Ränk teekond õigluseni
Kus on inimesi, seal on saladusi. Igaüks peidab hinges midagi, mida ta kellegi teisega ei jaga. Absoluutselt igaüks! Seetõttu pole hirm kellelegi võõras. Kujuta ette, mis juhtub, kui su kõige suurem ja vastikum saladus päevavalgele ujub! Mida see sinuga teeks? Kuhu sa läheks, kes sa oleks? Kui loor saladuse eest maha rebitakse, pole inimene enam see, kes ta oli enne. Saladus on meie identiteedi tähtis komponent. Me kaotame selleta oma näo.
„Poiss, kes mängis madudega”, lk 17
Kui olin raamatu "Seal, kus näkid laulavad" kirjutamisega lõpusirgele jõudnud, teadsin kohe, et see lugu ei jää üksipäini, tahtsin talle seltsiks kolm venda luua. Kokku neli raamatut. Miks neli? Noh, see on mu lemmiknumber. Igal toal peab olema neli nurka, ilmakaari ja aastaaegu on kah neli. Aga neljapäeviti ma raamatuid ei kirjuta, sest neljapäev on juba ammust olnud paganate pühapäev, mil tänatakse Thori ja Taarat. Häid muusasid samuti.
Muusadega on mul üldse vedanud, nad on minu vastu uskumatult helded. Vahel näitavad kapriisset külge ka. Algselt plaanisin oma põnevuslugudes käsitleda hirmu erinevaid põhivorme (Fritz Riemanni järgi on neid täpselt neli), aga muusad segasid vahele. Nüüd ma ei teagi, millest mu raamatud tegelikult räägivad. Kättemaksust, õiglusest, hullumeelsusest? Või igipõlisest hea ja kurja võitlusest, nagu muinaslugudele kombeks? Jah, küllap seda kõike. Aga endalegi üllatuseks pean tunnistama, et mu neljaosalise põnevussaaga seob tervikuks too vana ja äraleierdatud, ent täiesti vältimatu teema – armastus.
 |
| Pixabay |
Mõlemad kulgevad oma kurvilisel eluteel, vahel päris lähestikku ja rööbiti, kuid nad ei pööra teineteisele kuigivõrd tähelepanu. Ühel tuulisel kevadpäeval nende teed ristuvad. Kaks õnnetut inimest saavad kokku. Ja mis juhtub? Nad saavad õnnelikuks! Vähemalt natukeseks. Mõneks nädalaks või nii.
Naine usub, et on viimaks leidnud armastuse. Aga mees pole veel oma tõeni jõudnud. Ikka lipsab see sindrinahk käest. Mees peab endaga ära leppima. Enda ja jumalaga, keda ta noorukipõlvest saati on usaldanud, kuid kes teda elu raskeimal tunnil ei aidanud. Kas õiglus võidab? Kas armastus võidab? Või tuleb vana surm ja peab lõikuspidu?
Ma poleks tubli pagan, kui ei sirviks aeg-ajalt piiblit. Nii paberil kui ka virtuaalselt. Isegi sarvik peab tunnistama, et too mütakas antiikkirjanduse tähtteos sisaldab palju vägevaid mõtteteri, millest võrsuvad üha uued põllud ja metsad. Piibli kuuekümne kuue raamatu seas on üks, mille üle teoloogid juba sajandeid pead murravad. Kuidas see piibli pühade kaante vahele sattus? Kelle tahtel, miks? Mis sõnumit see ilmselgelt lihalikku armastust ülistav kirjapala kannab? Vastuolu teiste piiblitekstidega on ilmne, lausa kuratlik. Jutt käib Ülemlaulust (paljudes keeltes ka: Laulude Laul).
Ülemlaul on suuremalt jaolt pulmasalmide kogu, veelgi täpsemalt peigmehe ja mõrsja kahekõne, ülevoolav ja eufooriline verbaalne tiivaripsutamine. Mõned nopped: "Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi, seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! - Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus. Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige! - Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest. - „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind. Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures! Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!”
Minu lemmikmõte pärineb aga Ülemlaulu lõpust, kaheksandast osast, kus üks armunu ütleb teisele: „Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm.”
Elu on sulgkaallane, surm raskekaallane. Poksiringis jääb elu surmale alati alla. Aga nüüd (fanfaarid, palun!) astub kaalule armastus. Numbrid ei valeta, armastus on täpselt sama raske kui surm. Nad on võrdväärsed vastased.
Mees, tõeotsija, ei leia kuidagi rahu. Ta peab pöörduma tagasi minevikku, olgu rännak nii vaevaline kui tahes. Ta peab ripakile jäänud otsad kokku sõlmima, muidu ei ole tal ka tulevikku. Naine on nõus ootama, kuid korraga satub ta silmitsi hullunud mõrvariga, nagu varemgi, nelja aasta eest. (Jälle see 4!) Ka mees satub kirjeldamatute ohtude keskele. Aga ta on ju sellega harjunud. Juba lapsena otsis ta sooservast rästikuid ja mängis nendega. Poiss, kes mängis madudega... Mida ta nüüd kavatseb?
Surm tõstab oma mustad poksikindad ja võtab sisse ründepoosi. Ka armastuse punastesse kinnastesse pistetud käbarad kihelevad. Ta hingab sügavalt sisse. Kõlab kellalöök. Matš algab. Kumb jääb nüüd peale, surm või armastus? Viigiga ei lepita, kindel laks.
*
„Poiss, kes mängis madudega” on lugu sellest, kui ränk võib olla teekond õigluseni. Vahel nõuab tõde ohvreid, seetõttu on lihtsam elada valedes. Lihtsam on pöörata pilk kõrvale, kui näeme ülekohut. Uppuja päästmine jäägu uppuja enda mureks, eks ole? Aga karma eest ei põgene.
Kirjutan tihti väga tõsistel ja rasketel teemadel, nagu koduvägivald, uimastisõltuvus, homofoobia ning omaste hooldus. Seekord kirjutan muuhulgas laste ahistamisest. Ometi on mu raamatud mänglevas stiilis ja kergelt iroonilises, peaaegu lustakas vormis. Ei tea, kas nii üldse kõlbab? Aeg-ajalt tunnen sellepärast isegi väikseid süümekaid.
Kuid kirjutamine, nagu igasugune looming, kätkeb endas ikka riski. Teema võib olla jube, lausa ohtlik, kuid samas on põnev sellega omal moel manipuleerida. Närv tahab kõditamist ja veri nõuab adrenaliini.
Ka mina mängin madudega.
Loe veel:
