Kuhu kadus põdrasammal?

Rahvas teab, mida rahvas räägib

Ühes naiste kollektiivis tulid kohvipausi ajal jutuks hüatsindid. Keegi oli saanud kingiks poti nende kenade kevadlilledega ja küsis nõu, kuidas neid õigesti hooldada. Vanem kolleeg, kes oli tuntud oma lopsaka suuvärgi poolest, juhtus arutelu pealt kuulma ning hõikas üle kontori: "Mis hüatsindist te räägite? Öelge ikka nii, nagu vanad eestlased: munnilill!"

Vanarahva keeles leidus tõepoolest pea igale taimeliigile mitu nime. Vahel isegi rohkem kui mitu. Botaanik ja looduskaitsja Gustav Vilbaste kogus kokku 1188 taimeliigi rahvapärased nimekujud ja esitas need raamatus "Eesti taimenimetused" (1993). Enam kui 700-leheküljelises teoses leidub peaaegu 18 000 nimetust. See tähendab, et ühe liigi kohta tuleb keskmiselt viisteist erinevat nime. Keeleline küllus ja värvikirevus, mille erinevad Eesti piirkonnad oma traditsioonide ja tavadega loovad, väärib kahtlemata tähelepanu, hoolt ja väärtustamist.

Sellelt pildilt põdrasammalt ei leia.
Pixabay

Jääb silma, et tohutul hulgal taimi on nimetatud loomade ja lindude järgi: varsakabi, karukell, hundinui, kassisaba, koerapöörirohi, härjasilm, seanupp, hiirehernes, konnaosi, põdrakanep, ussilakk, jänesekapsas, käoking, kukekannus, varesejalg, harakputk, kurekell jt. Tõeline rahvapoeesia.

Otse loomulikult hinnati kõrgelt ravimtaimi. Vanemad ravimtaimede nimed olid lihtsad ja konkreetsed: silmarohi, kopsurohi, luurohi, rabanduserohi jt. Kortslehele ja raudrohule on rahvas andnud teadaolevalt lausa sadakond erinevat nime. Kortsleht võib olla ka krookleht, pisaralill, üheksaväeline, pasarohi, kasterohi või luutõverohi. Raudrohu kohta saab öelda ka köharohi, verihein, kadakalill, kärnalill ja koeraköömen.

Kui kohtad metsaservas neitsilille, tahlapuud, orjavitsa või haukaküüst, siis tea, et need kõik on kibuvitsad. Emasterohtu, piimaheina ja lehmanisa oled näinud? Või peaks ütlema: naistepuna, võilille ja põldosja?

Köha vastu kasvatavad metsad ja niidud hulga rohtusid. Ole ainult tark, tunne ära ja nopi. Üks tõhusamaid looduslikke köhapeletajaid on kahtlemata põdrasammal. Tuntud ka kui kopsusammal ja palukorbik. Ometi ei leia tänapäeval põdrasammalt ühestki apteegist, selle asemel pakutakse islandi käokõrva. Jah, tegemist on sama samblaga (õigemini samblikuga), kuid rahvapärane nimetus tundub ikka armsam ja suupärasem. Pealegi ei leidu islandi käokõrva üksnes Islandil, vaid pea kogu maailma metsavööndis. Vaevalt et vanad eestlased kaugel põhjas asuvast viikingite saarest üldse midagi teadsid.

Taimede rahvapärased nimetused võivad vahel segadust tekitada, sest üht ja sama nimetust võidi erinevais paigus kasutada erinevate taimeliikide kohta. Näiteks sinililleks on mõnel pool hüütud ka rukkilille. Sellegipoolest võiks taimede ametlike või nii-öelda teaduslike nimetuste asemel julgemalt kasutada ka rahvapäraseid vorme, kasvõi jutu ilmestamiseks.

Eesti keel on väga rikas, ei tasu seda rikkust häbeneda. Jätame islandi käole kõrvad pähe ja joome gripi või koroona leevenduseks ikka põdrasamblateed. Või koeraköömnejooki.

Muide, maikuus on salumetsad täis väikseid valgeid külmaperseid.

