30. detsember 2011

Me kõik jääme vanaks… aga õnneks mitte alati

Õigupoolest tekkis mul juba ammu plaan täita alljärgnev väli kommentaaridega nendele levimuusikapaladele, mis mind lõppeval aastal kõige enam raputasid, liigutasid, pitsitasid ja paitasid. Siis aga ujus ühel hingedekuu päeval tele-eetrist mu tuppa lauluke, mis kustutas peast eelnevad sepitsused ning millele ma kõhklematult annaks aasta hiti tiitli. Meistriks Sven Lõhmus ja Margariita osas Getter Jaani. (Ära ei maksa unustada ka kitarriga Peemotit Mihkel Raua kehastuses.)

Nõnda tihti oled ennast avastanud mõtetes
Kuhu kiirustama peaks ja mida kõike jõuda võiks
Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse
Vahel raske kivina porisse kinni jääd


Oli värskendav ja mõnevõrra uskumatugi tegu sellise sõnumiga laulu nüüdisaegsele popmuusikaturule poetada. Ent ses palas on lihtsust, mis lummab ja mõtet, mis loob raskesti hajuvaid muljeid. Eesti ametlik staarkullakene Getter pole mind oma varasemate singlitega köitnud. Läilaks kisuvad need elektrooniliste helitrikkidega põnnadi-põnnadi lood, ausalt! Kuid nüüd… Nüüd tuletab igiplikalik neiu meile sulni siirusega meelde, kuhu kõik elujõed suubuvad. Ilu- ja noorusekultusest tasapisi toibuvale ühiskonnale oli seda väga vaja.

„Me kõik…“ kõneleb unistustest – taolistest, mida tasub püüda, et siis kunagi hiljem, hõbejuustega pärjatult, oleks aastatekuhja otsast hea vaade möödunule. Elu tuleb rajada kindlatele väärtustele, tahab Getter oma lauluga öelda. Muidu lõpeb meie armas-hirmus rännak tühjuses ja kibestumuses. Täna oleme noored ja elu mõtteks pidu, homme aga vanad ja elu mõtteks rahu. See viimane on paraku kallis kraam, üliõrn veel pealegi. Teda tuleb hoolikalt hoida.

Mõni inimene ei paistagi aja võimule alluvat. Aastaid koguneb, aga sisemine noorus jääb. „Vaata kui kõbus ta välja näeb!“ imestatakse neid nähes. „Kõrgele eale vaatamata nii töökas ja energiline!“ kilgatakse kadedusenoodil. „Silmad ikka säravad!“ nenditakse komplimentideta. Ehk ongi igavesti noored need, kes elurännakul ettetulevad õnneraasukesed kahe pihuga kokku korjavad ning südamekojakestesse kindlalt tallele panevad. Just sellised inimesed ütlevad, et nad on rahul.

Kui vähe meil on aega teineteisele
Tihti vaikus sõnadega võideldes peale jääb
Olla sellega koos, keda tõeliselt armastad
Ei pea ju olema väheste õnnelike privileeg

Rahu kõigile!

29. detsember 2011

Ükskord lahvatab vimm

Tulevasis ajalookroonikais märgitakse aastaarvu 2011 järele kindlasti bin-Ladeni ja Gaddafi surmad ning Araabia kevad. See oli mässumeelne aasta, mille paugatused kõmisevad edasi ka järgmise tosinkonna kuu sees. Islamimaailmas kukkusid pikaaegsed diktaatorid, Venemaad raputavad Kremli-vastased massimeeleavaldused, New Yorgis ja Londonis nõutakse pankade ülemvõimu lõpetamist. Inimesed tahavad vabadust. Ikka juurde, ikka rohkem.

Kõige sellega seoses meenub tahtmatult romantikute koolkonna ühe mõjukama kunstniku Eugène Delacroix kuulus maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele“, mis valmis 1830. aasta Juulirevolutsioonist inspireerituna. Kui tagurlike vaadetega kuningas Charles X piiras prantsuse kodanike valimisõigust ja sõnavabadust, sai Pariisi rahval mõõt täis. Pärast stiihilisi tänavavõitlusi vallutati kuningaloss ning Charles pages tuhatnelja Inglismaale – riiki, mille parlamentaarset korda ta sisimas vihkas. Ehkki monarhia säilis, oli kodanlus taas võidule pääsenud. Selle tähisena võeti Bourbonide valge lipu asemel kasutusele rahvuslik trikoloor, mida ka paljastatud rindadega naine Delacroix maalil joovastunult lehvitab.

