Laulupeo kõige kurvem laul

Kas juurteta saab õnnelik olla?

Tänavuse laulupeo „Iseoma” kõige kurvem pala kõlas poiste- ja meeskooride ühises esituses. See oli „Leib jahtub”, Andres Valkoneni ja Leelo Tungla igihaljas lugu. Mis teeb kurvaks? Laul on kirjutatud juba viiskümmend aastat tagasi, aga kõlab kui eile loodud. Mure, millest lauldakse, pole grammigi kergemaks muutunud, vastupidi!

Pixabay

Ajatult valus teemadering – lapsed võõrduvad kodust ja vanematest, peresuhted lõdvenevad või katkevad täielikult, kiirustavas maailmas kaotatakse juured. Kiirus, vaid kiirus, ei muud on hinnang moodsale elutempole, kus inimesed sebivad edasi-tagasi, teevad karjääri ja kummardavad edujumalaid, kuid tihtipeale perekonna ja kodutunde arvelt. Kummutil pildid reas, õlelill nende seas... Vanemad ootavad ja igatsevad oma lapsi. Nende jaoks on aeg hoopis seisma jäänud.

Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed... Linnupojad lendavad ikka pesast välja, neid ei saa kinni hoida, sest sinitaevas on nii ahvatlev ja pilved nõuavad püüdmist. Kodu jääb kitsaks. Seal on kõik vana, tavaline ja igav. Aga laias ilmas, suures linnas on kõik muutumises, liikumises, nii põnev! Kuidas seal endaks saad...? Kahtlane, kas juurteta võib üldse õnnelik olla. Just see tähtis küsimus, kust me tuleme ja kuhu kuulume, jääb sinna-tänna tormates liiga sageli vastuseta. Pole aega küsida, pole aega mõeldagi.

Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed? Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab... Jah, torkab otse südamesse. Tahaks lihtsalt kalleid inimesi näha, kuulda nende häält, teada, et kõik on korras. Muud polegi vaja. Kuid kodutee ununeb...

Leib jahtub, sest lapsed ei tule. Aga armastus ei jahtu enne, kui külmas hauas. No vähemalt matustele peaks lapsed ikka jõudma. Loodame!

Olemise kaks vastandlikku poolust

Lein muudab erilised inimesed tavaliseks

Ja võib-olla eksisteerib veel teinegi planeet, kus me kõik sünnime kolm korda koos kahest eelnenud elust pärinevate kogemustega. Ja võib-olla eksisteerib veel uusi planeete, kus inimkond sünnib iga kord ühe astme (ühe elu) võrra küpsemana. /.../ Meie muidugi siin Maal (planeedil number üks, kogenematuse planeedil) võime ainult päris ähmaselt taibata, mis juhtuks inimesega sellistel planeetidel. Kas ta oleks targem? Kas küpsus on üldse inimese võimuses? Kas ta võib seda saavutada kordamisega? Ainsana niisuguse utoopia perspektiivis oleks võimalik täie põhjendatusega kasutada mõisteid pessimism ja optimism: optimist on see, kes arvab, et planeedil number viis on inimkonna ajalugu vähem verine. Pessimist on see, kes seda ei arva.

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"

Tänavu lahkus igavikku üks kuulsamaid tšehhi kirjanikke Milan Kundera. Tema enim tähelepanu pälvinud romaan, tšehhi keeles kirjutatud, kuid esmalt prantsuse keeles 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" on paras paradoks. Juba pealkiri tõstatab küsimuse: kas kergus saab olla talumatu? Ja kui nii, siis mispärast muutub kerge olemine vahel raskeks talumiseks?

Aga enne, kui edasi targutan, pean ütlema paarsada sõna raamatu esimese eestikeelse trüki kohta. See ilmus 1992 ehk siis pehmelt öeldes vaesel ja segasel ajal. Mustvalge kaanekujundus (autor Matti Pärk) mõjub omaette mõistatusliku kunstiteosena – graafilisse džunglisse on põimitud koer, siga, jänes, linnud ja tankid. Tutvustav kaanetekst puudub täiesti, nagu ka ees- või järelsõna. Lugejat ei hoiatata ega meelitata kuidagi, lugema tuleb asuda omal riisikol. Tunnistan, et see mulle nende vanade raamatute puhul meeldibki. Ei midagi ülearust. Kaante vahele on pakitud ainult puhas autoritekst. Antud juhul Leo Metsari tõlkes.

Raamatu andis välja kirjastus Monokkel. Igati sobiv nimi, sest selle tihedalt kokku pressitud pisikese kirja lugemiseks läheb tõepoolest monoklit tarvis. Mis raamatule pilku heites veel silma jääb, on tagakaanele prosta sinise pastakaga lisatud hinnad. Justnimelt hinnad, sest esialgne "23.63" on maha tõmmatud ja "2.80" asemele kirjutatud. Võtame seda dokumentaalse kinnitusena 1992. aasta juunis toimunud rahareformi kohta.

Vorm üle vaadatud, asume sisu kallale. "Olemise talumatu kergus" on korraga erootiline ja filosoofiline romaan. Kõlab isuäratavalt nagu hapukapsas šokolaadiga. Peategelastena astuvad ette kaks truudusetut meest, kaks truudusetut naist ja üks truu koer. Just see haruldane omadussõna "truu" muudab koera surma mõõtmatult traagilisemaks inimeste surmast. Mis neist litsidest ikka leinata. Aga Kundera – ma pole siin küll ekspert – ei usugi vist inimeste truudusesse.

Pixabay

Ehk on asi selles, et inimesed kannatavad paratamatult igasugu luulude käes, millest kõige jubedam on muidugi armastus. Ikka otsitakse armastust ühe ja teise hõlma alt, vahel isegi leitakse, aga lõpuks on see kokku sama, mis tormituule jälitamine ja virmaliste küljes rippumine. Koerad ei armasta, nad hoiavad ja usaldavad. Usaldus on reaalsem kui armastus ja seda ma Kundera romaanist igatahes ei leidnud.

Tegelaste lõputu litsilöömise taustal laotub lahti Tšehhi (romaani kirjutamise ajal veel Tšehhoslovakkia) kurb lähiajalugu: luhtunud Praha kevad ja sellele järgnenud haritlaste tagakiusamine. Andekas arst pannakse aknaid pesema ja veoautot juhtima. Viimane amet talle surma toobki. Fotograaf, kes pildistas mässulisi, lõpetab moraalse laostumisega. Kaunis kevad jäi lühikeseks, suve tuli oodata veel paarkümmend aastat. Kõik ei jõudnudki ära oodata.

Erootika ja filosoofia, lihalik ja vaimne, kuidas neid kaht vastandlikku poolust ühendada? Või kas peabki? Kodanik X, olgu ta arst, keevitaja või prükkar, tahab ikka suppi ja keppi. Loomulik ju. Aga kui kõht on täis ja orgasmid saadud, jääb hing – või tont teab, mis järjekordne luulu kusagil kolba all – igatsema rahu, tarkust ja taevalikkust. Hing ja keha ei saa kunagi päriselt kokku, ehkki nad moodustavad ühe inimese. Nonde kahe poole vajadused on lihtsalt liiga erinevad.

Kerge on olemas olla, raske seda taluda. Praegugi tunnevad küllap paljud, et olevik pole kuigi roosiline ja tulevik on täiesti ettearvamatu. Mis kunagi tundus nii iseenesest mõistetav, ei ole seda enam. Segadus tekib kergelt, sest hing on õrn ja mõistus kipub kokku jooksma.

Kevad jõudis Prahasse suure viivitusega. Eks tuleb meilgi, siin ja praegu, oodata.

*

Nelikümmend aastat tagasi kirjutas Milan Kundera: "Enne kui meid unustatakse, muudetakse meid kitšiks. Kitš on ümberistumisjaam olemise ja unustamise vahel."

Nõustugem. Mis need graniidist hauakivid, valged leinakimbud, äranutetud silmad mustade prillide taga ja "puhka rahus" muud on, kui kitši ja klišeede paraad. Kaotusvalus inimesed klammerduvad järeleproovitud ja äraleierdatud kommete külge, sest millestki mõttekamast pole kinni haarata. Nõnda muudab lein ka erilised inimesed tavaliseks. See kehtib nii lahkunu kui ka hüvastijätja kohta.

Parem on tõesti olla unustatud kui lihtsalt olla.

Lihtsameelsus teeb elu lihtsamaks

Ilma enesepettuseta sureb ka lootus

Igal aastal toetavad eestimaalased miljonite eurodega kõikvõimalikke sulisid ja kaabakaid. Meedias hoiatatakse pidevalt petuskeemide eest, kuid vaesed lihtsameelsed lasevad endale ometi kärbseid pähe ajada. Parandan: ega nad väga vaesed olla saagi, sest rahasummad, mis kelmide saagiks langevad, on üllatavalt prisked. Inimesel on olnud piisavalt tarkust, et endale sääste koguda, aga kuhu kaob mõistus siis, kui kogu see hoolega teenitud varandus vabatahtlikult sulidele kanditakse?

Omaette petturite klassi moodustavad igat sorti soolapuhujad ja uhhuu-teadlased (mis kole sõna meie ilusas keeles!). Rahval raha jagub, kui seda „investeeritakse” isehakanud terapeutide energiaseanssidesse või kaardimooride nõuandlasse. Lihtsameelsuse pealt saab kõvasti teenida.

Sel mündil on ka teine külg, hoopis teise mustri ja läikega. Naiivsus toidab idealiste, kes pole ikka veel kaotanud usku paremasse tulevikku, õiglase riigi võimalikkusesse ja igavesse rahuaega. Meeleheitele peab järgnema natuke lihtsameelset lootust, muidu pole mõtetki elada.

Pixabay

Lihtsameelsus toob ellu rõõmu ja lohutust. Vaata vaid, mida teeb üks magus kallis mesi – puhkev armastus – inimeseloomaga! Süda tõuseb saapasäärest pilvepiirile, kõhus lendavad kirjud liblikad, vahel ka maipõrnikad, ja kirelained kiigutavad hõbepurjedega laevukest õnnesaare rannikul. Kui ilus on armunu maailm! Ja kui tobe...

Armunu on alati lihtsameelne. Ilma lihtsameelsuseta jääksid aga suhted loomata, lapsed sündimata ja kromanjoonlaste sugu oleks juba koos mammutitega välja surnud.

Pulmad ja matused on sarnased – mõlemale eelneb lihtsameelsuse puhang. Paljud surmahaiged loodavad ikka paranemisele. Viimasesse staadiumisse jõudnud vähk jätab ellu vaid ühe inimese sajast. Ometi loodab haige, et tema on see üks, tahtmata mõeldagi, et küllap kuulub ta siiski nonde üheksakümne üheksa sekka.

Surm ei säästa kedagi, aga loota tuleb, isegi kui lootus muutub vahel enesepettuseks. Teisi petta ei tohi, aga ennast võib. Eriti videvikus. Lihtsameelsus teeb vikatimehe saabumise pisut talutavamaks. Surmatunnil, vaikselt pimedusse vajudes, vaatab inimene ju ikka elu ja valguse poole.

P.S.

Kas lihtsameelsuse vastand on raskemeelsus?

Mis, meestel on tunded?! Mida nendega teha?

Mürgisest maskuliinsusest ja loomingulisest seemnepurskest

Naistepäeval tuleb rääkida meestest. Õnneks või kahjuks on loodus aga sättinud nõnda, et enamik inimesi on kas mees- või naissoost ja üks sugupool on teisega lahutamatult seotud, mistõttu jõuab see jutt lõpuks ikkagi naiste juurde.

Öeldakse, et mehed ei nuta. Õigemini: ei peaks nutma. See pole lihtsalt mehine. Pisarad reedavad valu, ahastust, meeleliigutust, tohutut rõõmu – ühesõnaga, tundeid. Ideaalne mees peab olema nagu Terminaator, priskete musklite ja terasest skeletiga üli-macho, kelle tuim nägu ei reeda ainsatki sisevärelust. Inimkond on iseenda välja mõeldud range mustvalge süsteemi ohver. Naine olgu niisugune, mees naasugune. Erinevusi ei lubata. Aga kuhu see mees siis oma tunded peab panema? Need on ju ikkagi olemas. Tundeid ei saa nupust välja lülitada ega pärasoole kaudu kanalisatsiooni lasta.

Kui lolli kombe pärast ei tohi oma tundeid vabalt väljendada, jäävad need sisemusse käärima ning võivad vallanduda agressiivses vormis. Halvimal juhul kasvab mees, keda on juba maast-madalast õpetatud õrnust varjama, armutuks jõhkardiks. Keegi pole ju öelnud, et mees ei või olla jõhker! Pealegi annab see jalgevahel kõikuv jublakas nii mõnelegi aadamapojale põhjuse pidada end maailma keisriks, kellele on paljugi lubatud.

Mehemeel kipub kergesti mürgiseks muutuma. Toksilise maskuliinsuse äärmuslik näide on toosamune sõjakurjategija, kes praegu Kremlis peremehetseb. Iga sõna ja liigutus, mille ta maailmale edastab, väljendab vaid üht: ma olen tõeline mees, naistemagnet, superkangelane, antifašist, uhke homofoob, lödipükside hirm, läbinisti hea ja õiglane, sest minu käes on võim!

Praeguses vene valitsuses, millel pole presidendi kõrval nagunii mingit reaalset jõudu, istub üle 30 isiku, kellest vaid kolm on naised. Üks neist tegutseb parajalt "pehme" ala peal ehk kultuuriministrina, ülejäänud kaks on asepeaministrid, kelle roll riigijuhtimises jääb seaduse tahtel väga tagasihoidlikuks (tegelikult: olematuks). Kremlis saab võim kuuluda vaid mehele. Kes oli viimane naissoost vene valitseja? Uskumatu küll: Katariina II (suri 1796).

Võimukandjate mürgine maskuliinsus on läbi ajaloo toonud maadele ja rahvastele otsatult kannatusi. Kristlaste jumalgi on meessoost. Kui kirikurahvas kummardaks Taevaisa asemel Taevaema, oleks vähemalt kolm ristisõda pidamata jäänud. Piiblijumal jagab armu alles pärast seda, kui ta raevutsedes ohtralt tuld ja väävlit maa peale pildunud. Jumal-isa õiglust ja armu ülistades on õigustatud kogu meessoo sõjakust.

Jah, elu kipubki olema ebaõiglane, aga ebaõiglus sünnib ikka läbi inimeste. Loomad ei pea viha, linnud ei sõdi, rästikud ei nõela niisama. Nad elavad vastavalt instinktidele, loomuseaduste järgi. Inimene seda ei tee. Temas on liiga palju tundeid, üks segasem ja kirjeldamatum kui teine ja nende pagana tunnetega, mida on parem jätta üldse nimetamata, ei osata toime tulla. Kuidas pääseda kannatustest, mida inimesed (mitte tingimata mehed) üksteisele põhjustavad? Appi tõttab Schopenhauer.

*

Arthur Schopenhauer (1788-1860), keda on hüütud ka Frankfurdi erakuks, polnud siiski nii üksildane ja külm tüüp, nagu teda vahel kirjeldatakse. Teda on peetud lausa naistepõlguriks, sest ta kirjutas naissoost üleolevas toonis, umbes nii, et naised saavad oma lapsikuse tõttu lastekasvatamisega hästi hakkama ja naise loomuses on mehele alluda. Samas tõstis ta esile naiste üldist empaatiavõimet. Need seisukohad polnud omas ajas midagi erakordset.

1859. aastal ilmus Schopenhaueri ukse taha noor naksakas skulptor Elisabet Ney, kes tahtis kuulsa filosoofi marmorisse raiuda. Esialgu saatis 71-aastane Schopenhauer naise pikalt, kuid mõningase veenmise järel soostus ta ikkagi poseerima. Kui Elisabet Ney asus savitükist filosoofi büsti voolima, muutus vanamees aina soojemaks ja sõbralikumaks (tema nõrkus noorte naiste vastu oli üldtuntud). Schopenhauerit vaimustas naisskulptori anne, energia ning iseseisvus.

Ilmselt ei teadnud ta seda, et Ney oli väga eneseteadlik naine, kes armastas kleitide asemel meestepükse kanda, keeldus tegemast lihtsaid kodutöid ja ka ratsutas mehe moodi, mõlemad jalad jaluses (nooblid naised ratsutasid muidu külgsadulas). Abielludes ei võtnud ta mehe perekonnanime, mis oli tol ajal samuti väga ebaharilik.

Kui savitoorik sai valmis, lõi Ney selle põhjal valge marmorkuju, mis olevat ka Schopenhauerile väga meeldinud. Vana filosoof ei kommenteerinud otsesõnu, kas kohtumine Neyga muutis mingilgi määral tema suhtumist naistesse – küllap mitte –, kuid kahtlemata leidis tema viimasel eluaastal kinnitust see, mida ta oma esteetika-alastes tekstides oli kirjutanud: ainus väljapääs kannatustest peitub kunstis.

*

Meestega võrreldes on naised loonud vähe klassikalisi meistriteoseid, olgu siis muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Põhjuseks pole tingimata see, et mehed ei ole lasknud naistel kunstiga tegelda. Andekaid loovaid naisi on teada juba antiikajast: Sikyoni Kora, Anaxandra, Timarete, Sappho jt. Naised jäävad oma loomingus tihti tagasihoidlikumaks, nad ei näita kõike välja ega võta tarbetuid riske. Kuid kunst nõuab tihti riski ja ambitsiooni.

Kunst on läbi aegade olnud üks kahest aktsepteeritud suurest teest, mille kaudu mehed saavad oma tundeid väljendada. Teine tee on sõda. Looming ja häving kuuluvad kokku, ent mõistagi ei saa need koos ja korraga eksisteerida. Tõsi – luues võib hävitada vana tõde, vana korda, vana maailma. Siiski on kunst ennekõike sigitamisakt, loominguline seemnepurse.

Kõik see hea ja halb, ilus ja kole, kerge ja raske, mis mehe hingele koguneb, vallandub sümfooniate ja romaanidena, traviatade ja monalisadena. Käärinud tunded plahvatavad teatrilaval näitemängudena, paberil luuletustena, kitarrikeeltel lauludena. Kunst on päästnud miljoneid mehi emotsionaalsest kriisist ja omaenda tunnete all lämbumisest.

Hingega ja hingeta

Naeratus on ainulaadne meistriteos, murepisar mõttetu klišee

Mulle on viimasel ajal hakanud meeldima üks ilus sõna: hingehoidja. Tartu Ülikooli kliinikumi lehelt võib lugeda järgmist: "Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest.” Hingehoidja hoiab hinge. Hoidmine tähendab hoolitsemist, aga ka säilitamist, säästmist, heas ja halvas mõttes kinni pidamist. Hoitakse hästi, hoitakse kurja eest.

Hingehoid kuulub küll ristiusu juurde, kuid paganad teadsid juba ammu enne Kristuse sündi, kui tähtis on hinge hoida, toita ja harida. Maailm on ju hingi täis. Igas puus ja kivis, jões ja mäes, loomas ja linnus, lilles ja seenes peitub mingi elukübemeke, mida erinevad rahvad erisuguste sõnadega tähistavad: hindudel praana, hiinlastel qi, muinasegiptlastel ka, jaapanlastel tama/mitama, antiikkreeklastel psyche (sealt tulebki psüühika!).

Pixabay

Hing on igivana läänemeresoome sõna, mille juured võivad ulatuda ka sügavamale soomeugri kihistusse. Soomeugrilased usuvad üldiselt, et inimeses tegutseb vähemalt kaks hinge. Üks neist – kinnishing – kuulub lahutamatult keha juurde, see on "mina", mis sureb koos ihuga. Teine – irdhing – võib kehast väljas käia, eriti une või haiguse ajal. Kui hing ei leia enam õiget teed tagasi kehha, peab teadja ehk šamaan teda aitama. Šamaan on ürgne hingehoidja, kes toimetab peamiselt küttide-korilaste kultuurides, ta on preester ja ravitseja ning vahendaja inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kui inimene sureb, rändab irdhing uude asupaika. Ta võib alustada uut elu näiteks kuuse, puraviku, sipelga või oravana. Või koguni kaljurahnuna. Mõned budistid usuvad, et inimene võib järgmises elus sündida ka jumalana. Jumalad ei ole budismis siiski kuigivõrd tähtsad, nad pole väärt isegi kummardamist, ja kõige parem on sündida ikka inimesena, kes kõigist maailma olenditest ainsana võib jõuda nirvaanasse. Nirvaanale on antud palju tähendusi, kuid lepime siinkohal ühega neist: nirvaana kui absoluutne kõiksus.

Obiugrilaste (hantide ja manside) meelest on naisel neli hinge, mehel aga viis. Iseenesest loogiline, sest mehel on ju viis jäset. Mehele ainuomane hing kannab loomisjõudu, see avaldub potentsi ja sigivusvõime, aga ka füüsilise vastupidavuse kujul. Tänapäeva teadlased kasutavad mehe hinge kohta natuke teistsugust sõna: testosteroon. Kuna mehel on rohkem hingi, on tal neid ka raskem taltsutada. Viies hing kipub olema metsik, ta ei allu kergelt inimtahtele. Mehe hingel on sarved, sõrad ja kihvad.

Kes hingab, see elab. Aga leivatükist ja veesõõmust ei piisa, et hinges püsida. Inimhinge imelisim omadus on kahtlemata loovus. Võime luua, teha eimillestki midagi ja tekitada kaosesse korda näib lausa jumaliku väena. Igaühel seda väge muidugi pole. Kunst aitab samuti hinge hoida. Kunst kõige suuremas, üllamas tähenduses. Inimene suudab jutustada lugusid, luua kujundeid ja kujusid, sättida helid oma tahtmise järgi sellisesse erilisse süsteemi, millele on antud nimeks muusika. Looja poetab teosesse killukese oma hingest, teisiti ei saa ega tohi. Siiski juhtub küllalt sageli, et looja loob vaid inertsist või tellimuse peale. Teos ei puutu hingega kokku, mistõttu muutub see lihtsalt üheks kiiresti tarbitavaks tooteks nagu tikk topsis või peldikupaber.

