Ladina köögi hästihoitud saladused
Hiljuti apteegis käies kuulsin juhtumisi, kuidas apteeker soovitas ühel kliendil kurguvalu vastu juua Coca-Colat. „Aitab ka või?” ilmutas klient kahtlust. „Mind küll aitas, kui mul kurk haige oli,” kinnitati valge kitli seest. Klient ei jäänud vist uskuma, vaid ostis terve sületäie tahkeid ja vedelaid rohtusid, mis tema pangaarvet pea kolmekümne euro võrra kergendasid. Mõtlesin, et vaat kui huvitav: Coca-Colat müüdi algselt tõepoolest vaid apteekides. Originaalkoostisesse kuulus muuhulgas kokaiin, mis pidi leevendama paljusid tervisehädasid alates seedehäiretest ja närvivalust lõpetades impotentsuse ja kroonilise kiilaspäisusega. 19. sajandi arstid leidsid, et kokaiiniga koola ravib edukalt isegi morfiinisõltuvust. Küllap siis ka kurguvalu.
Paunvere apteeker ütles Tootsile, et joogu, mis talle antakse, peaasi, et aitab. Tsaariaegses Paunveres koolat veel ei liikunud, Toots pidi leppima hirmmõru punsli eliga. Õige rohi peabki olema mõru nagu tarakan, muidu inimene ei usu, et aitab. Usk on tervenemise juures kahtlemata oluline, kuid ikka ja jälle kipuvad soolapuhujad ja muud sulid seda enda huvides ära kasutama. Hädalistele määritakse pähe ülivõimsaid imerohte. Inimesed, eriti nood lihtsameelsed, ei suuda kuidagi leppida iseenda organismi äärmise keerukusega. Kõik olgu must ja valge, selge ja helge. Janu imerohu järele ei rauge seetõttu iial.
Tegelikult on teadlased vähemalt ühe väga korraliku imerohu juba ammu leidnud. Penitsilliini avastamisest möödub tänavu 95 aastat. Hallitusseente pisikutevastast mõju tunti küll juba antiikajal, kuid teadusliku kinnituseni jõuti paraku alles 20. sajandil. Kui sada aastat tagasi oleks keegi öelnud, et varsti leiame rohu, mis ravib ühtviisi tõhusalt tuberkuloosi, kopsupõletikku, süüfilist ja kümneid teisi suuremaid või väiksemaid tõbesid, oleks skeptikud selle peale hüüdnud: jama! Ent antibiootikumid on tõepoolest korda saatnud imesid, mille võimalikkus ei jahmata praegu enam kedagi.
 |
| Pixabay |
Paar päeva tagasi jäi Delfist silma pealkiri: „Spetsialistide arvates on toidulisandite võtmine tarbetu. Heidit Kaio ei nõustu ning jagab, miks ja milliseid toidulisandeid tema tarvitab”. Tekib kohe küüniline kiusatus jätkata: „Spetsialistide arvates pärineb inimene ahvist. Heidit Kaio ei nõustu”. „Spetsialistide arvates tiirleb Maa ümber päikese. Heidit Kaio ei nõustu”. Kui kõne all on inimese tervis, habras kui lumikelluke, ei maksa küünitseda. Isiklik kogemus kaalub üles teadusliku kogemuse. Mis omal nahal järele proovitud...
Toidulisand ei ravi, vaid toetab. Erinevalt rohtudest ei pea toidulisandite müümiseks ravimiametist luba küsima. Seetõttu on kõikvõimalike vitamiinide, proteiinipulbrite, kalaõlikapslite, päevakübara tinktuuride, tšaagaeliksiiride ja „supertoitude” valik tohutu ning rahajõed, mis selles valdkonnas voolavad, Amazonasest laiemad. Toidulisandite hinnad algavad tavaliselt paarikümnest eurost. Peab jõukas olema, et kogu seda jõudu ja tervist endale lubada.
Apteek, mida kunagi ka ladina köögiks nimetati, on päris kummaline, isegi vastuoluline asutus. Ühelt poolt meditsiinisüsteemi osa (altruistlik) ja samas äriettevõte (omakasupüüdlik). Ammusest ajast peale on ladina köögi meisterkokad püüdnud kokku segada sihukesi mikstuure, mis hädalist parajalt aitaks, aga mitte nii palju, et haigus täiesti välja saaks ravitud. Tervenenud patsient on apteegi jaoks kaduma läinud klient. Apteekrite õnneks jätkub maailmas haigusi igaühele ja tuleb veel juurdegi.
Inimene peaks oma keha ise kõige paremini tundma ja sellele vastavalt (toidulisanditeta) menüü kokku panema. Peaks muidugi, aga tegelikult ei tea ju keegi meist, milliseid aineid me organism normaalseks toimimiseks vajab. Isegi põhjalikud vereanalüüsid ei aita alati õiget suunda leida. Me oleme kõndivad keemialaborid, kus ööpäevaringselt toimuvad erinevad reaktsioonid ja protsessid. Kui kuskil me sees miski põhjalikult nihu läheb, on tasakaalu raske tagasi saada.
Vanasti öeldi, et kolmel ametimehel ei saa leib kunagi otsa: arstil, apteekril ja hauakaevajal. Tänapäeval see ütlemine vist enam täiel määral ei kehtigi. Kui surnu tuhastatakse, võib tema urni ka keldris moosiriiulil hoida või tuha merelainetesse puistata. Apteeki pole ka vaja minna, kui naabrinaine müüb soodushinnaga MMS-i või kanepit. Ja arstid? Milleks neid vaja on? Kui häda käes, tuleb appi doktor Google.
Aga mis siis kurguvalu vastu kõige paremini aitab? Ikka küüslauk ja Jägermeister, usu mind!
Samal teemal:
