Puust ja lihast
Sõna saab Heinrich Heine: "Kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi."
Selle ettenägeliku lause kirjapanekust on möödas täpselt kakssada aastat. Lause pärineb vähetuntud näidendist "Almansor" ning viitab koraanide põletamisele Hispaania inkvisitsiooni käigus 16. sajandi algul. Kurikuulsa inkvisitsioonikohtu kutsusid ellu kristlastest valitsejad Kastiilia Isabel ja Aragóni Fernando eesmärgiga juurida Hispaania aladelt välja igasugune "väärusk", sealhulgas islam ja judaism. Kes ei tahtnud vanast usust loobuda ja ristiusku pöörduda, pidi kas riigist lahkuma või piinarikast tulesurma surema. Teisisõnu oli tegemist ühe nurjatu nähtusega, mis on ajaloole ja inimloomusele nii omane: teisitimõtlejate tagakiusamine.
Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kehtestada üleüldise "õige" usu, "õige" elulaadi ning "õige" mõtteviisi. Ei tohi teisiti mõelda! Ei tohi isegi teisiti tunda! Kõik inimesed olgu ühesugused nagu naelad seinas, ei ühtki teravamat ega tömbimat, ei pikemat ega lühemat. Kui türannid on juba võimu haaranud, asuvad nad õilsate ettekäänetega (moraalne ja rassiline puhtus vms) nende kallale, kes türanliku ainu-usuga ei nõustu. Kusjuures, türannid ei raiska kunagi aega. Hitler sai võimule jaanuaris 1933 ja juba sama aasta mais süüdati Berliini ooperiteatri esisel väljakul raamatutest tuleriit, kus demonstratiivselt hävitati kirjavara, mis natside moraaliga kokku ei sobinud. Nende seas olid ka juudiverd Heinrich Heine teosed...
Raamat on inimvaimu salvestis. Seetõttu ennustabki raamatute tsenseerimine, keelamine ja hävitamine ette inimeste tagakiusamist. Kui leidub võimu jaoks soovimatut kirjandust, leidub ka soovimatuid inimesi. Sama tõde kehtib tegelikult väga laial skaalal. Nii nagu inimene suhtub raamatutesse, suhtub ta teistesse inimestesse. Kes raamatut aupaklikult ei hoia, kohtleb ka inimesi nagu rämpsu. Seda on korduvalt nähtud.
*
Ei saa mainimata jätta, et minagi olen raamatute põletamisega lähedalt kokku puutunud. Üks eesti keele õpetaja rääkis mulle, kuidas ta laenas mu raamatut "Kaljud ja kameeleonid" oma õpilasele, lugemishuvilisele tüdrukule. Mõni aeg hiljem tuli tüdruk murest murtuna õpetaja juurde ja tunnistas, et raamatuga juhtus "õnnetus".
Selle tütarlapse vanemad olid nimelt sügavalt usklikud (ei tea küll täpselt, mis imeusku). Avastanud tütre laualt raamatu, mille kaanel seisis, et seal tegutsevad pimedad jõud, otsustasid nad kohe vastumeetmed tarvitusele võtta. Ühesõnaga, nad viskasid mu raamatu ahju. Loodetavasti pesid nad pärast seda käed korralikult puhtaks. Ja viisid saatanliku tuha lõpuks paksu metsa, kus see enam ühtki elavat olendit ei ohusta. Sel juhtumil on ka irooniline külg: "Kaljude ja kameeleonide" peategelase kasuisa on fanaatiline usklik, kes põleb majja sisse...
*
Mida arvata aga neist autoreist, kes ise oma raamatuid põletavad? Selles pole midagi ebaharilikku, nii mõnigi kirjanik saadab oma teosed suurest rahulolematusest tuleriidale. Loomis- ja hävitustung pakitsevad üheskoos, ühes hinges.
Kui Franz Kafka oli tiisikusele alla vandumas, palus ta oma sõpra Max Brodi, et see tema poolikud käsikirjad ära põletaks. Kafka suri, aga Brod ei täitnud tema viimset soovi. Otse vastupidi, ta saatis sõbra ilmumata tekstid trükki ja sealt edasi jõudsid need juba maailmakirjanduse kullavaramusse. Just sellisena, nagu nad kirjanikust maha jäid, pooliku, armetu ja viletsana. Aga tegelikult tervikliku, sisuka ja külluslikuna.