Raske on tunda moodsas muusikas hinge. Aga kui maailm on tulvil hingetut muusikat, siis tähendab see, et neid loovad hingeta muusikud. Säärane muusika leiab miljoneid või lausa miljardeid kuulajaid, mis tähendab, et need kõik on ju hingetud inimesed! Kas selles mõttekäigus on viga? Loodan, et jah. Hirmus oleks elada miljardite hingetute olendite seas, zombide planeedil.

*

Kes poleks tundnud, kuidas mure tahab hinge seest võtta. Valuga ei harju kunagi. Inimhing peab kannatama, sest ta on alati õrn. Nutetakse selle pärast, mille pärast on nutnud juba miljonid inimesed enne meid. Pisar on klišee, mis kordub igas eluloos. Jama, totaalne jama! Vahel võiks olla ka originaalne. Vahetada nutt naeru vastu. Raske on olla originaalne, nii pagana raske. Aga pisarad on ju mõttetud.

Naeratuse loomiseks tuleb tööle panna vähemalt kümme näolihast. Osadel neist polegi muud otstarvet, kui naeratuse tekkele kaasa aidata. Muide, kulmukortsutamiseks läheb vaja kõigest kuut lihast. Naeratamine nõuab rohkem kui pahurdamine. Iga naeratus on meistriteos, ainulaadne ja kordumatu. See ei sünni vaevata.

Meistriteostes peitub alati väike mõistatus. Miks Mona Lisa ikkagi naeratab? Selle üle on juba viissada aastat pead murtud. Leonardo da Vinci alustas „Mona Lisat” tellimustööna. Jõukas Firenze kaupmees Francesco del Giocondo soovis, et kuulus kunstnik tema naise maalil jäädvustaks. Leonardo pusis maali kallal pea kakskümmend aastat, oma surmani. Sumeda naeratusega „Mona Lisast” sai Leonardole kinnisidee. Töö jäigi tellijale üle andmata. Pole vaja pikalt juurelda, miks nii läks.

Leonardo pani sinna oma hinge.

Armastus on tugev nagu surm

Ränk teekond õigluseni

Kus on inimesi, seal on saladusi. Igaüks peidab hinges midagi, mida ta kellegi teisega ei jaga. Absoluutselt igaüks! Seetõttu pole hirm kellelegi võõras. Kujuta ette, mis juhtub, kui su kõige suurem ja vastikum saladus päevavalgele ujub! Mida see sinuga teeks? Kuhu sa läheks, kes sa oleks? Kui loor saladuse eest maha rebitakse, pole inimene enam see, kes ta oli enne. Saladus on meie identiteedi tähtis komponent. Me kaotame selleta oma näo.

„Poiss, kes mängis madudega”, lk 17

Kui olin raamatu "Seal, kus näkid laulavad" kirjutamisega lõpusirgele jõudnud, teadsin kohe, et see lugu ei jää üksipäini, tahtsin talle seltsiks kolm venda luua. Kokku neli raamatut. Miks neli? Noh, see on mu lemmiknumber. Igal toal peab olema neli nurka, ilmakaari ja aastaaegu on kah neli. Aga neljapäeviti ma raamatuid ei kirjuta, sest neljapäev on juba ammust olnud paganate pühapäev, mil tänatakse Thori ja Taarat. Häid muusasid samuti.

Muusadega on mul üldse vedanud, nad on minu vastu uskumatult helded. Vahel näitavad kapriisset külge ka. Algselt plaanisin oma põnevuslugudes käsitleda hirmu erinevaid põhivorme (Fritz Riemanni järgi on neid täpselt neli), aga muusad segasid vahele. Nüüd ma ei teagi, millest mu raamatud tegelikult räägivad. Kättemaksust, õiglusest, hullumeelsusest? Või igipõlisest hea ja kurja võitlusest, nagu muinaslugudele kombeks? Jah, küllap seda kõike. Aga endalegi üllatuseks pean tunnistama, et mu neljaosalise põnevussaaga seob tervikuks too vana ja äraleierdatud, ent täiesti vältimatu teema – armastus.

Pixabay

Saaga keskmes on kaks inimest, mees ja naine, kes otsivad seda, mille järele nende hing kõige rohkem puudust tunneb. Mees otsib tõde, naine armastust. Mees on politseinik, pühendunud ja väsimatu, kuid samas alatasa kõhklev tõeotsija. Naine on iseteadlik sireen, kes januneb armastuse ja läheduse järele, ta on seda naeruväärselt paljude aadamapoegade hõlma alt otsinud ja ikka pettunud. Mees ei usu enam tõe ja õiguse võimalikkusse, ta on liiga palju haiget saanud. Aga naine usub endiselt armastusse, see teda erksana hoiabki.

Mõlemad kulgevad oma kurvilisel eluteel, vahel päris lähestikku ja rööbiti, kuid nad ei pööra teineteisele kuigivõrd tähelepanu. Ühel tuulisel kevadpäeval nende teed ristuvad. Kaks õnnetut inimest saavad kokku. Ja mis juhtub? Nad saavad õnnelikuks! Vähemalt natukeseks. Mõneks nädalaks või nii.

Naine usub, et on viimaks leidnud armastuse. Aga mees pole veel oma tõeni jõudnud. Ikka lipsab see sindrinahk käest. Mees peab endaga ära leppima. Enda ja jumalaga, keda ta noorukipõlvest saati on usaldanud, kuid kes teda elu raskeimal tunnil ei aidanud. Kas õiglus võidab? Kas armastus võidab? Või tuleb vana surm ja peab lõikuspidu?

Ma poleks tubli pagan, kui ei sirviks aeg-ajalt piiblit. Nii paberil kui ka virtuaalselt. Isegi sarvik peab tunnistama, et too mütakas antiikkirjanduse tähtteos sisaldab palju vägevaid mõtteteri, millest võrsuvad üha uued põllud ja metsad. Piibli kuuekümne kuue raamatu seas on üks, mille üle teoloogid juba sajandeid pead murravad. Kuidas see piibli pühade kaante vahele sattus? Kelle tahtel, miks? Mis sõnumit see ilmselgelt lihalikku armastust ülistav kirjapala kannab? Vastuolu teiste piiblitekstidega on ilmne, lausa kuratlik. Jutt käib Ülemlaulust (paljudes keeltes ka: Laulude Laul).

Ülemlaul on suuremalt jaolt pulmasalmide kogu, veelgi täpsemalt peigmehe ja mõrsja kahekõne, ülevoolav ja eufooriline verbaalne tiivaripsutamine. Mõned nopped: "Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi, seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! - Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus. Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige! - Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest. - „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind. Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures! Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!”

Minu lemmikmõte pärineb aga Ülemlaulu lõpust, kaheksandast osast, kus üks armunu ütleb teisele: „Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm.”

Elu on sulgkaallane, surm raskekaallane. Poksiringis jääb elu surmale alati alla. Aga nüüd (fanfaarid, palun!) astub kaalule armastus. Numbrid ei valeta, armastus on täpselt sama raske kui surm. Nad on võrdväärsed vastased.

Mees, tõeotsija, ei leia kuidagi rahu. Ta peab pöörduma tagasi minevikku, olgu rännak nii vaevaline kui tahes. Ta peab ripakile jäänud otsad kokku sõlmima, muidu ei ole tal ka tulevikku. Naine on nõus ootama, kuid korraga satub ta silmitsi hullunud mõrvariga, nagu varemgi, nelja aasta eest. (Jälle see 4!) Ka mees satub kirjeldamatute ohtude keskele. Aga ta on ju sellega harjunud. Juba lapsena otsis ta sooservast rästikuid ja mängis nendega. Poiss, kes mängis madudega... Mida ta nüüd kavatseb?

Surm tõstab oma mustad poksikindad ja võtab sisse ründepoosi. Ka armastuse punastesse kinnastesse pistetud käbarad kihelevad. Ta hingab sügavalt sisse. Kõlab kellalöök. Matš algab. Kumb jääb nüüd peale, surm või armastus? Viigiga ei lepita, kindel laks.

*

„Poiss, kes mängis madudega” on lugu sellest, kui ränk võib olla teekond õigluseni. Vahel nõuab tõde ohvreid, seetõttu on lihtsam elada valedes. Lihtsam on pöörata pilk kõrvale, kui näeme ülekohut. Uppuja päästmine jäägu uppuja enda mureks, eks ole? Aga karma eest ei põgene.

Kirjutan tihti väga tõsistel ja rasketel teemadel, nagu koduvägivald, uimastisõltuvus, homofoobia ning omaste hooldus. Seekord kirjutan muuhulgas laste ahistamisest. Ometi on mu raamatud mänglevas stiilis ja kergelt iroonilises, peaaegu lustakas vormis. Ei tea, kas nii üldse kõlbab? Aeg-ajalt tunnen sellepärast isegi väikseid süümekaid.

Kuid kirjutamine, nagu igasugune looming, kätkeb endas ikka riski. Teema võib olla jube, lausa ohtlik, kuid samas on põnev sellega omal moel manipuleerida. Närv tahab kõditamist ja veri nõuab adrenaliini.

Ka mina mängin madudega.

Loe veel:

Laibad on rasked

Kuida võiksin ühekorra suurt luua, kui ma suurt armastust ei ole tunnud?

Oskar Lutsu "Soo" on unustatud kirjanduspärl, mis väärib taasavastamist

Tsaariaja lõpp tõi Eesti kirjandusse peotäie pärleid, mille sära pole endiselt tuhmunud. Kas on võimalik ette kujutada kodumaist teatrit, kui poleks Kitzbergi "Libahunti" (1912) ega Vilde "Pisuhända" (1913)? Tuglase "Popi ja Huhuu" (1914) küündib lausa maailma novellistika tipptasemeni. Selle perioodi luuleparemikku sisustavad Suits ("Kerkokell", 1913) ja Under ("Ekstaas", 1917), Juhan Liivi viimased ja Ernst Enno esimesed luuletused. Varakult, vaid 34-aastaselt lahkunud Jaan Oksa emotsionaalsed, omamoodi mässumeelsed novellid, millest vaid väike osa ilmus kogumikus "Tume inimeselaps" (1918), on paraku unustusse vajunud. Sama saatus on tabanud ka Lutsu "Sood" (1914), ehkki saatus võib ju pöörduda...

"Soo" on Oskar Lutsu teine proosateos pärast "Kevadet". Üle pika aja anti see taas uustrükina välja, stiilses kujunduses, järjehoidjaga ja puha. Eelmine kordustrükk ilmus juba õige ammu: 1953. Samal aastal lahkus Luts siitilmast. (Ei saa ütlemata jätta, et ta pidas vastu paar-kolm nädalat kauem kui vana mõrtsukas Stalin.) Miks vahepeal "Soo" väljaandmist vajalikuks ei peetud, on raske öelda. Ehk oli teose väärtus vastsete põlvkondade silmis langenud? Jäme eksimus! "Soo" on endiselt kõnekas, eriti mõistmaks tsaariaja lõpuaastatel toimunud nihkeid Eesti külaühiskonnas.

