30. september 2014

Matsid ja vurled

Inimene tuli kord välja koopast, mis oli tema sugulasile juba tuhandeid aastaid koduks ja kindluseks olnud, vaatas metsikuid ahvileivapuid ja akaatsiaid, puuris suure varbaga kuiva savannimulda, kuulatas, kuidas lõvid eemal võsastikus luuravad… ja otsustas, et aitab nüüd vaevarikkast kütielust, aeg on loodus enda kasuks tööle panna, puistud maha raiuda ja lagendikud üles songida. 

Nõnda said alguse põlluharijad. Jäädi paikseks, hakati kariloomi kasvatama, niisutuskanaleid ehitama, jonnakast metallist atru ja mõõku taguma. Kerkisid esimesed linnad, mis metsloomade ja võõraste rahvaste eemalehoidmiseks kõrgete müüridega ümbritseti. Tsivilisatsioon oli sündinud. 


Ühesõnaga… Linn on maainimeste leiutis. Maalinn tähendas muinaseestlaste jaoks linnust, kindlat kantsi, kuhu vaenlase eest varjuda. Linn andis turvatunde. Sellele tõsiasjale mõeldes tekib küsimus, kuidas küll linna- ja maarahva vahele põhimõtteline veelahe tekkis? Miks seostub maapiirkond mahajäämuse ja vaimuvaesusega, samal ajal kui linn on tsivilisatsiooni kauneim õis? 

Linnastumise peasüüdlaseks peetakse tööstusrevolutsiooni. (Ehkki juba antiikajal viisid kõik teed Rooma ja näiteks 500 aasta eest elas enam kui pool Madalmaade rahvastikust linnades.) Kui ajalooõpikuid uskuda, siis algas pöördumatu industrialiseerimine Inglismaal millalgi 18. sajandil. Masinad ja korstnad meelitasid inimesi maalt linna. Sealt loodeti hõlpsamat teenistust. 

Ka Eesti oli kuni Teise maailmasõjani valdavalt agraarmaa, ehkki seda on raske uskuda, kui meenutada, et Pätsu ajal valmistati siinmail koguni mootorrattaid ja tramme. Noist tehnilistest saavutustest hoolimata olid Eesti tähtsaimateks ekspordiartikliteks ikkagi peekon ja või, mis leidsid arvatavalt koha nii mõnegi inglise väikekodanlase hommikusöögilaual. Nõuka-aegne sundkollektiviseerimine peletas paljud inimesed linna, ehkki paradoksaalsel kombel pulbitses maaelu meil just tänu kolhoosidele. Ühismajandid võisid olla küll majanduslikult ebaefektiivsed, kuid nad toimisid ometigi iselaadse kodanikuühiskonna moodustisena. Majandite kultuurielu oli elujõuline, kuna toetas rahvatraditsioone ja hoidis alal rahvustunnet. Vaatamata riiklikule tsentraliseeritusele tegutses kodanikuühiskond varjatult ning sellest sai uue ärkamisaja vundament. 

Oleme päritolult maarahvas. Enda tahte vastaselt oleme olnud isegi kolhoosirahvas. Maa on meid iga riigikorra ajal toitnud, katnud ja hoidnud. Kuid arengutaseme näitajaks on tänapäeval kummatigi linnastumise osakaal. Mida rohkem inimesi elab linnades, seda edumeelsemaks ühiskonda peetakse. Eesti linnastumise tase püsib Põhjamaadega võrreldes hoopis madalamal pelgalt seetõttu, et paljud inimesed elavad suurlinnade külje all paiknevates valdades ja alevikes, mida loetakse maa-asulateks. Ehk peaksimegi nimetama end edaspidi alevirahvaks, nagu Eesti kirjamehed soovitanud? 

Miks koonduvad ajud linnadesse? On see kõigest lihtlabane karjainstinkt, mis inimesi – sealhulgas andekaid ja ettevõtlikke – väikesele territooriumile koonduma sunnib? Mulle näib, et kogu maailmas kasvavad linnad on pigem märgiks raskekujulisest vurlestumisest. Vurle on just selline tüüp, kes põlgab ja alavääristab „maakaid“. Märkimisväärne osa maainimestest on endiselt matsid. Ja, kurat võtaks, see on väga tore! 

Tammsaare järgi on mats see, kes austab traditsioone, teeb kõvasti tööd ja ilmutab kõigis tegevustes kiiduväärset visadust, mis teinekord muteerub jonniks ja põikpäisuseks. Kõik, mida ta läbi rõõmu ja kannatuste on omandanud, on talle armas. Vurle seevastu pöörab nina sinnapoole, kust tuul puhub, tal pole juuri, põhimõtteid ega iseloomu. Mats alati on tubli mees, kuid vurle rändab sihituna ringi. 

