27. märts 2018

Iga laps on luuletaja

Olen avastanud, et paljud inimesed ei mõista poeesiat. Luulekujundid on otsekui muistsed hieroglüüfid, mille dešifreerimine nõuab moodsalt inimeselt üksjagu aega ja vaeva. Aga kes siis raatsib aega kulutada, kes viitsib vaeva näha!

Poeesia eeldab avatud meelt. Luule kargab häbitult üle maasse küntud rajajoonte, loominguline meel ei tunnista piirikupitsaid ega tolliposte. Riimid ja raamid ei kuulu kokku. Looming vajab vabadust, ahelad on kunstniku surm. Luua ja luuletada - see tähendab mõttejõul lennata, raketikütuseks sügavalt alateadvuse puurkaevudest ammutatud fantaasia, proviandiks rasvased teadmised ja rohke lugemus.

Pexels

Minu jaoks on looming sama, mis mäng. Täiskasvanute mängud on sageli liigselt reeglistatud, kulgevad kindla korra järgi ja üllatusteta. Olgu need kaardimängud, olümpiamängud, näitemängud, armumängud, võimumängud... Ei mingit isetegevust, reegel on kuningas.

Kuidas lapsed mängivad? Hoopis vabamalt, ühelgi reeglil pole seaduse jõudu, kõik sõltub kujutlusvõimest. Lapsed tunnevad luulekeelt. See on nagu emakeel, mis omandatakse õhu kaudu ja mida suudavad kõnelda kõik rahvad. Luulekeeles pole ahistavat grammatikat, puuduvad käänded ja pöörded, kokku- ja lahkukirjutamine, kirjavahemärgid ning välted.

Iga laps teab, et nähtava maailma taga on veel teine, nähtamatu maailm, mida ei ole võimalik argisel moel ja tavapärase sõnavara kaudu kirjeldada. Mänguhoos lüüakse tolle tabamatu maailma väravad valla. Algavad imed. Söögilaud muutub majaks, tool kaelkirjakuks, supikauss ookeaniks, lusikas võib olla ühel hetkel mikrofon ja järgmisel juba piraadimõõk.

Laps tajub, et asjad ta ümber võivad tähendada ja tähistada ka midagi muud. Ehkki psühholoogid kinnitavad, et lapse abstraktne mõtlemine hakkab avalduma alles koolieas, on see vaid akadeemiline tõde. Meis kõigis on sünnist saati olemas võime kujutada ette võimatut. Evolutsioon on istutanud inimesse vajaduse mõelda sümbolites. Mängides omandab iga ese sümboolse tähenduse. Just sedapidi mõtestab inimene maast-madalast tegelikkust.

Mängus ilmnevad vajadused, soovid ja unistused. Dirigentide taevasse tõusnud Eri Klas meenutas kord üht seika lapsepõlvest, kui ta viibis Teise maailmasõja ajal tagalas, sügaval Venemaa avarustes. Georg Ots, toona alles noor ja tundmatu laulja, kellega Eri hilisemas elus korduvalt koostööd tegi, andis väikesele poisile mängimiseks oma püksirihma. Ja Eri fantaasia hakkas naksatades tööle. Rihm võis olla ju piits või jõgi või madu... Aga kõige sagedamini oli Georgi püksirihm Eri jaoks rong, mis viib ta koos emaga tagasi Eestisse.

Iga laps on luuletaja, kes usub imedesse. Täiskasvanu usk pole siiras, reaalsus on ta ära rikkunud. Haridus ja kasvatus panevad loovusele paratamatult päitsed pähe. Side sümbolitena avalduva nähtamatu maailmaga nõrgeneb. Loovisiksused jäävad lapseks. Kes rohkemal, kes vähemal määral. Kinos, teatris, raamatuis kõneldakse veel inimkonda ühendavat luulekeelt. Alati ei saada kõigest aru. Mõni kunstiteos võibki mõistmatuks jääda - ka tegijaile endale. Selle kohta öeldakse: halb, nurjunud, ebaõnnestunud. Aga kas alati on süüdi kõneleja suuvärk, intonatsioon või segane mõte, kui temast aru ei saada?

Juhtusin ükskord üle pika aja mööduma supermarketi mänguasjariiulist. Neid värvilisi, plastmassi järgi lehkavaid lelusid jõllitades muutus meel päris kurvaks. Barbie'd, ponid, transformerid, igat sorti autod ja kõikvõimalikud muud vidinad, on ju õnnetud valmistooted, mis piiravad kujutlusvõimet. Mida üks modellimõõtudega Barbie tütarlapsele õpetab? Et kõige tähtam on olla ilus?

Ega nägusad nukud ole saatanast, kuid meenutagem sedagi, kuidas mängisid vaaremad-vaarisad. Talulastel polnud plastmassist lelusid, nad leidsid endale mänguvahendid õuelt, nurmelt ja metsa alt. Kivid, käbid ja puuklotsid pidid täitma kõiki rolle: vahel olid nad sulased, siis kariloomad või hoopis vankrid. Kitsad olud ergutasid mõtlemist, ärgitasid loovusele. Barbie jääb ikka tibiks ja vastupidiselt oma nimele ei suuda transformerid lehmadeks ega veoautodeks transformeeruda.

