31. juuli 2014

Kellele on vaja usuteaduskonda?

Mõni aeg enne seda, kui kuningas Gustav II Adolf ühel udusel päeval Saksa pärapõrgus agaralt võideldes hukka sai, jõudis ta anda allkirja tähtsale dokumendile, millega asutati Tartus ülikool. Nagu tol ajal kombeks, alustasid ülikooli juures tööd neli teaduskonda. Baaserialaks oli filosoofia, mille järel võisid tudengid end täiendada meditsiini, õiguse või usu alal. 

Rootsi aeg on rahvuslikku ajalooteadvusesse salvestunud ennekõike kuldse perioodina, mil valati vundament eestlaste vaimu- ja hariduselule. Ülikooli asutamine ühte sõdadest laastatud Liivimaa linna ei olnud siiski mõeldud teenima otseselt lihtrahva huve. Kaugeltki mitte! Ülikool oli Rootsi võimurite jaoks ideoloogiline asutus, mis pidi kindlustama riigi vaimset julgeolekut. Luterlik ülikool asutati varem Tartus tegutsenud jesuiitide kolleegiumi asemele. Selle sammuga tahtsid rootslased näidata vaimset üleolekut katoliiklikust Poolast. Kolmekümneaastane sõda, kus kuningas oma elu kaotas, oli suuresti ususõda, mis pidi välja selgitama, kelle tõde jääb peale. Tartut hakati tasapisi kujundama luterliku kultuuri keskuseks Liivimaal. 

Teine ülikooli avamise eesmärk oli koolitada sõdadest puretud maale riigiametnikke ja kirikuõpetajaid. Seega olid õigus- ja usuteaduskond kogunisti tähtsaimad ülikooli allüksused. Pole ka ime, et nüüd, kui nn. rahvusülikool oma struktuuri ümber korraldada püüab, on need kaks teaduskonda tuliselt selle vastu, et neid instituutideks alandataks. See on umbes sama, kui isamaa eest tublisti võidelnud kindralil võetaks pagunid maha – leitnandi auastmest piisab sulle küll! 

Asi pole ainult tiitlites. Õigus- ja usuteaduskonnal on kahtlemata hindamatu sümboolne väärtus. Rootsiaegses ülikoolis toimus õppetöö küll ladina keeles, kuid riigiametnike ja vaimulikena tööle hakanud tudengeilt nõuti ka eesti keele oskust. Seetõttu oli õigus- ja usuteaduskonnal juba Rootsi ajal oluline roll eesti keele säilitamisel – eriti kui arvestada, et eestlastest üliõpilasi teadaolevalt 17. sajandil Tartus ei tudeerinud. Rootsi riigi ja kohalike baltisakslaste poolelt vaadatuna oli keelenõue suuremeelne žest. Saksad pidid ära õppima matside keele ja selle kaugem tagajärg oli juba estofiilide teke. Noodsamad saksad panid aga 19. sajandil eesti rahva jaoks helisema äratuskella. Eesti keele uurimine ja arendamine algas just Rootsi ajal, üheks põhjuseks ka maakeelse piiblitõlke ettevalmistamine. 

Ilmselt ei kahtle keegi, et õigusteaduskonda on endiselt vaja, olgu siis kasvõi ebamäärase instituudina. Inimkond on koonud enesele röögatult laia paragrahvide võrgustiku, milles suudavad orienteeruda vaid üksikud ämblikud. Kohtuvõim on meie riigis endiselt sõltumatu (rääkigu mõned korrumpeerunud poliitikud mida tahes), kohus on kolmas võim ja selle kandjad tulevad nimelt õigusteaduskonnast. Muide – kas oli see pelk juhus, et ülikooli ühe rajaja Johan Skytte monument avati 2007. aastal just riigikohtu hoone ees? Nii ehk teisiti, õigusteaduskonnal on eesti aja- ja kultuuriloos hoopis kaalukam väärtus kui seda üldjuhul teadvustada suudetakse. 

