28. september 2016

Järelehüüe väljasurevale keelele

Rahvuse, riigi ja ühiskonna arengut suunavad peamiselt kaks seltskonda: idealistid ja pragmaatikud. Ühed küsivad endalt otsuseid langetades: "Kuidas on õigem?", teised seevastu: "Kuidas on kasulikum?" Õige ja kasulik teguviis langevad õnnetuseks harva kokku. Näiteks Krimmi tunnustamine Venemaa osana oleks ideaalide seisukohast vale, ent pragmaatiliselt võttes kasulik. Lubada riiki tuhandeid sõjapõgenikke - idealisti jaoks oleks see samm õige, üllas ja inimlik, pragmaatiku jaoks aga kahjulik, kulukas ja ettevaatamatu.

Mis saab aga siis, kui asetada samale kaalule eesti keel?

Pragmaatikute meelest ei ole väikesel rahvuskeelel kuigi suurt tähtust. Seda seisukohta esindab teiste seas arvutiteadlane ja Tartu Ülikooli õppejõud Margus Niitsoo, kes kõneles ERR-ile antud intervjuus järgmist: 

"Ma ei usu rahvusriigi kontseptsiooni. Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve. Praegu ma ei näe, kuidas Eesti killustamine ja oma keele ajamine kuidagi seda tervikut edasi aitab. Pigem hoiab see inimesi laia maailma tagasi kommunikeerimast seda, mida nad teinud on, sest nad peavad kõike õppima kahes erinevas keeles. Kõige pealt eesti keeles ja siis hiljem kõike uuesti õppima inglise keeles. See on minu arvates plokk ja mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem."

Niitsoo ja tema mõttekaaslaste jaoks on eesti keel sobilik ehk ainult "omade matside" ringis lobisemiseks, kuid teaduserajal lösutab eesti keel risti jalus nagu vanamoeline, kopitushõnguline ja läägest rahvusromantika virtsast läbiimbunud pastlapaar, millega moodsal inimesel (ennekõike teadlasel) pole midagi mõistlikku peale hakata.

Iseenesest ei saa teadlaskonnale ette heita seda, et nad eelistavad akadeemilise keelena inglise keelt. Kes soovib teha tõsiseltvõetavat teadusalast karjääri, ei saa üksnes pisikeses külakeeles artikleid vorpida. Tipptasemel teadus nõuab rahvusvahelist koostööd ja ühiseks keeleks - nagu paljudel muudel aladel - on siin inglise keel. Teadlased - eriti need, kes tegutsevad reaal- ja loodusteadustes - ei ole ega saagi olla pelgalt ühe rahvuse teenistuses. Teadlane on loomuldasa kosmopoliit, tema rahvuseks on inimkond. (Samalaadne suhtumine ilmneb ka Niitsoo tsitaadist.)

Keskajal tehti teadust üksnes ladina keeles. Alles valgustusajastul, 18. sajandi lõpul hakati olulisi teadustöid kirjutama ka rahvuskeeltes. Saksa keel omandas 19. sajandi vältel vägagi soliidse teaduskeele maine, vähemal määral kehtib see vene ja prantsuse keele kohta. 1919. aastal pandi ka Tartu Ülikoolis alus eestikeelse kõrghariduse andmisele. Rahvuskeelse teaduse ajajärk on aga lõpule jõudmas. See pole enam pragmaatiline, vaid reaalne väide.

Pärast Teist maailmasõda tõusis teaduses jõuliselt esile inglise keel. Seetõttu seisavad ka Tartu vabrikandid raske dilemma ees - kas toota peamiselt siseturule või kogu maailmale? Mõistagi ei tohiks vabrik piirata oma toodangu levimist, suunates seda üksnes kohaliku turu tarbeks. Aga kui ülikool polegi vabrik, vaid pigem nagu klooster? Kui ülikool seaks maise tulu asemel esikohale taevaliku ideaali, kas ta kaotab siis oma tõsiseltvõetavuse, mandub ja hääbub?

*
Inglise keel ründab eesti keelt vähemalt kahest suunast. Löögi all on esiteks omakeelne teadus, akadeemiline haridus ja ühes nendega kogu vaimuelu. Võib juhtuda, et saja aasta pärast peetakse intellektuaalseid arutelusid vaid inglise keeles, sest eesti keeles pole lihtsalt piisavalt sõnu, mille toel oma mõttekäike edasi anda. Teisest otsast teeb laastamistööd ingliskeelne massimeedia. "Laastamistöö" pole siinkohal dramaatiline liialdus. Kui inglise keel on juba tunginud eesti noorte ajudesse, siis pole põhjust imestada, miks nende emakeeleoskus paistab nõnda kehvake.

Tammsaare muuseumi juht Maarja Vaino osutab: "Mind on viimasel ajal – kuigi see viimane aeg on tegelikult juba õige pikk – vaevanud ja häirinud arusaamine, et eestlaste (eriti noorte eestlaste) emakeeleoskus on „üpris puudulik“. See vaatab vastu nii e-kirjadest kui ka suulisest kõnest, pikematest artiklitest rääkimata – lonkavad nii grammatika ja interpunktsioon kui ka sõnavara ning süntaks. Vahel näib, et õigesti kirjutada isegi osataks, aga ei viitsita. Et küsimus ei olegi niivõrd teadmiste puudumises, vaid rohkem ükskõiksuses nende teadmiste suhtes."

