Troonide äng

Väike küsimus: miks on "Troonide mäng" nii populaarne? Suur vastus: sest see räägib elust meie ümber. Halastamatu võimuvõitlus, müüdavad põhimõtted, reeturlikkus ja viha kuuluvad igasse ajastusse, 21. sajand pole mingi erand. Nii mõnigi meist on võimu nimel valmis kõigeks. (Absoluutselt kõigeks!) Ükski hind pole liiga kõrge, kui sihiks on troon ja selle all paiknevad meepotid.

Giphy

"Troonide mängu" aluseks olev raamatusari "Jää ja tule laul" (A Song of Ice and Fire) hakkas George R. R. Martini sulest ilmuma 1996. aastal. Martinit inspireeris eepilist fantaasiasaagat looma muuhulgas Euroopa ajalugu. Rooside sõja peaosalised Lancasteri ja Yorki suguvõsad heitlesid üle kolmekümne aasta (1455-1487) Inglise trooni eest. Müütilises Westerosi maailmas on nende vasteteks Lannisterid ja Starkid. Rooside sõda - nagu kõik kodusõjad läbi aegade - kujunes absurdseks vennatapumölluks, kus polnud õigupoolest ainsatki võitjat.

Eesti poliitikas toimuv ei ole küll nii verine kui Westerosis, kuid vähemalt sama perversne küll. Poliitika on paratamatult rajatud vastandumisele, erimeelsuste ja vaenu õhutamine toimib võimumasina kütusena. Ühiskondlikud debatid (või otse öeldes: kähmlused) on läinud käredamaks kogu maailmas, Eesti pole sellest kahetsusväärsest trendist kõrvale jäänud. Mõistuspärased argumendid, vastase austamine ja elementaarne viisakus näikse olevat käesolevas poliitilises kultuuris väärtusetu rämps. Milleks faktipõhiselt väidelda, kui lahmimisega saab hääled odavamalt kokku!

Platon unistas riigist, mida juhiksid filosoofid (tänapäevases mõttes: teadlased, spetsialistid, oma ala eksperdid). Ainult selline riik oli tema meelest tõeliselt õiglane. Igatsus tarkade valitsejate järele pole mõistagi kadunud. Paraku segab targa, faktidel ja analüüsil põhineva poliitika ajamist populism. Kõik erakonnad on populistlikud, keegi pole sellest patust prii. Selleks, et hääli saada, tuleb olla valijale meele järele, kõnelda loosungite kaudu ja maskeerida oma tegevust suhtekorralduslike nippidega. Must tuleb rääkida valgeks, nii on kergem rahvast ohjes hoida. Ausus jääb poliitikas alati ulmeks.

Jõhker vastandumine viib rahva lõhestamiseni. Kirjanik Jaan Kruusvall kirjutas augustis 1994: "Samas peab ütlema, et ega rahvas omavahel riius ole, ainult poliitikud on oma kemplemisega rahva meele segaseks ajanud. Kõige hullem - nii mõnigi erakond lõikab selle pealt veel kasu." Kõlab endiselt päevakajaliselt, või mis?

Lisaks sellele, et poliitilise tulu nimel hoitakse tülikolded hõõgvel, eiravad valitsejad paljudes küsimustes avalikku arvamust. Rahva enamuse ootuste ja huvidega arvestamine pole populism, nagu poliitikud ise kuulutavad. (Populism on hoopis rahva lollitamine rääkides kogu rahva nimel.) Ei ole nii, et tõstame lapsetoetusi ja tulumaksuvaba miinimumi - ja hääled tulevad. Inimesed tahavad ise otsustada, mis saab nende kodukandist ja isamaast. Tahetakse otsustada oma elu üle, mitte lasta "parunitel ja vonnidel" poliitilise suva järgi talitada.

Esindusdemokraatia ülimuslikkust on praegusel tehnikaajastul, kui riik kenasti taskusse ära mahub, järjest raskem põhjendada. Janu otsedemokraatia järele ainult kasvab. Kodanikuühiskond ei haljenda veel, kuid ajab jõuliselt võrseid. Kahjuks ei jätku rahval piisavalt tarkust, et läbi näha populistlikke kavatsusi. Liiga tihti lastakse end lollitada rusikameestest, kes lubavad riigi kirvega korda teha.

Kas me saame üldse usaldada oma elu ja riigi nende kätte, kes meid päriselt valitsevad või valitseda tahavad? Aadete ja ideaalide ülistamise asemel tegeldakse parteikontorites hoopis suhtekorraldajate palkamise ja poliittehniliste trikkide väljamõtlemisega. Need, kes on sisuliselt lapsest saati võimu juures olnud (vahel nimetatakse neid ka poliitbroileriteks), lausa pelgavad võimust eemale jäämist. Võim muutub elu mõtteks. Nii juhtubki, et ei võidelda selle nimel, et muuta riiki õiglasemaks ja rahvast õnnelikumaks, võideldakse pelgalt iseenda ninaesise eest.

Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta. Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.

Ängistav on pealt vaadata, milliste plaanidega minnakse demokraatliku riigi vundamendi kallale. Üks opositsiooniline erakond tahab kohtunikke valitavaks muutes kohtuid politiseerida (ehk toompealaste käpa alla saada), teine kärpida ajakirjanduse tiibu, surudes tundlikku infot "ülekaaluka" avaliku huvi raamidesse. Need on vaid paar näidet võimukandjate - ühtlasi rahvasaadikute - vaibumatust ihast oma võimu laiendada, tugevdada ja tsementeerida.

Nii saame ühel päeval riigikogu, mis koosneb 101 väikesest diktaatorist.

Samal teemal:

Maakate kättemaks

Üksmeeletus

Üksmeeletus

Hulk aastaid tagasi pani Paul-Eerik Rummo paberile järgmised värsid:

Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu, tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad

Kõige parem on minna ikka üheskoos, nii on julgem ja lõbusam. Koos minnes muutuvad raskused kerguseks. Mäletate, mida prantsuse revolutsionäärid oma kilbile kirjutasid? Vabadus, võrdsus, vendlus. Jah, vabadust ja võrdsust nõutakse praegugi, ei saa nendest väärtuslikest maavaradest kellelgi isu täis. Aga kuhu jääb vendlus? Kes seda nõuab ja igatseb? Läägevõitu "vendluse" võib asendada ka moodsama "solidaarsusega". Seletava sõnaraamatu järgi on see "huvide ühtsus, üksmeel".

Solidaarsus on ühiskonna liim ja mört. Selleta laguneks rajatis laiali. Ühiskond tähendabki ju ühiselt olemist, elamist, tegutsemist. Ühtekuuluvust. Miks tundub ühtekuuluvusel põhinev ühiskond ometi järjest enam ja enam utoopiana? Kas süüdi on postmodernistlik digidžungel, mis traditsioone kängutab ja kõike seda, mida seni pühaks ja väärtuslikuks peetud, aina killustab? Või tuleks üksmeeletuse põhjust otsida sügavatest inimolemuse ürgkoobastest?

Walter Quirt "Tüli"

Üksmeeletus on üks meeletus. Tihtipeale näib, et inimesed ei otsigi rahumeelseid suhteid. Nähakse rohkem erinevusi ja rõhutatakse erimeelsusi. Vaenulik suhtumine "teistesse" on kohutavalt popp. Vastandumise ja eitamise kaudu defineeritakse ennast. Teisi ja teistsugust laites tuntakse end parema, tugevama ja säravamana.

Üksmeeletus võtab võimust alati, kui mängu tulevad sellised suured teemad nagu suhtumine sõjapõgenikesse, seksuaalvähemustesse või läbi Baltimaade kulgevasse raudteeliini. Avatakse jälle uus rinne - ja tuld! Kaevikusõda ei lõpe enne, kui üks pool on lõplikult verest tühjaks jooksnud. Ehk siis: see ei lõpe kunagi. Sõjas pole võitjaid, kodusõjas ammugi mitte.

Inimesed kaugenevad üksteisest muuhulgas seetõttu, et erinevate meedialiikide najal otsitakse kinnitust vaid oma veendumustele. Seotakse end ühe kindla ringkonnaga, milles tiirlevad vaid sellele grupile omased ideed ja tõekspidamised. Nõnda hääbub võime mõista neid, kes mõtlevad teisiti. Ühiskonna asemel tuksub omas rütmis hulk väiksed kildkondi.