Aga mis on jäänud alles usuteaduskonna hiilgusest? Jah, mitmed olulised rahvaäratajad ja koolmeistrid on seal oma kõrgema hariduse saanud. Millist tähendust kannab usuteaduskond tänapäeval, selles võrdlemisi materialistlikus ja läbinisti ilmalikus Eesti ühiskonnas? On säärast fakulteeti üldse vaja? Pool-ateistlikud küünikud ütlevad, et muinasjuttude uurimine pole mingi teadus. See nool ei ole suunatud folkloristide pihta, kes võivad rahumeeli muinasjutte edasi uurida. Teolooge ei peeta õigeteks õpetlasteks, sest kirikukauges ühiskonnas on nende roll sama väike ja märkamatu nagu üle teatrilava lendaval porikärbsel. Ent kui laval juhtub olema mõni vaiksem ja hardam stseen, võib porikärbeski etendusse sekkuda… 

Õigupoolest on Eesti usuline maastik väga lopsakas ja kirju-mirju. Uskuda võib ju kõike. Usuteadlased mõtestavad ja eritlevad uskumusi, andes sellega panuse avaliku vaimsuse tugevdamisse. Vaimuteadlased, teoloogid nende seas, püüavad vastata küsimusele, kes on inimene – kust ta tuleb ja kuhu läheb. Need on vägagi filosoofilised, aga ülimalt vajalikud küsimused, millele ammendavat vastust ei leidugi. Sugugi mitte kõik usuteadlased ei tuhni piiblis. (Et see raamat ei saa ka juba ükskord läbi uuritud!) Teaduslikke meetodeid appi võttes püütakse määratleda inimese vaimseid külgi kiirelt muutuvas maailmas. Usuteadlaste ülesanne on tuvastada, kirjeldada ja eritleda uskumusi, mis määravad isiku identiteedi, väärtused ning eluviisi. Ja usu või ära usu, inimene on usklik olend. „Jumal“ ja isegi „religioon“ on Eestis tabusõnad, mille pruukimisest pigem hoidutakse. See teeb ka religioossete nähtuste uurimise keerulisemaks. Ent seda põnevam! Vähemalt on, mida uurida. 

Eestlased peavad vaimult suured olema. Seda andis mõista juba Jakob Hurt, elukutselt kirikuõpetaja. See tähendab, et vaimu tuleb pidevalt harida. Kõikvõimalikud kriisid, nii isiklikud kui ka ühiskondlikud, saavad alguse vaimsest kriisist. Kui usuteaduskond avati esialgu selleks, et palju kannatanud ja igas mõttes laostunud maale vaimuvalgust tuua, siis võiks seda rada tänapäevalgi jätkata. Iga usuteaduskonna tudeng peaks omalt poolt panustama sellesse, et meie ühiskond oleks vaimsem, mõtestatum, tähendusrikkam. Usuteadus pole üks alkeemia-laadne jäänuk iidsetest aegadest, vaid hoopiski väga perspektiivikas ja uuendustele avatud teadusharu, mille õppimise ja õpetamise järele on endiselt suur vajadus. Inimene, kes kaotab usu, on kadunud. Nõndasamuti on kaduviku teele määratud usu kaotanud ühiskond.

17. juuli 2014

Loits

Suvist soojust ei õnnestu kõhnal inimloomal kuigi kauaks oma ihusse talletada. Rakud pole akud. Isegi päikeseliste päevade tähistuseks tekkinud kuldpruun kiht kulub jäsemetelt õige pea maha, lehed varisevad ja raudkaste röövib rohulibledelt elu. Ilusad hetked peaks aga ometigi meele külge jääma. Metsmaasika maik, õhtupalangus punetav järvepind, juhuslikud vidinad läbisegi naerukilgetega, palju puudutusi – siiraid, lihtsaid, loomulikke… 

Suvi hääbub, aga maitsed, pildid, hääled ja puudutused jäävad. Ei, puudutused ei jää. Need lähevad kõige kiiremini meelest, püsivad vaid viivu kauem kui suvesoojus. Aga hääled… nemad kleepuvad mu meelde kõige kindlamalt. Ka siis, kui silmad kinni vajuvad ning keel on kuiv ja maitsetele suletud, püsib kuulmismeel erksana. Kõrvad püüavad vaikusesse imbunud helisid. Südamelöögid. Hingamiskahin. Pianissimo. Milline ilu on neis harjumuspärastes helides, mida müra ja mürgli sees ei kuulegi. Ühestainsast südamelöögist sünnib vaikne sümfoonia. 

