28. detsember 2018

Mõtteaida esikümme 2018

Parimad, loetumad, kallimad, ilusamad, laigitumad, täägitumad, edukamad, rikkamad, kulukamad, lopsakamad, kopsakamad, naljakamad, targemad, suuremad ja kuldsemad...

Silmas on sada ilma

Silmades särab, vilgub, välgatab, süttib, kustub, lahvatab, voogab ja sillerdab. Silmad võivad kuhugi lennata, millegi kohal kõrguda ja kuristikuna sügavusse lõikuda. Vahel silmad haljendavad, habisevad, õitsevad ja närtsivad.

Jah, ma näen silmades sageli loodusjõude, maastikku ning taimeriiki kogu mitmekesisuses. Inimene on osa loodusest ja loodus peegeldub inimeses.


Iga laps on luuletaja, kes usub imedesse. Täiskasvanu usk pole siiras, reaalsus on ta ära rikkunud. Haridus ja kasvatus panevad loovusele paratamatult päitsed pähe. Side sümbolitena avalduva nähtamatu maailmaga nõrgeneb. Loovisiksused jäävad lapseks. Kes rohkemal, kes vähemal määral. Kinos, teatris, raamatuis kõneldakse veel inimkonda ühendavat luulekeelt. Alati ei saada kõigest aru. 

Mõni kunstiteos võibki mõistmatuks jääda - ka tegijaile endale. Selle kohta öeldakse: halb, nurjunud, ebaõnnestunud. Aga kas alati on süüdi kõneleja suuvärk, intonatsioon või segane mõte, kui temast aru ei saada?


Eesti vabaduse valemisse on sisse kirjutatud paradoks. Loodus ja kultuur (ladina keeli: natura ja cultura) mõjuvad vastanditena. Loodus peaks eestlase ülima ideaali järgi olema puutumatu, ent kultuur olgu selline, mis puudutab.

Pimeda põlislaane ja lopsaka vaimupõllu vahel on hea elada. Selles vastandite pingeväljas säilib, hargneb ja pikeneb eestlaste juurestik.


Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon, motivatsioon ja emotsioon. Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs.

Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmantit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant.


Tehnikaajastu ei anna armu: muusikat ja filme saab ka netist alla laadida, lauamängud on vaid jäänuk virtuaalepohhi eelsest ajast. Samas langevad raamatute tiraažid, kirjastajad ei julge enam ilukirjanduslikke teoseid tuhandes eksemplaris välja anda. 

Raamatud muutuvad pikkamisi harulduseks, liiguvad masside huviväljast eemale. Gutenbergi ajast peale on kirjandus olnud üldrahvalik teabekandja. Enam mitte.


Edu määrab inimese väärtuse. Õigupoolest on sama seis kõikjal läänemaailmas. Edukummardajate sekt laieneb jõudsalt ka budismi ja taoismi lätteile rajatud Kaug-Ida tsivilisatsioonides. Aga edukultusega kaasneb tõsine oht lühisesse sattuda, viimse närvikiuni läbi põleda. Seda teavad ja aduvad kõik, kel vähegi mõistust ajukäärude vahel.

Võidujooks ei saa muidugi lõppeda. Kes ei jookse, on luuser. Tal pole kohta patuse päikese all. Suur osa inimkonnast on kaotanud võime hinnata tegusid muul viisil kui edu kaudu.


Praktiline meel lämmatab patriootliku pühadustunde. Eestis on küllaga vaba maad, kuhu rajada suusaradu ja golfiväljakuid, miks peab neid tingimata hiide suruma? Miks peab loomi otse ohvripuu all karjatama?

Hiis ei ole koht, millega raha teenida. Inimene on see, kes peab hiide raha viima - vaimude meeleheaks.


Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta.

Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.


Tammsaare oli aeglane küpseja. Ta jõudis oma loomejõu tipule alles pärast neljakümnendat eluaastat. Tammsaare teeb Tammsaareks elukogemus.

Minusugustel noortel suleseppadel seda olla ei saa. Suurelt kirjanikult tasub sellegipoolest õppida.


Mis oleks lõbusam, ilusam ja ülevam, kui sünnipäevalise auks sinimustvalget lehvitada? Ja mitte ainult Eesti Vabariigi juubeliaastal, vaid alati, täna ja tulevikus.

Iga eestlase sünnipäev olgu sinimustvalge. Nõnda, soovides õnne ja pikka iga sünnipäevalapsele, soovitakse sedasama kogu Eestile. 😄

25. detsember 2018

Miks ööd on nii valged siin?

Paganate jaoks on jõulud päikese sünnipäev, mil tähistatakse valguse võitu pimeduse üle. Ilma valguseta poleks sel kõvasti kulunud ja kannatanud planeedil elu. Valguseta ei näeks inimsilm kriipsugi. Taimed närbuks ja kivid tuhmuks. Talvisel pööripäeval poeb päike kolmeks päevaks pessa ning hakkab pärast seda jälle suurema väe ja pikema kaarega taevapõldu mõõtma. Läheb valgeks.

Pixabay
Ööd on meie maal alati valged - ka siis, kui kuu, päikese noorem veli, pikutab pilve taga. Teismelise juntsuna kirjutasin luuletuse "Miks ööd on nii valged siin?". Mannetu mõtte ja värsimõõduga luuletus ise on igaveseks kaduvikku vajunud (oh mis õnn!), aga küsimus jäänud. Miks on ööd alalõpmata nii valged? Kas nad ei peaks mustad, sünged ja pimedad olema? Nii ei saa ju kellegi ega millegi kohta öelda: nad on nagu öö ja päev. Kust see valgus tuleb?

Valged on jaani- ja jõuluööd, mõlemad omamoodi. Lumevalgel kulgeb öö teises rütmis ja meeleolus kui pilvevalgel. Poristel sügisöödelgi kumab taevas valge viirg. Lootuskiir pimeduses?

Linnas, tänavalampide lõpmatus säras, muutub inimene pimedaks. Ta ei näe enam lume- ja pilvevalgust. Silm ei märka lootuskiiri. Depressiivne meel kummitab nägemisvaeguse all kannatavat inimkonda. Elekter on toonud valguse igasse kolkasse ja matnud pimedusse südame.

Talvehämaruses elavad põhjamaa rahvad oskavad hinnata valgust. Ka vaimuvalgust. Seepärast saavutavadki nad hariduses tipptasemel tulemusi. Põhjamaades näevad trükivalgust maailma parimad raamatud. Rambivalgusesse astuvad andekaimad artistid. Igatsus valguse järele toob kaasa igatsuse täiuse järele. Vähehaaval liigub inimene ikka selleni, mida ta kõige rohkem igatseb.

Vahel on tunne, et kõik on nii selge. Ei oskagi sellele "kõigele" täpset nime anda. Lihtsalt - kõik! Kirjeldamatu ja kättesaamatu öötaeva müstiline kuma paitab hinge. Tähevalguses on hea unistada. Ka siis, kui mure murrab, valu võtab võimust ja elul puudub tähendus, eksib pilk tähistaevasse ning kõik on selge.

Kõik on valge.

17. detsember 2018

Tiivulised eestlased

Eesti rahvaluulekogu on kahtlemata üks maailma suurimaid. Lisaks rahvale endale andsid selle saavutuse täitumisse oma hindamatu panuse folkloori käilakujud Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen ning Oskar Loorits, kes suure hulga rahva seas ringelnud pärimusi kokku kogunud, talletanud ja teaduslikult lahanud. 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi taga seisab nimetatuist viimane.

Põhjaliku pärimuste süstematiseerimise ja uurimise tulemusel tõi Oskar Loorits päevavalgele rahvaluulesse peidetud eestluse üdi. Tema nägemus eestlastest kui looduslembesest, tagasihoidlikust, samas jonnakast ning rahumeelsest rahvast on jõus tänini. Loorits leidis, et just tänu rikkalikule rahvapärimusele kuulume kindlalt kultuurrahvaste sekka. Folklorist vastandas teravalt (ja sageli põhjendamatult) soomeugrilase ning indogermaanlase arhetüüpe.

Pasknäär (Pixabay)
1938. aastal ilmunud artiklis arvab Loorits, et meie riigivapiks ei sobi omaaegse Eestimaa rüütelkonna (ehk baltisakslaste) kolme lõviga vapp: esiteks pole vapil esindatud siin elutsev fauna ning teiseks iseloomustaks eestlast paremini lind, mitte toore jõu sümbol lõvi (keda Loorits halvustavalt saksa lõukoeraks nimetab).

Looritsa mõttel on jumet. Eesti muistendites esinevad linnud üsna sageli, seondudes teispoolsuse ja surnutega. Nad on taeva ja maa vahelised saadikud, mõnikord surnute vaimud. Pärimuse järgi tekkis linnu munast maailm. „Kalevipojas“ lendab Kalev kotka seljas Viru randa, Salme sünnib tedrest ja Linda tema munast. Linnud on ka armastatud vanasõnade ja kõnekäändude teema: „Igal linnul oma laul“, „Parem varblane peos kui tuvi katusel“, „Hommiku hoolekägu, lõuna leinakägu, õhtu õnnekägu“, „Kullist ei saa tuvikest“, „Ära ehi end võõraste sulgedega“, „Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu“ jne.

Barokiaegses maalikunstis andsid kunstnikud linnule erootilise varjundi. Kõlvatud mõtted peegeldusid piltidel, kus kujutati kõrvuti linde ja armastajaid. Hollandi kõnekeeles tähendas sõna „linnutama“ seksimist. (Carl Robert Jakobson seda nähtavasti ei teadnud, muidu poleks ta endale võtnud sellist pseudonüümi nagu Linnutaja!) Ka eesti keeles kasutatakse lõbutüdruku kohta liiginimetust „linnuke“. Vanarahva silmis oli lindudel siiski hoopis teist sorti tähendus ja kuvand.

Surnutemaailma vahendajatena on linde austatud ning mingil määral ka kardetud. Kui lind vaatab aknast sisse, pidavat see mõnele majaelanikule surma tooma. Kaitsemaagia eesmärgil võeti hommikul enne õueminekut linnupetet. Galaktikat, mida mööda surnute hinged liiklevad, nimetavad eestlased (ja ka soomlased) linnuteeks, mitte aga „piimateeks“, nagu paljud teised Euroopa rahvad.

Ühtki lemmiklindu ei paista rahvaluules esile tõusvat. Suitsupääsuke on Eesti ametlik rahvuslind olnud vaid veidi enam kui pool sajandit. 1960. aastatel Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu algatatud idee järgi pidi rahvuslindude valimine aitama kaasa linnuliikide kaitsele. Nõukogude võimu poolt keelatud riigisümbolite asendajana sai suitsupääsuke eestlastele väga südamelähedaseks. Suitsupääsukese asemel võinuks rahvuslinnuks saada ka tõeliselt sinimustvalge sulestikuga pasknäär. Õnnetuseks ei kõla tema nimi just kõige viisakamalt. Ja ega vanarahvas temast eriti lugu pidanud, sealt ka halva maiguga nimi.

