28. veebruar 2014

Priiuse hõim, läheme koos

Pika Hermanni tornis on juba veerand sajandit katkematu järjepidevusega lehvinud sinimustvalge. Tartu tähetornis niisamuti. On see märk vabadusest? Lipud võivad ju kõigi Eestimaa küngaste kohal lehvida, aga mis toimub hinges? 

Olen ikka imestanud selle üle, miks noored kodanikud tudengite öölaulupidudel Tõnis Mäe „Koitu“ kuuldes aru kaotavad, end näpuotsteni välja sirutavad ja kogu kõrist kaasa üürgavad. Isamaaline vaim polegi kadunud? Jah, kuid „Koit“ on oma iseloomult ju revolutsioonilaul, mis ei tohiks nooremat põlvkonda karvavõrdki liigutada. Miskipärast leiavad aga noored, kellest paljud vanuselt „Koidule“ alla jäävad, et see laul kõnetab neidki. Vahest tuntakse, et orjarüü polegi veel täielikult seljast heidetud, käsivars alles varrukas? Selg pole piisavalt sirge ja matsikört käärib suus? Valgus ei ole lõplikult võitnud? 

Kindlasti võiks Eestis olla rohkem vabadust. Eesti võiks olla alkoholivaba. Ja õnnetustevaba. Võiks ja lausa peaks olema rohkem mõttevabadust. Ahelad, mis kõige valusamalt randmeid soonivad, ei ole tehtud rauast, vaid hoolimatuse ja sallimatuse sulamist. Aga hoolivust ja sallivust ei saa importida. Need on viljad, mis peaks võrsuma otse rammusast, eelarvamustest puhastatud inimmeelest. 

Vahetevahel öeldakse, et igaüks saab midagi riigi hüvanguks ära teha. Eksitus! Ainult kollektiivsuses on jõud. Üksi ei nihuta keegi mägesid paigast ega sunni jõgesid teisipidi voolama. Ka revolutsioone ei algatata üksi. Vaid ühtsusest ja soovist ühineda sünnib suuri asju. Uue elu tekkeks piisab kahest ühtivast organismist. Ühiskondlike protsesside suunamiseks läheb vaja masse. Innovaatilised ideed viljastavad hulga ajusid. Seegi viljastustegevus nõuab hoolt ja armastust. Tahet teha midagi paremaks. Kui armastatakse vaid rahakoti kaudu – ükskõik, kas inimesi või isamaad – ei saa loota, et suhe kaua kestaks. 

Vanem põlvkond küsib: „Kas me sellist Eestit tahtsime?“. Noorem rahvas niimoodi ei küsi. Noorte jaoks on praegune Eesti üks ja ainuke. Pigem küsitakse: „Mis maa see on?“ Neis küsimustes on põhimõtteline vahe. Ühele saab vastata pelgalt jah või ei. Teine nõuab kirjeldavat vastust. Detailse vastuse andmiseks peab Eestit hästi tundma, mõistma siinset meelelaadi ja rahvuslikku vaimu. Erapooletust lisab vastusesse eemalseisja pilk. Vahest tuleb kodust ära käia, et osata hinnata tema väärtust. Ehk selgub, et koduke on tilluke ja armetu ja suht mõttetu veel pealegi. Aga natuke armas ka. Päriselt. 

Riiki ja rahvast tuleb ikka aeg-ajalt mõtestata ja siis jälle ümber mõtestada. Miski ei püsi muutumatuna. Vabadus, va latikas, kipub kergesti käest lipsama. Kuid kui inimene on tõesti vaba, milline ta siis on? Uhke? Julge? Suuremeelne ja abivalmis? Sõbralik ja avatud? Küllap kõike seda ja enamgi. Vaba inimene on raske olla. Eriti veel iga päev. Laulupidude ajaks end vabaks mõelda pole probleem. Argipriius aga… Loodame siiski, et muutume paremaks ja näeme ka vaba Eestit, mille tulekut Tõnis Mägi ammu-ammu kuulutas.

26. veebruar 2014

Ärge tulistage suusatajat!

Ükski leksikon ei anna täpset vastust, millal võisid suusad esmakordselt Eestimaale jõuda. Küllap oli see millalgi 20. sajandi alguses. Igatahes oli noor Friedebert Tuglas suuskamisest vaimustuses. Paraku ei pidanud tema lähikondsed sihukest lume pääl aelemist mingiks kunstiks ja Tuglas sai naabritelt koguni sõimata, et ta oma keppide ja pilbastega koeri hirmutab. Äärepealt oleks tarmukas suusapioneer ja tulevane kirjandushiiglane ühelt tigedalt taadilt kuuli kerre saanud. 

