Eesti kirjanduse päev läheb varsti looja?

Miks ma kardan eesti kirjanikke

Täna peetakse esimest korda eesti kirjanduse päeva. Ema- ja omakeelse kirjavara püha. Iseenesest väga tore ja kiiduväärt, aga kõva peokära kuulda ei ole. Eesti kirjanduse päeva tähistatakse nagu 104-aastase memmekese sünnipäeva. Lilled on laual ja tort lahti lõigatud, soovitakse palju tervist ja õnne, kuid samas teavad kõik, et ega see hällipäevalaps enam kaua vastu pea. Juba homme võib vedru välja visata.

Pixabay

No miks selline pessimistlik toon? Asi selles, et kirjandus on juba ammu loovutanud oma koha audiovisuaalsetele kunstidele, kipub teine marginaliseeruma ja kopitama. Olgem ausad, enamike lugejate jaoks on kirjandus ennekõike ajaviide, mõnus lõõgastumise ja patareide laadimise viis. Ajaviitmisvõimalusi on praegusel ajal aga lõputult. Ekraanid ammendamatu sisuga tõmbavad inimest rohkem kui see kokkuköidetud paberikuhi, mida raamatuks nimetatakse. Omakeelsel kirjakultuuril on pealegi väga raske konkureerida rahvusvahelise massikultuuriga.

Egas lugejad kuhugi kao. Minu kristallkuulike teab rääkida, et juba lähitulevikus muutuvad raamatusõbrad vinüülifännide sarnaseks pöialpoistekarjaks. (Pöialpoisid on teatavasti need, kes ronivad hiiglase õlgadele, et näha kaugemale.) Vinüülplaatidele ennustati täielikku kadu, kuid nüüd on hoopis CD-plaadid väljasuremisohus, samas kui vinüülid on teinud läbi imelise renessansi. Kui kirjandus peakski hääbuma, sünnib ta varsti jälle. Ilukirjanduslik raamat jääb siiski nišitooteks, massidele võõraks, aga huvilistele armsaks.

Pean tunnistama, et minul ei ole nüüdisaegse eesti kirjandusega sooja suhet. Ei mäletagi, millal viimati raamatukogust midagi laenutasin. Esinemas-rääkimas on käidud küll. Omamaisel ilukirjandusel on paratamatult sõnnikuhais man, parimad tomatid ja kurgid kasvavad ju ausa sita peal.

Ei, ma ei krimpsuta eesti kirjanike loomingu peale nina. Hoopis kardan. Kardan vaimustuda, kardan muutuda mõne kirjaniku andunud fänniks. Sellisel juhul ei saaks ma ise enam ridagi paberile panna. Imetlus andekate kirjanike vastu teeb jõuetuks. Ere vaimuvalgus pimestab.

Jah, parem jään oma hämarasse koopasse nagu nahkhiir.

*

Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud.

Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse,

loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt

läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka-

poegade näljase sädina pesakastides

luuletajate peade kohal. Mida kauem

elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab,

et elad saarel, mis on vana ja kulunud

ja selle saare all on teine saar,

lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi,

kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin

ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.

Jaan Kaplinski

Samal teemal:

Ääremaastuv kirjandus

Sellest pole midagi

Kui hing kustub, tuleb see uuesti läita

"Öökapiraamat?" küsiti minult kunagi. "Pole sellist raamatut, pole öökappigi," vastasin. Mulle ei meeldi enne magamaminekut lugeda, aju muutub erksaks ja unenäod liiga värviliseks. Parim aeg raamatuga semutsemiseks on ikka hommik. Värske meel ja loomulik päevavalgus. Muidugi: mida pikemaks venivad päevad, seda rohkem tekib õiget aega lugemiseks. Kõigeks peab olema oma aeg. Kui ei leia, tuleb näpata.

Ennevanasti, kui enamik inimesi veel väljaspool linnu elutsesid, kulges suurem osa tegemistest päikese tahtmise järgi. Aasta läbi ei saa mõistagi päikesega koos tõusta ja loojuda, meie laiuskraadil on talvel päevad nii lühikesed, et peaks ainult karu kombel põõnama. Suvi tähendas kõige kibedamat tööaega, talvel sai pisut hinge tõmmata. Egas niisama rehetares kolde ees istutud ja redelipulki voolitud, külmaga käidi metsatööl ka. Aga valdavalt oli talv ikka puhkuseaeg.

Nüüd on kõik tagurpidi. Talvel rabatakse end lõhki, suvel liimitakse jälle tükid kokku. Linn rikub inimese ära. Linnas tööd tehes ei järgi inimene looduse rütme. Mis siis imestada, et hingehädadest on saanud lausa epideemia. Ärevus ja depressioon ja läbipõlemine ja mida veel. Lollid tõved, aga tõsised.

Mõtlen vanavanemate ja nende põlvkonna peale. Neil tuli juba lapsest saati kõvasti tööd vihtuda. Ei olnud veel viljakombaine, ka traktoreid roomas põldudel vähe. Leib tuli ränga vaevaga. Kas inimesed ei põlenud noil kaugetel aegadel läbi? Maatöö ei anna ju kuidagi oodata. Loomad ei pea pühi, neil pole nädalavahetusi ega puhkust. Kui laudas on juba mõni asukas, tuleb tema eest vahetpidamata hoolitseda, iga loomapidaja teab seda. Tänapäeva vaates pidi läbipõlemise oht olema suur.