Kurvastusega tuleb nentida, et pasknäär on meil praegu ametlikust rahvuslinnust levinum. Mis teha, suitsupääsuke sai sule sappa...

14. detsember 2018

Nõid Nastja - Eesti populaarseim kirjanik

Umbes selline pealkiri jäi mulle hiljuti meediaveergudelt silma. Loodetavasti on selle taga pisike annus huumorit, kuid kui sääraseid pealkirju tõsimeeli meisterdatakse, jääb üle vaid appi karjuda.

Kui mingis olulises valdkonnas käibel olevad põhimõisted hägustuvad või sootuks ära kaovad, siis järelikult hakkab see valdkond kaotama kõikehõlmavat tähtsust ja mõju. Paistab, et kusagil pole enam lellesid ega sõtsesid, on ainult onud ja tädid. See näitab sugulussidemete lõdvenemist. Veri on lahjem kui vesi, jah?

Kirjandust on tabanud sama saatus. Iga vähegi pikemat proosateost nimetatakse automaatselt romaaniks. Kuhu on kadunud lühiromaanid ja jutustused? Viimased paarkümmend aastat on Lutsu "Kevadet" ja Bornhöhe "Tasujat" jäärapäiselt romaanideks nimetatud, ennevanasti olid need ikka jutustused. Kumbki mees ei kirjutanud ainsatki romaani! (Siin on muidugi vaidluse koht. Aga mõistete üle võib vaielda ja teinekord peabki seda tegema.)

Mõiste koondab nähtuse peamisi tunnuseid. Udused mõisted ei võimalda selget analüüsi ega arutelu. Mõiste kindlustab mõistmise. Kui kirjanik saab olla absoluutselt igaüks, kelle nimi seisab mis tahes raamatu kaanel, mida siis kirjandus endast üldse kujutab?

Inimene armastab ikka korda, aga vahel tekib ka korralagedus. Selle põhjuseks on laiskus ja mugavus. Teeme ühe nurgakese kohe korda. Nii nagu parteimeedia ei ole ajakirjandus, pole ka esoteerika kirjandus. "Kesknädal" ja "Uued uudised" on poliitiline propaganda, kust tõelähedasi teadaandeid otsida ei tasu. Niisamuti ei saa astroloogide, selgeltnägijate, pendlimeeste, ravitsejate, holistikute ja feng shui õpetajate üllitisi pidada muuks kui religioosseks propagandaks või (vastavalt kellegi usulistele veendumustele) umbluuks ja meelelahutuseks.

Nõid Nastja pole avaldanud ühtegi luulekogu, lasteraamatut ega näidendit, novellidest ja pikematest proosateostest rääkimata. (Muide, "Väike nõid" ei ole Nastja elulooraamat!) Järelikult ei ole paslik teda kirjaniku tiitliga õnnistada.

Küsitav on seegi, kas Nastjat saab üldse pidada omanimeliste raamatute autoriks. "Nastja terviseraamat" ja "Nastja maagiline 2019" pole tema käe alt tulnud. Need on kirja pannud hoopis Kristiina Genno. Ka autoriõigused kuuluvad mõlemal üllitisel kirjastajale ehk Fookus Meediale. Küllap on kirjastus sõlminud Nastjaga omaette lepingu, mille alusel teenib nõianeiu raamatute müügist teatud protsendi.

Pole välistatud, et Nastja on populaarsetele raamatutele laenanud vaid oma nime ja näo (mis on igatahes imekaunis). Sellisel juhul on tema kirjanikuks nimetamine lausa naeruväärne. Modell ja kirjanik on siiski täiesti erinevad ametid.

Teen ettepaneku nimetada kirjanikeks ainult neid suleseppi, kes on proovinud kätt ilukirjandusega. Võib lisada ka väikese kitsenduse: avaldanud vähemalt ühe teose raamatuna või kirjanduslikus väljaandes. Kõik teised, kes neile tingimustele ei vasta, on lihtsalt autorid.

Või kaanenäod.

9. detsember 2018

Ma olen vastu

Ma ei taha seda. See ei meeldi mulle. Miski pole mulle rohkem vastukarva kui see.

Paistab, et kõikjal Eestimaal ringlevad mingisugused "paberid", mis nõuavad allkirja. Paberitel on peen võõramaine nimi: petitsioon. Tsaariajal nimetati neid palvekirjadeks - olgu häda nii suur kui tahes, isakese poole pöörduvad alamad pidid hoidma lõua rinnal ja säilitama alandliku meele. Vabas riigis pole valitsejate poole koogutamine sobilik, tuleb hoopis hambaid näidata ja uriseda.

Hiljuti jõudis minuni petitsioon, kus paluti pooltallkirja. Pidin kreepsu saama. Ma ei ole iial kellegi ega millegi poolt! See oleks lödipükslik alistumine, häbiväärne põhimõttelagedus ja lühinägelik "hea tahte" avaldus.

Hea tahte, igakülgse mõistmise ja kõikvõimalike lolluste sallimisega ei saa mingil juhul nõustuda. On tuhandeid asju ja tegevusi, mis tuleks ära keelata. Näiteks lehe- ja lumepuhurid, mis korralikke tööinimesi häirivad. Lapsi ei tohiks teatrisse ja kontsertidele kaasa võtta, sest nad, sunnikud, kipuvad liiga palju häält tegema. Ringristmikud tuleks ära keelata, need panevad autoga sõites pea ringi käima (sellepärast ongi nii palju liiklusõnnetusi!). Üldse oleks parem, kui raudteed ära kaotada ja sirged, mitmerealised maanteed asemele ehitada - peaasi, et need minu kodust mitme kilomeetri kaugusele jäävad.

Ma ei saa toetada tehaseid ja kanalaid, sest need reostavad loodust. Ma ei saa toetada avatud ja multikultuurset ühiskonda, sest võõrad toovad endaga alati tüli ja pahandust. Olen ka ise elanud ja töötanud võõrsil (ainult raha pärast!), aga ma ei taha, et mitmevärvilised tsurkad - viisakamalt öeldes: immigrandid - tulevad raha pärast Eestisse. Neid pole siia vaja. Tööjõupuudus on bluff, mida globalistlikust katkust nakatunud ettevõtjad levitavad.

Kõik poliitikute ja ärimeeste algatused on kahtlased. Poliitikuid huvitab ainult võim, ärimehi raha. Ka teadlasi ei saa usaldada, nad on kergesti manipuleeritavad. Tuleb usaldada enda talupojatarkust, sest iga eestlane on sündinud ekspert.

Mul on hirm. Olen vihane. Ärge küsige minult, mille poolt ma olen. Tähtis on olla vastu, see on ainus võimalus segastel aegadel ellu jääda. Vahel oleks õigem võtta neutraalne positisioon, olla täielikult passiivne ja kõigele vastikule käega lüüa, kõiki hädasid ja muresid eirata. Paraku ei saa väike inimene suures ohtlikus maailmas erapooletuks jääda. Kes poolt ei vali, selle eest valitakse. Alati on kergem olla vastu. Ka mõistlikum.

Parem näidata rusikat kui sirutada terekäsi. Rusikasse surutud peopesa on kaitstud, avatud terekätt on lihtne vigastada. Seda, kes kaitsesse tõmbub, on raskem haavata. Kes end avab ja avatuna hoiab, võib kergesti hukkuda. Need, kes sallivad, lasevad end kergelt lollitada. Tark tõmbub endasse.

Kõik on meie vastu. Me oleme kõigi vastu.

😡
Kirjutis ei peegelda autori seisukohti. Kui, siis ainult natuke.

24. november 2018

Tegin ÕS-i peal narkotsi

Eesti keel õssitab, aga ei ussita. Esimese õigekeelsussõnaraamatu sünnist on möödunud sada aastat, sel puhul üllitati ka uus ja priske ÕS. Lõin kribinal-krabinal (ja natuke pabinal) värske keelepiibli lahti - loomulikult netist. Võib ka nutist.

Kõige lemmikumad sooneutraallased

Nüüdsest on lemmik ametlikult käibel ka omadussõnana. Mu kõige lemmikumad lemmikud uues sõnaraamatus on muidugi leiupood, pükstükk ja meestehoid. Naistehoidu pole miskipärast veel leiutatud. Ja ega seda vist juhtugi, naised oskavad end ise hoida.

Meediast tuttavad OÜtama ja sooneutraalne on kah kenasti ÕS-i veergudele naelutatud. Paljud näitelaused pole aga sugugi sooneutraalsed. Sõna tegema alt leiame säärased laused: "Sõjavägi teeb poisist mehe" ja "Naine tehti vargaks". Loomulikult esinevad mehed positiivses, naised aga negatiivses näites. Loodetavasti jääb sõjaväes aega ja kannuseid teeninud mees meheks ning naine, kes pikanäpumeheks tehti, jääb ikka naiseks.

Kuidas narkotsi teha?

Paar nopet viimase aja uudistest. Raimond Kaljulaid: tean poliitikuid, kes teevad kokaiini; "Radari" eksperiment: uus trend Eestis - teha tööl LSD-d. Kergita kulmu ja vanguta pead! Kas meie poliitikud ja lihttöölised valmistavad tõesti lisaraha teenimiseks narkootikume? Või on tegemist süütu toorlaenuga? (I do drugs, yeah!) Loodan siiralt, et tõele vastab viimane variant.

ÕS-i noorem sõsar, SS (seletav sõnaraamat) annab sõnale tegema lausa 18 erinevat tähendust, sealhulgas: midagi valmistama, tekitama, looma; toimima, käituma, tegutsema; harrastama, viljelema; põhjustama, esile kutsuma, tekitama ning (kusemise, roojamise kohta) laskma.

Ei tahaks uskuda, et meie riigitegelased roojavad kokaiini. Küllap nad ikka manustavad, pruugivad või tarvitavad. Põhjakäinud poiss paneb narkotsi. Või tõmbab, imeb, suitsetab, nuusutab, neelab, närib ja süstib. Muide, ÕS-i järgi käändub narkots samamoodi nagu riik ja poiss!

Rööpkülik rähkles rööpi ja külitsi

Veel üks tore sõna, mis ÕS-i veergudelt vastu vaatab, on rööprähklus ehk mitme asja korraga tegemine. Rööprähklejaid leidub iga rööpa ja räha peal, sest aega ju napib. Ka laikima ja täägima on ÕS-ilt õnnistuse saanud. ("Mida kuradit need tähendavad?" hüüab onu Heino vahele. "Eesti keel on hukas nagu sõnnik sukas!" ohkab tädi Maali.) Jah, aega enam pole, kuid ikka ta muutub. Keel niisamuti. Laigivad ja täägivad need, kellel on nutiseade ja nutikael.

Meeldetuletuseks: kanepit, kokaiini ja LSD-d teha ei saa! (Eriti korraga.) Seda ÕS ei ütle, mida PVC-kattega korteris elav HIV-positiivne LSD-sõltlane (EKRE liige) peab tegema, et ilma OÜtamata BMW-ga USA-sse või UK-sse pääseda. (OMG, see oli nüüd küll LOL!)

Abi- ja kooskaasa

Kooseluseadus on toonud Eesti rahvale palju kasu, rikastanud keelt ja kultuuri. Sajad inimesed on koosellunud. Kahjuks seda sõna ÕS-ist ei leia. Ehk järgmises väljaandes? Igatahes on mul kooseluseadusega tekkinud paar küsimust. Kui ma tahan kooselluda, kas ma pean siis teisele poolele tegema kooseluettepaneku ja talle kooselusõrmuse sõrme panema? Ja kui abiellujast saab abikaasa, kas koosellunud inimesed on siis kooskaasad?

ÕS tule appi!

13. november 2018

Miks "Õnne 13" on parem kui "Pank"?

Üheksakümnendad kummitavad nagu rahutud koolnud, kes kuidagi hauas ei püsi ja vaiksel hingedeajal elavate akna taga kraapimas käivad. Vaimude väljakutsumises on süüdi filmi-, kirjanduse- ja teatrirahvas, kel tekkis kollektiivne himu üles kaevata üleminekuaja õudused. (Kogemata kombel olen ka ise oma kirjutistega sellesse lainesse sattunud.) Küllap on aeg selleks küps. Üheksakümnendad jäävad ju ohutusse kaugusse.

Esialgu ei kavatsenud ma "Panga"-sarja vaadata, aga reklaam oli nii pagana ahvatlev. Juba enne eetrisseminekut kuulutati "Pank" Eesti kõigi aegade parimaks (ja kallimaks) telesarjaks. Väike skeptik mu vasakul õlal hakkas selle peale hullusti kihelema. Kallidus on fakt, headus üks hinnang paljudest. Mõtlesin: vaatame paar osa ära ja langetame siis lõpliku kohtuotsuse.

Varusin mitu tundi vaba aega ja panin kohe neli osa järjest. Moodne värk - kes siis tänapäeval maldab tervet nädalat oodata, et järgmist osa näha! Ja milleks teleka taha istuda, kui kõikvõimas raal laua peal sumiseb.

Avakaadrid - mees selili paadis, paat maalilisel jõel - olid paljutõotavad. (Miskipärast lipsas mõttesse "Tabamatu ilu" - 1999. aasta hittfilmi - algusjupp.) Taipasin kohe, et "Pank" ei püüa igaühele meeldida. Esimestest sekunditest peale hõljus ekraani kohal kunsti hõngu. Tegevuse arenedes üritasin eelarvamusi maha suruda. (Lootsin vist näha "Borgeni" või "Kaardimaja" eestipärast versiooni.) Paraku jätsid kaks esimest jagu segase mulje, sündmustiku fookus oli justkui paigast ära. Pidasin vähe pausi ja võtsin ette järgmise satsi. Kolmanda ja neljanda osa järel hõiskasin päris südamest: sigalahe!

Poleks uskunudki, et Eesti oludes, meie kuivade annete ja madalate rahamägede juures, on võimalik nii kanget portsu keeta. "Panga" tegijad on viimaks siiagi importinud filmiliku pildikeele, samas kui enamik Eesti telesarju on jäänud truuks teleteaterlikule stiilile. Iga kaader on läbi mõeldud ja šikilt vormistatud. Ekraanilt ei paista, et mõne kopikaga oleks koonerdatud.

Pixabay
Stsenaristid Eero Epner ja Tarmo Jüristo on tele- ja filmimaailma uustulnukad, kes raputavad - küll mitte kuigi tugevalt - meie rasvaseks ja lodevaks muutunud telesarjandust. Tabavad, vaimukad ja hoogsad dialoogid väärivad aplausi. (Paar korda lõin käsi kokku küll.) Suurem osa tegelaskujudest on lennukalt ja täpselt välja voolitud. Treiderid Toomas (Sergo Vares), Jimmy (Reimo Sagor) ja Heiki (Hendrik Toompere jr) töötavad sama pika laua taga, kuid nende iseloom on täiesti erinev. Nende päälik Marju (Tiina Tauraite) kiirgab tahtejõudu ja sarmi. (Tiina Tauraite vääriks kindlasti peaosa mõnes vägevas ühe-naise-filmis, umbes nagu "Erin Brockovich"). Koomilist värvi annavad Kodupanga ametnikud (Erkki Laur ja Tanel Ingi). Pisut ähmaseks jäävad Ülle ja Kalju Tamme (Evelin ja Priit Võigemast) sebimised. Suurte jõukate pankurite kohta teevad nad palju musta tööd. (Või oligi see tollal nõnda?)

Nii mõnedki näitlejad saavad mängida ambitsioonikaid karjäärihimulisi kutte ja plikasid. Suured egod toovad kaasa suuri konflikte. Kohati väljub pilt reaalsusest ning tegelased asuvad uitama sürrealistlikele uduradadele. Unenäolisust rõhutab Sten Šeripovi väljendusrikas muusika, mille kõlaline risoom ulatub kaheksakümnendaisse. Ehkki sarjal on neli erinevat režissööri, ei paista see ekraanilt välja.

Ahjaa - väga meeldiv oli üle pika aja kuulda Marite Kallasma häält! Minagi kuulun tollesse viimasesse põlvkonda, kelle jaoks uudised ja Marite Kallasma olid üks ja seesama.

*
Sari tuletab meelde, millised jõledad hundiseadused üheksakümnendail kehtisid. Raha võis kergesti sisse voolata ja tuhaks põleda, majandus sõltus heldeist välisinvestoreist, massiline koondamine tõi ühekorraga kaasa tohutu abitute ja õnnetute sülemi. See oli aeg, mil igal rindel võimutsesid noored ärksad mehed, kes defineerisid olevikku ja kujundasid tulevikku. Need, kel aastaid üle neljakümne, kuulutati iganenuks ja seega kasutuks.

"Pank" on temaatiliselt täiesti unikaalne sari. USA-s või Suurbritannias poleks võimalik midagi samalaadset toota. Kommertspankade äkiline teke, perutav majandus ja kohanemisraskused kapitalismiga on tuttavad vaid endistele raudse eesriide tagustele riikidele. Loomingu köitvuse määrab idee ning "Panga" idee kannab hästi.

Nende silmis, kes ise finantssektoris ei tööta, ümbritseb pangandust pahatihti negatiivne aura. Danske rahapesu, vähetootlikud pensionisambad ning Rootsi pankade ulmeline puhaskasum, millest Eesti riik suurt midagi vahelt lõigata ei taha või ei oska ... Pankurite maailm seostub tööliste ja talupoegade klassile ikka võltsglamuuri ja sulitempudega. Teataval määral peegeldab sedasamust mädaplekilist ilusate ja rikaste elu ka kõnealune sari. Fakt, et Nordpanga prototüübiks on Hansapank ning mitmed tegelaskujud reaalsed isikud, kes praegugi ühiskonnaelus aktiivsed, lisab sarjale ergastavat intriigi. Endiselt ei ole võimalik öelda, kas nende inimeste (au)ahnus tõi Eestile rohkem kasu või kahju. On nad pühakud või kelmid?

Kui tegijad ei nimetaks "Panka" draamasarjaks, vaid hoopis põnevussarjaks (milleks ta paiguti osutub), võiks andeks anda ka lödivõitu draamakülje. Tegelaste isiklikku elu antakse edasi kildudena, mis ei moodusta mõistusega haaratavat tervikut. Suhted tekivad eikusagilt ja kaovad eikuhugi. (Võrdluseks: 10 aastat tagasi valminud ajaloosarjas "Tuulepealne maa" oli tegelaste n.ö. ametialased ja eraelulised toimingud kenasti tasakaalus.) Võiks ju küsida, kas krimi-, ajaloo-, poliitika-, panga- või mis iganes sarja süžee peab tingimata hõlmama ka kõike seda, mis jääb tegelaste koduukse taha. Leian siiski, et eraelu valgustamine toob karakteritesse särtsu, kodused katsumused panevad nad sageli keeruliste dilemmade ette, nõuavad kompromisse. See lisab tegelaskujudele sügavust. Ent kui eraelulised aspektid jäävad segaseks ja pealiskaudseks, ei anna vaataja seda andeks. (Noh, mõni ohmu ikka annab!)

Pixabay
"Pank" kätkeb hulga põhjendamata elemente, mis mõjuvad nagu kalarootsud lillekimbus. Nimetagem: lesbid, metsamehed, kokaiin, talvekartulid, kabanossid, transvestiidid. Kihk ja kiusatus veenvalt põhjendamata ning üksteisega sidumata elemente teosesse kokku kuhjata painab paljusid kirjutajaid. Vahel tuleb süda kõvaks teha ja selguse nimel kõigest liigsest loobuda. Narratiiv sellest ei kannata.

Samuti soovitaks kõigile stsenaristidele: rohkem tööd ja vähem läbu! Ei ole kuigi huvitav vaadata, kuidas tegelased pidutsevad. Kui ööklubis olulisi tehinguid ei sõlmita ja suvepäevadel pöördelisi sündmusi aset ei leia, pole neid tarvis ka käsikirja toppida. Kui sarjal on pealkirjaks "Pank" (mitte "Pidu"), siis arvata võib, et paeluvam osa tegevusest toimub justnimelt pangas.

Õnnetuseks on tavalisel inimesel sindrima raske aru saada, mis seal pangas õigupoolest toimub. Mis on moratoorium ja liitintress, kuidas treiderid börsil kauplevad, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb...? Ometigi ei vähenda puudulikud teadmised põnevust. Kõik ju teavad, et turul liiguvad meeletud rahavood. Pankurite otsustest sõltub suisa kogu riigi majandus ja seega ka saatus. Väike ja vaene Eesti riik rippus paarkümmend aastat tagasi rohkearvulise pankurkonna nööride otsas. Seda hirmuäratavat asjaolu on sarjaski rõhutatud. Kõik oli uus ja segane. Kes ujuma ei õppinud, pidid uppuma.

*
Eestis ei ole "Pangal" piisavalt publikut, tänulikud vaatajad tuleb laiast maailmast kokku rehitseda. Küllap see õnnestub: sarja näitamisõigused on müüdud Soome, Lätti ja Ameerikasse. Igatahes kavatsen ameeriklastest ette jõuda ja ka ülejäänud osad ära vaadata. Hoolimata pettumusnurinast (seda kuulen enda ümber, mitte enda sees) pean "Panka" tugevaks teoseks, mis pakub üleminekuaja lahtimõtestamiseks väärt vaatevinkli.

