25. august 2021

Armastus on tugev nagu surm

Ränk teekond õigluseni


Kus on inimesi, seal on saladusi. Igaüks peidab hinges midagi, mida ta kellegi teisega ei jaga. Absoluutselt igaüks! Seetõttu pole hirm kellelegi võõras. Kujuta ette, mis juhtub, kui su kõige suurem ja vastikum saladus päevavalgele ujub! Mida see sinuga teeks? Kuhu sa läheks, kes sa oleks? Kui loor saladuse eest maha rebitakse, pole inimene enam see, kes ta oli enne. Saladus on meie identiteedi tähtis komponent. Me kaotame selleta oma näo.

„Poiss, kes mängis madudega”, lk 17


Kui olin raamatu "Seal, kus näkid laulavad" kirjutamisega lõpusirgele jõudnud, teadsin kohe, et see lugu ei jää üksipäini, tahtsin talle seltsiks kolm venda luua. Kokku neli raamatut. Miks neli? Noh, see on mu lemmiknumber. Igal toal peab olema neli nurka, ilmakaari ja aastaaegu on kah neli. Aga neljapäeviti ma raamatuid ei kirjuta, sest neljapäev on juba ammust olnud paganate pühapäev, mil tänatakse Thori ja Taarat. Häid muusasid samuti.

Muusadega on mul üldse vedanud, nad on minu vastu uskumatult helded. Vahel näitavad kapriisset külge ka. Algselt plaanisin oma põnevuslugudes käsitleda hirmu erinevaid põhivorme (Fritz Riemanni järgi on neid täpselt neli), aga muusad segasid vahele. Nüüd ma ei teagi, millest mu raamatud tegelikult räägivad. Kättemaksust, õiglusest, hullumeelsusest? Või igipõlisest hea ja kurja võitlusest, nagu muinaslugudele kombeks? Jah, küllap seda kõike. Aga endalegi üllatuseks pean tunnistama, et mu neljaosalise põnevussaaga seob tervikuks too vana ja äraleierdatud, ent täiesti vältimatu teema – armastus.

Pixabay

Saaga keskmes on kaks inimest, mees ja naine, kes otsivad seda, mille järele nende hing kõige rohkem puudust tunneb. Mees otsib tõde, naine armastust. Mees on politseinik, pühendunud ja väsimatu, kuid samas alatasa kõhklev tõeotsija. Naine on iseteadlik sireen, kes januneb armastuse ja läheduse järele, ta on seda naeruväärselt paljude aadamapoegade hõlma alt otsinud ja ikka pettunud. Mees ei usu enam tõe ja õiguse võimalikkusse, ta on liiga palju haiget saanud. Aga naine usub endiselt armastusse, see teda erksana hoiabki.

Mõlemad kulgevad oma kurvilisel eluteel, vahel päris lähestikku ja rööbiti, kuid nad ei pööra teineteisele kuigivõrd tähelepanu. Ühel tuulisel kevadpäeval nende teed ristuvad. Kaks õnnetut inimest saavad kokku. Ja mis juhtub? Nad saavad õnnelikuks! Vähemalt natukeseks. Mõneks nädalaks või nii.

Naine usub, et on viimaks leidnud armastuse. Aga mees pole veel oma tõeni jõudnud. Ikka lipsab see sindrinahk käest. Mees peab endaga ära leppima. Enda ja jumalaga, keda ta noorukipõlvest saati on usaldanud, kuid kes teda elu raskeimal tunnil ei aidanud. Kas õiglus võidab? Kas armastus võidab? Või tuleb vana surm ja peab lõikuspidu?

Ma poleks tubli pagan, kui ei sirviks aeg-ajalt piiblit. Nii paberil kui ka virtuaalselt. Isegi sarvik peab tunnistama, et too mütakas antiikkirjanduse tähtteos sisaldab palju vägevaid mõtteteri, millest võrsuvad üha uued põllud ja metsad. Piibli kuuekümne kuue raamatu seas on üks, mille üle teoloogid juba sajandeid pead murravad. Kuidas see piibli pühade kaante vahele sattus? Kelle tahtel, miks? Mis sõnumit see ilmselgelt lihalikku armastust ülistav kirjapala kannab? Vastuolu teiste piiblitekstidega on ilmne, lausa kuratlik. Jutt käib Ülemlaulust (paljudes keeltes ka: Laulude Laul).