Mitte ainult olevik (mis on?) või tulevik (mis võiks olla?) ei lõhesta. Seda teeb ka minevik (mis oli?). Ajalugu on täis traumasid, millest ei suudeta kõnelda, kuid mis veel aastakümneid hiljemgi heidavad pikki varje üle inimeste. Isegi suhtumine nõukogude aega on väga erinev: ühed ei taha seda enam iial tagasi, teised aga igatsevad - ütlevad, et sirbi ja vasara all oli parem elu.

Ehk on see Vargamäe sündroom, mis eestlasi painab ja oma jõledad siirded kõigisse eluvaldkondadesse ajab? Naaber ei salli naabrit ainuüksi seetõttu, et too teine on sattunud tema kõrvale elama. Mõnusam oleks hoopis omaette olla, eemal võõrastest pilkudest, kaugel võõraste kõrvade kuuldeulatusest. (Kuidas ühiselamu inimesed üldse läbi saavad? Vist ei saagi.) Eestlasel on raske leppida "teisega" enda kõrval. Kui on vaja midagi ühiselt ette võtta, siis kõlbab selleks vaid ilusa traditsiooniga paika pandud vorm: laulu- ja tantsupidu näiteks.

On optimistid ja pessimistid, introverdid ja ekstraverdid, vabameelikud ja alalhoidjad, lõokesed ja öökullid. Mis meid siis seob? Poliitika ei saa see olla, sest poliitika lõhestab alati. Kogu poliitiline süsteem on üles ehitatud vastandumisele: koalitsioon-opositsioon, vasak- ja parempoolsed, liberaalid ja konservatiivid, euromeelsed ja euroskeptikud.

Lisaks kõlbab poliitilises mudamaadluses kasutada teada-tuntud "rahvuseprobleemi". Eestlased ja venelased lausa peavad jääma teineteisele poole rindejoont, et riigiisadel jätkuks ikka leiba. Ühiskondlikku lõhet hoida on poliitikutele isiklikult kasulik. Iroonia tipp: Stalinil oli omal moel õigus, kui ta ühes sõjaeelses kõnes ütles, et ainus tõeliselt demokraatlik riik on Nõukogude Liit. N Liidus on üksainus partei, kapitalistlikus läänes aga hulk erakondi, mis killustavad rahvast.

Ideaaljuhul peaks inimesi siduma kultuur. Aga ometi see ei ole nii. Sarnaselt poliitilisele eliidile kaugeneb rahvast ka vaimueliit. Poeet ei mõista lihtrahvast, sest temagi elab omas mullis ja suhtleb peamiselt vaid teiste omasugustega. Muidugi on meil südantsoojendavaid rahvuslikke massiüritusi, nagu juba eespool mainitud laulupidu, ent kui laulupeo tuli kustub, püsib koosmeele eufooria veel paar päeva, heal juhul kolmandagi. Siis saabub tuhkhall argipäev ja maad võtab jälle harjumuspärane üksmeeletus.

Üldsegi mitte üllataval kombel näib, et põhiline koosmeele platvorm, mis tõepoolest ka toimib, on massikultuur. Poplauljad, tele- ja filminäitlejad ning staariseisuses sportlased toovad rahva kokku. Efektsed Hollywoodi kassahitid ja pea sisutud levilaulud on aines, mida fännavad ja mõistavad ühtviisi nii Kapa-Kohila jõmpsud kui ka Taga-Araabia šeigid. Olgugi et massikultuur järab ja vaesestab rahvuskultuuri, on see midagi, mis inimesi ka päriselt seob. Süvakultuur on paljuski individualistlik, massikultuur seevastu kollektiivne.

Paraku peidab ka peamiselt meelelahutusliku kallakuga massikultuur endas tõsist ohtu. Meelelahutus on masside oopium. Massikultuur juhib inimesed kaugemale sellest, mis tõeline, ehe ja siiras. Meel on lahutatud, aga mitte rikastatud. Justinbieberite ja johnnydeppide hüpnoosi all jääb vaim laisaks. Noh, vähemalt ei jaksa lahutatud meelega inimesed enam vaielda.

Loomulikult ei taha ma eelneva jutuga öelda, et igat sorti erimeelsused on automaatselt miinusmärgiga nähtus. Ka erimeelsustes on siduv energia. Vastandlikud maitsed ja seisukohad võivad hoopiski inspireerida - aga selleks peab kõigepealt toda "teist" austama.

Tülid on vajalikud senikaua, kuni sünnib kompromiss, kuid see eeldab leplikkust, mõistmist ja empaatiavõimet. Empaatiat arendavad digiajastulgi ikka noodsamad iidsed kunstiliigid: kirjandus, teater ja kaunid kunstid. Ja nende väikevend film. Kunst on kunst siis, kui ta ärgitab mõtlema, tundma, otsima ja leidma. Leidma seda üürikest ühisosa, mis juba enam kui seitsme miljardi peaga inimkonda vahetevahel seoks.

Lootust annab Rummo luuletus:

ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta

Samal teemal:

Maakate kättemaks

Fanaatiku sünd

Inimene võib uskuda mida iganes. See on tema õigus. Vabas ühiskonnas on igaühele antud ka õigus jätta uskumata. Inimõigused, mille hulka usuvabadus kuulub, on aga loomu poolest ilmalikud ja universaalsed, religioonide ja maailmavaadete ülesed. Siit võrsub paradoks: selleks, et usuvabadus oleks täielik, peab riik olema läbinisti ilmalik. Kirik peab olema riigist lahutatud, ühtki religiooni ei tohi siduda riiklike sümbolite ega tseremooniatega, kõiki usutunnistusi peab ühiskondlikul tasandil kohtlema võrdselt. Ometi pole see tegelikkuses võimalik. Usuvabaduse täielikku rakendamist takistab traditsioon. Usund, mida toetub pikale ajaloolisele traditsioonile, on ikka mõjukam ja silmapaistvam.

Kaader filmist "Õpilane"

Vene rahva vaimseks keskuseks on juba üle tuhande aasta olnud õigeusu kirik. Bütsantslikku tava järgi elanud venelased on harjunud sellega, et vaimu ei saa võimust eraldada. Puhas ilmalikkus ja seega ka täielik usuvabadus pole Vene riigis võimalikud. Vabadus on teema, millega muidu nii mitmetahulises vene kirjanduses pea üldse ei tegeleta. Näib, nagu polekski suur vene rahvas isiklikust vabadusest huvitatud. Olulisem on tõde - ja tõe eest hoolitseb tsaar.

Laias laastus on olemas kahte sorti riike: vabad riigid ja tõe riigid. Kes tahab vabadust, peab leppima, et üht ja ainumast tõde, mida kõik vastuvaidlematult kummardama peavad, pole olemas. Venemaa on tõe riik. Vene inimene püüdleb tõe, mitte vabaduse poole. (Ja see ei ole minu kõigutamatu tõde, vaid vaba arvamus - sest mina elan vabas riigis.) Kuid ometi jääb siit teiselt poolt Peipsit vaadates arusaamatuks, milline on too ehtne vene tõde. Kremlist  puistatakse tõekillukesi, milles peegelduvad valed. Ohjeldamatu propaganda toetub ilmeksimatuse vundamendile, tunda on tugevat minevikunostalgiat, näha impeeriumi taastamise unistust. Mis on Venemaal läinud valesti?

Sellele küsimusele otsib vastust ka 2016. aastal Cannes'i filmifestivalil esilinastunud film "Õpilane" (Ученик), mille on lavastanud Kirill Serebrennikov ning mis põhineb Marius von Mayenburgi näidendil. Ilma Vene riigi rahalise toeta valminud film võeti üles Kaliningradis, kõige läänepoolsemas vene oblastis, põlisel saksa alal. (See ei saanud olla ometi taotluslik...?)