"Õnne 13" teenib siiski keskmiselt kaks korda enam vaatajaid. Miks? Kas tegemist on parema sarjaga? Niimoodi ei saagi küsida. "Õnne 13" ja "Panka" võrrelda on sama, mis võrrelda keedukartuleid ja trühvlitega šokolaadi või maavillast kampsunit ja sametülikonda. Nad ei ole konkurendid, üks ei välista teist.

Ka "Õnne" sündis üheksakümnendail. Sarja esialgne eesmärk oli näidata dokumentaalses, heasoovlikus ja parajalt muhedas vormis lihtsate inimeste elu pöördeliste aegade keerises. Kakskümmend viis aastat hiljem käib Õnne tänaval endiselt kõva siblimine, sest televaatajate jaoks on Alma & Laine & Co muutunud omainimesteks, lausa pereliikmeteks või vähemalt sugulasteks, kelle käekäik läheb paratamatult korda.

Mõlemad sarjad on saanud palju kriitikat, kuid see näitab kultuuriarvustajate süsteemitust. "Õnne" pidi olema kohutavalt igav ja seal ei juhtuvat iial midagi. Vale puha! "Õnne" paelub ja haarab kaasa oma eluläheduse tõttu. Tüüpilisele "Õnne"-fännile jääb "Pank" kaugeks ja arusaamatuks kuntsi-vuntsiks. Rahvas tahab midagi lihtsat ja ladusat, midagi, mis lahutaks meelt ja liigutaks südant. "Pank" sobib neile, kes soovivad peent stiili, laitmatut tehnilist teostust ja kunstilisi kujundeid.

"Õnne" on tuhkhall mammut, kes elab veel teadmata hulk aastaid, "Pank" seevastu ühe hooajaga piirduv värviline liblikas. Mõlemal on koht päikese all.

14. oktoober 2018

Mehised näkid keeravad käkki

Ühtegi ilusat olendit ei tasu pimesi usaldada. Lummavad naised osutuvad sageli ilgeteks nõiamoorideks ja imetoredad mehed mõrvarlikeks libahuntideks. Lillelistel küngastel irvitavad tondid, soojas kambris istub külmking ning igas lombis varitseb näkk.

Mis näkkidesse puutub, siis enamasti ilmutavad nad ennast noorte näitsikutena, ent rahvas teab rääkida, et näkid võivad võtta ka hallide vanameeste kuju. Vahel kimbutab veekogude lähistel hulkuvaid kergemeelseid tütarlapsi nägus noormees. Matthias Johann Eisen on näiteks kirja pannud sellise tõestisündinud loo:

Tüdrukud läinud korra Ara saarele lehmi lüpsma. Lehmad aetud ikka vähä kaugemalt madalast kohast merest läbi saarele, lüpsjad käinud paadiga otse. Tüdrukud sõudnud ja rääkinud ise keskes nalja juttu.

Korraga hakanud üks mees nende järele tulema, ise poolest kehast saadik veest väljas, käed laiali, nagu tahaks paadis olejaid sülle võtta. Tüdrukud ehmatanud ära. Ühel julgemal tulnud halijas meelde. Ruttu võtnud ühe asja paadi põhjast ja visanud mehele kätte vahele. Sellega kadunud mees kohe vee alla.
Pixabay
Kui kirjutasin romaani "Seal, kus näkid laulavad", rippusid taolised lood mul pidevalt aju küljes. Seetõttu sai ka raamatu peategelaseks justnimelt meessoost näkk. Nii mõnigi lahtise südamega naine on sattunud kurja näkimehe lummusesse. Rahvaluulest kõmab vastu tõsielu.

Näkk kehastab metsiku vetevalla etteaimamatut ja taltsutamatut loomust. Paljude rahvaste mütoloogias seostub vesi ennekõike naiseliku energiaga, millest tulenevalt on sündinud ka näkineiude kujutelmad. Germaani rahvastel, eriti aga skandinaavlastel, esineb näkk siiski küllalt sageli mehena.

Näkkide lepitamiseks on läbi viidud ka spetsiaalseid kombetalitusi ja maagilisi riitusi, millest praeguseks pole mõistagi riismeidki järele jäänud. Kas leidub veel kusagil keegi, kes täie aruga näkkidesse usuks?

Tõtt-öelda on sellega nii ja naa. Kõlab üllatavalt, aga vähemalt ühes jumalast hüljatud paigas peetakse näkke omapärase tseremooniaga endiselt meeles. Selle ime nägemiseks tuleb rännata Jämtimaale.

*
Rootsi keskmest pisut põhja pool, vastu Norra piiri, asub põline Jämtlandi maakond. Enam kui tuhande aasta eest oli jämtlandlastel lausa oma vabariik (see oli aeg, kui tsentraliseeritud kuningriigid polnud Skandinaavias veel välja kujunenud). Keskajal allus Jämtland Norra ja Taani kuningatele, alles 17. sajandi keskel jõuti Rootsi krooni alla. Jämtlandlastel on oma keel (jamska), mida praegu kõneleb küll vähem kui 50 000 inimest.

Jämtland on hõredalt asustatud, paksude metsade, laugete mägede ja laiade järvede maa. Suurem osa inimestest (neid elab Jämtlandis vaid pisut üle saja tuhande) on koondunud Östersundi linna ja selle lähistele. Umbes Pärnu-suurune Östersund on rajatud hiiglasliku, paljude peenikeste lahesoppidega Storsjöni järve idakaldale.

Östersundist nelikümmend kilomeetrit lõuna pool asub Hackåsi küla. Üks Storsjöni haarmetest sirutub kaugele lõunasse ning Hackås jääb selle äärde. Ligi kolmesaja-aasta vanusest kirikust ja selle ümbrusest avaneb järvele hingematvalt kaunis vaade.

Külast voolab läbi Billstaåni jõgi, mis ühendab läheduses asuvat Näkteni järve Storsjöniga. Ja selles jões ilmutavadki end näkid.

*
Juba enam kui paarkümmend aastat on Billstaåni kallastel peetud muusikalist võistlust, mille käigus selgitatakse välja aasta näkk (Årets Näck). Iga juulikuu teisel neljapäeval kogunevad jõele lauljad ja muusikud (peamiselt viiuldajad, aga mõnikord ka akordionistid ja saksofonimängijad), et omavahel mõõtu võtta ning žüriile muljet avaldada.

Tegemist pole teps mitte tavalise talendikonkursiga. Nimelt puudub esinejatel lava, oma jõu- ja ilunumbrid tuleb ette kanda sõna otseses mõttes jões. Võistlejad tohivad kanda vaid neid kehakatteid, mida võib loodusest leida, olgu nendeks siis lilled, lehed, oksad või käbid. Häbelikumad võistlejad hoiavad siiski seljas linaseid palakaid, teised lähevad aga vastupidist teed ning esinevad ihualasti.

Siinkohal oleks paslik teha väike õhusõit keelekosmosesse. Sõna "näkk" tõid Eestimaale noodsamad rootslased (näck). Arvatavasti juhtus see Rootsi ajal ehk 17. sajandil ning selle sõnaga hakati tähistama laias laastus kõiki veehaldjaid ja -vaime. Kaugemalt kaevates selgub, et "näkk" on tuletatud protoindoeuroopa tüvest neigw, mis tähendab pesemist. Samast tüvest on võrsunud ka naken, nackt ja naked - alasti, paljalt. Seega - kui näete alasti näkki pesemas, siis midagi loomulikumat ei saagi olla.

Tagasi Billstaåni jõele. Kuni 2013. aastani tohtisid näki valimisest osa võtta ainult MEHED. Nüüdseks on võrdõiguslikkus jõudnud ka näkkide maailma ning hõbehäälsed neiud löövad samuti laulu valla. Võistluse võitja pole pelgalt hea muusik. Tal peab olema ka näki hing. Aasta näkiks valitu (neid võib olla ka mitu) on ühtlasi kohaliku veehaldja taaskehastus.

Ehkki Årets Näck on praegusel ajal pelgalt veidravõitu meelelahutus, kumab üritusest läbi sajanditetaguste uskumuste, hirmude ja loodustaju siiruviiruline assortii. Näkid võivad olla vaenulikud, kuid nendega tuleb hästi läbi saada, neid moosida ja rahustada, et nad inimestest eemale hoiaksid. Aga kui mõni näkitõugu Paganini jõevoogudes oma pilli hüüdma paneb, ega see inimesele iseenesest liiga tee. Näkki kohates tuleb vaid meeles pidada rusikareegel: kuula, kuid ära vaata!

4. oktoober 2018

Orjale tuleb kibuvitsa anda

Foor muutub punasest kollaseks. Ja roheliseks. Vaher muutub rohelisest kollaseks. Ja punaseks. Asfalt mustendab rataste all. Majad on hallid nagu taevas. Üle sebra astub tudisev kannike - violetse baretiga vanaproua. Bussipeatuses passib rahvamurd, nende seas võõramaalane, näost pruun nagu turvas. Sügis on värviküllane aeg!


Tahtsin metsa minna, aga sattusin hoopis rappa. Mätaste varakambrid on tühjad. Kuremarjad jäid tänavu sambla sisse. Ka murakatel on mure - loomulik iive miinuses. Aga laugastel peegeldub ikka taevas. Või on see põrgu? Vaat sellisesse helklevasse põrgusse tahaks küll pääseda. Kogu taevas ja pool kosmost on ju läbi uuritud. Inglid, komeedid ja Saturni kuud pole inimese silma eest enam ammu varjatud. Põrguväljad on täiesti kaardistamata, imesid ja rõõmu täis.

Kanarbik roosatab veel. Pihlaka punased pärlid hõretavad harvalt. Neidki oli mullu küllaga, miks väärikas pihlamamsel neid tänavu ei kanna? Pole enam moes? Näh, hallile taevalõuendile tekkis helesinine laik. Sügis armastab impressionistlikku stiili. Täpike sinna, tähnike tänna - kogu maastik muutub kunstisaaliks.


Hindamatud rubiinid kõlguvad kibuvitsadel. Ei julge neid puutudagi. Mõtle, kui samblast siugleb välja kuldkrooniga ussikuningas ja sisiseb: "Ssseee mu jagu! Ssssulle pole lubatud!" Mõnel pool nimetatakse kibukaid orjavitsadeks. Mõisahärrad nuhtlesid ogaliste rooskadega sõnakuulmatuid alamaid. Ja nii sadu aastaid.

Võib-olla ei olegi need rubiinid, mis kibuvitsa okstel kiiguvad. Ehk on need hoopis teemandid, mis eesti rahva verest punaseks värvunud?

26. september 2018

Ei saa südant lahti murda

Loomade ja lindude kaitsepühak Franciscus kuulutas jumalasõna 13. sajandi alguskümnenditel. Samal ajal valasid ristirüütlid Eesti aladel paganate verd. Ehk polegi see juhus, et paavst, kes võttis endale nime kerjusmunkade ordu asutaja järgi, põlisele paganate maale visiidile saabus.

