21. jaanuar 2012

Kõik halb tuleb Põhjast

Kui maad katab peaaegu pool aastat valge lumekasukas ja suisel ajalgi ei anna sandid mullad rikkalikku saaki, jääb üle loota vaid iseendale või Jumalale. Ajuti ka leebemat nägu näitav, ent enamasti ikka karmipalgeline loodus mõõdab välja põhjamaalase saatuse. Kaugel põhjas ei saa koguda luksust ega elada võlgu. Tuleb teha vaid tööd – kasutada üürikest päevavalgust, kuniks seda antakse, sest üksnes valatud higi puhastab pattudest määritud hinge.

Inimese heitlused maa, vanajumala ja iseendaga… tuleb nagu tuttav ette. Kas pole siin mitte Tammsaare sulg mängus? Jah, aga ennastunustavast töökultusest on ju vestnud paljud põhjarahvaste kirjanikud, mistõttu võib Tammsaare häbita nende sappa võtta. Ajas mõnevõrra tuhmunud, kuid sisult endiselt kõnekas „Ja taamal laulavad metsad“ on üks taolistest lugudest, mis avab jäise põhjamaalase sisemaailma. Mahult tagasihoidlik ja mõnevõrra katkendlikult esitatud lugu paisub ometi saagalikuks suguvõsadraamaks, kust ei puudu ka praksuvad armukired.

Peamiselt ärimehe ja ajakirjanikuna tegutsenud Trygve Gulbranssen avaldas oma esikromaani „Ja taamal laulavad metsad“ (Og bakom synger skogene) 1933. aastal. Sellele järgnesid aastaste vahedega „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt“ ja „Ei lähe kõrvalteed“. Rohkem Gulbranssen sulge ei kulutanudki, kuid ilmunud raamatukolmik on nüüdseks tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eestindatud kujul ilmus „Ja taamal…“ esmakordselt juba 1939. Ehkki Gulbransseni teosed said väga jahedat kriitikat, luges rahvas neid suure huviga.

Paljuski on Gulbransseni esikteosele mõju avaldanud tema kaasmaalasest sõnameister Knut Hamsun (Tammsaarele heideti samuti ette Hamsuni otsest jäljendamist), kuid Gulbranssen on rahvalikuma stiiliga, lubades endale mõnusalt pikki talupoeglikke targutusi. Just lubamatult tahumatut talupoeglikkust on pepsid kriitikud kõigile taolistele romaanidele ette heitnud.

Lugu, mis jälgib vägevat Bjørndali mägitalu asustava suguvõsa käekäiku läbi kahe inimpõlve, surub südamesse paratamatult valusa pinnu. Vana Dag, „ohtlikem loom metsas“, ei suuda peatada oma ligimeste hingelist laostumust ega hoida lagunema kippuvat muistset eluviisi. Tsivilisatsiooni võltsväärtustest rikutud lausmaalaste väiklus, ahnus ja kadedus vastandub eredalt mägitalu karmide, ent omakasupüüdmatute meeste sisemisele vooruslikkusele. Viimaste eraklus ja suhteline jõukus tekitavad aga lõunapoolse rahva seas toorest umbusku. Põhja- ja lõunarahva lepitamatud vastuolud meenutavad nüüdisaegses käsitluses veelahet idealistide ja pragmaatikute vahel.

Elukoht mõjutab meelelaadi. Bjørndal – mõneti Vargamäe norralik variant – muutub ühtlasi progressivoolus hääbuva külakese sümboliks. Muutuvad ajad, muutuvad kombed. Mida veel eile peeti pühaks, on täna naeruväärne igand. Vahest trööstib see kauge põhjamaine lugu praeguses Eestis neid, kes ei taha ega suuda leppida ääremaade paratamatu kõrbestumisega. Taoline sõnavalik pole juhuslik – kõrb tähendab vanas keelepruugis inimtühja paika, kõrvemaad.