Kaader filmist "Õpilane"

Filmi peategelaseks on keskkooliõpilane Veniamin Južin ehk Venja (teda mängib suhteliselt tundmatu näitleja Pjotr Skvortsov), kes avastab, et maailm tema ümber on kurjusest nakatunud. Piibel käes, hakkab ta lokkava moraalituse ja patususe vastu võitlema. Temast saab Tõekuulutaja, Ilmeksimatu Messias ja viimaks Märter. Sest suur ja võimas tõde nõuab väikeselt inimeselt alati ohvreid. Kurja vastu võideldes ei pea Venja ise midagi välja mõtlema. Piiblis on ju kõik, mis õige, juba kirjas. Venja ammutab usust jõudu, kuid samal ajal muutub usk tema käes kohutavaks relvaks.

Lavastaja Serebrennikov on ise öelnud: "Algselt tähendas religioon armastust, kuid tänapäevases maailmas see enam nii ei ole. Nüüd on religioon erinevate rahvaste ja riikide jaoks agressiivse mõistmatuse lähtepunkt. See on terrorismi lähtepunkt." Jah, vahel näib, et türannid ja terroristid võrsuvad samast puust. Nad kasutavad armastuse sõnumit kuulutavaid religioone viha külvamiseks, inimeste ja inimlikkuse hävitamiseks. Seda üksnes võimu, au ja isikliku surematuse nimel.

Kui Venemaa poleks riik, vaid inimene, siis oleks ta terrorist. Parimal juhul lihtsalt pätt. Venja kehastab vene probleeme. (Venja - Venemaa. Milline tabav sõnamäng eesti keeles!) Ta on noor hing, kes ei leia oma õiget nägu. Isa tal pole, ema on nõme, tüdrukud temast ei huvitu. Mida peab ta eluga peale hakkama? Kel pole tulevikku, pöördub minevikku. Kogu Venemaa elab minevikus, praegune Venemaa on punaarmeelaste haudadele rajatud koloss, mille kohal ulub veel Peeter I vaim. "Ühiskondlik moraal", mida KGB taustaga riigijuhid kuulutavad, pärineb piibliaegadest - see on orjade ja orjapidajate moraal.

Venja on rahutu, testosteroonist pungil mehehakatis, kelles on palju auahnust ja vähe mõistust. Ta tahab end maailmale näidata, tahab midagi suurt ära teha. Ta ei leia selleks muud võimalust kui agressiivne enesekehtestamine. Kui teised ei tee temast välja, siis ta seab end jõuga nähtavale. Tema igav ja silmatorkamatu elu saab sellega sisu.

Umbes taolise skeemi järgi sünnivad paljud fanaatikud. Sünnivad nõndanimetatud pühasõdalased, kes külmavereliselt oma ohvrite päid otsast lõikavad või kaaperdatud autosse istudes kümneid inimesi surnuks sõidavad. Neid juhib üks ja kõigutamatu tõde, nad kujutavad end selle tõe eest langevate märtritena.

Kas miski või keegi suudaks Venja päästa sellest saatanlikust võrgust, mille ta enesele ise on kudunud? Oleks tal toetav isa ja normaalne ema, oleks ta vähemalt oma klassi oivik... Aga "oleksid" ei maksa kopikatki. Kui inimesed väärtustaks (usu)tõe asemel vabadust (uskuda), jääks nii mõni sõda pidamata. Paraku kasvavad saatana õpilased, kes kõrgemalt poolt antud tõde ülimaks peavad, eriti sageli just katkises peres, mõistmatusest tulvil kogukonnas, nõrkadele alustele rajatud riigis.

Viha ja õigus 2

Mõne värava küljes võib näha silti, mis hoiatab kurja koera eest. Oleks tore, kui samalaadsed sildid hoiataksid ka kurja inimese eest. Siis teaks, keda vältida. Koer vähemalt lõriseb enne ründamist. Kuri inimene on aga salakaval. Ta lööb vaikides teisele noa selga.

Loomad ei vihka. Nad võivad olla agressiivsed, kuid vihkamine kuulub täienisti inimlike seisundite hulka. Loom ründab sageli vaid siis, kui ta on hirmul või näljane. Ka inimlikku viha seostatakse hirmu ja näljaga. Hirm teistsuguse ees ja nälg võimu järele – need on viha sagedased tagamaad. Ometigi näib, et enne seda, kui hirmust-näljast saab viha, läbivad inimlikud emotsioonid veel ühe staadiumi. Selleks on vastikustunne.

Inimene kui ühiskondlik loom ei saa niisama oma karjaliiget vihata. Ta peab leidma vihkamiseks kõlbelise põhjuse. See käib kergelt. Esmalt tuleb vihkamise objekt kõigest inimlikust puhtaks koorida ja anda talle uus liiginimi: ahv, siga, madu, lits, pede, kaltsupea, sitakott, värdjas… Valik on lai. Vastumeelset inimest ümber ristides kutsub vihkaja endas esile vastikustunde. Kui isik on inimlikust palgest vabastatud (ehk dehumaniseeritud), on teda juba lihtne vihata.

Ühtlasi märgitakse sel viisil maha kindlad piirid „meie“ ja „teie“ vahele. „Meie“ oleme ühtne kooslus, aga „teie“ olete võõrkehad. Loomulikult peavad „omad“ mistahes „võõraste“ tunnusmärkidega isendeid eemale tõrjuma, et säilitada kooslusesisene kord. Siit ilmneb ka viha seos võimunäljaga: teistsugustele tuleb koht kätte näidata. Inimesed ja värdjad ei saa ju koos valitseda.

Viha võib väljenduda pelgalt mõnes emotsionaalses purskes, ent vihkamine ise on protsess. Protsess, mille eesmärgiks saab olla vaid vihatava objekti täielik hävitamine või – kui see ei õnnestu – vihatava tõrjumine ühiskonna äärealale, tema püsiv alavääristamine ja tasalülitamine. Probleem lahendatud, maailm päästetud.

Mis on vihkamise kõlbeline alus? Vihkaja kõrgem staatus, ei muud. Kui ma kedagi südamest vihkan, siis pean seadma end vihatavast kõrgemale, seda nii mõistuse kui ka moraali poolest. Mina kui valge mees olen tark – järelikult on neeger (keda ma ei salli) loll nagu lauajalg. Loogiline! Kui ma olen silmapaistva potentsiga heterokutt, siis mingi roosa pepupoiss, kes naist ei taha, on täiega väärakas. Eks ole?

Vihkaja hiivab end võimalikult kõrgele poodiumile, et õigustada oma kõlbelist üleolekut neist, kes talle ühel või teisel põhjusel ei meeldi. Vihkajal on alati õigus – sest ta ise ütleb nii. Ta ei suuda võõraid omade sekka lõimida, sest see läheks vastuollu tema ülimalt lihtsa ja samas raudkindla mõttelaadiga. Valge ja must, päev ja öö, oma ja võõras ei saa tema mõttemaailmas kõrvuti eksisteerida. Planeet, millel vihkaja tegutseb, on monokroomne ja erinevad värvitoonid ainult segavad teda.

Vihkaja ei hakka end vaevama peente faktide ja lääge empaatiaga. Talle piisab teadmisest, mille ta on endale ise koljuluusse söövitanud: kõik inimesed pole inimesed ja seega ei vääri nad õnne, vabadust ega elu.

Samal teemal:

Viha ja õigus

Viha ja õigus

Vihakõne on kuum mõiste. Lausa kõrvetav. Meediaruumis lendlevad üha „võõraviha“, „rassiviha“, „homoviha“ ja tont teab, mis vihad kõik veel. Ei maksa unustada ka iidset klassiviha, mis suurtest sotsiaalsetest lõhedest tingituna ühiskonna madalamates kihtides salamisi podiseb. Ja siis on veel liiklusviha – või lausa liiklusraev, nagu tavaliselt öeldakse-kirjutatakse. Seega: vihasid leidub nüüdsel ajal igale maitsele, vali endale sobivaim ja vihka mõnuga!

Mida roomlane Horatius selle kohta oleks kostnud? Ira furor brevis est. Viha on lühike hullus. Aga hulluski võib pikalt kesta, sest väärtuslikku eluaega on praegusel inimesel vähemalt kaks korda enam kui oli ühel keskmisel Rooma impeeriumi alamal.

