Kolm külma käisid külas

Tagasivaade talvele

Mäletan hästi lapsepõlves loetud muinaslugu kolmest külmast. Esimesel ööl magas vaese mehe juures külm, kes kinkis talle tänutäheks vile. Teinekord palus öömaja külm, kes jättis kingiks kindad. Kolmas külm, see kõige kangem, kinkis mehele kaks kotti, ühe musta ja teise valge.

Puhus mees ümber lauda minnes vilet – kari edenes hästi. Kandis põldu kündes kindaid – sai vägeva saagi. Musta kotti lahti tehes pääses välja jahutav külm, valgest kotist kosutav soojus. Nõnda püsis ka mehe tervis tugev. Ja külmasid võõrustanud lahke mees sai rikkaks. Moraal? Külma ei maksa karta. Iga külm tuleb sõbralikult vastu võtta. Tasu on korralik.

Tänapäeval on külmapoiste käigud harvaks jäänud, kuid sel talvel olid nad jälle platsis. Tuli üks, tuli teine ja oh rõõmu – kolmaski. Moodsad külmad ei kingi vilesid ega kindaid. Nad toovad endaga kaasa kõrged elektri- ja küttearved. Ent üht-teist headki jäi neist maha.

Metsad, mäed, sood, nurmed, jõed ja järved said end mõnusalt välja puhata. Ka siilidel, karudel, mäkradel, nastikutel ja teistel talve eest peitu pugevatel loomadel on tänavu hea uni. Loota võib, et külmapoisid on ka hulga parasiite ära lämmatanud.

Suusa- ja uisusõpradel jagub külmapoistele vaid kiidusõnu. Ka talisuplejad said nautida tõelist talve ja tõelist suplust. Jätkus ka jääteed. Mitte ainult joomiseks, vaid ka sõitmiseks. Üle pika aja võis isegi Emajõel jalutada.

Mina ei suusatanud, uisutanud ega kelgutanud. Müttasin niisama lumes. Lasin külmapoistel end näpistada. Põskedel pesitsesid leevikesed. Ilus!

Nüüd on ilm pöördunud. Lumi sulab ja lombid paisuvad. Ei tasu siiski veel külmapoistele „Hüvasti!” öelda. Ka aprillis võivad hanged olla vastu räästaid ja jää paks kui Margareeta. Hull mõte. Tore mõte! Imelik küll, aga esimest korda elus tunnen, et ei igatsegi kevadet. Külmapoisid on kadunud, kuid ehk tuleb kasvõi ükski neist veel korraks tagasi, väike kingitus põues.

Esimene armastus

Tore on olla roheline!

Lehekuu paneb mu peas vana grammofoni mängima. Ühelt plaadilt: maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis... Teiselt plaadilt: et saja aasta kestel kordub sama kevade, nii sama kaunis ta, kui see... Kolmandalt: oi tulika tuline lõõm, mul oli üks ilus rõõm... Neljandalt: sidur, pidur, gaas, gaas, sidur, pidur... Häh?! Kuidas see siia sattus? Noh, igatahes on mõnus kevadises metsas jalutada ja kuulata oma hinge kõlisemist.

Maikuine mets pole kunagi vaikne. Tasuta kontserte annavad lehelinnud, vindid, rästad ja peoleod. Kägu kukub õnne ja leina. Tuvi teeb kudru-kudru. Vares, vanapoiss, pole ka vakka jäänud. Nurmel löövad laulu lahti kiivitaja ja lõoke. Kõikjal punutakse pesasid ja otsitakse rasvasemat nokatäidet, aga ega siis kibe töö takista musitseerimist.

Maailm õitseb. Toomingas näitab valgeid õisi, nagu ka metsmaasikad ja ülased. Eks toomeõied ole kõige ilusamad, aga närbuvad ruttu. Õnnehetked ei kesta pikalt. Lageda kingu peal lillatavad kannikesed. Isegi kuused ja männid õitsevad. Kust need käbid muidu tulevad. Pihlakaemand on end üleni valkjate pärlitega ehtinud. Kas metsas on oodata pulmi? Muidugi, kevad on looduses aktiivne pulmaaeg, ööl ja päeval käib üks tolmlemine ja paaritumine.

Ööd on üha soojemad ja valgemad. Ööbik, rahvakeeli sisask, enam ei laksuta, kuid sellegipoolest ei jää mets ka hämarikus tummaks. Sorr-sorr-sorr, lüpsab öösorr oma nähtamatut lehma. Mõni piisk kukub ka maha, neist saavadki maasikaõied.

Metsaserva raamivad kuldsed imed. Tuhanded tulikad, väikesed päikesed, säravad otse jalgade all. Kõige suurem tulikas õitseb lõunataevas, pilvedest toomekobarate vahel. Ta ei kõrveta üldse. Seda teeb hoopis lopsakas nõges, mis kogemata (või meelega?) säärt riivab.

Vile satub iseenesest suule nagu säuts linnunokka. Mul oli üks ilus rõõm ja see rõõm polnud millestki loodud. Vahel polegi vaja põhjust, et rõõmustada. On hea lihtsalt olemas olla, iseendana, väärika ja kaitstuna. Kurja maailma varjud ei ulatu metsa õitsvasse õndsuseriiki.

Lehekuine mets on ilus nagu esimene armastus. Nii süütu! Puutumatu, õrn ja armas. Nii roheline! Aga armastus ei kesta ju igavesti? Rõõmgi koltub, kuivab ja sureb. Eks ju? Oeh. Milleks kogu aeg tulevikule mõelda! Tulevikku pole veel olemas. Ei tasu muretseda selle pärast, mida pole. Ainus, mis loeb, on olevik. Olevik on praegu, õisi ja rohelust täis.

Mari kulub marjaks ära

Nopi terviseks

Kas tänavu oli ka hea marjasaak? Nii ja naa. Paar tonni jäi plaanist puudu. Kevadine külmapoiss käis aias vandaalitsemas ja seetõttu ei valminud ühtegi vaarikat ega kirssi. Ah ei, ühe kirsi ikkagi leidsin ja selle harulduse pistsin likööri sisse. Minu firmajook, mesine marjaliköör, sai juuli lõpus käima pandud ja jõuludeks peaks see küps olema. Lisaks kirsile annavad joogikesele maitset mustsõstrad, punased sõstrad, tikrid ja õunmündi lehed. Korralik kulbitäis värsket mett ka.

Kõige varasemate marjadega kostitab söödav kuslapuu, aga tema on veel nooruke ja palju ei kanna. Aedmustikate saak oli helde, jõhvikad jäid kitsiks. Maasikate peale võib aga alati kindel olla. Pannkoogimoosi puudust sel talvel ei tule. Järgmiseks kevadeks peab paraku uued taimed muretsema, sest maipõrnika tõugud kipuvad maasikajuurtega maiustama.

Arooniad on tavaliselt musträstaste jagu, aga paistab, et sel aastal ei leidnudki tiivulised paharetid põõsaid üles ja kõik marjad jäid külge. Korjasin ainult ühe väikese pangitäie, mis sest, et arooniate puhul on tegemist parima loodusliku antioksüdantide salvega. Jätsin ka suurema osa pihlakaid oksa külge, ei tasu liiga ahneks minna.

Taralõngamarjad on salakavalad. Alguses maitsevad magusalt, aga hiljem jääb mõru maik suhu. Paistab, et taralõngapõõsas, mille imelisi omadusi idamaade targad kiidavad, suudab hakkama saada ka väga askeetlikes tingimustes. Mul kasvab see tihkes savis, lõõskava päikese käes, aga ometi vohab nagu malts.

Kunagi oli mul veel üks ohjeldamatult vohav marjapõõsas, vaarikas-maasikas. Jah, selline kentsakas taim on kah loodud, ehkki tegelikult pole tal ei vaarika ega maasika mekki. Maitseb hoopis nagu legoklots. Viskasin kunagi osa vaarikas-maasikaid kanadele, nood vahtisid kahtlustavalt, toksasid korra nokaga ning jätsid sinnapaika. Kui isegi kanad sihukesi marjajublakaid ei taha, miks siis inimene peaks neid endale sisse ajama? Võtsin vikati ja niitsin kogu vaarika-maasikapõõsa maani maha.

Metsast mätta pealt ei viitsi ma marju korjata. Selg jääb kangeks. Aga kibuvitsa- ja viirpuumarju nopin heameelega. Punapõsistest kibuvitsapõnnidest saab mõnusat teed. Viirpuumarju kõlbab niisama süüa, kuigi viljaliha on teisel nõnna napilt, et täitsa narrib kohe. Vahel on kahju, et Lõuna-Eestis põldmarju ega kadakaid ei kasva. Põldmarjast teeks džemmi ja kadakast džinni.

Võilille tasub kuulata

Seemned tuulde!

Tuhanded väikesed päikesed säravad värske rohu sees. Mai on võilillekuu. Nurmed kolletavad, meelitades kohale mesilasi, mardikaid, liblikaid, tirtse ja kihulasi. Magus nektar on neil päevil kuum kaup. Võilillest, mida mõnel pool Võrumaal piimähainaks kutsutakse, saab hulganisti kasu ka inimene. Võilillemesi maitseb hästi. Juurest võib valmistada maksa tervendavat ja isu tõstvat leotist. Vitamiinikad noored lehed sobivad salatisse. Kui pasunakoori trompetimängija kohkumusega avastab, et tal on instrument koju jäänud, võib ta enesele võilillevarrest kihku-kähku asenduspilli valmistada.

Ometi on võilill üks vähim armastatud taimi meie flooras. Umbrohuks sõimatud, ebaõiglaselt põlatud ja täiesti vääriti mõistetud. Pole näinud, et keegi nopib teepervelt võililli, seob priskeks kimbuks ja viib tuppa, kus need keset lauda vaasis silmailuks seisavad. Nagu oleks võilill mõni ohakas, nõges või karuputk.

Võilille peetakse liiga tavaliseks, suisa lihtlabaseks taimeks, mida ei kõlba isegi pärjaks pähe punuda. Bioloogiliselt on tegemist pioneerliigiga, mis asustab hea meelega tühermaid ja põlendikke, mida teised lilled sageli alaväärseks kasvukohaks peavad. Võililli võib kohata pea kõikjal maailmas, välja arvatud liivakõrbed ja polaaralad. Võilill on visa ja väga kohanemisvõimeline. Seetõttu on ka inimesel temalt nii mõndagi õppida.