Tänapäeva vurled elutsevad moraalsel tühermaal. Avalik ruum on nende jaoks kõigi ja eikellegi oma. Vurle võib lõhkuda, vandaalitseda, sigatseda. Ta ei tunne selliseid mõisteid nagu au või häbi. Vurle võib olla tõusik, karjerist, kvisling. Üks omadus on aga kõigile vurledele väga iseloomulik – see on egoism. Vurlede lipukiri kõlab lihtsalt: „Pärast mind tulgu või veeuputus!“ Mats on vurle jaoks vähedünaamiline, pikkade juhtmete ja tagurliku tegumoega. Mats ei taha kohemaid ratsa rikkaks saada, ta liigub eesmärkide poole tasa ja targu ning see on midagi, mida vurle peab lolluseks. 

Vurlestumine toimub metsatagustes küladeski, sestap pole paljud maainimesed vurlest targemad. Oma maa peal risustatakse loodust, tahetakse kähku haljale oksale pääseda, mõtlemata selle nimel piiskagi higi valada. Talupojatarkusest pole haisugi. Niisiis ei kulge matside ja vurlede vaheline rajajoon tingimata mööda linna ja maa piiri. (Ja kas see on üldse kunagi nii olnudki?) Linnatänavailgi sebib hulgaliselt matse. 

Ent linnas, rahvaste paabelis, tekib vurlestumine palju kergemini kui maal. Põlvest põlve edasi antavad kombed, tavad ja väärtused püsivad kindlamalt maapiirkonnas. Linn on pidevas muutumises, nõnda muutuvad ka inimesed seal sees. Linnas on palju võimalusi ja ahvatlusi, ent vurlestumise karussellis hägustuvad ka iidsed väärtused. 

Kui inimesel pole enam juurt, mis teda toidaks, kaua ta siis vastu peab? Kas suur osa inimkonnast pole juba moraalselt kuivanud, kaotanud aated ja tõed, mille nimel meie esivanemad on olnud nõus koguni elu andma? Pealiskaudsus, kergelt hangitavad naudingud, iseenda seadmine kõrgemale kõigist ja kõigest – on need siis tõesti miskit, mis muudavad elu elamisväärseks? 

Ka matsid lähevad linna. Muud võimalust lihtsalt pole. Nii nagu tsivilisatsioonide koidikul, nii pakub linn tänapäevalgi turvatunnet. Praegusel ajal ei pageta linna mitte vaenuliku armee, vaid hoopis vaesuse eest. Ent iga mats mõistab, et linn pole loomulik elukeskkond. Niikaua, kui säilib inimese side maaga, ei võta vurled täielikult võimust. Peaasi, et leiduks veel mõned ehtsad matsid, kes hoiaks põllud võsast puhtana, rehealused soojas ja suitsusaunad küdemas. Maapiirkondade väljasuremine näibki nõnda traagiline seetõttu, et paljud meist tajuvad teadlikult või alateadlikult, mida tähendavad luuleread: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka.“ Jutt käib Eestist. 

Ehk oleks tõesti hea, kui jääksimegi alevirahvaks ega muutuks kunagi täiel määral linnarahvaks. Üks jalg linnas, teine maal – nõndaviisi võime vastu pidada küll. Nii inimeste kui ka rahvana. Soodsate tuulte korral isegi tuhandeid aastaid.

28. september 2014

Kuidas joonistada tragöödiat?

Kakskümmend aastat tagasi paistis koitvat tavaline sügishommik, ehkki eelnev öö oli olnud tormine. Õpetaja tuli klassi ja ütles, et nüüd hakkame joonistama. Joonistame „Estoniat“ – seda ilusat valget laeva, mis öösel põhja läks. 

Meie, esimese klassi juntsud, ei teadnudki, mida tollest õnnetusest arvata. Ilmselt ei tajunud keegi meist, millisest katastroofist tegelikult jutt käib. Räägiti, et palju inimesi uppus, kuid surm tundus ikkagi nõnda kauge ja hämar värk… Mis see õieti lapsesse, kes alles seitse aastat selle ilma õhku hinganud, puutub? Ega täiskasvanudki teadnud, mis õieti juhtunud oli. Hommikul liikus igasugu kuuldusi. Autotekil olevat masinad või mingi last suure lainetuse tõttu ühele laevaküljele libisenud ja parvlaeva tasakaalust välja viinud. See oli peamine versioon, mida ikka siin-seal kedrati. Küljestrebenenud vöörivisiirist ei teadnud siis veel õieti keegi. 