Kuid jätkem pessimistlik sentiment! Gulbransseni romaani võluvaimaks osaks on romantilised, kord pillerkaaride küllust, kord loodusjõudude müstikat kirjeldavad olustikupildid. Seltsiks neile kerkivad silme ette Norra rahvaluuleteadlase Peter Christen Asbjørnseni muinasjutud ja muistendid, mis otse rahvasuust üles korjatud. Ah…! Kui poleks romantikuid, kes siis kaduva maailma ilu veel alal hoiaks?

Kuid on ka suund, mida hüütakse põhjaks, ja põhja pool lausmaad oli mets vanast ajast saadik puutumata jäetud. /…/ Kui karu tuli oma verisele retkele alla lausmaale, siis tuli ta põhja poolt metsadest. Kui hallivatimeeste jõugud kõigile teedele valgusid, nagu oli juhtunud vanal ajal, siis olid nad tulnud põhjast, metsadest ja mägedest. Kui kotkas purjetas üle aasade, röövides lambaid ja muid väikeloomi, – tuli ta põhjast. Kui kull märatses ahnelt kanakarja kohal, - ta oli põhja poolt. Kui reinuvader luuras varastama kõige rasvasemat hane, - tema jäljed osutasid põhja poole. Kui torm käis sügisel ja talvel jäise külmaga üle paikkonna teede ja paljaste väljade, oli see kõige hullem, kui seda nimetati põhjatuuleks. Aga inimesi on mitmesuguseid, ja kuigi lausmaa rahvas kartis metsa, liikus inimesi ometi kõikjal, ning oli neidki, kes elasid põhja pool metsades. /…/ Nad olid METSAINIMESED, ja nagu metsa, ei usaldatud neidki.

14. jaanuar 2012

Kui mehed vihkavad naisi

„Ainsal korral, kui ma teda kohtasin, nimetas ta oma tütart hooraks. Tal on ilmselgelt naistega probleeme.“
/…/
„Ma arvan, et sa eksid. See ei ole nupust nikastanud sarimõrvar, kes on liiga palju piiblit uurinud. See on üks tavaline närukael, kes vihkab naisi.“

Stieg Larsson „Lohetätoveeringuga tüdruk“, XX ptk


Kolm aastat tagasi loeti Eestis kokku 160 vägistamisjuhtumit. Arvestades, et vägistamised on kõige puudulikumalt registreeritav kuriteoliik, võib juhtumite tegelikku hulka vaid oletada. Enamasti on vägistaja ohvri tuttav, mis teeb kannatanud naise emotsionaalse olukorra veelgi pingelisemaks. „Ta ju ise tahtis seda!“ kõlab vägivallatsenud meeste traditsiooniline eneseõigustus. Vägistajad ei armasta naisi. Iga kurjategija on omakasupüüdlik, armastus nõuab aga enese ohverdamist, isetut andmist ja kinkimist.

Sellesama ebameeldiva ja kergesti mahavaikitava teema võtab erakordselt terava skalpelliga lahkamisele Stieg Larsson 2005. aastal ilmunud põnevusromaanis „Mehed, kes vihkavad naisi“ (Män som hatar kvinnor), mida inglise ja eesti keeles tuntakse kui „Lohetätoveeringuga tüdrukut“.

Millenniumi sarja esmaseks vooruseks on vaieldamatult realistlikkus. Neis lugudes pole konstrueerituse jälgi, mille otsa mitmetes sadades krimipõnevikes võib sattuda. Kui mõnda kriminulli lugedes tekib mulje, et mõrtsukal peab kuriteo edukaks sooritamiseks olema lausa üleloomulikult palju õnne (ja fantaasiat), ent uurijale sobilikud niidiotsad jäetakse sellegipoolest lahkesti päevavalgele, siis Millenniumi lood on otsekui elust maha kribatud. Larssoni kogemused ajakirjanikuna tulid talle siinjuures kahtlemata kasuks.

