17. juuni 2013

Milleks komplimendid?

Mesi on olnud hämaratest aegadest peale talurahva peamine magustoit. Ometi ei kõla väljend „mesikeel“ just kõige paremas helistikus. Kui kellelegi määritakse mett moka peale, siis tasub olla ettevaatlik. Rahvatarkustes peegeldub etniline vaimsus. Eestlased ei armasta komplimente. Kiitus sisaldab äärmisel juhul kurja silma krutskeid. Hea sõna võib tuua palju halba.

Umbusk komplimentide ja kiidusõnade vastu kõneleb pragmaatilisest talupojameelsusest. Eestlasel pole olnud kombeks ilukõnega keelepaelu koormata. Enamjaolt on eestlase vestlus informatiivse sisuga, oluline on mõttevahetus. Viisakusväljendeid pruugitakse napilt. Kui kaob aga sunnismaisus, avardub maailm. Kauged maad pakuvad palju magusat mett, mida siinsed mesilinnud toota ei suuda.

Netifoorumitest selgub, et Eesti naised käivad Türgis ja Egiptuses komplimente saamas. Päevitus polegi nii oluline. Päike pruunistab ka põhjas. Aga lõunamaa mehed…! Vaat need juba oskavad rääkida! Hulk Eesti naisi suhtub kuumaverelistesse meelitajatesse siiski teatud ujedusega, kuid ilusatest sõnadest ei ütle vististi keegi ära. Ja kui mõni võõramaa mõmmi veel rahakoti lahti tõmbab ja pisikese lilletutiga üllatab… Eesti mägrad on sellisel juhul nokaudis.

Naine tahab, et teda märgataks. Egas ta muidu ennast värvi ja ehi. Võib ette kujutada seda pettumust, kui naine pärast paari tunni pikkust sättimisetööd välja läheb ja oma vaevale ainsatki kiidusõna ei leia. Kes tõmbab tähelepanu, õigustab oma kohta siin päikese all. Ta on olemas, aktsepteeritud. Väike kompliment on nagu peenraha, mis väärtuselt peaaegu tähtsusetu, kuid saaja meele teeb ikka rõõmsamaks. Kasvõi mõneks sekundiks.

Mehe vaatepunktist ei maksa meelitused midagi. Sõnu ei pilluta. Sõna on kallis kraam ja kompliment läheb käiku ainult siis, kui metsik suksu nõuab taltsutamist. Kui aga mära on latrisse aetud, mis tast siis enam kaertega meelitada! Nooremad mehed teevad küll rohkem komplimente, kuid aastasadadega rehetares tahmunud tavasid nõnda lihtsalt välja ei vahetata.

Komplimendid on sageli sisutud väljendid. Jah, naine võib tõepoolest kütkestavalt kaunis välja näha, kuid kui komplimente näiteks mõnel pidulikumal üritusel sinna-tänna loopida, küll soengu, küll kleidi, küll võluva naeratuse eest – kas ei satu siis siirus kahtluse alla? Küllap on igaüks mõne kandi pealt kaunis, kuid komplimentide liigne tarvitamine võib neid tõsiselt devalveerida.

Koduseinte vahel võrsuvad komplimendid õige raskelt. Esimesed armumised ja komplimendikesed käivad justkui kokku, aga mida kauem inimesed teineteist tunnevad, seda keerukamaks muutub uute meelitussõnade vermimine. Pikaajalises suhtes saavad komplimendid otsa. Mis seal ikka korrutada, kui ilus ja hea ja hooliv naine on. Pragmaatiline talupoeg võtab jälle võimust. Keel jääb kangeks.

Mõned taimed ei vajagi pidevat kastmist. Paljudel meestel on ju kodus näägutavad kaktused, kes veest ei hooli. Aga kui aeg-ajalt paar ilusat sõna tilgutada, puhkeb kaktuski õide. Mõni kaktus osutub lausa roosiks! Ainult sõna on vaja, head sõna…

Arutelu komplimentide kasutuse üle kipub sageli muutuma väga naistekeskseks. Kas siis mehed ei oota komplimente? Salaja ootavad, ehkki mitmetel juhtudel tekitab kompliment kohmetust. Ka mees tahab, et tema parimaid külgi märgataks. Siiras tunnustus korraliku töö eest või lihtsalt mõni möödaminnes poetatud kiidusõna lisavad eneseusku ja teotahet igasse inimesse. Mees vajab võlusõnu ehk rohkemgi – pälvib ta neid ju nii harva.