Teose peategelane on noor kunstnik Toomas Haava, kes Pariisist naasnuna hulgub jälle kodumail ja seab täditütre pööningul sisse oma "ateljee". Kui ta satub kogemata kombel teispool sood asuvas majakeses elava tahumatu tüdruku Metskassi juurde, algavad sekeldused, mis võtavad noormehe jaoks lausa ohtliku pöörde. Püssid pauguvad, haavlid lendavad ja laukad korisevad...

Lutsule heideti eluaeg ette seda, et tal puudub fabuleerimisoskus ehk tema teostes pole korralikku lugu. "Sooga" tõestab Luts vastupidist. Põnev sündmustik ja pingeline tegevus – kaasahaarava teose saba ja sarved – on siin täiesti olemas, jutustuses pole ainsatki ebamäärast komponenti ega liigset tegelast, ei valgu see lugu üle ääre ega jää põhja peale hapnema. "Soo" rahuldab ka põnevuskirjanduse austajaid, ehkki kõikvõimalikke krimkasid ja kõhedikke ilmub niigi hunnikute viisi (andku jumalad andeks, minagi olen neisse hunnikutesse oma rasvase jao kühveldanud!). Nagu Lutsu puhul ikka, tegutsevad "Soos" ilmekad tegelased, ehkki vast mitte nii värvikad nagu "Kevades", "Tagahoovis" või "Vaikses nurgakeses". Värvigammast olulisem on aga karakterite elulisus, võrratu ehedus, mida igal leheküljel saab tunda.

Sarnaselt Toomas Haavaga suundusid mõnedki Eesti kunstnikud 20. sajandi alguses õppima või niisama logelema välismaale, peamiselt Prantsusmaale. Samal ajal hakkasid nooreestlased energiliselt reformima Eesti kultuuri, mille eesmärk kajastus kristalselt Gustav Suitsu üleskutses: "Jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks!". Rahvuslik ärkamine oli toimunud, nüüd tuli ka suur ja särav Euroopa kuidagiviisi nõgisesse talutarre tuua. Eestimaal alustasid esimesed kutselised teatritrupid, kõrgemat haridust (ehkki mitte veel ülikooli tasemel) hakati andma ka naistele.

"Soos" esindavad uusi trende arglik ja lihtne talupoiss Jannu, kel on kindel plaan näitlejaks saada (ta kirjutab ka agaralt luuletusi), ning preili Martinson, kelle linlik haridus ja peened kombed on teravas kontrastis tema koduküla endisaegsete kommetega. Neil, kes uute tuulte järgi purjetavad, pole kunagi lihtne. Aga Toomas – olgugi et muidu üsna sümpaatne 29-aastane noormees – ilmutab kolkaküla asukate suhtes selget silmakirjalikkust. Jannu luuletusi peab ta kunstiliselt küündimatuiks ja tema unistust näitlejatööst naiivseks. Tooma arvates peab Jannu jääma kodukülla ja tegema ausat mehetööd. Ta ise pole aga sugugi nii andekas kunstnik, nagu ennast paista laseb. Toomas on samasugune madalat päritolu poiss nagu Jannu, ent ilmas ringi rännanuna on tal põhjust nina püsti ajada ja rind kummi lüüa. Tema on ikkagi teistest parem!

Ka preili Martinsoni põlgab ta ära. Miks parajalt sakslik, kuid ikkagi heatahtlik neiu talle ei sobi? Näha on, et Toomal pole tegelikult sellist hariduslikku pagasit ja avarat silmaringi nagu preilil. Noormees kardab talle alla jääda. Kui preili võtab arutluse alla naiste õigused, mis oli tol ajal kõikjal Euroopas kuum ja vastuoluline teema, kukub Toomas temaga vaidlema. Mees ei saa ikka naisega võrdne olla, leiab noor kunstnik. See seisukoht ei kõiguta siiski preili Martinsoni kiindumust põikpäise Haava-härra vastu. Aga huvitav küll: vaidlused naiste õiguste üle ei ole enam kui sada aastat hiljemgi vaibunud. Ja endiselt näib, et just vähem haritud mehed kipuvad nägema kõrgemalt haritud naistes eksistentsiaalset ohtu iseendale. Ühest küljest loogiline, teisalt kurb.

Toomas veetleb naisi kõigist iseloomuvigadest hoolimata – sest tal on võime naisi lõuendile põlistada. Täditütar Liis ja Hilda, see Metskass ei jää noormehe võludele immuunseks. Aga Liis on juba abielunaine ja Metskassi ümber tiirleb lausa kaks peigmeest, Jannu ja Madjak. Viimane neist on tugeva kondiga jõhkard, kes ei kohku ka mõrtsukatöö ees, et ainult oma tahtmist saada. Vägivaldne mühkam, kellele on naisi vaja ainult ülearuse testosterooni väljavalamiseks. Madjakuga seoses toob Luts sisse järgmise kõneka teema, mis on kahjuks tänini päevakorral: koduvägivald. Kuidas pääseda vägivaldse mehe eest, kellele kurta, kuhu minna? Häid lahendusi nagu ei paista. Madjakuga silm-silma vastu sattudes avalduvad Toomas positiivsed jooned: julgus, põhimõttekindlus, aga ka vembumehelik kujutlusvõime. Ja viimaks: õiglane omakohtumees ja kättemaksuingel.

Teose algne pealkiri oli "Kirjutatud on..." - viide pühale sõnale, piiblile. Teise Moosese raamatu kahekümnendas peatükis loetletakse muu hulgas üles kümme käsku, mida tubli usklik täitma peab. Jumalasõna ütleb selgelt: "Sa ei tohi tappa!" Aga kui muud üle ei jää? Armastuse pärast võib ju ikka tappa, sest Jumal on armastus. Või ei tohi ka sedaviisi?

Lutsu usulised mõtisklused jäävad sageli tähelepanuta, teatakse teda ju ikkagi kui humoristi. Tema tegelased ei ole aga jumalakauged paganaidud, sügaval sisimas pesitseb neil ristiinimene oma valuliku elutunnetuse ja moraalsete dilemmadega. Kes tahab Lutsu teisest küljest tundma õppida, võiks üle lugeda selle "Kevade" katkendi, milles Arno Tali näeb nägemust Jeesusest. (Filmis midagi sellist polnud ega saanudki olla.)

Soo – antud juhul ühe ilusa järve kinnikasvanud osa – mängib keskset rolli inimlike ja taevaste kapriiside virvarris. Ta on nagu müütiline elukas, mingi määratu koletis, mis enamasti tukub, kuid võib vahel ka üles ärgata, kui mõni inimene ta turjal tallama satub. Soo on ettearvamatu, mitte otseselt vaenulik, kuid harva sõbralik. Teda ei saa vangistada ega taltsutada, temaga koos tuleb lihtsalt elada. Aga kui talle mõni saladus avaldada – neid patuses inimhinges ikka leidub –, siis hoiab ta seda truult aegade lõpuni.

*

"Soo" uustrükk anti välja lihtsal põhjusel: viimaks on selle põhjal valminud ka film. Aga jummal teab, millal need helendavad kaadrid viimaks kinolina hellitama pääsevad. Kohati mõjubki raamat filmi reklaambrošüürina – kenad fotod võtteplatsilt annavad aimu, mis publikut ootab. Kusjuures raamatu kirjastaja, müüja, filmi tootja ja kinoketi omanik kuuluvad sama ettevõtte alla. Nimetagem seda kapitalistlikuks totalitarismiks. Ent kui film aitab "Soo" unustusehõlmast tagasi tuua, on ju kõik ornungis.

Kiiduväärt, et toimetuskolleegium on jäänud truuks algsele trükile ning lutsulikku teksti ei ole hakatud ÕS-iga jõhkralt hööveldama. Mõnus murdekeelsus ja kohatine grammatiline "vigasus" rikastab ilukirjanduslikku keelt.

Lutsu rehabiliteerimine on aga endiselt pooleli. 1939. aasta kirjandusõpikus öeldi: "Lutsu ei saa üldiselt hinnata siiski kõrgemalt kui rahvakirjanikuks". Paarikümne aasta eest ilmunud kirjanike leksikonis ei peetud Lutsu üldse omanimelise peatüki vääriliseks. Paraku on populaarsus mõne kirjatundja jaoks endiselt kuritegusid raskendav asjaolu. Oh, kui raske on teha vahet rahvalikkusel ja matslikkusel! Aga peen maitse – vaat selle tunneb kohe ära, see lausa kargab halli massi seast esile ja õnnistab erudeeritud ajuollust.

Luts ise nentis tagasihoidlikult: "Suuri ja raskeid raamatuid ma kirjutanud ei ole ja ei tahagi kirjutada. Mis tarvis uhkeldada?" Ka "Soo" pole suur ega raske, kuid seevastu on ta mitmekihiline nagu kapsapää. Teos, mille tiitellehel seisab ujedavõitu žanrimääratlus "novell" (pigem ikka jutustus), peidab erinevaid ladestusi, igaühele midagi. On, mille üle arutleda ja kellele kaasa elada. Loodetavasti toob kadunud poja tagasipöördumine lugejatele hulgaliselt rõõmu. Jätkugu seda vähemalt sajandiks.

*

Aur, niiske ja külm nagu ärmatis, heljub soo pinnal. Kaugemal eksivad viirastuslikud varjud. Kelle varjud te olete, eksivad mehikesed? Või ei olegi teid; olete ainult minus eneses? Jaa, aga kelle läkastav kurk see on, kes sääl praegu röginaga ümbrust täidab? Mis? Kõik minus eneses?

Tuuleluule varjude huulil

Kallis laupäeva hilisõhtu. Luuletan. Kes ütles, et värsis peatub aeg ja salmis peegeldub igavik? Ei. Seal, kus luuletatakse, hakkab kell nagu nõiaväel kiiremini tiksuma. Juba kipub peale südaöö. Öö süda lööb kiirelt nagu armunul. Seepärast ongi öö armunuid täis.

Ajurakud on tühjaks lüpstud, ei tule sealt enam ridagi. Teen akna lahti. Tavaliselt kumab edelakaares kauge linn, aga seekord on sünged sametised pilved taeva kinni katnud ja valguse eemale tõrjunud. Siin-seal helendavad siiski üksikud valged viirud otsekui vahused lained otsatul ookeanil.

Kesköise tuule müha. Imelik, ma polegi varem tähele pannud, kui kaunilt tuul ööpimeduses kõlab. Ja kui ilus ta välja näeb! Päeval on ta alati nähtamatu, kuid sügavate sügisvarjude vahel muutub ta silmaga haaratavaks.

