29. november 2016

Luteri kirik - eesti rahva vaenlane

Igal aastal, kui saabub advendiaeg, löövad ka kirikud tähiselt särama. Mitmetel avalikel jõulupuudel süütavad advendiküünla luteri vaimulikud. Enamasti ei häiri musta kuuega mehed (harvemini naised) suurt kedagi. Vaimulikel on tseremoniaalne roll, nad toovad üritustele pidulikkust, ja sellisena on nad enamikele inimestele ka enam-vähem vastuvõetavad.

Teinekord kipub aga luteri kirik oma populaarsust ja kaalukust üle hindama, mis peegeldus ka presidendi ümber puhkenud kirikutülis. Värske president otsustas tema auks korraldatavast tänu-jumalateenistusest loobuda ning see otsus tekitas ootamatu tormi. Osa kristlasi süüdistas presidenti traditsiooni murdmises ja koguni pühaduse teotuses. Luterlik ladvik tundis end nähtavalt häirituna.

Ometi tasub küsida, kas presidendi tänupalvus on õigupoolest suur ja tähtis traditsioon? Paljud eestimaalased polnud ilmselt säärasest traditsioonist enne Kersti Kaljulaidi ametissenimetamist kuulnudki. Ja proua president jäi seejuures väärikaks. Ta põhjendas veenvalt, miks ta kirikusse ei läinud. Ka luteri kiriku peapiiskop Urmas Viilma suhtus juhtumisse mõistvalt ja leplikult. Niisiis - milles probleem?

Küsimus ei ole õieti traditsiooni järgimises, vaid traditsiooni sisus. Pole mõtet järgida traditsiooni pelgalt seetõttu, et "nii on varem tehtud". Igal taval on väärtust üksnes siis, kui seda järgitakse siiralt ja südamest, sisemisest tungist. Väline surve muudab traditsiooni naeruväärseks.

Paraku ei suuda luteri kirik leppida tõsiasjaga, et tal pole Eesti ühiskonnas kuigi kaalukat rolli. Nõustuda ei saa ka nende haritlastega, kes leiavad, et just tänu luterlusele sai eestlastest kultuurrahvas. Pigem võiks öelda, et eestlased said kultuurrahvaks luteri kiriku kiuste. Rahva usaldamatus kiriku vastu on sajanditepikkuse ajalooga, meie päevil ilmneb see varasemast selgemalt.

Foto: Pexels

Luteri kirikut on rahva seas peetud härraste kirikuks - ja täiesti õigustatult. Ehkki luterlus jõudis Eestimaale juba õige pea pärast seda, kui Martin Luther oma uuenduslike teesidega välja tuli, jäi "uus usk" esialgu vaid sakslaste huviks. Eesti maarahva seas hakati luterlust suuremal määral levitama alles Rootsi võimuperioodil ehk 17. sajandil.

Tihtipeale ütlevad kirikuvastased, et ristiusk toodi Eestisse tule ja mõõgaga. Samas vaimus jätkates tuleb tõdeda, et luterlus toodi Eestisse malga ja piitsaga. Rootsi kuninga alamad pidid olema läbi ja lõhki luterlased, ei midagi muud. Kellel vanad poolpaganlikud või katoliiklikud kombed veel armsad olid, maksid trahvi või said kirikusambas ihunuhtlust. Kirik oli võimu tööriist ning jäi seetõttu rahvast kaugele.

Kui 1850. aastate lõpul sai hoo sisse rahvuslik liikumine, ei suhtunud baltisaksa päritolu vaimulikud "matsirahva" ärkamisse sugugi soosivalt. Vastumeelsus arenes lausa nii kaugele, et 1875. aastal toimunud sinodil (kirikukogul) mõistis luteri kirik rahvusliku liikumise ametlikult hukka. Toonane luterlik eliit pidas rahvuslikkust kirikule ohtlikuks, lausa ebakristlikuks nähtuseks. Seetõttu ei kinnitatud ka paljusid eestlastest kirikuõpetajaid, kes avalikult rahvaäratajatena tegutsesid, ametisse. (Jakob Hurdal õnnestus Otepää kogudusse tööle saada tänu headele tutvustele!)

