23. veebruar 2015

Kaks inimest ja hulga lampe

Need, kel praegu vanust enam kui 60 aastat ja kel oli õnne saada osa kapitalistliku maailma hüvedest, mäletavad ka aegu, mil Biitlid leidsid, et elamiseks piisab ainult armastusest, eskimo Quinn oli kõigist kõige võimsam, Sandie Shaw nõudis, et teda kui hüpiknukku nöörist tõmmataks, Jagger ei saanud rahuldust ja Nancy Sinatra liikus ringi saabastes, mis olid loodud kõndimiseks… Kuuekümnendad tulevad nüüd tasapisi tagasi, tuumapommihirm sabas. Õnneks või kahjuks pole näha, et naaseksid armu- ja kanepiuimas hipid. Igatahes heljub õhus vikerviise, ehkki jah, kuuekümnendaile omane naiivsus ja optimism on asendunud karge elutarkuse ja argise igatsusega käestlibisenud õnnepäevade järele.

On see tõesti „Goodbye to Yesterday“ lühiiseloomustus? Või pelgalt mannetu katse seletada kärmelt hitiks saanud ja tuhandeid südameid võitnud laulu hämmastavat edu? Jah, vist küll.

Tänavuse Eesti Laulu kolm parimat olid kõik tugevad, hästi produtseeritud ja korralikult esitatud palad. Nägime suhkruinglit taevast alla langemas (Elisa Kolk) ja nunnut energiamürsku publikusse viskumas (Daniel Levi), mõlemad piltilusad inimesed, kelle permanentse naeratusega võiks valgustada ka sombust talveööd. Ühesõnaga, positiivsete emotsioonide garandid. Juba poolfinaalides veeti lavale kõiksugust träni purjelaevast ja pargipingist lastekiige ja rohetava muruni. Sekka laserid, LED-ketsid, hiiglaslikud punased kirjatähed ja kohutaval määral paksu tossu. Aga võitmiseks oli vaja lampe, hulga lampe.

Eesti kultuuriloo kontekstis seostub lamp vast esmajoones „Kevade“ alguskaadritega. Õpetaja Lauri laual petrooleumi põletav jurakas tuletab meelde, kui oluline on võidelda vaimupimeduse vastu. Lamp rändaja käes annab teelolijale valgust, aga lamp aknal juhatab ka eksinuid koju tagasi. Mees (Stig), kes teele läinud, ei taha paraku tagasi pöörduda, ehkki naine (Elina) teda ikka ootab. Tüüpiline lugu: üks tahab üht, teine teist ja teed lähevadki lahku.

Mustvalge pilt rõhutab ühtaegu laulu nostalgilist aurat, kuid protestib ka popmuusikat saatva üleliigse värvikireva tingel-tangeli vastu. Duo kostüümid mõjuvad nagu yin-yangi sümbol, kumbki pole päris valge ega päris must, voorusi ja süüd on nii mehel kui ka naisel.
Meeldejääv meloodia on ühe lööklaulu kohustuslik element, kuid kui sellele lisandub ka mõistlik tekst, milles arendatakse koguni väikest süžeed, tõusevad isegi igapäisest mölast ummistunud kõrvad kikki. „Goodbye to Yesterday“ tekst pakub korraga draamat, huumorit ja erootikat. Mees põgeneb salaja naise juurest, hiilib välja ning naeratab koerale – puhas komöödia! Naine aga ärkab porgandpaljana ning näpib kurvalt mobiili – kus on nüüd pornokomisjon? Nojah, ja muidugi kibemagus melanhoolia, naise südantlõhestav palve mehele (alustame uuesti!) ja mehe terve enesekriitika (mul pole sinu jaoks piisavalt armastust). Väga inimlik ja liigutav.

Laulu arranžeering on omaette meistriklass. Rohkete kõlanüanssidega orkestratsioon annab ilmekalt edasi erinevaid tundevärelusi. Hõiskavad trompetid, nutvad viiulid ja kärisevad elektrikitarrid. Mis sa hing veel tahta oskad!