Korraga on ta kõikjal. Vuhinal lendab ta üle nurmede, soode ja kinkude. Tilistab igat latva, mis talle ette jääb, mängib laiades poolpaljastes võrades nagu harfil. Piisab ühest puudutusest - ja laaned laulavad. Ta on kõikjal. Kogu maa kuulub talle. Tuule maa.

Pixabay

Tuul on kõikidest muusadest üllaim ja heldeim. Ta paneb varjud luuletama. Ka poeedid saavad pärast surma varjudeks. Enamik inimesi muutuvad tuhaks, tolmuks ja kõduks, aga luuletajad - nende saatuseks on elada edasi varjudena kuuskede, konnade ja inimeste keskel.

Kas keegi mäletab veel Betti Alverit? Tema luuletas tuulelastest, kes lendavad üle aegade Assamalla. Debora Vaarandi käis tuulevalgel. Gustav Suits reisis risti ja põiki läbi Tuulemaa. Juhan Liiv aga kõneles tuulega:

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.

Ernst Enno kuulis tuult nutmas:

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna...

Ja ometi teadis Anna Haava, et

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela -
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda pead sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Aga kui see pole tuul, kes sunnib luuletama ja tõde ilmutama, siis kes...?

Ilma tuuleta ei oleks häält ega laulu. Laulupidu on maru, metsik taifuun, mis ei purusta, vaid ehitab. Ehitab usku oma rahvasse ja keelde. Selle maa keel võiks laulutuules taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Eks ju?! Või on juba liiga hilja?

Tuul käib ikka läbi kopsude, hällist hauani. Viimane hingetõmme on viimane tuuleiil. Pole elu ilma tuuleta.

Minu arm ei parane

Tosin tähelepanekut laulupidude kohta

1. Parmupillihullus

See oli vist paar aastat tagasi, kui raadiouudistes hõigati välja, et 2019. aasta laulupeo teemaks on "Minu parm". Kikitasin kõrvu ja sügasin kukalt. Kas tõesti on valitud see punaste silmadega piniseja, kes valusasti hammustab ja karjaloomad hulluks ajab, laulupeo maskotiks? Või pannakse laulu sisse meile nii hingelähedased joodikud? Eestlased on ju vinge joomarahvas, keda lätlasedki lõputu janu eest kiidavad. Aktsiis ja lauluviis riimuvad kah kenasti.

Aga küllap on see ikka vihje parmupillile, mõtlesin lõpuks. Piniseva-sumiseva parmupilli kõla annab paljudele rahvaviisidele selle õige mineku. Oh seda pettumust, kui selgus, et suure juubelipeo lipukirjaks on siiski "Minu arm"!

Pixabay

2. Armistunud rahvas

Nagu teada, on "arm" eesti keeles kolmepalgeline sõna. Koorik haava peal, halastus ja sügav kiindumus. Ajalugu pole meid hellitanud, vaid ikka peksnud ja pussitanud. Eestlased on armiline rahvas. Mõned armid ei parane kunagi. Neid nimetatakse monumentideks. Armid meenutavad meile, mis maksab paar aastakümmet vabadust.

Armu paluda ja armu anda on ühtviisi raske. Sageli võimatu. Ent just arm rajab kuldsillutisega tee andestamisele ja leppimisele. Seda teed rajatakse harva, veel harvem käiakse läbi. Uhkus on tugevam kui halastus.

Aga armastus, kuhu see jääb? Ei hakka siin Tammsaaret trööpama, tema tööst ja armastusest on padratud juba piisavalt. Armastus tuleb siis, kui on õige aeg. Kui üldse tuleb.

3. Deutschland, Mein Lieben

Saksa romantik August Heinrich Hoffmann von Fallersleben kirjutas 1841. aastal kaks luuletust, "Das Lied der Deutschen" ja "Mein Lieben". Neist esimene sai Joseph Haydni viisi peal Saksa hümniks. Teine aga inspireeris Lydia Koidulat kirjutama luuletust "Mu isamaa on minu arm". Tahame või ei, Eesti laulupidude ja laiemalt kogu rahvuskultuuri sammastik toetub Saksamaalt imporditud vundamendile.

"Mu isamaa on minu arm" kanti esmakordselt ette esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus. Koidula teksti viisistas Aleksander Kunileid, ebaõiglaselt lühikese eluteega helilooja, keda võib pidada rahvusliku muusika pioneeriks. See "Minu arm", millega tänapäeva laulupidusid enam ettegi ei kujuta, sündis aga Venemaal sõjapaos viibinud Gustav Ernesaksa peas ja südames 1944. aasta märtsis. Loetud päevad hiljem pommitati Tallinn puruks, põles ka eestlaste püha kultuuritempel Estonia.

Kui Lydia Koidula põrm 1946. aastal Peterburi Kroonlinna kalmistult üles võeti, aurulaevaga kodumaale toodi ja Tallinnasse Metsakalmistule maeti, kõlas tema haual ka meeskoori esituses Ernesaksa juhatusel "Mu isamaa on minu arm". Küllap sai see laul poetessilt ka paradiisliku õnnistuse. Muide, too kössakas aurulaev, mis Koidula säilmed sünnimaa rüppe puhkama tõi, kandis nime "Gustav"...

4. Liivi püksid

1910. aasta laulupeo eesmärgiks oli koguda raha Estonia seltsimaja ehitamiseks. Suursuguse kultuuritempli rajamisega kaasnev kuulsaim legend toob meie ette armsa Juhan Liivi, kes olevat tahtnud Estoniale oma vana kuue loovutada. Raha tal ju polnud. Kuub jäi õrna närvikavaga poeedile siiski selga, Paavli kaltsukat polnud veel avatud.

Selle legendi teine versioon on tragikoomilisem. Nimelt olevat need olnud hoopiski püksid, mille Liiv Estonia ehitusplatsil jalast ajas ning mida ta säravi silmi rahakogujaile pakkus. Arusaadav, et säärane lugu ei passi kuigi hästi pühalik-tõsise rahvusliku narratiiviga. Aga peatume hetkeks ja kujutleme: Estonia ees seisab uhke marmorkuju, palja tagumikuga poeet. Tema ümber sumisevad mesilased ja graniidist alusel siugleb rõõmsalt kiri: "Ta lendab mesipuu poole..."

Pixabay

5. Laulutules igavikku

Tänavusel laulupeol esmakordselt ette kantud Pärt Uusbergi "Igaviku tuules" on eepiline kaabukergitus Kristian Jaak Petersonile. Korrakem veelkord neid lootusrikkaid värsse: "Kas siis selle maa keel - laulu tuules ei või - taevani tõustes üles - igavikku omale otsida?" Viimaks ometi said need tähenduslikud read enesele korraliku viisi. Nüüd võib laul tõepoolest taevani üles tõusta.

Õieti polegi teada, kas Peterson mõtles neid ridu kirjutades "tuules" või "tules". Oli toonane grammatika ju sedavõrd segane, et pikad ja lühikesed häälikud ujusid sinna-tänna. Seetõttu võiks samahästi hõisata: "Kas siis selle maa keel laulu tules...?" Kui Peterson pidas silmas laulutuld, on tema värsid lausa prohvetlikud.

Laulu(peo)tuli, mis tänavu 1. juunil Tartus süüdati, rändas läbi kogu Eestimaa, küll paadi ja hobuse ja rattaga, vihmas ja päikeses, ukselt uksele. Laulutuli tõi rahvale palju rõõmu. Kõikjal, kus ta peatus, kummardati teda nagu iidset õnnehaldjat, kes ometi kord me õuele jõudis.

Suur laulutuli süttis lauluväljaku 42-meetrises tornis nagu kord ja kohus. Paraku jäi absoluutsest õnnest puudu üksainus samm, üksainus kaader. Telepildis laulutule kustumist "Minu armu" saatel ei näidatud. Üks oluline emotsionaalne hetk läks sellega kaotsi. (See apsakas tuleb režissööri palgast maha võtta.)

6. Saksa kirik

Kahju, et Tartu Maarja kirikut, mis oli esimese üldlaulupeo keskus, ei jõutud tänavuseks peoks taastada. Aga kõike head korraga ei saagi. Loodetavasti õnnestub heldekäeliste annetajate abiga meie kultuuriloos nii oluline kirik õige pea särama lüüa.

Paganarahva keel ei paindu kuigi hästi, kui tuleb laulda vaimulikke laule. Ent pidagem meeles: laulupeo saime saksadelt ja kooris laulmise komme tuli luteri kirikust. Vaimulikud laulud on laulupeo kavas täiesti omal kohal, meenutamaks, kust me oleme tulnud.

Üks tähtis saks on endiselt igal laulupeol kohal ja vaatab mõtliku pilguga pidulisi -  muidugi Ernesaks. Lauluväljak on tõeline saksa kirik.

7. Meri on, Meri jääb

1969. aasta juubelipeol kõlas taas "Mu isamaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Üks linase mütsiga mees tõusis publiku seas aupaklikult püsti. Tema eeskuju järgisid ka teised lähedal istunud pealtvaatajad. Viimaks seisis peaaegu kogu rahvamurd. "Minu armu" kuulati nagu hümni. Aga kes oli see mees, kes esimesena püsti tõusis? Ei keegi muu kui Lennart Meri!

Meri oli sel ajal "Tallinnfilmi" palgal. Tolsamal suvel vändati parasjagu "Viimset reliikviat", kus tulevane president oli toimetajaks. Vormilt ateistlik, ent sisult riigivaenulik film, kus vabadusest kõneldakse rohkem kui üheski teises Eesti filmis, "Nimed marmortahvlil" kaasa arvatud. "Viimsest reliikviast" sai omamoodi vastupanusümbol.

Samal aastal tuli Estonias lavale Ülo Vinteri muusikal "Pipi Pikksukk". Sellest lihtsast lastetükist pärineb teine üle aegade kestev vastupanusümbol, "Laul põhjamaast". Enn Vetemaa sõnadel oli peen tagamõte: Eesti ei kuulu itta, sõbralike liidurahvaste perre, me oleme põhjamaa. Vähemalt tahaks olla. See tahtmine pole kuhugi kadunud.

8. Põhjamaa pekid päevitavad

Kurblik asjaolu, et kõik lauljad ja ka pealtvaatajad lauluväljakule ei mahtunud, näitab vaid laulupidude elujõudu. Ent kõiki asjaosalisi ei seo armastus maa, rahva ja koorimuusika vastu. Endiselt leidub neid karvaseid ja sulelisi, kes tulevad laulupeole nagu laadale. Tühja sest laulust, peaasi, et pidu saaks!

Telepilt reetis sedagi, kuidas osad pidulised tulid Lasnamäe nõlvale vaid päikest võtma. Heideti riided seljast ja visati siruli, las pekid särisevad. Ehk läks mõnel mehel GPS rikki ja Pirita ranna asemel satuti lauluväljakule?

