29. veebruar 2016

Kõik ei ole suhteline

Pikalt võib arutada selle üle, mis on elu mõte, kuidas tekib teadvus või kas me tegutseme ikka vaba tahte ajel. Need teemad on filosoofidele juba üle paari tuhande aasta leiba andnud. Ei juhtu suurt midagi, kui igavikulised küsimused lõpliku vastuseta jäävad. Hoopis teine lugu on moraaliküsimustega.

Tavaline inimene – olgu ta Maali, Ants või Juku – ei mõtle igapäevaselt sellele, kas tema üks või teine tegu on moraalne. Ühiskonnas juurdunud moraalinormide üle ei vaielda, need võetakse vaikides omaks. Meid lihtsalt kasvatatakse moraalseteks inimesteks. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema. 

Tegelikkuses ei kulge asjad normide ja ideaalide raudsetel rööbastel. Ikka tuleb ette olukordi, kui moraal lööb kõikuma ning kõlab hüüatus: ”Kõik on suhteline!” Aga kui moraalinorme saab tõesti mitut moodi tõlgendada, muutub küsitavaks ka moraalsete inimeste olemasolu. Viimaks loobutakse moraali mõistest sootuks – sellise veniva nähtusega nagu moraal ei ole ju midagi pihta hakata.

Moraalne inimene on sisuliselt sama, mis hea inimene. Ta käitub hästi, teeb teistele head – järelikult on ta moraalne. Selle väite valguses kerkib järeldus: hea ühiskond koosneb headest inimestest. Teisisõnu: hea on elada sellises riigis, kus on palju moraalselt käituvaid inimesi. Loogiline, jah? Kummati tekivad sellesse ilusasse järeldusse häirivad praod, kui naasta tolle laialt levinud seisukoha juurde, mis kuulutab moraalinormid suhteliseks.

Nii nagu Einsteni relatiivsusteooria ei tähenda, et kõik on suhteline, ei tähenda seda ka moraalne relativism. Kõlblus pole isiklik maitseasi, vaid ühiskondlik kokkulepe. Selle mõistmiseks tuleb teha lühike ajarännak antiikaega.

Veel enne, kui Sokrates Ateenas kuulsaks sai, jagas linnakodanikele tarkusi Protagoras. Loomulikult tegi ta seda raha eest. Aga üks tema mõtteteradest on praegugi täiesti tasuta saadaval: ”Mis ühele linnale tundub õiglane ja ilus, see seda talle ka on, senikaua kui ta niimoodi arvab.” Ehk siis – juba Protagoras leidis, et ühiskonnas kehtivad normid on pelgalt kokkulepete küsimus. Muutuvad olud, muutuvad kokkulepped, muutuvad seadused. Ja moraalisätted samuti.

Tänasel päeval lähtuvad demokraatlikud ühiskonnad suuresti just sellest antiikaegsest põhimõttest. Kokkuleppeline moraal – kõlab natuke kahtlaselt, eks ole? Aga kokkulepped, koosmeele ja ühisosa otsimine kuuluvad lahutamatult iga kollektiivi igapäevase elu juurde. Isegi kui tee kompromissideni on ränk ja aeganõudev, tasub see ette võtta. Inimkooslus saab eksisteerida ja areneda ainult kokkulepete mõjul, ei teisiti.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning sellega humaansema elukeskkonna kinnistamine peaks olema iga õiglase riigi siht. See kehtib ka Eesti kohta.

22. veebruar 2016

Viha ja õigus

Vihakõne on kuum mõiste. Lausa kõrvetav. Meediaruumis lendlevad üha „võõraviha“, „rassiviha“, „homoviha“ ja tont teab, mis vihad kõik veel. Ei maksa unustada ka iidset klassiviha, mis suurtest sotsiaalsetest lõhedest tingituna ühiskonna madalamates kihtides salamisi podiseb. Ja siis on veel liiklusviha – või lausa liiklusraev, nagu tavaliselt öeldakse-kirjutatakse. Seega: vihasid leidub nüüdsel ajal igale maitsele, vali endale sobivaim ja vihka mõnuga!