Haaran kohe sõnasabast kinni: kui eestlased ei vaevu oma keelt austama - täpsemalt öeldes: ei viitsi seda hoida ja arendada -, siis polegi keele väljasuremiseks rohkem eeldusi vaja. Kui teadlaste jaoks on inglise keel selge, kasulik ja tõhus, siis noorsugu kasutab inglise keelt seetõttu, et see on eesti keelega võrreldes kõlavam, ägedam ja koguni lihtsam. Ka harjumuspärasem - suur osa teabest ja meelelahutusest, mida noored netist hangivad, on ju teadagi-mis-keeles. Muidugi ei saa emakeele suretamise pattu üksnes noorte kaela määrida, kuid noortes peegeldub teatavasti tulevik. Eesti keel on aga minevik.

ERR-i toimetaja Rain Kooli esitab oma arvamusloos rida retoorilisi küsimusi: "Aga mis siis, kui eesti ja soome keele taandumine kõmri või iiri keele tasemele on olnud lihtsalt protsessina nii aeglane, et meile on perspektiivi puudumise tõttu jäänud mulje, et seda ei juhtugi? Mis siis, kui meie keeli on aidanud säilitada meie suhteline isoleeritus laiast maailmast? Mis siis, kui nüüd, üleilmastumise ja interneti ajastul oleme me samas mõjuväljas, kust Wales ja Iirimaa juba sajandeid tagasi end leidsid?"

Kurb mõelda, et eesti keele kõnelejaid võib jätkuda veel vaid mõneks põlvkonnaks. Rahvastiku vähenemine üksnes kiirendab seda protsessi. Ent ometi on ju Eesti põhiseaduses kristalselt sätestatud riigi olemasolu mõte: tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kui meie keel taandub tulevikus väheste kõnelejate eraviisiliseks huviks, pole justkui põhjust ka Eesti Vabariiki alles hoida. 

Pragmaatilisest vaatevinklist ei olegi iseseisvat Eestit otstarbekas pidada, aga kuna meie põhiseadus on nii ülevoolavalt idealistlik, siis tuleb ka pragmaatikutel leppida sellega, et kõike ei saa rahanumbrites ja efektiivsuse protsentides mõõta.


18. september 2016

Kiri Bernard Kangrole

Tere, härra Kangro!

Vabandage, et Teid oma tühise kirjakesega tülitan. Alati tuleb kaks korda mõtelda, enne kui sulg vastu paberit suruda. Ei ole ju põhjust kinnistada kallile paberile tühje sõnu. Aga ometi tunnen sel hetkel, et meelel mõlgub paar mõtet, mis nõuavad kirjamusta. Ja kellega ma neid mõtteid siis ikka jagan, kui mitte Teiega. Need puudutavad ju Teid, härra Kangro.

Tean, et sündisite 106 aastat tagasi, praeguse kalendri järgi septembrikuu kaheksateistkümnendal päeval Oe külas Võrumaal. Teie koduhoovi alt voolas läbi tilluke Ärnu jõgi, Väikese Emajõe noorem sõsar. Ka mina pesitsen juba aastaid samas külas ning mu õue taga vuliseb närb ojake, mis viib oma vähesed veed Ärnusse. Me mõlemad oleme saanud esmase hariduse Antsla kandist - Teie Kiltre külakoolist ja Antsla algkoolist, mina Antsla gümnaasiumist.

Olete kirjutanud võluvalt Tartust, sellest igavese nooruse ja esimese armastuse linnast. Ka mina olen seda teinud. Õieti öeldes andis just Teie "Jäälätted" mulle indu kirjutada päris oma Tartu-romaan. Avaldan Teile siinkohal saladuse, millest ma seni kellelegi hinganud ei ole. See romaan, olgu ta kunstilises mõttes nii õhuke ja väeti kui tahes, päästis mu. Hakkasin nägema maailma uue pilguga. See raamat tõi minu juurde inimesed, kes andsid mu elule uue värvi ja maigu. See raamat tõi mu südamesse rahu.

Aga isegi siis, kui süda on tüüne ja vaga, ei tohi loova isiku meel eales rahuneda. Mõttetihedad kirjaread sünnivad ikka mõistuse kibedatest kripeldustest ja vaimu tormistest välkudest. Kas mu jutt upub nüüd roosasse poeesiasse? Andestage see, härra Kangro! Eks Teiegi olete ju poeet, sündinud lüürik ja riimipreester.

Kurjad ajad rebisid Teid armsaks saanud kodumullast välja. Pidite veetma ligi pool sajandit teispool Läänemerd. Murepaine ja koduigatsus võttis aga imetabasel kombel kaunite luuletuste kuju. Mina ei taha Eestimaalt lahkuda ning loodan, et ei pea ka olude sunnil kuhugi pagema. Siin, sellel esiisade maal, on ju veel nii palju teha! Palju ehitada, parandada, täiustada. Eesti ei saa veel niipea valmis, nagu pole valmis ka eesti keel ja kirjandus.

Mulle meeldib kirjutada - jah, seda pean küll täie tõsidusega kinnitama. Ega ma seda väga hästi oskagi. Aga ma õpin! Aastast aastasse õpin midagi uut. Ja kui muusad seda soovivad, siis muutun ka paremaks. Nii autori kui ka inimesena.

Ah jaa, juba oleks meelest läinud! Mulle anti tänavu Teie nime kandev preemia. Näib ju puhas sohk ja pettus - Oe küla "setude" kokkumäng. Minu jaoks on Teie-nimeline auhind aga väga suur tunnustus. Isegi natuke kõhe tunne on astuda ritta, kus seisavad juba sellised suurkujud nagu Madis Kõiv, Kauksi Ülle, Olavi Ruitlane ja Contra... Loodan siiski, et mitmete aastate möödudes võin öelda: nüüd olen seda auhinda väärt! Aga praegu... praegu veel mitte.

Saadan rõõmsaid tervitusi sinna Jäälätete kanti.

Lugupidamisega
Marek