, eriti mõistmaks tsaariaja lõpuaastatel toimunud nihkeid Eesti külaühiskonnas.

Teose peategelane on noor kunstnik Toomas Haava, kes Pariisist naasnuna hulgub jälle kodumail ja seab täditütre pööningul sisse oma "ateljee". Kui ta satub kogemata kombel teispool sood asuvas majakeses elava tahumatu tüdruku Metskassi juurde, algavad sekeldused, mis võtavad noormehe jaoks lausa ohtliku pöörde. Püssid pauguvad, haavlid lendavad ja laukad korisevad...

Lutsule heideti eluaeg ette seda, et tal puudub fabuleerimisoskus ehk tema teostes pole korralikku lugu. "Sooga" tõestab Luts vastupidist. Põnev sündmustik ja pingeline tegevus – kaasahaarava teose saba ja sarved – on siin täiesti olemas, jutustuses pole ainsatki ebamäärast komponenti ega liigset tegelast, ei valgu see lugu üle ääre ega jää põhja peale hapnema. "Soo" rahuldab ka põnevuskirjanduse austajaid, ehkki kõikvõimalikke krimkasid ja kõhedikke ilmub niigi hunnikute viisi (andku jumalad andeks, minagi olen neisse hunnikutesse oma rasvase jao kühveldanud!). Nagu Lutsu puhul ikka, tegutsevad "Soos" ilmekad tegelased, ehkki vast mitte nii värvikad nagu "Kevades", "Tagahoovis" või "Vaikses nurgakeses". Värvigammast olulisem on aga karakterite elulisus, võrratu ehedus, mida igal leheküljel saab tunda.

Sarnaselt Toomas Haavaga suundusid mõnedki Eesti kunstnikud 20. sajandi alguses õppima või niisama logelema välismaale, peamiselt Prantsusmaale. Samal ajal hakkasid nooreestlased energiliselt reformima Eesti kultuuri, mille eesmärk kajastus kristalselt Gustav Suitsu üleskutses: "Jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks!". Rahvuslik ärkamine oli toimunud, nüüd tuli ka suur ja särav Euroopa kuidagiviisi nõgisesse talutarre tuua. Eestimaal alustasid esimesed kutselised teatritrupid, kõrgemat haridust (ehkki mitte veel ülikooli tasemel) hakati andma ka naistele.

"Soos" esindavad uusi trende arglik ja lihtne talupoiss Jannu, kel on kindel plaan näitlejaks saada (ta kirjutab ka agaralt luuletusi), ning preili Martinson, kelle linlik haridus ja peened kombed on teravas kontrastis tema koduküla endisaegsete kommetega. Neil, kes uute tuulte järgi purjetavad, pole kunagi lihtne. Aga Toomas – olgugi et muidu üsna sümpaatne 29-aastane noormees – ilmutab kolkaküla asukate suhtes selget silmakirjalikkust. Jannu luuletusi peab ta kunstiliselt küündimatuiks ja tema unistust näitlejatööst naiivseks. Tooma arvates peab Jannu jääma kodukülla ja tegema ausat mehetööd. Ta ise pole aga sugugi nii andekas kunstnik, nagu ennast paista laseb. Toomas on samasugune madalat päritolu poiss nagu Jannu, ent ilmas ringi rännanuna on tal põhjust nina püsti ajada ja rind kummi lüüa. Tema on ikkagi teistest parem!

Ka preili Martinsoni põlgab ta ära. Miks parajalt sakslik, kuid ikkagi heatahtlik neiu talle ei sobi? Näha on, et Toomal pole tegelikult sellist hariduslikku pagasit ja avarat silmaringi nagu preilil. Noormees kardab talle alla jääda. Kui preili võtab arutluse alla naiste õigused, mis oli tol ajal kõikjal Euroopas kuum ja vastuoluline teema, kukub Toomas temaga vaidlema. Mees ei saa ikka naisega võrdne olla, leiab noor kunstnik. See seisukoht ei kõiguta siiski preili Martinsoni kiindumust põikpäise Haava-härra vastu. Aga huvitav küll: vaidlused naiste õiguste üle ei ole enam kui sada aastat hiljemgi vaibunud. Ja endiselt näib, et just vähem haritud mehed kipuvad nägema kõrgemalt haritud naistes eksistentsiaalset ohtu iseendale. Ühest küljest loogiline, teisalt kurb.

Toomas veetleb naisi kõigist iseloomuvigadest hoolimata – sest tal on võime naisi lõuendile põlistada. Täditütar Liis ja Hilda, see Metskass ei jää noormehe võludele immuunseks. Aga Liis on juba abielunaine ja Metskassi ümber tiirleb lausa kaks peigmeest, Jannu ja Madjak. Viimane neist on tugeva kondiga jõhkard, kes ei kohku ka mõrtsukatöö ees, et ainult oma tahtmist saada. Vägivaldne mühkam, kellele on naisi vaja ainult ülearuse testosterooni väljavalamiseks. Madjakuga seoses toob Luts sisse järgmise kõneka teema, mis on kahjuks tänini päevakorral: koduvägivald. Kuidas pääseda vägivaldse mehe eest, kellele kurta, kuhu minna? Häid lahendusi nagu ei paista. Madjakuga silm-silma vastu sattudes avalduvad Toomas positiivsed jooned: julgus, põhimõttekindlus, aga ka vembumehelik kujutlusvõime. Ja viimaks: õiglane omakohtumees ja kättemaksuingel.