Kõigi katoliiklaste juhil Franciscusel tuleb karjatada peaaegu 1,4 miljardit lambukest. Eestis pole tal voonakesi mitte rohkem kui 5000, ent sellest hoolimata oli ta siinviibimine tohutu sündmus. Johannes Paulus II külaskäigust on möödunud juba 25 aastat ehk terve inimpõlv. Ikka veel püsib silme ees, kuidas paavst lennukilt maha astudes põlvitas ja maad suudles. See mõjus korraga ootamatult ja õilistavalt. Mõelge vaid - maailma tähtsaim pühamees tuleb äsja võõrvõimust vabanenud maad musutama! Johannes Paulus II tõi endaga lootust ja usku paremasse tulevikku. Tema tüvisõnum kõigile kommunismi all äganud rahvastele oli: ärge kartke!

Pixabay
Ajad on muutunud, vaesest ja viletsast Maarjamaast on saanud moodne ja külluslik riik. Sestap saabus ka Franciscus hoopis teise sõnumiga: ärgake üles! Kaks olulist punkti paavsti Eestis peetud kõnedest puudutasid heaoluühiskonna pahesid. Esiteks ei tohi tehnoloogial lasta inimlikku suhtlust varjutada ja teiseks tuleb meeles pidada, et hea elu ja hästi elatud elu pole üks ja seesama. Vabaduse väljaku missal ütles paavst Eesti rahvale otsekoheselt: te pole vabadust kätte võidelnud selleks, et arutult tarbida.

Franciscuse kriitikud on nimetanud teda ajaloo kõige punasemaks paavstiks. Tõesti, tema vaated võivad näida vasakpoolsena (mis oleks haruldane, sest kõik senised paavstid on marksismi sügavalt põlanud ja näinud kommunismi lausa katoliikluse vastandina), kuid ehk on tema kapitalismikriitikal siiski ajalooline põhi? Kaheksasada aastat tagasi tegutsenud Püha Franciscus kuulutas ju vaesuse vooruseks, lähtudes otse Jeesuse õpetussõnadest, mille järgi läheb ennem kaamel läbi nõelasilma kui rikas taeva pääseb. (Kuid eks Jeesustki ole kommunistiks peetud.)

Praegune paavst pole punasem kui eelnevad, kuid ta on kahtlemata kõige "rohelisem". Ta köidab keskkonnakaitse ja säästva eluviisi jumala tahte külge. (Järjekordne paralleel tema keskaegse nimekaimuga, kes legendide järgi oli muuhulgas suur loomasõber.) Hoiatus ohjeldamatu tarbimise ja elunautlemise eest kõlksub kenasti kokku traditsiooniliste kiriklike ideaalidega, ent samas - nagu risti- ja mistahes usu puhul ikka - on tegemist mõistliku ja igal ajal kehtiva üleskutsega. Vähem asju, rohkem inimlikkust!

Franciscuse külaskäigu peamine põhjus oli puhtkristlik. Ta tuli misjonit tegema, ärgitades ühtlasi kohalikke vaimulikke piiblisõna levitama. Visiidi moto - südame ülesäratamine - seda tähendabki. Paavsti tuleku eel ja ajal märkisid siinsed kirikusaksad pidevalt ära rahva usuleigust ning avaldati ka arglikku lootust, et ehk paavsti visiit mõne südame ikka üles äratab. Tühi lootus! Näib, et erinevate kristlike konfessioonide vaimulikud ei suuda kuidagi leppida selle tõsiasjaga, et suurem osa eestlasi ei poolda kristlust. Statistikat? Palun väga: 2015. aastal tehtud uuringu andmetel ei usu üle poole eestimaalastest jumalasse. See ei tähenda, et Eesti oleks usuleige maa. Usutakse kõike kristallidest ja MMS-idest vampiiride ja tulnukateni.

"Usuleige" asemel oleks Eesti usulist seisu õigem iseloomustada sõnaga "kirikukauge". Kes eelistab pikemat varianti, siis: "mittetraditsioonilisi usundeid pooldav". Jah, kallis ristirahvas - mittetraditsioonilise perekonna kõrval on Eestis juurdunud ka mittetraditsiooniline usk. Ei saa vanapagana kivist südant püha vee ega issameiega lahti murda.

Põhjus, miks paavsti külaskäik ka mittekristlaste seas palju tähelepanu pälvis, ei näita mitte mahasurutud ihalust Jeesuse sõnumi järele, vaid vajadust näha ja kuulda vaimset autoriteeti. Ega peale paavsti ja dalai-laama mõjukaid vaimseid juhte olegi. Paavstist ei tasugi alati mõelda kui kristlasest ja dalai-laamast kui budistist. Mõlemad tuletavad iseendaga pidevalt pahuksis olevale inimeseloomale meelde lihtsaid igavikulisi tõdesid, mis kipuvad hallis rutakas argipäevas ununema.

*
Paavst Franciscuse visiit jõudis telekaamerate vahendusel kõigi nendeni, kes ise samal ajal tema läheduses viibida ei saanud. Selle eest tuleb tänada Klarat.

Klara oli üks pühendunumaid vend Franciscuse jüngreid. Kui Franciscus 1226. aasta oktoobris suri, lebas Klara raskelt tõbisena voodis ega saanud oma armsa õpetaja matustele minna.

Aga ennäe: kui Franciscuse matuse rongkäik kaugel eemal kiriku poole suundus ja truu jumalasulane mulda sängitati, nägi Klara sedasama pilti oma voodi ees. Seega toimus maailma esimene otseülekanne 792 aastat tagasi. Klarast sai aga televisiooni kaitsepühak.

19. september 2018

Eesti tunde raskus ja rõskus

Tänavu kevadel ilmunud luulekogumik "Eesti tunne" on üks ütlemata kallis raamatukene. Esiteks seetõttu, et Rahva Raamat (mis on teose ise kirjastanud) kergendab luulehuvilise rahakotti pea kolmekümne euro võrra. Teiseks: "Eesti tunne" põimib kokku kõik need sisekaemused, välisvaatlused, järele-, ümber- ja teisitimõtlemised, mille kaudu kodumaad on nähtud, tajutud ja väärtustatud. Doris Kareva on koostanud parajalt mütaka raamatu, mis sisaldab enam kui 400 isamaalist luuletust ja lauluteksti 100 erinevalt autorilt.

Pixabay

Suurel juubeliaastal võetakse taolised üllitised avasüli vastu. Näiteks Maarja Vaino kiidab: "Üks kõige paremini koostatud eesti luule antoloogiaid. Siin on ühest küljest meie luule paremik, aga teisest küljest tekstid, mida nii hästi ei teata. See võiks olla igaühel kogu aeg öökapil." Viimase lausega olen igati päri. Isamaaline luuletus on nagu magus snäkk, mille võib põske pista, kui vaid tuju tuleb. Mida aga tähendab, et luuleantoloogia on hästi koostatud? Et seal on tähtsamad või tuntumad palad, sekka peotäis tundmatuid pärleid? Et valimikku läbib kuldse traagelniidina ühtne stiil, sarm ja meeleolu? Et kogumik on mõnusalt punnis nagu eesti mehe õllekõht - tühja sest, mis seal sees on? Tunde asi, ei muud.

Õnnetuseks pole isamaalaulikute koor, mis Kareva taktikepi all leelo lahti lööb, sugugi esinduslik. Marie Underit ja Kersti Merilaasi pittu ei kutsutud, nende sulest pole kogus ainsatki luuletust. (Milline halb üllatus!) Puuduvad ka Kross ja Kaalep, kes legendaarseid isamaapoeese sepistanud. Doris Kareva möönab ka ise: "Mitte kõik luuletajad, kellest lugu pean, mitte kõik mulle olulised tekstid ei ole siia raamatusse jõudnud – aga kõigis siin sisalduvais luuletustes olen ära tundnud midagi ainuomast, mida kokku võtta sõnadega: Eesti tunne." Miks lugupeetavad luuletajad pole kogumikku jõudnud, jääbki saladuseks. Eks säärase teose kokkupanemine ole muidugi paras julgustükk ja koostaja valikud jäävad ikka subjektiivseks. Kui aga võtta arvesse, et noorema põlvkonna poetess Eda Ahi on raamatus esindatud lausa üheksa luuletusega (!!), samas kui Under ja Merilaas on sootuks välja jäetud, tahaks küll ilusas eesti keeles röögatada: "Mida pekki?!"

Mõistusega võttes on "Eesti tunde" tekstivalik kohati üsna suvaline ja põhimõttelage. Debora Vaarandi "Tuule valgel" ja Betti Alveri "Lootus" on küll võrratud luuletused, aga nende seos isamaapoeesiaga jääb hämaraks. Samalaadseid juhuslikke luuletusi on kogumikku lipsanud hulgi. Teisalt: mida see isamaaluule üldse tähendab? Kui luuletuses on kirjas "Eesti", kas kuulub ta automaatselt patriootlike vaimuvälgatuste sekka? Või kas eesti luuletajat saab üldse Eestimaast eraldada? Iga eestlase tunne on Eesti tunne, või kuidas?

Kuna eestlased on kõva laulurahvas, uhkavad kogumiku lehekülgedelt vastu ka mõned olulised, rahva südames ja mälus juurdunud laulutekstid. Kel hümni sõnad peas ei püsi, saab neid "Eesti tundest" leheküljelt 55 järele vaadata. Laulupeo püsirepertuaar on kenasti kohal, "Kungla rahvast" "Mesipuuni". Samuti saab veelkord üle lugeda Peep Ilmeti "Taandujad" - teksti, mis eelmisel laulupeol omamoodi skandaali tekitas. Kuhu kadus aga meie püha laul, hümnistki suurem "Mu isamaa on minu arm"? Lydia Koidulalt on kogus küll neli luuletust, aga "Mu isamaa" puudumine jätab hinge kurva tühimiku.

Eesti tunde skaalal on kahtlemata ka koomiline ots, mis paraku kogumikku pole mahtunud. Kodumaad on omal moel mõtestanud ju Contra, Wimberg ja Priit Aimla. Lustakamat ja mängulist tooni lisab "Eesti tundele" üksnes Andres Ehin, mingil määral ka Juhan Viiding. Ei pea see Eesti asi sugugi surmtõsine olema!

Meeldiv, et kogumikku on jõudnud ka murdekeelseid tekste Henrik Adamsonilt, Kauksi Üllelt ja Häniläselt. Võru-, setu-, mulgi- ja kihnukeelne kodumaaluule vajaks kindlasti omaette antoloogiat. (Ja kui juba tegemiseks läks, võtkem kampa ka Saare, Hiiu ja Kodavere murded!)