Ülemlaul on suuremalt jaolt pulmasalmide kogu, veelgi täpsemalt peigmehe ja mõrsja kahekõne, ülevoolav ja eufooriline verbaalne tiivaripsutamine. Mõned nopped: "Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi, seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! - Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus. Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige! - Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest. - „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind. Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures! Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!”

Minu lemmikmõte pärineb aga Ülemlaulu lõpust, kaheksandast osast, kus üks armunu ütleb teisele: „Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm.”

Elu on sulgkaallane, surm raskekaallane. Poksiringis jääb elu surmale alati alla. Aga nüüd (fanfaarid, palun!) astub kaalule armastus. Numbrid ei valeta, armastus on täpselt sama raske kui surm. Nad on võrdväärsed vastased.

Mees, tõeotsija, ei leia kuidagi rahu. Ta peab pöörduma tagasi minevikku, olgu rännak nii vaevaline kui tahes. Ta peab ripakile jäänud otsad kokku sõlmima, muidu ei ole tal ka tulevikku. Naine on nõus ootama, kuid korraga satub ta silmitsi hullunud mõrvariga, nagu varemgi, nelja aasta eest. (Jälle see 4!) Ka mees satub kirjeldamatute ohtude keskele. Aga ta on ju sellega harjunud. Juba lapsena otsis ta sooservast rästikuid ja mängis nendega. Poiss, kes mängis madudega... Mida ta nüüd kavatseb?

Surm tõstab oma mustad poksikindad ja võtab sisse ründepoosi. Ka armastuse punastesse kinnastesse pistetud käbarad kihelevad. Ta hingab sügavalt sisse. Kõlab kellalöök. Matš algab. Kumb jääb nüüd peale, surm või armastus? Viigiga ei lepita, kindel laks.


*

„Poiss, kes mängis madudega” on lugu sellest, kui ränk võib olla teekond õigluseni. Vahel nõuab tõde ohvreid, seetõttu on lihtsam elada valedes. Lihtsam on pöörata pilk kõrvale, kui näeme ülekohut. Uppuja päästmine jäägu uppuja enda mureks, eks ole? Aga karma eest ei põgene.

Kirjutan tihti väga tõsistel ja rasketel teemadel, nagu koduvägivald, uimastisõltuvus, homofoobia ning omaste hooldus. Seekord kirjutan muuhulgas laste ahistamisest. Ometi on mu raamatud mänglevas stiilis ja kergelt iroonilises, peaaegu lustakas vormis. Ei tea, kas nii üldse kõlbab? Aeg-ajalt tunnen sellepärast isegi väikseid süümekaid.

Kuid kirjutamine, nagu igasugune looming, kätkeb endas ikka riski. Teema võib olla jube, lausa ohtlik, kuid samas on põnev sellega omal moel manipuleerida. Närv tahab kõditamist ja veri nõuab adrenaliini.

Ka mina mängin madudega.


Loe veel:

Laibad on rasked

12. august 2021

Raamat on ikkagi inimene

Puust ja lihast


Sõna saab Heinrich Heine: "Kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi."

Selle ettenägeliku lause kirjapanekust on möödas täpselt kakssada aastat. Lause pärineb vähetuntud näidendist "Almansor" ning viitab koraanide põletamisele Hispaania inkvisitsiooni käigus 16. sajandi algul. Kurikuulsa inkvisitsioonikohtu kutsusid ellu kristlastest valitsejad Kastiilia Isabel ja Aragóni Fernando eesmärgiga juurida Hispaania aladelt välja igasugune "väärusk", sealhulgas islam ja judaism. Kes ei tahtnud vanast usust loobuda ja ristiusku pöörduda, pidi kas riigist lahkuma või piinarikast tulesurma surema. Teisisõnu oli tegemist ühe nurjatu nähtusega, mis on ajaloole ja inimloomusele nii omane: teisitimõtlejate tagakiusamine.