Kuuldes, et Atlandi taga plaanitakse Larssoni bestsellerite ekraniseerimist, asus mind närima kole kahtluseuss. Ameeriklastel on tavaliselt kombeks kogu maailm oma näo järgi ümber teha. Seetõttu võis karta, et ajakirjanik Mikael Blomkvistist saab näiteks Michael Bloomtwig ja Lisbeth Salanderist Elizabeth Savage, Hedestadist hoopis Allentown jne. Lavastajatooli istunud David Fincher hajutas aga hirme ning kinolinal sähvivale lõpptulemusele oleks raske mõnda suuremat viga külge luuletada.

USA versiooni on hea kõrvutada äsja ETV-s näidatud rootslaste enda toodanguga. Tugeva luustiku ja närvikavaga lugu ei vaja täienduseks efektideparaadi ega kolmemõõtmelisi digitrikke. Elamuslik pinge tekib vaataja psüühikas. Mõlema filmi lavastajad on seda tõsiasja kukla taga hoidnud.

Üllataval moel mõjub ameeriklaste versioon naturalistlikumalt, et mitte öelda nilbemalt. (Mõelda vaid, et see oli just kuulus rootsi filmimeister Ingmar Bergman, kes 60 aasta eest filmis „Suvi Monikaga“ nimiosalisel rinnad paljaks kiskus. „Ennenägematu häbematus!“ vangutasid ameeriklased toona päid.) Rootslased jäävad sedapuhku vaoshoitumaks, põhjamaalikult kargeks. Mikaeli ja Lisbethi duett-duell on siiski mõlemal juhul haaravalt välja mängitud ning oleks lausa ebaõiglane küsida, kas Daniel Craig saab osaga paremini hakkama kui Michael Nyqvist või kas Rooney Mara on rohkem kiiksurikka gooti häkkeri moodi kui Noomi Rapace. Kumbki versioon vääriks hindeks tubli „viit“, kuid olulisem on valgusvihk pöörata ikkagi loo sisulisele küljele, mida ameeriklased ja rootslased vaid pisut erinevate vahenditega edasi annavad.

Stieg Larsson ei juhtinud asjata tähelepanu naistevastasele vägivallale. Rootsis registreeritakse aastas 4000–5000 vägistamist, suhtarvu poolest rohkem kui kusagil mujal Euroopas. Jahmatav, kas pole? Siit, Läänemere teiselt kaldalt vaadates paistab Rootsi täiusliku sotshoolekande, korras majanduse ja lopsaka kultuuriga musterriigina. Isegi kui statistikat pehmendava asjaoluna möönda, et rootslased mõtestavad vägistamist pisut laiemal skaalal (ohvrite hulka kuuluvad ka seksuaalselt kuritarvitatud mehed) ning kõik politseile laekunud avaldused ei arene süüdistuseks, püsib seksuaalroimade arvukus mõistusevastaselt suurena. Välja ei vabanda seegi, et Rootsis on prostitutsioon ametlikult keelatud. Samalaadne keeluseadus kehtib ka Norras, kus vägistamiste hulk osutub ometigi suhtarvult mitu korda pisemaks.

Rootslased julgevad õnneks probleemist kõnelda ega veereta süüd ainuüksi mitmesuguse nahatooni ja usutunnistusega immigrantide kaela, ehkki kiusatus on ju ikka. Ega siis valge mees tapa, varasta ja vägista, valge mees kasutab lihtsalt oma õigust teha seda, mida tahab!

Mis tõukab täiskasvanuid, pealtnäha normaalseid mehi elajalikele seksuaalroimadele? Eks ikka riistaõigus. Kiimast ummistunud aju ja liigselt pruugitud alkohol on siin vaid leek ja süütenöör püssirohutünni küljes. Vägistamist on kõigis sõjakolletes aegade algusest peale kasutatud karistusvahendina. Tugevam kahmab endale volikirja nõrgema üle võimutsemiseks. Rahuajal pole teisiti.