Näib, et kogumik on kokku pandud suuresti intuitiivsel moel (seda aimub ka eessõnast). Isiklikult eelistan süsteemsust intuitiivsusele, mõistust tundeile. Aga mine tea. Kui kogumiku oleks koostanud keegi teine ja täie mõistuse varal, olnuks raamatu pealkiri hoopis "Eesti mõte". Las see jääda siis mõneks teiseks korraks.

*
"Eesti tunde" luuletused on põimitud üheksasse tsüklisse. Esimene tsükkel "Teretamine on kinkimine" rändab värsside toel maa ja rahva lätetele, kompab eestluse ja eestilikkuse aluseid, vaatleb hinge ja looduse sümbioosi. Ärkamisaegse hõnguga tsüklis "Ühte laulu tahaks laulda" tehakse kummardus eestlaste laululembusele ja laulupidudele. "Ma tahaksin kodus olla" mõtestab kodutunnet ja ülistab emakeelt. Kõige helgem, särtsakam ja nooruslikum tsükkel "Öö valge on õnn" laseb kumada valgete suveööde müstikal. "Me laulame karmi laulu" kõmiseb halvast eelaimusest, pillerdav suvemeeleolu asendub sügisese sünguse, kõhkluse ja murega, ehkki lootus hõõgub endiselt.

"Tuul üle mere" keskendub pagulasluulele, kodumaatuse ja ilmajäetuse tundele. "Liikmed lahti ajas" on raskesti iseloomustatav luuletsükkel, korraga tume ja hele, külm ja hapu, soe ja magus, elutarkuse nukker kontsentraat, eesti jonni ja visaduse vangoghilik kollaaž. Lootus lahvatab taas tuhandetes kiirtes tsükliga "Ta lendab mesipuu poole" - siin on paremate päevade ootust, südametäis usku ja armastust. Viimane tsükkel "Mitte üksi vabadusest" jääb kummaliseks nagu olevik ja mõistatuslikuks nagu tulevik, värssidest tõusevad ohked - ei teagi, kas hingevaevast või kergendusest. Igaüks võtku aega ja mõelgu sellegi peale, miks on kogumiku lõputakt minoorne: "Nii vaikseks kõik on jäänud"...

Ehkki luuletused pole kronoloogilises järjekorras, laseb kogumik jälgida, kuidas on aja jooksul isamaaluule muutunud. Tsaariaegsed värsid Koidulalt ja Liivilt pakatavad unelevast sentimentaalsusest, sekka hõiskavat lapselikku rõõmu. Pagulusse surutud luuletajate tundespektris on ülekaalus igatsus, kurbus ja kaotusvalu. Nõukogude perioodi luules annab tooni mässumeelsus (kord vaiksem, kord valjem), mille juurde kuuluvad eksperimentaalsus ja tõejanu.

Millest ja kuidas kirjutatakse vabas riigis, digi- ja maheriigis 21. sajandil? Vaade pole just kosutav. Kui pisut üldistada (ja üldistus on alati kurviline), siis praegusaja luulerahvas näeb riiklust mudastes toonides. Eestlane olla on uhke, aga raske. Eestimaa on ilus, aga rõske. Kultuur on kohutavalt armas, loodus imetlusväärne, rahvas peab veel vastu, on endiselt õilis ja elab enam-vähem - riigi, valitsuse ja seaduste kiuste. Seda meeleolu rõhutab raamatu ilmetu, luitunud toonides kujundus. Sinine on pleekinud, must halliks kulunud ja valge määrdunud. Näed siis! Kui vabadust pole, luuakse oode. Vabadus on - itkulaule.

Eks võim ja vaim peavadki pidevalt opositsioonis olema, ühiskonnakriitilise hoiakuta luuletaja (või mistahes kunstnik) pole tõsiseltvõetav. Peljatakse ka. Ei ole palju neid värsiseppi, kes tahaksid otsa ette saada kroonupoeedi templit. Aga ehk luuletaks vahel sellestki, mis Eesti riigis hästi on? Kiitkem ja ülistagem ka tänast päeva! Vahelduse mõttes.

Mis seal ikka. Nutt puhastab silmi ja hinge. Lõpetuseks olgu järeltulevatele põlvedele pärandatud veel üks nutulaul (siinkirjutaja tagasihoidlikust sulest), mis kogumikust halastamatult välja jäeti:

Vaba Eesti

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis rämpsust prii
kus külad-linnad ökod
ja president sensitiiv

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis vihast prii
kus kaltsupea ja neeger
endast kedagi välja ei vii

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis luulest prii
kus poeedid ja poetessid
tööle lähevad ilusti

14. september 2018

Ketta- ja meeleheitjad

Kettaheide on iidne ala, mida teadaolevalt harrastati juba vähemalt 2700 aastat tagasi. Seda enam on põhjust uhkust tunda, et Gerd Kanter kuulub kõigi aegade parimate kettaheitjate hulka (Antiik-Kreeka atleetide tulemusi pole kahjuks teada, aga vaevalt keegi toonastest mürakatest üle 70 meetri põrutas). 11 tiitlivõistluste medalit, sealhulgas olümpiakuld, räägivad iseenda eest.

Kergejõustiklastest on sama võimsa medalisülemini jõudnud vaid odamees Jan Železný. Muidugi võiks ju piriseda, et nii mõnigi võimalik medal jäi puu otsa (OM 2004, EM 2010) ja maailmarekord pelgalt unistuseks, kuid karmis spordivallas ei kingita midagi niisama.

Wikimedia Commons
Helsingi MM-ist Berliini EM-ini suutis Kanter püsida tipus või selle lähedal. Taoline stabiilsus on spordis harukordne. On ju nähtud sadu ühe hooaja liblikaid, kes põrutavad suve jooksul ilusaid tulemusi ja kaovad siis pildilt. Paljude lootustandvate sportlaste karjääri lõpetab ränk vigastus. Gerd Kanter on kahtlemata olnud tark sportlane, kes tunnetab oma seinu ja lage.

Kui edukas atleet karjäärile joone alla tõmbab, jääb tugitoolisportlase hinge ometigi tõsine kripeldus. Kas vägilasele leidub ka samast klassist mantlipärija? Medalisära ja emotsioonimöllu tahaks ju edaspidigi kogeda. Juba 2006. aastal pakuti Kanteri "ristipojaks" Margus Hunti, kes tuli toona juunioride maailmameistriks nii kettaheites kui ka kuulitõukes. Hundist sai aga hoopis - tohhoo hullu! - ameerika jalgpallur. Peagi tõusis horisondile uus lootus: Märt Israel, kel 2011. aasta MM-il pronksmedal üsna käeulatuses oli, kuid protokollis ikkagi 4. koht. Parimaks tulemuseks see talle jäigi. Uus lootuskiir Martin Kupper järgib vist sama liini. Rio olümpial oli ta juba jala pjedestaalile saanud, kuid libises viimases heitevoorus medaliringist välja. Õnnetuseks pole tema järgmised hooajad enam sama palju elevust toonud.

Leedukatel on viimase veerandsajandi jooksul paremini läinud: olümpiavõitjate Romas Ubartase ja Virgilijus Alekna sissetallatud rada jätkab edukalt Andrius Gudžius. Paraku ei saa võidutraditsiooni staadionil vägisi jätkata. Alates nüüdisaegsete olümpiamängude algusest kuni Moskva olümpiani valitsesid kettaheidet pea eranditult ameeriklased. Kaheksakümnendate algusest peale lennutavad ketast kõige kaugemale eurooplased.

Mälu kipub kiirelt tuhmuma ning areenidel suure töö ja vaevaga välja võideldud medalid tuhmuvad veel kiiremini. Vanad vägilased peavad tegema ruumi uutele, ehkki mitte tingimata kõvematele tegijatele. Pole põhjust arvata, et lähitulevikus mõni Eesti kettaheitja (või üldse kergejõustiklane) Kanteri saavutusteni jõuab.

Aga üks on kindel: kodused meeleheitjad, kes diivanil isekeskis mõõtu võtavad, võidavad edaspidigi mitu järjestikust olümpiakulda.

20. august 2018

(Lo)omariikluse sambad

Mõtisklus siilist, soolast ja saladusest

Muistend kõneleb, et ennevanasti pidanud Kalevipoeg kurivaimuga hirmsat taplust. Parema sõjariista puudumisel äigas hiid lauajupiga, aga paharetile ei teinud see suuremat häda. Lähedal puhmas juhtus passima rott, kes soovitas Kalevipojal serviti lüüa. Nii tuligi üks Eesti sõjaajaloo kuulsamaid võite. Tänulik Kalevipoeg kinkis targale närilisele tükikese oma kuuest (teise versiooni järgi puistas ta looma üle männiokastega) ning rotist sai paugupealt siil.

Pexels
Tänapäeval nimetatakse siili nõuannet efektiivsuse tõstmiseks või optimeerimiseks. Eesti rahvas on pidanud strateegilise oskusteabe valdajaks pisikest looma, samas kui karu ja hunti kujutatakse muinasjuttudes-muistendites pigem lollide ja saamatutena. Mida see õieti tähendab? Eks väikerahva sümpaatia kaldub väikeste elajate poole. Hundid ja karud on murdjad, laamendajad ja lõhkujad (Karu = Venemaa jne). Seevastu siil aitab tülikatest kahjuritest lahti saada. Kui siilivana poleks nii isepäine elukas, oleks inimesed ta ammu kodustanud nagu jänese või sea.

Kolm siili sobiksid Eesti vapile kahtlemata paremini kui kolm lõvi. Muide, Tšehhi keskosas asuva Vysočina maakonna vapil võibki traditsioonilise möiralõvi kõrval näha pontsakat okaskera. Ka samas maakonnas asuva Jihlava linna vapil sammub lõviga kõrvuti siil. Võrdväärsed loomad, või mis?

Võtkem malli Kalevipojast: väikseid tegijaid tasub kuulata, nende sõnadel on lõvi jõud.

*
Pexels
Eestimaa seisab soode ja soola peal. Soost tuli muistsel ajal raud, rauast tahuti mõõku, mõõkade eest hangiti soola. Hiljem, Hansa Liidu aegadel, kindlustas soolaäri siinsetele kaubalinnadele soliidse tulu. Egas ilmaasjata öelda: Tallinn ehitati soolale. Tuleb kurbusega tõdeda, et Eestis on hinnad endiselt soolased. Selline on eesti rahva komme - kõike tuleb ohtralt soolata.

Sool - keemikute keeles naatriumkloriid - on eluks hädavajalik aine. Suur osa inimkeha kudedest sisaldab soola. Talvel soolatakse maanteid ning sedasi säästetakse kahtlemata lugemata arvul inimelusid. Soolasilk peletas suurema nälja Eesti taredest välja. Aidanurgas seisnud soolatünn on külmiku vanaisa.

Ka maa sool on eluks hädavajalik. Maa soolata kuivab elu Eestimaa külades kokku, vaim kängub ja hing kärbub. Õnneks põlevad veel tuled väikeste kooli- ja rahvamajade akendes, veel leidub ärksaid tegijaid ja aatega olijaid. Rahvamajad on meie soolavakad.