Juulirevolutsioon polnud küll nõnda pikaaegne ja tormiline kui teised sarnased mässud 19. sajandi Euroopas, kuid tänu Delacroix’le sai see purustamatu monumendi. Küllap leidis maalist innustust veel üks oluline prantsuse romantik – Victor Hugo. „Hüljatutest“ tuntud hulljulge tänavapoisi Gavroche’i kuju otseseks prototüübiks peetakse maalil paremal pool püstolitega jändavat klutti. Silinderkübaras monsieur, kes bravuurikalt püssiga vehib, sarnaneb kahtlasel moel Delacroix endaga, ehkki kunstiteadlased on autori enesekujutuse ümber lükanud. Tuleb siiski möönda, et igast klassist mässajate hulgas peenemat haritlaskonda esindav tegelane on vägagi Delacroix’ nägu, nii et las kuulujutud edasi kesta. Noor kunstnik oli kahtlemata revolutsionääride poolel.

Tulles tagasi müütilist vabadust kehastava naise juurde, ei saa küsimata jätta, kes võis olla meeldejääva tegelaskuju modell. Selle mõistatuse üle on pead murtud peaaegu sama palju kui „tegeliku“ Mona Lisa juureski. Vahest piisab ühest romantismi olemusega kenasti kokkukõlavast oletusest. Delacroix hankis sageli inspiratsiooni Pariisi kanepiklubidest, kus 19. sajandi esimesel poolel paljud vaimuinimesed koos käisid, eksootilise mainega hašišit suitsetasid ning nägemuslikke muljeid vahetasid. Ärgem salakem, et tuntud kirjanike ja kunstnikke seltskonda lipsas nii mõnigi veetlev lõbutüdruk, noor ja sile nagu nukutoast näpatud. Ühel heal päeval võis Delacroix kohata just taolist neidu, kes tema lihtsast lihast mehesüdame metsiku täkuna perutama piitsutas. Tollelt tundmatult muusalt saigi enesele ihu igavesti ebaõigluse vastu mässu õhutav Vabadus.

Ja veelkord: vabadusest ei saa kunagi küllalt.

22. detsember 2011

Kuidas tekib headus?

Jõulud on veider aeg. Just nüüd löövad heategevuskampaaniad täisvõimsusel lokkama, otsekui püütaks sellega siluda aasta jooksul kogunenud hoolimatust, kadedust ja väiklust. Armastusest ning ligimese märkamisest räägitakse jõulude aegu lausa häbitundeta. Heldeid kinke ja palavaid soove voolab nagu küllusesarvest. See pole normaalne. Inimeste ainus eesmärk on üksteisega konkureerida, sõna otseses mõttes elu eest võidelda, et välja saaksid sõelutud ja edasi antud parimad geenid. Nõrkade abistamine käib räigelt loodusseaduste vastu. Ometi loovutatakse osake sissetulekust, milliliitrid verest või koguni terve neer kellegi teise abistamiseks. Leidub inimesi, kes riskivad oma eluga, et päästa uppujaid või põlevasse majja lõksu jäänuid. Miks ometi? Miks inimesed (või vähemalt osa meist) on abivalmid, suuremeelsed… ja üleüldse heatahtlikud?

Hea tegu ei tule laest ega lambist. Viimastel aastakümnetel koostatud psühholoogilised käitumismudelid näitavad, et inimene on eelkõige maksimaalse omakasu ja tunnustuse poole püüdlev olevus. Majandusteooriad lähtuvad eelkõige inimese lõpmatust ahnusest ning soovist üha mugavamalt läbi ajada. Aga kuidas sobitub neisse tõsiteaduslikesse mudelitesse ja teooriatesse sandikopikaid teeniv põetaja, kes hoolitseb võhivõõra voodihaige eest? Misjaoks korraldavad maailmakuulsad staarid mammutkontserte Aafrika näljahädaliste toetuseks?