Äraõitsenud võilille on tore kätte võtta ja selle pehme sulgja peaga oma põske paitada. Seemneid laiali puhudes võib endamisi soovida ühe soovi. Võililledžinn täidab selle meelsasti. Aga võililli on nii kohutavalt palju ja mõistlikke soove neile kõigile ei jagu.

Seemnete laialipuhumine on ka omaette viljakusrituaal. Tuul kannab seemned laiali ja paraja vedamise korral saavad neist uued rõõmsad võililled. Nii vähesest piisabki, et loodusele heategu teha.

Ühe tragöödia anatoomia

„Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil” näitab, millised on ebaratsionaalsete otsuste tagajärjed

Matkamine on jälle popiks muutunud. Eks istuv inimene tunneb vahel, et tahaks ka selga sirutada, rutiinist ja mugavustsoonist välja ronida ning miks mitte seada sammud otse metsikusse loodusesse. Näiteks lähimasse rappa või hoopis kaugele tundrasse. Ka mina tundsin vere vemmeldamist, tahtsin end proovile panna ja uusi maid vallutada. Aga enam mitte, sest vaatasin Jupiterist Urmas E. Liivi dokuloengut „Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil”. Turvalisem on ikka kodus istuda, pähkleid nosida ja ekraani jõllitada...

Djatlovi matkagrupi hukkumine 1959. aastal Uurali lumerohketes mägedes on üks möödunud sajandi suurimaid mõistatusi. Miks olid aluspesus inimesed keset väga külma ja tormist ööd põgenenud kaitsvast telgist? Miks olid nende külmunud laibad kohutavalt moondunud ja veidrates kohtades?

Pixabay

Üheksa noort inimest kaotas oma elu. Djatlovi kuru juhtum, mis on saanud nime matkagrupi juhi järgi, olekski võinud jääda paljudele tundmatuks, kui saladusepitseriga uurimistoimik poleks perestroika ajal päevavalgele tulnud. Nüüdseks on see juhtum korduvalt läbi hekseldatud, püstitatud rohkelt teooriad (muuhulgas on mängu toodud tulnukad, lumeinimene, KGB, lääne spioonid ja kes kõik veel), kuid lõplik tõde kipub siiski häguseks jääma. Pusletükke on lihtsalt nii palju ning neid pole kerge üksteise külge sobitada, et veenvat pilti kokku saada.

Urmas E. Liiv on toda kuuekümne viie aasta tagust hirmuäratavat juhtumit põhjalikult uurinud, kõik teadaolevad faktid ritta ladunud ja nende põhjal oma lahenduse välja pakkunud. Aga nii, nagu ühe korraliku krimka lõppu ei tohi teistele edasi rääkida, ei saa ka sellel lahendusel pikemalt peatuda. Igatahes näib Liivi teooria väga usutav, ehkki mõned küsimused jäävad ikka õhku. Ilmselt igaveseks.

Djatlovi juhtumit on peetud sageli müstiliseks. Tegelikult on noortega juhtunu ka ilma üleloomulikke jõude kaasamata täiesti seletatav. Aga inimlik lollus, vaat see on tõesti müstika. Tagantjärele oleks julm ja väiklane Djatlovi matkagrupile midagi ette heita. Õnn lihtsalt ei olnud nende poolel. Kehv matkavarustus (milline nõukogude lihtkodanik oli üldse hästi varustatud?), keeruline maastik, ülimalt ebasoodne ilm, vildakas planeerimine, opakad otsused, füüsiline ja vaimne kurnatus, vigastused, paanika – sedasi võiks kogu traagiliste ühtelangevuste rea kokku võtta.

Inimene pole kuigi ratsionaalne olend. Hiilgav mõistus (kui seda üldse on) tõmbab kriitilisel hetkel sageli lesta. Me kõik teeme ebamõistlikke otsuseid, kes rohkem, kes vähem, küll valimistel, poes, pangas ja pereelus. Ja seda kõike enamasti stabiilsetes oludes, kui mõtlemiseks ja arutlemiseks peaks olema aega maa ja ilm. Kuidas säilitada aga külm pea siis, kui külm tahab varbad ära võtta?

Uurali mägedes toimunu näitab, milliste traagiliste tagajärgedeni viivad lihtsad, aga mõtlematud otsused. Inimene tahab olla looduse kroon, kuid temast võib väga kergesti saada hoopis looduse tallaalune.

Kust leida iluvaigistit?

Halastada saab ainult külma südamega

Oh imet, mis jälle pilve pealt alla tuli! Lumine maastik. Talve nõiariik. Põhjavaimude mänguväljak. Vaata vasakule – kõik valge. Pööra paremale – ikka valge. Kogu maa, pool taevast takkapihta. Suhkru- ja vahukooremaa. Nii magus, et paha hakkab. Nii ilus, et valus hakkab.

Ilu painab, kriibib ja närib. Talumatu ilu. Karge ja kohutav. Millises apteegis müüakse iluvaigistit? Ei mahu kogu see ilu ju hinge ära. Peab vist kannatama, kuni vahukooremetsad sulavad ja maastiku must kohv ilmub suhkru seest taas nähtavale. Ainult mõru ja hapu teevad hingele head, magus – mitte kunagi.

Raske on leppida iluga, teades et kuskil on kellelgi valus. Päriselt valus. Neid on miljardeid. Mõnel valutab vahel, mõnel kogu aeg. Külm ilu pimestab. Võõras valu ununeb. Pakane toob rahu.

Krõbedas talves on kahtlemata parem sõjasurma surra kui suvises leitsakus. Jääkristallid katavad püssirohtu ja haavu, ehivad laipugi. Surnuks külmudes ei karju keegi. Küllap peab see siis hea surm olema. Külmataat halastab. Hoia meeles: soe süda ei kõlba halastamiseks, sest see võib üles soojendada ka vana vimma. Pakane toob rahu.

Paneb imestama, miks inuitid, saamid, handid, evengid, neenetsid, jupikid ja tšuktšid elavad endiselt arktilistel aladel ega mõtlegi lõunasse kolida. Lõunas on ju igati lihtsam, rohkem päikest, loomi, toitu ja mida kõike veel. Põhjas pole muud kui lumi, jää ja igikelts. Suviti näeb natuke sammalt ka. Jah, lõunas on lihtsam, aga kas ka parem? Võib-olla jäävad põhjarahvad oma jäistele maadele truuks ainuüksi seetõttu, et nad tahavad rahu.

Pakane toob rahu.

Udujutud

Hingedekuu kirjeldamatu lummus

Tunnistan kohe üles: november on mu lemmikkuu. Mulle meeldib hall taevas. Pilv kinni pilves, natuke vihma ja natuke külma. Kõike parasjagu. Ja mis eriti tore: ei mingit tüütut päikest!

On täiesti mõistetamatu, miks peetakse halli masendavaks ja mitte midagi ütlevaks värviks. Hall on muudetud lausa keskpärasuse sünonüümiks, mis käib lahutamatult paaris igavusega („see teos on hall ja igav”). Masendunu, sügavasse kurbusse sattunu ei suudagi teisi toone enda ümber näha. Miks? Sest hall ei ärrita ega karju. Hall lohutab. Hall – segu mustast ja valgest – on alati neutraalne ja erapooletu. Hall on värvide Šveits.

Erksale leegile järgneb hall tuhk. Võitlusele järgneb rahu. Hall on rahu värv. Paljud kivid on hallid. Keegi pole veel näinud rahutut kivi. Muide, igas hallis peitub veidike hõbedat. Varasemal ajal oli hõbe väga hinnas ja mitte üksnes rahana. Hõbesõlg tegi naised kaunimaks. Hõbevalget kraabiti silmaallikasse, anniks haldjatele. Kõige tõhusam abinõu libahuntide vastu oli hõbekuul. Hõbedasoolad olid fotograafias asendamatu aine, mille abil sai jäädvustada olulisi hetki ja inimesi. Hõbedasse jäädvustatud mälestused... Kui ilusti see kõlab!

Pexels

Loodus uinub novembri hõbetaeva all. Raagus okste poeesia. Mahavarisenud lehtedest kootud sahisev vaip. Rändavad hinged. Jah, miskipärast on just november, rahvakeeli ka hingede- või kooljakuu, see aeg, kui surnute liiklusvoog aktiviseerub. Ei ole vist juhus, et Kivirähk paigutas „Rehepapi” tegevuse novembrisse. Miskit ürgeestlaslikku on hingedekuus. Kratid lendavad, mardid ja kadrid jooksevad, nõiad tõmbavad selga hundinaha ja päkapikud alustavad nuhkimist. Näed, ega see november nii läbinisti rahulik kuu olegi.

Meenub veel üks raamat kaugest lapsepõlvest, muumide lugu „Hilja novembris”. Sisu ei mäleta enam, kuid emotsioon püsib meeles. Kirjeldamatu emotsioon, mis iga hea raamatu ridade vahel ja kohal hõljub, imbudes salaja lugeja hinge. Karge, puhas, raske, niiske, jahe, vabastav ja leplik. Need on mõned sõnad, mis novembriga seoses pähe hüppavad. Ja muidugi vaikus. Magus külm vaikus, mis lausa tikub põue ja keelele. Kui pista vaikus külmkappi, saab sellest vaniljejäätis.

Kõige põnevam novembri tegelane on udu. Suur ja tundmatu hallivatimees. Keegi ei tea, kust udu pärineb, kuidas ta siia maailma sattus ja kui vana ta on, aga olemas oli ta vist juba aegade alguses. Udu on umbes nagu jõuluvana, temast kõneldakse ainsuses, ehkki tegelikult leidub teda tuhandeid. Üks udu elab mu kodu lähedal soometsas. Vahel roomab ta sealt välja ning mässib talud, metsad ja karjamaad kindlameelselt endasse, justkui oleks need puha tema omad.

Ma pole kunagi julgenud sinna soometsa, udu punkrisse, jalga tõsta. Udu on enamasti sõbralik, inimesele ta juba liiga ei tee, aga parem hoian temast siiski eemale. Ma ei usu udu juttu.

Kuhu kadus põdrasammal?

Rahvas teab, mida rahvas räägib

Ühes naiste kollektiivis tulid kohvipausi ajal jutuks hüatsindid. Keegi oli saanud kingiks poti nende kenade kevadlilledega ja küsis nõu, kuidas neid õigesti hooldada. Vanem kolleeg, kes oli tuntud oma lopsaka suuvärgi poolest, juhtus arutelu pealt kuulma ning hõikas üle kontori: "Mis hüatsindist te räägite? Öelge ikka nii, nagu vanad eestlased: munnilill!"

Vanarahvas andis pea igale Eesti looduses kasvavale taimele mitu nime. Vahel enamgi. Botaanik ja looduskaitsja Gustav Vilbaste kogus kokku 1188 taimeliigi rahvapärased nimekujud ning esitas need raamatus „Eesti taimenimetused“ (1993). 700-leheküljelises teoses leidub peaaegu 18 000 nimetust. See tähendab, et ühe liigi kohta on nimetusi keskmiselt 15. Niisugune keeleline küllus ja värvikirevus väärib kahtlemata tähelepanu.

Sellelt pildilt põdrasammalt ei leia.
Pixabay

Jääb silma, et tohutul hulgal taimi on nimetatud loomade ja lindude järgi: varsakabi, karukell, hundinui, kassisaba, koerapöörirohi, härjasilm, seanupp, hiirehernes, konnaosi, põdrakanep, ussilakk, jänesekapsas, käoking, kukekannus, varesejalg, harakputk, kurekell jt. Tõeline rahvapoeesia.

Kui kohtad metsaservas neitsilille, tahlapuud, orjavitsa või haukaküünt, siis tea, et tegu on kibuvitsaga. Emasterohtu, piimaheina ja lehmanisa oled näinud? Või peaks ütlema: naistepuna, võilille ja põldosja?

Mõned ravimtaimede nimetused viitavad lihtsalt ja konkreetselt kasutusotstarbele: silmarohi, kopsurohi, luurohi, rabanduserohi. Kortslehele ja raudrohule on rahvas andnud teadaolevalt lausa sadakond nime. Kortsleht võib olla ka krookleht, pisaralill, üheksaväeline, pasarohi, kasterohi ja luutõverohi. Raudrohu kohta saab öelda näiteks köharohi, verihein, kadakalill, kärnalill ja koeraköömen.

Meie metsad ja niidud kasvatavad köharaviks mitut sorti rohtusid. Ole ainult tark, tunne ära ja nopi. Üks tõhusamaid looduslikke köhapeletajaid on kindlasti põdrasammal, tuntud ka kui kopsusammal ja palukorbik. Ometi ei leia tänapäeval põdrasammalt vist ühestki apteegist, selle asemel pakutakse Islandi käokõrva. Jah, tegemist on sama samblaga, õigemini samblikuga, kuid rahvapärane nimetus tundub ikka armsam ja suupärasem. Pealegi ei leidu Islandi käokõrva üksnes Islandil, vaid pea kogu põhjapoolkera metsavööndis. Vaevalt vanad eestlased kaugel põhjas asuvast viikingite saarest üldse midagi teadsid.

Taimede rahvapärased nimetused tekitavad vahel segadust, sest üht ja sama nimetust võidi eri paigus kasutada mitme taimeliigi kohta. Näiteks on mõnel pool sinililleks hüütud ka rukkilille. Sellegipoolest võiks taimede ametlike nimetuste kõrval julgemalt kasutada ka rahvapäraseid vorme, kasvõi jutu ilmestamiseks.

Eesti keel on väga rikas, ei tasu seda rikkust häbeneda. Jätame Islandi käole kõrvad pähe ja joome gripi või koroona leevenduseks ikka põdrasamblateed. Või koeraköömnejooki.

Muide, maikuus on salumetsad täis väikseid valgeid külmaperseid.

Vabandust – ülaseid.

Lesed lendavad taeva all

Kuidas päästa maailm? Kogu võim tuleb anda naistele!

Rahuajal leiutatakse kodumasinaid – ikka selleks, et oleks vähem vaeva. Sõjaajal leiutatakse tapamasinaid – ikka selleks, et oleks rohkem laipu. Sõjakaarikud ilmusid lahinguväljale üle 4000 aasta tagasi Mesopotaamias. Keskaja lõpul hakkasid paukuma tulirelvad. Tankid on surma külvanud alates Esimesest maailmasõjast. Vietnami sõda on nimetatud ka helikopterite sõjaks, ehkki ameeriklastele need võitu ei toonud. Ukrainas käib esimene droonide sõda.

Pixabay

„Droon” on tuletatud inglise sõnast drone, mis tähendab isamesilast. Eesti keeles nimetatakse isamesilasi õieti leskedeks. Seega – kas praegu käib hoopis leskede sõda? Aga mesilaslesed ei ole üldse sõjakad, neil pole mürki ega nõelagi. Lesed arenevad viljastamata munadest ja nende ainus eesmärk on tagada mesilaspere järelkasv. Pärast suguakti nad surevad.

Kogu töö teevad ära emased. Ka taru valitseja on emane, kes on füüsiliselt teistest mesilindudest suurem. Kui võtta arvesse, et mesilased sumisesid siin planeedil juba sauruste ajal, üle saja miljoni aasta tagasi, on nad oma evolutsioonilises arengus inimkonnast kõvasti ees. Algsed mesilased olid lihasööjad, putukariigi kiskjad. Nad elasid üle Maaga kokku põrganud asteroidi, jääaja ning teised kataklüsmid. Pikapeale said neist rahu armastavad olendid ja kogu maailma aednikud, kes võtsid enda hooleks tolmeldada kõikvõimalikke taimi.

Mesilane on peaaegu ainus putukas, kes lasi end inimesel kodustada. Kõne alla tulevad veel siidiussid, kes on õigupoolest liblikad. Inimene õppis tundma mesilase peent kokakunsti, salajase retsepti järgi valmistatud jumalikku rooga, mett. Aga mine tea, võib-olla kodustas kaval mesilane hoopis inimese. Määris talle mett moka peale.

Inimesel on mesilaselt küllaga õppida: töökust, hoolsust ja täpsust. Ka seda, kuidas üles ehitada ideaalne ühiskond, mis kestaks muutumatult miljoneid aastaid. Siin pole mingit suurt ja keerukat nippi. Kogu võim tuleb anda naistele, nemad teavad, kuidas pere ja riigi eest kõige paremini hoolitseda. Mehed sigitagu lapsi ja kaunistagu sohvat. Las naised tegutsevad. Mehed on inimkonna tuksi keeranud, nende võim pole end õigustanud. Nüüd peavad naised korra majja lööma, puhastama kärjed ja tolmeldama tuhandeid ahtraid õisi, et need viimaks vilja kannaks.

Triljon valgust

Linnas on alati pime, metsas mõnusalt valge

Mis juhtub, kui Eestit tabab lumetorm? Eestlased muutuvad lumehelbekesteks. Ei saa nad enam hangest välja, ei mõista elektrita toime tulla. Vägevaid tuisuilmu on meie laiuskraadil nähtud iidsetest aegadest peale, kuid praeguseks on inimene nii ära moderniseeritud, et peab ürgseid ilmaolusidki maailmalõpu märgiks.

„Vanasti olid ikka hanged räästani...” teavad hallpead rääkida. Noh, ega tänavused hanged ammustele palju alla jäägi, ehkki räästani on veel tükk maad minna (tänapäeval on majad kõrgemad ka). Sumpan-vantsin üle lumise nurme ja heidan pilgu metsatagusele talukohale. Ilus, lihtsalt ilus! Nagu vana jõulukaardi peal. Esivanemate ajad on tagasi – vähemalt õuel, metsas ja nurmedel. Kungla rahva kuldsed ajad... Tähevalgel võib kuulda, kuidas Vanemuine hange otsas kannelt tinistab. Või on see nokastanud jõuluvana ukulelega?

Paks lumekord teeb natuke murelikuks ka. Päkapikud on ju vaid päka pikkused, ei paista teised lume seest väljagi. Kõige sihvakamad isendid päkapikkude suguseltsis pidid olema vaksa pikkused. Jah, eks vanasti mõõdetigi sellega, mis taevaisa inimese külge pannud. Vahel teen seda isegi, ei ole ju kogu aeg mõõdulinti taskus. Vaks võrdub väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahelise kaugusega. Küünar ulatub küünarnukist Pika Peetri pealaeni. Süld on nii lai, kui sülle mahub. Tibu- ja kukesammudes saab kõik lühemad lõigud ära mõõta. Aja, selle kõige kallima kraami mõõtmise eest hoolitseb päike. Talvel ta ennast põhjuseta ei näita. Mängib peitust. Hangede alla mattunud päikesepaneelid muutuvad naljanumbriteks.

Ilma päikesetagi on piisavalt valge. Nii päeval kui ööl. Olen ikka vahest imestanud, kui lummavalt heledad on siinsed ööd. Mitte ainult jaanikuul, tihti ka jõulukuul. Tähevalguses paistab maastik ühte nägu, kuuvalguses hoopis teist. Aga kõigist nõiduslikem on ikka lumevalgus. Linnatänavail seda ei näe. Seal hõõgub tehisvalgus, mis teeb inimese pimedaks. Metsas on praegu mõnusalt valge. Kui taskulamp sisse lülitada, läheb sealgi hämaramaks.

Astun lumes nagu hiiglasliku luige tiibadel. Iga udusulg siin on kordumatu, pole ühtki samasugust ei Viru-, Grööni- ega Himaalajamaal. Uudistes teatati, et sel aastal sadas maha kaheksa miljardes inimhelves. Aga siin, mu ümber on helbeid, neid lumiseid, kindlasti rohkem. Triljoneid lumehelbeid. Kõik erinevad! Igaüks neist kiirgab valgust, mis pole teisega sarnane. Mõistus tõrgub seda uskumast. Milline kosmiline müsteerium!

Mees või metsloom?