Tema nimel on kummaline kõla. Karge ja puhas. See pärineb mingist iidvanast, juba ammu surnud keelest ja tähendab – armastatu. Tõsi mis tõsi. Kel siis veel kõlbaks sellist nime kanda. Mina olen lihtsalt mees ja tema on armastatu. Armastajal on alati hõlpsam kui sellel, kes armastatud. Anda on ju mõõtmatult lihtsam kui vastu võtta. Vastuvõtjale jääb võlg. Peab olema rikas, et palju anda. Aga mina olen vaene. Tahaks anda enamat, anda hingest ja hinge tagant kõik ära – isegi nood kõige mustemad saladused. Anda need talle, usaldada. Ainult et… mul pole musti saladusi, on vaid valged ja pitsilised, siidsed ja tärgeldatud. Ehk lepib ta nendega? 

Külmal ööl, kui akna taga ripub lumepallitaoline kuu ja tähed on nagu jäised killud, teravad ja säravad, liibub tema märkamatult ligi ja mul hakkab tasapisi soe. Suvi oleks nagu jälle tagasi, nähtamatu keebi alla varjatuna, kui tuttavat kätt oma käe vastas tunnen. Sulan aeglaselt üles.

Kõnetan teda. Ütlen ta nime. Niisama, justkui iseendale kinnitades, et ta ei ole kuhugi kadunud, ta on endiselt mu juures ja tema sõrmed siluvad hoolikalt mu juukseid, mis kunagi ühegi kammi sõna ei kuula. Ta sõrmused on külmad ja hõbedased nagu tähetükid akna taga. Aga sõrmed on soojad. Tal on ilus nimi. Ja nii ma siis üha kordan seda nagu korratakse muistse väega rikastatud loitsu. Ka siis, kui teda silmapiiril pole, muutub ta selle loitsu toimel nähtavaks. 

Loitsu ei tohi asjata pruukida. On mul siis üldse õigust teda iga päev kõnetada? Vahel pelgangi teda kutsuda selle nimega, mille esivanemad talle on pannud. Seepärast olen andnud talle hulga lisanimesid. Ta on Kallis ja Nunnu, Kaunitar ja Päiksekiir. Ja Sussu, Potsu, Vipsik… Et asi liiga ninnu-nännu poleks, hüüan teda mõnikord Pähkliks. Ta on ju kõva koorega. Sisu on tal muidugi magus. Natuke mõrkjas. Mulle igatahes maitsevad pähklid. 

Inimesed on rahutud. Ei püsi kuidagi paigal. Ikka nad rändavad siia ja sinna. Kord tulevad, kord lähevad. Kardavad paigale jääda, ei raatsi poetada kaasteelistele rohkem kui paar sõna. Ja jälle edasi! Inimhing ei taha, suuda ega oskagi peatuda. Ta voolab siin ja seal, igas ilmakaares ja kõikjal maakumerustel, vedades ihu enda järel. Inimene ei saa peatuda. Ennem käib ta kasvõi ringiratast – ikka hing ees ja ihu järel. Ühed tulevad, teised lähevad. Aga küll oleks tore, kui mõni paigale jääks. Ainult seisataks korraks. Vaataks enda ümber, märkaks teist hinge sealsamas kõrval. 

Tema tuhises ka mööda ilma. Otsis midagi, millele ta ise õiget nime anda ei osanud, muudkui otsis ja kurvastas, kui taipas, et oli jälle hiljaks jäänud. Ta võis joosta palju tahes, see miski lipsas tal nagu kiuste käest. Viimaks ta enam ei suutnud. Ta väsis ja peatus. Hingeldas raskelt. Vaatas kogemata, täiesti kogemata kõrvale – ja nägi mind. Ta oleks minust peaaegu mööda kihutanud. Aga jaks sai otsa. Ta jäi paigale. 

Ma kordan ta nime. Armastatu. Nomen est omen. Me ei saa põgeneda selle eest, mis on meile määratud. Aga kes määrab? Võib-olla on vastus taevas, kusagil tähtede vahel, teispool kuud? Ta sõrmed ronivad mu huultele. Ei ühtki sõna enam. Metafüüsika ei aita meid. 

Aga vaikus ei püsi kaua. „Miks su käed nii külmad on?“ küsib ta. 