Kahe inimese lahkuminekule elab korraga kaasa kogu eesti rahvas. Varsti ehk kogu Euroopa. Soorolle ja –stereotüüpe võib küll suure kisaga revideerida, kuid miskipärast on ikka nii, et mees jätab maha ja naine on see, keda jäetakse. Isegi popmuusikas. Naine jääb pimedusse itkema ja mees kihutab rõõmsalt valguse poole. Küllap on see meeste loomuses. Või nagu ütleb laulusalm: „We are the burning lights!“

16. veebruar 2015

Miks Eesti mees ei armasta?

Hiljuti avalikustati ühe päris huvitava uuringu tulemused, mille kohaselt peab üle 60% Eesti meestest kõige olulisemaks armastust ja kodu. Meedias kajastati neid tulemusi kui midagi üllatavat ja positiivset. Hõisati, et materiaalsed väärtused polegi meeste jaoks enam üle kõige, ent kostus ka pahast urisemist: mehed on täiega pehmodeks muutunud.

Paraku on lood tõesti hapud ja koguni hirm tuleb peale. Asi pole „pehmostumises”. Kui ligi 64% meestest peab olulisimaks armastust, siis tähendab see, et rohkem kui kolmandik aadamapoegadest ei sea armastust esikohale. Ideaaljuhul peaks armastuse tähtsustajate protsent olema 100, ei kriipsugi vähem. Mis saab olla tähtsam kui armastus?! Ilma armastuseta poleks mingit elu, kogu maailm oleks tühi ja kõle.

Laste olemasolu peavad tähtsaks vaid veidi enam kui pooled uuringus osalejatest, mis on suisa katastroofiline tulemus. Tervise üle küll ei kurdeta, kuid tervislikke eluviise peab oluliseks kõigest veerand meestest. Ei hoolita naistest, lastest ega iseendastki. Kui see pole allakäik, mis see siis on? Alati pole vaja elu nii mustadesse toonidesse võõbata, aga võõbakem ikka. Parem must kui lilleliselt roosa.

Miks mehed, kes ehk sügaval sisimas oleks ka valmis näitama oma südamlikumat ja hoolivamat poolt, ei julge seda teha? Vahest on üks põhjus tollessamas „pehmotamises“. Miskipärast on „pehmo“ saanud populaarseks sõimusõnaks – piisab see vaid mehele külge kleepida ja juba vaadatakse teda kui munadeta olendit. Meeste jagamine pehmodeks ja macho'deks on lihtsalt rumal, et mitte öelda idiootne. Mõisted, mis ei suuda maailma adekvaatselt kirjeldada, on kasutud. Nõnda on ka pehmo ja macho'ga. Meestüüpide galerii hõlmab väga laia spektri ning selle alla mahub kõikvõimalikke karaktereid memmekatest kõrilõikajateni.

Ka nn. pehmed väärtused, mille kummardamisega „pehmosid“ seostatakse, on vägivaldselt konstrueeritud mõiste. Kui kodukesksus ja armastus kõige kallimate inimeste vastu on mingil moel pehmed väärtused, ongi enamik isasid ja abielumehi täisverelised pehmod. Aga armastus ise pole kaugeltki pehme. On hoopis vägev ja tugev kui titaan. Igaüks ei suudagi vallata säärast jõudu nagu armastus.

Miskipärast ilmnevad paljudel meestel kohe rasked kompleksid, kui panna nad kõnelema tunnetega seotud teemadel. Tunded, lembus, intuitsioon – traditsiooniliselt on need kuulunud justkui naise hinge juurde. Kuid sellega – nüüd tuleb kollektiivsesse psühholoogiasse sukelduda – on mehed ajast aega surunud maha väärtuslikke emotsioone. Nõnda kahjustatakse ühtlasi psüühikat ning halvimal juhul tekib võimetus maailma kogu selle suuruses ja külluses kogeda, elust ja inimestest rõõmu tunda. Aga tunda ja tunnetada on vaja. Inimene on ikkagi emotsioonidega loom, mitte üksnes ratsionaalsetel ja loogilistel mõttekäikudel töötav kõrgtehnoloogiline masin.

