27. märts 2018

Uksest ja aknast

Uks on mõistatuslik leiutis. Ükski ajaloolane ei oska täie kindlusega öelda, kus ja millal uksed esimest korda kasutusele võeti. Sellistel puhkudel tuleb varnast võtta šabloonne vastus: küllap juhtus see Egiptuses või Lähis-Idas tuhandeid aastaid tagasi. Igatahes on iidsed Egiptuse hauakambrid varustatud uksetaoliste kiviplaatidega ja nondesamuste kambrite seinalt võib leida maalinguid, mis näitavad, et teatud ruumides olid tarvitusel ka puidust uksed.

Ajaloolased arvavad, et uks oli muistsetes tsivilisatsioonides ennekõike piir siin- ja sealpoolsuse vahel. Uksega eraldati surnute maailma elavate omast. Kui mõtlema hakata, siis pole ukse peamised ülesanded aja jooksul karvavõrdki muutunud. Uks peab eraldama kaht vastandlikku maailma: sooja külmast, omasid võõrastest, väärtuslikku väärtusetust.

Eesti keeles öeldakse, et uksel on hinged. (Mis tähendab seda, et lifti- ja poeuksed on surnud - neil pole hingi.) Järelikult uksed hingavad nagu kõik elusolendid. Nad on pandud valvama, hoidma, kaitsma. Uks viib kuhugi. Ometi pole tal rattaid ega roomikuid. Miks siis öeldakse: "See uks viib sinna..."?

Uks võib olla ilus, uhkeldav, paras eputis. Sellise ukse taga peitub aristokraatlik, külluslik, õitsval järjel maailm. Raske ja ilmetu uks varjab rõõmutut kidurat maailma. Läbipaistvad uksed kutsuvad ligi, paluvad sisse astuda, nende taga ei ole saladusi. Need on avalikud uksed, mis sarnanevad oma ühe hingega kolleegidele, avalikele naistele. Mõnel eriti oivalisel uksel on tiivad. Sellised uksed praalivad ja kekkavad, aga nad lasevad ka endast palju läbi.

Osa uksi käib lukku. See on nende peamine voorus. Kelle käes on võti, selle käes on võim. Võtmete valdaja, uste isand, ei lase saladustel ilmaaegu valla pääseda. Moodne aeg on toonud ka moodsad lukud, ühe näo ja moega üksluised uksed. Kas praegusaja lapsed enam teavadki, mida tähendavad riiv, haak, kramp, snepper või põikpuu? Kurb küll, tänapäeval on palju lukke, kuid vähe krampe.

Pixabay
Aknad on alles üsna hiline leiutis. Rehehoones, mille muldpõrandal eesti rahvas on võrsunud, puudusid aknad. Aga näe, eurokupüüridel vahib igas mõõdus ja kujunduses aknaid vastu terve lasu - rohkem kui Koduakna laos! Aken tähistab avatust, läbipaistvust, selgust ja valgust. Luuletas Ain Kaalepki: "Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad!" Aknast näeb tarre, silmadest südamesse. Nii tare kui ka süda vajavad vahel tuulutamist, et mitte umbsusse lämbuda.

Aknad on viimastel aastakümnetel muutnud kogu maailma suurelt ja pöördumatult. Aknad ehk Windows. Pange tähele: tekstidest, helidest ja piltidest kihisevad aknad on ka ekraanil, neid saab ristikesest sulgeda. Kuid aknad pole sulgemiseks, ikka avamiseks. Kogu maailm on avatud, elame akende maailmas. Infot tuleb uksest ja aknast. Kus on nüüd haak, riiv ja põikpuu...?

7. märts 2018

La forza del dESTino

Giuseppe Verdi ooper "La forza del destino" ehk "Saatuse jõud" esietendus 1862. aastal Peterburis. Teadupärast oli Peterburi toona Venemaa keiserlik pealinn, kus elas ka tuhandeid eestlasi. Kas keegi eestlaskonnast juhtus tol kaugel ajal "La forza" lavastust nägema, pole loomulikult tagantjärele võimalik öelda. Siiski saab nüüd tõmmata Verdi, Peterburi ja Eesti vahele ühendava joone. Neevalinnas on sündinud sopran Ksenia Kuchukova, kes kirjutas koos Elina Nechayevaga sõnad ühele ainulaadsele laulule, mis kannab juhtumisi pealkirja "La forza". Peterburis seda laulu ilmselt lähiajal kuulda ei saa, küll aga Lissabonis, Eurovisioonil.

