Kumb maitseb paremini: Nutella või Onu Bella?
Mõnevõrra üllatuslikult tõi Draamateater sel suvel lavale loo Onu Bellast. Üllatav polegi, kellest tükk tehti, vaid kus see tehti. Draamateater on omandanud ju konservatiivse etendusasutuse imidži, vastuolulistest teemadest käivad nad üldjuhul kaarega mööda. Aga ehk polnudki Bellas midagi vastuolulist. Tema lorilaulud liitsid rahvast üheksakümnendate algul samamoodi nagu Mattiiseni isamaalised laulud vaid mõned aastad varem.
Eriti hästi mäletan lapsepõlvest kaht Bella laulu: „Koolis on vahva” ja „Seksikas poiss”. Neid kedrati raadios päris jõudsalt. Väikse tatina ei teadnud ma muidugi, mida „seksikas” tähendab, aga arvasin, et küllap see midagi tähtsat on. Onu Bella suurim hitt „Ma võtsin viina”, mille esmaettekanne toimus legendaarse Öötelevisiooni eetris, peaks kuuluma lausa kohustusliku palana kõigi laulupidude repertuaari (Mart Juur tegi vist sellise ettepaneku). Kõlab nagu pühaduseteotus? Sugugi mitte. „Ma võtsin viina” puudutab eestluse põhialuseid hoopis sügavamalt kui nii mõnigi surmtõsine kantaat, mis spetsiaalselt laulupidudeks kirjutatakse ja mis kohe pärast peotule kustumist unustatakse.
Onu Bella sai hakkama vähemalt kahe vägiteoga. Esiteks legaliseeris ta viisipidamatuse ja teiseks tõi moodi meeste stringid. Ehkki jah, praeguste Eesti meesartistide jalas pole stringe eriti näha olnud. Aga mine tea, võib-olla Taukar kannab neid. Salaja. Bassi varjus.
Üheksakümnendate kaoses polnud kellelgi lihtne orienteeruda. Rahvas ärkas okupatsioonist nagu üldnarkoosist ega saanud päris hästi aru, kes ta on, kus ta on, mis on õige ja mis vale. Just sellisel ajal oligi tarvis tolasid, narre, pajatseid – nimetagem neid, kuidas tahes. Trollid, jah, ütleme trollid. Onu Bella oli üks hea troll, kes kõverpeegleid sinna-tänna tassides seadis küsimärgi alla ei midagi vähemat kui tegelikkuse mõttekuse.
Tema loomingut võib võtta kui popmuusika paroodiat, vabastavat naljatamist, aga teades, et tegemist oli väga intelligentse mehega, siis püüdis ta rahvast ka omal moel harida ja valgustada. Ärgitas raamidest välja murdma, teisiti mõtlema ja käituma. Paraku kiputakse endiselt liiga sageli arvama, et kui teeb teisiti, siis teeb valesti.
Seda tänuväärset trollitööd, millega Onu Bella sai hakkama muusikas, tegid kuningriiklased poliitikas. Kuningriiklasi on peetud pullivendadeks, kes riigikogus ainult lollitasid, kuid naasugune hinnang on ülekohtune. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid peamiselt ajakirjanikud ja humoristid, kes „Pikri” aegadest kogutud kapitaliga Toompeale purjetasid ja seal korda looma asusid. Praegused ekrelased on kurjad trollid, kelle roosa unistus on iseseisev ja -mõtlev riik hävitada. Kuningriiklased olid seevastu head trollid, sest nad paljastasid poliitilisi idiootsusi, naeruvääristasid suurte isamaalaste tühje lubadusi ja osutasid demokraatliku riigi ülesehitamisel paratamatult tekkivatele vigadele.
Üksainus näide. Kummaline küll, aga miskipärast leidsid mõned kirikuusku saadikud, et riigikogu istungitele peaks alati eelnema palvetund. Kuningriiklased tegid vastukäigu ja kõmistasid loitsu lausudes šamaanitrummi. Tänu sellele tulid ka riigikogulased mõistusele ja palvetunnid jäeti ära. Tol kaugel aal võtsid rahvasaadikud veel õppust.
Vanad trollid on pensionil või surnuaias, noori eriti peale ei tule. Jajah, püstijalakoomikuid või igat masti mõminaräppareid võib ju aeg-ajalt trollimas näha, kuid neist ei piisa. Rahva vaimse tervise huvides tuleb välja kuulutada konkurss uute trollide leidmiseks. Eesti otsib supertrolli, kel oleks suus vähemalt kolmkümmend kaks naljahammast.