Vabandust – ülaseid.

Iga laulupidu on tragöödia

Püha maad rüvetatakse ikka edasi

Laulupeod muudavad mind alati kurvaks. Tänavune noorte laulupidu, mis paduvihma kätte jäi, murdis südame päris pooleks. Õudselt kahju oli vaadata väikseid lapsi, kes läbimärgadena ometi rõõmsalt laulda püüdsid. Aga ei vihmavalangud ega kõrvetav päike tee hingele eriti liiga. Ilmataat on tujukas, ent õiglane: ta kohtleb võrdselt nii noort kui vana, pühakut ja patust. Kurvaks teeb hoopis räige kontrast pidu- ja argipäeva vahel.

Kui tuhanded inimesed vihma trotsides eestimeelseid laule laulavad, peaks see olema kinnitus meie kõigutamatust ühtsusest. Peotuli kustub aga kiirelt ja kuri argipäev tungib jälle aknast sisse. Need, kes eile üheskoos laulsid, lõikavad täna üksteisel kõrid läbi. Aastate jooksul on presidendid kutsunud rahvast üles kokku hoidma, Eestit korda tegema ja õmblusteta ühiskonda looma. Ehk siis: söögem saia, söögem liha, jätkem jonn ja jätkem viha. Paraku kukuvad presidendi kõnepuldist pillatud mõtted viljatule betoonile. Pidupäeva kõnesid ja laule ei võeta argipäeva kaasa.

Ega kogu aeg saagi pidu ja pillerkaar olla. Normaalne inimene tahab aeg-ajalt pidutseda, sest tavaelu tähendab tööd, vaeva, raskusi, kibedust ja koledust. Normaalne inimene peaks olema ka parajalt üllas ja teistega, eriti oma hõimlastega arvestama. Eesti on ju meie ühine vara, meie hindamatu kalliskivi. Tegelikkuses aga... Ei taha seda lauset lõpetadagi. Piisab vaid, kui heita korraks pilk sellele, mis toimub riigikogus.

Noorte laulupeod sisendavad küll usku ja lootust, et järeltulevad põlved on ehk mõistlikumad. Kõige toredam on jälgida pisimate lauljate ettekandeid, sest mudilane pole veel ära õppinud, kuidas olla õige silmakirjateener. Aga küll ta selle ära õpib, ega muidu suureks kasva. Noortel on ideaalid, vanadel kogemused. Ja kogemus ütleb, et ideaalid ei maksa midagi.

*

Tänavune noortepeo teema "Püha on maa" pole muud kui soe õhk. Aga paatos ongi selline. Kui suur õhupall sooja õhku täis pumbata, kerkib see kõrgele, tõuseb paatose ja ilukõnede toel halli Eestimaa taevasse. Sealt avaneb panoraamne vaade meie väikesele kirjule rahvakillule. Tänu paatosele näeme rohkem ja mõistame iseend paremini.

Püha maad, millel see kirjumirju rahvas askeldab, rüvetatakse ja reostatakse endistviisi. Võib ju laulda: "Las jääda ükski mets", aga kes seda kuulab? Hiied küntakse üles, silmalätted aetakse kinni, ristipuud võetakse mootorsae kräunumise saatel maha. Nii lihtsalt pühadus kaobki.

Palju seda püha eestlase hinges üldse leidub? Pühalikkus seondub paljudele vist eeskätt harduse ja alandlikkusega, ehkki pühaduse kogemine võib olla teinekord suisa häbitult joovastav. Püha põllumaad saab harida ka naerusuiselt, mitte tingimata hambad ristis ja higileem otsa ees.

Meie hümnil on pealkirjaks "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Ometi lauldakse seda enamasti surnumatja hääle ja näoga. Ei paista see tohutu õnn ja rõõm kusagilt välja. Isegi noortepeol rahvast vaimustanud "Mu rõõm on lõputu" kõlab viisi poolest nagu leinamarss. Nojah, eestlane ei tohi ju tundeid välja näidata... Eesti hümn peaks olema hoopis Lady Gaga "Poker Face".

Samal teemal:

Minu arm ei parane