Aga luulevägi ei hääbu. Üks pisipreili, kelle isa oli pikemat aega kodunt ära olnud, pani oma kaisukaru teleka ette istuma ja sättis talle käpa otsa vildikakorgi. See pidi olema õllepudel. (Issi joob ju vahel telekat vaadates õlut.) Kui karu diivanil külili kukkus, pani tüdruk talle padja pea alla ja oli hästi tasa. Ikka sellepärast, et tukkuma jäänud karukest - see tähendab issit - mitte üles ajada. 😌

7. märts 2018

La forza del dESTino

Giuseppe Verdi ooper "La forza del destino" ehk "Saatuse jõud" esietendus 1862. aastal Peterburis. Teadupärast oli Peterburi toona Venemaa keiserlik pealinn, kus elas ka tuhandeid eestlasi. Kas keegi eestlaskonnast juhtus tol kaugel ajal "La forza" lavastust nägema, pole loomulikult tagantjärele võimalik öelda. Siiski saab nüüd tõmmata Verdi, Peterburi ja Eesti vahele ühendava joone. Neevalinnas on sündinud sopran Ksenia Kuchukova, kes kirjutas koos Elina Nechayevaga sõnad ühele ainulaadsele laulule, mis kannab juhtumisi pealkirja "La forza". Peterburis seda laulu ilmselt lähiajal kuulda ei saa, küll aga Lissabonis, Eurovisioonil.

"Mis värk eestlastel Itaaliaga on?" küsivad välismaalased internetis. "Teist aastat järjest saadavad nad Eurovisioonile Itaalia-teemalise laulu!" Vähe sellest, Eestisse sattunud itaallasi on tabanud rõõmus üllatus, kui kuuldakse, et eestlased tervitavad üksteist sõnaga, mis kõlab umbes nagu ciao. Ja pange tähele: kui kartul suhu pista ja öelda destino (itaalia k "saatus"), kõlab see peaaegu nagu Estonia!

Iga eestlane teab lugu sellest, kuidas ennemuiste korraldati keeltevõistlus, kus osalesid kõik maailma keeled. (Justkui eelajalooline Eurovisioon.) Itaalia keel tuli esikohale, napilt teiseks jäi eesti keel. Mida sellest loost arvata? Kas tõesti tuleb seda tõlgendada sedasi, et eestlased peavad itaalia keelt oma keelest ilusamaks? Raske uskuda. Ent hiljutine "La forza" edu Eesti Laulul näib seda järeldust kinnitavat.

Kui veel mõne aja eest oleks keegi kuulutanud, et Eesti Vabariigi juubeliaastal esindab meid Eurovisioonil itaaliakeelne pala, oleks ta lihtsalt välja naerdud. Aga narrid on head prohvetid. Tõsiasi, et Eesti saadik eurolauluvõistlusel itaalia keeles esineb, näitab ehk sedagi, et väike rahvas ei tunne suure kultuurmaa ees aukartust ega alaväärsust. Muide, lätlased on sama tüki juba ära teinud: 2007. aastal esindas Lätit Eurovisioonil meestebänd Bonabarti.lv lauluga "Questa notte", saagiks 16. koht.

Enamasti juhtub nii, et kui popmuusika ja ooper omavahel paarituvad, sünnib värdjas. "La forza" on erand, klassika ja elektroonika nägus lapsuke. Siiski tuleb rõhutada, et "La forza" ei ole mingil juhul ooperlik laul, nagu massiliselt arvatakse. Nii ülesehituse, arranžeeringu kui ka meloodia poolest on tegemist puhta popiga. Klassikalt ei ole see põnnike kuigi palju geene saanud. Tugev side ooperimaailmaga on "La forzal" sellegipoolest olemas.

Ilmselt ei tea enamik neist, kellele see laul meeldib, et "La forza" sisaldab terve hulga tsitaate erinevatest itaalia ooperitest. Itaallased ise peavad lauluteksti arusaamatuks. Küllap on põhjuseks see, et tsitaadid on vanamoelises itaalia keeles, mida praegusel ajal enam ei kõnelda. Lisaks eelpool mainitud "La forza del destino'le" tabab ooperifänni kõrv tuttavaid ridu ooperitest "La traviata", "Rigoletto" ja "Il trovatore" ("Trubaduur") - kõik Verdi meistriteosed. Samuti on laulu sisse peidetud paar fraasi Puccini ooperitest "Tosca" ja "La bohème" ("Boheem").

"La forzaga" seoses on palju juttu tehtud maagilisest kleidist, mida Elina Nechayeva laval kannab. Hoopis tähtsam on aga laulja kleidi sees. Kõik glissandod, melismid ja koloratuurid on kenasti omal kohal, kroonijuveeliks ülikõrge lõpunoot. Eurovisiooni kontekstis on "La forza" tõeline tutti frutti. Midagi pole üle ega puudu. Kokku saavad põhjamaine müstika ja vahemereline kuumav kirg. See Eesti ja Itaalia vahele ehitatud laulusild peab vastu ka noile ründavatele barbaritele, kes arvavad, et ooper pole muud, kui kõrge häälega karjumine.

Vaid päev pärast seda, kui "La forza" pani mäekõrguse ülekaaluga kinni Eesti Laulu, said Itaalias toimunud üldvalimistel võidu populistid. Mõni viimsepäevakuulutaja näeb selles Euroopa lõppu või kergemal juhul Itaalia pöördumatut provintsistumist. Itaallased on oma segase sisepoliitikaga aastakümneid Euroopa naerualused ja murelapsed olnud, selles valdkonnas pole neilt midagi üle võtta. Aga kaks taevaliku naudingu ekvivalenti - pitsa ja ooper - ei kao veel kuhugi.

Lõpetuseks tervitus "Tähesõdade" fännidelt: "May the forza be with you!"