Mina joonistasin kaks pilti. Esimesel sõitis laev keset lainetavat merd. Pidasin ennast küll kõvaks kunstiässaks, kuid ei osanud laineid nii kõrgeks kergitada, et need õudust ärataksid. Joonistasin, mis ma joonistasin – tormi ei tekkinud. Ainult laeva ninaots oli natuke veepiirist kõrgemal. Õpetaja andis mulle mõista, et see pilt ei kõlba kuhugi. Joonistasin siis teise. Sellel oli laev juba kummuli ja aeglaselt merepõhja vajumas. Aga mina valisin stseeni kujutamiseks väga ebahariliku rakursi. Ja õpetaja ei jäänud ka selle šedöövriga rahule. Hindeid tol hommikul õnneks ei jagatud. 

Ma ei tea praeguseni, kuidas tragöödiat joonistama peaks. Kunstimaailma kullavaramu pakub küll kuulsaid ja efektseid näiteid, olgu nendeks siis Munchi „Karje“ või Picasso „Guernica“. Mereõnnetustele mõeldes peaks ehk eeskujuks võtma Géricault’ „Meduse’i parve“. Ent romantismi ja ekspressionismi kaanonid ei aita, kui kõne all on inimlikud tunded. 

Kuidas joonistada katastroofi? Kuidas kujutada agooniat? Kuidas peaks panema paberile selle hirmu ja lootusetuse, mis valdas neid inimesi, kes tol tormisel ööl olid vihase Neptuni meelevalda jäänud? Paar aastakümmet on möödunud, kuid nüüdki keeldub paljude mõistus katastroofilise sündmusega seonduvaid asjaolusid korralikult töötlemast. Raske on aru saada, veel raskem leppida. 

Mõistkem siis ka neid, kes punuvad vandenõuteooriaid. Ametlikult kinnitatud faktid näivad liiga pisikese ja tähtsusetuna suure kaose ja kurbuse kõrval. Lihtsam oleks näkku vaadata inimnäolisele kurjusele, süüdistada vene maffiat, salakaubavedajaid, ühe või teise riigi valitsust ja isegi UFO-sid kui et… kui et leppida tõsiasjaga, et sajad hinged kisti maisest kestast välja tormise mere ja inimlike eksimuste koosmõjul. 

Sellest tragöödiast on õpitud, kuid mitte keegi ei saa kindlalt väita, et sarnaseid õnnetusi enam kunagi ei juhtu. Saame vaid loota, et ligilähedases olukorras suudetakse rohkem inimesi päästa. Kes aga päästaks hinge kurvameelsusest? Võib-olla ongi inimkond endale seetõttu leiutanud kunsti, et väljendada väljendamatut. Urgitseda õrnast hingest välja valusad nõelad, heita endalt raske ballast, püüda vabaneda kõigest negatiivsest, mida saatus paratamatult kaasa toob. 

Ja kui ma joonistaksin täna pildi tollest märga hauda vajunud laevast, ei üritakski ma enam laeva ennast paberile suruda. Joonistaksin hoopis veepiisa. Seal oleksid koos mere- ja silmavesi, rahutud lained ja sügav lein. Vesi annab meile elu, kuid ta kannab endas ka hukku. Vesi, mis mühab meres ja silmades, on ühtviisi soolane. Joomiseks ei sobi kumbki.

21. september 2014

Eksistentsiaalsed seened

Kui saadetakse seenele, siis tuleb minna. Käsk on vanem kui meie. Jahimehesäärikud jalga, ämber kätte – plaks ja pajeehali! Matsakad puravikud, neitsilikud pilvikud ja aristokraatlikud riisikad ei püsi kuigi kaua paigal. Kui seeneline hiljaks jääb, söövad neid ussid. Nagu mahamaetud inimesi. 

Seen pole taim ega loom. Ta on midagi vahepealset, sild ühe ja teise vahel. Kui sõrmega üle kübara või eoste tõmmata, tekib isegi veidi kõhe tunne. Puudutab ta ju inimest vastu nagu loomne organism, kuigi on kokku laulatatud maa ja taimedega… 

Piiblis pole seeni kordagi mainitud. Sestap on neil olnud ka õnnetu kuulsus. Idamaades seevastu on seeni peetud koguni surematute peatoiduks. Mina, va lihtsurelik, seeni eriti ei armasta. Olen vaid kukeseenekastet ja seto tatipiirakat mekkinud. Aga seened on mul siiski aastaringselt silma all. Hiiglaslikud kärbseseened kasvavad otse aias, tiigi ääres. Metallist. Suviti on nende laiade kübarate otsas hea istuda. 