Tagasi Eedenisse

Olen istutanud üle tuhande puu. Seda on vähe. Tuhat puud ei anna kokku väikest metsagi. Tahaks istutada ikka veel ja veel, kuuski ja mände ja kaski. Kohe südamest. Istutaks täis hektarite viisi põlde ja kinke, kataks puudega viimsedki karja-, kapsa- ja tühermaad. Kuhu inimkäsi on juba mõne kuuse või männi poetanud, sinna lisab loodus veel leppi, pajusid ja haabu. Vahel ka pihlakaid, põdrakanepit ja vereurmarohtu. Kibuvitsa ja viirpuid. Kui veab, siis isegi metsmaasikaid ja vabarnaid. Loodus on tujukas, kuid enamasti helde.

Vanapagana veri mu sees kiheleb. Tahaks ikka metsa. Eriti siis, kui inimesed on hinge umbe ajanud. Raske on olla hea inimene, kui tuleb pidevalt suhelda, iga kell, igasuguste tüüpidega. Introverdi õudukas. Inimühiskonna betoonist labürindis sagides tekib oht eksida. Eksida ära, eksida enda ja teiste vastu. Silmakirjalikkust, õelust ja valelikkust kogedes võib ka ise paheliseks muutuda. Pahed nakkavad nagu viirused. Kas saab üldse ausaks jääda see, kes ümbritsetud rohketest valedest?

Mõnikord tekib meeletu kiusatus kõnelda tõtt. Ainult tõtt. Loomulikult ei tasu seda teha, ei tohigi. Sellest sünnib ilge jama. Valed on magusad, tõde aga kibe. Tõde on valus. Kes siis tahab, et talle haiget tehakse? Mõnusam on elada valede sees, las Buratiino nina kasvab. Ometi tahaks uskuda, et ausus vabastab. Hing saab kibeda tõe läbi tervemaks ja puhtamaks.

Looduses elavad loomad, linnud ja putukad ei usalda inimest. Nad põgenevad meie eest. Miks metsloomad inimest kardavad? Sest inimene on ettearvamatu ja ohtlik loom. Ta ei ela instinktide järgi. Inimest juhivad mingid tumedad jõud.

Loomad ei valeta, nad on alati loomulikud. Ka metsiku kiskja agressiivsus on mõistuspäraselt seletatav, aga inimese agressiivsus pole. Looma vabadus ei nõua õigustust, inimese oma küll. Loendamatu hulga põlvkondade jooksul punutud võrk, mida ühiskonnaks nimetatakse, takistab inimesel olla täiesti vaba.

Nii ei jäägi üle muud, kui pöörduda kasvõi vahetevahel tagasi Eedenisse, metsiku looduse rüppe. Seal ei kehti inimese nikerdatud normid, reeglid ja määrused, vaid üksnes loodusseadused. Vesi on alati märg, tuli kõrvetab ja maa kannab vilja. Mida külvad, seda lõikad. Mis läheb vahel üles, peab ka alla tulema. Looduses puudub au ja häbi, tõde ja õigus. Pole vihkamist ega armastust. On ainult elu.

Kui piibli oleksid kirjutanud eestlased, oleks Eedeni aia asemel Viru raba. Kurja vanajumala asemel tegutseksid seal Metsaisa ja Veteema, Tuuletüdruk ja Tuisupoiss. Eesti looduses pole keelatud vilju, kui ehk kärbseseen välja arvata. Metsaisa ei aja kunagi oma lapsi paradiisist välja, olgu nad nii üleannetud kui tahes. Paganate jumalad andestavad rohkem kui ristirahva jumal.

Mis on see, mis ajab mehe metsa mustikale, sunnib astuma karu jälgi mööda ja kuulama rähni kopsimist? Mis paneb paljalt rabalaukasse sukelduma ja kevadel kuusevõrseid otse oksa küljest hammustama? Eks ikka soov kogeda seda, mida kogevad meie kauged esivanemad, loomad. Kuulume ju loomariiki, mis salata.

Miks mulle meeldib metsa istutada? Ehk on selle taga mehelik instinkt, vajadus luua ja sigitada. Jätkata elu. Juurikas mulda ja juhhei! Kõik pisipuud paraku ei võrsu, mõni kuivab ja mõne näksib kits. Sellega tuleb arvestada. Loodus õpetab inimest, kuidas paratamatusega leppida. Looming ja häving on tihedalt teineteisega läbi põimunud, nii inimhinges kui ka laanesügavuses.

Puud, kelle olen oma käega mulda torganud, on mu hõimlased. Osa neist kõrguvad mul juba ammu üle pea. Nende seltsis on tore aega veeta, jalutada ja mõtiskleda. Selles kuusikus, mille kaheksateist aastat tagasi istutasin, elab ka väike allüürnik, üks reformierakondlane. Ehk siis orav. Siit saab maitsvaid käbisid tasuta. Tõesõna, erinevalt Eesti vabariigist on metsloomade riigis tasuta lõunad olemas. Ainult korja!

Minu väike dinosaurus

Kui vana on kana?

Juba ammust aega liigub ringi üks häbematu vale: dinosaurused olevat välja surnud. Ja mitte hiljuti, vaid suisa 60 miljoni aasta eest. Teadlastel on aga kõigile saurusefännidele rõõmusõnum. Ürgsisalikud pole kuhugi kadunud, neid võib leida igast metsast, pargist ja kanakuudist!

Pixabay

Oxfordi ülikooli paleobioloogia professor Roger Benson ütleb otsesõnu, et linnud on tegelikult dinosaurused. (It’s official: birds are literally dinosaurs – birdlife.org) Tänapäeva sulelised pärinevad otseselt teropoodide ehk kahejalgsete sauruste suguvõsast. „Lindudel on teropoodidega väga palju ühiseid jooni,” ütleb Benson. Teropoodid liikusid ringi kahel jalal (nende seas ka kurikuulus türannosaurus), osadel neist arenesid esijäsemed aga tiibadeks. Mõni teropood, näiteks velociraptor, kandis ka sulgi, ehkki „Jurassic Parki” filmides kujutatakse teda sulekuueta.

Juba 1861. aastal avastati saurusefossiil, millel olid suled. See ürgne lind-saurus lendas taeva all umbkaudu 150 miljonit aastat tagasi ehk hilisel juura-ajastul. Arvatavasti ei suutnud siiski kõik tiibadega saurused lennata. Eks leidu tänapäevalgi hulgaliselt lennuvõimetuid linnukesi, nagu pingviinid, emud, kalkunid ja prostituudid.

60 miljoni aasta eest tabas meie planeeti asteroid, mis vallandas suuri maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Atmosfääri paiskus tohutus koguses tolmu ja tuhka. Päike kadus pikaks ajaks mustade pilvede taha, kliima jahenes drastiliselt, muutusid maastikud ja taimkate. Suurekasvulised saurused ei suutnud sellise pahupidi pööratud maailmaga kohaneda. Väikesed saurusehakatised jäid aga ellu. Lihtsam on uputada Titanicut kui pähklikoort. Miljonite aastate voolus muutusid sisalikulaadsed olevused lindudeks.

Kulus veel tükk aega, enne kui Maal hakkas võimutsema inimene. Jahipidamine ja korilus ei suutnud enam paisuvat inimhulka ära toita. Jäädi paikseks, hakati kasvatama vilja ja kariloomi. Esimene „sisalik”, kes võeti inimkonna teenistusse, on tõenäoliselt kana. Kõige värskemad teadusuuringud näitavad, et metsiku kana kodustasid Kagu-Aasia riisikasvatajad 3500 aasta eest. (Researchers pinpoint date... - smithsonianmag.com) Seega pärinevad kodukana ja Kaali järv enam-vähem samast ajajärgust.

Kana peaks olema püha lind. Tema munas peitub väike valgurikas maailm, mis on toitnud miljoneid suid. Poleks kana, poleks muna, poleks pannkooke ega pulmatorte. Kui vene vapil oleks kahepealise kotka asemel peata kana, hingaks terve planeet palju rahulikumalt. Kuradile need kotkad, võtke endale üks väike saurus!

Loe ka seda:

Räägime aukudest!

Tulevik on tumeroheline

Kuidas pääseda süsinikuahelatest ja vastikust plastikust?

1869. aastal leidis aset mitu teedrajavat sündmust. 30. juunil algas Tartus esimene üldlaulupidu. Novembris avati Suessi kanal, mis lühendas mereteed Euroopast Indiasse ja Kagu-Aasiasse tuhandete kilomeetrite võrra. Dmitri Mendelejev esitles esmakordselt keemiliste elementide perioodilisustabelit. Samal aastal patenteeriti ka tselluloid, kõikide plastide ema.

Ehkki 19. sajandil, suurtööstuste rajamise laineharjal, ei saanud keskkonnakaitsest juttugi olla, peeti plasti leiutamist suureks läbimurdeks, mis säästab loodusressursse. Arvati, et kunstmaterjalide kasutuselevõtt vähendab vajadust puidu, metallide, looduslike tekstiilide ja loomsete materjalide (nahk, sarv, elevandiluu) järele. Osalt oli see tõesti nii. Tselluloidist hakati tootma ehteid, nööpe, pandlaid, kamme, nukke, lusikaid, pildiraame, muusikariistu, tennisepalle, kraesid, kätiseid ja isegi kleite. Kiirelt arenev fotograafia leidis endale samuti tselluloidi näol pikaaegse liitlase: asuti valmistama filmilinti.

Paljud senised luksuskaubad muutusid keskklassile kättesaadavaks, sest tselluloidi oli lihtne ja odav toota. Andmaks uuele materjalile aristokraatlikku sära, nimetati tselluloidi mõnel pool prantsuse vandliks. Paraku oli sünteetilisel elevandiluul üks suur puudus: see oli äärmiselt tuleohtlik. Piisas vaid hoolimatul härral piibu jaoks tikku tõmmata – ja kaunis tselluloidkleidis daam tema kõrval lahvatas üleni leekidesse. Kuum kaup tõepoolest!