9. Kungla hümn

Eestlased on õnnelik rahvas. Eestlase huulil heliseb nii palju eripalgelisi hümne: "Mu isamaa on minu arm", "Ta lendab mesipuu poole", "Laul põhjamaast", "Ärkamise aeg"... Aga laulurahva tõeline hümn on muidugi "Kungla rahvas". Keegi ei tea, kus Kungla asub. Eks ta ole meie Atlantis või Eldorado, me viljakandev Sannikovi maa, mis kord kuldsel a'al kaotsi läks ja mida vist enam iial üles ei leita. Aga kui leitakse, siis lauluga!

Ah, mis siin udutada. Jalutage natuke Rootsis ringi ja näete Kunglat iga nurga peal. Palun väga: Kungliga slottet, Kungliga Tekniska högskolan, Kungliga Filharmonikerna, Kungliga Krigsvetenskapsakademien jne. Tasuta keeleväänajad veel pealekauba.

Pixabay

10. Laulu- ja vikerkaar

Seekordsel laulupeol kõlas teiste seas ka Evald Aava "Me oleme põhjamaa lapsed" Anna Haava tekstile. Aav on ennekõike tuntud Eesti esimese algupärase ooperi "Vikerlased" loojana. Ja kaare all laulsid samuti Vikerlased - Eesti esimene seksuaalvähemuste koor. Ei oskagi öelda, kas LGBT-koori osalemine laulupeol oli kultuurilooline tähtsündmus või asjade loomulik käik, millele polegi vaja kuigivõrd tähelepanu pöörata. Ilmselt said Vikerlased sadade kooride seas niigi kõige enam rambivalgust.

Alles paar aastat tagasi viskasin nalja, et Gay Pride'i ja laulupeo rongkäigu võiks ühendada, siis oleksid kõik rahul ja õnnelikud. Ja näe, nali sai teoks! Tore on. Vikerlastele kummardades panen uuesti mängima selle peo ühe suurema hiti, Tauno Aintsi  ja Urve Tinnuri loodud võimsa loitsu "Üksi pole keegi".

11. Pidu läbi, kõri läbi

Laulupeol on inimestel nutt silmas, pärast pidu aga kurgus. Ei midagi uut. Eufooria lahtub, ekstaas kaob ja taas võtab oma harjumuspärase koha sisse põhjamaine masendus. Minu armu asemele sigineb minu viha. Mõistmine alistub hukkamõistu ees.

Kogu aeg ei saagi peomeeleolus püsida, vahepeal on vaja kodus raevu külvata ja kurja kasvatada. Eestis on endiselt küllalt kõrisid, mida pole veel läbi lõigatud. Kui see viimaks juhtub, peame lõikuspidu.

12. Tänusõnad muistsetele jumalatele

Kui vihast ja hukkamõistust juba juttu tegime, siis... üks hea uudis tuli laulupidudega seoses veel. Eelnevatel kordadel on kohe järgmisel nädalal pärast laulupidu alanud sealsamas lauluväljakul, pühal murumaal, suur läbu nimega Õllesummer. Tänavu seda ei juhtunud. Õllesummer läks pudelite kolinal pankrotti. Tänu Ukule, Taarale ja Vanemuisele!

Arg kardab, julge loodab

Pole võimalik öelda, milline tee viib õnneni. Teid on liiga palju, õnne ikka liiga vähe. Kes aga tahab tõemeeli reisida õnnemaale, siis parim sõiduvahend sel keerulisel teekonnal on kahtlemata mõõdukus. Juba antiikaja targad teadsid, et õndsus ja heaolu peitub äärmuste vahel, pahedega palistatud inimloomuse kuldses keskpunktis.

Õnnelik ei saa olla see, kes elab argpüksina ega too, kes midagi ei karda. Rumalaid tegusid saadavad nii argus kui ka hulljulgus - ühel juhul jääb palju häid asju tegemata ja elugi elamata, teisel juhul varitsevad suured riskid ja elu võib liig kärmelt kuulusetu otsa leida. Antiikaegse ideaali järgi iseloomustab õnnelikku inimest vaprus.

Vapruse koostisesse kuuluvad tragidus, sitkus ja visadus. Aga ka tarkus. Vapper sõdalane peab olema tark. Kui kaalul on elu, ei tohi oma võimeid üle- ega alahinnata. Tuleb tunda ennast ja vaenlast. Sageli juhtub, et inimese suurim vaenlane on see, kes talle peeglist vastu vaatab. Sõge, kas pole? Mis parata - inimene ongi üks sõge olend.

Kui ühel päeval peaks mu koduaias maanduma kosmiline lennuriist roheliste mehikestega, ja kui nad küsiks, kuidas ma oma liigikaaslasi defineeriks, siis piisab mulle ühestainsast lausest. Inimene on see, kes kardab ja loodab.

Kõik loomad, kel on vähegi arenenud närvisüsteem ja algelisemad meeleorganid, kardavad kedagi või midagi. Hirm on osa ellujäämisinstinktist. Loomad ei ole võimelised lootma. Nad võivad teada ja mäletada, kuid ei suuda loota. Lootus on puhtakujuline inimaju produkt. Me tuleme loomariigist, aga oleme justkui boonuseks saanud lootuse. Karta halvimat ja loota parimat. Eks ole inimlik?

Hirm ja lootus. Mõlemas kätkeb "võib-olla". Olla võib nii ja naa, tulla võib see või too. Raskelt haige kardab surma, aga loodab paranemisele. Kord murrab hirm mõistuse, siis tõmbab lootus võidulipukese vardasse. Nii nad maadlevad inimese aru ja hinge eest.

Tulevik on alati tume, mistõttu jätkub põhjust ühtaegu karta ja loota. Kuidas hirmuga võidelda? Tuleb anda talle kuju. Tänu hästiarenenud kujutlusvõimele saab inimene ebamäärase hirmu taltsutada. Tõvehaldjad, kurat, vikatimees, zombid, libahundid jpt tegelased on võrsunud rahvaluule rammusale pinnale just hirmu taltsutamise tulemusel. Uinuv mõistus sünnitab koletisi, kuid needsamad koletised on lihaks ja vereks muutununa surmatavad. Appi tuleb lootus.

Inimene vajab iga päev toitu, vett, õhku ja lootust. Ilma armastuseta on võimalik suurepäraselt elada, nii nagu inuitid, saamid ja nganassaanid elavad igikeltsal ilma päikeseta. Lootusetus tähendaks igavest ööd, lõppematut valu ja tuska. Kus on lootust, seal on unistusi. Kus unistusi, seal võimalusi.

Antiikaja rahvad leiutasid vanasõna: "Õnn on armunud julgetesse." 21. sajandi digiinimene ei saa siinkohal vastu vaielda. Ehk on vapruse koostises ka harilikust suurem hulk lootust? Arg kardab, aga julge loodab. Mõni julge leiab koguni õnne.

Samal teemal:

Hirm sööb hinge seest

Kuradi naised!

Ükski pühakiri ei anna selget vastust, kas vanakurat on mees- või naissoost. Kaudsete tunnuste põhjal (sokusarved jms) võiks oletada, et küllap kuulub põrguvürst ikka isaste seltsi. Vähemalt ühes asjas on kristlikud ja islamistlikud teoloogid sama meelt: naised on kuradi võludele eriti vastuvõtlikud, mistõttu võivad nad inimsoost meeste jaoks olla koguni ohtlikumad kui kurat ise.

Pixabay

Põnevusromaan "Kuradil on lapse nägu" kipub olema väga meestekeskne, testosteroonihõng on esimestest lehekülgedest peale õhus. Naistegelased jäävad pigem tagaplaanile, kuid siinkohal oleks siiski põhjust peatuda kolmel naisel, kes raamatule selle õige värvingu annavad. Kolm üpriski erineva iseloomuga naist kolmest erinevast põlvkonnast. Tutvustagem neid.

Ivett Randsaar, 20aastane külakaunitar. Ta on enesekindel, otsekohene ja natuke müstiline frukt, kelle hingemattev sarm ajab hulluks nii mõnegi vastassoo esindaja. Ehkki satub kergesti sekeldustesse, oskab enda eest seista. Hindab isiklikku vabadust, kuid eelistab samas jääda ankrusse nende inimeste juurde, kelle peale võib loota. Äärmuslikes olukordades ilmneb tema otsusekindlus ja taibukus. Võtmelause: "See, mis siin juhtus, jääb ainult meie vahele..."

Elle Viigi, 53aastane külalistemaja juhataja. Ettevõtlik ja intelligentne persoon. Loomupärane tagasihoidlikkus ja sume sõbralikkus teevad temast hinnatud kaaslase. Isiklikus elus ette tulnud luhtumisi korvab meelepärase tööga. Aeg-ajalt avaneb tema kahetine natuur: ühel hetkel võib olla väga ebakindel, järgmisel aga äärmiselt tahtejõuline. Ei näita välja kõike, mis tema sees peitub. Võtmelause: "Olen alati head tahtnud."

Saale Tarik, 74aastane pensionär, endine traktorist. Värvikas seltskonnahing, kelle kohalolu ei jää kellelegi märkamatuks. Sündinud lobasuu, kes kõike näeb ja kuuleb. Väsimatu töörabaja, sihikindel ja parajalt jonnakas. Austab traditsioone, jääb rahumeeli vanamoeliseks ka siis, kui muu maailm kaugele ette kihutab. Ehtne maa sool. Õnnetuseks on ta tihti lihtsameelne ja usaldab inimesi liiga palju. Võtmelause: "Noore mehe juure all on mõnus magada!"

Ilma nende kolme "õeta" oleks raamat mõeldamatu. Ivett on selle loo erootiline läte, Elle kaudu tuleb esile elu traagiline pahupidisus, Saale hoolitseb koomiliste vahepalade eest. Ent näilisest lihtsakoelisusest hoolimata ei ole need naised kergesti kirjeldatavad. Neis on midagi mõistatuslikku. Midagi sellist, mida saab tajuda vaid intuitiivselt, erilise ülitundliku antenniga.

Olen ka eelnevates raamatutes kujutanud saatuslikke naisi, kes - vabandage stampi - mehe elu peapeale pööravad. Mehe ürgses loomuses on juhtida, riskida, seigelda ning pidada võitlust oma geenide ja ideede eest. Ometi on ta naistest sõltuv, meeste maailm ei pöörle veenusliku energiata. Iga rakett vajab tähtedevahelise sõidu tarbeks kütust. Mees on rakett, naine kütus.

Elu algab naisest. Ema annab elu, ta hoiab ja kasvatab rohetavat mehevõrset. Sõbratar/elukaaslane/abikaasa kujundab meest ümber. Üks kardetav tundmatu on selles võrrandis veel - mehed nimetavad teda nõiaks, mõrraks, vanamooriks... ja vahel ka ämmaks. Naiste mõju meestele on vaieldamatu, ehkki maskuliinsest vaatevinklist pole seda lihtne tunnistada.

Ivett, Elle ja Saale pärinevad tükati otse elust, nad esindavad naisetüüpe, keda ühel keskmisel mehekõkatsil tasub peljata. Neid ühendab sihikindlus ning mehed on nende jaoks enamal või rohkemal määral oma soovide ja tahtmise teostamise vahendiks. Nad ei ole pereinimesed.