Jahimehesäärikutesse pistetud jalad viisid mind sedapuhku rõõmsalt rohetavasse kuusenoorendikku. Kümmekond aastat on need igihaljad puujuntsud seal sirgunud. Kõrgemad kui Margus Hundi õlgadel seisev Tanel Sokk. Ühe ja teise kuuse alla on sipelgad asundusi rajanud. Ja kuuseriisikad nagu kuldsetest lülidest võrud, mille hooletu metshaldjas on vihmasabina eest pagedes sambla sisse pillanud…. 

„Seened on raha,“ tuletan endale meelde ning asun neid noppima. Lõuna poole minnes satun ka pilvikute peale. Jätan nad sinnapaika, täpset nime ma neile anda ei oska. On küll pilviku näoga, aga mine sa tea… Iga sõbraliku näoga tüüp ei pruugi heade mõtetega vastu jalutada. Seente seas on hulgaliselt silmakirjateenreid. Nagu ka inimeste seas. 

Ei kulu poolt tundigi ja ämber on täis. Asutan end kodu poole, näpud loojangukollased. Varsti vahetavad seenelätud omanikku, lähevad pannile või marinaadi. Mis mul neist enam. Metsa all on veel hulgaliselt delikatesse. Aga kõik õunapuud kaugel kodus on tänavu tühjad ja vaesed nagu santlaagrid. Sain ainult kaks õuna – üks mahlane ja teine mäda. „Looduses peab valitsema tasakaal,“ ütleksid selle peale Naksitrallid. 

Kas inimene on rohkem õuna või seene moodi? Kuidas keegi. Mõni tahab ainult ladvas, maa ja taeva vahel, kõlkuda. Teised nohisevad vaikselt samblas. Paljud seened jäävad ümbruskonnaga harmoonilises sümbioosis elades ja lähedasi taimi toitainetega rikastades oma saatust ootama. Mõnda neist ootab paradiis, teisi põrgu. Nagu ka inimesi. Ainult et seente paradiis on kuum ja õline. Seda nimetatakse panniks. Põrgu on aga jahe ja pime. Seda nimetatakse keldriks. Kurb saatus, kurb…

16. september 2014

Keegi, keda kaissu võtta

Notsu puges küljetsi Puhhi kõrvale. 
„Puhh,“ sosistas ta. 
„Mis on, Notsu?“ 
„Ei midagi,“ vastas Notsu Puhhi käpast kinni haarates. „Tahtsin lihtsalt teada, kas sa ikka oled veel siin.“ 

Kui ma hiljuti oma lühikest kasvu raamaturiiulit inspekteerisin, avastasin veidra tõsiasja: „Karupoeg Puhh“ seisis seal kõrvuti „Tarass Bulbaga“. Mil moel nad kõrvuti olid sattunud, jääb vist igaveseks teadmata. Aga eks universumis ole suuremaidki saladusi. Näiteks mitu tähte on Laniakea galaktikaparves, kuidas töötavad geenid või kuhu kaob raha. 

Isand Bulba jätan ma praegu rahule. Puhh on see, kellele tänasel tähtsal päeval tahaksin mõne sõna pühendada. Või – kui selgemalt väljendada – ütlen Puhhile mõeldes toosti. Too armas maiasmokk, Saja Aakri Metsa sünnijärgne kodanik, ei olnud küll kuigi arukas, ent see-eest hästiarenenud vaistuga. Ja kahtlemata oli ta ustav sõber nii Christopher Robinile kui ka neile karvastele-sulelistele, kes temaga koos kõikvõimalikesse sekeldustesse sattusid. 

Igaühel peaks olema oma Puhh. Keegi, keda usaldada. Keegi, kes jääb ustavaks. Keegi, kelle seltsis julgeks kõhklemata minna elevantside jahile või teha üks espits põhjapoolusele. Sõna pidada ei ole raske, kui kõrval on head sõbrad. Südamlikkus, mida liig sageli avalikult välja näidata ei söandata, muudab sõpruse sitkeks ja vastupidavaks. 

Tegin kord internetis üht isiksusetesti, kus küsiti muuhulgas järgmist: kui ma oleksin ise saanud ühe kirjandusliku tegelase välja mõelda, kes see oleks olnud? Variantide reas seisid teiste hulgas Dracula ja Puhh. Mina valisin Puhhi. Pean siiski tunnistama, et olen seni loonud pigem Draculaid. Kurjust on miskipärast tunduvalt lihtsam kujutada kui headust. 