Mida roomlane Horatius selle kohta oleks kostnud? Ira furor brevis est. Viha on lühike hullus. Aga hulluski võib pikalt kesta, sest väärtuslikku eluaega on praegusel inimesel vähemalt kaks korda enam kui oli ühel keskmisel Rooma impeeriumi alamal.

Vihkamine nõuab kahtlemata palju energiat. Pikki aastaid suudavad suurt viha kanda vaid väga jõulised isikud – need, kellel on küllaga vaimujõudu. Mõistus ütleb muidugi, et vaimujõudu ei tasu raisata tühja viha peale, aga katsu sa selle jutuga vihkaja juurde minna! „Mina pean vihkama,“ teatab tema, „sest mul on õigus!“

Õhtumaades on alates renessansiajast seatud esikohale isiklikud vabadused. Euroopa ajalugu on viimastel sajanditel olnud vabanemiste lugu. Terved rahvad vabanevad võõrvõimu ahelaist, pärisorjad lastakse priiks, naised pääsevad meeste kammitsaist, homod panevad putku heteroseksuaalide jurisdiktsiooni alt ja väikesed lapsed leiavad kaitset pahurate vanemate omavoli eest. Alles see ju oli, kui naist, last ja orja võis peksta nii, nagu käsi jaksab. Nüüd on meil inimõigused, mis kehtivad kõigile – nii enamustele kui ka vähemustele. Teadupärast kuulub igaüks korraga paljudesse enamustesse ja vähemustesse.

Mis on aga inimõigustel pistmist vihaga? Kui viha vallandub – olgu selle põhjuseks mis tahes – saavad kõige rohkem haiget nõrgemad ehk need, kes vähemuses. Inimõigused kaotavad silmapilk oma sisu. Inimõiguse asemele astub rusikaõigus. Raevunud mees võib naisele kallale minna, kui naine juhtub talle vastu vaidlema. Pimedad emotsioonid söövad mõistuse ja mees nõuab õigust peksuga – sest ta lihtsalt tahab nii. Ei oskagi teisiti. Viha on tema liitlane.

Jõud ja õigus kuuluvad kokku nagu pott ja pliidiraud. Kes tunneb, et tal on õigus, tahab seda jõuga läbi suruda. Kõik türannid ja diktaatorid on jõuga õiguse maksma pannud. Nende esimeseks ajendiks on olnud seejuures viha. Türann ei saa ega taha jagada oma võimu, kuid ta saab jagada viha. Hitler puistas üle Saksamaa juudiviha, Stalini võimu garanteeris klassiviha. Seejuures ässitasid nad vähemusi üksteise vastu, külvasid riigis paranoiat ja ebakindlust. Loomulikult püsivad diktaatorid võimul ennekõike tänu hirmule, kuid võimu legitimeerimiseks kasutatakse viha. Vana trikk, mis alati töötab.

See, mida tänapäeval vihakõneks nimetatakse, võib olla lihtsalt verbaalne tatt, mida rahulolematud (ja sageli vaimuvaesed) tüübid ohtralt toodavad. Vihakõne tagant kumab ka äärmist egoismi – mina mõtlen, räägin ja käitun õigesti, aga need teised teevad kõike põhimõtteliselt valesti, nad ei tohiks üldse olemaski olla. Kuid see osa vihakõnest, millesse tuleb kõige tõsisemalt suhtuda, puudutab üleskutset vägivallale. Sõnad iseenesest ei tapa ega sandista kedagi. Aga kui sõnast võrsub tegu…

Kuidas peatada hullust? Ikka mõistusega. Viha lahutamatuks kaaslaseks on mõttelaiskus. Must-valge maailmapilt, mis lodevate mõtete ja pooltõdede peale on ehitatud, laseb ka vihal aina sähvida. Faktid, ratsionaalsed argumendid, demagoogia-vaba arutlus – need on vahendid, millega viha tõrjuda. Aga kelle ajju on vihauss juba pikad käigud uuristanud, seda ei päästa enam püha vesi ega hõbekuul.

11. veebruar 2016

Mõned väikesed võililled

Kui ma kooli jõudsin, leidsin oma laual seitseteist õnnesoovikaarti. Olin sellest väga üllatunud – ma ei teadnud, et mul on nii palju sõpru. Tavaliselt oli sünnipäevalapse laual seitse-kaheksa kaarti ja mõnel vähemgi. Aga võib-olla sooviti mulle seepärast nii palju õnne, et olin nüüd klassis kõige parem õpilane?