Mehed elavad käärimaläinud emotsioone välja kõikvõimalikke piire murdes. Piirid saavad tühja hinge ja korrastamata psüühikaga meestele ahistajateks. Ka kõlbelised kammitsad satuvad sellisel juhul ohtu. Ülekeevad tunded vajavad väljavalamist – füüsilisel kujul. Peab purustama asju, laskma kellegi verd, tühjendama end üleliigsest veest ja valgust (näiteks higi ja spermana). Iseenda raevust ning võimujanust joobnuna tekib vabastav võimalus kaotada piirid lubatu ja lubamatu vahel. Sageli lihtsatest argistest pingetest paisuv viha suunatakse nõrgima märklaua pihta.

Naiselik veetlus ja loomupärane vaist on meestes alalõpmata ebakindlust tekitanud. Selle ebakindluse kinnituseks on sündinud müüdid patustajast Eevast, kelle pärast ka Aadam paradiisiaiast välja aeti, ning kõik hädad ja õnnetused maailma peale lahti lasknud Pandorast. Aastasadu saadeti naisi nõidadena tuleriidale ja võlla, sest nemad olid süüdi, kui viljasaagid ikaldusid või inimesed õnnetul kombel otsa said. Mees peab käsutama naist nagu kukk kanasid, kuulutab vanasõna.

Ajad on muutunud. Naised ei tohiks kanda süüd meeste sassiläinud vaimu pärast. (Jah, ma tahan sellega öelda, et vägistajad on peast soojad.) Kui inimesed teineteist eelarvamusteta austavad, kergeneb ka väiklane ebavõrdsus sugupoolte vahel. Ja lõpetuseks häid uudiseid. Õnneks sisaldab maailm endiselt ka sääraseid mehi, kes ei satu pöördesse üksnes naise kehast, vaid ka hingest. Kogu hingest.

7. jaanuar 2012

Täna õhta viskame Lutsu

125 aastat tagasi sündis Palamuse kihelkonnas pisike ime: vanajumal poetas Kuremaa järve ääres asunud Posti tallu esimese poisslapse, kes ristiti mõned päevad hiljem isa, poja ja püha vaimu nimel Oskariks. Praegu tuntakse teda peamiselt Paunvere-lugude, „Nukitsamehe“, „Soo“, „Kapsapea“ ja veel mitmete lüüriliste/koomiliste kirjandusteoste järgi. Isand Lutsu siiras rahvalähedus – tema edu tugevaim trump – võtab tänini mõningail kriitikuil kukla sügelema. Ehkki tema haridustee kulges läbi porimülgaste ning ühtki kooli ta korralikult lõpetatud ei saanudki, pole riistu tema vaimusügavike loodimiseks. Luts salvestas oma tekstidesse terve galerii karaktereid, kes ajast-aega meie keskel ringi sibavad, pakkudes sellega üha uutele põlvedele äratundmisrõõmu.

Legendaarne – omadussõna, mida liigagi kergekäeliselt paljude antvärkide nime ette kleebitakse - peaks olema õigupoolest autasu ja Luts seda kahtlemata väärib. Legendiks on saanud tema kirjanikupõlve okkaline algus, tema viinalembus, krooniline allergia lärmakate naabrite vastu ja säravad, ehk isegi tibake skandaalsed etteasted seltskondades. Kirjaniku värvirikas elu andis loominguks ammendamatut ainest. Lugegem või Lutsu mälestusi. Tänapäevased konveierlindil toodetavad elulooraamatud võtavad tuntud inimeste elukäigu kokku sageli vaid paarisaja leheküljega (miinus pildid). Luts aga pani isiklikud mälestused kirja 13 raamatusse, kusjuures ta ei jõudnud kaugemale kolmekümnendast eluaastast!

Tulevase menuautori kõige esimene kirjanduslik katsetus ilmus veebruaris 1907 „Postimehe“ joone all ning selleks oli ehmatavalt konkreetselt pealkirjastatud luuletus: „Elu“.