Ometi peaks inimesed olema sellised taimekesed, kes sirutavad oma õisi ikka headuse, õigluse ja armastuse poole. Verejanulised kurjamid tunduvad aga täisealise mõistusele ahvatlevamad, loogilisemad, koguni tõelisemad. Kaisumõmmid on laste teema. Õilsad ideaalid, mida laste hinge külvatakse, ei idane kunagi täielikult. Tegelikkus teeb karmid korrektiivid. „Suurte“ elus ei ole kohta Mõmmil, Lottel ja pikkade sukkadega Pipil. Vägivald, mida lasteraamatuis hukka mõistetakse, on lahutamatu osa täiskasvanute maailmast. 

Aga miks siis, pagana pihta, ei valmistata lapsi juba maast-madalast ette selleks kurjaks maailmaks? Milleks need kussutamised ja nunnutamised? Kus seda enne nähtud on, et karu sõbrustab seaga ja tiiger ei murra jänest? Paistab, et meie, täiskasvanud, ikkagi usume veel mingisugustesse ideaalidesse. Et vägivallatu planeet pole üksnes mõni kauge ja elutu planeet. Et inimesedki saavad harmooniliselt koos eksisteerida. Loodame endiselt, et ka kõige ilgem viha lahtub, õelus jääb vaid lühiajaliseks hulluseks ja kõik kodud on möbleeritud kvaliteetse armastusega, mille garantii on tähtajatu. 

Christopher Robin soovis, et Puhh jääks talle truuks ka siis, kui poisist endast on saanud juba täismees. Isegi siis, kui ta on saja-aastane (ja Puhh üheksakümmend üheksa). Õnnelikud on need inimesed, kes ei kaota kunagi lapsemeelsust ega mineta mängulusti. Elu teeb paljud kibestunuks. Roosad unistused luituvad täide minemata ja kaunid suhted purunevad, muutudes mõruks ja inetuks. Aga lapsepõlve lihtsad rõõmud ja vähenõudlik meelelaad ei tohiks ometigi ununeda. Uudishimu elu ja maailma vastu, mis põnnid-plikad liikvele ajab, ei tohiks vanemas easki kaduda. Milleks siis veel elada, kui mitte lihtsate rõõmude nimel? 

Ainult nii, vahel lapsemeelsena, kuid harva lapsikuna, võib kurjas maailmas säilitada terve mõistuse. Kui mõistus on terve, saab ka süda olla soe. Mõnikord kurvastades ja hirmu tundes, teinekord mängides ja lustides peaksimegi oma elukese viimaks õhtusse veeretama. Oleks see alles tore! Ja kui igaühel oleks päris oma Puhh, keda nii rõõmsatel kui ka rasketel aegadel kaissu võtta… Siis oleks elu nagu mesi!

9. september 2014

Juustud nagu soojad saiad

Eestlased söövad järjest vähem leiba. Rukkileib pole enam toit number üks, kõigi palade ema ja nälja suurim hirm. Poes, kus pagaritoodete valik võtab silma kirjuks, ei sirutu käed automaatselt leiva järele. On see järjekordne märk üleilmastumisest või koguni euroopastumisest? Süüakse ju Brüsselis, Pariisis ja Londonis peamiselt nisutooteid. Ega põlised soomeugrilased saa metropolide rahvale alla jääda! 

Pole hullu, menüü peabki aja jooksul muutuma. Eesti keelde on sajanditega pudenenud aga hulgaliselt leivapuru. Austa leiba, ütles vanarahvas. Leib on vanem kui meie! On igapäevane leib, seda ja teist kulub nagu leiba, noorpaarid panevad ikka leivad ühte kappi, mõni õnnetuke elab vaid vee ja leiva peal, poisid lähevad kroonu leivale, osa nupumehi on leiva otsa saanud, aga teisel ei jää üle muud kui mugida kahe käe leiba… 

Saiaga on meie keeles kehvemad lood. Aga kuna saia süüakse ja armastatakse vaat et enamgi kui leiba, peegeldab toiduvaliku muutus ka keeles. Paraku tähendab see, et üht teatavat väljendit kasutatakse ohjeldamatult ja ogaralt. Hiljuti jõudis mu kõrvu järgmine uudis: seoses sellega, et Venemaa keelas mõningate kaupade sisseveo Euroopa Liidust, oli soomlaste Valio sunnitud vene turule mõeldud juustu kodumaal madala hinna eest müüki panema. Ja juustud läksid nagu soojad saiad! Okei, juust ja sai sobivad kenasti kokku, ses mõttes on lause täiesti koššer. Aga see on alles õuduste algus. 

