Pada ja katel, kumb on mustem?

Mida arvasid vanad eestlased Iisraeli-Palestiina konfliktist

Saatan elab Pühal Maal. Kus mujal, nii on see ammust aega olnud. Lõõmav põrgutuli Lähis-Idas ei kustu niipea, isegi kui see vahel tuha alla kaob. Siinsed reaktsioonid Jeesuse kodumaal toimuvatele õudustele on aga mõnevõrra üllatavad. Meele- ja muiduavaldusi ühe või teise vaenupoole kaitseks võib pidada märgiks sellest, et mõte ja sõna meie riigis on tõepoolest vabad ning maailmas toimuv läheb ka kohalikule elanikkonnale korda. Aga lubage küsida: kuidas saab mõistlik inimene Iisraeli-Palestiina konfliktis üldse poolt valida? Hää küll, las kohalikud juudi- ja islamikogukonna liikmed vaidlevad. Eestlane võiks aga sel teemal rakendada vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Mida teha, kui ajad on kurjad ja juhe jookseb kokku? Tuleb vaadata tagasi, pöörduda esivanemate poole, ammutada jõudu traditsioonidest, tuletada meelde vanarahva väikseid, aga väekaid tarkuseteri. Eestlane on vahetanud pastlapaari kingade, saabaste ja plätude vastu. Paraku paigutati ühes pasteldega muuseumivitriini ka muistsed tarkused. Esivanemate tarkus on kristalliseerunud vanasõnadeks, mille väärtus ajas ei kahane. Neis põlvest põlve edasi antud sõnades peegeldub meie rahva stoiline, neutraalselt analüütiline ja samas ka enesekriitiline meelelaad.

Mida oleksid vanad eestlased arvanud iisraellaste ja palestiinlaste lõppematust vihavaenust? Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Või siis: kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Kindlasti oleks lisatud: targem annab järele. Mida oleks öeldud palestiina terroristide raketirünnaku peale? Nagu küla koerale, nõnda koer külale. Mida oleks hüütud noile sinisilmadele, kes Palestiinat toetavate plakatitega tänavale kogunevad? Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise!

Võtame ette mõned väited. Iisraellased on süüdi. Palestiinlased on süüdi. Iisraellased on ohvrid. Palestiinlased on ohvrid. Kõik need väited kehtivad. Kes mõõk käes elab, see mõõk käes sureb. Terroristid ründasid süütuid iisraellasi, Iisraelil on õigus end kaitsta, aga parim kaitse on rünnak. Paraku ei ole võimalik Gaza tsooni terrorismist puhastada, ilma et tsiviilisikud kannataksid. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.

Niikaua, kui Palestiinat (mis on nagu riik ja ei ole ka) esindavad terroristid, kes ei ihka muud kui Iisraeli hävitamist, ei saa rahust juttugi olla. Lahendus? Palestiina vajab rahumeelset legitiimset valitsust, mis tunnustaks juudiriiki. Õige hõlma ei hakka keegi. Ei tasu aga loota, et praeguse põrgutule valgel hakkaksid vaenupooled sõbralikke lepinguid sõlmima. Lootus on lollide lohutus, aga loll saab kirikuski peksa.

P. S.

Muistsed ugandlased hoiatavad: är topku nõna sita sisse!

Udujutud

Hingedekuu kirjeldamatu lummus

Tunnistan kohe üles: november on mu lemmikkuu. Mulle meeldib hall taevas. Pilv kinni pilves, natuke vihma ja natuke külma. Kõike parasjagu. Ja mis eriti tore: ei mingit tüütut päikest!

On täiesti mõistetamatu, miks peetakse halli masendavaks ja mitte midagi ütlevaks värviks. Hall on muudetud lausa keskpärasuse sünonüümiks, mis käib lahutamatult paaris igavusega („see teos on hall ja igav”). Masendunu, sügavasse kurbusse sattunu ei suudagi teisi toone enda ümber näha. Miks? Sest hall ei ärrita ega karju. Hall lohutab. Hall – segu mustast ja valgest – on alati neutraalne ja erapooletu. Hall on värvide Šveits.

Erksale leegile järgneb hall tuhk. Võitlusele järgneb rahu. Hall on rahu värv. Paljud kivid on hallid. Keegi pole veel näinud rahutut kivi. Muide, igas hallis peitub veidike hõbedat. Varasemal ajal oli hõbe väga hinnas ja mitte üksnes rahana. Hõbesõlg tegi naised kaunimaks. Hõbevalget kraabiti silmaallikasse, anniks haldjatele. Kõige tõhusam abinõu libahuntide vastu oli hõbekuul. Hõbedasoolad olid fotograafias asendamatu aine, mille abil sai jäädvustada olulisi hetki ja inimesi. Hõbedasse jäädvustatud mälestused... Kui ilusti see kõlab!

Pexels

Loodus uinub novembri hõbetaeva all. Raagus okste poeesia. Mahavarisenud lehtedest kootud sahisev vaip. Rändavad hinged. Jah, miskipärast on just november, rahvakeeli ka hingede- või kooljakuu, see aeg, kui surnute liiklusvoog aktiviseerub. Ei ole vist juhus, et Kivirähk paigutas „Rehepapi” tegevuse novembrisse. Miskit ürgeestlaslikku on hingedekuus. Kratid lendavad, mardid ja kadrid jooksevad, nõiad tõmbavad selga hundinaha ja päkapikud alustavad nuhkimist. Näed, ega see november nii läbinisti rahulik kuu olegi.

Meenub veel üks raamat kaugest lapsepõlvest, muumide lugu „Hilja novembris”. Sisu ei mäleta enam, kuid emotsioon püsib meeles. Kirjeldamatu emotsioon, mis iga hea raamatu ridade vahel ja kohal hõljub, imbudes salaja lugeja hinge. Karge, puhas, raske, niiske, jahe, vabastav ja leplik. Need on mõned sõnad, mis novembriga seoses pähe hüppavad. Ja muidugi vaikus. Magus külm vaikus, mis lausa tikub põue ja keelele. Kui pista vaikus külmkappi, saab sellest vaniljejäätis.

Kõige põnevam novembri tegelane on udu. Suur ja tundmatu hallivatimees. Keegi ei tea, kust udu pärineb, kuidas ta siia maailma sattus ja kui vana ta on, aga olemas oli ta vist juba aegade alguses. Udu on umbes nagu jõuluvana, temast kõneldakse ainsuses, ehkki tegelikult leidub teda tuhandeid. Üks udu elab mu kodu lähedal soometsas. Vahel roomab ta sealt välja ning mässib talud, metsad ja karjamaad kindlameelselt endasse, justkui oleks need puha tema omad.

Ma pole kunagi julgenud sinna soometsa, udu punkrisse, jalga tõsta. Udu on enamasti sõbralik, inimesele ta juba liiga ei tee, aga parem hoian temast siiski eemale. Ma ei usu udu juttu.