Vihkamine nõuab kahtlemata palju energiat. Pikki aastaid suudavad suurt viha kanda vaid väga jõulised isikud – need, kellel on küllaga vaimujõudu. Mõistus ütleb muidugi, et vaimujõudu ei tasu raisata tühja viha peale, aga katsu sa selle jutuga vihkaja juurde minna! „Mina pean vihkama,“ teatab tema, „sest mul on õigus!“

Õhtumaades on alates renessansiajast seatud esikohale isiklikud vabadused. Euroopa ajalugu on viimastel sajanditel olnud vabanemiste lugu. Terved rahvad vabanevad võõrvõimu ahelaist, pärisorjad lastakse priiks, naised pääsevad meeste kammitsaist, homod panevad putku heteroseksuaalide jurisdiktsiooni alt ja väikesed lapsed leiavad kaitset pahurate vanemate omavoli eest. Alles see ju oli, kui naist, last ja orja võis peksta nii, nagu käsi jaksab. Nüüd on meil inimõigused, mis kehtivad kõigile – nii enamustele kui ka vähemustele. Teadupärast kuulub igaüks korraga paljudesse enamustesse ja vähemustesse.

Mis on aga inimõigustel pistmist vihaga? Kui viha vallandub – olgu selle põhjuseks mis tahes – saavad kõige rohkem haiget nõrgemad ehk need, kes vähemuses. Inimõigused kaotavad silmapilk oma sisu. Inimõiguse asemele astub rusikaõigus. Raevunud mees võib naisele kallale minna, kui naine juhtub talle vastu vaidlema. Pimedad emotsioonid söövad mõistuse ja mees nõuab õigust peksuga – sest ta lihtsalt tahab nii. Ei oskagi teisiti. Viha on tema liitlane.

Jõud ja õigus kuuluvad kokku nagu pott ja pliidiraud. Kes tunneb, et tal on õigus, tahab seda jõuga läbi suruda. Kõik türannid ja diktaatorid on jõuga õiguse maksma pannud. Nende esimeseks ajendiks on olnud seejuures viha. Türann ei saa ega taha jagada oma võimu, kuid ta saab jagada viha. Hitler puistas üle Saksamaa juudiviha, Stalini võimu garanteeris klassiviha. Seejuures ässitasid nad vähemusi üksteise vastu, külvasid riigis paranoiat ja ebakindlust. Loomulikult püsivad diktaatorid võimul ennekõike tänu hirmule, kuid võimu legitimeerimiseks kasutatakse viha. Vana trikk, mis alati töötab.

See, mida tänapäeval vihakõneks nimetatakse, võib olla lihtsalt verbaalne tatt, mida rahulolematud (ja sageli vaimuvaesed) tüübid ohtralt toodavad. Vihakõne tagant kumab ka äärmist egoismi – mina mõtlen, räägin ja käitun õigesti, aga need teised teevad kõike põhimõtteliselt valesti, nad ei tohiks üldse olemaski olla. Kuid see osa vihakõnest, millesse tuleb kõige tõsisemalt suhtuda, puudutab üleskutset vägivallale. Sõnad iseenesest ei tapa ega sandista kedagi. Aga kui sõnast võrsub tegu…

Kuidas peatada hullust? Ikka mõistusega. Viha lahutamatuks kaaslaseks on mõttelaiskus. Must-valge maailmapilt, mis lodevate mõtete ja pooltõdede peale on ehitatud, laseb ka vihal aina sähvida. Faktid, ratsionaalsed argumendid, demagoogia-vaba arutlus – need on vahendid, millega viha tõrjuda. Aga kelle ajju on vihauss juba pikad käigud uuristanud, seda ei päästa enam püha vesi ega hõbekuul.

Libahunt ja vanapagan… ehk miks pops võõrast ei salli

Kakskümmend aastat tagasi käisin Vanemuises vaatamas lastetükki „Kaval-Ants ja Vanapagan“. See oli mu elu esimene teatrikülastus. Muidugi ei teadnud ma toona veel seda, et Vanemuise teater oli avatud 1906. aastal August Kitzbergi näidendiga „Tuulte pöörises“. Juhtumisi oli Kaval-Antsu ja Vanapagana loo kirja pannud sama mees. Mulk, kelleta eesti kultuurilugu oleks tükk maad vaesem.
 

Kitzbergi lastenäidendi tõi paarikümne aasta eest lavale Ain Mäeots, näitlejate nimesid paraku ei mäleta. Ent mõned seigad tollest lavastusest on kindlalt mällu salvestunud. Näiteks imestasin juba lapsena, miks käis lavalt läbi vaid üks naistegelane – Murueit. Temagi ilmutas end alles päris lavastuse lõpus, et paar lühikest lauset öelda. Murueit on Kitzbergi näidendis hea mentor, armas olevus kaitseinglite suguvõsast ning säärased tegelaskujud teevad lood jumekamaks, annavad süžeele optimistliku, tulevikku vaatava tooni.

Teiseks jäi mulle selgelt silma ette minimalistlik lavakujundus. Hõredavõitu seinaga lobudik Vanapagana taluks ja aeg-ajalt lavale ilmuvad oksteta puutüvejurakad, mis markeerisid paksu metsa. Lihtne ja loogiline. Vahest just tänu säherdusele lavale taipasin, et teater on tinglikkuse kunst. Ah, ja pauku tehti ka. Pahh-pahh! Mis teater see ilma pauguta on!

Järgmine kord kohtusin Kitzbergiga 9. klassis, kui tuli kohustuslikus korras läbi lugeda „Libahunt“. Kuni tolle hetkeni polnud vist ükski eesti kirjamees mind niimoodi raputanud. Aga kuidas on see võimalik, et mingisugune igivana ja ülemäära sentimentaalne lugu ühele 15-aastasele juntsule nii tõsiselt korda läheb? On võimalik.

„Libahundi” väge on raske lahti seletada. Ka praegu, sel momendil, kui põlvepikkused poisidki vaidlevad pagulaste riikilubamise üle. Samal ajal – tänu juhuse irooniale – on jakuudi lavastaja Sergei Potapov andnud „Libahundile“ uue elu ja hingamise Viinistul. Korraga tundub, et libahundisaaga pole eales olnud kõnekam kui täna.

Kitzberg tungib eestluse alusmüürini, mis pole saja aastaga kübetki muutunud – olgugi et eestlased on selle aja jooksul välja võidelnud oma riigi, ta kaotanud ja siis jälle tagasi saanud. Õigupoolest kõneleb nii Vanapagana kui ka Libahundi „juhtum“ silmatorkavast sümptomist, mille saab kokku võtta ühe peene sõnaga: ksenofoobia. Pelgus võõraste vastu, mis muutub kaunis kergelt sõgedaks vihaks.

Pelguseks on ka põhjust. Võõrad igast ilmakaarest on liiga sageli eesti rahvale kaela karanud ja pühade hiitega kroonitud mullakamara verega segatud songermaaks pööranud. Hirm on nõrkuse esimene tunnusmärk ja eestlased, kes on ajaloo vältel olnud rohkem popsid kui peremehed, tajuvad endiselt oma kollektiivset nõrkust. Pops kardab, sest ta on küllalt kõrvetada saanud.

Ühest küljest on hirm hea, sest sunnib ettevaatusele. Teisalt toob käärimaläinud hirm kaasa vihapuhanguid, mis ei allu enam ühelegi mõistuse piiksatusele. Nõnda sünnib rassism, antisemitism, üleüldine raev moslemite ja venelaste vastu.

„Libahundis“ kristalliseerub konflikt hingelt vaba looduslapse ja orjameelsete talupoegade vahel. Paraku voolab looduslapses võõras veri. Liiga tõmmu välimuselt ja liiga temperamentne hingelaadilt – selles seisneb Tiina topeltpatt. Pealegi on ta nõia tütar! Igas mõttes sinisilmsed töörügajad tajuvad, et nende vereliin satub Tiina „sabatite“ tõttu ohtu. Popsidel jääb ainult üks pääsetee – võõras välja tõrjuda.

Varajane surm on Tiina ainuvõimalik saatus. Kõiki hapusid asjaolusid arvestades polegi enam oluline, kas surm saabub metskiskjate lõugade või perepoeg Marguse püssikuuli läbi. Ühe inimese elu lõhutakse, aga heledatooniline vereliin saab päästetud. Tiina saatus võib tabada paljusid pagulasi, kes Eestis varjupaika leiavad. Jah, Tiina lugu on paljuski praeguste ja tulevaste pagulaste lugu.