Soov luua perekond, rajada kodu, avaldada armastust – mis on selles ebamehelikku? Need on iidsed soovid, mis hoiavad elu rööbastel. Kui aga mehe hinges pole tõesti grammigi armastust, on tegemist tragöödiaga. Sellises kurvas olukorras võivad aidata ainult naised. Neil on ikka südamekujulisse varakambrisse rohkesti armastust kogutud, seda jätkub ka vaestele meestele laialijagamiseks.

9. veebruar 2015

Looduslembesed erakonnad

Paksu metsa sees on hea elada. Eriti valimiste ajal, kui kõikjal irvitavad hiiglaslikud ülestuunitud larhvid, meedia on täis ulmelisi lubadusi ja täispuhutud loosungeid ning kandidaadid kimbutavad inimesi tänaval, poes ja koguni koduukse taga. Kuuselaanes seda probleemi pole. Siia ei julge ükski Toompeale pürgiv kloun oma punast nina pista. Kuigi jah, alles hiljuti nägin Eesti levinuimat poliitilist looma – oravat – üle lagendiku silkamas.

Rahvasaadikuid vajame ikka, sest keegi peab ju valitsema. Demokraatia on tuhat korda parem kui anarhia. Mind huvitab ennekõike, mida erakonnad metsaelanikule lubavad ja selle järgi langetan ka otsuse.
 
Kui Eesti erakondade logosid vaadata, siis ei ole kahtlust, et isegi poliitikud on looduseusku. Logodel näeme oravat, roosi, karikakart, võilille, rukkilille, ristikulehte, taevatähte (või on see hoopiski muhu mänd?) ning tükikest mesilaskärjest. Kena!
 
Heidame siis pilgu valimisprogrammidele. Loodushoiu ja keskkonnaküsimused ei ole ühelgi parteil esikohal, midagi uut ja enneolematut neis valdkondades enamasti ei kohta. Reformierakonna loodusalane programm näib olevat kõige põhjalikum. Eeskujulikult on sõnastatud eesmärgid ja tegevuskava.
 
Esmaseks sihiks on oravate jaoks ”Eesti püsimine maailma puhtaima õhuga riigina, kõigi meie veekogude hea seisukord, meie metsa hoitus ja vastutustundlik majandamine ning kõikide Eestile omaste liikide jätkuv elujõulisus.” Vesi on oravaile üldse südamelähedaseks saanud, kõige muu kõrval kavatsetakse investeerida veekogude seisu parandamisse, et puhastada järved ja jõed ning muuta kõik Eesti olulisemad jõed kaladele läbitavaks. Lubatakse hoida põhjaveevarude kvaliteeti ning tagada, et uute maavarade kasutuselevõtuga ei kahjustataks põhjavett. 

Põnevamaid noppeid:
- propageerimaks puidu suuremat kasutamist ehituses kolib [Reformierakond] praegu Tallinnas kallitel rendipindadel asuvad keskkonnaasutused kokku puidust ehitatavasse Eesti loodusmajja.
- investeeritakse Eesti rahvusparkidesse ja kujundatakse neist siseriiklikud ja rahvusvaheliselt tuntud loodushoiu keskused
- luuakse keskkonnatasudest investeeringuteprogramm, mille kaudu toetatakse linnakeskkonna loodussõbralikumaks muutmist
- kaardistatakse tulevaste põlvede jaoks Eesti ajaloolised pühapaigad.
 
Keskerakond lajatab otse: ”Viime seadustesse senisest karmimalt põhimõtte – saastaja maksab loodusele tekitatud kahju eest.“ Samuti seisab ristikheinalehe partei vastu GMO tootmisele ja kasutamisele. Kõige huvitavama plaani kohaselt kavatsevad keskerakondlased taas luua metsavahtide ametikohad. Seeläbi taastatakse metsanduse haldussuutlikkus ja järelevalve rahvusparkides ja looduskaitsealadel.
 