*
Laulva revolutsiooni vallandasid loodushoid ja kultuurijanu. Samal ajal, kui öeldi "ei" fosforiidi kaevandamisele, joonistati noodivõtmeid isamaalise muusika partituuridesse. Kirjanikud ja kunstnikud tõid tõe rahva ette. Sirpi, Loomingut ja Vikerkaart loeti nagu pühakirju.

Pexels
Meie tõelised vabadussambad, millel kogu riik püsib, on loodus ja kultuur. Ikka kipub see vahel meelest minema. Mõni ei taha sellist juttu kuuldagi - kõige alus, A ja O, olevat majandus! Õnnetuseks kasvab majandus looduse arvelt ja täiesti kultuuritult.

Eesti vabaduse valemisse on sisse kirjutatud paradoks. Loodus ja kultuur (ladina keeli: natura ja cultura) mõjuvad vastanditena. Loodus peaks eestlase ülima ideaali järgi olema puutumatu, ent kultuur olgu selline, mis puudutab. Pimeda põlislaane ja lopsaka vaimupõllu vahel on hea elada. Selles vastandite pingeväljas säilib, hargneb ja pikeneb eestlaste juurestik.

Ehtsat "Eesti värki" on raske kirjeldada, veel raskem lahti seletada, ent selles mõistatuslikkuses peitubki elujõuline iva. See, mis ei allu mõistusele, jääb paremini külge südamele. Eesti on üks väike saladus.

Ja saladust tuleb hoida.

13. august 2018

Kuis pühä vaim üles herätä

Ma olõ joba mitu raamadut vällä andnud ja tuuperäst küsütäs mu käest küländ sakõstõ, et kuis vaim pääle tulõ vai kost ma saa inspiratsiooni. Tuu pääle ei mõistaki midägi tarka üteldä. Hää mõtõ satas nigu taivast alla - valgõst pilvest vai tsirgu nokast, pääväjuti otsast ja vikerkaarõ küllest.

Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon, motivatsioon ja emotsioon. Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs. Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmandit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant.

Inspiratsiooni om vajja kõigil pää ja käega tüütegijil: oppajal, tiidläsel, ahukaadil, poliitigul, hiussõlõikajal, kokal, tarkvara programmeerijal ja nii edesi. A loomingulidsel meistril nigu kiränigul, kunstnigul, näütlejäl ja kinotegijäl om vast inspiratsiooni tarvis inämb ku tõisil.

Pixabay
Mu meelest om olõman kattõ sorti inspiratsiooni: suur ja väikene. Suur inspiratsioon tähendas tuud, ku näütüses kiränigul tulõ määndsegi ainõ põhjal mõtõ kirutada jutt, luulõtus vai näütemäng. Väikene vai juuskva inspiratsioon om joba peenemb värk: tuu piät kirutaden kõik aig manu tulõma, egä rea ja lehekülle pääl.

Üts kimmäs inspiratsiooniläte om kultuur. Kiränik iks tsihvas tõsõ kiränigu päält. Juhtus, et loet määnestki raamadut vai kaet filmi ja peräst mõtlõd edesi. Mõni teos haard üten ja härgütäs. Teküs kettreaktsiuun, ütest teosest kasus vällä tõnõ. Itaalia kirämiis ja märgiuurja Umberto Eco ütel: "Kõik raamadu kõnõlõsõ tõisist raamatist." Luuja mõttõmaailm om kokku loetu, kaetu ja kullõldu.

Kõgõ inämb inspiriirva muiduki elu ja inemise. Võtami kats tähtsät kirändusteost, "Tõde ja õigus" ja "Kevade". Mi jaos väega tähtsä kiränigu Tammsaarõ ja Luts köütseva latsõpõlvõ ja noorusaastide mälestüse ütes kunstilidsõs tüküs. Vargamäe Andresel om Tammsaarõ esä nägu, Arno Tali kirut Luts eläväs uma väikevelle pääle mõtõldõn. Egä kunstnik pand hindäst ja umastõst midägi teose sisse.

Mõni inemine inspiriir. Kunstnigul piät iks uma muusa olõma. Tõnõkõrd tulõ tuud muusat kavva otsi. Astrid Lindgren kirut lustilidsõst mätsagust mehekesest, kel nimes Karlsson katusõ päält. Ilon Wikland joonist raamadule pildi. Ku tä näüdäs Lindgrenile, määne päätegeläne tä meelest vällä näge, siis kiräniguimänd ütel: "Ei, seo ei olõ küll Karlsson." No mis tetä! Wikland läts veitü ao peräst turu pääle ja näkse sääl ütte lühükest jürret prantslast, kiä põrist midägi. Wikland tormas uma tüütarrõ ja tsehkend nalaka prantslasõ üles. Ja tuud näten kitse Lindgren: "Jah, sääne om Karlsson!" Nii et Karlsson katusõ päält om periselt prantslanõ turu päält.

Tõnõkõrd om nii, et inemine õkva ei inspireeri, a kuidakimuudu mõotas. Seo suvi trehvsi ma kõrraga kattõ luulõtajat ja peräst tuud olli nigu är tettü. Naksi esi kah luulõtama ja säi riime terve õdagu. Luulõtuhin läts edesi viil paar nädälit. Nüüd ma pelgä, et kui ma balletitantsjaga kokku saa, siis nakka "Luikede järve" vihtma.

Elu ja inemise toova üten murõt ja vaiva kah. Ku pallu kunsti om sündünu hingehädäst ja haigõst meelest! Viivi Luik om väega illusalõ luulõtanu: "Käsi kirutas ja ütskõrd tuu tummõ valu nõsõs paprõ päält ja muutus elujõus." Nii om. Nii nigu üükülm tege pihlaka magusambas, tege murõ inemise õndsambas.

Vaim või ka sis pääle tulla, ku mõtlõd midägi tõistmuudu tetä. Ei olõ mõtõt kirutada tuust, millest om joba tuhat kõrda kirutadu. Om vajja midägi vahtsõt vällä mõtõlda, nii et tuu meelütäs lugõjid ligi. Äriga om sama lugu. Ettevõtja piät pandma pistü ummamuudu äri. Valla om tettü hainasöögikohvikid (veganikohvikid) ja raipõrestoraane (McDonald'si ja tõsõ kipõsöögikotussõ), a mõni võisi tätä söögikotussõ, kon pakutas õnnõ kama ja karaskit. Kas ummamuudu äril lätt häste, om joba tõnõ asi.

Tuu näüdüse hoobis spordivallast. Viiskümmend aastat tagasi peeti olümpiamängõ Mehhikon, Mexico City liinan. Korgõlõkargamisen tull olümpiavõitjas ameeriklanõ Dick Fosbury. Kulla sai tä olümpiarekordiga 2.24. Fosbury tekse midägi säänest, midä viil es olõ tettü: karas üle lati, sälg iin. Tuul aol oll kombõs, et keriti hinnäst, külg iin, üle lati. Fosburyt kaeti nigu imeluuma, a peräst naksi tõsõ korgõlõkargaja tedä ahvma. Tulõ är märki, et Jüri Tarmak võitse viil 1972. aastal kulla rullstiilin, a peräst tuud omma olümpiavõitja õnnõ Fosbury viisi pruuknu.

Fosbury esi ütel, et tä oll laisk ja mõtõl, kuis saasi kergembale üle lati. Laiskus om hää alus inspiratsioonile. Pallu tehnigavidinid om vällä mõtõldu laiskusõst ja mugavusõst. Igävüs kah avitas. Ku ei olõ midägi tetä, nakad lollusi vällä mõtlõma, a tuust lollusõst või suur asi tulla.

Ma naksi uma edimest raamadut kirutama koolipõlvõn. Oll lämmi suvi ja es olõ muhvigi tetä. Alusti üte põnõvusjutu kirutamist. Tuust jutust es tulõ midägi vällä. A siiamaani om nii, et ku mul om ikäv, sis kiruta midägi põnõvat.

Egä inspiratsioon om veidü jumalik ja kunstnik või olla pühämiis vai prohvõt. Eestin omma olnu peris rahvaprohvõti nigu Maltsvet, Järva Jaan ja Lõuna-Eestin prohvõt Vivva Kordo, kiä muusean kuulut ette vaba Eesti riiki, suurt sõta ja rahva Tsiberile kiudutamist. Üte perimuse perrä nakas Kordo ette kuulutama pääle tuud ku ta pidi piaaigu är kuulma. Võisi tõistmuudu kah olla. Tä oll hobõsõvaht, valvas üüse hobõsid ja mis üüse lakõ taiva all iks tetä om. Nakad egäsugudsid asju ette kujutama ja tulõvikku nägemä.

Jumalik inspiratsioon või sakõstõ tulla loodusen. Piiblin kõnõldas, et ristirahva kiusaja Saulus sai kõrbõn, Damaskuse tii pääl ilmutusõ ja tääst sai kimmäs ristiinemine Paulus. Muhamed sai Allahilt edimädse ilmutusõ üten koopan. Buddha istse 40 päiva ja üüd puu all, kon jõudse uma oppuseni. Mäe ja oru, mõts ja meri härgütäse igävädsest aost pääle luuma, mõtlõma maa ja ilma üle.

Kõik pühäkirja omma vägevä inspiratsiooni rüpen sündünü. Egä raamat om piibli sugulanõ. Hää mõtõ omgi nigu pühä vaim. Pühä vaimu tegemisi ei saa ilmangi tävve aruga seletä. Tä tulõ, ku om õigõ aig, a inemine esi piät kah meele ja süamega valmis olõma. Jõvvagi tagasi algusotsa: ku om huvvi ja õigõ tunnõ, sis küll tuu vaim ka pääle tulõ.

Seo kirätükü alusõs om Kaika suvõülikoolin kõnõldu jutt "Vaim tulõ pääle: mõttõvälgätüs ja luumisvägi"

31. juuli 2018

Täis lörr!

Kas eesti keel on epic fail? Vahel tundub küll nii. Pole ju eestlastel säherdust rikast sõnavara nagu ameeriklastel. Sõnu peab pidevalt teistelt rahvastelt laenama. Tänavalgi võib kuulda, kuidas kutt lõpetab telefonikõne: "Okei, davai, tšau!" Lausa kolmes võõrkeeles! Vot tak, dude!

Giphy
Inglise keele mõjuväljas kipub ka mõne eesti keeles kodunenud võõrsõna tähendus nihestuma. Niimoodi on juhtunud näiteks sõnaga dekaad. Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et dekaad on "kümme päeva, kümmepäevak" ja lisab juurde: "ei soovita tähenduses: kümme aastat, kümnend." Aga ajakirjanikud ei võta ÕS-i nõu kuulda. Ikka mainitakse uudistes ja reportaažides "käesolevat dekaadi" või midagi, mis juhtus "eelmisel dekaadil" - seda just kümnendi tähenduses.