Kuid ehk on võõraste probleemi võimalik ka rahumeelsemalt, isegi huumoriga lahendada? Vanapagan oleks siinkohal õpetlik näide. Rahvaluules esineb kurat sageli aadliku-mõisniku kujul. Vanakuri sõidab ikka tõllaga ja põrgus paiknevad uhked hooned. Baltisaksa aadlike ja kuradi kokkusulamine eestlaste ühisteadvuses on järjekordne selge märk võõraste demoniseerimisest. Sissetungijad kaotavad rahva silmis oma inimliku palge. Tõmmust tüdrukust saab libahunt, saksa parunist vanapagan ja süüria pagulasest pommivööga vägistaja. Ei ole midagi uut siin Maarjamaa päikese all.

Kuidas aga Vanapaganast jagu saada? Ikka talupojaliku nutikusega. Kuraditel võivad olla küll suured rikkused ja üleloomulik jõud, kuid kavalantsud suudavad neist oma terava taibuga iga kell jagu saada. Pärisorjade soovmõtlemine ei sobi aga 21. sajandi eestlasele, kes peaks ju omal maal peremees olema. Rollid võivad hoopistükkis vahetusse minna: sõjapõgenikest ja muidu sisserännanuist saavad kavalantsud ning vihastest, külmadest ja täiesti arusaamatut keelt podisevatest eestlastest vanapaganad. Maailm on selline. 

Aga mida edasi teha? Mida toob tulevik? Omasid peab kaitsma, kuid võõrad on hädas. Oeh! Kus on nüüd see armas Murueit, kes hüva nõu annaks?

Saatanlikud valikud

Läkitus leinapäevaks

Suured sõjad on muutnud sageli tervete rahvaste saatust ja korrigeerinud ajastu mõttemalle. Teine maailmasõda jättis loendamatult paljude riikide ajalukku sügava haava ning armid seitsmekümne aasta tagusest ajast on endiselt näha. Demokraatia nõrkus ja diktatuuride tugevus vallandas traagiliste sündmuste rea, mille hinnaks kujunesid kümned miljonid inimelud. See oli aeg, mil lihtsad inimesed rebiti välja senisest elurütmist ning seati keeruliste valikute ette. Mida üks või teine valik endaga kaasa toob, ei osanud keegi aimata.

1941–1944 olid Eesti alad poksiringiks, kus taplesid kaks võimsat diktatuuririiki. Ühel pool natslik Saksamaa, teisel pool Nõukogude Liit. Kas taolises segadikus oli eesti meestel mingeid valikuid? Küüniline vastus kõlaks: valikuid oli palju. Oli võimalus teenida Punaarmees või saksa sõjaväes, minna metsavennaks, pageda Läände või sattuda koonduslaagrisse. Paraku puudus valikuvariant, mida enamik mehi eelistanud oleks: elada ja töötada rahus iseseisvas Eesti Vabariigis, nii nagu enne sõdagi.

Juulis 1941 asendus nõukogude võim Eestis natside ülemvõimuga, lõpetades esimese „punase“ aasta. Kui süveneda mikroajalukku ja lugeda tavaliste inimeste meenutusi sõjaajast, jääb silma saksa vägede leebe kujutamine. Vähemalt saksa okupatsiooni esimesel poolel nähakse haakristi kandjates tsiviliseeritud, viisakaid ja põlisrahvasse peaaegu soosivalt suhtuvaid mehi, kes mõne mälestusekillu kohaselt polnud pealegi nii koledad ja räpased kui varasemad okupandid. Sakslased ei küüditanud kohalikke inimesi ning fakt, et nad mõrvasid ligi 4000 peamiselt nõukogude võimuga koostööd teinud Eesti elanikku, ei kaalunud üles kümnete tuhandete kommunismiohvrite kannatusi.

Tänapäeva prantslasele või inglasele, kelle ajalookäsitlus on 100% natsivaenulik ja Hitler kuradi võrdkuju, mõjuvad šokeerivalt eestlaste mõnevõrra „pehmemad“ mälestused natslikust režiimist. Teine šokk järgneb holokausti leigel tunnistamisel. „Jah, natsid tapsid miljoneid juute, kuid kommunistid kiusasid, piinasid ja hävitasid eestlasi,“ näib olevat siinne levinud mõtteviis. Holokaustist sai aga ilmasõja järel genotsiidi sünonüüm ning Lääne-Euroopa lõi juute kui märterrahvast ümbritseva oreooli veelgi enam särama. Ida-Euroopa rahvastes on tekitanud trotsi asjaolu, et natslikud kuriteod on ammu hukka mõistetud, kuid kommunismi inimsusevastased aktsioonid jäänud siiani tribunali ette tirimata. Hitleri ja Stalini vahele paigutatakse siinpool kunagist raudset eesriiet kõhklematult võrdusmärk, kuid riigid, kes Teises maailmasõjas Nõukogude Liiduga ühes paadis sõudsid, hoiduvad endiselt krõbedamast kriitikast kunagise liitlase aadressil. Sotsialistlik impeerium aitas ju võidelda ühise vaenlase vastu. Võitjate üle kohut ei mõisteta – see deviis kammitseb mõningaid Lääne-Euroopa ajaloolasi isegi 21. sajandil.

Kui pöörduda tagasi ajaloo rohujuure tasandile ja lahata tavaliste eesti inimeste mälestusi, ei kohta peaaegu mitte ühelgi juhul nimetusi „nats“ või „natslik okupatsioon“. Ikka räägitakse, et „sakslased tulid sisse“ või „oli saksa okupatsioon“. Selline keelekasutus on levinud ka eesti ajaloolaste seas. Siit võib järeldada, et inimesed ei väärtustanud sõjakeerises ideoloogiat, vaid inimlikkust. Lihtsa talupere jaoks polnud tähtis, millist mundrit sõdur kannab, vaid see, milline on tema suhtumine: kas ta võtab sea laudast ja piima sahvrist vägivaldselt või ulatab selle eest ka raha ja poetab mõne tänusõnagi.

Kokkupuude saksa okupantidega oli rahvale küllalt põgus ning need hirmuteod, mis toimusid Eesti aladel paiknenud koonduslaagrites, jäid enamasti varju. Punatähe all roimi korraldanud meeste julmus, millele lisab rõhku järgnenud ligi poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon, oli aga silmaga nähtav. Kui natsid oleks Eestis märatsenud sama metsikult nagu enamlased „kannatuste aastal“, oleks ka suhtumine neisse samaväärne.

1941–1944 toimus Eesti aladel neli mobilisatsiooni, millega sakslased rikkusid rahvusvahelist õigust, värvates relvajõududesse okupeeritud alade kodanikke. Sellele vaatamata leidus ka tuhandeid mehi, kes astusid saksa väkke vabatahtlikult, et maksta kätte enamlaste kuritegude eest. Hiljem, kui Nõukogude väed toibusid ja sõjaõnn hakkas nende kasuks pöörduma, lootsid eestlased pidada lahinguid oma kodumaa nimel. Sellele aitas kaasa saksapoolne ähmane kinnitus, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui eestlased annavad panuse nõukogude vägede vastu võitlemisel. Võõras mundris sõdida ei tahtnud keegi, kuid kui oli valida kahe halva vahel, otsustati võidelda ühe halva ridades halvema vastu. 1944 marsiti Narva poole peaaegu samade mõtetega kui Vabadussõjas.

Lääneeurooplastel pole sellist ajaloorakurssi kerge mõista. Prantslased leiavad endiselt, et kommunistid on küll veidrikud, kuid üsna sümpaatsed ja kahjutud. Pealegi osalesid nad II maailmasõja ajal vastupanuliikumises ning kannatasid natside repressioonide all, mistõttu mõjub kommunismi ja natsismi võrdlemine sealkandis häirivalt.

