29. august 2016

Abiks õnnetuile

Kõik on halvasti. Väga halvasti. Üks häda ajab teist taga. Tulevik on oi kui tume. Ainus hea uudis on, et hullemaks enam minna ei saa. Kahjuks ei ole see siiski päris kindel...

Tüüpiline eestlase jutt, või mis? Paistab, et rahvas, kes on aastasadu mõisa- ja kolhoosipõllul rüganud, pole õiget õnneaega näinudki. Ka rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et eestlased on üks õnnetumaid rahvaid Euroopas. Taanis asuv Õnnelikkuse Uuringute Instituut paigutab Eesti õnnelikkuse edetabelis kõigi maailma riikide lõikes 73. kohale. Kui lüüa lahti ÜRO maailma õnnelikkuse raport (2016), siis näeme sealt samalaadset tulemust - Eesti seisab 72. real. Isegi lätlased on õnnelikumad. Oh häda!

ÕNNEKS ilmus sel suvel raamat, mis peaks õnnetutele hingedele olema abiks isikliku õnne leidmisel. "Hallo, Kosmos! Palju õnne" (koostaja Ingrid Peek) on üllitis, mis sisaldab kokkuvõtet menuka raadiosaate "Hallo, Kosmos!" külaliste mõtteavaldustest, teemaks ikka õnne valem. Kaante vahele on jõudnud enam kui paarsada valemit - tuntud ja vähemtuntud inimestelt, nii meilt kui mujalt. Enamik "kosmikutest" praktiseerivad esoteerilisi õpetusi, ehkki õigupoolest ei ole saatest läbikäinud külalisi võimalik ühe ega kahe sildi alla liigitada. Ütleme nii: õnnest kõnelevad väga erinevad inimesed ja tundub koguni, et suur osa neist on ka päriselt õnnelikud. Kuidas nad muidu oskaks õnne valemeid sõnastada!

Säherdust vägevat raamatut nagu "Palju õnne" ei kõlba ühe jutiga läbi lugeda. Parem oleks, kui nokkida välja paar-kolm pala päevas (suvalistelt lehekülgedelt) ning nende üle tõsiselt järele mõelda. Tasub endalt küsida: kas ja kuidas valitud õnnevalem kõnetab, milline on selle seos isikliku elukogemusega, mil moel oleks seda võimalik praktikas kasutada?

Kui võtta üldiselt kokku raamatusse raiutud õnnevalemid, siis peaks õnnelik inimene olema järgmine.

Ta kuulab oma südamehäält, aktsepteerib end sellisena, nagu ta on; vaatab sageli enda sisse, on ühenduses kõiksuse ja Loojaga ning tähtsustab vaimset maailma. Miski pole tema jaoks tähtsam kui armastus. Ta armastab oma tööd, kodu, peret, hobisid, loodust ja kogu maailma. Õnnelik inimene on tänulik kõige hea ja halva eest, mis tema teele satub. Ta hoiab täisväärtuslikke suhteid, ei otsi tüli ega pahandust. Ta püüab teha teiste elu paremaks, on aus iseenda ja ligimeste suhtes. Ta on terve, uudishimulik ja taiplik. Ta väärtustab lihtsust, elab kasinalt ja vähenõudlikult. Õnnelik inimene on leidnud oma õige tee ja koha päikese all. Ta elab olevikus, naudib iga hetke ja on rahul iseendaga. Õnn ei ole talle kogemata sülle kukkunud, õnn on tema jaoks otsus. Otsus olla õnnelik!

Seega - igaüks on oma õnne sepp? Taoline mõtteviis näib olevat üsna levinud. Juba antiikajal leidis kuulus filosoof Aristoteles, et õnnelik saab olla ainult vooruslik inimene. Voorused sõltuvad mõistagi inimesest endast.

Kui pöörduda tagasi teaduslike õnneuuringute juurde, siis ilmneb, et maailma kõige õnnelikumad inimesed elavad nn. heaoluriikides: Põhjamaades, Hollandis, Šveitsis. Uuringute analüüsides rõhutatakse, et ühiskonna arengutasemest sõltub ka kodanike õnnetunne. Kogukondlikud hüved ning solidaarsust ja sallivust tähtsustav meelsus aitavad üksikisikul õnnele lähemale jõuda. Õnn peitub ka ühtsuses, üksteise mõistmises ja iga inimesega arvestamises. Just selle näiliselt lihtsa, ent tegelikkuses raskesti saavutatava põhimõtte lisaksin raamatus toodud õnne valemitele juurde.

