28. juuni 2015

Päike ikka paistma jääb

Iga rahvas vajab oma pühakuid. Ja kes on pühak? See, kes isegi haua tagant innustab ja inspireerib, see, kelle sõnad ja teod väärivad meelespidamist läbi mitme põlvkonna. Pühak on sageli märter, eriline inimene, kelle tegelikku panust maailma parandamisse hakatakse mõistma alles pärast tema lahkumist. Eesti popmuusika pühakuks on saanud Jaak Joala.
 
Aga miks ikkagi? Milles seisneb ta fenomen? Joalast on juba kohutavalt palju räägitud ja kirjutatud, tema põhjatust repertuaarist on kokku pandud mälestuskontserte, postuumselt pälvis ta Eesti muusikaauhinna, alles avati talle pühendatud näitus… Kas liiaks ei lähe? On ju Eestis trobikond maamulda varisenud lauljaid, kes vääriksid mütakaid monumente. Miks just Joala?
 
Vahur Kersna autorisaade „Jaak Joala tähtkuju“ andis sellele küsimusele ammendava vastuse. Kersna suutis eredat tähtkuju koguni mitmest küljest näidata – see aga tähendas lausa valgusaastate pikkust reisi läbi galaktika. Joala oli täht, keda ümbritsesid teised, kriipsuke tuhmimad tähed. Kõigil neil oli midagi öelda. Artisti portree, mis saates avanes, ei olnud sile ja plekitu. Tähesära tagant paljastus inimene kõigi oma vooruste ja pahedega. Ehk mõistab nüüd suurem osa Joala talendi austajatest, millise hinnaga Eesti popmuusika pühak oma kõrge staatuseni jõudis.
 
Legendi tiitlit väärivate lauljate puhul tekib ikka küsimus, mil määral peegeldavad esitatavad laulud nende siseelu. Laulavad nad endast või pelgalt sooritavad mingit rolli? „Tähtkuju“ ilmestamiseks välja valitud laulupalad toetavad antud juhul esimest varianti. Aga Joala pagasisse kogunes ajapikku sadu laule, vaevalt need kõik talle endalegi meelepärased olid. (Väike kõrvalepõige: nõuka ajal polnud ju teab mis keeruline hitte teha, piisas vaid mõne lääne laulu kaverdamisest – võtkem või "Öö Chicagos", "Viltkübar", "Leedi Madonna" või "Naerata". Õnneks andis Joala hinge ka mitmetele Eesti omalugudele.)
 
Joala repertuaaris tuhlates ei saa üle ega ümber prohvetlikest paladest, nagu üks ta esimesi hitte „Kuulsuse ahelad“. Kui Joala selle verinoore mehena linti laulis, oskas ta vaevalt ette aimata, milline kosmiline (ja osalt ka košmaarne) tähelend teda ees ootab. Ei võinud ta sedagi arvata, et „Unustuse jõel“ saab selleks palaks, millega teda viimsele teekonnale saadetakse.
 
Kersna ei andnud aga Joala portreesaatele minoorset lõppu. Viimane sõna jäi hoopiski Jaak Joala pojatütrele, kes pani õhu helisema Uno Naissoo imearmsa lauluga „Mu kodu“. Minevikuvormis vestetud jutte kroonis tulevikuhääl.
 
Mõni täht on nii särav, et teda nimetatakse päikeseks. Kaheksakümnendate algul laulis naerusuise kutina tuntud Joala sisse Kustas Kikerpuu laulu „Päike ikka paistma jääb“. Kas polnud seegi prohvetlik laul?
 
Elu ikka alles jääb ja muusika ei vaibu iial…

16. juuni 2015

Kui sa tööle ei tule, saad peksa!

Kooliaasta on selleks korraks läbi, kuid haridusvanker veereb suvekuudelgi edasi. Juba vaadatakse tulevikku ja kus vaja, sinna valitakse uusi koolijuhte.
 