Ehkki niivõrd raevukat luteri kiriku reaktsiooni võib isegi mõista - Vene keisririigi piirialal toimetavad baltisaksa luterlased tundsid keskvõimu pitsitust ning nägid ka eestlaste "mässus" oma senise võimupositsiooni õõnestamist -, jättis luteri kirik kasutamata võimaluse võita rahva usaldus. Fakt, et hulk eesti päritolu kirikuõpetajaid lõid aktiivselt kaasa rahvuslikus liikumises, ei suutnud luterluse mainet päästa.

Ajalugu andis luteri kirikule veel kolm võimalust pöörata nägu rahva poole. Esmalt juhtus see Eesti Vabariigi iseseisvumise järel. Paraku jäi priiusepõlv lühikeseks ning enne seda, kui kirik jõudis rahvaga kokku kasvada, veeresid nõukogude tankid üle piiri. Ometi oleks võinud just usuvaenulik okupatsiooniaeg olla kiriku jaoks soodne pinnas, kuhu külvata oma seemneid. Leedu katoliku kirikust sai nõukogude ajal teisitimõtlejate ja vastupanuliikujate keskus, ent Eesti luterlik kirik ei hakanud sama rolli täitma. Miks siis? Kas ateistlik propaganda oli nii tõhus, et sundis eestlasi kirikust eemalduma? Ei. Kurja juur peitus ikka kirikus endas.

Stalini ajastul loodi uus luterlik kirikuorganisatsioon, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), mis tegutseb tänini. EELK teke näib ajaloolise paradoksina - usuline organ ateistlikus riigis. Tuleb aga mõista Stalini loogikat: usuorganisatsioonidel lasti sõjajärgsel ajal tegutseda seetõttu, et usklikel silma peal hoida, seda nõukogude ideaalidele sobimatut elementi ohjata.

Esimene EELK peapiiskop Jaan Kiivit toetas nooruses punaseid ning oli usuvastane. Peapiiskopina teenis ta korraga Jumalat ja Kommunistlikku Parteid: ta oli muuhulgas julgeolekuorganite (NKVD/KGB) agent. Ka Välis-Eesti ajakirjanduses kritiseeriti Nõukogude Eestis tegutsevat luteri kirikut. EELK-d peeti ebaseaduslikuks moodustiseks ja okupatsioonivõimu käepikenduseks. Olgugi et 1919. aastal asutatud ja alates 1944. aastast eksiilis tegutsenud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik liideti 2010. aastal EELK-ga, ei tunnista mõned USA ja Kanada kogudused endiselt EELK-d.

Tagantjärele on raske öelda, milline oli nõukogude tingimustes eestlaste suhtumine kirikusse, kuid vanemate inimeste mälestustele tuginedes võib väita, et teatav umbusk kiriku vastu oli olemas. Taas kord põhjendatud. Kirikus käidi kas siiras usus või protestivaimu tõttu, kuid samas aimati sedagi, et kirik pole mingi vabaduse majakas.

Kolmas võimalus rahvale ligineda avanes luteri kirikul laulva revolutsiooni ajal. Esialgu näiski, et luterlus on tõusuteel - kirikud olid rahvast puupüsti täis, piibleid trükiti-jagati mühinal, igas peres kõlasid Sõnajalgade vaimulikud laulud. Kuid ristiusule tekkis samal ajal trobikond konkurente budismist astroloogiani. Üheksakümnendate keskpaigaks olid kirikud jälle sama hästi kui tühjad. Selgeltnägijatest said uued pastorid ja hingehoidjad. Nüüdseks on luterlus kaotanud ka liidrirolli teiste kristlike usutunnistuste ees. Järgijate arvu poolest on esikohal õigeusu kirik, seda tänu vene kogukonnale, kelle jaoks kuulub õigeusk kindlalt kokku venepärase enesepildiga.