Üksainus silmapilk on elu,
Kahest igavikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Sel perioodil kasutas apteekrisellina leivaraasukesi kogunud Luts veel varjunime Toomas Oskary. Vaigistamatust lugemisjanust haaratuna ei pannud ta vastu kiusatusele ka ise kirjavara sepistada. Ehkki laiast ilmast on Lutsule raske sarnast ühikut kõrvale leida, on tema mõjutajatena välja pakutud mitmeid kuulsaid sõnameistreid: Nikolai Gogol (Luts pidas teda üheks iidoliks), Charles Dickens (inimlik ja õrnalt koomiline stiil) ja Mark Twain (Tootsi ameerika kolleeg on vaieldamatult Tom Sawyer!).

Lutsu tõlgendused kuuluvad jäädavalt Eesti teatrite mängukavva (ühele neist viitab ka ülaltoodud pealkiri), tema teoste põhjal on valminud viis mängufilmi ning mitmeid telelavastusi ja kuuldemänge. Vaatamata märkimisväärsele viljakusele tuntakse Lutsu loomingut tervikuna siiski hämmastavalt vähe. Viiekümneaastasena tunnistas armastatud rahvakirjanik ühes juubeliusutluses, et enda loomingust on tema suurimateks lemmikuteks „Iiling“ ja „Olga Nukrus“ (ilmusid vastavalt 1924 ja 1926). Huvitav, kui paljud eestimaalased võivad käsi südamel tunnistada, et on neist jutustustest üleüldse kuulnud?

Omaaegsed kriitikud ei väsinud Lutsu materdamast, kuid tagantjärele paistab, et nende vemblad jäid lühikeseks. Kirjanikule ette heidetud kehv stiil ja liigne kinolikkus teevadki Lutsust Lutsu. Ei osanud ega vististi tahtnudki ta luua suurejoonelisi romaaniepopöasid, vaid piirdus „pildikestega“ kooli- ja nooruspõlvest, agulielust ja lihtsate inimeste argipäevadest, mis on ometigi peenelt, teesklemata kaastundega välja joonistatud.

Lutsu kiituseks peab mainima, et ta tõi Eesti kirjandusse uusi värskendavaid võtteid, näiteks imekaunis lugu „Inderlin“ on jutustatud väikesele, veel sülelapseeas pojale. Paunvere-sarjas on Luts ennast kõige oma lömmis kaabu ja lühikesevõitu jalutuskepiga tegelaste sekka sokutanud: muuhulgas käib ta Tootsi pulmas ja armub Teele nooremasse õesse. Kirjaniku iseloomu ja eluvaadet esindavaid tegelaskujusid võib aimamisi kohata mitmetes tekstides. Kindlasti on Lutsu hingelaadi Arnos ja vanas apteekris, kes noori julgelt elama kihutab. Boheemlasliku kallakuga kunstnik Toomas Haava „Soos“ ja viinaveaga ametnik Otto Helger „Udus“ kõnelevad küllap nii mõneski pildikeses autori enda häälega. „Vaikses nurgakeses“ toimetava üliõpilase Heino Andersoni pilgu läbi õnnestub kirjanikul aga kritiseerida sakslaste suurushullustust, millega kaasneb terav kommentaar 1930. aastate alguse Euroopa poliitilisele olukorrale.

Paunverelaste tegemisi lugedes on mulle silma jäänud „veikese“ Peeter Lesta kummastav sarnasus kirjanikuhärraga. Lesta ja Luts töötasid mõlemad apteekri abilistena ning püüdlesid samal ajal läbi lõpmatute kõhkluste kirjandusliku läbilöögi poole, ehkki üksnes Lutsust sai tõepoolest tunnustatud kirjasäga. Tänu „Kevade“ filmiversioonile tuntakse Lestat peamiselt tema mättasõja ning kõnekäänuks saanud „mis kinni ei jää, saab kinni löödud“ järgi, kuid just Lesta tragikoomiliste hädalduste kaudu on Luts leidnud viisi, kuidas kätte tasuda ülirafineeritud maitset nõudvatele, loomult kõiketeadvatele „ekspertidele“ ning esitada samas isiklikud seisukohad kirjanduse vallas.

