Tallinna Niguliste kirikus Antoniuse kabeli seinal ripub seitsme meetri pikkune keskaegse kunsti meistriteos, fragment Bernt Notke maalist „Surmatants“ („Totentanz“). Teost võib pidada hindamatuks, kuid selle ilma vääringusse ümber arvestades on tal hinda vähemalt 250 miljonit eurot. Arvatavasti Lüübekist pärinev maal oli algselt 30-meetrine. „Surmatantsu“ vasakus ääres on kujutatud jutustaja ja torupilli mängiv isikustatud Surm, kes esineb kogu maali läbiva tantsiva skeletina. Esimese tantsu keerutab Surm paavstiga, temale järgnevad keiser, keisrinna, kardinal ja kuningas. Figuuride alla on paigutatud moraalitseva alatooniga tekst. Surm kutsub iga maalil nähtavat tegelast tantsule ja kuigi kutsutavad püüavad ära öelda, annab Surm neile oma teravmeelse vastuse ning pöördub järgmise väljavalitu poole. Viimases värsis kutsub Surm tantsule piiskopi, kuid selle koha peal maal katkeb.
Hävinud Lüübeki „Surmatants“ olevat kujutanud veel järgmiste ametite või seisuste esindajaid: abt, rüütel, munk, linnapea, preester, aadlik, arst, liigkasuvõtja, vikaar, kaupmees, kirjutaja, käsitööline, erak, talupoeg, nooruk, neitsi ja väike laps. Seega on „Surmatantsu“ kui žanri puhul tegemist läbilõikega hiliskeskaegsest sotsiaalsest hierarhiast. Omapärase ja ka tänapäeval väga efektsena mõjuva allegoorilise žanri moraal näib olevat lihtne tõdemus, et surm ei säästa ühtegi seisust, ei vaest ega rikast, noort ega vana. Kes tantsule võetakse, sellele on hingekell löönud.
Žanri tekkimisele aitasid kindlasti kaasa pidurdamatud katkuepideemiad ja mitmed teised haigused, millele ravi enamasti leida ei osatud. Kunst on läbi aastatuhandete peegeldanud ajastu mõttemalli, nõnda räägib ka tantsiva surma motiiv kaasaegsele vaatajale sajanditetagustest hirmudest, mille kõrval ei puudu siiski mõningane hulk musta huumorit. Ja mis jääbki vaesel surelikul muud üle kui nalja visata. See ju inimlikkuse tunnus.
Hävinud Lüübeki „Surmatants“ olevat kujutanud veel järgmiste ametite või seisuste esindajaid: abt, rüütel, munk, linnapea, preester, aadlik, arst, liigkasuvõtja, vikaar, kaupmees, kirjutaja, käsitööline, erak, talupoeg, nooruk, neitsi ja väike laps. Seega on „Surmatantsu“ kui žanri puhul tegemist läbilõikega hiliskeskaegsest sotsiaalsest hierarhiast. Omapärase ja ka tänapäeval väga efektsena mõjuva allegoorilise žanri moraal näib olevat lihtne tõdemus, et surm ei säästa ühtegi seisust, ei vaest ega rikast, noort ega vana. Kes tantsule võetakse, sellele on hingekell löönud.
Žanri tekkimisele aitasid kindlasti kaasa pidurdamatud katkuepideemiad ja mitmed teised haigused, millele ravi enamasti leida ei osatud. Kunst on läbi aastatuhandete peegeldanud ajastu mõttemalli, nõnda räägib ka tantsiva surma motiiv kaasaegsele vaatajale sajanditetagustest hirmudest, mille kõrval ei puudu siiski mõningane hulk musta huumorit. Ja mis jääbki vaesel surelikul muud üle kui nalja visata. See ju inimlikkuse tunnus.
On kahetsusväärne, et kunstiguru Linnar Priimäe aastatetagune idee kujundada Tallinnast Surmatantsu-linn tormakalt maha laideti. Keskaegne miljöö ja haruldase maali paarisrakend võimaldanuks Tallinnat hoopis originaalsemalt tutvustada kui üsna sisutühi tunnuslause "Sounds good". Surmaga seonduv erutav temaatika suutnuks eduka välismaise meediakampaania tuules tekitada Tallinna suunale paljudeks aastakümneteks lakkamatu turistidevoolu. Ja kujutaks vaid ette, kuidas kõik need erinevast rassist ja rahvusest külalised lahkunuks siis isikliku väikese vikatimehekujulise suveniiriga, mida kaminasimsile Eiffeli tornikese, jaapani netsuke ja bumerangi kõrvale paigutada. Nõnda meenutaks Surm oma igipõlist kohalolekut, kui ta diivanil lösutavatele heaoluühiskonna asukatele otsekui Vergiliuse sõnadega sosistab: "Elage! Ma tulen varsti!"