Luterlus ei ole osa eestlaste rahvuslikust identiteedist. Mainitud põhjustel ei ole eesti rahval luteri kiriku ees tänuvõlga. Muidugi elab jõudsalt edasi müüt sellest, kuidas luteri kirik eestlased lugema õpetas, kuid olgem realistid - talupoeglik lihtrahvas oleks lugemis- ja kirjaoskuseni jõudnud ka siis, kui Eestis oleks edasi kestnud katoliku kiriku võim. Ei ole ju katoliiklastest poolakad ega leedulased kirjaoskamatute rahvaste seas.

Õigupoolest ei saagi luterlus olla massikonfessioon. Erinevalt katoliiklusest ja õigeusust on luterluses vähe rituaalsust, kuid seevastu palju filosoofiat, mis on jõukohane vaid vähestele. Aga rahvas tahab ju šõud, mitte targutamist!

Eks tänavustegi jõulude ajal näeb kirikus rahvast rohkem kui muul ajal. Ent sisulist tähtsust neil kirikuskäikudel pole. Praegune luteri kirik on nagu kuuseoksale riputatud jõulumuna - ilus ja särav, aga seest tühi.

19. november 2016

Mees naiste maailmas

Alustuseks küsimus suurele ringile: kes oli viimane Eesti alasid valitsenud naine enne Kersti Kaljulaidi? Õige vastus selgub pisut allpool.

Miks üldse selline teema - naised valitsemas? Põhjus lihtne: näib, et naised kavatsevad maailma vallutada. Kolmel Balti riigil on (olnud) naissoost president. Samasse klubisse kuuluvad veel paljud riigid Tšiilist Horvaatiani ja Taivanist Mauritiuseni. Ent kõik emandad ei too poliitilises kaardimängus võitu. Tänavustel presidendivalimistel jäid naised meeskandidaatidele napilt alla Moldovas, Bulgaarias ja USA-s. Kui Hillary Clintoni kaotust šovinistliku mätta otsast kommenteerida, siis: üle noatera pääsesime!

Naiste võimuletulek on mõistagi aja märk. Tsivilisatsioonide algusest alates on valitsejakeppi viibutanud ikka mehed. Seetõttu vajavad aadamapojad paar sajandit aega, et naiste võimu all elamisega ära harjuda. Ega see lihtne saa olema...

Üks põhjus, miks naised "troonisaale" üle võtavad, seisneb muidugi selles, et poliitikasse on nähtaval kujul jõudnud sooline võrdõiguslikkus. Teisest küljest on paljudel rahvastel tekkinud soov näha oma riigi eesotsas just müütilist rahva ema või head vanemat õde, kelle naiselik õrnus ja loomupärane tasakaalukus annaks kindlustunnet praeguses küllaltki segases ja pingetest pungil maailmas.

Marina Kaljurand nautis terve aasta vältel ulmeliselt suurt rahva poolehoidu ja ehkki poliitilises segapuntras ei õnnestunud tal leida teed Kadriorgu, jõudis sinna ikkagi naine. Nagu tellitult. Paljude jaoks ei kusagilt välja ilmunud Kersti Kaljulaidi on võrreldud juba Jeanne d'Arciga - jumaliku neitsiga, kes prantsuse rahva raskest sõjast vaba ja uhkena välja tõi. Loodetavasti ei lõpeta Kersti nii, nagu Jeanne - vaenlase tuleriidal.

Emalike-sõsarlike tunnusjoonte kaudu seatakse naisvalitsejatele kõrged ootused: nad peavad tooma rahvale rahu ja turvatunnet. Öeldakse koguni, et naised pole alustanud ühtegi sõda. Ajalugu seda paraku ei kinnita. Vastupidi!