Filosoofilised intuitsionistid väidavad, et määramaks, mis on „hea“ ja mis „halb“, piisab vaistust. Selle arendamiseks tuleb aga kõigepealt headust tundma õppida. Võtkem näiteks roosid ja tuulekellad. Kes pole roosi kunagi näinud, ei oska roosi välimust ega lõhna ettegi kujutada. Kes pole tuulekella helisemas kuulnud, ei tea, kuidas tuulekell kõlab jne. Kui tunnetame, et mõni tegu teeb teisele rõõmu ning tal jääb sellest ka meeldiv mälestus, oleme valmis seda kordama, sest meile tundub, et oleme teinud midagi... midagi head!

Heategija tunnusteks on isetus ja kaastundlikkus. USA psühholoog Kathleen Vohs käis põhjalike katsete järel välja järgmise mõtte: piisab juba sellestki, kui inimene raha peale mõtleb ja ta muutub isekamaks. Raha loob kujutluse kõikvõimsusest, mis pärsib teistega arvestamist. Kui päevast-päeva kuulutatakse, et ahnus pole häbiasi ja rikkus ongi elu põhiline eesmärk, sigineb inimestesse hoolimatus. Oluliseks saab isiklik edu. Paljusid meie seast motiveerivad siiski teist laadi väärtused.

Alati abivalmis inimesi iseloomustab lisaks kaastundlikkusele omadus, millega egoistid sageli hätta jäävad: koostöövõime. Vaikselt edasi visisev masu on tekitanud kõikjal maailmas kahtluse, et pelgalt omakasust ajendatud süsteem ei ole läbinisti töökindel. Käesoleval ajal, mil kõikmõeldavad suhtluskanalid aitavad luua ning säilitada arvutult kontakte, pole egoism enam popp. Vaba mõttevahetus ja inimõiguste austamine eeldavad kõigilt ühiskonnaliikmetelt üksteisega arvestamist.

Looduses eksisteerib loendamatu hulk eri liiki loomi, kes elavad karjas. Just karjasisene koostöö, mitte konkurents kindlustab nende säilimise. Kõlab küll uskumatult, kuid uuemad teadusuuringud kinnitavad, et abivalmidus on kaasasündinud. Mõistagi ei arene see kõigil täielikult välja ning endiselt käibib vanasõna särgist, mis oma ihule lähemal. Samas liigub meie hulgas lausa erakordseid inimesi, kes ohtlikus olukorras elu kaalule seades hädasolijale appi tõttavad. Kui nende käest küsitakse, miks nad nõnda käitusid, ei osata enamasti vastata. „Polnud aega mõelda, tuli tegutseda,“ ütles hiljuti taolise küsimuse peale mees, kes oli jääkülmast veest päästnud väikese poisi. Palun väga – veel üks tõestus vaistlikust abivalmidusest!

Mitmed filosoofid ja aju-uurijad on jõudnud üksmeelele, et hea tahe võrsub emotsioonidest. Me võime küll puhta loogikaga arutleda selle üle, miks üks või teine tegu osutub kasulikuks või moraalseks, kuid südamesoojust õhkub ikka südamest, mitte ajust. Head teha on lihtsalt loomulik.

Meenutagem lõpetuseks Arno Tali, seda tundelist noormeest, kelle hingekipitsus võtab tabava täpsusega kokku isetuse olemuse:
Tahaks kuhugi minna ja lõpmata hea olla kellegi vastu, alati tema juures olla ja kõik ära anda, nii et endale midagi ei jääks. Rõõmu teha kellelegi… Nii et sellel tundmatul õige, õige hea oleks… Siis oleks ka enesel hea.