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kehtestada üleüldise "õige" usu, "õige" elulaadi ning "õige" mõtteviisi. Ei tohi teisiti mõelda! Ei tohi isegi teisiti tunda! Kõik inimesed olgu ühesugused nagu naelad seinas, ei ühtki teravamat ega tömbimat, ei pikemat ega lühemat. Kui türannid on juba võimu haaranud, asuvad nad õilsate ettekäänetega (moraalne ja rassiline puhtus vms) nende kallale, kes türanliku ainu-usuga ei nõustu. Kusjuures, türannid ei raiska kunagi aega. Hitler sai võimule jaanuaris 1933 ja juba sama aasta mais süüdati Berliini ooperiteatri esisel väljakul raamatutest tuleriit, kus demonstratiivselt hävitati kirjavara, mis natside moraaliga kokku ei sobinud. Nende seas olid ka juudiverd Heinrich Heine teosed...

Raamat on inimvaimu salvestis. Seetõttu ennustabki raamatute tsenseerimine, keelamine ja hävitamine ette inimeste tagakiusamist. Kui leidub võimu jaoks soovimatut kirjandust, leidub ka soovimatuid inimesi. Sama tõde kehtib tegelikult väga laial skaalal. Nii nagu inimene suhtub raamatutesse, suhtub ta teistesse inimestesse. Kes raamatut aupaklikult ei hoia, kohtleb ka inimesi nagu rämpsu. Seda on korduvalt nähtud.


*

Ei saa mainimata jätta, et minagi olen raamatute põletamisega lähedalt kokku puutunud. Üks eesti keele õpetaja rääkis mulle, kuidas ta laenas mu raamatut "Kaljud ja kameeleonid" oma õpilasele, lugemishuvilisele tüdrukule. Mõni aeg hiljem tuli tüdruk murest murtuna õpetaja juurde ja tunnistas, et raamatuga juhtus "õnnetus".

Selle tütarlapse vanemad olid nimelt sügavalt usklikud (ei tea küll täpselt, mis imeusku). Avastanud tütre laualt raamatu, mille kaanel seisis, et seal tegutsevad pimedad jõud, otsustasid nad kohe vastumeetmed tarvitusele võtta. Ühesõnaga, nad viskasid mu raamatu ahju. Loodetavasti pesid nad pärast seda käed korralikult puhtaks. Ja viisid saatanliku tuha lõpuks paksu metsa, kus see enam ühtki elavat olendit ei ohusta. Sel juhtumil on ka irooniline külg: "Kaljude ja kameeleonide" peategelase kasuisa on fanaatiline usklik, kes põleb majja sisse...


*

Mida arvata aga neist autoreist, kes ise oma raamatuid põletavad? Selles pole midagi ebaharilikku, nii mõnigi kirjanik saadab oma teosed suurest rahulolematusest tuleriidale. Loomis- ja hävitustung pakitsevad üheskoos, ühes hinges.

Kui Franz Kafka oli tiisikusele alla vandumas, palus ta oma sõpra Max Brodi, et see tema poolikud käsikirjad ära põletaks. Kafka suri, aga Brod ei täitnud tema viimset soovi. Otse vastupidi, ta saatis sõbra ilmumata tekstid trükki ja sealt edasi jõudsid need juba maailmakirjanduse kullavaramusse. Just sellisena, nagu nad kirjanikust maha jäid, pooliku, armetu ja viletsana. Aga tegelikult tervikliku, sisuka ja külluslikuna.

Bulgakov hüüatab seepeale: "Käsikirjad ei põle!" Aga ehk siiski? Ka Juhan Liiv olevat oma luuletusi põletanud, osa neist on igaveseks suitsuga pilvede peale lennanud. Käsikirjade põlemist ei aita ära hoida vesi ega kustutusvaht, vaid hoopis soe ja siiras kiitus. Laenan jälle klassikult mõtte, seekord François Mauriac'ilt: "Kunstiinimesed ja eriti veel kirjanikud moodustavad kõige kiitusemaiama inimtõu. Neid ei maksa selle pärast põlastada, sest enamiku juures ei viita see hinge madalusele. Kui nad nii väga vajavad kiitust, siis sellepärast, et nad kahtlevad iseendas, neis pesitseb tugev veendumus oma loomingu tühisusest."

Pixabay

*

Mis see raamat muud on, kui üks kaante vahele köidetud paberikuhi. Ah jaa, sinna on üht-teist trükitud ka. Mõnikord päris palju. Autor loodab, et tema trükimustaga paberile põlistatud sõnad tähendavad midagi, et need lähevad kellelegi korda. Aga teps mitte kõik lugejad ei nõustu sellega. Autor võib raamatule pühenduda aastaid, lugeja pühendub vaid paar päeva. Kui sedagi. Seetõttu ei mõista lugeja raamatut iial nii, nagu autor.