Uut juhti otsib teiste seas Ardu põhikool. Kuulutuses öeldakse muuhulgas: "Konkursil osalemiseks peavad kandidaadil olema täidetud haridus- ja teadusministri [---] põhikooli direktori kvalifikatsiooninõuded." Magistrikraad, blää-blää-blää, juhtimiskompetentsid, blää-blää-blää ja ikka nõnda edasi. "Samuti peavad kandidaadil olema juhtimiskogemus, eesti keele oskus kõrgtasemel, ühe võõrkeele oskus vähemalt suhtlustasandil, vastutustunne, korrektsus ja täpsus; koostööoskus ja väga hea suhtlemisoskus, õpi- ja otsustusvõimelisus, analüüsimis- ja planeerimisvõime." (Täpne väljavõte kuulutusest.) Järgneb pikk joru kõiksugu paberitest, mida tuleb kandidaadil esitada.
 
Ka Rocca al Mare kool otsib direktorit. Kuulutuses antakse teada, et kool pakub suurepärast võimalust teostada oma unistusi loovas ja arenevas keskkonnas ning toredas ja õpihimulises meeskonnas. Tsitaat: "Me tunneme su ära, kui oled haritud ja humoorikas inimene täis elutarkust, -rõõmu ja -sära; sind huvitab inimeste ja eriti laste areng; oled elus juba midagi head korda saatnud; tunned oma kutsumust hariduses; suudad liigutada mägesid ja juhtida vägesid; tahad kooli kanda kõrgele ja kaugele."
 
Ardu kooli kuulutus on trükitud väga ametlikus šriftis, tihedalt teksti täis, Rocca al Mare oma on aga mitteametlikumas kirjastiilis, kuulutuse kujundus näib vaba ja lustakas. Rocca al Mare alustab kandidaatide meelitamist kohe mõnusa pakkumisega. Ardu ei paku midagi, vaid ainult nõuab. Isegi paragrahvid lüüakse letti. Ardulaste kõnepruuki kuuluvad kompromissitud väljendid, nagu „peavad olema täidetud“ ja „tuleb esitada“. Ja hoia oma nahk, kui mõni nõudmistest jääb rahuldamata!
 
Millest need kaks täiesti erinevat, ent sihi poolest ikkagi samalaadset kuulutust õieti räägivad? Mida nõutakse, seda saadakse. Ardu otsib oma koolile kubjast, kõigutamatu autoriteediga türanni, kes valitseb läbi käskude ja keeldude. Ardu direktori pihku mahub ainult piits, aga ei ainsatki präänikut.
 
Rocca al Mare pöördub kandidaatide poole sädelevalt kujundlikus, soojalt semutsevas ja lausa naljatlevas toonis. Järelikult oodatakse kooli juhtima südamlikku isiksust – meest või naist, kes oleks õpilastele ja õpetajatele suur sõber. Innustaja, inspireerija – keegi, kes ei võta ennast liiga tõsiselt, kuid hoolib siiski jäägitult Eestimaa järelkasvust.
 
Eks erinev suhtluslaad tulene ka koolide erinevast iseloomust. Rocca al Mare on erakool, Ardu põhikool allub aga kohalikule omavalitsusele. Ametlik võim ei saa miskipärast oma kodanikega kuigi lahedas ja pingevabas stiilis suhelda. Miks ei võiks see muutuda?
 
Etteheide ei puuduta ainult avalikku sektorit, vaid ka riigiväliseid tööandjaid. Kui ametikohad tahetakse täita õigete inimestega, võiks ka töökuulutus olla selline, mis võimalikke kandidaate liikuma paneks.
 
Olgu pääle, Rocca al Mare töökuulutus ei ole kuigi informatiivne, kuid samas ei alahinnata kandidaate, kes – teades, kuhu nad kandideerivad – taipavad ise, millise hariduse või dokumendi olemasolu neilt eeldatakse.

Kui tööjõupõud muutub aina kõrvetavamaks, peavad ka tööandjad hoolikamalt mõtlema, kuidas tulevasi alamaid motiveerida. Alustada võiks näiteks originaalsete kuulutuste koostamisega.