Nõnda kirjeldab Heljo Mänd üht sünnipäevahommikut mälestustekogus „Väikesed võililled“ (1983). Siiski ei saa kõik head õpilased ja head kirjanikud kuhjaga õnnitluskaarte. Aga Heljole ulatab arvukas lugejaskond tänasel suurel hällipäeval kindla peale heade soovidega kaardikese – kui mitte teisiti, siis oma südames. Tema lihtsate, kuid imearmsate juttude, näidendite ja luuletuste seltsis on üles kasvanud mitmed põlvkonnad. Kümned tuhanded eestlased on koos Mõmmiga tähti õppinud, ümber Nõiakivi luusinud, Krokodilli kadunud saba otsinud ja Koera taskusse pistnud.

Eelmainitud raamatus „Väikesed võililled“ kõneleb Heljo Mänd sellest, kuidas ta üldse kirjutamise juurde jõudis. Tüdruk oli kümme või üksteist, kui ta haigestus kopsupõletikku. Haigevoodis lebades tuli talle järsku pähe, et võiks ajaviiteks luuletuse kirjutada. Esimese luuletuse pühendas ta nukule nimega Mia, kes oli pikkadel tõvepäevadel tüdrukule sõbra eest. Teine luuletus sündis sirelist – mis sest, et Heljo akna all sireleid ei kasvanud. Suured inimesed luuletasid ju igasugu asjadest.

Hiljem meisterdas väike Heljo luuletuse varalahkunud onu Ruudi mälestuseks. Täiskasvanuid liigutas see nii väga, et Heljo sai vanaemalt esimese tellimustöö: kirjutagu tüdruk memme jaoks matusekõne. (Asja sellest kõnest vist ikkagi ei saanud.)

Kõige esimene jutt, mis Heljo nime all ajakirjanduses ära trükiti, ei olnud aga üldse tema kirjutatud. Selle pani tema eest paberile üks teine tüdruk, kes tahtis näidata, et oma jutuga ajakirja veergudele pääseda pole üldse mingi kunsttükk. Kuid Heljo enda käega kirjutatud lugusid ei tahtnud ajakiri miskipärast avaldada… Alles siis, kui häbelik, aga järjekindel tüdruk oli teele saatnud jutukese kahest siilipojast, trükkis ajakiri Laste Rõõm selle ära. Heljo Mänd oli kirjandusse astunud.

„Väikeste võilillede“ läbiv teema on valetamisega seotud hirm ja häbi. Isegi kui väike Heljo oli häda pärast sunnitud vale kuuldavale tooma, elas ta seda koledasti läbi. Kirjutades pole ta kunagi valetanud. Tema teostes ei kohta lugeja midagi võltsi või järeletehtut. Paljudele kirjanike jaoks on raske kirjutada valetamata. Heljo Mänd kirjutab seda, mida mõtleb ja tema sulge juhib kindel südametunnistus.

Olgugi et tema tekstid pole kuigi ambitsioonikad, neis puudub autori egoistlik tahe salvestada oma nimi igavikku, õhkub neist ajatut headust. Tõepoolest – Heljo Mänd pole vist eales kirjutanud kurjusest, ta usub üksnes headusesse.

8. veebruar 2016

Hääst väest


Antsla vald sai minevä aasta vahtsõ tunnuslausõ: hää väega kotus. Uhkõlõ kõlas, a esihindäst või egä liin ja vald kellädä, et timäl om tuhat volti väke takan. Tunnuslausõst om kassu õnnõ sis, ku taal om mõtõ seen. Toda mõtõt tulõgi otsma nadada.

Mille perrä muialpuul Antslat tuntas? Suurõmbal jaol inemiisist lüü ette kõgõst Hauka laat. Laatu om siin kandin peetü ammudsõst aost, Hauka laat olõssi nigu vana kombõ jakk. A üts rahamaiguga prallõ, millest jääs egä aasta keskliina uulitsailõ maha prükü ja ossõlumpõ, ei olõ kül sääne asi, mille peräst uhkust tunda. Jah, mõni miis saa hääd väke laadaõllõst, a tuud tunnuslausõ luuja vast iks es mõtlõ. Ku vald taht hinnäst parõmbast küllest näüdädä, tulõ edeplaanilõ säädi midägi kultuursõt.