Mõistagi võib küsida, kas kompliment on ikka auga välja teenitud. Kas iga pisemgi liigutus ja sirge lips väärivad nimetamist? Aga suured asjad koosnevadki tillukestest osadest. Ja kes neid tibatillukesi vigureid inimese juures märkab, suudab näha ka inimest täies pikkuses ning võtta teda sellisena, nagu ta on.

Jah, sõna on kallis kraam, aga kellele seda siis veel jagada, kui mitte kallitele inimestele? Väike kompliment ja kingitus turgutavad longu vajunud suhteid ning lisavad juba kirglikule lõkkele hagu juurde. Sõber, kolleeg, naaber – kõik me ümber vajavad head sõna ja head tegu. Kes rõõmu külvab, see rõõmu ka nopib.

14. juuni 2013

Saatanlikud valikud

Läkitus leinapäevaks

Suured sõjad on muutnud sageli tervete rahvaste saatust ja korrigeerinud ajastu mõttemalle. Teine maailmasõda jättis loendamatult paljude riikide ajalukku sügava haava ning armid seitsmekümne aasta tagusest ajast on endiselt näha. Demokraatia nõrkus ja diktatuuride tugevus vallandas traagiliste sündmuste rea, mille hinnaks kujunesid kümned miljonid inimelud. See oli aeg, mil lihtsad inimesed rebiti välja senisest elurütmist ning seati keeruliste valikute ette. Mida üks või teine valik endaga kaasa toob, ei osanud keegi aimata.

1941–1944 olid Eesti alad poksiringiks, kus taplesid kaks võimsat diktatuuririiki. Ühel pool natslik Saksamaa, teisel pool Nõukogude Liit. Kas taolises segadikus oli eesti meestel mingeid valikuid? Küüniline vastus kõlaks: valikuid oli palju. Oli võimalus teenida Punaarmees või saksa sõjaväes, minna metsavennaks, pageda Läände või sattuda koonduslaagrisse. Paraku puudus valikuvariant, mida enamik mehi eelistanud oleks: elada ja töötada rahus iseseisvas Eesti Vabariigis, nii nagu enne sõdagi.

Juulis 1941 asendus nõukogude võim Eestis natside ülemvõimuga, lõpetades esimese „punase“ aasta. Kui süveneda mikroajalukku ja lugeda tavaliste inimeste meenutusi sõjaajast, jääb silma saksa vägede leebe kujutamine. Vähemalt saksa okupatsiooni esimesel poolel nähakse haakristi kandjates tsiviliseeritud, viisakaid ja põlisrahvasse peaaegu soosivalt suhtuvaid mehi, kes mõne mälestusekillu kohaselt polnud pealegi nii koledad ja räpased kui varasemad okupandid. Sakslased ei küüditanud kohalikke inimesi ning fakt, et nad mõrvasid ligi 4000 peamiselt nõukogude võimuga koostööd teinud Eesti elanikku, ei kaalunud üles kümnete tuhandete kommunismiohvrite kannatusi.

Tänapäeva prantslasele või inglasele, kelle ajalookäsitlus on 100% natsivaenulik ja Hitler kuradi võrdkuju, mõjuvad šokeerivalt eestlaste mõnevõrra „pehmemad“ mälestused natslikust režiimist. Teine šokk järgneb holokausti leigel tunnistamisel. „Jah, natsid tapsid miljoneid juute, kuid kommunistid kiusasid, piinasid ja hävitasid eestlasi,“ näib olevat siinne levinud mõtteviis. Holokaustist sai aga ilmasõja järel genotsiidi sünonüüm ning Lääne-Euroopa lõi juute kui märterrahvast ümbritseva oreooli veelgi enam särama. Ida-Euroopa rahvastes on tekitanud trotsi asjaolu, et natslikud kuriteod on ammu hukka mõistetud, kuid kommunismi inimsusevastased aktsioonid jäänud siiani tribunali ette tirimata. Hitleri ja Stalini vahele paigutatakse siinpool kunagist raudset eesriiet kõhklematult võrdusmärk, kuid riigid, kes Teises maailmasõjas Nõukogude Liiduga ühes paadis sõudsid, hoiduvad endiselt krõbedamast kriitikast kunagise liitlase aadressil. Sotsialistlik impeerium aitas ju võidelda ühise vaenlase vastu. Võitjate üle kohut ei mõisteta – see deviis kammitseb mõningaid Lääne-Euroopa ajaloolasi isegi 21. sajandil.