18. detsember 2011

Mary Poppins tõttab appi

Kust pärinevad maailma parimad nõiad, maagid ja võlurid? Eks ikka Oxfordi lähedalt Sigatüükast, mille tuntuimaks õpilaseks teadupärast keeruka elukäiguga Harry Potter. Alles hiljuti avanes mul ahvatlev võimalus tutvuda mõne haruldasema säilikuga Sigatüüka arhiivist, nende seas oli ajavahemikul 1879–1924 kooli kaugõppes osalenud õpilaste nimekiri. Rabava üllatusena leidsin sealt veel ühe tuttava nime – Mary Poppins! Leid viis mind mõttele, et suure tõenäosusega on meie kodumaistest nõidadest Sigatüükas õppinud näiteks Kunksmoor, Iika ja Nöbinina, ehkki dokumentaalset tõestust ma oma oletusele esialgu ei leidnud.

Jätkem siis oletused. Fakt on see, et P. L. Travers kirjutas miss Poppinsist terve sarja lõbusaid lugusid ning nende põhjal valminud muusikali võib nüüd nautida ka „Vanemuises“. Paratamatult tekib mul kiusatus võrrelda Georg Malviuse käe all küpsenud tükki 1998. aastal esietendunud „Ugala“ versiooniga, mille oli dramatiseerinud Kaarel Kilvet ja lavastanud Ivo Eensalu. Mary osa täitis toona Piret Rauk. Just „Ugalast“ jäid mulle paugupealt meele külge sellised hitid nagu „Chim Chim Cher-ee“, „Suhkrutükk“ ja „Supernali…“. Isegi hiiglaslik kapp, mille pidevalt avanevad-sulguvad uksed „Vanemuises“ eesriiet asendasid, sarnanes kolmeteistkümne aasta eest Viljandis nähtud lavakujundusliku elemendiga. Seejuures näib veider, et praeguses lavastuses puuduvad need stseenid, mis olid peamiselt Disney filmist mõjutatud „Ugala“ variandis kõige fantaasiarikkamalt teostatud: jalutuskäik pildi sees, teejoomine onu Alberti juures ja trall öises loomaaias. Tegemist pole siiski etteheitega. Traversi erinevatest lugudest tuleb ka kõige pikema etenduse puhul välja noppida vaid osa stseene. Ameeriklaste loal mängitav uusversioon „läbi-lõhki veatust“ lapsehoidjast, kes idatuulega Bankside perre maandub, lummab sellegipoolest igal ajal.

Vanemuislaste etendus jahmatab oma peadpööritava tempo, detailirohke kunstnikutöö, hulga mustkunstitrikkide ja raugematu tegevusega. Valdavalt lustlik kiiretaktiline muusika lakkab vaid mõneks üksikuks hetkeks. On kärtsu ja mürtsu, siravaid taevatähti ja värvilisi kirjatähti, tantsu vihtuvaid nukke, kivikujusid ning põõsaid… Oi-oi-oi! Lava jääb kõigi nende imede jaoks ilmselgelt kitsukeseks. Unenäolised kujutluspildid vahelduvad nagu vigurlikus kaleidoskoobis, tuues vaataja ette üha uusi ja hämmastavamaid maailmu, kus iga misanstseen on iseseisev kunstiteos.

Minu lemmiknumber oli korstnapühkijate tants teisest vaatusest. Kui publik koos Mary ja lastega korstnasse satub, tekib koguni omalaadne 4D elamus – tossupilv roomab nõrgemaid läkastama sundides üle saali… Kuid sellist muinasjutulist virvarri, milles laul, tants, dekoratsioonid ja täisvõimsusele timmitud valgusefektid liituvad pöörasele korstnapühkijate rõõmupeole, pole ma küll varem näinud. Ausõna, ei ole!

Osatäitjad pigistasid Kirsipuude Allee asukatest välja viimase. Mõnevõrra arusaamatuks jäid pargivahi, admiral Boomi ja miss Larki tegelaskujud. Milleks neid üldse etendusse vaja oli? Türanlik missis Andrews ning heasüdamlik majapidajanna olid aga mällusööbivad episoodilised karakterid. Ja Bert – kunstnik, korstnapühkija, moosekant ning jutustaja, kes loo üksikosad nagu kirju pael tervikuks seob.