8. juuni 2015

Mehed ja (tantsu)püksid

Pidu, kus mehed isekeskis tantsivad ja naised neid müürililledena pealt vaatavad, on üks isevärki pidu. Eestis ei imestata sellise asja üle sugugi, meil nimetatakse seda meeste tantsupeoks. Ürituse eesmärk on igati õilis: väärtustada meest kui isa, poega ja kaasat.
 
Enam kui 3000 meest tõid Rakvere staadionile maskuliinse maailma ühes selle erinevate tahkudega. Oli mängulusti ja armuvalu, kelkimist ja purjutamist, tõtati lahingusse ja seilati võõrastel meredel. Nagu näha sai, pole mehe elu üldsegi nii mesine. Ka mehed nutavad.
 
Tantsupeo märksõna „Kolm“ viitab nii peo järjekorranumbrile kui ka keha, hinge ja vaimu liidule. Enne pidu oli tähelepanu all vaid keha, õigemini need punased bokserid, mis kõige tähtsamat osa mehe kehast katavad. Õnneks lõi staadionimurul lõkendama ka mehine hing ja vaim. Mehed tantsisid rõõmuga, kuis siis teisiti. Ja rõõm nakkas ka peamiselt naistest koosnevale publikule.

Eriti suurt elevust tekitas toosama „bokseritants“. Kahju küll, tantsu „Viltu võttes“ eesmärk oli ju hoopis näppu viibutada ja moraali lugeda: vaat, mis juhtub, kui üleliia viina võetakse – mehed tulevad püksata koju! Tähtis sotsiaalne kriitika muundus hoopiski seksapiiliralliks. Ja paistis, et punastes alukates mehed tundsid end väga mugavalt. (Tärkas tahtmine endale ka sellised kelmikad bokserid muretseda.)
 
Püksata võivad mehed küll hakkama saada, aga naisteta mitte mingil juhul. Nõnda siis võeti seekord kampa kaks toredat neiut, Mari Holm ja Birgit Sarrap. Birgit – üks mu lemmiklauljaid – nägi valges kleidis välja hurmav nagu õidepuhkenud jasmiiniõis. Tema laulu sõnum, mis oli eelkõige meestele endile suunatud, jäi ajusoppi tinisema. Ole selline nagu oled, ütles Birgit laulu teel. Peaasi, et sa heliseksid. Helise – ja maailma kumiseb sinuga kaasa. Imetore!
 
Ääretult meeldiva üllatuse valmistas ka Daniel Levi – minu teine lemmik –, kes esitas viimaks ometi ka ühe eestikeelse laulu. Karl-Erik Taukari sõjakas üleskutse võidelda eesti keele ja meele eest kõlas Danieli lauluga kenasti kokku.
 
Kuidas aga suhtuda pittu, mis täiesti häbematult miksib folki ja poppi, sõidab ragiseva reega üle Ojakääru ja mööda Kikerpuud, pööraselt ja hetkekski peatumata? (Publikut oli õigupoolest ette hoiatatud. Vanade ja uute aegade segu peegeldus juba reklaamplakatilt, millel poolpaljas kutt – ikka nois kuulsates bokserites – iidse vöökirjaga paela mudis.)

Milleks kurjustada. Sellised „vahepeod“ ongi heaks polügooniks, kus julgelt katsetada ja traditsioone proovile panna. Ega need traditsioonid ju nii hädised ole, et iga kõvema nükke peale murduvad. Seekordse meestepeo muusikavalik tundus küll tsipake kaootilisena, kuid peab ju igale maitsele midagi pakkuma ning noorsoo sirgumisele mõeldes ajaga kaasas käima.

Niisiis on üsna kindel, et „Kolmele“ järgneb ka „Neli“. Kuid eks järgmisel korral ole juba keerulisem üllatada. Äkki tuleb siis appi võtta rohelised trussikud?!