„Sest mul on külm,“ vastan. „Alati on külm, kui sind pole. Ma ootan ja ootan sind ja kui sa õigel ajal ei tule, olen juba jääs. Mulle ei meeldi talv. Olen suvelaps ja iga lumehelves, mis akna taga langeb, on minu jaoks needus. Jah, radiaator on soe, jah ma tegin endale kuuma teed, mässisin ennast sinu pleedi sisse, aga ikka on mul külm… Ei, ma pole haige, olen lihtsalt igatsusest ogar… Ja väljas on nii külm, vastik, jõle. See kuradi talv on talumatu!“ 

„Olgu siis, Torupill!“ ütleb ta mulle, kelmikas muie suunurgas. „Ära nüüd enam torise, ma olen siin ja jäängi siia. Päriselt! Oled sina ikka tegelane…“

15. juuli 2014

Saksa kord

Gary Linekeri paarikümne aasta tagune mõttetera on jälle moes. Jah, jalgpall on lihtne mäng, mille võidavad sakslased. Väravaterohke ja dramaatiliste pööretega MM ei lõppenud puändiga. Võidujumalanna Nike (mitte Adidas) pööras näo selle koondise poole, kes on viimase tosina aasta jooksul näidanud suurturniiridel muljetavaldavat stabiilsust. Distsipliin, tasakaalukus, motivatsioon, loovus ja laitmatu füüsiline ettevalmistus on märksõnad, mis Saksamaale edu tõid. Kuigi eks õnne ole ka tarvis, sest see va pall on ju ümmargune. 

Igatahes oli seekord Saksa kord. Ja uuesti distsipliini juurde, mida juba preisi kindralid sõjaväljal olulisimaks võidu pandiks pidasid. „Saksa kord“ võib olla küll suur klišee, kuid vutimeeskonna tegutsemist jälgides ei ole liiast seda kasutada. Arukas ei torma, vaid talitab plaani järgi. Ehkki MM-tiitlite arvestuses tõusis Saksamaa Itaalia kõrvale ning jääb endiselt alla Brasiiliale, näitavad kõik teised statistilised andmed, et sakslased on MM-il kõigist kõige enam saavutanud. Laulgem siis: Deutschland, Deutschland über alles

Euroopa poliitilisel ja majanduslikul põllumaal näikse Saksamaa olevat kõige targem ja kindlam kündja. Jalgpall, mille sidemeid poliitikaga ei tasu alahinnata, võib vallandada revolutsioone. Saksamaa ajalooline võit korraldajamaa Brasiilia üle mälestusväärses poolfinaalis ja Argentiina alistamine suures lõppvaatuses annavad kuumaverelistele samba- ja tangorahvastele põhjust mässamiseks. Ühtlasi näitas tänavune MM-turniir, kui ohtlik on rajada oma rahvuslik identiteet mõnele spordialale. Taevale tänu, et meil on laulu- ja tantsupeod, kus võidavad kõik. Õigemini: tänagem sakslasi, et meil on laulupeod! 

MM-i seekordne stsenaarium kujunes omamoodi mõistuse ja tunnete duelliks – juhul kui paigutada mõistus Euroopasse ja tunded Ladina-Ameerikasse. Veerandfinaalidest alates oli jõudude vahekord täpselt pooleks. Aga lõppude lõpuks võitis mõistus. Ja seda otse kirglikult põksuvas Rio-nimelises südames. Mõistuse võim ei välista kunagi meeleolukat mängu. See kehtib ühtviisi malelaual ja vutimurul. 

Aeg ja pall veerevad edasi. Kui võtta arvesse, et nii mõnigi sakslasest tähtmängija jäi turniirilt eemale, on Löwi-poiste tulevik helge. See ei tähenda veel, et Saksa kord, raudne režiim kestab ka järgmistel turniiridel. Kuid praegusel pidulikul laineharjal maksab võitjate tegudest õppust võtta – nii palliga kui ka pallita.

7. juuli 2014

Mineviku ja tuleviku puudutused

Tänavuse laulu- ja tantsupeo teema oli üllatavalt võigas. Puudutused on ju teadupärast ebahügieenilised. Eelmine kord hingati, nüüd puudutati – ei julge mõeldagi, mida kõike veel järgmisel, suurel juubelilaulupeol tegema asutakse. Noh, laulupidu ongi ju steriilsete eestlaste jaoks nagu taevalikult hea seks, mis tekitab ekstaasi ja pühib peast viimse mõistuseraasu. Võeh! Aga aitab nüüd perverssest irooniast. Vanemuine, kes tuli äsja metsast mängimast ja laanest laulmast, võib muidu pahaseks saada. 