Paljastest kiidusõnadest jääb väheks, et iseloomustada peaosalisi. Jane ja Michael puuduvad lavalt üksnes mõnes harvas stseenis, mistõttu nõuavad need rollid lapsnäitlejatelt erakordset vastutust. Ometi laulavad ja tantsivad nad otsekui oleks aastaid mõnes mainekas muusikaliakadeemias tudeerinud! Nele-Liis Vaiksoo, keda ööbikudki kadestavad, tõi Mary mitmekülgse iseloomu lausa vikerkaarelise värvispektriga esile.

Sisu poolest on „Mary Poppins“ tungivalt konkreetse sõnumiga: isad-emad ei tohi oma karjääri lastest kõrgemale seada. Selleks, et aidata õigele teele Mr ja Mrs Banksi taolisi vanemaid, kes pole ju oma olemuselt halvad, vaid lihtsalt sotsiaalselt saamatud ning vildakate prioriteetidega, läheb tarvis just võlukunstide spetsialisti Mary Poppinsit. Täiskasvanut, kes ei röövi lastelt lapsepõlve, vaid hoopis kirgastab seda. Inimest, kes pole liiga leebe ega liiga karm, isegi mitte õiglane, vaid… täiuslik. Keegi, kes kingib „uhke puhkepäeva“ ning keda seetõttu „me kõik armastame“. Kui Mary on vanemad ja lapsed viimaks lepitanud ning tuul on pöördunud, lendab ta edasi, sest kahjuks jätkub talle ikka siin-seal tööd.

Lõpukummardusi ladudes lehvitasid näitlejad püstijalu aplodeerivale publikumile ning kõige väiksemad vaatajad lehvitasid tänulikult vastu. Järelikult läks lugu neile korda. Ka suurte inimeste nägudel sillerdas rahulolu. Ühesõnaga…

Supernalivägalustlikekstraülivõrdes!

10. detsember 2011

Milleks käia kirikus?

Õnnistatud advendi- ja jõuluajal täituvad jumalakojad lõputu küünlasära ning punajumelise, rõõmust pakatava rahvaga. Põhjuseks ennekõike populaarsete lauljate osalusel toimuvad kontserdid. Ehkki kavast võib leida sageli „Püha öö“ ja „Ave Maria“, kuuluvad taolised üritused vaieldamatult ilmalikku elusfääri, ühte punti vilkuvate kuuskede, habetunud jõulutaatide ja kaubanduskeskustes hüsteeriat külvavate ostukampaaniatega. Kui kiriku maise peremehe ehk koguduse pastori tervitussõnad ja meieisapalve on välja kannatatud, asub publikum rahumeeli oma imetletud artiste kuulama, unustades sealsamas meid kõiki, ka patuseid ja paganaid, lunastanud Kristuse sünnipäeva.

Miks eestlased siiski niisama, ilma näpuvahele haaratud kontserdipiletita kirikusse ei astu? Õigemini, miks vähesed seda teevad? Tiina Jõgeda arvas Eesti Ekspressis, et põhjuseks on vähene kogukonnatunnetus (Miks me kirikus ei käi?). Eestlased pole üksnes ristiusust kaugenenud, vaid ka tugevalt individualistlikud, sageli enesekesksed. Paljude religioonide elujõud seisneb aga kogudustes. Traditsioone saabki jätkata üksnes kollektiivis, kus võimalus teineteisega kogemusi jagada ja nõnda meie-tunnet karastada. Uskumused liiguvad ikka inimeselt inimesele, põlvest põlve. Sotsiaalne raamistik hoiab mistahes usu järgijaid koos nagu kärjekannud mett.

Kirikudki on olnud suuresti sotsiaalkeskused ning seda mitte ainult usuliselt. Inimesed voorisid mitmest külast kihelkonnakantsi kokku, enne ja pärast teenistust räägiti uudiseid ja vahetati muljeid. Sajandeid hüüti kantslist maha ka ilmalikke teadaandeid, kuulutati välja seadusi ning anti nõuandeid igapäevaelu tarbeks. Tähtsaimad teated löödi kirikuuksele. Nüüdseks on kirikud kaotanud suure hulga varasematest funktsioonidest. Pastorgi pole enam maasool, vaid pigem muistsetest aegadest alles jäänud tühja targutav fossiil.

