Ööl tuhat on paitavat kätt

Loodus ja luule kuuluvad kokku

Kord aastas peavad Koit ja Hämarik pulmi. Nad ulatavad teineteisele käe – ja pimedus kaob. Iga põhjamaalane saab ajast aega osa sellest imelisest taevasest pulmapeost. Armastame kirglikult päikesevalgust, oskame teda väärtustada, sest teda on alati napilt. Inimene küünitab valguse poole nagu taim. Öö valge on õnn.

Pixabay

Igavene rändur Ernst Enno, kelle sünnist möödus hiljuti 145 aastat, pärandas maailmale hulga kauneid kargeid värsse. Tema luules on palju igatsust ja otsimist, nagu inimhinges üldse. Enno loomingut iseloomustatakse sõnadega "lüüriline", "sisekaemuslik", "tundmuslik", "filosoofiline", "meditatiivne" ja koguni "budistlik". Ma lisaks omalt poolt lihtsalt "ilus". See pole pähe joonistatud ega suureks puhutud, vaid loomulik, poosidest ja mallidest vaba ilu. Kord vaikselt kumav, kord saladuslikult sillerdav, kord pillavalt kiirgav. Tundmuse ja looduse ilu.

Elurikkus me ümber hääbub ja tehislik maailm paisub. Miskipärast on mul viimasel ajal tekkinud arusaam, et luulet suudab mõista vaid see, kes mõistab loodust. Pole üht ilma teiseta. Poeesia hõljub vaba vaimuna, kuid temas valitseb ikkagi omamoodi kord, takt ja rütm, vahel ka riim. Looduses on kõik vaba ja loomulik, ent ikkagi seaduspärane. Õun ei kuku niisama, gravitatsioon tõmbab teda maa poole. Tore on, muidu hõljuksime kõik sihituna ringi.

Maa tõmbab! Peabki tõmbama, igas mõttes. Maa on see pidepunkt, mis annab meile tuge universumi kohutavas korralageduses. Ränduri põli on karm, kuid loodus lohutab, kaitseb ja turgutab teda. Nagu luulegi.

Ja mine tea – ehk ongi loodus luule, mille on kirja pannud mõne jumala käsi. Randade vabavärsilised luited, männimetsade haikud, paekallaste ballaadid, voorte ja vainude sonaadid, rabalageda regivärsid... Eesti looduse poeesia on hoomamatult mitmekesine. Loodust tuleb õppida lugema nagu luulet. Ja mitte üksnes lugema, vaid tunnetama.

*

Mis seal ikka. Olgu siinkohal ära toodud Ernst Enno üks helgemaid luuletusi, "Öö valge on õnn":

Nii pehme on valge öö hämaram tund.

Nii pehme ja sügav ta meel -

üks ööbik on siin ja teine on sääl

ja kolmas on enese südame hääl, -

kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauguse rand -

silm, miks sa ei leia veel und?

Pool valgust, pool varju, see südame tee,

pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -

on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn -

veel kuskil on otsata hää.

Kõik kordub, on kordaja isegi uus,

see küsimus helises mõnegi suus -

las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõik kallas ja kauguse rand.

Ööl tuhat on paitavat kätt.

Käi tasa ja laula nii üksinda teel,

et vabaneks kõigest kord kütkenend meel.

Ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik,

las magada udu ja ilm.

Üks ööbik on siin ja teine on sääl

ja kolmas on enese südame hääl, -

las särada õnnelik silm.

Loe ka neid:

Miks ööd on nii valged siin?

Muinasjutud tulevad loodest