Teose algne pealkiri oli "Kirjutatud on..." - viide pühale sõnale, piiblile. Teise Moosese raamatu kahekümnendas peatükis loetletakse muu hulgas üles kümme käsku, mida tubli usklik täitma peab. Jumalasõna ütleb selgelt: "Sa ei tohi tappa!" Aga kui muud üle ei jää? Armastuse pärast võib ju ikka tappa, sest Jumal on armastus. Või ei tohi ka sedaviisi?

Lutsu usulised mõtisklused jäävad sageli tähelepanuta, teatakse teda ju ikkagi kui humoristi. Tema tegelased ei ole aga jumalakauged paganaidud, sügaval sisimas pesitseb neil ristiinimene oma valuliku elutunnetuse ja moraalsete dilemmadega. Kes tahab Lutsu teisest küljest tundma õppida, võiks üle lugeda selle "Kevade" katkendi, milles Arno Tali näeb nägemust Jeesusest. (Filmis midagi sellist polnud ega saanudki olla.)

Soo – antud juhul ühe ilusa järve kinnikasvanud osa – mängib keskset rolli inimlike ja taevaste kapriiside virvarris. Ta on nagu müütiline elukas, mingi määratu koletis, mis enamasti tukub, kuid võib vahel ka üles ärgata, kui mõni inimene ta turjal tallama satub. Soo on ettearvamatu, mitte otseselt vaenulik, kuid harva sõbralik. Teda ei saa vangistada ega taltsutada, temaga koos tuleb lihtsalt elada. Aga kui talle mõni saladus avaldada – neid patuses inimhinges ikka leidub –, siis hoiab ta seda truult aegade lõpuni.

*

"Soo" uustrükk anti välja lihtsal põhjusel: viimaks on selle põhjal valminud ka film. Aga jummal teab, millal need helendavad kaadrid viimaks kinolina hellitama pääsevad. Kohati mõjubki raamat filmi reklaambrošüürina – kenad fotod võtteplatsilt annavad aimu, mis publikut ootab. Kusjuures raamatu kirjastaja, müüja, filmi tootja ja kinoketi omanik kuuluvad sama ettevõtte alla. Nimetagem seda kapitalistlikuks totalitarismiks. Ent kui film aitab "Soo" unustusehõlmast tagasi tuua, on ju kõik ornungis.

Kiiduväärt, et toimetuskolleegium on jäänud truuks algsele trükile ning lutsulikku teksti ei ole hakatud ÕS-iga jõhkralt hööveldama. Mõnus murdekeelsus ja kohatine grammatiline "vigasus" rikastab ilukirjanduslikku keelt.

Lutsu rehabiliteerimine on aga endiselt pooleli. 1939. aasta kirjandusõpikus öeldi: "Lutsu ei saa üldiselt hinnata siiski kõrgemalt kui rahvakirjanikuks". Paarikümne aasta eest ilmunud kirjanike leksikonis ei peetud Lutsu üldse omanimelise peatüki vääriliseks. Paraku on populaarsus mõne kirjatundja jaoks endiselt kuritegusid raskendav asjaolu. Oh, kui raske on teha vahet rahvalikkusel ja matslikkusel! Aga peen maitse – vaat selle tunneb kohe ära, see lausa kargab halli massi seast esile ja õnnistab erudeeritud ajuollust.

Luts ise nentis tagasihoidlikult: "Suuri ja raskeid raamatuid ma kirjutanud ei ole ja ei tahagi kirjutada. Mis tarvis uhkeldada?" Ka "Soo" pole suur ega raske, kuid seevastu on ta mitmekihiline nagu kapsapää. Teos, mille tiitellehel seisab ujedavõitu žanrimääratlus "novell" (pigem ikka jutustus), peidab erinevaid ladestusi, igaühele midagi. On, mille üle arutleda ja kellele kaasa elada. Loodetavasti toob kadunud poja tagasipöördumine lugejatele hulgaliselt rõõmu. Jätkugu seda vähemalt sajandiks.

*

Aur, niiske ja külm nagu ärmatis, heljub soo pinnal. Kaugemal eksivad viirastuslikud varjud. Kelle varjud te olete, eksivad mehikesed? Või ei olegi teid; olete ainult minus eneses? Jaa, aga kelle läkastav kurk see on, kes sääl praegu röginaga ümbrust täidab? Mis? Kõik minus eneses?