Kas Eesti Leegionisse, idapataljonidesse ja Omakaitsesse kuulunud mehed olid natsid? Kas Punaarmeelased, kes saksa väed Eestist välja kihutasid, olid vabastajad? Neile küsimustele ei saa vastata vaid „jah“ või „ei“. Oht ajalugu must-valgelt näha varitseb nii siin- kui sealpool Peipsit. Omakaitsesse kuulus palju metsavendi, kes olid juba olemuselt antikommunistid, Eesti Leegionis teeninud mehed kandsid rahvuslikku sümboolikat, kuigi olid vormiliselt SS-lased, ning keeldusid saksa sõjaväe vandetõotustest. Punaarmeelased said sõja lõpul aga tasuda Leningradi blokaadi ja teiste kannatuste eest ning nõukogude propagandast kuumaks köetud sõdurid võisid end tõesti pidada õige eesmärgi nimel sõdijateks. Saksamaale tungides muutusid needsamad inglid koletisteks ning uputasid oma viha ka süütute tsiviilisikute verre. Võitjatena võisid nad endale tapatöid lubada. Nõukogude armees sundmobiliseeritutena teeninud eestlased polnud aga natside purustamisega midagi võitnud. Sellised pooltoonid iseloomustavad kogu II maailmasõda.

Pärast sotsialistlike režiimide kokkuvarisemist asuti Ida-Euroopas hoogsalt rahvuslikke ajalugusid kirjutama. Igaüks jahtis oma tõde ja ülistas oma märtreid, paraku jäid erinevad ajalookäsitlused kooskõlastamata. Läänes toimus see juba ilmasõja järel.

Minevik on mõjutanud olevikku ja selleks, et kehtivaid tõekspidamisi muuta, tuleb pöörduda tagasi minevikku ning seal paiknevad faktid ümber hinnata. Taoline dialoog ajalooga peab toimuma pidevalt. Traumaatilised II maailmasõja sündmused kaugenevad, kuid pilk minevikku ei tohi ähmastuda. Meie 20. sajandi ajaloos on küllalt valupunkte, mis vajavad lahtirääkimist.

Euroopa ja maailma ajalooline mõtlemine peaks olema juba küllalt küps, et mitte näha pelgalt ühe või teise armee mundreid, vaid inimesi mundrite sees. Lõppude lõpuks kujundavad ajaloo ikkagi inimesed kõigi oma nõrkuste ja tugevustega.

Inimlikkuse põud?

Läinud nädalavahetusel ilmus Postimehe AK-s kaks usutlust ja üks arvamuslugu, kus ühel või teisel moel toonitati empaatia vajalikkust ning muretseti inimliku kaasatundmisvõime hääbumise pärast. Üks neist oli J. K. Rowling, kes oma uut, sedapuhku täiskasvanuile kirjutatud romaani tutvustades märkis: „Kaasatundmisvõime asemel kipume teiste üle kohut mõistma, kuigi me ei peaks seda tegema, sest me teame neist liiga vähe. /…/ Ma arvan, et paljude probleemide taga on empaatiapuudus, ja olen arvamusel, et see lõhub meie ühiskonda.“

Keerame lehte – ja sisuliselt sedasama nendib akadeemilisemast vaatenurgast California ülikooli teadlane Mare Taagepera: „Psühholoogiline „radar“ peab töötama ehk teisisõnu on vaja empaatiat arendada. Hädaoht demokraatiale või konsensuse saavutamisele ehk kõigi inimestega arvestamisele võib tekkida, kui konsensust ei otsitagi.“

Keerame veel lehte – ja seal räägib teine California ülikooli teadlane (!!) Alan Fiske vägivalla olemust lahti seletades samuti empaatiast, ehkki seda sõna ta otseselt ei nimeta. Fiske mainib Steven Pinkeri kirjutistele toetudes, et „kirjaoskus suurendab oluliselt inimeste võimet näha asju teiste inimeste vaatenurgast: romaanide lugemine, filmide vaatamine ja muu selline on inimestele õpetanud asetama end teiste inimeste nahka. Ka meedia on abiks, pakkudes näiteks videoid olukordadest, kuhu inimene muidu ise ei satuks.“

Empaatia mõiste on viimastel kümnenditel seoses inimõiguste arenguga usinamalt käibima hakanud, kuid kaasatundmisvõime kuulub olemuslikult juba ürgaega. Põhimõtteliselt on kõigi suuremate usundite vundament valatud empaatiast. Jeesus käskis oma järgijatel armastada ligimest nagu iseennast. Buddha õpetuses on kaastunne oluline värav teel valgustuse poole. Ka Muhamed rõhutas barbaarsusesse kalduvate araablaste koletusi nähes, kui oluline on aidata teist inimest, eriti endast väetimat, vaesemat, õnnetumat. Kuhu see kaastunne siis ikkagi kaob? Miks nüüdki empaatia puudumist nii tihti esile tõstetakse?

Rowling arvab, et praeguses ajas on empaatiakriisi põhjustanud masu, Taagepera viitab Eesti näitel hoopiski inimvaenuliku punaterrori tagajärgedele, Fiske käsitleb kaastunde puudumist kui traditsioonist lähtuvat viisi panna vägivaldselt paika ühiskondlikud suhted. Lühike kokkuvõte mahub seega ühe sõna sisse: isekus. Kaastunne ja isekus on vastandid, inimese iidsed magnetpoolused.

Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.

Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel.

Mida siis teha sel raskel ajal, kui sendid lausa sulavad käes ja iga siiras naeratus näib pilkena? Nagu eelpool juba mainiti: lugege raamatuid, vaadake filme. Jalutagem aeg-ajalt kellegi teise saabastes, et tunda selle maailma mitmekülgsust. Erinevad mõtted, unistused, elulaadid ja käekäigud, mida loometeosed meile pakuvad, rikastavad vaimu ning raiuvad hädavajalikke aknaid nendesse elevandiluust umbsetesse tornidesse, kuhu inimesed end kehvadel aegadel sulgevad. Meie sajad rahvaraamatukogud on tulvil tuhandeid võlupärleid, mis teevad igaüht natuke õilsamaks – ja seda täiesti tasuta.

Samal teemal:
Kuidas tekib headus?

Armastusest, vihkamisest ja kirjandusest

Taas on hakatud kõva häälega rääkima eesti kirjandusest ehk eesti kirjanike emakeelsest sõnaloomingust ja selle kohast päikese all, raamaturiiulitel, lugeja südames. Kui toda arutlevat juttu pildikeelde tõlkida, näeksime valdavalt mustades toonides maali, muusikasse panduna kuuleksime vaid minoorset itkulaulu.

Väärtkirjandust tehakse meil vähe, iga autor kükitab kirjutades oma kõrge egoismikuhja otsas, pole säravaid kujundeid, filosoofilist sügavust, napib üldistusvõimet, palju on depressiivseid ja naturalistlikke (otsesõnu öeldes: masendavaid/nilbeid) tekste, pole vormi, pole stiili, muist raamatuid jäävad elukaugeks, teised jällegi osutuvad rahvalikult labasteks, mõni end kirjanikuks nimetav pervert määrib korralikele inimestele pähe räiges vulgaarsotsialistlikus soustis „kirjandust“, milletaolist ei tihatud isegi Stalini ajal ära trükkida…! Oh ma vaene Tardo liin!

Kas eesti kirjandus on tõesti nõnda hukas, et eritab juba laibalehka? Kunsti- ja kirjandusisiksus Toomas Vint kurtis vabariigi aastapäeva eel ERR-i usutluses, et eestlastest kui kunagisest enim lugenud rahvast on saanud kirjandust vihkav rahvas. Minu meelest on see ülekohtune üldistus. Anonüümsete netikommentaatorite hinnangud omamaisele kirjandusele võib minema pühkida kui kobrutava suuvahu. Isegi kaine pilguga moodsat kirjandust mõõtvad kirjanduskriitikud kipuvad aeg-ajalt õilsate kunstiideaalide järgi joondudes reaalsustaju kaotama.

Kirjanikke vihatakse vaid totalitaarsetes riikides ning sealgi teevad seda võimukandjad, mitte rahvas. Eestlased on lihtsalt kirjandusest kaugenenud. Kirjanike ja lugejate vahel pole enam sellist elava liiklusega suhtlusmagistraali, nagu veel kahekümne viie aasta eest. Raamatuid on palju, kuid neid loetakse vähe. Suurem osa tavalugejatest võtab kirjandust ikkagi kui ajaviidet, ehkki kahtlemata kasulikumat sorti ajaviidet. Aga vaadake vaid, milliseid võimalusi ja valikuid pakub meie ajastu! Kui meil on internet sadade tuhandete saitidega, mitmesugused televisioonipaketid sadade kanalitega ja nutitelefonid sadade rakendustega, siis peab muistne mammut uute elajaliikide ees taanduma. Mis parata!