Mõned näited internetist. Saksa luksusautod lähevad nagu soojad saiad. ABBA plaadid kaovad endiselt lettidelt nagu soojad saiad. Lumelabidad lähevad nagu soojad saiad. Lady Gaga show piletid läksid Soomes nagu soojad saiad. Külmikud ja telerid lähevad nagu soojad saiad. Paistab, et pole olemas toodet, mida ei saaks saiaga võrrelda. Enamgi veel! Suvekuudel lähevad potentsiravimid nagu soe sai. 

Ja nüüd natuke absurdiklassikat. Turul läksid tasuta tomatid nagu soojad saiad. Pannkoogid olid väga populaarsed ning läksid nagu soojad saiad. Õlu läks nagu soe sai. Kuressaare ametikoolis lähevad tordid nagu soojad saiad. Ärge arvake, et äsja ahjust tulnud nisutooteid saab tarvitada üksnes hästi müübiva kauba iseloomustamiseks. Näide ajakirjandusest. Jalgrattad lähevad nagu soojad saiad. Järvamaad on tabanud jalgrataste varastamise laine, kaotsi lähevad nii kallid kui ka odavamad sõiduriistad. Jah, ka vargad armastavad sooje saiu. 

Vahelduseks üks slavofiilide tähelepanek. Venelane on nagu soe sai. Söö kohe. Kui läheb külmaks, siis on juba raske müüa. Господи! Meelde tuleb ammune laulutund, kui mudilaskoor fraasil „Soe sai“ häält lahti laulis. Ja nii 2-3 minutit järjest. 

Jätaks need saiad nüüd sinnapaika. Hästi kaubaks minevat toodangut annab ilmestada ka teiste kõnevormidega, kaua sa neid saiu vitsutad! Pakun välja mõned variandid. Autod lähevad nagu suvine jäätis. Plaadid kaovad nagu suhkur talongiajal. Viagrat müüakse nagu šokolaadikomme. Juustud haihtuvad letilt otsekui lumekristallid praepannilt. Läks vist pikaks ja keeruliseks, jah. Aga milline poeesia! 

Fantaasiavaegus ei ole puue, kuid meedias ilmuvate tekstide koostajad ei tohiks jääda tühjadele stampidele tammuma. Eks lugejagi ole vahel laisk ja harjunud tavapäraste väljenditega, mis otseselt silma ei riiva, aga teksti ilmekamaks ka ei tee. Võrdlusi kasutatakse õigupoolest just selleks, et öeldut ilmestada. Milleks siis võrdlused, kui need midagi juurde ei anna? 

Ajakirjanikud ei tohiks peljata isikupärast keelt. Meediateksti puhul on kõige tähtsam info edastamine, kuid seda võib vastavalt vajadusele ja soovile teha värvikamalt – ja nõnda, et kutsuks klikkima-lugema. Praegusel juhul jääb mulje, et mõni ajakirjanik on sooja saiaga pähe saanud.

Samal teemal
Ülipõnev ja väga rase

5. september 2014

Vabadus võidab

Inglise ajakirjanik John Langdon-Davies ennustas 1936. aastal, et demokraatia on 1950. aastaks sama hästi kui välja surnud. See kuri ettekuulutus seisis õigupoolest vägagi realistlikul alusel. Saksamaa ja Nõukogude Liit olid lühikese ajaga muutunud militaristlikeks üliriikideks. Aastatel 1933–1938 kulutasid Hitler ja Stalin sõjasektorile ligi 3 miljonit inglise naela, samas kui Suurbritannia ja Prantsusmaa panustasid kaitsekulutustesse vaid pisut üle miljoni naela. 

Lisagem valemisse Mussolini pluss Jaapani keiser ja plahvatusohtlik segu ongi koos. Pealegi polnud USA tol ajal vaatamata Euroopas käärivale sõjameeleolule aktiivsest välispoliitikast huvitatud. Sellises olukorras näis tulevik selge – kui diktaatorid ühinevad, ei ole demokraatlikel riikidel mingit šanssi. 

Õnneks Langdon-Davies eksis. Viimsepäevaprohvetid kipuvad unustama, et türannid ei saa omavahel ilmaski läbi. Hitleri ja Stalini kokkupõrge oli paratamatu – seda teadsid nad isegi – ning see laastav rivaliteet andis vastuolulisel kombel võimaluse demokraatlikule maailmale. Kahe kuradi hävitamine oleks viimse hetkeni hambutut lepituspoliitikat ajanud lääneriikidele kahtlemata üle jõu käinud. Võitnud kurat sai justkui preemiaks pisikesed Baltimaad. Lääne poolt vaadates oli tegemist demokraatia lunarahaga. 