Ülalpool mainisin, et "Palju õnne" võib olla abiks õnne leidmisel. Samas möönan, et õigus võib olla ka tohtriametit pidaval Rene Bürklandil, kes kõnealuses raamatus tõdeb: "Õnne ei ole vaja otsida, pigem lasta asjadel kulgeda." Jah, eks kannatlik meel on ka omaette õnn. Kui on õnne, saab ka Eesti rahvas ühel päeval õnnelikuks.

20. august 2016

Põhjamaa ja põhjamaa

1969. aastal esietendus Estonia teatris lustakas koguperemuusikal "Pipi Pikksukk". Astrid Lindgreni lugudel põhinev tükk oli nii menukas, et püsis laval üle paarikümne aasta. Kuid sel pealtnäha lihtsal ja lapselikul lool oli paljude inimeste jaoks sügavam, lausa pühalik tähendus.

Muusikali kõige tuntum pala - "Laul Põhjamaast" - kuulub eestlaste kõige armastatumate laulude hulka, jagades vaimset sidet taoliste meistriteostega nagu "Mu isamaa on minu arm" ja "Ta lendab mesipuu poole". "Põhjamaad" on pakutud lausa uueks hümniks. Laulupidudelgi lauldakse, liigutuspisar silmanurgas: "Põhjamaa, me sünnimaa / hinges sind ikka kannan ma".

Ei tea, mida Enn Vetemaa neid sõnu paberile pannes täpselt mõtles, kuid rahvas tajus juba nõukogude okupatsiooni kütkes laulu selget allteksti: Eesti ei kuulu vene kultuuriruumi, Eesti on Põhjamaa. Seetõttu, vaatamata oma härdalt ülevale meloodiale, oli tegemist ikkagi mässumeelse lauluga. Justnimelt oli. Nüüdsel ajal kõlavad "Põhjamaas" teised tundetoonid: lauluga rõhutatakse iseolemist, vandudes samas truudust ähmasele eurooplusele.

Kahekümne viie vabaduseaasta jooksul on väike punapäine mässaja Eestist jalga lasknud. Asemele on astunud totakalt naeratav paipoiss, kes teeb täpselt seda, mida Brüsseli tädid ja Washingtoni onud käsivad. Ta ei julge midagi omapäi ette võtta, sest kardab, et saab muidu sõimata. Ja kus on siis häbi ots! Seejuures püüab illikuku näidata end ikkagi suure eesrindlasena, kes e-tiigri turjal kauguses kumava Põhjala suunas ratsutab.

Jah, eestlased tahavad olla põhjamaalased. Mõni meie seast tunneb end koguni solvatuna, kui teda kusagil välismaal idaeurooplaseks nimetatakse. Paraku - võtame tõe letti - ei pea ükski endast lugupidav põhjamaalane baltlasi oma hõimlasteks. Baltimaalased on skandinaavlaste silmis nagu tõusikud, kes tahavad olla seda nägu, mis nad tegelikult pole.

Aga tühi nendega! Eestlane unistab edaspidigi, silm niiske, müütilisest Soome sillast ning veel paljude inimpõlvede vältel meenutatakse kuldset Rootsi aega ja ülilahedat kuningat, kes Eestis talvitudes terve laanetäie puid istutas.

Ei sisemajanduse kogutoodang, poliitiline kultuur ega ükski elukvaliteedi näitaja (eluiga, tervis, käitumine liikluses, suhtumine keskkonda) kinnita seda, et Eesti asub Põhjamaade läheduses. Aga kui eeskuju on kõrgel, ehk annab see ka lootust, et Eesti areng kulgeb õiges sihis? Iseasi, kui paljud eestlased tegelikult näevad magusat und praeguste Põhjala riikide moodi ühiskonnast. Põhjamaalastel on ju omad kiiksud ja hälbed, mida siitmailt nina kirtsutades jõllitatakse. Põhjalas tegeldakse igasuguse ropu värgiga. Teate küll, see F-sõna (feministid), P-sõna (pagulased) ja H-sõna (homod). Selline Põhja-Euroopa, kus on liiga palju värvilisi elukaid, tundub hirmutav. Segane.

Nüüd, kui Eesti Vabariik on saanud veerand sajandit taas vabaduses vireleda (või seda nautida - kuidas keegi), tasub korraks seisatada ja küsida: kuhu edasi? 25 aastat on riigilaeva silmapiiril terendavasse läände (ja samas ka põhjakaarde) tüüritud. Tundub, nagu oleks see ainuvõimalik suund. Aga ka kõige ilusamal veeteel võivad peituda karid. Enne, kui Eesti riik jõuab Põhja, võib ta lõpetada hoopis põhjas. Mudas.

