Lapik maa ja ümärik tõtõ

Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk!

Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä.

Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni "kuldnõ" säädüs vai plaan tuu riigile õnnõ kahh’u, kuulutõdas ullis ja tougatas kõrvalõ. Nii sünnüse egäsugudsõ Brexiti ja pensionireformi.

Pixabay

Tõtõ om laian lastun kattõ sorti: tõtõasi ja uskminõ. Tõtõas’a saa tiidüsligult selges tetä, mõõta ja egä kandi päält uuri. Uskminõ om tuu, midä egäüts esi õigõs pidä. Sääne tõtõ sünnüs süämen, a mitte pään. Ku imä arvas, et tohtri taht timä last vaktsiinõga är mürgütä, sis om sääl takan hirm ja murõ uma lillikese peräst. Esiki tuhat tiidüslikku uurmistüüd ei panõ timmä miilt muutma. Õnnõtusõs ei olõ pall’as tunnõ hää nõvvuandja.

Egäüts taht olla tark. Tahetas ilmaasju hindä jaos lihtsämbäs tetä, a suur tõtõ ei mahu ahtakõistõ pähä. Tuuperäst tsagatas tõtõas’a jupõs, võetas umas tuu, mis õigõ tunnus, ja jäetäs kõrvalõ tuu, mis mudsulõ rassõ kanda. Ku inemine usk, et kõik tohtri, tiidläse, poliitigu ja ärimehe omma üts sulikamp, sünnüse kergele ka mitmõsugudsõ salanõvvu-teooria. Sis naatas tõõmeeli uskma, et tohtri omma rohufirmadõ palga pääl, juudisugu George Sorosõga iinotsan taht kõik maailma inemise hindä tallaalutsõs tetä, Estonialõ panti pomm ja Inglüse kuninganna om kavvõst ilmaruumist sisse tulnu kuri sisalik (jah, esiki sääne populaarnõ teooria om olõman!).

Hädä ei olõ õnnõ mudsu seen. Õkvalt sai Nobeli kiränduspreemiä Austria kirämiis Peter Handke ja kõrraga pässi jant valla: vahtsõnõ avvuhinna saaja salgas perätüt veretüüd Balkanil, ku serbläse tapi 1995. aastal tuhandit bosnialaisi. Kõgõlõ lisas hoit Heidke avalikult sõakur’ategijä Miloševici poolõ.

Säändsit hää pää ja sulõga haritlaisi, kiä salgasõ marudalõ holokausti ja kiudutamist vai kaitsva muud viisi hirmuvalitsõjit, om aoluu joosul olnu uskmalda pall’u. Nä ei olõ ulli. Säändse anniga inemise tiidvä ju tõtõasju, a mille nä iks umast imeligust uskmisõst kinni hoitva?

Tapatalgidõ ja ümärigu maa salgaja omma nigu ütest eräkunnast. Nä ei taha usku, midä tiidjä ütlese. Mõni inemine om sääne, et tä sääd hinnäst nimme vasta "päävoolulõ". Tä taht olla kõigildõ esimuudu, vastanrind hariligulõ mõttõviiele. Ütle säändsele, et mi planeedi ilm om väega lämmäs lännü, ja timä aja nigu pull sõra vasta: seo om õnnõ üts latsi larmaminõ, ilmal ei olõ hätä midägi!

Piäs sündümä ime ja vällä tulõma, et ilm inämb lämmämbäs ei lää, lüü tuusama tüüp kimmäle jõrrama: ilm ei olõ sukugi kõrran, lätt õnnõ kehvembäs! Mis tetä, ku mõnõlõ miildüs hirmsalõ krassi.

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä rehekuu 24. pääväl Uman Lehen

Tuuleluule varjude huulil

Kallis laupäeva hilisõhtu. Luuletan. Kes ütles, et värsis peatub aeg ja salmis peegeldub igavik? Ei. Seal, kus luuletatakse, hakkab kell nagu nõiaväel kiiremini tiksuma. Juba kipub peale südaöö. Öö süda lööb kiirelt nagu armunul. Seepärast ongi öö armunuid täis.

Ajurakud on tühjaks lüpstud, ei tule sealt enam ridagi. Teen akna lahti. Tavaliselt kumab edelakaares kauge linn, aga seekord on sünged sametised pilved taeva kinni katnud ja valguse eemale tõrjunud. Siin-seal helendavad siiski üksikud valged viirud otsekui vahused lained otsatul ookeanil.

Kesköise tuule müha. Imelik, ma polegi varem tähele pannud, kui kaunilt tuul ööpimeduses kõlab. Ja kui ilus ta välja näeb! Päeval on ta alati nähtamatu, kuid sügavate sügisvarjude vahel muutub ta silmaga haaratavaks.

Korraga on ta kõikjal. Vuhinal lendab ta üle nurmede, soode ja kinkude. Tilistab igat latva, mis talle ette jääb, mängib laiades poolpaljastes võrades nagu harfil. Piisab ühest puudutusest - ja laaned laulavad. Ta on kõikjal. Kogu maa kuulub talle. Tuule maa.

Pixabay

Tuul on kõikidest muusadest üllaim ja heldeim. Ta paneb varjud luuletama. Ka poeedid saavad pärast surma varjudeks. Enamik inimesi muutuvad tuhaks, tolmuks ja kõduks, aga luuletajad - nende saatuseks on elada edasi varjudena kuuskede, konnade ja inimeste keskel.