New Yorgi ülikooli teadlased Oeindrila Dube ja S.P. Harish võtsid hiljuti ette 28 Euroopa valitsejannat aastatest 1480-1913 ning analüüsisid nende sõjapoliitikat. Uurimistulemustest selgub, et kuningannade valitsusajal peeti sõda 27% sagedamini kui kuningate ajal. Dube'i ja Harishi teooria järgi keskendusid abielus kuningannad rohkem välis- ja sõjapoliitikale, samas kui nende abikaasad tegelesid kuningriigi sisepoliitikaga. Seega said naised olla sõjapidamises aktiivsemad. Silma torkab seegi, et vallalised kuningannad (nagu Elizabeth I) olid sageli lausa sunnitud sõda pidama, sest vaenulikud riigid kippusid üksiku naisvalitseja riiki rohkem ründama.

Sõdivate kuningannade õigustuseks võib öelda, et nad elasid siiski meeste maailmas ning järgisid meeste reegleid. Sõjad olid pikki sajandeid välispoliitika osaks, sõdimine arvati olevat koguni loomulik nähtus. Sellest mõtteviisist tõuseb kahtlemata testosterooni hõngu.

Milline olnuks maailm siis, kui ühel ajal oleksid valitsenud Taani Margrete I, Inglise Elizabeth I ja Vene Katariina II? Kas need kolm legendaarset valitsejannat oleksid toonud maailma suure rahuaja või vallandanud hoopiski viimsepäeva? Kes teab!

Kasu pärast on sõditud rohkem kui ideaalide nimel ning naised - olgu nad nii veetlevad ja hoolivad, kui tahes - pole mingilgi määral vähem pragmaatilised või saagihimulisemad kui mehed. Ajalugu õpetab sedagi, et ka siis, kui naised pole otseselt valitsejatiitlit kandnud, on nad leidnud viisi, kuidas võimukandjaid enda meele järgi painutada. Näited pole alati meeldivad: salakaval Nero ema Agrippina, verejanuline Bütsantsi keisrinna Theodora, koletislik Hiina keisrinna Wu, Katariina de Medici, Elizaberth Bathory jpt. Võim rikub ka kõige armsamat ema ja kallimat sõsarat.

Meestel pole kuigi mõnus elada maailmas, kus ruulivad naised. Juba lasteaias ja koolis peavad tulevased mehed tantsima naiste pilli järgi. Kuhupoole ka vuntsi ei pööra, kõikjalt vaatavad vastu naised - on nad siis müüjad, ametnikud, klienditeenindajad, koristajad, trammijuhid, politseinikud, turvatöötajad, korstnapühkijad, pottsepad, arstid, sõdurid, advokaadid, kohtunikud, kokad, treenerid, jõuluvanad... Mine või hulluks!

Terve mõistuse nimel peab mees vahel suguvendade seltsis aega veetma. Ei aitagi muu, kui võtta ühte kätte kaseviht ja teise õllepudel ning pageda leilisele saunalavale. No sinna need naised ju ometi järele ei roni!

Ja lõpuks vastus eespool esitatud küsimusele. Viimane Eesti alasid valitsenud naine oli Katariina Suur. Keisrinna, kes lasi troonile saamise nimel mõrvata oma mehe. Ikka juhtub...

19. november on rahvusvaheline meestepäev.

13. november 2016

Isade kool

Eestis elab hinnanguliselt 10 000 toonekurge. Kui kõik need kured tooksid tite-isulistele naistele paar-kolm maimukest aastas, poleks mehi enam vajagi. Ja Eesti rahvaarv kerkiks õige kähku Hiina ja India tasemele. Paraku on emake Loodus nõnda sättinud, et lapsesaamiseks läheb vaja ka töökorras meest. Aga säärast meest - nagu naised räägivad - on pea võimatu leida.