„Tõsi küll,“ ütleb Lesta, „mõnele maksetakse tõesti nii palju, et ta ainult kirjandusest võib elada, aga see on enamasti võõra rahva seas. Ma pole kuulnud ega näinud, et meil Eestis keegi kirjandusest elaks. Võib-olla elutseb mõni naljahammas kirjandusest, aga see on juba teine asi. Tuline kahju, et mina algusest saadik üles ei märkinud, kui palju kirjandus minule on üleüldse sisse toonud. /…/ Ma arvan siiski, et ma tõesti mitte väga kõrvale ei kaldu, kui ma ütlen: kaks paari saapaid.“
„Kaks paari saapaid,“ ajab Toots silmad punni. „Maksetakse siis luuletuste eest saabastega?“
„Ei makseta,“ vastab Lesta. „Vähemalt minule pole seni veel keegi kirjastaja saapaid pakkunud. Aga kõige vähem kaks paari saapaid olen ma ära kannud kirjastajate ja raamatukaupmeeste juure joostes, kellele ma oma kirjutusi müüa pakkusin.“
("Suvi" I, XVI ptk)

Luts polnud kirjutajana pelgalt koomik, nagu teda tihtipeale ette kujutatakse (antakse ju välja koguni Lutsu-nimelist huumoripreemiat!). Kerge koomilisus on pigem nagu siirupisorts selle kange groki sees, mida Luts elust enesest keetis. Tema habraslüürilise kallakuga jutustused ootavad – ei, suisa paluvad, et nad tolmust puhtaks puhutaks ning taas kätte võetaks. Juubeliaasta on selleks mugavaim ettekääne.

5. jaanuar 2012

2012 – maailmalõpp või uue ajastu algus?

Tuleb siis lõpp või ei tule? Ja kuidas ta tuleb? On see mõni NASA teravapilguliste teleskoopide eest osavalt kõrvale laveeriv asteroid, mis meie armsa maakerakese lömastab või hoopis too salakaval, peaaegu nähtamatu mõrvarplaneet Nibiru, mille ainsaks psühhopaatiliseks eesmärgiks inimkond täies koosseisus mättasse lüüa? Või tuleb maiade ettekuulutuse põhjustajat otsida tuumapomme veeretavate iraanlaste ja põhjakorealaste hulgast? Ükskõik. Kui jõudsalt levitatav kaosesõnum tõele vastab, pole vaja tänavustele jõulukinkidele raha kulutada. 

Inimene on sadistlik olend. Kus iganes verest ja kontidest kõneldakse, sinna rahvast koguneb. Suurt kassatulu teenivad kinodes ikka katastroofifilmid, mitte selline ninnu-nännu, kus näidatakse ehitamist ja loomist. Häving müüb. Juba ammustest aegadest peale on maailmalõppe oodatud ning see sügavale inimteadvusse juurdunud mõttemall ei kao kusagile. Piiblist tuntud Armageddon, põhjamaalaste Ragnarök ja hindu pralaya on vaid valitud näited müütilistest ajastu lõppudest, mille järel sugeneb uus ilm. Võtkem seda kui kosmilist puhastuskuuri. 

Viljakaks pinnaks maailmalõpuennustustele on inimeste puudulik kriitikameel ja lühike mälu. Siinkohal meenutuseks mõned varasemad viimsepäeva-kuulutused. Kõige populaarsemad maailmalõpu tärminid paigutati pikka aega aastatesse 1999 ja 2000, põhjuseks millenniumi ehk aastatuhande vahetus. Millennium – see kõlas tollal otsekui müütiline lihaõgija elukas, kelle tulekut ühtaegu kardeti ja oodati. Kuulus müstik Nostradamus tegi tänuväärselt täpse ennustuse, teatades maailmalõpu saabumisest „1999. aasta seitsmendal kuul“. Nüüdisaegne Ameerika selgeltnägija Chriswell andis omalt poolt pisut armuaega, lükates saatusliku kuupäeva 18. augustile. Tuntud sensitiiv Edgar Cayce pani maailmalõppu ennustades panuse samuti 1999. aastale, lubades ühtlasi hukatuslikke üleujutusi ja Kristuse uut tulekut. 