Kon tuu vägi meil tsärises? Mõtõ juusk kõrraga luudusõ ja vannu pühäkotussidõ pääle. Ku näpuga müüdä Antsla valla kaarti vitä, lövvämi säändsid kotussid nigu Kalmõmägi ja Keriguniit. Antslast Tsooru poolõ minnen jääs kurrakätt Pühämägi, Rimmin saisva kõrvuisi Kabõliasõ ja Ristimägi. Kikkaoja kandin om suurõ tii veeren Kerigumägi.

Vanarahvas es panõ mäkile uhkid nimmi ilmaaigu. Kerik kotussõnimen või näüdädä tuud, et sääl paigan om innembüisi olnu kihlkunna õpõtajal kar’a- vai põllumaad. A kalmu, risti vai kabõliga köüdeti nuu kotussõ, midä paganaaost pääle oll’ pühäs peetü. Tõsõ sõnaga: nuu olliva suurõ väega kotussõ.

Tuud või kimmäle üteldä, et Antsla kandin – nigu muialpuul Eestin – oll’ mitmõsaa aasta iist hulga väikeisi puust vai kivist kabõlid. Suur osa noist saisõva mõnõ muistsõ luudusligu pühäpaiga pääl. Lähükesen võisõ olla ka mõtsanukk, kohe koolnuid matõti. Talurahvas oll’ põlvõst põlvõ harinu käümä kabõli- ja kalmumäel, kon sis hindäle tervüst ja karjalõ edesiminekit pallõldi.

Antsla ja Urvastõ vallan om ka mitu Jaanimäke. Vanastõ tetti sääl jaanituld. Ütskõik määndse unigu otsa suvidsõ käänüpäävä tuld tetä es või. Tuu jaos olli iks väekamba mäe valmis kaetu. Nii et väke om Antsla vallan küländ – ammuta vai pangiga!

No om koduluulaisil perämine aig minnä arhiivi uma kandi legende otsma ja vannu inemiisi käest uuri, määndsid juttõ nä ütest vai tõsõst kotussõst tiidvä. 

Sis tulõ tähüstä Antsla kandi luudusligu pühäpaiga – kivi, lätte, mäe ja mõtsa. Mõni tege seo jutu pääle suurõ silmä: kas noid kotussid mi vallan ülepää om? A kiä ots, tuu löüd!

Hää väega inemiisi ei või kah är unõtada. Antsla vallan om ju elänü näütüses kirämiis Kangro Pärni ja ravitsõja Kaika Laine. Pärnil om mälestüskivi ja Lainel pink, a noist jääs vähäs. Näide ellu ja tüüd om vajja põh’aligumbalt uuri ja ilmarahvalõ kaemisõs üles panda. Tuu jaos olõssi vaia kõrralikku vallamuusõummi (ja muiduki umajagu rahha).

Karula rahvuspark valla lõunaosan om juba saanu umanäolidsõs turismipiirkunnas. Säält saa vald kopatävve matõrjaali, midä uma «brändi» ülesehitämisel tarvita: aoluulinõ talurahvakultuur savvusannast mesipuiõni, mahhetuutminõ ja luudusravi. Rahval om säändside asju vasta ilmadu huvi, tuud võis valla tutvustamisõl abis võtta.

Ma pelgä õnnõ toda, et egäsugudsõ mõttõ, mis käävä valla «brändi» kottalõ, jääse tüküs aos riiuli pääle saisma. Õkva nakatas valdu ütte lüümä. Ei tiiä viil, kas paari-kolmõ aasta peräst sais kaardi pääl Antsla, Urvastõ vai ütsainus Võromaa vald. 

Para omgi vast targõmb uuta ja kaia, kuis haldusreformiga lätt. 

Sis, ku vahtsõ piiri omma maha märgidü, saas edesi märki, kuis «hää väe» tunnuslausõt pruukma naada. Võromaa om jo hääd väke täüs ja taa tunnuslausõ passis kõgõlõ Urvastõ kihlkunnalõ ja eski tervele Vanalõ Võromaalõ.