Foto: Pexels
Loomariigis kehtib reegel, et emane valib enesele järglaste saamiseks isase, mitte vastupidi. Ka inimühiskonnas paistab see reegel elujõus olevat. Naine ei vali aga partnerit selle põhjal, millisel isasel on kõvem hääl, kirevam sulestik, suurem lakk või haralisemad sarved. Otsitakse ühisosa, mingit emotsionaalset kokkupuutepunkti. Üheks selliseks punktiks on näiteks haridus.

Eesti Ekspressis kirjutati, et minu koduvallas Antslas leidub 1 kõrgharitud mehe kohta 3,6 kõrgharitud naist. Ehk teisiti öeldes: kui ruumis viibib kaks ülikoolidiplomiga Antsla meest, siis sama haridustasemega naisi on ses ruumis vähemalt seitse-kaheksa. Kurb, või mis? Statistika annab aga veel närusemaid numbreid. Valla rahvastikupüramiidi vaadates selgub, et kahekümnendates eluaastates (ehk parimas pesapunumise eas) kutte leidub Antsla 3000 elaniku seas tunduvalt enam kui samaealisi noorikuid. Korraga pruudi- ja peiupõud!

Kaks sotsioloogilist klišeed - maal elav kõrgema hariduseta poissmees ja kõrgharidusega vallaline linnaneiu - on otsekui moodne ümberjutustus Koidu ja Videviku müüdist. Võiks ju küsida, kas üldse maksab armusuhete juures ülemäära rõhutada hariduse-harituse aspekti. Oluline on ju ennekõike vaimne side. Siiski tuleb möönda, et ühine vaimulaad johtub sageli haridusest.

Muide, sada aastat tagasi võis Eestimaalt leida mitmeid taluperemehi, kes olid heal juhul kolm talve koolis käinud, kuid kes lugesid rohkelt raamatuid, mängisid pilli ja olid võimelised arutlema ühiskondlikel teemadel. Haridust polnud, kuid haritus oli. Praegusel ajal aga näib, et mõnel mehel on küll haridus, kuid haritusest pole juttugi. Silmaring on ahtake, analüüsivõime kidur. Ülikoolist saadud paberit tähtsustatakse tihti enam kui vaimseid huvisid. Aga naistel on kalduvus just vaimsete asjade järele. Naised sumisevad raamatukogu riiulite vahel, muuseumides, kontserdi- ja teatrisaalides, neid võib kohata eneseabikursustel, kunstiklassides ja teadusmessidel. Kusjuures, rohkem kui mehi!

*
Haritud naine tahab haritud meest - selge. Pere loomiseks ei piisa aga kultiveeritud mõistusest, vaja on ka tundetaipu. Haritud hinge.

Järglasi saada pole keeruline, kuid isaks olemine nõuab teatavat kapitali. Isa ei pea olema ilmatu rikas, küll aga vastutustundlik. Ta ei pea iga kell kodus olema, ent tal on kohustus hoolida. Olla lapse läheduses siis, kui teda vajatakse. Seista oma pereliikmete eest, neid kaitsta ja toetada. Lapsi kasvatades arendab mees oma isiksust, lihvib meelelaadi ja karastab iseloomu. Laste kasvatamine ongi omaette kool, kuhu paraku kõik mehed ei tahagi astuda. Või siis ei õnnestu neil sinna pääseda.

Isade koolis saavad poistest mehed, mühkamitest härrased, pättidest pühakud (jah, seda trikki on korduvalt nähtud!). Lapsed on pärlid, kes valmivad naise ihus nagu merikarbis, kuid tihtilugu võib näha, et neid imepäraseid pärleid kannavad kõige uhkemalt just mehed. Vaadake ainult, kuidas noorel isal silmad säravad, kui põnn tal kukil istub!

Isade koolist ei anta diplomeid. Eksami sooritavad need mehed, kelle lastest sirguvad eeskujulikud kodanikud.