Mitmed ajaloolased väidavad, et Hitler ja Stalin valmistusid kokkupõrkeks erinevatel põhjustel. Hitler tahtis ja Stalin kartis – sõda nimelt. Omamoodi jätkusõjaks pidi see olema mõlema jaoks. Hitlerlik Saksamaa ei suutnud alla neelata kibedat kaotust Esimeses maailmasõjas, mistõttu pidi suur sõda saama igal juhul teise vaatuse. Stalini jaoks ei olnud kõne all Esimese maailmasõja sümboolne jätkamine – oli see ju olnud ikkagi tsaari sõda ning just enamlased olid toonud Venemaa seninägematust hakklihamasinast välja. 

Stalin kavatses jätkata ühel või teisel viisil verist kodusõda. Õieti käis kodusõda mitteametlikult veel kolmekümnendailgi edasi – sõda kulakute, klassivaenlaste ja imperialistidega. Vene kodusõjas olid valged (ehk siis kõik need poliitilised jõud, kes olid enamlaste vastu) saanud otsest abi lääneriikidest ning seetõttu hoiatas Stalin juba 1927. aastal, et imperialistlik sõda on vältimatu. Nõukogude Liit pidi selleks tahes-tahtmata valmistuma ja tegema kõik, et ennast kaitsta. 

Ükskõik, kas türannid tahavad või kardavad sõda – relvade tärin ja suurtükisuits kuulub lahutamatult nende võigaste utoopiate juurde. Millisest sõjast unistab türann nimega Putin? Näib, et Kremli peremehe soov on kirjutada juurde vähemalt üks peatükk Suurele Isamaasõjale. Seejuures ei lähtu tema plaan stalinlikest hirmudest „lääneliku imperialismi“ ees (ehkki NATO ja USA sobivad läänelike imperialistide rolli suurepäraselt). Pigem tahaks Putin järgida Hitlerit, kelle eesmärgiks oli seada jalule ajalooline õiglus, laiendada rahva eluruumi ja „kaitsta“ välissakslasi. 

Nagu näha, ei ole Putin ette võtnud nii suuri maalahmakaid, mille alistamisega tegi kolmekümnendail algust Hitler. Pigem liigub vene türann edasi väikeste sammudega, haugates suupäraseid tükke Gruusiast ja Ukrainast. Selle skeemi järgi peaks Ida-Virumaa olema lähitulevikus täiesti loomulik sihtmärk. Milleks Putinile Saaremaa tuulikud või Mulgimaa künkad? Väärtuslikumad on ikka elektrijaamad ja kaevandused. Ehk tuleb viies kolonn appi? Oh seda praasnikut, mis siis käima läheks! 

Kuid Barack Obama Tallinnas peetud kõne hajutab väheke tuleviku tumedaid pilvi. Nii suur võib olla sõna jõud! Obama laenas Heinz Valgult kuulsa loosungi ja pani selle ootamatult uude, tänapäevasesse konteksti. Üks kohalik vabadusvõitlus kasvas Obama käsitluses võitluseks kogu maailma vabaduse eest. Ja tõepoolest – kas me pole siis varem märganud, et need olid üldinimlikud ja vägagi lihtsad väärtused, mille eest meie rahvas laulva revolutsiooni päevil tegelikult võitles. Kõik – pagana pihta! – kõik algab ju väärikusest! Inimene tahab olla väärikas ja selleks ongi talle vaja vabadust. Nood valed, mida kommunistlik koletis eestlastele peale surus, ainult häbistasid ja alandasid meie rahvast – seega kogu inimkonda. 

Nii nagu „Sõrmuste isanda“ filmitriloogia lõpus kummardavad pikakasvulised ja tohutu rammuga sõdalased väikeste kääbikute ees, nii tegi Obama oma kõnega imekena reveransi tillukestele Balti rahvastele. Ta tõi Eestimaale lootust ja usku, süstis meisse koguni enesekindlust. Ka väike võib olla suur. Need väikesed ju tõestasid, et valedest ja vägivallast toituvat kurjust saab võita ka ilma ainsagi püssipauguta. „Väärikus võidab!“ kuulutas Obama. „Õiglus võidab. Demokraatia võidab. Vabadus võidab.“ 

Kuidas saakski demokraatia kaotada või lausa kaduda, kui inimeses püsib vaigistamatu iha tõe ja õigluse järele? Kuni vihkame valet ja orjameelsust iseendas, ei kao Eesti riik kuhugi. Jah, NATO metalne vihmavari on ka muidugi vajalik, kui taevast pistodasid sadama hakkab, ent seda riiki hoiab ja kaitseb ennekõike oma rahvas – selline rahvas, kes ei tüdine isegi suurimate kriiside ja kõhkluste ajal kalleimast varast, mis kord kaotatud ja jälle tagasi võidetud – vabadusest.