See ei tähenda, et neis puuduks armastav alge. Saatus pole neid paremate paladega õnnistanud, mistõttu on nad ise kõikvõimsa saatuse ettemääravasse rolli astunud. Olles iseloomult väga erinevad, esindavad nad üheskoos armastuseta naise kolme nägu.

Elu meeldib mulle

Mai 2011. Selge mahe kevadilm. Astusin Tartus bussi peale, kavatsusega Võrru sõita. Minuga koos ronisid bussi kaks keskkooliealist loikamit, üks üleni hallides dressides, teine elektrisinises dressipluusis, mõlemad pikad nagu moblamastid. Nad istusid minu taha ning hakkasid kõva häälega juttu ajama. Selgus, et nad sõitsid Kambjasse.

Kogu selle teekonna jooksul, mis ei saanud kesta kauem kui paarkümmend minutit, lasid nad lobal magusasti joosta. Lobisesid sellest, millest poisid ikka - koolist, kodust, pidudest, jookidest, tüdrukutest, spordist ja seksist. Või noh, peamiselt spordist. Kui kõik teemad said nobedalt läbi võetud ja Kambja kiriku torn üle Tatra oru juba paistma hakkas, ütles järsku üks poistest (mulle tundus, et too elektrisinises) õndsusest pakatava häälega, mis võiks olla omane päikese käes peesitavale kõutsile, kellel on vats räimi täis: "Mõnus! Ei, elu meeldib mulle. Elu on ilus!"

Korraga pidin imestama, mis vana känd minust on saanud, et ma ise selliseid sõnu ei tarvita. Pole mõttessegi tulnud! Kujutage ette - keset päeva ujub lagedale üks tüüp ja hõiskab, et elu on ilus! Täitsa imelugu kohe.

Pexels

Ent see põgus ja vahest isegi tühine juhtum andis mulle märku, et seilan õigel kursil. Nimelt olin tolleks hetkeks juba ligemale paar aastat mässanud käsikirjaga, mis tekitas minus suurt rahulolematust. Tajusin, et olen kokku keetnud sellise lurri, mida tõbras ka ei söö. Tahtsin kirjutada armastusest, kirest, nooruse uljusest ja hirmust endakssaamise ees. Sellest pidi saama hõrk ja unustamatu mekiga pipstükk.

Aga oh häda! Kirjutamise hoos ajasin kogemata suhkrutoosi ümber ja kõik see kallis kraam pudenes otse raamatusse. No eks ma siis puistasin soola, pipart ja kardemoni peale - äkki maitseb paremini. Tutkit! Roog läks luhta. (Ega ma ilmaasjata sääraseid kujundeid kasuta. Raamatu peategelane oli ju gurmaanikeelega kokandusfänn.)

Aga maitse asi on maitseasi. Kõige enam pani mind kõhklema raamatu tuum. Küsisin endalt korduvalt, kas nii naiivset tegelast, nagu mu raamatu Gert, saab üldse olemas olla. Ta unistab ehtsast Romeost, truust kallimast, heast kussununnust, keda armastada igaviku lõpuni ja võib-olla seitse päeva kauemgi.

Noor mees, kes on endale pähe võtnud, et leiab hingerahu vaid teise mehe käte vahelt ja kuulutab pärast piinarikkaid seiklusi kogu maailmale, et on viimaks leidnud rahu, armastuse ja iseenda - kas ei tundu see uskumatu? Kusjuures, tagatipuks armastab ta ka oma elu, mis on talle pakkunud vähe rõõmu ja palju meelekibedust, kuid sellest hoolimata peab ta seda ikkagi kalliks nagu puruvana katoliiklane püha Susanna sääreluid. No mida jama?! Sedasorti raamatutel ei ole sünniõigust, nad tuleb sahtlisse lukustada või rottidele sööta.

Aga Kambja poisi sõnad panid mu meelt muutma. Kui kasvõi ühelainsal noorel inimesel ei tule enam mõttesse uskuda elu imedesse, siis on maailm lõplikult põhjakõrbenud. Jõudu ja kindlust leidnuna asusin taas sibinal-sabinal käsikirja kallale ning andsin talle lõpliku lihvi.

"Päikseta paradiis", mu teine romaan, ilmus täpselt viis aastat tagasi. Lugu, mida kirjutades olin tundnud krobedat rahutust, tõi mulle nüüd kuhjaga rahu. Mulle tundus, et olin ühtäkki raamatusse pannud tähtsaima, mida tol hetkel endaga kaasas kandsin. Olin justkui kõik ära öelnud. See polnud mu eesmärk, lihtsalt juhtus nii.

Pea paar aastat ei kirjutanud ma enam ridagi. Kõik oli ju öeldud. Kahjuks - või õnneks - mitte lõplikult. Sulg libiseb endiselt.

*

2016. aasta lõpul ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus artikkel, milles kultuuri-uurija Janek Kraavi analüüsis transgressiivse (ehk piire ületava) kirjanduse poeetikat. Muuhulgas mainis ta, et "on märgata eesti kontekstis tugevat transgressiivset energiat kandvate" geiromaanide ilmumist. Näitliku nimekirja lõppu oli torgatud ka "Päikseta paradiis".

Oh sa saatana silmamuna! Oma arust kirjutasin kibemagusa lemberomaani, pehme ja nunnu nagu kaisumõmmi. Aga näed - tunnistati ametlikult transgressiivseks. Edaspidi tuleb ettevaatlik olla, et mitte ainsatki piiri ületada. Tähendab, armastuslood tuleb sinnapaika jätta ning keskenduda mõnele titelikult süütule ja puhtale teemale (nagu näiteks kannibalism, sadistlik vägivald ja heteroseksuaalne prostitutsioon).

Ei, ma ei kaeba. Lugeja näebki raamatut teisest servast kui autor. Aga "Päikseta paradiis" on saanud ka imeliselt kosutavat tagasisidet mitmetelt lugejatelt, kes pole raamatu iseloomustamiseks häbenenud koguni ülivõrdeid kasutada. Gerdi lugu on neid puudutanud. Nad on leidnud ühe noore mehe segipaisatud hingest ürgset ilu.

Elu ilu!

*

Kuidas hoida seda ilusat hetke, kuidas teda lõpmatuseni pikendada? Kuidas ometi? Sees kihiseb ja kahiseb, väike rõõm ja väike nukrus koos. On tulnud surematu hetk, aga ikka võbeleb surelikus ihus rahutus. Miski justkui ütleb, et inimeses pole võimet ühtki hetke lõpuni nautida. Hetk möödub nii ebaõiglaselt kiiresti, et suurem jagu temast jääbki tabamata, läbi elamata. Viis meelt ja meetrite kaupa närve – see varustus on ilmselgelt puudulik ja võimetu püüdmaks neid tibatillukesi täiuslikkuse sädemeid.

Kuid nad hõljuvad ikkagi õhus, hõõguvad, ahvatlevad, narritavad. Nad on olemas ja vahest piisab sellestki teadmisest.

Samal teemal:
Midagi ilusat

Lilled katavad kõike

Kui tuled San Franciscosse,
kanna kindlasti juustes lilli.

Nõnda laulis viiekümne aasta eest Scott McKenzie. 1967. aasta maikuus esmakordselt avalikkuse ette jõudnud laul "San Francisco" sai peatselt hipide hümniks. Võtame paar kilo pikki juukseid, raamime need kirju paelaga, lisame lohvakad vikerkaaretoonides rõivad, unustame jalanõud, riputame kaela päevinäinud kitarri - ja ongi üks tore hipi valmis.

Tagantjärele tunduvad need elukad, kes muinasjutulisest rahust jutlustasid, rahale ja kullakarvalistele asjadele sülitasid ning seejuures ennenägematut vabameelsust ilmutasid, äärmiselt naiivsed. Eks kuuekümnendad olidki naiivsuse ajajärk. Hipide sünnipaik asub seksrevolutsiooni, psühhedeelse muusika ja sõjatüdimuse ristteel.

Olles küll vaieldamatult lihtsameelsed (aga seda on noorsugu ju igal ajastul), peegeldus hipide tegevuses puhtinimlik vastuseis surmale ja hävingule. Topime püssitorud lilli täis. Siis püsib lootus, et sõda ei puhke. Mida muud üks pisike mutukas ikka teha saab.

1968 tõi maamunale palju armastust ja mässu. Armastus ongi vahel mäss hukatuse vastu. Päikeselisele armastuse suvele eelnes lootusrikas Praha kevad. See kevad tuli teisiti. Veriselt. Praha tänavatele veeresid tankid, lootus inimpalgeliset sotsialismist purunes. Õhku jäi mässajate ülev loosung: "Te võite lilled puruks tallata, kuid ei suuda peatada kevadet!" Paraku tuli idabloki rahvastel oodata uut kevadet veel paarkümmend aastat.

Mis jõud see õieti on, mis paneb inimesi ennast lilledega ümbritsema? Uste kõrval ripuvad lopsakad amplid petuuniate ja virkliisudega, peenardel naeratavad roosid, liiliad ja gladioolid, aknalaudadel uhkeldavad orhideed, säntpooliad ja pelargoonid. Lilled sobivad nii hällipäevaks kui ka pulmadeks, põngerjad alustavad kooliteed, sügisõied pihus, ja astuvad aastaid hiljem iseseisvasse ellu, lõhnavad kimbud süles. Kas pole nii, et need õrnad, värviküllased olendid, keda nii väga enda lähedal hoida tahame, sosistavad meile iga päev oma salapärases, ent ikkagi mõistetavas lillekeeles: "Memento mori!" Ära unusta, et sa sured.

Tosin aastat enne seda, kui hipid hakkasid lilli juustesse pistma, kirjutas Peter Seeger laulu, mis Marlene Dietrichi suu läbi sai üle ilma kuulsaks: "Kuhu küll kõik lilled jäid?" Nagu selgub, toob neiu õied tuppa, mehed lähevad sõtta ja viimaks on maa jälle lilli täis. Elu käib üha ringiratast, surm on vaid lühike vahepeatus. Lilled saadavad meid igal pool ja igal sammul.

Lõppsõna saab Erich Maria Remarque, kes võtab inimese, igavese lillelapse, kibemagusa saatuse tabavalt kokku: 

"Lilled katavad kõike. Isegi haudu."

Need, kes teavad ussisõnu

Võrumaa pole tavaline maa. Jõed on siin pikad ja looklevad, järved sügavad ja kingud kõrged. Igal künkal on oma lugu, metsad helisevad ja kõlisevad, näkid lasevad rõõmsat laulu ning sõnajalad õitsevad tuhandetes toonides. Isegi kevad saabub siia paar nädalat varem kui põhja poole. Jah, seal põhja pool on küll suuri linnu, kus värvilised tulukesed iial ei kustu, olgu jõulud või jaanipäev, kuid sellist sõira nagu Võrumaa kuplite vahel, ei oska sealkandis keegi valmistada.