Kirjanikud ja lugejaskond ei satu enam nii kergelt ühisele lainepikkusele, kuid süü ei lasu ei ühel ega teisel poolel. Ka kirglikud armastajad võivad teineteisest lahku kasvada. Kirjadaam Jelena Skulskaja õhkas hiljuti Postimehe kultuurilisas, kui õnnelik võiks olla maailm, kui tõeline kunst ja tema adressaat ära lepiksid. „Head raamatud on lugejatega tülli läinud,“ ütleb Skulskaja. Kuidas seda tüli klaarida?

Ma ei leia praegu vastust. Küll aga tasub uskuda, et iga lugeja jaoks leidub kusagil vähemalt üks raamat, mis teda armastab. Kui nad teineteist leiavad ning lugejas puhkeb vastuarmastus, algabki imeline romaan.

Kui mehed vihkavad naisi

„Ainsal korral, kui ma teda kohtasin, nimetas ta oma tütart hooraks. Tal on ilmselgelt naistega probleeme.“
/…/
„Ma arvan, et sa eksid. See ei ole nupust nikastanud sarimõrvar, kes on liiga palju piiblit uurinud. See on üks tavaline närukael, kes vihkab naisi.“

Stieg Larsson „Lohetätoveeringuga tüdruk“, XX ptk

Kolm aastat tagasi loeti Eestis kokku 160 vägistamisjuhtumit. Arvestades, et vägistamised on kõige puudulikumalt registreeritav kuriteoliik, võib juhtumite tegelikku hulka vaid oletada. Enamasti on vägistaja ohvri tuttav, mis teeb kannatanud naise emotsionaalse olukorra veelgi pingelisemaks. „Ta ju ise tahtis seda!“ kõlab vägivallatsenud meeste traditsiooniline eneseõigustus. Vägistajad ei armasta naisi. Iga kurjategija on omakasupüüdlik, armastus nõuab aga enese ohverdamist, isetut andmist ja kinkimist.

Sellesama ebameeldiva ja kergesti mahavaikitava teema võtab erakordselt terava skalpelliga lahkamisele Stieg Larsson 2005. aastal ilmunud põnevusromaanis „Mehed, kes vihkavad naisi“ (Män som hatar kvinnor), mida inglise ja eesti keeles tuntakse kui „Lohetätoveeringuga tüdrukut“.

Millenniumi sarja esmaseks vooruseks on vaieldamatult realistlikkus. Neis lugudes pole konstrueerituse jälgi, mille otsa mitmetes sadades krimipõnevikes võib sattuda. Kui mõnda kriminulli lugedes tekib mulje, et mõrtsukal peab kuriteo edukaks sooritamiseks olema lausa üleloomulikult palju õnne (ja fantaasiat), ent uurijale sobilikud niidiotsad jäetakse sellegipoolest lahkesti päevavalgele, siis Millenniumi lood on otsekui elust maha kribatud. Larssoni kogemused ajakirjanikuna tulid talle siinjuures kahtlemata kasuks.

Kuuldes, et Atlandi taga plaanitakse Larssoni bestsellerite ekraniseerimist, asus mind närima kole kahtluseuss. Ameeriklastel on tavaliselt kombeks kogu maailm oma näo järgi ümber teha. Seetõttu võis karta, et ajakirjanik Mikael Blomkvistist saab näiteks Michael Bloomtwig ja Lisbeth Salanderist Elizabeth Savage, Hedestadist hoopis Allentown jne. Lavastajatooli istunud David Fincher hajutas aga hirme ning kinolinal sähvivale lõpptulemusele oleks raske mõnda suuremat viga külge luuletada.

USA versiooni on hea kõrvutada äsja ETV-s näidatud rootslaste enda toodanguga. Tugeva luustiku ja närvikavaga lugu ei vaja täienduseks efektideparaadi ega kolmemõõtmelisi digitrikke. Elamuslik pinge tekib vaataja psüühikas. Mõlema filmi lavastajad on seda tõsiasja kukla taga hoidnud.

Üllataval moel mõjub ameeriklaste versioon naturalistlikumalt, et mitte öelda nilbemalt. (Mõelda vaid, et see oli just kuulus rootsi filmimeister Ingmar Bergman, kes 60 aasta eest filmis „Suvi Monikaga“ nimiosalisel rinnad paljaks kiskus. „Ennenägematu häbematus!“ vangutasid ameeriklased toona päid.) Rootslased jäävad sedapuhku vaoshoitumaks, põhjamaalikult kargeks. Mikaeli ja Lisbethi duett-duell on siiski mõlemal juhul haaravalt välja mängitud ning oleks lausa ebaõiglane küsida, kas Daniel Craig saab osaga paremini hakkama kui Michael Nyqvist või kas Rooney Mara on rohkem kiiksurikka gooti häkkeri moodi kui Noomi Rapace. Kumbki versioon vääriks hindeks tubli „viit“, kuid olulisem on valgusvihk pöörata ikkagi loo sisulisele küljele, mida ameeriklased ja rootslased vaid pisut erinevate vahenditega edasi annavad.

Stieg Larsson ei juhtinud asjata tähelepanu naistevastasele vägivallale. Rootsis registreeritakse aastas 4000–5000 vägistamist, suhtarvu poolest rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Jahmatav, kas pole? Siit, Läänemere teiselt kaldalt vaadates paistab Rootsi täiusliku sotshoolekande, korras majanduse ja lopsaka kultuuriga musterriigina. Isegi kui statistikat pehmendava asjaoluna möönda, et rootslased mõtestavad vägistamist pisut laiemal skaalal (ohvrite hulka kuuluvad ka seksuaalselt kuritarvitatud mehed) ning kõik politseile laekunud avaldused ei arene süüdistuseks, püsib seksuaalroimade arvukus mõistusevastaselt suurena. Välja ei vabanda seegi, et Rootsis on prostitutsioon ametlikult keelatud. Samalaadne keeluseadus kehtib ka Norras, kus vägistamiste hulk osutub ometigi suhtarvult mitu korda pisemaks.

Rootslased julgevad õnneks probleemist kõnelda ega veereta süüd ainuüksi mitmesuguse nahatooni ja usutunnistusega immigrantide kaela, ehkki kiusatus on ju ikka. Ega siis valge mees tapa, varasta ja vägista, valge mees kasutab lihtsalt oma õigust teha seda, mida tahab!

Mis tõukab täiskasvanuid, pealtnäha normaalseid mehi elajalikele seksuaalroimadele? Eks ikka riistaõigus. Kiimast ummistunud aju ja liigselt pruugitud alkohol on siin vaid leek ja süütenöör püssirohutünni küljes. Vägistamist on kõigis sõjakolletes aegade algusest peale kasutatud karistusvahendina. Tugevam kahmab endale volikirja nõrgema üle võimutsemiseks. Rahuajal pole teisiti.

Mehed elavad käärimaläinud emotsioone välja kõikvõimalikke piire murdes. Piirid saavad tühja hinge ja korrastamata psüühikaga meestele ahistajateks. Ka kõlbelised kammitsad satuvad sellisel juhul ohtu. Ülekeevad tunded vajavad väljavalamist – füüsilisel kujul. Peab purustama asju, laskma kellegi verd, tühjendama end üleliigsest veest ja valgust (näiteks higi ja spermana). Iseenda raevust ning võimujanust joobnuna tekib vabastav võimalus kaotada piirid lubatu ja lubamatu vahel. Sageli lihtsatest argistest pingetest paisuv viha suunatakse nõrgima märklaua pihta.

Naiselik veetlus ja loomupärane vaist on meestes alalõpmata ebakindlust tekitanud. Selle ebakindluse kinnituseks on sündinud müüdid patustajast Eevast, kelle pärast ka Aadam paradiisiaiast välja aeti, ning kõik hädad ja õnnetused maailma peale lahti lasknud Pandorast. Aastasadu saadeti naisi nõidadena tuleriidale ja võlla, sest nemad olid süüdi, kui viljasaagid ikaldusid või inimesed õnnetul kombel otsa said. Mees peab käsutama naist nagu kukk kanasid, kuulutab vanasõna.