Kas keegi mäletab veel Betti Alverit? Tema luuletas tuulelastest, kes lendavad üle aegade Assamalla. Debora Vaarandi käis tuulevalgel. Gustav Suits reisis risti ja põiki läbi Tuulemaa. Juhan Liiv aga kõneles tuulega:

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.

Ernst Enno kuulis tuult nutmas:

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna...

Ja ometi teadis Anna Haava, et

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela -
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda pead sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Aga kui see pole tuul, kes sunnib luuletama ja tõde ilmutama, siis kes...?

Ilma tuuleta ei oleks häält ega laulu. Laulupidu on maru, metsik taifuun, mis ei purusta, vaid ehitab. Ehitab usku oma rahvasse ja keelde. Selle maa keel võiks laulutuules taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Eks ju?! Või on juba liiga hilja?

Tuul käib ikka läbi kopsude, hällist hauani. Viimane hingetõmme on viimane tuuleiil. Pole elu ilma tuuleta.

Külad surevad välja. Väga hea!

Septembri lõpul toimusid mitmel pool Eestis üritused, millega kutsuti linnainimesi maale elama. Paar nädalat hiljem ilmus tontlik uudis: perioodika kojukanne võib juba lähitulevikus maalt ära kaduda. Asi selge - tulge maale, seal on hea rahulik, isegi ajalehed ei käi!

Sellest, et Eestis puudub tõsiseltvõetav regionaalpoliitika, räägitakse juba aastaid. Ka malga ja kirvega läbi viidud haldusreform pole positiivseid tulemusi kaasa toonud. Vähemalt mitte selliseid, mida palja silmaga näeks. (Excelis on muidugi kõik kenasti joone peal!) Imerohtu ei suuda keegi keeta, eriti veel säherdust, mis maale eluvaimu sisse puhuks. Jah, rahvamajade, koolide, lasteaedade ja raamatukogude akendes kumab endiselt tuli, ent nii mõneski paigas hakkavad viimased mohikaanlased pille kotti pakkima. Kaua sa tuuleveskitega võitled?

Kui isegi riigifirma nimega Omniva ei taha hõredaks jäänud maapiirkondi teenindada, ei ole ääremaastumise ehk sotsiaalse kõrbestumise süvenemist võimalik peatada. Eesti riik on igatipidi kallis. Väike riik on alati kallis. Kui soovime, et maapiirkonnad päris verest tühjaks ei jookseks, tuleb maaelanikele rängalt peale maksta. See raha võetaks muidugi suuremalt jaolt linlaste taskust, sest üle 70% inimestest elab linnas. Aga nii kibedaks ohverduseks pole linlased iial valmis. Vist...?

Pixabay

Maainimene on linlasega võrreldes pidevalt raskes seisus. Vähem teenuseid, vähem valikuid, vähem vabadust. Kõhedust tekitab, kui mõni riigiäss või pankur poetab jutu sees lauale idee kinnisvara- või automaksust. Tihtipeale on kinnisvara vaese maainimese ainus vara, ainus pidepunkt, mis aitab tal tunda end vähegi väärtuslikuna. Ilma autota ei tule maal kohe kuidagi toime. Paneme sõiduriistale maksud peale - karistame jälle maainimest, kes peab niigi päevas kümneid kilomeetreid läbima ja meeletult kütust (ehk raha) põletama.

Mõnel põlisel linnaasukal on ehk maaelust romantiline arusaam: puhas õhk, rohelus ja linnulaul. Või lilled, päike ja heinamaa, nagu Arno Tali ütleks. Aga õrna südamega romantikud maal ellu ei jää. Maal elamine on nagu pidev kümnevõistlus. Kõigi aladega tuleb hästi hakkama saada, ikka läbi valu ja vaeva, ja medalid jäävad ometigi saamata.

Aga vahel need medalid siiski tulevad... Raskused karastavad ja küllap on see ka põhjus, miks paljud meie spordisangarid on just maakad. Värsked hõbedamehed Maicel Uibo ja Magnus Kirt on pärit väikelinnast - esimene Põlvast ja teine Tõrvast. Ott Tänak tuleb Saaremaalt, Kärla külast. Ka paljude varasemate sporditähtede juured on maal: Georg Lurich ja Baruto kasvasid Väike-Maarja kandis, Gerd Kanter Vana-Vigalas, Erki Nool Võrus, Andrus Värnik Antslas, Heiki Nabi Hiiumaal, Aavo Pikkuus Meremäel, Heino Puuste Lagedil, Kristjan Palusalu Varemurru külas Läänemaal, Jaan Talts Tauste külas Pärnumaal... See nimekiri pole loomulikult ammendav. Ja et vehklejatele mitte liiga teha - ka Haapsalu, mis on juba üle kuuekümne aasta olnud Eesti vehklemise Meka, pole suure maailma mõõtkavas enamat kui külake. Kui maaelu täielikult kokku kuivab, võivad ka Eesti sportlaste saavutused olümpiaareenidel kokku kuivada.

Hääbumine on kurb, aga ka omamoodi ilus. Kuidas vaadata. Tegelikult on see isegi hea, kui paljud külad lõplikult välja surevad. Siis on ju arvukal linnu- ja loomariigil rohkem eluruumi. Oh seda rõõmu, kui Reinuvader Rebasest saab rahvamaja juhataja, Karu-Ott hakkab koolipapaks, Haavikuemand lasteaednikuks ja Rongaemand asub raamatukogu pidama!