Pliidiraud ja pulmavoodi

Mis on normide alus ja kes selle määrab?

Kõigi asjade mõõt on inimene. Just nõnda olevat öelnud antiikkreeka filosoof Protagoras. Seda mõttetera armastatakse tänapäevalgi korrutada, kui arutluse all on individuaalsed väärtused ja liberaalne relativism. Lihtsamalt sõnastades: iga inimene on kordumatu isiksus, kelle eripäradega tuleb igal juhul arvestada, olgu teemaks haridus, tervis või rõivamood.

Ka kuulus Platon seletab eelkäija mõtet lahti samal moel: nii, kuidas asjad minule näivad, nõnda nad ka on. Kui sama nähtust mõistetakse erinevalt, ei tähenda see, et üks osapool tingimata eksib. Mõlemal võib õigus olla. Ometi – nagu igaüks on omal nahal kogenud – ei taha tülitsevad asjaosalised kunagi lihtlabase viigiga leppida. Vaidluses peab ju tõde selguma!

Pliidiraua ja pulmavoodi põhiline sarnasus seisneb selles, et mõlemad peaks olema tulised. Aga pliidiraual lesides möödub aeg palju-palju aeglasemalt kui pulmavoodis. Seda nimetatakse suhtelisuseks. Tõde sõltub taustsüsteemist, tahame või mitte. Ühe õnn on teise õnnetus. Ja vastupidi. Ei jätku kõigile õnne, mõni peab vahel õnnetu ka olema. Kusjuures selleski vallas on kõik suhteline. Sõdur, kes saab lahingus haavata, on õnnetu, eks? Aga samas ei pea ta edasistes – võimalik, et verisemates – lahingutes osalema. See on ju õnn!

Pixabay

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kõigile sama puuga mõõta. Kui rahvamass on ühetaoline nagu tikud topsis, on neid lihtsam valitseda. (Diktaatorite unelm!) Oleks ju imetore, kui füüsilised, intellektuaalsed ja emotsionaalsed vahed kodanike vahel oleks pisikesed, siis ei peaks igaühe soovide, tahtmiste ja veendumustega arvestama. Mis siis viga õpetajal õpetada, kui kõik õpilased klassis oleks samade vaimuannetega. Kokatädilgi oleks lihtsam, kui poleks ühtegi allergikut. Arstil tuleks ravida ainult samu haigusi, müüjalt nõutaks ainult ühtesid kaupu...

Seadused, määrused, reeglid, etikett, protokoll ja muud taolised süsteemid on loodud selleks, et vormitut ja äärmiselt mitmekesist inimkooslust kuidagi ohjes hoida. Kui keegi rikub seadust, saab ta karistada. Just-just, mõistetav. Seadused on ju selleks, et kaitsta häid inimesi halbade eest. (Naiivne, aga tõsi.) Ei saa vutti taguda, kui igaüks mängiks nii, nagu süda lustib. Eeskirjadeta liiklus oleks verine kaos.

Kuid reeglid võivad ka piirata, kärpida individuaalsust, kängitseda eripärast iseloomu. Kujutage ette, kui presidendi vastuvõtule tuleb kleidiga mees. Nõrgema närviga protokolliülem saadaks ta ukselt tagasi – härra, tõmmake ülikond selga! Kui kleidike siiski lastakse punasele vaibale patseerima, pälvib ta teatraalsete ahhetuste saatel tuhandete inimeste meelepaha. Mees ei kanna ju kleiti!

Aga kui ta tahab seda teha? Kui tal on mingi sõnum, mida ta selle kleidikesega edastab? Me mõtleme automaatselt, et mees kleidis ei ole normaalne (välja arvatud juhul, kui ta on näitleja, kes mängib... keda iganes). Miks nii? Miks võivad naised pikki pükse kanda, aga mehed kleiti mitte? Kust see reegel, kust see arusaam? Harjumus ütleb, traditsioon nõuab. Aga ikkagi - miks?

Normid tekivad mõistatuslikul moel. Vahel näib, et normid-kombed-etiketid on pelgalt kiuslike inimeste väljamõeldis, et nad saaks teistele ülevalt alla vaadata. Leidub küllalt arvukas seltskond kodanikke, kes tahavad peremehetseda ja teisi orjastada. Nad leiavad selleks ikka võimaluse. Väga tihti nimetavad need suure domineerimisvajadusega kiusupunnid ennast konservatiivideks. Löövad rinna kummi ja kirevad nagu kuked. Ja truud kanad kaagutagu rõõmsalt kaasa!

Ülikonservatiivne meel ei lase vabalt elada. Aga inimene on sündinud vabana. Me pole puuriloomad, vaid metslased. Oleme määratud elama oma instinktide järgi. Ja inimese kõrgeim, puhtaim ja üllaim instinkt, mis teda loomast eristab, on muidugi südametunnistus. Selle järgi tulebki toimida.

Aga südametunnistus on ju suhteline...