Üksteise järel töötati välja ning võeti kasutusse järjest uusi tööstuslikult valmistatud materjale, mida võib üheskoos plastiks nimetada. Aga surve loodusele ei vähenenud. Vastupidi! Moodne inimene on jõudnud arusaamale: plastik on vastik. Ookeanides hulpivad hiiglaslikud plastisaared pole ulme, vaid tõelisus. Ja inimkond vajab kohe praegu ulmelisi leiutisi, et pääseda süsinikuahelatest.

Pixabay

Rohepööre näib vältimatu, kuid see ei saa olema kellegi jaoks valutu. Üksikud entusiastid ei kaalu üles skeptilist enamust, kes tahavad endistviisi mõnusalt elada. Plast ja süsinik teevad ju elu nii mugavaks! Plastkõrsi enam osta ei saa – hästi. Diisli- ja bensiiniautod vahetatakse järk-järgult elektriautode vastu – elame üle. Aga kui elektri hind kerkima hakkab ja ühes sellega kõikide kaupade ja teenuste hinnad, on oodata aina valjemat nurinat.

Elekter saab senisest veelgi olulisemaks energiaallikaks ning kui seda hakatakse tootma aina rohelisemal viisil, on elukalliduse tõus paratamatu. Vaesed kannatavad, nagu alati. Roheenergeetika ei nõua nii palju tööjõudu kui fossiilsetel kütustel või tuumareaktsioonidel põhinev energiatootmine. Seega on ka paljud töökohad ohus. Lisaks tugevneb surve metsatööstusele, mis annab samuti tööd ja leiba paljudele inimestele. Need trendid on vesi räuskavate populistide veskile.

Miks Trumpi-sugused lõugavad poliitikud pisendavad kliimamuutuste ohtu ja kaitsevad fossiilkütustel põhinevat tööstust? Nende taga on terve armaada inimesi, kes ei soovi muutusi. Nad töötavad sageli "ebarohelistel" aladel, söövad, käituvad ja mõtlevad "ebaroheliselt". Need inimesed on kinni minevikus. Rohepööre tähendab nende jaoks eksistentsiaalset katastroofi. Trumpistlikud poliitikud näevad siin võimalust kasu lõigata. "Roheline" on saamas uueks "punaseks". Roheaktivistid on radikaalid. Kõik peab vanaviisi edasi kestma, nii on hea ja õige. Ehk siis: reostamine ja lagastamine peab jätkuma.

Mida see rohelisem maailm endast üldse kujutab? Järjest vähemaks jääb maamunal inimesi, kel on ligipääs puhtale joogiveele. Isegi puhas toit pole kõigile kindlustatud. Meie siin Eestis võime ju mahepõlde rajada, kuid kogu maailma rahvast ei ole võimalik mahemeetoditega ära toita. Kliima soojeneb, maad kõrbestuvad. Näljased inimesed lähevad liikvele, üks rändekriis ajab teist taga. Pagulaskond suureneb. Vaata nii või naa, tulevik on tume(roheline).

Kuidas elada korraga mahedalt ja lahedalt? Enne II maailmasõda elas ligi 70% eestlastest maal. Suurem jagu toidust ja tarbeesemetest toodeti ise. Kuid vaarisade õndsasse maailma enam tagasi pöörduda ei saa, sest praegu on protsendid vastupidised: ligi 70% Eesti elanikest on linlased. Kortermaja rõdul on pisut keeruline lehma pidada ja kartulivagusid künda. Lisaks taludele tegutsesid maal väikesed tööstusettevõtted. Pea igas suuremas külas oli oma meierei või saeveski. Moodsate mõõdupuude järgi pole aga isegi meiereid ega saeveskid kuigi rohelised.

Ka rohelist tööstust ei saa kokku mätsida õhust ja põhust. Rohetehnoloogiad vajavad samuti erinevaid haruldasi metalle, mis on paraku ... noh, haruldased. Võtkem või lihtlabane päikesepaneel, mis sisaldab mitmesuguseid maapõuest raskesti kättesaadavaid komponente, nagu indium ja gallium. Või liitiumakud. Ei ole kuulnud, et keegi suudaks liitiumit puu otsas kasvatada. Väljakutseid on palju, kuid ühtlasi tähendab see, et kätte on jõudnud suurepärane aeg hullude leiutajate ja hullude ideede jaoks.

Roheline elulaad eeldab kasinust. Vähem toota ja tarbida – õilis lipukiri! Ometi põhineb ju kogu meie majandussüsteem just tootmisel-tarbimisel. Või ahnusel, kui soovite. Paljud inimesed armastavad asju, lihtsalt kõikvõimalikke asju, ja muidugi peab neid olema palju-palju, et elust rõõmu tunda. Rohepöördest kujuneb täielik kaos, kui sellega koos ei toimu vaimset pööret. Kui paljud meist on selleks valmis?

Samal teemal:

Maaemal on kopsupõletik

Kuhu kevadekuulutajad jäid?

Loodus muutub üha vaesemaks

Visnapuu ütleb oma teada-tuntud luuletuses: see aasta tuleb kevad teisiti. Tiu-tiu ja teisiti! Tahaks poeedile pisut vastu vaielda. Kõik kevaded tulevad teisiti, ükski neist ei kordu. Viimastel aegadel tuleb kevad lonta-lonta, vana ja hallina. Vaikse ja väsinuna. Lumikellukesed ja sinililled on tal ikka vöö vahel, mõned võsaülased ka. Ent ometi on ta tänavu vaesem kui mullu.

Pixabay

Meenutan lapsepõlve. Sellest polegi kaua aega möödas. Rõõmsalt kollased paiselehed, mis kraavipervedel ja tiigi veeres õitsesid, olid alati esimeste kevadekuulutajate seas. Ma pole neid enam aastaid näinud. Kuhu nad kõik kadusid? Kas on nende hävingus süüdi lambamokad ja muruniidukid? Või metaan ja süsinik?

Ka sipelgaid on väheks jäänud. Kunagi oli lõunapoolne metsaserv täis sipelgarahva pilvelõhkujaid. Elu kihises mändide all. Kui mul oli mõnikord kevadel nohu, võtsin kuulda vanarahva soovitust ja pillasin taskuräti sipelgapessa. Kohemaid asus trobikond väikesi sõdureid tundmatut sissetungijat oma salarelvaga ründama. Tõstsin siis räti pesast, rapsisin sipelgatest puhtaks ja nuusutasin. Teravalõhnalist hapet täis pritsitud taskurätt tegi nina lahti ja jube mõnus oli olla.

Ja jänesekapsad...! Oh jeerum, kuidas neid sai lapsena õgitud. Metsaalune rohetas neist, head hapukad. Nüüdseks kõik kadunud, ainult maitse mõlgub veel meeles. Kuldnokki, neid vigurivänte, kes vidistavad, näuvad, hauguvad ja piiksuvad, on samuti vähemaks jäänud. Vikipeedia ütleb, et kuldnokkade sigivusele võib hukatuslikult mõjuda antidepressantides leiduva aine sattumine loodusesse. Kurb lugu. Inimene oma musta masendusega mürgitab neid imetoredaid linde, kelle laul peaks olema juba iseenesest antidepressant. Puhas ja kõrvaltoimeteta veel pealegi.

Lõoke lõõritab laisemalt ja vahvad hundinuiad, mis mulle lapsena hullult meeldisid, pole enam ammu veest villpehmeid päid välja pistnud. Marlene Dietrich hakkab krabiseva grammofonihäälega laulma: kuhu küll kõik kullerkupud jäid, mis on neist nüüd saanud? Jah, ka neid pole enam pikka aega silma jäänud.

Aga mesilasi ma väikese poisina ei kannatanud. Lausa pelgasin neid. Kippusid mind kogu aeg nõelama. Nüüd igatseb kõrv mesilaste sumina järele. Ei kuule seda enam nii sageli. Ammusest ajast seisab aianurgas kirsipuu all üks mesitaru. Võõpasin selle paar aastat tagasi lõbusalt oranžiks. Ükski kodutu sülem pole seda kõigi mugavustega linna üles leidnud. Ega vist leiagi.

Õnneks ujub tiigil pardipaar. Inimesi nad ei karda. Lootust pisiperele neil vist pole, läheduses üürib korterit rebane. Pardimunad on tema maiusroog.

See kevad tuli jälle teisiti. Prääks-prääks ja teisiti.

Rabariigi saadiku rännakud udusel hingemaastikul

Romet Vaino raamat "Peegel karu silmades" aitab avastada loodust ja iseennast

Eesti Rabariik on tuhandeid aastaid vana. Selles riigis leidub toredaid kodanikke sookailust rabapüüni, vahel eksib sinna ka mõni inimeseloom. Ennevanasti oli raba tõeline Šveits – igas sõjas erapooletu, alati valmis pagulasi-hädalisi vastu võtma ja neile lahkesti pelgupaika pakkuma. Rappa ei pääsenud katk, sinna ei ulatunud ordu- ega tsaarivõim. Rabariigis võisid inimesed olla vabad.

Nüüdsel ajal on paljugi teisiti. Inimesed võõranduvad loodusest ja samas igatsevad tema järele. Õnneks on meie seas vahvaid sädeinimesi, kes õhinal looduses kondavad ja ka ülilinnastunud seltsimehi kaasa meelitavad. Üks neist – nagu ma hiljuti avastasin – on Romet Vaino, kelle lendlevast sulest ilmus sel sügisel raamat "Peegel karu silmades".

Romet Vaino, kes reageerib ka nimele Metaloodus, on matkajuht, fotograaf, kolumnist, juutuuber, feissbukkar, instagrammer ja kes kõik veel. (Tänapäeval peabki olema Hunt Kriimsilm, et midagi saavutada.) Teda on võrreldud Fred Jüssi ja Bear Gryllsiga. Küllap õigustatult – Romet paistab olevat korraga nii jüssilik filosoof kui ka gryllsilik seikleja. Ehk siis kogenud rabariigi saadik, kes vahendab "rahvusvahelisi" kontakte looduse ja inimkonna vahel.