Kui pöörduda tagasi ajaloo rohujuure tasandile ja lahata tavaliste eesti inimeste mälestusi, ei kohta peaaegu mitte ühelgi juhul nimetusi „nats“ või „natslik okupatsioon“. Ikka räägitakse, et „sakslased tulid sisse“ või „oli saksa okupatsioon“. Selline keelekasutus on levinud ka eesti ajaloolaste seas. Siit võib järeldada, et inimesed ei väärtustanud sõjakeerises ideoloogiat, vaid inimlikkust. Lihtsa talupere jaoks polnud tähtis, millist mundrit sõdur kannab, vaid see, milline on tema suhtumine: kas ta võtab sea laudast ja piima sahvrist vägivaldselt või ulatab selle eest ka raha ja poetab mõne tänusõnagi.

Kokkupuude saksa okupantidega oli rahvale küllalt põgus ning need hirmuteod, mis toimusid Eesti aladel paiknenud koonduslaagrites, jäid enamasti varju. Punatähe all roimi korraldanud meeste julmus, millele lisab rõhku järgnenud ligi poole sajandi pikkune nõukogude okupatsioon, oli aga silmaga nähtav. Kui natsid oleks Eestis märatsenud sama metsikult nagu enamlased „kannatuste aastal“, oleks ka suhtumine neisse samaväärne.

1941–1944 toimus Eesti aladel neli mobilisatsiooni, millega sakslased rikkusid rahvusvahelist õigust, värvates relvajõududesse okupeeritud alade kodanikke. Sellele vaatamata leidus ka tuhandeid mehi, kes astusid saksa väkke vabatahtlikult, et maksta kätte enamlaste kuritegude eest. Hiljem, kui Nõukogude väed toibusid ja sõjaõnn hakkas nende kasuks pöörduma, lootsid eestlased pidada lahinguid oma kodumaa nimel. Sellele aitas kaasa saksapoolne ähmane kinnitus, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui eestlased annavad panuse nõukogude vägede vastu võitlemisel. Võõras mundris sõdida ei tahtnud keegi, kuid kui oli valida kahe halva vahel, otsustati võidelda ühe halva ridades halvema vastu. 1944 marsiti Narva poole peaaegu samade mõtetega kui Vabadussõjas.

Lääneeurooplastel pole sellist ajaloorakurssi kerge mõista. Prantslased leiavad endiselt, et kommunistid on küll veidrikud, kuid üsna sümpaatsed ja kahjutud. Pealegi osalesid nad II maailmasõja ajal vastupanuliikumises ning kannatasid natside repressioonide all, mistõttu mõjub kommunismi ja natsismi võrdlemine sealkandis häirivalt.

Kas Eesti Leegionisse, idapataljonidesse ja Omakaitsesse kuulunud mehed olid natsid? Kas Punaarmeelased, kes saksa väed Eestist välja kihutasid, olid vabastajad? Neile küsimustele ei saa vastata vaid „jah“ või „ei“. Oht ajalugu must-valgelt näha varitseb nii siin- kui sealpool Peipsit. Omakaitsesse kuulus palju metsavendi, kes olid juba olemuselt antikommunistid, Eesti Leegionis teeninud mehed kandsid rahvuslikku sümboolikat, kuigi olid vormiliselt SS-lased, ning keeldusid saksa sõjaväe vandetõotustest. Punaarmeelased said sõja lõpul aga tasuda Leningradi blokaadi ja teiste kannatuste eest ning nõukogude propagandast kuumaks köetud sõdurid võisid end tõesti pidada õige eesmärgi nimel sõdijateks. Saksamaale tungides muutusid needsamad inglid koletisteks ning uputasid oma viha ka süütute tsiviilisikute verre. Võitjatena võisid nad endale tapatöid lubada. Nõukogude armees sundmobiliseeritutena teeninud eestlased polnud aga natside purustamisega midagi võitnud. Sellised pooltoonid iseloomustavad kogu II maailmasõda.

Pärast sotsialistlike režiimide kokkuvarisemist asuti Ida-Euroopas hoogsalt rahvuslikke ajalugusid kirjutama. Igaüks jahtis oma tõde ja ülistas oma märtreid, paraku jäid erinevad ajalookäsitlused kooskõlastamata. Läänes toimus see juba ilmasõja järel.

Minevik on mõjutanud olevikku ja selleks, et kehtivaid tõekspidamisi muuta, tuleb pöörduda tagasi minevikku ning seal paiknevad faktid ümber hinnata. Taoline dialoog ajalooga peab toimuma pidevalt. Traumaatilised II maailmasõja sündmused kaugenevad, kuid pilk minevikku ei tohi ähmastuda. Meie 20. sajandi ajaloos on küllalt valupunkte, mis vajavad lahtirääkimist.