Ei ole vajagi todamoodi mõista. Peaasi on üldse mõista. Iga päev toob halbu uudiseid, uudiseid tülidest, taplustest ja sõdadest. Palju hukkamõistu ja vähe mõistmist. Inimene – nagu ka raamat – on mõistatus. Ilma mõistatamata ei sünni mõistmist.


*

Raamat koosneb üldjuhul peatükkidest, need jagunevad omakorda lõikudeks, lauseteks, sõnadeks ja tähtedeks. Millest koosneb aga inimene? Kõik saab alguse geenidest. Geen on nagu kirjatäht. DNA on sõna. DNA-ahelad peituvad kromosoomides – need on laused. Kromosoomid asuvad rakutuumas, mis on otsekui lõik raamatus. Sedasi jõuame rakuni ehk peatükini. Inimene koosneb miljarditest rakkudest. Seega, me kõik oleme raamatud, mis koosnevad miljarditest peatükkidest!

Pole kahtlustki, et raamat ja inimene kuuluvad kokku, nad on veresugulased, mis sest, et üks puine ja teine lihane. Vahel ka vastupidi. Raamat on puust ja lihast inimene.


*

Suurem osa Eestis ilmuvatest raamatutest on trükitud eukalüptile. Täpsemalt: eukalüptipuust saadud tselluloosi kasutatakse raamatupaberi valmistamisel. Seega olge mureta: meie oma kirjanike pärast Eestimaa metsi ei raiuta, tammed jäävad Tammsaarest puutumata. Igal raamatul on siiski juur sügaval maa sees. Ja latv küünitab pilvede poole.

Paberis on imepärane vägi. Esiteks saab sellest paljugi voltida, vastavalt käele ja kujutlusvõimele. Lennukeid, laevu ja vareseid on vist kõik voltinud. See on origami algtase. Jaapanlased on selle kunsti sajandite jooksul õige kaugele arendanud ja suudavad paberist ilma lõikamata-kleepimata ka põrnikaid, roboteid ja keisrilosse välja võluda.

Trükimustaga võib aga paberile maalida mida iganes, fantaasial pole ju piire. Seega pole fantaasial ka piirikontrolli. Kui fantaasia taltsutatakse, pistetakse kapla ja koplisse, kaotab ta oma jõu. Loovuse elav kude kärbub.

Looja peab teisiti mõtlema, ta on parandamatu dissident. Pole ka ime, et teisitimõtlejate kindlaim pelgupaik on raamatukogu. Oivikud, keda koolis taga kiusatakse, leiavad varju raamaturiiulite vahelt. Seal on alati hea olla, kiusajad ei tule kunagi raamatukokku järele, pätid ja kaabakad lausa pelgavad raamatuid. Vaimurevolutsionäärid peituvad sageli raamatute taga, need püsivad paremini kui barrikaadid. Vaadake või meie rahvusraamatukogu sääl Tõnismäel! Näeb teine välja nagu paekivist linnus, kurjad väed juba sinna ei pääse. Vaimupimedad kardavad raamatutest kiirgavat tähevalgust.


*

Sel sügisel saab 25 aastat tollest heureka-hetkest, kui ma avastasin enda jaoks kirjutamise. Veerand sajandit! Kirjutamispisik hakkas külge üleöö ega ole enam lahti lasknud. Raamatute kirjutamine on nagu omamoodi suhtlemine vaimude maailmaga. Olen mõelnud: kui surm poleks nii palju lähedasi mu ümbert ära võtnud, kas ma siis üldse kirjutaks? Kui rääkida ei saa, tuleb kirjutada. Keegi ikka kuuleb.

On raamatuid, mida tahan kirjutada ja raamatuid, mida pean kirjutama. Aga need viimased jätan endale, ei panegi paberile. Või kui, siis ainult mõne tähtsama lõigu, ja sahtlisse ta jääbki. Ei tohi endast kõike anda. Midagi peab ka saladuses hoidma. Raamatki ei lobise lugejale kogu lugu välja. Parima osa peidab ta ridade vahele.