Raamatusse on koondatud viimase kolme aasta jooksul ajakirjas Edasi ilmunud artiklid. Põhiteemaks looduse ja inimese omavahelised suhted. Eriti palju on juttu raba müstilisest – või hoopis loomulikust? – mõjust meie mõistusele, hingele ja käitumisele. Rabalaugaste vahelt kerkinud mõtted on mõnusalt inspireerivad, isegi veidi eksootilised. Miks? Noh, ma ise pole kunagi tõelises laukasoos käinud: Lõuna-Eesti on ju suhteliselt rabavaene. Ilmselt ei ole seetõttu ka võru, setu ja mulgi keeles raba kohta eraldi sõna, iga vähegi pehme või märg koht maapinnas on lõunaeestlastel automaatselt soo (õigemini: suu).

Nii mõneltki leheküljelt leiab tsiteerimist vääriva mõttetera:

• Esiteks on igati tervislik aeg-ajalt astuda kõigest paar sammu eemale, vaadata tervikpilti ning iseend selle sees. Kodu pole selle jaoks kuigi hea koht, sest tegelikult oleme ju siis ikkagi osa pildist. Meil on vaja eemale minna. (lk 5)
• Aga just sellisest "raisku lastud" ja korrastamata metsast leitakse üles argipäevas kaotatud inimeseks olemise tunne, inspiratsioon ja rõõm väikestest asjadest. (lk 25-26)
• Ma pole seni talve üleelamiseks dopingut kasutanud. Soojale maale pagemise asemel olen võtnud seda perioodi justkui sisemaailma koristamise tippaega. Just need kõige pimedamad hingesopid, kuhu muidu vaadata ei julge või ei taha – vot need võtan talvel ette! (lk 38)
• Just nii, nagu inimesel võiks olla rahalised säästud ettenägematuteks kulutusteks, võiks meil olla oma ajakukrus ruumi plaanivabaks ajaks. /.../ Siia võiks kuuluda hoopis igasugused hullud mõtted ja spontaansed tegevused, aga ka niisama molutamine. (lk 80)
• Me kasutame autosid selleks, et liigutada oma füüsilist keha ühest kohast teise. Mina mõtlen, et peaksime teadlikumalt kasutama ka oma füüsilist keha, et viia oma hing ühest aistingute ruumist teise. (90-91)
• Kui varem on kodumaa loodus meid päästnud epideemiate või sõdade eest, siis nüüd pakub see meile väljalülitust, et püsida tervemõistuslikena. Selle kõige keskel peaksime jälgima, et me ise oma pärimuslikke juuri kogemata läbi ei lõika. (lk 97)
• Määri käsi, saa märjaks, külmeta, tee lõkkel süüa. Meile võib ekslikult jääda mulje, et elu peabki olema mugav, kontrollitud, turvaline, kuid mingi sügavam osa meist ei ole sellega nõus. (lk 105)
• Meie juured ei ole klaasis ega betoonis, vaid mullas ja roheluses. (lk 117)
• Ma leian, et inimesed jätavad lahendamata väga elementaarsed ja lihtsad, võiks ehk isegi öelda, et ürgsed konfliktid enda sees. Ja lõpuks jälitavad need varjudena kogu elu. /.../ Hirm karu või sügava lauka ees ei ole seotud niivõrd välise objekti kui sisemise (ja enamjaolt põhjendamatu) ebakindlusega. (191)

Eriti kaunis ja poeetiline, ent ka natuke maguskibe on Rometi armastuskiri Eestimaa loodusele ("Pühendusega sulle, mu loodus", lk 83-89), mis väärib kindlasti mitmekordset lugemist. Loodus ja poeesia kuuluvad kokku. Sestap seob ka Rometi mõtted tervikuks kujundlik keel, milles särtsuvad vaimukad võrdlused ja täpsed metafoorid.

Raamatu seltsis aega veetes ja vahel aknast välja, kauguses terendava Karula maastiku poole vaadates hakkasin mõtlema, et tegelikult ei oska ka eestlased, kes end üldiselt ikka metsausku rahvaks peavad, täiel määral väärtustada puutumata loodust. Ja kuidas saabki väärtustada seda, mida pisut peljatakse ja õieti ei tunta? Ka matkarajad ja laudteed on tsivilisatsiooni käepikendused looduses. Need pole "päris". Muidugi aitavad märgistatud ja sissetallatud rajad inimest loodusele lähendada, kuid ei tõmba teda mugavustsoonist välja. Keegi on matkaselli eest marsruudi juba paika pannud, kogu mõttetöö ära teinud, kõndimis- ja ronimisvaeva vähendanud. Kõige põnevamad rajad on aga sellised, kuhu pasteldega ei pääse.

Usun, et seda Romet Vaino oma kirjutistega öelda tahabki: astu välja mugavustsoonist, astu korrakski kõrvale tunni- ja meetripealt paika pandud argiteelt. Vaata, kuula, koge! Metsik loodus teritab meeli ja aitab avastada salapaiku iseenda sisemuses. (Nimetagem seda põhjamaiseks meetodiks, kuidas avada oma ummistunud tšakraid.) Looduses võib ka hullu panna! Kelle jaoks tunduvad talisuplus rabalaukas või ööbimine tormises metsas ekstreemsena, võiks proovida vähemalt allikaveega silmi pesta ja kuumas lõkketuhas kartuleid küpsetada.

Olen märganud, et paljud metsaskäijad kõnelevad õhinal oma kokkupuudetest mõne loomaga. See ei pea olema ilves, põder või karu. Vahel piisab isegi orava või sisaliku nägemisest, et äratada üles sisemine laps, kes mõõdab maailma selge pilguga ja tunneb rõõmu tibatillukestest eluseikadest. Teinekord võivad sellised juhtumid suisa vapustada.

Romet Vaino kommenteerib oma juhuslikku trehvamist metsakuningaga niimoodi: "Minu ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi emotsioone. /.../ Seisad seal karu ees hetkeks mõistuslikult täiesti halvatuna, ründa-või-põgene-refleks tahab juhtimist üle võtta, kuid siis saabub kuskilt selle emotsionaalse tormi seest mõistuse hääl. Sellised olukorrad teevad meid iseenda jaoks müsteeriumiks. Me ei tea, milline osa meist jääb peale, ja küllap seepärast me neid hetki ka otsime.”

Raamatule pealkirja andnud artikkel ise pole miskipärast kaante vahele jõudnud, kuid seda võib vabalt lugeda näiteks rahvusringhäälingu uudisteportaalist: https://www.err.ee/1093943/romet-vaino-peegel-karu-silmades

*

Tuleb möönda, et sugugi mitte kõik inimesed pole raba- või metsausku. On neid, keda paelub hoopis meri. Nad leiavad hinges pakitsevatele probleemidele lahendusi just kohiseva veevälja ääres jalutades. Teised heiskavad aga hoopis purjed või tõmbavad paadimootori käima ning põrutavad otse lainetele, peatuvad mõnel saarel või laiul ning leiavad nõnda rahu. Tean ka neid, kellele üle kõige meeldib matkata mägedes, kõõluda kuristike ja kaljude serval ning kümmelda koskede all. Aga jah, mägedega on meie maal paraku kehvad lood... Vahet pole, kuhu inimene oma kondid looduses viib – peaasi, et oleks viidud.

"Peegel karu silmades" on inspireeriv teejuht, mis tutvustab lugejale looduse vaimset palet. Mingis mõttes võiks seda isegi eneseabiraamatuks nimetada, sest see ärgitab rändama mitte ainult põlislooduses, vaid ka iseenda udusel hingemaastikul. Tavaliselt on nii, et eneseabiraamatutest pole eriti kellelgi abi. "Peegel karu silmades" võib kindlasti aidata – aga ainult siis, kui teooriale järgneb ka praktika.

Vanapagan taevatrepil

Õnne pole olemas, aga hinge tuleb hoida

Kui kõrge on trepp, mis viib seitsmendasse taevasse? Seda on vist maapealsete riistadega üsna keeruline mõõta. Aga räägitakse, et taevatrepil on täpselt sama palju astmeid, kui palju sekundeid on inimene selles elus õnnelik olnud. Paraku ei oska keegi õieti öelda, mis see õnn on ja kus teda müüakse. (Ja kui üldse müüakse, siis kindlasti ränga hinnaga.)

Ükski suurtest maailma religioonidest ei pea võimalikuks õnne maises elus. Põrgupõhja Jürka näitel võib öelda, et isegi vanasarvik ei saa kartulivagude vahel õndsaks, mis siis veel inimesest rääkida. Miljonid (või koguni miljardid?) tõsiusklikud teevad panuse järgmisele elule ja teispoolsusele, mis nende kirgastes lootustes võtab helesinise paradiisi kuju. Põrgust ei unista keegi, ehkki seal pidi parajalt soe olema.

Maine elu on täis piina, valu ja kannatusi. Inimese üliterav teadvus ja hell hing ei suuda nendega leppida. Õnne pole maa peal, hüüavad Jeesus, Muhamed ja Buddha ühel häälel. Neil on vist õigus. Ja mul on säärane kahtlane tunne, et kui ma veel pisut vanemaks saan, kaob ka "vist" eelnevast lausest ära.

Iga õunapuu eesmärk on vilja kanda, mitte kuivada ja mädaneda. Võilill peab rõõmsalt õitsema ja seejärel seemned igasse kaarde laiali puistama, mitte kiduma ja närtsima. Miks siis inimene üha kuivab ja mädaneb, kidub ja närtsib, ohkab ja oigab, vingub ja hädaldab? Miks ometi? Inimvaimu ülim siht on luua, mitte valutada. Aga kui õnne pole, ei ole olemaski, satub ka elu mõttekus küsimärgi alla. Hingele mõjuks kosutavalt teadmine, et õnn on siiski kusagil maa peal olemas, tukub mõnes praos, kükitab sooserval, ripub palumetsa tagumise männi otsas.

Pixabay

Paradiisist unistamine oleks õigustatud, kui keegi erakordne Einstein suudaks tõestada, et hing ei sure, vaid jätkab eksistentsi igavesest ajast igavesti. Ent teadus hinge surematust ei kinnita. Ei lükka ümber ka. Kõik, mis puutub hingeasjadesse, jääb teaduse äärealale või sellest sootuks välja. Hing on usu teema.