Kardan (ja natuke ka loodan), et Eestist ei saa mitte kunagi ehtsat Põhjamaad. Kuid üks põhjala tüdruk - toosamune pikkade sukkadega Pipi - võiks eestlastele küll eeskujuks olla. Teha kõike teistmoodi, olla omamoodi, mõelda ja tegutseda nii, et endal oleks hea ja mõnus - see on ühe vaba inimese tunnuskomplekt. On aeg teha Eestist Segasummasuvila!

16. august 2016

Eesti otsib supertsaari

Aeg on jälle sealmaal, et valitud pead saavad valida pead. Ei oskagi teisiti iseloomustada presidendivalimisi Eesti Vabariigis. Teatavas mõttes kehtib meil sarnane kord, mille alusel valiti keskaegses Poolas kuningat. Kuna troon polnud päritav, tulid Poolamaa ülikud äramärgitud päeval ühele põllule kokku ja langetasid seal isekeskis tähtsa otsuse. Lihtrahvas vahtis vesise suuga kõrvalt.

Johann Gottfried Tannauer
"Peeter Suur Poltaavas"
Aga miks peakski rahvas endale kuningat, vürsti, tsaari või presidenti valima? Presidendi otsevalimised tooksid paratamatult kaasa nadi olukorra: rahvas hakkaks riigipealt nõudma rohkemat kui tema volitused võimaldavad. Presidendikampaaniad muutuksid paugupealt populistide laadaks, kus müüdaks kotitäite kaupa priskeid põrsaid, kes osutuvad kotisuu avamisel hoopis kirbutanud rottideks. Praegused presidendikampaaniad - mõnusad mõttevahetused suvises vihmas - mõjuvad muude valimistrallide kõrval koguni sümpaatsena.

Presidendi esmaseks ülesandeks on olla põhiseaduse valvur, võimude tasakaalustaja ning - väikese mööndusega - rahva eestkõneleja. Kui aga rahvas pole teda troonile tõstnud, kuidas ta siis kogu eestlaskonna nimel kõnelda saab? Vastus: selleks, et kõnelda kogu rahva jaoks olulistel teemadel ning viidata ühiskondlikele valupunktidele või kinnitada kehtivate väärtuste püsivust, pole vaja tingimata otsest mandaati. Sageli tundub, et rahvas kujutab head presidenti ette kui müütilist isa- või emakuju. Rahvas tahab kedagi, kes kaitseks, toidaks ja annaks kodutunde. Aga vanemaid ei saa ju keegi endale valida!

*
Mõtlen vahel, kas pole huvitav, et Kadrioru loss, mis 1929. aastal riigivanema ja hiljem presidendi käsutusse anti, on õigupoolest sündinud ühe edvistava tsaari kapriisina. Vene valitseja Peeter Suur tahtis endale Tallinna lähistele uhket suvelossi ning selle ta ka sai - ehkki surma tõttu ta sinna ise suvitama ei jõudnudki.

Praegune presidendiloss rajati enne II maailmasõda vana lossi naabrusse ning riigiisad pole viimase seitsmekümne aasta jooksul tsaari suveresidentsis ööbima pidanud, kuid ikkagi hõljub kogu Kadrioru kompleksi kohal endistviisi võimsa tsaari vaim. Kummatigi jätab see jälje kõigile Kadrioru peremeestele. Püsib oht, et kes iganes presidendiketi järgmisena kaela saab, kaotab reaalsustaju ning hakkab nägema luulusid sellest, kuidas ta ihuüksi Euroopasse akna raiub.

Paraku on ka mõõdupuud, millega presidendikandidaate mõõdetakse, maavälist päritolu. Enam ammu ei otsita Eestile võimalikult head riigipead, vaid täiuslikku inimest. Kuna säärast imelooma pole olemas, ei leita ka presidenti, kes kõiki rahuldaks. (Allar Jõks hakkab seda kuuldes naerma ja ütleb: "Mina ei kavatse küll kõiki rahuldada!")

*
Mis siis praegustel kandidaatidel viga on? Palun väga: Kallas on miljonivaras ja kommunist, Kaljurand venelane ja pehmo, Jõks seksist ja riigivaenlane, Nestor punane ja lilla (tõlge: vasakpoolne homodesõber), Paet nohik ja kuivik, Helme nats ja liiklushuligaan. Reps aga... noh, tema on lihtsalt valest erakonnast (ja abielus - issand halasta! - lätlasega).

