21. juuli 2021

Kaunitarist saab koletis

Miks ei peeta loomulikku väljanägemist ilusaks?


Õnnelikud on need, kes sünnivad koledana. Aeg ei röövi nende välimusest suurt palju. Aga need, kes ilusana sünnivad, peavad läbi elama hirmsa tragöödia: vananedes kaotavad nad oma sileda kesta, oma hindamatu kapitali. Kõik iludused ei suuda sellega leppida. Nad tahavad jääda igavesti nooreks ja pilkupüüdvaks. Närbumist kartes püüavad nad aega üle kavaldada, muutudes seeläbi naeruväärseks. Paaniliselt peidetakse kortse ja halle juukseid, nagu oleks need armid või mädalööbed. Halvimal juhul minnakse iluoppidega liiale ja tulemus on vastupidine soovitule: kole ja võigas. Kes tahab kõndivat tõestust, guugeldagu Donatella Versace'it.

Pixabay

Kui mädanenud õun ära lakkida ja punaseks võõbata, ei muutu see võluväel söödavaks. Miks siis usutakse, et kortsudele krohvi ja värvi lisades muutub vanaeit nooreks ja ilusaks? Aeg, see tõbras, teeb meie kallal halastamatut rüüstetööd, aga meigipintsel teda ei peata. Isegi Botoxi-süstal mitte. Viimne kui üks elusolend siin maamunal on määratud närtsimisele. Inimene on ainus, kes sellega leppida ei taha.

Õnnetuseks leidub ka palju noori neide (ja mõningaid noormehi), kes arvavad, et oma loomulikus olekus pole nad piisavalt ilusad/seksikad/väärtuslikud. Maailma ilutööstuses keerutatakse miljardeid dollareid ja alaväärsust põdev noorsugu aitab seda masinavärki käimas hoida. Kui see ei ole alaväärsustunne, mis sunnib sileda nahaga naisi end päevast-päeva võõpama ja igasugu mökse näole määrima, mis see siis on?

Öeldakse, et naistele meeldib ennast sättida. Öeldakse, et naised hoolitsevad oma välimuse eest. Võimalik. Aga lubage meelde tuletada: keegi ei sünni geelküünte ja sarlakpunaste huultega. Eemaldame kiht-kihi haaval lakid ja meigid, põse-, kulmu- ja lauvärvid, kunstripsmed, rõngad ja muud kulinad – alles siis paljastub päris inimene. Poeriiulid on täis tehislikku, värvitud, konserveeritud ja ülesuhkurdatud toitu. Riiulivahed on täis tehislikke, värvitud, konserveeritud ja ülesuhkurdatud naisi. Miks küll?

Loomulikkust häbenetakse. Ikka tahetakse olla ilusam, tervem ja ahvatlevam. Ideaalid on kõrgel sinitaevas, kehad mudase maa peal. Olen kohanud Instagrami-kontosid, mis kubisevad töödeldud piltidest. Kui meigist jääb väheks, siis Photoshop aitab alati. Kes julgeb "ilu" ehtsuses kahelda, saab bloki. Skeptilised, ehkki heatahtlikud kommentaarid kustutatakse. Nõnda loob instamodell enda ümber võltsi maailma, mis koosneb roosadest illusioonidest. Mis seal salata, ilu on alati illusoorne. Loomulik välimus ei lähe peale, sest inimene tunneb end alailma ebatäiuslikuna ja näeb puudusi ka teistes. Loomulikust peidetakse.

Konkreetne küsimus: mida koledat on nahapoorides? Ei midagi, meie nahk on poorne, vanajummal on nii loonud. Aga ometi ei peeta nähtavaid nahapoore esteetiliseks. Need tuleb kinni müürida või arvutis siledaks hööveldada. Ideaal nõuab.


*

Sa oled ilus. See on üks mõttetumaid komplimente, mis eales välja mõeldud. Ilus inimene – kui ta on sellisena loodud – ei väärigi taolist komplimenti. Veel jaburam on öelda seda inimesele, kes on end ilusaks sättinud. Sellisel juhul öeldagu parem: sa oled ennast nii korralikult ära värvinud, et lausa lust vaadata! Töötegijat ja vaevanägijat peab ju ikka kiitma. (Brigitte Bardot' kommentaar: "Pole midagi raskemat, kui olla hommikust õhtuni ilus!")

Inimese silm on juba loodud ilu märkama. Ilu on samavõrd õnnistus kui needus. Koledaid ei imetleta nende pakendi pärast. Neid võetakse tõsiselt, rääkigu nad mida tahes. Ilusa inimese – eriti naise – pakendist kaugemale ei nähtagi. Paraku. Iluduse ülesanne on olla ilus ja nõiaring ongi sulgunud. Milleks sisu, kui ainult pakend loeb?

Nüüd võiks hetkeks peatuda ja hüüda: tegelikult on ju kõik inimesed ilusad. Aga see ütlemine on sama võlts nagu Botoxist ülespaistetanud huuled. Mõni sünnib modellina, mõni monstrumina. Geneetilise jackpot'i võidavad vähesed. Aeg kohtleb siiski kõiki (peaaegu) võrdselt ja muudab kaunitaridki koletisteks. (Eve Kivi ja Els Himma kohta see muidugi ei kehti, nemad on vanakuradiga lepingu sõlminud.)

Kortsud löövad näkku, juuksed hõrenevad ja taguots vajub lömmi. Peegel muutub vihavaenlaseks. Hirmus on see inimese saatus! Aga unustagem hetkeks need kahtlased iluideaalid ja igavese nooruse ihalused. Vananemine pole roiskumine, vanur pole koletis. Kortsudest pääsevad vaid need, kes surevad enneaegu. Ilu pudeneb tolmuks, aga kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada. Kõik ei saa olla ilupuud, mõni peab viljapuu ka olema.