Paganausulised tajuvad, et kogu maailm on hingestatud. Igas puus, lilles, merelaines ja kivirahnus pulbitseb elu. Selline mõtteviis on väga sümpaatne. Ka minul on pagana hing, mis tunnetab kõikjal teisi hingi. Miks mulle meeldib kirjandus? Sest see on kõige paganlikum kunstiliik. Kirjanduse paganlikkus väljendub eeskätt personifikatsioonis ehk isikustamises. Ainult kirjanduslike võtete kaudu on võimalik kõige otsesemalt ja ehedamalt edasi anda animistlikku maailmatunnetust. Palun väga: päike naerab, lill nutab, väsinud kivid norskavad ja ulakas tuul jalutab metsa all. Need pole tühipaljad kujundid. Personifikatsioonides peegeldub paganlik usutunnistus.

Kui rohkem inimesi usuks, et ka puu sees on hing, et puukenegi võib rõõmust rõkata ja nukrusest nutta, ehk jääks vähemalt mõned sajad hektarid väärismetsa puutumata? Kui usutaks, et maapõu on vaimude vürstiriik ja allikates käivad sulistamas haldjad, ehk jääks muist põlevkivi kaevandamata ja muist veekogusid reostamata? Kummardaks püha Mammona kõrval ka teisi jumalaid, nii vahelduse mõttes. Hingejumalaid. Kedagi, kes kohe esimese raksuga rikkaks ei tee, kuid pikapeale tasub tuhandekordselt – annab raha asemel rahu.

Kui inimene hoiab hingi enda ümber, on ka tema enda hing paremini hoitud.

*

Aga kus on siis paradiis ehk seitsmes taevas? Maa pealt teda ei leia, kindel see. Või siiski? Jäägem poeetiliselt lihtsameelseks: vahel oleks kasulik otsida taevariiki iseenda seest. Küllap talvitub ka püüdmata õnneliblikas kusagil tagumises hingesopis, rõskes, külmas ja pimedas. Ega õnn ei peagi kogu aeg silma all olema, pealegi moondab rahutu meel ka suure õnne kohutavaks õnnetuseks. Alati on millestki puudu, inimene ju täitmatu loom.

Kes on kasvõi kordki õnne näinud ja seda isegi tunda saanud, ei ole asjata elanud.

Tänu taevale?

Ööl tuhat on paitavat kätt

Loodus ja luule kuuluvad kokku

Kord aastas peavad Koit ja Hämarik pulmi. Nad ulatavad teineteisele käe – ja pimedus kaob. Iga põhjamaalane saab ajast aega osa sellest imelisest taevasest pulmapeost. Armastame kirglikult päikesevalgust, oskame teda väärtustada, sest teda on alati napilt. Inimene küünitab valguse poole nagu taim. Öö valge on õnn.

Pixabay

Igavene rändur Ernst Enno, kelle sünnist möödus hiljuti 145 aastat, pärandas maailmale hulga kauneid kargeid värsse. Tema luules on palju igatsust ja otsimist, nagu inimhinges üldse. Enno loomingut iseloomustatakse sõnadega "lüüriline", "sisekaemuslik", "tundmuslik", "filosoofiline", "meditatiivne" ja koguni "budistlik". Ma lisaks omalt poolt lihtsalt "ilus". See pole pähe joonistatud ega suureks puhutud, vaid loomulik, poosidest ja mallidest vaba ilu. Kord vaikselt kumav, kord saladuslikult sillerdav, kord pillavalt kiirgav. Tundmuse ja looduse ilu.

Elurikkus me ümber hääbub ja tehislik maailm paisub. Miskipärast on mul viimasel ajal tekkinud arusaam, et luulet suudab mõista vaid see, kes mõistab loodust. Pole üht ilma teiseta. Poeesia hõljub vaba vaimuna, kuid temas valitseb ikkagi omamoodi kord, takt ja rütm, vahel ka riim. Looduses on kõik vaba ja loomulik, ent ikkagi seaduspärane. Õun ei kuku niisama, gravitatsioon tõmbab teda maa poole. Tore on, muidu hõljuksime kõik sihituna ringi.

Maa tõmbab! Peabki tõmbama, igas mõttes. Maa on see pidepunkt, mis annab meile tuge universumi kohutavas korralageduses. Ränduri põli on karm, kuid loodus lohutab, kaitseb ja turgutab teda. Nagu luulegi.

Ja mine tea – ehk ongi loodus luule, mille on kirja pannud mõne jumala käsi. Randade vabavärsilised luited, männimetsade haikud, paekallaste ballaadid, voorte ja vainude sonaadid, rabalageda regivärsid... Eesti looduse poeesia on hoomamatult mitmekesine. Loodust tuleb õppida lugema nagu luulet. Ja mitte üksnes lugema, vaid tunnetama.

*

Mis seal ikka. Olgu siinkohal ära toodud Ernst Enno üks helgemaid luuletusi, "Öö valge on õnn":

Nii pehme on valge öö hämaram tund.

Nii pehme ja sügav ta meel -

üks ööbik on siin ja teine on sääl

ja kolmas on enese südame hääl, -

kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauguse rand -

silm, miks sa ei leia veel und?

Pool valgust, pool varju, see südame tee,

pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -

on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn -

veel kuskil on otsata hää.

Kõik kordub, on kordaja isegi uus,

see küsimus helises mõnegi suus -

las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõik kallas ja kauguse rand.

Ööl tuhat on paitavat kätt.

Käi tasa ja laula nii üksinda teel,

et vabaneks kõigest kord kütkenend meel.

Ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik,

las magada udu ja ilm.

Üks ööbik on siin ja teine on sääl

ja kolmas on enese südame hääl, -

las särada õnnelik silm.

Loe ka neid:

Miks ööd on nii valged siin?

Muinasjutud tulevad loodest

Maailma parim pagulaskeskus

Kuhu peaks inimene pagema, kui ta on läinud oma liigikaaslaste või koguni iseendaga pahuksisse? Ikka loodusesse - mere äärde, sohu ja metsa. Eestlased on loomult kolme jumala teenijad. Meri, soo ja mets on meile sama nagu hindudele Brahma, Višnu ja Šiva. Nendeta ei saa. Nad on pühad, sest me võlgneme neile oma olemasolu. Loodus toidab ja katab meid.

Inimene ei tohi iialgi unustada oma muistset päritolu. Oleme võrsunud samast seemnest, kust männid ja karikakrad, kasvanud samast niidistikust, nagu põdrasamblikud ja kivipuravikud, voolanud välja tollestsamast lättest, kust Pedja ja Emajõgi. Rebased, tihased ja kiilid on meie hõimuvelled. Inimene on samavõrd looduse kroon kui ämblik, päevakoer ja kuklane. Me kuulume loodusega kokku ega saa temata - miks see küll nii sageli meelest läheb?

Inimene, kes on paksu betooni sisse sulgunud, jalgealuse kõva asfaldiga pahteldanud ja end isemõtlevate, kuid hingetute masinatega ümbritsenud, teeb kõike risti-vastupidi loodusele. Ta raiub ja kaevandab, ilma et maale midagi tagasi annaks. Ta kardab põlismetsa nagu vaenlast, suutmata uskuda, et mets on inimkonna suurim sõber. Ta töötab talvel, kui loodus puhkab ja laseb end lõdvaks suvel, kui loodus elust ja energiast pulbitsedes haljendab.

Aastatuhandeid oli inimene kokku laulatatud päikesega, koos tõusti ja koos heideti sängi. Aga kunagi - vist tööstusrevolutsiooni ja massilise linnastumise algusaegadel - andis inimene sisse lahutuse ning jättis päikese maha. Ta ei järgi enam looduse rütmi ega kuule selle meloodiat. Pole siis ime, et nii paljudel on närvid krussis ja juhtmed kärssavad. Metsa hüljanud inimeseloom elab ebaloomulikku elu tehislikus keskkonnas.

Kui inimene on üle mõelnud, üle töötanud ja üle kulutanud, vajab ta ilmtingimata restarti. Tuleb pöörduda tagasi sinna, kust tuldud - sinna, kust rahu ja vaikus pole veel kadunud. Metsas saab inimene olla see, kes ta on. Rõõmsalt kõlisevate käbide all ei kehti ühiskonna kammitsad. Sametise samblavaiba ja siidise sinitaeva vahel on puhvertsoon, kus inimseadusel pole võimu. Mets võib küll hirmutada, kuid ta ei peta kedagi. Mets ei tunne häbi, kõik inimlik on seal loomulik. Kes on rikas, kes vaene - see ei tähenda vähimatki. Metsa silmis on kõik võrdsed. Kirikust aetakse patused välja, kuid laiad laaned võtavad ka patused vastu. Mets on maailma parim pagulaskeskus.

Looduslik ajaarvestus ei ole lineaarne, vaid tsükliline. Pole stardi- ega finišijoont, on vaid katkematu sõõr, mida mööda kulgeda. Paistab, et järjest vähemaks jääb seieritega kelli. Kõikjal - ka bussides, rongijaamades ja ametiasutustes - helendavad elektroonilised ajanäitajad, kellast on alles vaid numbrid ekraaninurgas. Mõnel randmel tiksub veel sihverplaadiga kell - sedagi ilu pärast. On veel raekodasid ja kirikuid, mis vana usu järgi keerutavad seiereid, kuid kauaks neidki? Ometi tuletab seieritega kell, päikesekella noorem veli, meile pidevalt meelde, et kosmoses käib kõik ringiratast.

Algus ja lõpp on inimese leiutatud mõisted. Ilmaruumis pole servi ega nurki, aeg ei lõpe kunagi, universum ei saa iial otsa (füüsikud võivad siinkohal muidugi vastu vaielda). Meie kolmeteistkümne miljardi aasta vanuse universumi taga on kindlasti teine ja kolmaski. Aga selliseid planeete nagu Maa on vähemalt selles universumi nurgas ainult üks.

Piibel kõneleb loo rikkast mehest, kel oli tuhat lammast. Kui üks neist ära kadus, ei pannud ta seda tähelegi. Ta võis endale lubada pillamist ja laristamist. Aga vaesel mehel oli üksainus utetall. Ta hoidis utekest nagu oma silmatera. Kui tall oleks kaduma läinud, oleks ta kaotanud kogu varanduse. Paljud käituvad Maaga rikka mehe kombel, arvates et neil on tuhat planeeti, mida oma lõputute vajaduste tarbeks pügada. Tegelikult oleme kui vaene mees oma üheainsa tallega.