Euroopa ja maailma ajalooline mõtlemine peaks olema juba küllalt küps, et mitte näha pelgalt ühe või teise armee mundreid, vaid inimesi mundrite sees. Lõppude lõpuks kujundavad ajaloo ikkagi inimesed kõigi oma nõrkuste ja tugevustega.

12. juuni 2013

Jupike luterlust, lusikatäis budismi, paganausuga läbi segada

Külaline näeb tunniga rohkem kui peremees terve aastaga, ütleb vanasõna. Kui vaadata Eesti olusid läbi külaliselt laenatud läätse, avaneb harjumuspärasest selgem panoraam. Äsja ilmus USA nädalalehes The Christian Science Monitor lühike ülevaatlik artikkel eestlaste usuelust. Pealkiri „Eesti usklikud ostlevad spirituaalsel turuplatsil“ võtab siinsed religioossed suundumused tabavalt kokku.

„Ettekujutus Eestist kui kõige ateistlikumast riigist paistab eksisteerivat ainult eestlaste kujutlustes,“ ütleb Tartu Ülikooli õppejõud Atko Remmel. Sellega tuleb nõustuda. Kuna rahvuslik narratiiv, „meie lugu“ kaldub kirikuvastasusele, peegeldub see ka argistes arusaamades ja hoiakutes religiooni suhtes. Ristiusk toodi siia tule ja mõõgaga – see on rahvusliku kirikuvastasuse vundament. Nii katoliku kui luteri kirik on olnud ikka härraste kirikud, õigeusk võrdub aga eestlaslikus ajaloomälus tsaariusuga. Üleüldise rahvahariduse taga ei nähta luterlust, vaid „head“ Rootsi riiki. Ärkamisaegsete suurkujude CV-s on luterlik ja hernhuutlik kasvatus olulisel kohal, kuid mugavuse mõttes vaadatakse sellest lihtsalt mööda.

Kiriku viljakad põllud ei sobi kokku rahvuslooga. Siit koorub välja ka üks põhjusi, miks too õnnetu ristisammas Vabaduse väljaku ääres nii palju vastakaid reaktsioone tekitab. Rääkimata ebamugavustundest, mis näib paljusid haaravat, kui jõutakse hümni kolmanda salmini.

Artiklis tuuakse välja põnev järeldus: Eesti neoliberaalne majanduspoliitika on muuhulgas mõjutanud ka rahva religioosset meelelaadi. Usust on saanud samasugune toode, nagu vorstist või pesupulbrist. Isiklikku vabadust rõhutava ametliku ideoloogia tingimustes on traditsiooniliste usuvormide kõrval võtnud võrdväärsena koha sisse mitmesugused organiseerimata usundid. Neist kõige kaalukam on kahtlemata new age. Sõnad „avatus“ ja „sallivus“, mida artiklis turumajanduse kontekstis kasutatakse, ei ole siiski Eesti usuvaldkonna iseloomustamiseks sobilikud.

Usk kuulub meil kindlalt eraellu. Enamasti puudub komme oma usust kõnelda. Avalikku usklikkust ei sallita. (Väike ilmestav kõrvalepõige: kui noor „superstaar“ Rasmus Rändvee tunnistas ühes intervjuus, et on läbi lugenud Piibli ja Koraani, püüdis ajakirjanik temaga usuteemalist vestlust edasi arendada, kuid Rasmus põikles sellest kõrvale, nentides, et parem on usust mitte rääkida.) Usklikkus kuulub Eestis vaimsete hälvete kilda ja seda mitte tingimata patoloogilises mõttes. Pigem tundub, et see, kes oma usust juttu teeb, pole targem tollest, kes söögilauas oma aluspesu tutvustab.

Kindlasti ei saa öelda, et usku mõistetaks Eestis ühtmoodi. Paljud tõekspidamised, mida usuteadlased paigutaks religioonivalda, ei ole inimeste endi jaoks üldse usulise tähendusega. Kui üks nooruk teatab konkreetselt: „Ma ei usu tulnukatesse, aga ma tean, et nad on olemas,“ siis kuidas sellesse ütlemisse suhtuda? Ta ei pea end usklikuks, ent usub siiski. Usu ja teadmise vahekord on eestlaste meeltes põhjalikult sassis.