Eestis on selgesti tajutav veendumus, mille kohaselt ei kuulu usk avalikku ruumi. Usk on midagi väga isiklikku, millest ei tohigi kõva häälega kõnelda – juba ainuüksi seetõttu, et neid, kes sädelevi silmi jumalast pajatavad, pahatihti ullikesteks tembeldatakse. Enamik eestlasi ei pea end kristlasteks ja noodki, kes ennast ristirahva sekka sätivad, pole tingimata usinad kirikuskäijad. Olen vestelnud süvauskliku luterlasega, kelle viimane kirikukülastus jääb kaugele aastate taha. Tema arvates ei ela Jumal nelja seina vahel. Omaette palvetades või lihtsalt mõtiskledes jõuab inimene samamoodi oluliste tõdedeni. Jah, selline eraklik kristlus võib olla vaid üks paljudest võimalikest teedest taevariigi ja meelerahuni. Ehk ei pea kõik mesilinnud oma kogutud õietolmu ühisesse tarru poetama? Sotsiaalne läbikäimine kaasusklikega kindlustab küll pikemal ajateljel usu sitkuse, kuid olulisim on ikka see, mida jumala laps oma isaga silmitsi seistes tunneb.

Lõpetuseks ja eelneva kinnituseks väike soovitus Jeesuselt: „Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjalikud, sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja tänavanurkadel, et nad paistaksid silma inimestele. /…/ Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse, sule uks ja palveta oma Isa poole, kes on salajas ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sulle.“ (Mt 6:5-6)

6. detsember 2011

Elu on kabaree

10 põhjust, miks tantsusaade on nii menukas

Kui üle Läänemere sõuavad tigedad tsüklonid tormide, vihmade ja lumekruupidega ning börsinäitajad taaruvad siia-sinna nagu kõrtsist väljavisatud lakardid, on piinatud inimhing ära teeninud ühe kena kosutuse, mille mõtlesid välja inglased ja mida peaaegu kõik vähegi tsiviliseeritud rahvad süngetel õhtupoolikutel mõnuga naudivad. Ei, see pole tassitäis mister Liptoni teed, vaid „Tantsud tähtedega“.

Viie aasta eest startinud ja kohaliku televisioonikunsti aluseid raputanud projekt pole enamat ega vähemat kui täiuslik meelelahutussaade. Põhjused kiirgavad ekraanilt endalt vastu.

… Vaatajad näevad tuntud ja vähemtuntud „staare“ uues rollis. Panna inimesed neile harjumatusse olukorda ning jälgida, mis juhtub – see on nn. tõsielusarjade tüüpstsenaarium, mis paljudel puhkudel ka tulusalt töötab.

… Tantsusaates demonstreeritakse võimatuna paistvad eneseületusi. Võistlejad teevad higirohkeid proove hilistel öötundidel, väänavad jäsemeid, ohverdavad eraelu ning seda kõike selleks, et pühapäevaõhtul otse-eetris vähemalt veerand miljoni silmapaari ees teibituna-süstituna oma fokstrott või tango ära tantsida. Need vägilased, kes suudavad kõigi põhitegemiste kõrvalt nädalaga kaks uut tantsunumbrit selgeks saada – tunnistagem, kallis Eesti rahvas – nad väärivad sügavat imetlust.

… Saate peategelaste suhted oma kallimate ja tantsutreeneriga jooksevad sageli puntrasse. Sel teel antakse omakorda rammusat leiba kõmuajakirjanikele. Kollase meedia osa tantsusaate populaarsuses pole sugugi tühine. Pealegi on tantsusaade tänuväärne „meediatähtede“ vabrik. Nii mõnedki profitantsijad ja nende õpilased pistetakse vähemalt ajutiselt, saate eetrinädalate sees, kõmuüllitiste lehekülgedele. „Tantsud tähtedega“ on püsivama kuulsusega rikastanud Mikk Saare ja Argo Aderi ning puhunud värsket tuult Gerli Padari, Koit Toome, Maarja ning Ithaka-Maria karjääripurjedele.