Kui kogu kuld, süsi, põlevkivi, turvas ja fosforiit on maapõuest välja kaevatud, põllud kõrbeks kurnatud, kivid tolmuks tahutud ja metsloomad maha lastud, kes meid siis enam toidab, katab ja soojendab? Kui metsad on lagedaks raiutud, kuhu siis iseenda eest põgeneda?

Tuuleluule varjude huulil

Kallis laupäeva hilisõhtu. Luuletan. Kes ütles, et värsis peatub aeg ja salmis peegeldub igavik? Ei. Seal, kus luuletatakse, hakkab kell nagu nõiaväel kiiremini tiksuma. Juba kipub peale südaöö. Öö süda lööb kiirelt nagu armunul. Seepärast ongi öö armunuid täis.

Ajurakud on tühjaks lüpstud, ei tule sealt enam ridagi. Teen akna lahti. Tavaliselt kumab edelakaares kauge linn, aga seekord on sünged sametised pilved taeva kinni katnud ja valguse eemale tõrjunud. Siin-seal helendavad siiski üksikud valged viirud otsekui vahused lained otsatul ookeanil.

Kesköise tuule müha. Imelik, ma polegi varem tähele pannud, kui kaunilt tuul ööpimeduses kõlab. Ja kui ilus ta välja näeb! Päeval on ta alati nähtamatu, kuid sügavate sügisvarjude vahel muutub ta silmaga haaratavaks.

Korraga on ta kõikjal. Vuhinal lendab ta üle nurmede, soode ja kinkude. Tilistab igat latva, mis talle ette jääb, mängib laiades poolpaljastes võrades nagu harfil. Piisab ühest puudutusest - ja laaned laulavad. Ta on kõikjal. Kogu maa kuulub talle. Tuule maa.

Pixabay

Tuul on kõikidest muusadest üllaim ja heldeim. Ta paneb varjud luuletama. Ka poeedid saavad pärast surma varjudeks. Enamik inimesi muutuvad tuhaks, tolmuks ja kõduks, aga luuletajad - nende saatuseks on elada edasi varjudena kuuskede, konnade ja inimeste keskel.

Kas keegi mäletab veel Betti Alverit? Tema luuletas tuulelastest, kes lendavad üle aegade Assamalla. Debora Vaarandi käis tuulevalgel. Gustav Suits reisis risti ja põiki läbi Tuulemaa. Juhan Liiv aga kõneles tuulega:

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.

Ernst Enno kuulis tuult nutmas:

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna...

Ja ometi teadis Anna Haava, et

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela -
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda pead sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Aga kui see pole tuul, kes sunnib luuletama ja tõde ilmutama, siis kes...?

Ilma tuuleta ei oleks häält ega laulu. Laulupidu on maru, metsik taifuun, mis ei purusta, vaid ehitab. Ehitab usku oma rahvasse ja keelde. Selle maa keel võiks laulutuules taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Eks ju?! Või on juba liiga hilja?

Tuul käib ikka läbi kopsude, hällist hauani. Viimane hingetõmme on viimane tuuleiil. Pole elu ilma tuuleta.

Maaemal on kopsupõletik

Üleöö on moodi tulnud uus ja ootamatu sõna: "kliimaneutraalsus". Tähenärija küsib selle peale, missugune see neutraalne kliima olema peaks. Keemiline lahus on neutraalne, kui ta pole ei happeline ega leeliseline. Šveits on neutraalne riik, ei sõdi ega topi oma diplomaate teiste asjadesse. Neutron on neutraalne elementaarosake, ilma elektrilaenguta. Aga kliima?

Pole kahtlustki, et ilm on hukas ja noored niisamuti. Küllap läksid nad üheskoos hukka, orkaanid ja teismelised mässavad külg-külje kõrval, nii et pilpad taga. Kas pole huvitav, et noodsamad lumehelbekesteks tembeldatud noored protestivad vanade raudpoltide lodevuse ja lühinägelikkuse vastu? Vanemate (kliima)patud nuheldakse laste kaela, aga lapsed ei kavatse seda nuhtlust taluda. Miks peakski? Antarktika jääkilbi alt pole välja sulanud mitte ainult paljas maapind, vaid ka kurb tõde: eelnevate põlvkondade heaolu on laenatud - suisa näpatud - tulevatelt põlvedelt. (Ääremärkus: Eestis pole ühelgi põlvkonnal kunagi hea olnud. Ikka on tulnud mõisale, Moskvale või Brüsselile koormisi tasuda.)

Suvel möllasid tõsised metsatulekahjud Siberis ja Amasoonias. Mõlemat piirkonda on nimetatud maakera kopsudeks. Tähendab - Maaema kopsud on põletikus. Käesoleva septembri jooksul on kogu maailmas registreeritud üle kahe miljoni metsapõlengu (Global Forest Watch andmetel). Kõige punasem ala tulekaardil on Brasiilia, kus esimesel kevadkuul (lõunapoolkeral on teadupärast alanud kevad) registreeriti ligi pool miljonit metsapõlengut. Väga suure metsapõlengute hulgaga paistavad silma ka Angola, Mosambiik, Zambia, Indoneesia, Kongo DV ja Boliivia.

Viirus, mis Maaemale raske tõve põhjustas, on inimese ahnus. Need, kes maad metsast puhastavad, raiuvad puud maha ja jätavad need nädalateks kuivama. Kuivale materjalile pannakse tuli otsa, eesmärgiga hankida põllumaad. Tuld taltsutada pole aga lihtne. Kahjuks on suur osa Brasiilia metsaraiest ebaseaduslik ja seotud kuritegelike organisatsioonidega (otse öeldes: maffiajõukudega), mis tegelevadki maahõivamise ja metsaraiumisega. Koit Pikaro võttis Eesti maffial munad maha. Kus on see Brasiilia Pikaro, kes metsaröövlid peataks?

Paljude riikide keskkonnapoliitika, kui seda juhtub üldse olema, juhindub sovetiaegsest lendlausest "Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise!". Ei kommunistid ega kapitalistid ole maausku. Mõlemad rüüstavad taimeriiki, vägivallatsevad loomade kallal, reostavad vetevana valdusi ja röövivad maavarasid, unustades, et need pole ammendamatud. Vastutustundlik maausuline kapitalism võiks olla sama mõjuvõimas ja helge tulevikuga nagu hiinapärane kommunistlik kapitalism.

Pixabay/Giphy

Metsapõletajaid ei saa ka täie rauaga hukka mõista. Isegi brasiillased, aafriklased ja indoneeslased tahavad kuidagi ära elada, ükski suu pole seinapragu. Ja neid näljaseid suid tekib üha juurde. Juba muistsest ajast tuntud alepõletamine ehk sõõru tegemine on üks viis, kuidas põllu- ja karjamaad juurde hankida.

Tuhandeid aastaid tagasi asendus küttide ja korilaste ühiskond karjakasvatajate-põlluharijate omaga. Korilased pidid tahes-tahtmata elama kooskõlas loodusega. Mets toitis inimest, mistõttu tuli temasse lugupidavalt suhtuda. Korilane püüab elada metsaga kõrvuti, olla metsa liitlane. Karjuse ja kündja jaoks on mets vaenlane. Pimedast laanest tulevad kiskjad kariloomi murdma. Puude varjus ei kasva nisu ega hernes. Karjakasvataja-põlluharija mõtteviisi kohaselt tuleb metsaga võidelda ja temalt maad vallutada. See mõtteviis on saanud kogu maailmale hukatuslikuks.

Inimsugu vohab nagu takjaväli. Inimkonnast on saanud parasiitide koloonia, keda Maaema enam ära toita ei jaksa. Mesilasi, sipelgaid ja kõiksugu mardikaid jääb seevastu aina vähemaks. Vähemaks jääb ka linde, kelle peamise toidulaua moodustavad just putukad. Röövlinnud nälgivad, sest pole väiksemaid sulelisi. Paljud õrnad taimed kiduvad ja kaovad, sest pole kedagi, kes neid tolmeldaks. Looduse tasakaal nihkub paigast. Looma- ja taimeriiki ähvardab üleüldine nälg. Ka inimesi.

Euroopa Liit on võtnud suureks sihiks rohemajanduse. Olgem skeptilised - kas tavalised inimesed, kes elavad palgapäevast palgapäevani ja tahavad samas võimalikult mõnusalt tiksuda, on valmis üheskoos planeeti päästma? Brüsseli käsulauad tekitavad niigi trotsi. Uued meetmed, mida "kliimaneutraalsuse" nimel rakendama hakatakse, võivad kaasa tuua vastandmärgilisi kliimaproteste. Inimesed tulevad peagi tänavale, mässamaks rohelise mõtteviisi vastu.

Euroopa Liit hõlmab vaid pool miljardit inimest. Ligi kaheksa miljardi planeediasuka kõrval on see tühine osa. Euroopa võib näidata teed rohelisema tuleviku suunas, kuid tõbisele Maaemale on see kõigest üks väike valuvaigistav süst. Valuvaigisti ei ravi. Põletikuallikas on hukkaläinud riikides, vähearenenud ja ülerahvastatud maades.

Vaadakem rohkearvulise valijaskonna õlul ratsutavaid populiste. Miskipärast kipuvad nad kõik pidama naisi teisejärgulisteks olenditeks. "Ürgmeheliku" populisti jaoks on naine iluasi, tubli kodumasin ja üldse üks käepärane kaadervärk, mille abil oma ihasid ja tahtmisi rahuldada. Populismi alusmüür on alfaisaste kultuur, nii-öelda naiselikest ja pehmetest väärtustest puhas ideede ja hoiakute komplekt.

Seetõttu ei maksa imestada, miks kõik suured populistid on ka suured keskkonnavaenlased. Emake Maa on ju naissoost! Temagi on "konservatiividest" populisti jaoks vaid iluasi ja ammendamatu mõnude üsk.

Hoopis Maaema on tõeline konservatiiv, kes säilitab seda, mis väärtuslik ja ehe. Igaüks, kes hoolib Maast ja on tema nimel valmis võitlema, on feminist.