Religioossest turuplatsist rääkides tekib oht arvata, et uskumusi saabki „osta“ või meeldivuse alusel omandada. Tegelikkuses on raske leida inimest, kes laoks ostukorvi teadlikult üht-teist kristluse riiulilt, natuke idamaiste usundite letilt ja tsipake esoteerika külmkapist. Tõekspidamised sünnivad ikka sisemise tunde ajel. Proovimise pärast ei hakka keegi uskumusi tarbima. Kellele tundub karmavõlg veenvam kui pärispatt, lükkab kristlikud dogmad kõrvale ja asub pooldama idamaadest imporditud kraami. Seejuures ei maksa unustada, et eestlased eelistavad sageli ka omamaist. Paganavere vastu ikka ei saa. Iidseid looduslikke pühapaiku on alles avastama ja märkama hakatud.

Milles aga seisneb see õige eestlase usk? Ei tea. Paljud eestlased on turuplatsil uitavad vaesed, kes ei suuda otsustada, mida väheste sentide eest endale lubada. Nad ei tea, mida osta. Nad on agnostikud. A gnosis seda tähendabki – „ei tea“.


Samal teemal:

7. juuni 2013

Elu täis hääli

Suvi on üks õudne aeg. Murutraktorid ja –niidukid mürisevad, trimmerid vinguvad, mootorsaed urisevad ja kreissaed kräunuvad. Vabaõhukontsertide võimendus püüab ületada helibarjääri. Sood ja heinaküünid on täis lärmakaid turiste, kes võtavad „Kungla rahvast“ sõna-sõnalt („Ma laulan mättal, mäe peal ja õhtul hilja õues!!“). Ei tea, kas mõni teaduslik uurimus kinnitab ülemäärase UV-kiirguse ergutavat mõju häälepaeltele, kuid grillivate naabrite prallesid kuuldes näib korrelatsioon olevat ilmselge. Kogu selle kisa ja kilkamise sees ei jõua esimest hallaööd ära oodatagi. Nõnda ei jää muud üle, kui pageda metsa.

Aga suine mets…! See on vaikne välu, sulnis ojavulin, vidistavad vindid ja käätsuvad rähnid, rääkimata puude sosisklevast kohinast. Metsas ei lärma keegi, kuigi igaüks saab sõna. Ja kõigil on midagi tarka öelda. Ainult metsaäärse rohtunud kivikangru peale kolinud maasikad püsivad vait. Nende asi on rubiini moodi punaseks värvuda ja oodata, et mõni nokk või näpp neid nopiks.

Inimkond on oma hälliaegadest peale seadnud elu looduse taktikepi järgi. Suvi oli töötegemise aeg, talv jäi puhkamiseks. Praeguse aja inimene ei saa enam looduse rütmis elada. Tali veedetakse tööd rabades, suvi laiseldes. Kuidas need asjad küll nii pahupidi on pöördunud?! Eks ole süüdi tööstusrevolutsioon ja sellega kaasnenud linnastumine. Linn meelitas inimese eemale metsast ja põllust, pööras tema tuhandete aastate pikkuse elulaadi pea peale. Linnast otsitakse tööd ja õnne. Juured ei kinnitu aga asfalti ega betooni, vaid ikka pehmesse mulda. Pehme muld ja vaikne kasv – see on puude tarkus. Lärmiga ei sirgu keegi haljendavaks hiiuks.

Rohetav maastik on tulvil elu. Olen juba lapsest saati arvanud, et roheline on elu värv. Ilma klorofüllita poleks inimeselgi hapnikku. Heidan vahest talvelgi pilgu mõnele elust pakatavale suvisele fotole või maalile. Loodus inspireerib kunstnikke igavesti. Ameeriklase Olive Parker Blacki maalidki, mis siin teksti sees õndsalt rohetavad, mõjuvad koduselt, lootustandvalt, helgelt. Linnad muutuvad ja inimesed nende sees samuti, kuid karjamaad, ojakaldad ja metsatukad jäävad samaks. Linnu võib lammutada, aga loodus jätkab visalt oma eluringi.

Vahest võib lärmitsejatele ka andeks anda. Suvi paneb elama. Elu on alati täis hääli. Tuleb ju inimene siia ilma ikka kisades. Häältes on rahutust, kuid ka rõõmu, ekstaasi, eufooriat. Põhjamaalane tahab võtta suvest kõik, tabada seda üürikese kestvusega imet, mis teeb hinge vabaks ja peitsib päikese tundliku pintsli abil lumivalget nahka. Kes lärmab, kes haljendab. Oma elu igal olendil.