"Mis värk eestlastel Itaaliaga on?" küsivad välismaalased internetis. "Teist aastat järjest saadavad nad Eurovisioonile Itaalia-teemalise laulu!" Vähe sellest, Eestisse sattunud itaallasi on tabanud rõõmus üllatus, kui kuuldakse, et eestlased tervitavad üksteist sõnaga, mis kõlab umbes nagu ciao. Ja pange tähele: kui kartul suhu pista ja öelda destino (itaalia k "saatus"), kõlab see peaaegu nagu Estonia!

Iga eestlane teab lugu sellest, kuidas ennemuiste korraldati keeltevõistlus, kus osalesid kõik maailma keeled. (Justkui eelajalooline Eurovisioon.) Itaalia keel tuli esikohale, napilt teiseks jäi eesti keel. Mida sellest loost arvata? Kas tõesti tuleb seda tõlgendada sedasi, et eestlased peavad itaalia keelt oma keelest ilusamaks? Raske uskuda. Ent hiljutine "La forza" edu Eesti Laulul näib seda järeldust kinnitavat.

Kui veel mõne aja eest oleks keegi kuulutanud, et Eesti Vabariigi juubeliaastal esindab meid Eurovisioonil itaaliakeelne pala, oleks ta lihtsalt välja naerdud. Aga narrid on head prohvetid. Tõsiasi, et Eesti saadik eurolauluvõistlusel itaalia keeles esineb, näitab ehk sedagi, et väike rahvas ei tunne suure kultuurmaa ees aukartust ega alaväärsust. Muide, lätlased on sama tüki juba ära teinud: 2007. aastal esindas Lätit Eurovisioonil meestebänd Bonabarti.lv lauluga "Questa notte", saagiks 16. koht.

Enamasti juhtub nii, et kui popmuusika ja ooper omavahel paarituvad, sünnib värdjas. "La forza" on erand, klassika ja elektroonika nägus lapsuke. Siiski tuleb rõhutada, et "La forza" ei ole mingil juhul ooperlik laul, nagu massiliselt arvatakse. Nii ülesehituse, arranžeeringu kui ka meloodia poolest on tegemist puhta popiga. Klassikalt ei ole see põnnike kuigi palju geene saanud. Tugev side ooperimaailmaga on "La forzal" sellegipoolest olemas.

Ilmselt ei tea enamik neist, kellele see laul meeldib, et "La forza" sisaldab terve hulga tsitaate erinevatest itaalia ooperitest. Itaallased ise peavad lauluteksti arusaamatuks. Küllap on põhjuseks see, et tsitaadid on vanamoelises itaalia keeles, mida praegusel ajal enam ei kõnelda. Lisaks eelpool mainitud "La forza del destino'le" tabab ooperifänni kõrv tuttavaid ridu ooperitest "La traviata", "Rigoletto" ja "Il trovatore" ("Trubaduur") - kõik Verdi meistriteosed. Samuti on laulu sisse peidetud paar fraasi Puccini ooperitest "Tosca" ja "La bohème" ("Boheem").

"La forzaga" seoses on palju juttu tehtud maagilisest kleidist, mida Elina Nechayeva laval kannab. Hoopis tähtsam on aga laulja kleidi sees. Kõik glissandod, melismid ja koloratuurid on kenasti omal kohal, kroonijuveeliks ülikõrge lõpunoot. Eurovisiooni kontekstis on "La forza" tõeline tutti frutti. Midagi pole üle ega puudu. Kokku saavad põhjamaine müstika ja vahemereline kuumav kirg. See Eesti ja Itaalia vahele ehitatud laulusild peab vastu ka noile ründavatele barbaritele, kes arvavad, et ooper pole muud, kui kõrge häälega karjumine.

Vaid päev pärast seda, kui "La forza" pani mäekõrguse ülekaaluga kinni Eesti Laulu, said Itaalias toimunud üldvalimistel võidu populistid. Mõni viimsepäevakuulutaja näeb selles Euroopa lõppu või kergemal juhul Itaalia pöördumatut provintsistumist. Itaallased on oma segase sisepoliitikaga aastakümneid Euroopa naerualused ja murelapsed olnud, selles valdkonnas pole neilt midagi üle võtta. Aga kaks taevaliku naudingu ekvivalenti - pitsa ja ooper - ei kao veel kuhugi.

Lõpetuseks tervitus "Tähesõdade" fännidelt: "May the forza be with you!"