… Võrratu improviseerija, glamuuriteaduste professor Mart Sander oma nilbuse ja stiilsuse hapral piiril kiikuvate naljadega hoiab saate ohje kindlal käel. Ühtlasi laseb ta piisavalt, ent mitte ülearu särada oma aastast-aastasse vahetuval naispartneril, kelle juhmakaid küsimusi ja monolooge Sanderi üldine intelligentsus diskreetselt mahendab.

… Tantsusaali minimalistlik kujundus – laes sädelev diskokera ja maagilised trepid, mida mööda osalejad üles-alla vuhisevad, ei koorma telepilti, lubades vaatajatel keskenduda eelkõige areenil toimuvale. Etteastete efektsusele annavad suure panuse tipptasemel režii ja operaatoritöö. (Tantsusaade on minu mälu järgi üks esimesi teleprojekte Eestis, milles hakati sihipäraselt kasutama mitmekülgseid pilditrikke tagavaid Steadicam kaameraid.)

… Hoolikalt teritatud keeltega kohtunikud ei lase võistlejatel eneseimetlusse langeda, vaid hindavad nähtut asjatundlikult, astumata siiski alla oma kitsa mätta otsast. Kohati liialt elektriseeritud sangviiniku Jüri Naela kommentaarid tasakaalustavad kõigutamatu „vanahirmsa“ Ants Taela, Merle Klandorfi ja teiste saates osalenud tantsutarkade hinnanguid. Mitmed kohtulaua tagant välja pritsitud mürgised repliigid on rahva sekkagi jõudnud ja nõnda meie folkloori täiendanud. („Erinevalt sinust ma mehe dekolteesse ei piilu!“, „Aga muidu oli ilus/tore/kena tants.“)

… Miski ei kütkesta talupoeglikku rahvamassi rohkem kui saksikud pitspallid ehk moodsamalt öeldes: glamuursed pidustused. Aga miks ka mitte? Need, kes ballist kunagi osa ei saa, kasutavad kõhklematult võimalust seda vähemalt ukse vaheltki piiluda. Ja oh kuidas me, vaesed matsid, imetleme siis ammulisui kogu toda pärlisära, lehvivaid lokke ja siidselt sillerdavaid kangaid! Presidendi kätlemistseremoonia menu põhineb selsamal glamuurijanul. Õnneks on tantsusaates siiski rohkem vaatamis- ja kaasalöömisrõõmu. Peo peremehe/perenaise otsustab ju publik.

… Kas pole sümboolselt võimas, et saates osalejad koguvad tantsides raha nende jaoks, kes ise ei suuda halvimal juhul kõndidagi? „Tantsud tähtedega“ on pompoosne avalöök pöörasele jõuluajale, mil rahakotti abivajajate juures pikalt taskus ei hoita. Nii peabki!

… Ükski teine meelelahutuslik teleprojekt pole mõnda spordiala nii võimsalt propageerinud kui tantsusaade tantsusporti. Võistlustantsukursused on viimastel aastatel huvilistest pungil ja kui juba üks saade suudab nii noori kui vanu utsitada end liigutama – no see on tõepoolest kiiduväärt saade.

… Ei maksa ära unustada ka „tähetantsude“ harivat mõju. Kui paljud kodanikud suutsid veel viie aasta eest teha vahet sambal ja rumbal või teadsid, missugused näevad välja quickstep, jive ja pasodoble? Praeguseks jagan minagi, vana puujalg, üht-teist parketil libisevatest päkkadest, promenaadijooksust ja cucaracha-sammust.

Niisiis, „Tantsud tähtedega“ pole pelgalt maiuspala kõigile kitši ja kabaree sõpradele, vaid ka heategevuslik poolpedagoogiline kehakultuuriüritus. Kõik komponendid on siin viimistletud, hästi tasakaalus ja kuldse pulbriga üle puistatud. Tantsusaade toodab ülevaid emotsioone vaimustusest ahastuseni ning ehkki sageli nõristatakse nii siin- kui sealpool ekraani kaotusepisaraid, pole neis kunagi muserdavat traagikat. Jääb ainult põgus rõõm ja ilu – toosama, mis viimaks maailma päästab.