IRL sedastab, et parim looduskaitsja on teadlik kohalik kogukond. Loodusharidus peab tähekese erakonna arvates olema üks elukestva õppe osa, et inimesed oskaksid looduses käituda. Riik peab IRL-i järgi jätkuvalt panustama taastuva energia tootmisse (ikka julgeoleku pärast). Sarnaselt Keskerakonnaga tahab ka IRL muuta seadusandlust nii, et jäätmetekitaja vastutaks täies mahus jäätmete võimaliku taaskasutamise või ohutu likvideerimise eest.
 
Sotsid leiavad keskkonnast kõneldes, et igal elanikul peab olema kättesaadav kvaliteetne, puhas ja vastuvõetava hinnaga joogivesi. Roosid ja oravad on ühte meelt selles, et looduslikud pühapaigad tuleb kaardistada ning tagada hiite säilimine. Kõige tähelepanuväärsem sotside lubadus kõlab aga nii: „Kaotame karusloomafarmid, kus kasvatatakse tehistingimustes võõrliike.“
 
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tõotab kasutada loodusressurssi rahvusliku rikkuse suurendamiseks, tagades sealjuures moodsa loodussõbraliku tehnoloogia ja range järelvalvega säästliku majandamise. Ka ülejäänud loodushoidu puudutavad lubadused jäävad rukkilillekesel üldsõnaliseks: „Toetame looduskaitsealade ja looduskeskkonna säilimist ning tõhustame võitlust looduse reostamise vastu. Tõhustame loodushoiu propageerimist.“
 
Vabaerakond ehk karikakra punt on samuti loodusest kõneldes napisõnaline, keskendudes peamiselt energeetikale: „Toetame ja soosime taastuvate energiaallikate efektiivsemat kasutamist, aga samuti ka uudsete taastuvenergia tehnoloogiate arendamist ja juurutamist. Lihtsustame taastuvenergia väike- ja mikrotootjatele esitatavaid nõudeid. Põlevkivi kaevandamist maksustame vastavalt nafta maailmaturuhinnale.“
 
Rahva Ühtsuse Erakond, keda võib ka kärje tõttu mesilassülemiks nimetada, ei torka loodushoius silma mesilasliku usinusega. Nemadki toetavad taastuvenergia osakaalu kasvu, ühtlasi lubatakse lihtsustada seadusandlust, mis reguleerib eramajapidamistes taastuvenergiaallikate kasutamist. Lisaks tahab kärjerahvas toetada Eestis leiduvate maavarade uuringuid, et selgitada välja nende olemasolu määr ning kaevandamise tasuvus.

Roheliste programm ei paku muidugi ainsatki üllatust. Kui võililled loodust ei hoia, kes siis veel? Roheliste pea kohal kõrgub selge loosung: “Ei mingit iganenud ja ohtlikku tuumaenergiat!“ Nende valimisprogrammis leidub ka päris filosoofilisi seisukohti: „Looduskaitse on eelkõige inimese kaitse. Maa elurikkuse säilimine on inimkonna kestmise eeldus.“ Võililled ei luba avada ka fosforiidikaevandusi. Ülejäänud seisukohad on samuti väga „rohelised“, ent ikkagi kahtlaselt laialivalguvad. Just rohelistelt ootaks konkreetsemaid plaane ja ettepanekuid, mil moel säilitada liigiline mitmekesisus, kuidas soodustada taastuvenergia tootmist, kuidas edendada taaskasutust. Lisaks probleemid, mis puudutavad prügindust, reostuse likvideerimist, jahindust ja kalandust.
 
Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et midagi revolutsioonilist erakondade loodushoiu kavades ei sisaldu, jõgesid keegi teisipidi voolama sundida ei kavatse. Mõni partei tahab küll aega tagasi pöörata (Keskerakond ja metsavahid), mõni teatavaid karusloomafarme sulgeda (sotsid), mõni ametnike jaoks puust loodusmaja ehitada (Reformierakond). Enamjaolt valitseb aga üksmeelne seisukoht, et loodusressursi kasutaja peab kompenseerima oma tegevusest tekkiva kahju loodusele ja elanikkonnale (roheliste sõnastus) ning vähemalt kolm erakonda on viimaks mõistnud, et looduslike pühapaikade kaardistamine ja kaitse on samuti osa keskkonnakaitsest. (Konreetsema sammu selles vallas pakuvad välja üksnes rohelised: kaardistatud ja hooldatud looduslike pühapaikade omanikele antakse maksusoodustusi ja toetusi.) 

Taastuvenergia osakaalu plaanivad suurendada enam-vähem kõik poliitilised jõud. Huvitaval kombel ei võta aga keegi peale roheliste seisukohta tuumaenergia asjus. Küllap jääb julgust väheks, sest tuumaenergia ja maavarade kaevandamine on tundlikud teemad, mida igaks juhuks ei puudutata. Ometi on need keskkonna vallas vaat et kõige tähtsamad teemad. Rohkem loovust ja julgust loodusküsimuste käsitlemisel, kallid lillekesed!

3. veebruar 2015

Kuis kulgeb töörahva elu?

Raamaturiiulid on täis tarkust ja lollust. Mõnikord koguni võrdsel määral. Aga lollus võib olla isegi huviväärsem…

Raamatutel on see omapära, et nad võivad kaante ja lehtede vahel peita materjali, mille eest autorid-toimetajad-trükkalid ei vastuta. Need on lugejate lisandid. Mõnel puhul ununeb näiteks järjehoidjana kasutatud postkaart või taskukalender raamatu vahele ja aastaid hiljem päevavalgele tulles on tema väärtus kordades tõusnud. Teinekord arhiveeritakse raamatute vahele meelega või kogemata kraami, millest võib järeltulevate põlvede jaoks kujuneda põnev ajalooline avastus. (Katked Wanradti ja Koelli katekismusest leiti samuti täiesti kogemata ühe tunduvalt hilisema raamatu kaane seest.) Niisiis tasub kõik unustatud raamatud läbi raputada, kes teab, mis neist välja pudeneda võib.

Mina ajasin hiljuti täiesti pahaaimamatult näpud taha ühele etoloogia-alasele kultusteosele. See oli Niko Tinbergeni „Loomade käitumine“ („Valgus“, 1978). Esimeste lehtede vahel pikutas aga ajaleheväljalõige, kokkumurtud ja kollakas. Töörahva Elu, nr 5936, ilmunud teisipäeval, 2. märtsil 1982, maksnud 3 kopikat. Säilinud 1. ja 2. lehekülg. Päises ilutses loomulikult kohustuslik loosung: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Pluss tarvilik täpsustus: „EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja“. (Tuleb tunnistada, et Töörahva Elu on isegi ühe tüüpilise nõukaaegse ajalehe jaoks üsna võigas nimi.)

Millest siis kohalikus Pravdas enam kui kolmkümmend aastat tagasi kirjutati? Alustuseks artikkel kurjakuulutava pealkirjaga: „Ees seisab suur töö“. Kõneldakse sellest, et ajale ei tohi jalgu jääda ning seetõttu tuleb veisefarmide sisseseadet uuendada, täiustada ja korras hoida. Artikli toon on asjalik, muuhulgas nõutakse farmidele töökindlamaid kodumaiseid seadmeid, lukkseppade tehnilise varustuse täiendamist ja eestikeelseid juhendeid töövahenditele. (Kas siis autoril oli meelest läinud, et üks õige nõukogude kodanik kõneleb ainult vene keeles?)

Veel saame lehe esiküljelt teada, et oktoobris tähistab Nõukogude tsiviilkaitse 50. juubelit, naiskoor „Kannel“ andis kordaläinud sünnipäevakontserdi, millega ühtlasi tähistati heliloojate Mart Saare ja Zoltan Kodaly (??) sünniaastapäevi.

Raudteelaste sotsialistlikus võistluses oli aga puudujääke. („Tulemused võinuks olla paremad.“) Mitmes jaamas jäid 1981. aastal täitmata laadimise plaanid. Vagunite seisuaeg oli lubatust pikem. („Põhjuseks toodi rasked ilmastikutingimised, tegelikult oli selleks ebarahuldav koostöö klientuuriga.“) Sotsialistliku võistluse tingimused täitis eeskujulikult Tartu Side- ja Signalisatsioonijaoskonna kollektiiv. Tublid poisid.
 
All paremas nurgas võib näha esilehe ainsat fotot. Selgitav pildiallkiri puudub, kuid nähtavasti on üles võetud Võru uued paneelmajad.

Teisel leheküljel kirjutatakse pikalt-laialt bilansikomisjoni hinnangust. Heaks hinnati töö Munamäe, Vastseliina ja Võru sovhoosis ning Kirovi-nimelises, „Sõpruse“ ja Võhandu kolhoosis. Mitterahuldava hinnangu said Misso, Sõmerpalu ja Varstu sovhoosid ning Sverdlovi-nimeline kolhoos. Artikli autor märgib: „Ei mäleta, et kümmekonna aasta jooksul oleks nii palju mitterahuldavaid olnud.“ Ja hädaldamine jätkub: „Ei mäleta ka seda, et rajoonis oleks nii suur hulk majandeid – kuus – aasta töö kahjumiga lõpetanud.“ Misso sovhoos – 292 000 rublaga miinuses, Sõmerpalu ja Ruusmäe majanditel kogunes miinust koguni üle 400 000 rubla. Masu missugune. Aga artikli moraal kõlab võimsalt tänapäevalgi: „Ja seni, kuni põllumees ilma meelevallast sõltub, räägib nõrk mees raskest aastast ja tugev mees heast aastast.“ Paistab, et pehmode ja matšode jõujooned olid juba nõukaaegsetes majandites välja kujunenud.

Artikkel pealkirjaga „Konkreetsemalt ja operatiivsemalt“ on nii veniv ja laialivalguv, et esialgu jääb arusaamatuks, millest üldse jutt käib. Rahvakontrolli gruppide töö avalikustamise vahendid… Need, kel oli õnne tol ajal elada, teavad ilmselt, millest jutt käib. Stendid, näitvahendid ja muu jama. Artiklis vilksatav sõna „rahvakontrolör“ paneb murelikult kukalt kratsima.

Veel mahub teisele leheküljele portreelugu ühest ELKNÜ XIX kongressi delegaadist. Eelmisel suvel (1981) tuli noor autojuht ja mehaanik sotsialistlikus võistluses Saksa DV-s toodetud liikurniidukiga esikohale, vabariigi ulatuses oli üheksas. Saanud mitmeid kordi komsomoli rajoonikomitee aukirju. „Karastunud“ ja „mehistunud“ sõjaväeteenistuses. Töökas ja aktiivne.

Portreeloos on mainitud ka Vana-Antsla mõisahoonet, mida olevat lubatud anda noorte käsutusse. Näib, et ajalugu kordub. Noortekeskuse sisseseadmist mõisaruumidesse on arglikult arutatud ka nüüd, enam kui 30 aastat hiljem. Asja pole saanud, 18. sajandil rajatud ja hilisematel aegadel tugevasti ümber ehitatud hoone on juba aastaid lagunenud.

„Aega on vähe ja ta on kallis,“ ütleb noor autojuht Töörahva Elule. Mõni rääkis tol ajal ikka õiget juttu ka.

P.S.
Nõukogude ajal telliti Töörahva Elu ainult surmakuulutuste pärast: järsku mõni tuttav on ära koolnud, siis hea teada. TE järeltulijat Võrumaa Teatajat tellitakse endiselt samal põhjusel.