Pole ka ime. Võrumaa inimeste seas on veel küllalt neid, kes loevad sõirale sõnad peale, et sel õige väljanägemine, lõhn ja maitse oleks. Kui istutatakse puu, öeldakse ikka: „Kasva suureks ja tugevaks!“ Iga laps, kes õuel mürades mõne kriimu või muhu saab, tohterdatakse silmapilk terveks vanaema salmikesega, mis saadab valu varesele ja haiguse harakale. Sõna on võrokestele tähtis, ilma selleta ei liigu ükski asi.

Juba kolm ja pool sajandit tagasi märkasid Saksamaalt tulnud kirikuõpetajad, et siinsete inimestega pole kõik päris korras. Urvaste pastor mainis 1669. aastal kirikuvalitsusele koostatud aruandes, et tema kihelkonnas teenitakse väga agaralt väärjumalaid ning austatakse kõiksugu nõidu, puid ja vanu pühapaiku.

Pisut hilisematest paberitest võib lugeda, et Antsla kandis asub Pühale Jürile pühendatud mägi, kus viiakse läbi paganlikke rituaale. Nelipühade ajal pidavat aga Antsla inimesed korraldama väärjumalateenistusi, kus ohverdatakse, juuakse õlut ja joostakse alasti ümber põliste puude. 22. juulil, Maarja Magdaleena päeval, võttis Antslas ühe vana kabeliaseme juures tõbiseid vastu nõiamoor, kes mett ja vaha sulatades salapalveid pomises ning seeläbi hädalistele abi andis.

Veel sada aastat tagasi oli igas Võrumaa külas mõni taat, kes ussisõnu tundis. Ega neid roomajaid meie maal ju kuigi palju pole, ainult süütu nastik ja mürgise hambaga rästik. Ussisõnu oli sellegipoolest vaja tunda, sest siud kippusid tükkima sinna, kuhu neid sugugi ei oodatud ja mõni rästikujupats võis olla nii häbematu, et salvas pahaaimamatut karjapoissi või jõhvikamätastel kekslevaid piigasid.

Kõik, mis võõrsilt tulnud, on Võrumaa inimestes umbusku tekitanud. Ei saa ju pimesi usaldada võõraid jumalaid ega mujalt kaasatoodud kombeid. Neid, kes võõrast keelt pruugivad, samuti mitte. Mis koha peal tärganud, võrsunud ja viljunud, on väärtuslik ning õige. Nõnda püsib Võrumaal praegugi austus nõidade, puude ja vanade pühapaikade vastu. Nii mõnigi tubli perenaine oskab veel vaaremade retsepti järgi tanguputru keeta ja odrakaraskit küpsetada, hoolimata põrmugi sellest, et moes on pitsad ja kebabid. Traditsiooni vägi hoiab pisikesi maanurki elujõulise ja omanäolisena.

Ent traditsioonidki ei kesta igavesti. Iidsed tarkused kaovad koos viimaste pärismaalastega. Kui palju on veel alles neid, kes ussisõnu teavad või lindude keelt mõistavad? Mõni üksik. No ja mida peakski üks nutividinatega tinistav inimeseloom ussisõnadega peale hakkama? Milleks meile lindude keel?

Kusagil alateadvuses huikavad ikka haldjad. Kogemustelõng, mida esivanemad on aastatuhandeid heietanud, pole veel lõplikult katkenud. Isegi moodsa aja mugavustega harjunud võrokese veri kiheleb looduse järele, kõrv igatseb laanekohinat ja keel nõuab värsket kasemahla. Kel ihus paganate geenid, vänderdab ühtvalu metsa poole.

Ja see on pagana tore!

Püha Patricku matused

Nukuteatris saab uskumatut imet näha: etendub tükk, mis on alla 16-aastastele keelatud. Loo autoriks kõige jumalavallatum iirlane, keda õndsa taevakupli all nähtud. Jutt käib Dorian Greyst ja Oscar Wilde’ist. Aga eks olnud ju iirlased puha barbarid ja metslased, enne kui nooruke roomlane Patricius 5. sajandil Iirimaale orjaks müüduna seal jumaliku kutse ajel paganaid ristiusku pöörama asus. Populaarse legendi järgi kihutas Patrickuna tuntud pühamees roheliselt saarelt minema ka kõik maod. Iirlastest sai üks maailma vagamaid rahvaid. Ajad on aga muutunud…
 

22. mail toimus Iirimaal tähelepanuväärne referendum. Rahvalt küsiti, kas nad on nõus sellega, et ka samasoolised paarid saaksid abielluda. 62% iirlastest vastas jaatavalt. Tulemus on jahmatav, eriti võttes arvesse, et veel paarkümmend aastat tagasi oli homoseksuaalne tegevus Iirimaal kriminaalselt karistatav ning enesetapp ja abort püsivad endiselt tabuteemade lahtris. Alles viie aasta eest kehtestati seal tsiviilpartnerlusseadus (kooseluseaduse vaste) ja nüüd korraga selline pauk! Mis iirlastega juhtunud on?
 

Jah-sõna läbiminekus ei saa süüdistada ainult jõulist kampaaniat, millega liitusid ka hulk geisõbralikke iiri kuulsusi, teiste seas näiteks filmistaar Colin Farrell. Kiriku- ja perekeskset Iirimaad ei saa kõigutada vikerkaarevärviliste loosungitega. Küllap viis positiivse tulemuseni ikkagi referendumile eelnenud väga tsiviliseeritud avalik debatt, kus osapooled said rahulikus õhkkonnas oma argumendid välja käia ning neid igakülgselt põhjendada. Tuli ette ka raevukaid ja fanaatilisi homovastaseid rünnakuid, aga need lisasid üksnes hagu võrdsete abieluvõimaluste eest võitlejate kaunilt hubisevale lõkkele. Mõistus võidutses pimedate emotsioonide üle.
 

Iirimaa on esimene riik maailmas, kus otsedemokraatia vahendite abil kehtestatakse samasooliste abielud. Seejuures ei tulnud jah-sõna sugugi napi ülekaaluga. Konservatiivse iiri rahva otsus saab olema kogu maailma homovastaste jaoks väga vastik ja ebamugav fakt. Tuleb veel rõhutada, et referendumil langetatud otsus tähendab õigupoolest heakskiitu muuta Iiri põhiseadust, mille kohaselt on abielu pelgalt mehe ja naise privileeg. (Ja mõelda vaid, et Eestis tegutsevad poliitilised jõud, kes tahavad põhiseadust painutada täpselt vastupidises suunas!)
 

Kas nüüd on siis olukord selline, et Püha Patrick on lõplikult surnud ja Wilde’i keigarlik vaim hõljub rõõmukuljuseid kõlistades õhtumaade kohal nagu vana jeekim? Paistab nii.
 

Siiski ei maksa unustada, et Iiri rahvahääletusel polnud küsimärgi all mitte kiriklik võim ega konservatiivsed väärtused, vaid – kõlagu see nii läägelt kui tahes – armastus. Armastus ei kuulu usu ega uskmatuse, konservatiivsuse ega liberaalsuse kategooriasse. Armastus lihtsalt tuleb, hiilib hinge ja tõukab teise inimese käte vahele. Olgu too inimene siis mees või naine, oma- või vastassooline.

Miks Eesti mees ei armasta?

Hiljuti avalikustati ühe päris huvitava uuringu tulemused, mille kohaselt peab üle 60% Eesti meestest kõige olulisemaks armastust ja kodu. Meedias kajastati neid tulemusi kui midagi üllatavat ja positiivset. Hõisati, et materiaalsed väärtused polegi meeste jaoks enam üle kõige, ent kostus ka pahast urisemist: mehed on täiega pehmodeks muutunud.

Paraku on lood tõesti hapud ja koguni hirm tuleb peale. Asi pole „pehmostumises”. Kui ligi 64% meestest peab olulisimaks armastust, siis tähendab see, et rohkem kui kolmandik aadamapoegadest ei sea armastust esikohale. Ideaaljuhul peaks armastuse tähtsustajate protsent olema 100, ei kriipsugi vähem. Mis saab olla tähtsam kui armastus?! Ilma armastuseta poleks mingit elu, kogu maailm oleks tühi ja kõle.

Laste olemasolu peavad tähtsaks vaid veidi enam kui pooled uuringus osalejatest, mis on suisa katastroofiline tulemus. Tervise üle küll ei kurdeta, kuid tervislikke eluviise peab oluliseks kõigest veerand meestest. Ei hoolita naistest, lastest ega iseendastki. Kui see pole allakäik, mis see siis on? Alati pole vaja elu nii mustadesse toonidesse võõbata, aga võõbakem ikka. Parem must kui lilleliselt roosa.

Miks mehed, kes ehk sügaval sisimas oleks ka valmis näitama oma südamlikumat ja hoolivamat poolt, ei julge seda teha? Vahest on üks põhjus tollessamas „pehmotamises“. Miskipärast on „pehmo“ saanud populaarseks sõimusõnaks – piisab see vaid mehele külge kleepida ja juba vaadatakse teda kui munadeta olendit. Meeste jagamine pehmodeks ja macho'deks on lihtsalt rumal, et mitte öelda idiootne. Mõisted, mis ei suuda maailma adekvaatselt kirjeldada, on kasutud. Nõnda on ka pehmo ja macho'ga. Meestüüpide galerii hõlmab väga laia spektri ning selle alla mahub kõikvõimalikke karaktereid memmekatest kõrilõikajateni.

Ka nn. pehmed väärtused, mille kummardamisega „pehmosid“ seostatakse, on vägivaldselt konstrueeritud mõiste. Kui kodukesksus ja armastus kõige kallimate inimeste vastu on mingil moel pehmed väärtused, ongi enamik isasid ja abielumehi täisverelised pehmod. Aga armastus ise pole kaugeltki pehme. On hoopis vägev ja tugev kui titaan. Igaüks ei suudagi vallata säärast jõudu nagu armastus.

Miskipärast ilmnevad paljudel meestel kohe rasked kompleksid, kui panna nad kõnelema tunnetega seotud teemadel. Tunded, lembus, intuitsioon – traditsiooniliselt on need kuulunud justkui naise hinge juurde. Kuid sellega – nüüd tuleb kollektiivsesse psühholoogiasse sukelduda – on mehed ajast aega surunud maha väärtuslikke emotsioone. Nõnda kahjustatakse ühtlasi psüühikat ning halvimal juhul tekib võimetus maailma kogu selle suuruses ja külluses kogeda, elust ja inimestest rõõmu tunda. Aga tunda ja tunnetada on vaja. Inimene on ikkagi emotsioonidega loom, mitte üksnes ratsionaalsetel ja loogilistel mõttekäikudel töötav kõrgtehnoloogiline masin.

Soov luua perekond, rajada kodu, avaldada armastust – mis on selles ebamehelikku? Need on iidsed soovid, mis hoiavad elu rööbastel. Kui aga mehe hinges pole tõesti grammigi armastust, on tegemist tragöödiaga. Sellises kurvas olukorras võivad aidata ainult naised. Neil on ikka südamekujulisse varakambrisse rohkesti armastust kogutud, seda jätkub ka vaestele meestele laialijagamiseks.