Sarnane saatus on tabanud lüürikat. Varem viitas lüürika tundelisele luulele (lembelüürika, isamaalüürika). Inglise keeles tähendab lyrics hoopiski laulusõnu, mistap on muusikud hakanud samuti rääkima oma laulude lüürikast. Tühja kah, lüürika ja muusika vahe on õhkõrn. Vana-Kreekas kanti ju luuletusi ette just lüüra saatel.

Omaette eepos on eepika. Targutab ÕS: "eepiline - jutustav; üllas-rahulik, kiretu; ei soovita tähenduses: tohutu, võimas, enneolematu." Nii et epic fail ei olegi eepiline feil. Mis nüüd saab!?

Pöörame pilgu brittide keelepiiblisse, Oxfordi sõnaraamatusse, kus epic seletatakse lahti järgmiselt: mõõtmetelt või iseloomult suurejooneline. Pärineb 16. sajandist, ladina keele kaudu inglise keelde jõudnud kreeka sõnast epos (sõna, laul), seotud sõnaga eipein (ütlema). Mitteametlikult: eriti muljetavaldav või tähelepanuväärne.

Epic fail oleks sellisel juhul meite keelde panduna muljetavaldav luhtumine või tähelepanuväärne läbikukkumine. Või hoopis: enneolematu nurjumine?

Veel toredaid variante: räme krahh, üüratu fiasko, röögatu viperus, uskumatu untsuminek, ülikõva viltuvedamine, hiiglaslik viperus.

Epic fail võtab kolm silpi kirjaruumi, aga eesti keeles saab veel lühemalt: suur soss, ränk põmm, karm vuss, täis lörr. Võta, millist tahad, peaasi, et kogu kupatusega kraavi ei jookse või puhtanisti rappa ei kisu.

Nii palju siis puruvaesest eesti keelest.

24. juuli 2018

Kadriorganismi iseärasused

Iga Vahur Kersna saade on sündmus. Aasta esimesel päeval eetrisse jõudnud Urmas Oti eluloosaade oli tundeline, väärikas ja liigutav, väljapaistev monument suurele ja salapärasele isiksusele. Vabariigi juubelinädalal pani ekraanid erksalt särama saade, mille peategelased olid Eesti riigiga samas eas härrad ja prouad. Nii helget ja mõttetihedat teleteost saab meie kanalitel harva näha.

Pixabay
Ka "Kersna kõnnib Kadriorus" kuulub eriliste taieste hulka, mis tuleks kaaderhaaval välja printida ja Louvre'i püsiekspositsiooni üles riputada. Ehkki teemalt ja stiililt täiesti erinevad, on kõik nimetatud saated maitsekalt vormistatud ja mis peamine - ei mingit skandaalitsemist ega madalate instinktide peal kepsutamist. Skandaali kisuvad üles hoopis kõmu- ja sotsiaalmeedia mustad rongad, keda selline isepäine kass nagu Kersna põhimõtteliselt närvi ajab. See on mõistagi juba teine jutt.

Kadrioru ajalugu ja tänapäev vajaks õigupoolest omaette saatesarja, ühest eetriampsust jäi kõht tühjaks. On ju Kadriorg täis lugusid, mis lausa paluvad jutustamist. Mis kõige tähtsam: Kadrioru tänavail ja puiestikes leidub küllaga inimesi, kes üht-teist põnevat pajataks. Minusuguste mittetallinlaste jaoks seostub Kadrioruga ennekõike presidendi residents ja kunstimuuseum. Aga kui paljud teavad, et Kadriorus veetsid oma viimased eluaastad ka meie kirjanduse alussambad Tammsaare ja Vilde?

Muidugi tuntakse praegu heameelt selle üle, et Peeter I käsul hakati 300 aastat tagasi Kadrioru lossi ja parki rajama. Ega teist nii uhket barokklossi Eestimaal leidugi. Kui kergelt seejuures unustatakse, et Peeter I oli ikkagi vallutaja, küüditaja ja vägistaja. Aga mida toredat võõrvõimudest on siia jäänud, seda tuleb hoida. Pole meil ju olnud oma kuningaid ega vürste, kes oleks midagi samavõrd uhket ehitanud. Pätsi loss, mis Peetri oma naabruses asub, mõjub viimase kõrval kah üsna hädisena.

"Kersna kõnnib Kadriorus" puistas üksjagu fakte, millest nii mõnigi tuli mulle üllatusena. Paar näidet: enne lauluväljaku valmimist peeti laulupidu Kadrioru staadionil ning Poska maja oli üks esimesi, kuhu pandi sisse elekter ja telefon. Tore tõik on seegi, et staadioni kõrval asub Eesti pikim kiviktaimla, ehkki mõni atsakas hobiaednik võib sellele vastu vaielda ja väita, et temal on ikka pikem.

Saade polnud üleni mesine, piserdati ka mõni tõrvatilk. Arhitektuuriteema lisas väikest intriigi (millised majad ikka Kadriorgu passivad?). Kurb oli kuulata pargi direktori sedastust, et tublidel aednikel pole õigeid pesemistingimusi. Ja tagatipuks selgus, et 40% Kadrioru puudest on haiged (ei julgegi sinna enam jalutama minna!). Aga Kadrioru peamine saladus jääb lahendamata. Miks see paik meie kultuuri- ja ajaloo tähttegelasi, päris- ja antikangelasi, niimoodi ligi tõmbab, et nad sinna pesa punuvad? Esmalt Peeter, siis Päts ... kuni Kersnani välja. Ei oskagi muud öelda - eks eriline tunneb erilise ära.

Mis puutub saate järel kerkinud "skandaali" ühe kõlvatu venekeelse sõna pärast, siis siin pole tuhkagi kommenteerida. Paraku on nii, et oma ala meistreid loobitakse kivide, pori ja kõntsaga. Vaja on vaid ettekäänet. Need, kes madalamal seisavad, ei kannata kui keegi midagi hästi oskab ja teeb. Vaja on meister kõrgustest alla, mulksuvasse mutta tõmmata. Kui meister mutta maandub, tõuseb pööbli maailma kohale suur ja punane päike. Oh Taara avita!

21. juuli 2018

Sõna saavad nukud

Iga raamatu taga on inimene, inimese taga maailm. Kui uudishimulik lugeja avab raamatu, avab ta ühtlasi akna tundmatusse maailma. Midagi tundmatut avastada on ütlemata suur rõõm. Teises maailmas ringi rännates lisandub mõistusele terake tarkust ja hingele raasuke rikkust.

Hiljuti sain Juhani Püttsepalt meeneks väikese raamatu "Kodu täis nukkude jutte" - "kirjandusliku tutvuse puhul", nagu ta pühendusse kirjutas. Juhani Püttsepp kogub nukke ning nende elulood ongi sillerdava südamlikkusega raamatusse tallele pandud. Kui otsida kirjandusvaramust raamatule sobivaid vasteid, turgatavad kohe meelde Mats Traadi "Harala elulood" ning Edgar Lee Mastersi "Spoon Riveri koolnud" - inimeksistentsi tühjusest ja mõttetusest pakatavad epitaafide kogud. Nukkude elulood on siiski hoopis helgemad ja reeglina õnneliku lõpuga.

"Kodu täis nukkude jutte" õhkab kodusoojust. Autobiograafiline aines võimaldab heita pilgu ühte omapärasesse majapidamisse, kus pereisa Jaagupi, ema Mirjami, pisitütre Mimmu ja koer Susiga kõrvuti elavad ka oi kui paljud nukud. Johanna, Renate, Maret, Tiffany, Klaara, Aune-Ellinor, Hedvig, Lia, Linda jpt pole mingid tummad mängu- või iluasjad. Neil kõigil on rääkida oma lugu: päritolust, nime saamisest või mõnest kummalisest olukorrast, millesse nad kogemata on sattunud.


Kui ajalukku kiigata, siis selgub, et nukke pole kunagi käsitletud pelgalt leludena. Paljudes kultuurides Alaskast Amazonaseni ja Aafrikast Amuurini on nukkudel olnud maagiline või rituaalne tähendus. Nukk on hingestatud olend, inimese mudel ja võrdkuju. Võtkem või meie tuhapoiss, mille kohta leidub rahvaluulearhiivis järgmine teade:  "Tuhkapäe veeti ju poissi. Tetti siante poiss valmis ja veeti külasid möödä. Rõõvastest tetti iki, kaeti ööses tõisse talusse viiä. Tähentus olli iki sedäsi, et nee, kes viive, nee om iki usine inimese, ja kelle manu ommukus jäi, sis nee ollive iki laisa." Või kadaajamine: "Vastlapäeva õhta see oli oln, aetud kada. Püksid pandud põhku täis, siis orkidega torgitud ja aetud ära teese valla maa peale. Sellega aetud undid ää."

Nukkude kogumine pidavat olema omaette teadus või suisa nõiakunst, millest "mugud" suurt midagi ei taipa. Münte, marke ja pastakaid kogutakse ennekõike ajaloolise ja mentaalse väärtuse tõttu. Mistahes kollektsioon on iseseisev mälupank. Sama kehtib nukkude kohta. Nad kannavad endas möödaniku hõngu. Nukusõber Mare Veldemann kirjutab teose tagakaanel: "Raamatu lood viivad meid vanemate ja vanavanemate aega, sisaldades valusaid mälestusi sõjast, põgenemisest, küüditamisest. Avaneb ka vanaaegsete esemete ja tavade maailm. Lood kutsuvad märkama esmapilgul tühisena tunduvaid igapäevaelu pisiasju, hoolima elusatest ja elusatega kaasa rääkivatest asjadest."

Raamatut lugedes hakkasin ka ise asju enda ümber teise pilguga vaatama. Lausa kuulatama. Antiikse väärtusega nukke minu majapidamises ei leidu. Paistab, et kõik puped, millega mu ema ja vanaema lapsepõlves mängisid, on kaduvikku vajunud. Mul endal pole isegi kaisukaru olnud.

Raamaturiiulil valvab vaid uudishimulik Potsataja, tootmiskoondise "Polümeer" vahtkummist kasvandik. Temagi pidavat tänapäeval hinnas olema. Silma jääb ka mitu käsitööliste kojas valminud olevust: puust hampelmann, pontsakas savist rahapõssa ja päkapikk, kelle keha on jämedast oksast saetud. Nad ei räägi.

Ühest suvalisest suveniiride poest soetatud Buddha kujuke ja kingituseks saadud, tavaliselt kirjutuslaual istuv pehme punane kuradike on mulle pikka aega headeks seltsilisteks olnud. Aga on neil ka mõni lugu rääkida? Vahin nendega tõtt. Vennad on tummad. Ei piiksu, ei kraaksu. Küll nad kunagi rääkima hakkavad. Praegu mõistame üksteist sõnadetagi.