Ega eestlased ole kunagi olnud suur talispordirahvas. Kümme medalit erinevatelt taliolümpiatelt on küll ilus tulemus, aga kui arvestada, et nende medalite taga on vaid viis sportlast (Antson, Levandi, Veerpalu, Mae, Šmigun-Vähi), siis tuleb ikkagi tunnistada: oleme rohkem mati-, paadi- ja kettarahvas. Ja muidugi mõõgarahvas. Ja reketirahvas ka, kui Kanepil hästi läheb. 

Mõni spordianalüütik ennustas juba paari aasta eest, et Sotšist meile medaleid ei tule. Aga seda kurba asjaolu, et ükski eestlane individuaalselt kahekümne parema hulka ei mahu, võis näha vaid tugitoolisportlaste kõige karmimas õudusunenäos. Samal ajal keerlevad kahekordsete olümpiavõitjate ümber dopingujamad, mis tuhmistavad paratamatult ka möödunud kuldsete aegade sädelust. Kõigele lisaks jäi Tartu maraton ka ära. Täitsa nutt tuleb peale! Kõik taevased ja maised jõud on suusarahvale selja pööranud. 

Olematud võistlustulemused ning räiged dopinguskandaalid on murdmaasuusatamist nii tugevalt määrinud, et selle puhtakspesemiseks peab veel vähemalt paar-kolm taliatleetide põlvkonda vahetuma. Pole ka ime, et sellise lörtsise olukorra juures nihkus fookus hoopistükkis iluuisutamisele. Jah, Eestis polekski iluuisutamisest kuuldud, kui Allar Levandi ei oleks kaheksakümne kaheksandal aastal toonud Calgaryst lisaks pronksile ühes ka võluvat Annat. 

Sellega seoses meenub, et tänavu tuli eestlannast lumelauasõitja Kadri Pihla elukaaslane Pierre Vaultier lumelauakrossis olümpiavõitjaks. Ehk nihkub nüüd fookus tasapisi ka nn. ekstreemsetele talialadele, mille edendamine on Eestis seni täiesti tagaplaanile jäänud. Ometi võistlesid lumelaudurid esimest korda juba Naganos 1998. Paraku oli see aeg, kui just murdmaasuusatamine jõudis meil maailmatasemele ning sellest sai Eesti talispordi püha lehm. 

Eesti murdmaasuusatamise kuldaja võib piiritleda aastatega 1999–2011 ehk esimestest MM-i medalitest Veerpalu märtrijandini. Üheksakümne üheksandal aastal toimus esmakordselt ka Otepää MK-etapp. Maailmakarikasari on nüüd Maarjamaalt kadunud sama jäljetult nagu lumi. Rahvuslikust uhkusest on saanud rahvuslik häbi. 

Kehvade tulemuste üle on palju virisetud ja vaieldud. Suusatajad pole süüdi. Metsiku Lääne saloonides rippus seinal silt: „Ärge tulistage pianisti! Ta teeb, mis suudab.“ Suuskaritega on sama lugu. Mõni pehmel diivanil lösutav kommentaator arvab endiselt, et võiduvalem on imelihtne: kes teeb hommikust õhtuni trenni ja sööb korralikult putru, see ongi olümpiavõitja. Ei ole ta midagi! Mängivad tibatillukesed detailid. Tipptasemel sport vajab enda kõrvale ka tipptasemel teadust. Ja raha, see raha, see neetud raha, mida kellelegi kunagi piisavalt ei jätku… 

Tulevik pole õnneks tume. Sotšis käis hulk debütante, kes ei suutnud küll üle oma varju hüpata/suusatada/uisutada, kuid kellel auahnus ja võidunälg ihus kirvendavad. Kõik ässad on olnud kunagi tattninad. Peaasi, et võidunälg ei kustuks. Selle nimel peab ka spordiametnikkond pingutama. 

Ootusärevad pilgud on suunatud murdmaalt mäenõlvadele. Juba valmistatakse ette medalitseremooniat Viguri-Kellyle, kelle väikestele õlgadele on kleebitud vahest liiga varakult meie talispordi päästeingli tiivad. Aga nelja aastaga võib veel palju muutuda ning naiste konkurents ka freestyle-suusatamises tublisti tiheneda. Tänu Kellyle saavad X-alad vähemasti rohkelt tähelepanu. Ei tasu jääda konservatiivselt oma klassikaliste „rahvusradade“ juurde. Tuleb leida uusi radasid, mis medaliteni viiks. Võtkem või lätlased – nemad on leidnud oma niši kelgurennist. (Huvitav, kas Eestis üldse keegi skeletoni või bobisõiduga tõsiselt tegeleb?) 

Kuid lumi on muinasjutt, nagu laulsid me kahevõistlejad üle kahekümne aasta tagasi, ja olgugi et kõik muinaslood ei lõpe sugugi õnnelikult, võiks Sotši olümpiat nimetada siiski kainestavalt mõtlemapanevaks ja natuke ka lootuste olümpiaks. Kui on lootust, siis on kõik hästi.

4. veebruar 2014

Kas paksud võivad joogat teha?