Pixabay

"Läbipõlemine" on siiski moodne mõiste. Kui pirn põleb läbi, tuleb see uuega asendada. Kui inimene põleb läbi... Noh, uut hinge ei saa kuskilt osta, tuleb ikka vana kuidagi korda teha. Vanasti polnud pirne, ainult pirrud, küünlad ja petrooleumilambid. Kui tuli kustus, läideti see uuesti. Ehk oli samamoodi ka inimestega? Ükski pird ega küünal ei põle "läbi", nad põlevad "ära". Kuniks tahti jagub, saab seda veelkord läita. Inimese olemus sõltub sellest, kuidas ta endast ja ümbritsevast mõtleb. Vanasti sai kõike parandada, ka hinge. Uut polnud ju kusagilt võtta.

Inimesed hoidsid varasemal ajal rohkem kokku. Mõlemas mõttes. Midagi ei saanud raisata, oldi pidevalt koos. Ruumikitsikus tingis ka selle, et inimesed ei saanud olla üksi. Füüsilise lähedusega kaasnes suurem emotsionaalne lähedus. Üheskoos saadi murest kiiremini jagu. Aga muresid jätkub alati, igal ajal, nii rehetoas kui eurokorteris.

*

Tihtipeale tekib tuju võtta kätte selline raamat, mille sisu üldse ette ei tea. Tuleb hoiduda tagakaanele trükitud kokkuvõttest (nõukaaegsed raamatud, mille kaanel kokkuvõtet kunagi ära ei toodud, on eriti tänuväärsed), teha raamat lihtsalt lahti ja asuda tundmatule teekonnale. Üllatused on garanteeritud.

Inimestega kipub olema samamoodi. Palju lihtsam on suhelda tundmatutega. Puuduvad eelarvamused, puudub enesekordamise hirm. Sõbrad on lemmikraamatud, mida ikka ja jälle lugeda tahaks. Tuttavaid on lihtsalt hea niisama sirvida. Aga tundmatud raamatud ja inimesed rikastavad vaimu.

Mõni lugemata raamat võib tuua suure pettumuse, igas inimeses pole ka kullatera. Seevastu meeldiva võõra seltsis võib veeta tunde. Võhivõõraga saab ju rääkida sellest, mida sõbrale ei tohi iialgi avaldada! Võõras võib aga osutuda nii huvitavaks vestluskaaslaseks, et silmaring ja silmapiirgi avarduvad.

*

Sellest pole midagi. Kus, kelle suust ma seda lauset varases lapseeas kuulsin? Ütles seda vanaema, tädi, mõni õpetaja? Ammu ununenud naaber? Ometi plingib see mu peas nagu majakatuli udusel merel, juhatab läbi lainete ja karide tuttavasse rahusadamasse.

Kõik ei õnnestu, nagu tahaks. Sellest pole midagi. Proovime veel, parandame, täiustame, alustame või otsast peale. Asjad veavad viltu. Sellest pole midagi. Sätime õigeks. Pangakontol ulub tühjus. Sellest pole midagi. Raha ei ole veel ilmast otsa lõppenud, küll kusagilt miskit pudeneb. Kaotusvalu ja lein rüüstavad meelt. Sellest pole midagi. Oleme tänulikud kõige hea eest, mis oli. Olgem ootusärevil kõige hea pärast, mis tuleb.

Esimeses klassis küsis õpetaja meilt, pisikestelt juntsudelt, kelleks keegi saada tahab. Mõni poiss ütles, et politseinikuks, paar tüdrukut unistasid õpetaja ametist. Kui järg minu kätte jõudis, ei osanud ma kosta muud, kui: "Kunstnikuks!" Mulle meeldis toona palju joonistada, pigem küll kritseldada – eriti rasvakriitidega. Kunstiandi mul kahtlemata polnud. Õpetaja ehmatas mu vastuse peale ära, tema praktikas oli see vist esimene kord, et üks jõngermann mõlgutab sellist maavälist tulevikuplaani.

Tegelikult ei unistanud ma millestki, ma ei teadnud, kelleks saada. Ei tea siiamaani. Sellest pole midagi. Pole tähtis, kelleks inimene saada tahab. Oluline on ära tunda, kes ta on. Noor tammepuu ei taha saada kaseks. Varblane ei unista sellest, et olla kotkas. Tähtis on olla "mina ise", luust ja lihast, ühes saba ja sarvedega. Kerge öelda, raske teha.

Aga mis siis saab, kui inimene ei tunnegi ennast ära, ta ei saa kellekski, ei leia õnne, armastust ega hingerahu, jääb lihtsalt ripakile maa ja taeva vahele nagu tühi võllanöör? Kui inimene ei taipagi, mis on tema missioon, eesmärk ja mõte? Elab nagu loom, sureb nagu loom? Mis tast saama peab, viimaks ikka tuhk ja tolm, nagu igast elusolendist.

Sellest pole midagi!