30. juuni 2016

Õnn on ümmargune

Euroopa on taas jalgpallilainel. Jalgpall kipub paraku olema suurte riikide mäng, kus pisike Taavet saab ilmatult Koljatilt alatasa tappa. Ent harva sünnib ka imesid. Seekordsel jalgpalli EM-il on enim kõneainet pakkunud (ja hulgaliselt uusi pöidlahoidjaid teeninud) jäine saareke kaugel põhjakaares - Island.

Kaheksandikfinaal, kus Island alistas Inglismaa, jääb ilmselt sügavale vutiajalukku. Mis on islandlaste erakordse edu põhjus - lisaks sellele, et Islandi igikeltsale on viimastel aegadel külvatud rohkelt jalgpallimuru ja iga poisu (või plika) põrutab juba varakult varba vastu palli? Ega siin mingit müstikat ole. Islandlased on väga kokkuhoidev rahvas. Ja väike rahvas peabki selline olema. Ikka õlg õla ja tiib tiiva kõrval nagu mesilassülemil. Ometigi ei saa eestlaste kiituseks sama öelda.

Mööda Eestit jooksevad risti-rästi mitmesugused lõhed. Need kulgevad eestlaste ja venelaste, vaeste ja rikaste, vabameelsete ja traditsiooni-pooldajate vahel. Tüli ja pahandust on oi kui palju. Asi pole selles, et osa eestimaalastest on omad ja teised võõrad, osad peavad end valgeteks ja teised tembeldatakse mustadeks (jutt pole nahavärvist). Meie-tunne on lahustunud, rahvuslik palg viril ja tõre. Kus on põhjus? Eks ikka ajaloos.

Islandlased pole kunagi saanud tunda verejanulist võõrvõimu. Tõsi, Island püsis sajandeid Taani valduses, ent sügavat, rahvusliku üdini tungivat mõju taanlastel kauge saareriigi elanikele ei olnud. Island iseseisvus alles 1944. aastal (Teise maailmasõja päevil!), kuid rahvusliku liikumise lugu ulatub sealgi 19. sajandisse. Ehk isegi kaugemale. Erinevalt eestlastest ei pidanud islandlased rahvana "ärkama". Vaba inimese mõtteviis ja rahvalik kokkukuuluvustunne istuvad ammust aega islandlaste DNA-s.

Mis juhtus aga Eesti aladel? Rahvast väntsutati sajandeid kuningate, piiskoppide ja tsaaride mängulaual. Eestlastelt rööviti vabadus, väärikus ja autunne. Aga nii kui Postipapa, Lauluisa ja Koidulauliku eestvõttel hakati ühiselt asju ajama, tõusis ka rahva eneseteadvus. Tasapisi jõuti ka iseseisvuseni.

Saatanlik nõukogude võim andis eestlastele moraalse nokaudi. Punased okupandid keerasid eestlased üksteise vastu. Stalin, Brežnev ja teised punasultanid teadsid hästi, et impeeriumit saab kõige paremini koos hoida põhimõttel "Jaga ja valitse". Teisisõnu: õhuta vaenu ja pealekaebamist, ära lase rahval koos püsida ja üksmeeles tegutseda. Nõnda ei saa ka mässuseemned idaneda. Kommunistid tegid vaid ühe jämeda vea - nad ei keelanud ära laulupidusid. Isegi punalippude all Leninist lauldes ei kadunud täielikult rahvuslik säde, mis paisus viimaks laulva revolutsiooni leegiks.

Eesti - ja kogu endine idablokk - ägab minevikupainajate küüsis. Haavad on justkui kinni kasvanud, aga armid pakitsevad endiselt. Omade seast võrsunud küüditajad ja koputajad lõhestasid rahvast rohkem kui ükski stalinistlik kirves seda oleks suutnud. Lisame siia Moskva salakavala koloniaalpoliitika, mille tulemusel toodi Eestisse hulgaliselt vene lihttöölisi. Nemad ja nende järglased (õnneks mitte kõik) vahivad endiselt Kremli poole. Kogu kompott käärib.

Ühtehoidmine algab ühistest eesmärkidest. Islandlastel on ka kergem ühte hoida kui meil siin Eestis, sest Island on suuresti ühe rahvuse riik. Sellist eesmärki, mis aitaks siduda nii tülliläinud eestlasi kui ka neid pahuralt põrnitsevaid venelasi, ei ole lihtne leida. Võiks see olla mõni spordiala? Toosamune jalgpall, näiteks? On ju ka Eesti koondises hulgaliselt eestivenelasi (kes nimetavad end muide "venekeelseteks eestlasteks"). Või aitaks see, kui vene koorid laulupeole kutsuda? (Õigupoolest osalevadki mitmed vene koorid laulupeol, aga mingit tuntavat resonantsi see vene kogukonnas ei tekita.)