Näet, mõnikord tikuvad pähe säärased küsimused. Kõiksugu elustiili- ja terviseajakirjades võtavad joogaeksperdid järjepannu sõna. Öeldakse ja kirjutatakse, et joogaharjutused aitavad muuhulgas korras hoida vereringet, selgroogu ja liigeseid. Jooga eesmärk on toniseerida roidunud lihaseid ja panna eluenergia kogu kehas voolama. Piltidelt ja videotest näeme igat masti kondiväänamist, mida kõike joogaks nimetatakse. 

Kas natuke kaalukamatele inimestele on seejuures mõeldud? Jooga algkodu on Indias, kus pole aastatuhandete jooksul kuigi palju paksukesi nähtud. Mitmed joogaharjutused on läänes kohandatud ülekaalulisuse vältimiseks, mitte aga selle vähendamiseks. Ei kujuta ettegi, mil moel peaks kasvõi õllekõhuga mehemürakas päikesetervitust tegema. 

Tõtt-öelda ei ole ma ise just ülemäära rasvane tüüp, kuid tüsedike diskrimineerimine hakkab siin-seal ometi silma. Popp on olla noor ja sale, ilus ja rõõsk. Kommertsvankri ette rakendatakse sihvakad modellid, kõikjalt vaatavad vastu kordaläinud välimusega nooruslikud näod. Kas on keegi näinud mõnda alkoholireklaami, kus paksud vennad pubis õlut libistavad või siis autoreklaami, milles heas toitumuses pereisa ennast rooli taha pressib? Mõistagi ei nähta üheski mis tahes tooteid tutvustavas kataloogis keskmisest kaalukamaid mehi-naisi. Neid nagu polekski olemas. 

Idamaade filosoofia, aastatuhandete suur tarkus, mida läänemaailmas püütakse järgida, ei ole arvestanud paksudega. Nõndasamuti jäetakse ka moe- ja stiilisfääris paksukesed kõrvale kui ideaalidele mittevastav element. Miski ei ohusta püha glamuuri rohkem kui rasvavoldid. Samal ajal kasvab „tsiviliseeritud“ maailmas ülekaaluliste hulk. Olukord on skisofreeniline. Ideaalid, mis moodsate elustiiliõpetuste keskmes säravad, ei vasta rõhuvale tegelikkusele. Seetõttu püütakse paksukesed iga hinna eest avalikkusest välja tõrjuda. (Taevale tänu, et meil on Kõrsikud ja Baruto!) 

See tõrjutud sotsiaalne vähemus kipub aga arvudes muutuma enamuseks. Lõhe soov- mõtlemise ja reaalsuse vahel üha süveneb. Muidugi, eks ideaalid olegi selleks, et nende poole püüelda. Küll oleks ilus see planeet, kui siin ei tatsaks ringi ühtki tihasepuguga primaati! 

Aga isegi loodus pole täiuslik. Turumajanduslik süsteem on täiusest ja tasakaalust päris kaugel. Kõhnadekultuse kõrval ajab McDonald’s kokku meeletuid kasumeid. (Ja mõistagi ei kohta ka burgerireklaamides ainsatki paksu…) Tsiviliseeritud ja hästi teeniv inimene peab sööma rammusaid toite, kuid nägema seejuures välja kui herilane. 

Igaüks, kelle ihule on kogunenud üleliigseid kilosid, teab, kui neetult raske on neist lahti saada. Siinkohal sekkuvad dieedidoktorid ja toitumisspetsialistid. Ilma paksudeta poleks neil kukrus kopikatki. Paksude arvelt teenimine on tubli äri. Dieedispetsialistid võivad muiata sama rahulolevalt nagu matusetalitajad – kummagi töö ei lõpe kunagi otsa. 

Mida siis mitte-nii-väga-saledatele inimestele, kellele alaväärsuskompleksi ühiskondlikult peale surutakse, soovitada võiks? Jõuan oma arutlusega sinna, kuhu tavaliselt ikka jõuan: usku on vaja. Usku iseendasse. Meeletut tahtejõudu ja julgust oma elu pea peale pöörata. Ideaalid on küll hirmus kõrgel, kuid kellele ülekaal tõepoolest tõsiseid probleeme valmistab, saab end usaldades hakkama. Muide, ka paksudele peaks olemas olema spetsiaalsed joogaprogrammid. Nii et pealkirjas esitatud küsimusele saab põhimõtteliselt jaatavalt vastata. 

Lõpetuseks: egas ainult väline külg tee inimest ilusaks. Suur ameerika joogi Ramacharaka on öelnud: „Ilusa inimese olemus ei peegeldu ainult näos, vaid ka hästi vormitud kehas, jalgades, puusades, tema liikumises ja liigutustes, seisakus, hinges, naeratuses, silmade vaates, mida ei suuda varjata ükski rüü ega rõivas.“