1. september 2014

Aabitsakukk kutsub!

Aabits on tähtis raamat. Protestantlikus kultuuriruumis on aabitsast olulisemad olnud vaid katekismus ja piibel. Ent enne kui patune inimeseloom jõuab jumalasõnani, peab ta tahes-tahtmata tähed selgeks õppima. Ristiusu vaimsusest ammutatud pühadus laieneb niisiis ka aabitsale. Ja egas ilmaasjata ole juba keskajast saati selle tarviliku raamatu kaanele trükitud kähara sabaga kukkesid. Kukk on lind, kes kutsub tegutsema ning sedapidi tähistab ta protestantlikult erksat vaimu. „Ära maga, vaid tegutse!“ hüüab ta ühtaegu kirikutornist ja aabitsakaanelt. 

Kui ma täpselt 20 aastat tagasi esimesse klassi astusin, pisteti mulle pihku aabits, mille kaanel ei olnudki kukke. Olid hoopis päikesekollasele taustale paigutatud lapsed, kes tegid usinalt koolitükke. Aga aeg oli kahtlemata huvitav. Tagantjärele võiks isegi öelda, et tähendusrikas. Paar päeva enne seda, kui helises mu esimene koolikell, oli Eesti pinnalt lahkunud viimane vene tank. Nõukogude okupatsioon oli ka tegelikult lõppenud. Mina seda tollal muidugi ei teadnud. Nüüd võin aga õrna uhkustundega nentida, et olin üks neist lastest, kes said alustada kooliteed täiesti vabas Eestis. Nagu vanavanemad palju aastakümneid varem. 

Mis puutub minu esimesse aabitsasse, siis… see ei meeldinud mulle. Pildid olid igavad ja tekstid rasked. Kummatigi oli see tähelepanuväärne aabits – esimene omataoline, mis taastatud vabariigis välja antud. Tekstilise poole koostas Viivi Luik ning pildid joonistas Epp Maria Kokamägi. Milline vägev tandem! Aga minusugune põnn ei osanud nende tööd väärtustada. Varem olin sirvinud Karu-Aabitsat ning Mõmmi ühes metsaelukatest sõpradega tundus mulle palju südamelähedasem tegelinski. 

Praegu saan aru, et tolle kollase aabitsa autorid ei alahinnanud lapsi. Vahest nägid nad aabitsalugejates uut, tarka ja võimekat põlvkonda, Eesti Vabariigi pärijaid. Ehk pidi uus aabits juhatama noorukese eestlase otsemaid humanistlike ja patriootiliste väärtuste juurde. Ei mõlkunud vist Luige ja Kokamäe meeltes mingi ninnu-nännu generatsioon, vaid kultuuriteadlik rahvas, kes teeb juba esimeses klassis tutvust Lydia Koidula ja Juhan Liivi värssidega ning loeb õhinal pisikesest Hollandi poisist, kes ohverdas oma elu, et päästa kogu maa ja rahvas… 

Mis on mu põlvkonnast saanud nüüd, kaks aastakümmet hiljem? Ei oska keegi iseendale adekvaatset hinnangut anda. Igatahes pole ma mingisuguse kadunud põlvkonna liige. Vahest ei ilmuta see põlvkond just silmatorkavat isamaalisust ega sebi ringi vaigistamatus janus eestikeelse kirjasõna järele, kuid… vabadust hindame ju ometi. Vaba inimene ja vaba maa – mis saakski olla olulisem? Teeme, mida tahame, käime, kus soovime. Oleks vaid rohkem aega ja raha! Ja tarkust osatakse endiselt hinnata. Intelligentsus ei lähe moest. Nii mõnigi kord paisub rind uhkusest, kui mõne eakaaslase saavutusi tunnistama satun. 

Alles hiljuti ilmus Luige-Kokamäe aabitsast tublisti kohendatud ja kaasajastatud kordustrükk. Selle kaaned pole enam kollased. Nüüd kireb seal hoopis valge sulekuuega kukk. Ring on täis. Öö on läbi. „Ära maga, vaid tegutse!“