Aastatuhande vahetuse eel liikusid jutud tigedast arvutiviirusest, interneti hangumisest ning sellega kaasnevast totaalsest segadusest, mis paneb proovile ka paljude riikide säilimise. Mäletatavasti sõltus maailm tosina aasta eest internetist hoopis vähem kui praegu: polnud ju isegi YouTube’i ega Facebooki. Paanikat siiski jagus. (Ennustuste tragikoomika seisneb asjaolus, et tegelikult vahetus sajand ja aastatuhat siiski 2001. aastaga.) Kui kristlikku ajaarvamist järgiv maailm oli oma arust õnnelikult uude millenniumi jõudnud, kerkis silmapiirile uus oht: nn. kosmiline köievedu 5. mail 2000. Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn sattusid sel kuupäeval Maaga vastasseisu ning isehakanud prohvetid (kellel on doktorikraadiga füüsikutest alati adekvaatsemat infot meie planeedi tegeliku olukorra kohta) väitsid, et „planetaarsed välisjõud“ nihutavad pooluste jääkilbid paigast või kisuvad Maa lihtsalt pooleks. Uraan ja Neptuun olid õnneks meie poolel ning 2000. aastal ei juhtunud midagi hullu peale Bushi ja Putini võimuletuleku. 

Miks kõigist võimalikest viimsepäeva-stsenaariumidest on sedapuhku käiku lastud just maiade variant, jääb arusaamatuks. Vahest on kristlikud maailmalõpu kuupäevad juba tilgatumaks kurnatud ega eruta enam kedagi? Islamiusuliste maailmalõpuni (2076) on liiga palju aega, ka Isaac Newtoni väljaarvutatud saatuslikku kuupäeva tuleb oodata veel 48 aastat. Aga kes siis nii kaua oodata maldab! 

2012 on iseäranis new age’i esindajatele tähendusrikas aastaarv. Enamasti ei käsitle new age’i ehk uue vaimsuse järgijad tänavu 21. detsembril saabuvat pöörangut mitte maakera füüsilise lõpuna, vaid täiesti uue maailmakorra sisseseadmisena, millega inimkond (või vähemalt kamp väljavalituid) tõuseb kõrgemale teadvusetasandile ning lihtsurelikes avalduvad senikogemata üleloomulikud võimed. On neidki, kes sõlmivad 2012. aasta kokku juba läbielatud 1987. aastaga, mil samuti tavalisest enam maailmalõpust räägiti. 25 aasta eest toimunud „harmooniate koondumine“ oli selle versiooni pooldajate arvates avaakord muutuste ajastule, mille võimsaks puändiks kujunebki käesoleva aasta talvine pööripäev. Argumendid on siinkohal veenvad: kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul varises Euroopas kokku sotsblokk, viimati vapustasid maailma revolutsioonid Araabiamaades. Nende raamide vahele sobib suurepäraselt new age’i üleminekuajastu. 

Kui mõned kärsitumad lõpuootajad hakkasid sel sajandil juba maiade ettekuulutuses kahtlema, siis tõsine masu ning selle visalt vältavad tagajärjed on uskujate hulka ainult tõstnud. Kogu käesoleva maailmalõpuelevuse peastsenaristi nime leiame veerand sajandi eest ilmunud raamatu „Maiade faktor“ kaanelt – Jose Arguelles. Tema fännide kõige optimistlikuma tõlgenduse kohaselt kaob selle aasta lõpus maailm, kus valitseb vägivald ja ahnus, egoistlikud väärtused, korrumpeerunud organisatsioonid ja lahkhelid religioonide vahel. Niisiis on tegemist usuga, mis vooderdatud igati õilsate ideaalidega, kuid karta on, et inimeste mitmekülgne rumalus ja sellest johtuv paanikajanu jääb endiselt võimutsema. Uskuda võib, kuid mõistuse piires.