Bulgakov hüüatab seepeale: "Käsikirjad ei põle!" Aga ehk siiski? Ka Juhan Liiv olevat oma luuletusi põletanud, osa neist on igaveseks suitsuga pilvede peale lennanud. Käsikirjade põlemist ei aita ära hoida vesi ega kustutusvaht, vaid hoopis soe ja siiras kiitus. Laenan jälle klassikult mõtte, seekord François Mauriac'ilt: "Kunstiinimesed ja eriti veel kirjanikud moodustavad kõige kiitusemaiama inimtõu. Neid ei maksa selle pärast põlastada, sest enamiku juures ei viita see hinge madalusele. Kui nad nii väga vajavad kiitust, siis sellepärast, et nad kahtlevad iseendas, neis pesitseb tugev veendumus oma loomingu tühisusest."
 |
| Pixabay |
*
Mis see raamat muud on, kui üks kaante vahele köidetud paberikuhi. Ah jaa, sinna on üht-teist trükitud ka. Mõnikord päris palju. Autor loodab, et tema trükimustaga paberile põlistatud sõnad tähendavad midagi, et need lähevad kellelegi korda. Aga teps mitte kõik lugejad ei nõustu sellega. Autor võib raamatule pühenduda aastaid, lugeja pühendub vaid paar päeva. Kui sedagi. Seetõttu ei mõista lugeja raamatut iial nii, nagu autor.
Ei ole vajagi todamoodi mõista. Peaasi on üldse mõista. Iga päev toob halbu uudiseid, uudiseid tülidest, taplustest ja sõdadest. Palju hukkamõistu ja vähe mõistmist. Inimene – nagu ka raamat – on mõistatus. Ilma mõistatamata ei sünni mõistmist.
*
Raamat koosneb üldjuhul peatükkidest, need jagunevad omakorda lõikudeks, lauseteks, sõnadeks ja tähtedeks. Millest koosneb aga inimene? Kõik saab alguse geenidest. Geen on nagu kirjatäht. DNA on sõna. DNA-ahelad peituvad kromosoomides – need on laused. Kromosoomid asuvad rakutuumas, mis on otsekui lõik raamatus. Sedasi jõuame rakuni ehk peatükini. Inimene koosneb miljarditest rakkudest. Seega, me kõik oleme raamatud, mis koosnevad miljarditest peatükkidest!
Pole kahtlustki, et raamat ja inimene kuuluvad kokku, nad on veresugulased, mis sest, et üks puine ja teine lihane. Vahel ka vastupidi. Raamat on puust ja lihast inimene.
*
Suurem osa Eestis ilmuvatest raamatutest on trükitud eukalüptile. Täpsemalt: eukalüptipuust saadud tselluloosi kasutatakse raamatupaberi valmistamisel. Seega olge mureta: meie oma kirjanike pärast Eestimaa metsi ei raiuta, tammed jäävad Tammsaarest puutumata. Igal raamatul on siiski juur sügaval maa sees. Ja latv küünitab pilvede poole.
Paberis on imepärane vägi. Esiteks saab sellest paljugi voltida, vastavalt käele ja kujutlusvõimele. Lennukeid, laevu ja vareseid on vist kõik voltinud. See on origami algtase. Jaapanlased on selle kunsti sajandite jooksul õige kaugele arendanud ja suudavad paberist ilma lõikamata-kleepimata ka põrnikaid, roboteid ja keisrilosse välja võluda.
Trükimustaga võib aga paberile maalida mida iganes, fantaasial pole ju piire. Seega pole fantaasial ka piirikontrolli. Kui fantaasia taltsutatakse, pistetakse kapla ja koplisse, kaotab ta oma jõu. Loovuse elav kude kärbub.
Looja peab teisiti mõtlema, ta on parandamatu dissident. Pole ka ime, et teisitimõtlejate kindlaim pelgupaik on raamatukogu. Oivikud, keda koolis taga kiusatakse, leiavad varju raamaturiiulite vahelt. Seal on alati hea olla, kiusajad ei tule kunagi raamatukokku järele, pätid ja kaabakad lausa pelgavad raamatuid. Vaimurevolutsionäärid peituvad sageli raamatute taga, need püsivad paremini kui barrikaadid. Vaadake või meie rahvusraamatukogu sääl Tõnismäel! Näeb teine välja nagu paekivist linnus, kurjad väed juba sinna ei pääse. Vaimupimedad kardavad raamatutest kiirgavat tähevalgust.
*
Sel sügisel saab 25 aastat tollest heureka-hetkest, kui ma avastasin enda jaoks kirjutamise. Veerand sajandit! Kirjutamispisik hakkas külge üleöö ega ole enam lahti lasknud. Raamatute kirjutamine on nagu omamoodi suhtlemine vaimude maailmaga. Olen mõelnud: kui surm poleks nii palju lähedasi mu ümbert ära võtnud, kas ma siis üldse kirjutaks? Kui rääkida ei saa, tuleb kirjutada. Keegi ikka kuuleb.
On raamatuid, mida tahan kirjutada ja raamatuid, mida pean kirjutama. Aga need viimased jätan endale, ei panegi paberile. Või kui, siis ainult mõne tähtsama lõigu, ja sahtlisse ta jääbki. Ei tohi endast kõike anda. Midagi peab ka saladuses hoidma. Raamatki ei lobise lugejale kogu lugu välja. Parima osa peidab ta ridade vahele.