Pole midagi parata, täiuslikku inimest selles seltskonnas ei paista. Tsaari võime saada küll. Hullema kui eelmise. Mõnda aega rahvas muidugi räägib, et nii hullu tükki kui Ilves pole veel nähtud, aga mälu on lühike ja tuhmub kiiresti. Nii et jõudu uuele hullule. (Donald Trump purskab seda kuuldes: "Ma ei ole hull! Hillary Clinton asutas ISIS-e, mitte mina!!")

Pikk jutt lühikeseks: ükstaskama, kes saab Kadrioru uueks valitsejaks - mutta tambitakse ta nagunii, varem või hiljem, nuia või labidaga. Nõnda nõuab põhiseadus.

6. august 2016

Kassikuld ja koerahõbe

Kui prantsuse ajaloolane Pierre de Coubertin tegi 1894. aastal rahvusvahelisele spordiüldsusele ettepaneku taaselustada olümpiamängud, toetus tema suur idee üllale eesmärgile: teha lõpp sõdadele. Olümpia pidi olema rahvaste sõpruse pidu, kus parima väljaselgitamiseks ei valata mitte verd, vaid higi. Viis olümpiat hiljem puhkesid tapatalgud, milletaolist inimkond polnud varem näinud - Esimene maailmasõda. 1916. aastal Berliinis toimuma pidanud "sõpruspidu" jäi ära. Olümpiaideaalid olid saanud esimese tõsise hoobi.

Hilisemal ajal on hoope lisandunud mitmest suunast. Inimvaenulikud diktatuuririigid on kasutanud maailma suurimat spordiüritust oma võimu ja vägevuse näitamiseks. Nördimust ja pahameelt tekitavad dopingu najal võidetud medalid. Kui poodiumile tõusevad ühed spordihinged ning aastate pärast selgub, et medaleid olid väärt hoopis teised, seab see naeruväärsesse valgusse kogu püha ürituse.

Pealegi on mängude korraldamine teadupärast ülim luksus, mis on paisanud majanduslikku kaosesse lausa terveid riike (Halloo, Kreeka!). Alanud Rio mänge tumestavad aga lugematud "kolmanda maailma" hädad: kuritegevus, reostus, haigused, korruptsioon. Kui antiikajal lakkasid Zeusi auks peetavate mängude ajaks sõjad, siis praegusel ajal läheb mõni riik olümpiamängude tuules relvi täristama: vaevalt jõudis Sotšis olümpiatuli kustuda, kui Putin Krimmile käpa peale pani ja Ukrainat pommitama asus. Näib, et nüüdisolümpial on omadus tirida päevavalgele kõikvõimalikud inimkonna pahed.

Nii et unustage lääged olümpiaideaalid, need on sõjamürinas purunenud ja Rio lehkavates vetes uppunud. Viimsedki riismed hävitas Rahvusvahelise Olümpiakomitee asjapulkade armee oma luksusjanu ja suurushullustusega. Norralased sisuliselt loobusid 2022. aasta taliolümpia korraldamisest, sest nende protestantlik-kasinlik mõttelaad ei kõlanud kokku ROK-i bosside ulmeliste nõudmistega.

Rikaste riikide jaoks ei tundu olümpiamängude korraldamine enam kuigi ahvatlev, kuid vaestele neid ka anda ei saa. Ehkki tasakesi hellitatakse veel lootust, et lähitulevikus võiks olümpia toimuda Indias või Aafrikas, pole see tegelikkuses võimalik, sest mõned riigid saavad omadega paremini hakkama kui teised.

Noorte sportlaste jaoks on olümpiale pääsemine muidugi elu unistus. Aga eks ole seegi lihtsameelne roosade õhulosside ehitamine. Võita saavad vaid parimad, enamik atleete läheb olümpialt koju, saba jalgevahel ja kõrvad lontis. Ja kui tulebki mõni ihaldatud medal, vahest isegi kuldne, ei mäleta seda aasta pärast õieti keegi peale olümplase vanaema.

Jah, rahvas januneb väärismetalli järele, aga samas on rahva mälu ka üpris lühike. Nõnda saavad ka enamikest edukatest olümpiasportlastest pelgalt diivaniatleetide meelelahutajad, ühe- või kahepäevaliblikad, kelle kuulsus lõpeb koos tähelennuga. Kui olümpiaideaalid on surnud, pole need kullad ja hõbedad, mis raske tööga välja lunastatakse, mitte midagi väärt.