Ajad on muutunud. Naised ei tohiks kanda süüd meeste sassiläinud vaimu pärast. (Jah, ma tahan sellega öelda, et vägistajad on peast soojad.) Kui inimesed teineteist eelarvamusteta austavad, kergeneb ka väiklane ebavõrdsus sugupoolte vahel. Ja lõpetuseks häid uudiseid. Õnneks sisaldab maailm endiselt ka sääraseid mehi, kes ei satu pöördesse üksnes naise kehast, vaid ka hingest. Kogu hingest.

Põllud ja džunglid

See kõik algas 23. septembril 2005. Kell käis kuueteistkümnendat päevatundi. Ma võtsin vaikselt undava arvuti taga istet ja asusin kirjutama, nagu mul oli juba paar viimast aastat kombeks olnud. Peas kihelesid uued ideed. Neid polnud võimalik enam ühes kanda, nad tuli valgele väljale maha puistata. Vilkuva kursori järele ilmusid esimesed sõnad.
Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute.
Jah, sõnad jooksid robinal nagu noored rahutud mustangid, kasvasid karjadena lauseteks ja lõikudeks. Siit pidi tulema üks äge jutt. Esialgu ei midagi muud. Ma ei teadnud isegi seda, et jutu nimeks saab "Kaljud ja kameeleonid“.
Kui tahaksin sellele palavikulisele loometegevusele romantilist tooni lisada, peaksin märkima, et mul oli raali kõrval ka tass musta kanget kohvi või koguni klaasike ehtsa šoti viskiga, mida sõnade ladumisel turgutuseks kõrist alla kallutada – ja sigaret, mõistagi suitsev sigaret! Aga ei. Mingit romantikat või palavikulist loometööd polnud. Ma olin alles kaheksateist ja mul oli vajadus öelda mõndagi olulist. Väga olulist. Kulus vististi tund või poolteist ning esimene peatükk, see salauste taha lubav kuldvõtmeke, oli valmis.
Kolm aastat hiljem, kui lehed puudel taas kolletama kiskusid, sähvatas mõtteis toosama sõna. Valmis! Olin kündnud mõttevaod, külvanud sõnadeterad, väetanud elust enesest nopitud faktidega, harinud ja harvendanud õiteküllast kirjapõldu ning viimaks korjanud sealt kopsaka saagi. Ma ei tea veel, kuidas need viljad maitsevad. Eks mõni peatükk ole hapum, mõni magusam, muist sulnilt küpsed, muist toorevõitu.
Tinti paberile tilgutama asudes oli minu peamine eesmärk kirjutada raamat, mida mulle endale lugeda meeldiks. Vaatamata kõrgelt arenenud enesekriitilisusele juurdub minus aina tuntavamalt veendumus, et seatud latt õnnestus ületada. Tulemus on protokollis.
Tahtsin kirjutada ausalt ja otsekoheselt, vältida puritaanlust ja valehäbi. Mõningaid koledusi ei anna viigilehe taha peita. Kui lugu vaesest Joelist, kes südames ometi õnnelikust elust unistab, ei tekita massiliselt õlakehitusi, vaid jääb kummitama ning pistab ajusse nõela, mida lugeja valukarjeta välja tõmmata ei saa, olen vestnud õige loo. Mitte hea ega halva – lihtsalt õige.
Eesti noortekirjandus kipub olema paljuski tüdrukutekeskne, sest kirjutajateks ju enamasti naised. Kui mõni säravam "poisteraamat“ trükivalgust näeb, tõmbab see endale vähemal või enamal määral tähelepanu, mis näitab, et taolisi teoseid on kahtlemata tarvis. Mina ei jahi kuulsust ega tähelepanu. Loodan vaid, et lendu lastud sõnum pelgalt kurtidesse kõrvadesse ei puhuks.
Kui mu raamat milleski muus teistest noorteromaanidest ei erine, siis vähemalt kahe tahu poolest kindlasti. Sisuliselt: psühholoogiline mäng, kosmiline rännak peategelase alateadvusesse, mis võib paista ulmeline, kuid jääb ikkagi maiseks. Reaalsus ja fantaasia põrkuvad ning põimuvad Joeli loos sama ootamatult kui rikkus ja vaesus, armastus ja viha. Vormiliselt: maht. Noorteromaanid venivad harva üle paarisaja lehekülje – siin kahe tumeda kaane vahel on neid pooltuhat. Laiemalt põllult lõigatakse suurem saak. On lugusid, mida ei tohigi kärmelt jutustada, nõndasamuti kui on hingi, millesse üheainsa pilguga pole võimalik kaevuda.
„Kaljud ja kameeleonid“ hõlmab väga erinevaid, kuid ülimalt olulisi teemasid, mis noori puudutavad: eneseotsingud, sotsiaalne ja majanduslik kihistumus, alaväärsuskompleks, varajane rasedus, narkootikumid, vastumeelsus kooli suhtes, vägivald, kuritegevus, probleemsed suhted vanematega. Mustade murede kõrvalt ei puudu ka päikesekarva rõõmud: noortel on rõõme rohkem kui nad seda vahest isegi mõistavad. Oh neid esimesi armusädemeid ja kirepalanguid, lõbusaid pidusid ning taevasiniseid unistusi...! See on ju kõik see, mis nooruse nii kauniks ja kordumatuks teeb. Tragöödia algab hetkest, mil kaunis moondub karmiks ning kordumatu košmaariks. Mõne noore saatuseks ongi elada maailmas, kus puudub hoolivus, rahu ja halvimal juhul ka lootus. Tihtipeale ei jaksa nad üksi oma saatust seljatada. Kuid kes siis poetaks mõne hea sõna ning ulataks sooja abikäe, kui vanemad seda ei tee?
Ühe noore mehe eneseotsingute odüsseia pole sirvimise materjal. Soovitan lugejal olla väga tähelepanelik, et ta seda teekonda kaasa tehes vajalikud killud üles korjaks. Raamatu lõpus pudenevad need kõik vähehaaval oma kohtadele, et luua kirev mosaiik, mis annab igale vaatajale isesuguse pildi. On ta siis ereda välguna jahmatav, meelilukustavalt veider, kriimustavalt traagiline või videvikukarva tuhm ja tuunjas. Mosaiigi keskele jääb vaid üks valge laik. Sinna kuulub killuke, mille peab lugeja ise valmis meisterdama ja paika asetama.
Joeli lugu on hoolikalt punutud võrk, kus peenemateks niitideks mõjuvõimsa mõttetarga Carl Gustav Jungi raspeldatud ideed (Anima, Persona, Vari), lugematud viited ja vihjed popkultuurile, tuntud motiivid eesti rahvaluulest ja muinasjuttudest ning auväärsest piibliraamatust. Märkamatult hiilisid mu noorukisaagasse hamletilikud ja faustilikud ained. Ei puudu ka kummardus maailma menukaimale noortekale "Kuristik rukkis“. Visake vaid pilk peategelase passi ja asi selge.
"Kaljud ja kameeleonid" on ohtlik, ehkki ütlemata põnev tee läbi noore mehe hingemaastiku, kus peegelduvad koomilised sekeldused ja kurbloolised juhused. See on teekond läbi kujuta häältest ja hääleta kujudest tulvil džungli, kus leidub küllaga metsikuid unistusi ja pettumusi, suurt armastust ja veel suuremat vihkamist, toorust ja küpsust, pehmust ja jõhkrust, ilu ja inetust. See on džungel, kuhu võib eksida. Aga pea meeles, hea lugeja, et…
Džungel ei salli hirmu. Kes kardab, tõmbab endale needuse, millest surelik ei suuda vabaneda. Džungel eksitab, kui tahab, ta lõikab ihusse haavu, kui tahab, ta sööb hommikusöögiks inimliha – kui tal vaid isu peale tuleb. Kes aga džunglit imetleb ja austab, seda peab ta tänulikult meeles – ta toidab, katab ja armastab üksikut rändurit. /-/ Džungel on see, mis oled sina. Siin ei ole midagi muud peale selle, mida eelnevad rändurid on maha jätnud ja mida sa enda poolt siia lisad.
Niisiis, armas huviline, juhtnöörid ja hoiatused on antud. Kas julged tulla rännakule minu džunglisse?