Aga jalgpall on üksnes mäng ja laulupidu on... pidu. Midagi oleks vaja koos korda saata. Midagi tähtsat ja kasulikku. Õnneks on meil "Teeme ära!", mis on elustanud iidse talgute traditsiooni. See, mis algab ühise prügikoristusega, võib viia peatselt juba suuremate eesmärkide ja koostöövormideni. Kui saaks vaid kõik need torssis nägudega herbertvingud ühise vankri ette rakendada, ehk saabuks kauaoodatud õnn siis ka eestlaste õuele.

13. juuni 2016

the bEST?!

Kui inimene teab, kes ta on, siis oskab ta enesele seada ka jõukohaseid sihte ja on suuteline püstitatud eesmärke täitma. Hägusa minapildiga inimene eksleb niisama sinna-tänna, proovib täna üht ja homme teist ning kokkuvõttes ei too säärane tõmblemine talle vähimatki kasu. Sama kehtib riigi kohta. Küllap oskab iga Eesti kodanik oma riigi kirjeldamiseks portsu toredaid omadussõnu välja mõelda. Aga mil moel kirjeldada Eestit turistidele, investoritele ja spetsialistidele, keda siia pikisilmi oodatakse?

Hollandlane Peter Kentie on eestlaste seas palju elevust tekitanud. Tema ideed, mille järgi võiks Eestit tutvustada läbi täheühendi EST, on nii kiidetud kui ka laidetud. Rahvas võttis idee paugupealt omaks, reklaaminduse ja turundusega tegelevad antvärgid suhtuvad pakutusse ettevaatlikult või lausa kriitiliselt. Lihtsuses peitub võlu, kuid ohud niisamuti. Eesti (uue) brändi väljatöötamist vedav EAS on keskendunud pigem innovatsiooni-ideele. Esialgsete plaanide kohaselt hakatakse Eestit maailmas tutvustama kui ülimalt eesrindlikku riiki ja idufirmade paradiisi, kus ei kohkuta ühegi uuendusmeelse mõtte ees. (Ha-ha-haa!)

Ettevõte vajab tugevat brändi, kuvandit, "nägu", mille kaudu on võimalik klientidele oma tooteid või teenuseid võimalikult suure kasumiga pähe määrida. Sageli saabki tugev, hästi sissetöötatud bränd olulisemaks kui toode ise. Coca-Colat tarbitakse kogu maailmas rohkem kui Pepsit, ehkki need kaks ülesuhkurdatud jooki maitsevad täpselt ühtmoodi. Cola-Cola edu võti on tema edukas kaubamärgis ja agressiivses turundamises. Riik ei ole aga ettevõte. (Irooniline, et sedasama heidetakse meie riigijuhtidele pidevalt ette.) Kuidas saab üht riiki, olgu ta kasvõi nii pisike kui Eesti, üleüldse turundada? Näib, nagu püütaks maasikalõhnalist õhku müüa.

Muide, kui paljud on kuulnud riigist nimega Sloveenia? Noh, selline riik kusagil laias Euroopas asub, seda ikka teatakse. Sloveenia on paljuski võrreldav Eestiga: seal elab pisut üle 2 miljoni inimese, pindala poolest on Sloveenia Eestist üle kahe korra väiksem. Sarnaselt eestlastega on sloveenide saatust määranud võõrvõimud (Austria-Ungari, Jugoslaavia). Mõlemad riigid astusid samal ajal Euroopa Liitu, mõlemad arveldavad eurodes.

Sloveenid on kasutanud oma riigi tutvustamiseks juba 2007. aastast loosungit "I FEEL SLOVENIA". Ehk siis sõnaline ja graafiline mäng: I feel Slovenia/I feel love. Nagu näha, on ka sloveenid võtnud jupikese riigi nimest ja sellega vallatlema hakanud. Muidugi töötab loosung ainult inglise keeles. Aga kui tuntud see lääge maitsega bränd mujal maailmas ikkagi on? Kas südamekesed hakkavad lendama, kui kuskilt kuuldub "Sloveenia"?

Pigem on sloveenia tuntud oma võimekate atleetide poolest. Sloveeniast on võrsunud tipptasemel mäe- ja murdmaasuusatajaid, ka nende kergejõustiklased ja sõudjad on suurtel tiitlivõistlustel medaleid võitnud. Sloveenia jalgpallikoondis on koguni MM-il mänginud. Ahah, Eurovisioonil võib Sloveeniat ka igal aastal näha, ehkki sel alal pole nad kuigi edukad olnud.

Bränd on sageli vaid tühi kest, mis tuleb riigil endal sisuga täita. Lõppude lõpuks on need ikkagi inimesed, sündmused ja saavutused, mida ühe või teise riigiga seostatakse. Samuti loodusobjektid ja arhitektuuripärlid (Island = vulkaanid ja geisrid, Prantsusmaa = Eiffeli torn ja Notre Dame). Araabia Ühendemiraatides püstitatakse teadlikult üle mõistuse pilvelõhkujaid, ehitatakse koguni saari ja mägesid - ikka selleks, et turistid ja ärimehed tolle oaasi kõrbeliivast üles leiaksid.

