Ott Tänak reostab planeeti. No kaua võib?!

Ebaeetiline meelelahutus ei saa olla rahvuslik uhkus

Eestlastel pole oma juhtidega vedanud. Kalevipoeg oli mõrtsukas ja vägistaja, Lembitu ei saanud ristirüütlitest jagu, Jannsen puges tsaarile, Päts müüs Eesti maha ja Laar – nagu rahvas ikka veel räägib – lasi põllumajanduse põhja. Ei ole meil ka spordikangelasi, kelle üle rõõmu tunda. Jalgpallurid on maailma kehvemate hulgas, suusatajad libisevad hästi ainult dopingu peal ja tagatipuks on viimase aja kõige hinnatumaks sportlaseks rallisõitja. Ah et mis selles halba on?

Vaatame rohelise mätta otsast. Keskkonnakriisi leevendamiseks plaanitakse lõpetada riiklikud investeeringud fossiilkütustega seotud projektidesse, muretsetakse liigse metsaraie pärast, tehakse massilisi koristustalguid, sõditakse tselluloositehaste ja Rail Balticu vastu. Samal ajal elatakse kirglikult kaasa kõige keskkonna-vaenulikumale spordialale. Kas siin pole vastuolu?

Pixabay

Autorallisid hakati korraldama 20. sajandi alguses puhtalt kommertslikul eesmärgil: autotootjatel oli vaja oma "jõuvankreid" reklaamida ja mis võinuks olla veel geniaalsem publikumagnet kui nende omavaheline mõõduvõtt. WRC ralli on siiamaani hiiglaslik autotootjate üritus, ehkki praeguseks on neid rallirajale võistlema jäänud vaid neli. Autospordis tähendab võistlus aga sihipärast looduse reostamist.

Ökonoomsematel sõiduautodel on kütusekulu 4-5 liitrit 100 km kohta, ralliautodel aga lausa 60-70 l/100 km. Rallihooajad on pikad, pea katkematus rodus järgneb etapp etapile (2019 oli neid 14), kiiruskatseid ligemale paarkümmend (mullusel Rally Estonial 17). Etapil sõidetakse maha üle 250 km, sõitjaid on üldjuhul rohkem kui 20. Matemaatikud arvutagu nüüd, kui palju bensiini lugupeetud ralliässad lõbu pärast põletavad.

Arvud paljastavad ebamugava tõe: meie rahvuskangelaseks on tüüp, kes süstemaatiliselt reostab planeeti! See, et Eesti mees on tulnud autorallis maailmameistriks, pole mingi uhkuse asi. Hoopis häbiasi. Kõik, mis inimest ja keskkonda kahjustab, on ebaeetiline – ka autoralli.

Aga mis siin tühja kurjustada. Kui on probleem, tuleb leida lahendus ja õnneks on see käeulatuses. Sisepõlemismootori asemele saagu elektrimootor. Kui WRC-sarjas osalevad tootjad tuleksid rajale ainult elektriautodega, oleks tegemist kiiduväärse eeskujuga. Sportlane peab nagunii eeskuju näitama, vastasel juhul on ta tühipaljas meelelahutaja. Tähtis pole ainult see, mida saavutada, vaid ka kuidas seda teha.

Kes aga arvab, et elektriauto pole piisavalt macho, siis mõelgu järele. Mis mõttes on suitsev mootor mehelikum kui elektrimootor? Kui mehel on kellad küljes, on ta igal juhul mees. Kui autol on mootor kapoti all, on see igal juhul auto. Fossiilsest kütusest ja fossiilsest mentaliteedist tuleb ükskord lahti saada, emake Maa kisendab valust.

Kujutame nüüd ette: Ott Tänak kihutab oma ülivaikse autoga Lõuna-Eesti teedel, saatjaks lehvivad sinimustvalged ja kaunis linnulaul. Tolm lendab. Aga kui see hajub, on õhk ikka puhas. Ei mingit bensuvingu ega üleliigset süsinikku. See on juba midagi, mille üle tasub uhkust tunda.

Loe ka:

Maaemal on kopsupõletik

Liblika tiivalöök

Suur tegu algab väikesest mõttest

Me elame ühepäevaliblikate ajastul. Suured teosed on kängu jäänud, klassikat rohkem ei sünni. Suurte teoste ja suurte isikute jaoks pole meie kitsas maailmas ruumi. Viisteist minutit kuulsust igaühele, see Andy Warholi mürtsuv ettekuulutus, on teoks saanud. Igaüks võib olla täht, suisa supernoova. Aga kui tähti taevasse liiga ohtralt koguneb, ei märka neid õieti keegi. Üksikud tähed säravad kõige kirkamalt. Valgust defineeritakse läbi pimeduse. Ja mis jääb järele kiiresti kustuvast tähest? Must auk.

Ometi valgustab ka väike täht ööd ja rõõmustab silma. Ka liblikad mängivad oma tähtsat rolli siin paisuvas universumis. Liblikas on paljude rahvaste uskumustes hingeloom. Meie hinge materialiseerunud kuju. Püsimatu ja habras, ent ikkagi võluv. Imeilus veel pealegi! Isegi kapsaliblikad on ilusad – lumekarva, lubjakarva, piimjad nagu tühi lõuend ja täiskuu. Pole olemas igavaid liblikaid ega igavaid hingi. Ilu on vaataja silmades, tunne tundja põues.

Pixabay

Mõnel inimesel hõljub sees uhkeldav hing nagu päevapaabusilm. Teise hing on kirju otsekui koerliblikas või pääsusaba. On salapäraseid öiseid hingi nagu silmiksuru ja rõõmsalt lihtsaid nagu lapsuliblikas. Ja on neidki, kel hing tume kui leinaliblikas. Muide, leinaliblika tiibadel on rukkilillesinine palistus. Helgus ja tumedus – ikka nad põimuvad.

Iga laps teab, mida see tähendab, kui kevadel nähakse esimesena kirjut liblikat. Tuleb kirju suvi. Kollane liblikas toob kuldse suve. (Teistel andmetel hoopis üksluise.) Vaata imet – kuidas saab mingi suvaline tiivuline putukas mõjutada kellegi saatust? Uskuda või mitte, kuid liblikaefekt toimib. Üksainus liblika tiivalöök võib vallandada maavärina või tsunami. Väikestest sammudest saavad alguse laiad teed, väikestest mõtetest sünnivad suured tegemised. Mis juhtus kord Moskvas "Meistri ja Margarita" järgi? Hooletu teenijatüdruk Annuška pillas õlipudeli maha ja Berlioz kaotas seetõttu pea – sõna otseses mõttes. Ja oligi põrgu lahti!

Liblikas on siiski paradiisi saadik. Ta tuletab meelde, et ka kole röövik võib üleöö muutuda kauniks tiivuliseks hingeks. Tuuli trotsides hõljub ta õielt õiele ja otsib ... mida? Nektarit, õietolmu, õnne, armastust? Jah, küllap seda ja enamatki veel. Tuleb üha otsida, otsida – peatumatult, sest elu on üürike. Kehad pudenevad põrmuks, aga vägi, mis nende sees peitub, jääb mingil moel ikka alles. Ükski aatom ei sure, ta moodustab teiste aatomitega üha uusi struktuure. Tähed kustuvad ja süttivad.

Miski pole kadunud, kõik on veel leidmata.