Seekordne pidu oli tõesti peo nime väärt. Esimese päeva kava oli hoopis lihtsam ja vähem elitaarsem kui varasematel kordadel ning kui 2009. aasta vihmasel õhtul jäi „Credot“ ja „Carmina Buranat“ kuulama vaid käputäis inimesi, siis nüüd kulges esimene kontsert tõepoolest rahvaliku üritusena. Repertuaar – lastelauludest sümfooniliste poeemideni – oli targalt koostatud. Viimase pala ajal loitsid lauluväljakul tuhanded tulukesed – virva- ja hingetuled, mille kaunis kuma ühendas taevast ja maad, elavaid ja surnuid, minevikku ja tulevikku. Nukker ja võimas oli vaikusehetk, millega tähistati 1950. a laulupidu. Ka vaikus võib kõnelda. Surmal ja kaosel ei ole häält. Elul ja lootusel aga on. Sellepärast need eestlased nii ennastunustavalt laulavadki. Ikka elu ja lootuse nimel. 

Esimese kontserdi raamistik – „Sind surmani“ Kunileiu ja Mattiiseni versioonid – oli jällegi kõnekas, ent… natuke morbiidne, või kuidas? Surmast surmani. Kas see ongi meie aja- ja elulugu? Paljud Koidula värsid tuletavad meelde, et elu ongi üürike. Memento mori! Ära unusta, et sured. Mis siis alles jääb? Armastus ehk. Ja loodetavasti säilib ka kodumaa, mida armastatud. 

Teine kontsert vaatas juba tulevikku. Mis sealt paistab? Majanduse allakäik, nafta- ja demokraatiakriis, vähenev rahvastik, sõjad, epideemiad ja savijalgadel priius… ja vahest ka natuke õnne ja mõned naerusuud? Aeg läheb, aga õnn ei kao. Nõnda on Eesti rahvas kunagi laulnud. Me vajame hellust, tahame, et meid puudutataks. Kasvõi lauluga. Jah, meie väike rahvas on mööda suurt ilma laiali, kuid raskel ajal igatsevad mesilinnud tagasi kodustesse kärgedesse. Nad unustavad surma ja lendavad jälle mesipuu poole. Paljud saavad teel hukka, kuid mitte kõik, mitte korraga, mitte veel… 

Igatahes sai 2014. a laulupeol üks asi selgeks. Koorijuhtide kuldne põlvkond, mille tuumiku moodustavad laulutaadi õpilased, on lahkumas. Põlvkondade vahetuse vormistas sümboolselt Eri Klas, kui ta ulatas kümnete tuhandete silmapaaride all oma õpetaja Gustav Ernesaksa taktikepi Hirvo Survale. Järgmisel korral, kui möödub 150 aastat esimesest üldlaulupeost, me enamikke „ernesakslasi“ enam ei näe. Kümne aasta pärast ammugi mitte. Nemadki – need inimesed, kes on nõnda paljudesse südametesse rõõmu toonud, lähevad sinna, kuhu me kõik viimaks minema peame. Jah, aeg kulgeb omasoodu. Aga õnn ja rõõm ei kao ju. Eriti veel, kui isamaa on õnn ja rõõm… ja meie kõigi arm. 

Kas laulu- ja tantsupidu suudavad kedagi hingeliselt paremaks muuta? Küünikud raputavad pead. Vaimustus kestab heal juhul kaks-kolm päeva ja siis saabub hall argipäev, värviline pidu ununeb, laulusuud jäävad lukku, tantsujalad ei kepsuta ning kinnised, jonnakad ja sallimatud eestlased ilmuvad jälle platsi. Kuni järgmise peoni. See on olevik. Kuid lootus on selline tüütu umbrohi, et kuhu südamesse tema seemned laulutuulega puistatud on, sealt teda enam välja ei juurita. Ta varred paisuvad nagu tugeva Eesti mehe biitsepsid ja ta õitseb otsekui armunud Eesti neiu. Lootust meil on.