Jah, EST-brändi ideel on jumet ja nutikalt lähenedes saab seda paljudes keeltes kasutada. Näiteks prantsuse turule võiks minna hüüdlausega C'EST La Vie! (Selline on elu!). Ka siseturismi edendamisel saaks brändi edukalt kasutada (Veeda suvi Eestis! PäikEST!).

Ennekõike mõjub Kentie idee aga sõbraliku õlalepatsutusena. Mõelge, üks välismaalane tuleb meie väikest riiki kiitma! Seetõttu ei maksa imestada, miks tema brändi-idee kohemaid vaimustusega vastu võeti.

Bränd võib edukate kampaaniate toel riigile kasu (s.t. turistide, investorite raha) tuua. Kuid senikaua, kui Eesti püsib narkosurmade, aidsihaigete ja alkohoolikute edetabelite tipus ning meie kallid kaasmaalased satuvad rahvusvahelisse meediasse peamiselt tänu kuritegudele, mõjub ilus bränd riigi küljes otsekui kõver naeratus paadialuse näol.

1. juuni 2016

10 küsimust, 15 naeratust, 20 punkti

Illustratsioon: Angelika Schneider
Täna tegid põhikooli lõpetajad eesti keele eksamit. Ja ehkki emakeel peaks igaühel justkui sünnist saati suus olema, kukub vaid vähestele õnneseentele sülle sada punkti. Mis parata - kõnelda mõistab iga mats, ent kirjaoskus on olnud ajast aega kõrgemate seisuste privileeg. Kes tahab kuuluda aristokraatide kilda, peab oskama lugeda ja kirjutada.

Seekordse eesti keele eksami lugemisülesandeks olid koostajad valinud katkendi raamatust "Viisteist naeratust". Autoriks üks tüüp, kes on ka needsamad read siin blogis kirja pannud.

Ühest küljest olen meeldivalt üllatunud, et mu vaimusünnitis on lausa riiklikul eksamil ära märgitud, aga teisest küljest... natuke kõhe hakkab. Seda raamatu algusest pärinevat katkendit lugesid tuhanded põhikooliõpilased ja sisuliselt sõltub sellest katkendist kogu nende saatus. Või noh, vähemalt eesti keele eksami hinne. Mõelda vaid, milline mõju võib mingil pisikesel tekstijupil olla ühele lugejale! Eriti siis, kui teda sunnitakse lugema...

Teksti kohta oli esitatud kümme küsimust, mis andsid kokku kakskümmend punkti. Kontrolliti seda, kas õpilane taipab teksti sisu ja kas ta leiab sealt nõutud infot. Lisaks paluti lahti seletada kaks tekstis leidunud võõrsõna (immigrant ja repertuaar) ning selgitada kahe väljendi tähendust (lõikas hoogsalt loorbereid, võtsin ohjad üle).

Paar ülesannet olid sellised, mis võtsid mind ennastki kukalt kratsima - ja minakene jättis 9. klassiga hüvasti juba kolmteist aastat tagasi! Üks neist ülesannetest kõlas nii: "Ansambli liikmed lõid ka ise lugusid. Kirjelda kolme etappi, kuidas minategelane toimis, kui tal peas mõni meloodia helisema hakkas. Kirjuta etapid õiges järjekorras." Püha müristus! Olen selle umbsõlme ise kokku keeranud, aga ei suuda seda enam lahti harutada.

Ega see katkend väga lihtne olnudki. "Viisteist naeratust" on üleüldse raske tükk, seda peab küll tunnistama. Minu õnnitlused kõigile õpilastele, kel õnnestus sellest eksamiosast kakskümmend punkti teenida. Taibukus teeb neile au.

Eksamiülesandeid läbivaks ja siduvaks teemaks oli muusika. Lühikirjandi kohustuslik pealkiri oli samuti "Muusika noorte elus". Seetõttu ma ei imestagi, miks eksami koostajad valisid lugemiskatkendi just raamatust, mille tegevus keerleb suuresti ümber tolle kunstiliigi, mille kohta lord Byron kasutas sõnu "kõigist ilu tütreist pühim". Täpsemalt kirjutasin ühe noore mehe suhtest muusika ja muusadega.

Lõppsõnaks väike mõtteke "Viieteistkümnest naeratusest":

Muusika ei alga sel hetkel, kui sõrmed keeli puudutavad. Ta algab viivuke varem, leiab inimmeelest prao, kust sisse voolata, et teadvuse kuljused tasakesi tilisema panna. Kui sõrmed asuvad plõnnima enne muusika kohalejõudmist, läheb lugu lörri. Miski ei mõju muusikale halvavamalt kui inimlik kärsitus ja tuimad noodid paberil. Muusika ei roni eales nootepidi. Tema tantsib inimese hingekelladel.