25. juuli 2019

Muinasjutud tulevad loodest

Põhjamaa suvi on põgus, heitlik ja tabamatu nagu ime. Valged ööd pleegitavad musta muret, kaste kosutab päikesest rammestunud maad ja nahka. Kesköine loodetaevas kumab heledalt. Vaatan loodesse ja tean - sealt tulevadki muinaslood.

Kusagil seal kasvavad hõbepajud, millest voolitakse võlukeppe, seal õitsevad kuldkingad, mida murueide tütred pöörastel simmanitel tantsu lüües kannavad, seal vuliseb igavese nooruse allikas, mille ääres teemantsarvedega hirved piknikut peavad. Seal, seitsmest vikerkaarest sepistatud ja ingli udusulgedega vooderdatud sängis põõnab ilus õnnejumalanna, kes vahest ka üles ärkab ja lihtsurelikele naeratab. Nii ebamaine, müstiline ja joovastav on loodevalgus.


Kui gloobusel sõrmega loodekaarde lennata, jäävad teele Ahvenamaa, Hälsingland, Jämtland ja muistne Norra pealinn Trondheim. Teispool laia Norra merd tuleb vastu juba Gröönimaa. Viikingid nimetasid hiiglasliku jäise saare Roheliseks maaks. Puhas pettus või lapselik fantaasia? Või hoopis prohvetlik nägemus? Kui kliima soojenemine hoogsas tempos jätkub, saab varsti ka Gröönimaa rohelistel niitudel golfi mängida.

Karjanurme loodenurgas, noortest kaskedest kahiseva metsatuka ääres, valendavad raudrohud. Õigupoolest on neid kogu karjamaa täis, lammastele nad ei maitse, vikatitera annab neile armu. Nii nad siis noogutavad oma pitsilisi päid siidsinise taeva all. Lõbus haldjamamma avas metsaservas pudupoe. Seal on peent näputööd: heegeldatud põdrakanep, tikitud putked, punutud hiireherned, kolme päevaga kootud kastehein, naistepuna soonikuks ja kortslehed nööpideks.

Loodes on lootust. Seal magab päike. Suveööl ainult tukastab pisut. Valge taevas peegeldub raudrohtudel. Ja kaskedel. Ja surnuaia liival. Ma pole kusagil näinud valgemat liiva kui surnuaias, elupuude all. Surnuaed on taevarand. Seal päevitavad surnud. Nemadki tahavad enne põrguskäiku pruuniks saada!

Muide, kes ütles, et sõnajalad õitsevad ainult jaaniööl? Käige laanes ja vaadake: sõnajalad on kirjusid õisi täis. Need närtsivad alles esimeste öökülmadega, siis kui raudnael langeb rohtu ja loodevalgus kustub.

15. juuli 2019

Teeme elu põnevaks!

Kui nüüd mälu vimkat ei viska, siis oli viisteist aastat tagasi juulikuu sama jahe ja hall nagu tänavu. Suvevaheaeg oli täpselt poole peal, aga mitte muhvigi polnud teha. Igavus lämmatas. Mida üks 17-aastane poisu igavuse peletamiseks tavaliselt ette võtab? Kukub lollusi tegema. Nii juhtus ka minuga. Pikemalt mõtlemata võtsin vastu ajaloolise otsuse: hakkan raamatut kirjutama. Ja mitte niisama raamatut, suisa põnevusromaani!

Pixabay
Esimesed read külvasin paberile 15. juulil 2004. "Sinivalged politseilindid värisesid järve poolt puhuvas tuulepuhangus, laskmata end segada märkimisväärsest inimhulgast, mis nende taha oli kogunenud."

Just nii kõlas esimene lause. Oma kodulävel oli tapetud vana naine. Mõrtsukas oli uksele midagi sodinud. Järgnevad üha uued mõrvad. Viimaks satub ohtu ka juhtumit uuriv politseinik. Ja ikka nõnda edasi.

Suve jooksul sepistasin valmis meeletu tekstilahmaka, kokku üle saja lehekülje. Kui ühel heal päeval täisealiseks sain, tuli mõistus korraga pähe. Sain aru, et kirjapandu on paras rämps. Ma ei teadnud ju raamatukirjutamisest tuhkagi. Polnud põnevusjutte õieti lugenudki, need ei huvitanud mind. 

Sinnapaika see romaanike jäi. Aga maha pole ma teda kunagi matnud, aastate jooksul on seesama lugu mu peas omatahtsi kosunud ja küpsenud. Kes teab, ehk jõuab ta viimaks siiski kaante vahele...?

Olen kätt proovinud küll erinevates žanrites, kuid miskipärast jõudsin pärast pikki eksirännakuid ikka vanasse sadamasse, põneviku juurde. 2016. aasta kevadel ilmunud põnevusromaan "Seal, kus näkid laulavad" ja selle järjelugu "Kuradil on lapse nägu" said hulgaliselt plussmärgiga tagasisidet. Inimene on karjaloom, ta seab oma samme selle järgi, missuguseid signaale ta teistelt karjaliikmetelt saab. Kui lugejad arvavad, et just põnevusjuttude kirjutamine tuleb mul kõige paremini välja, siis laseme aga edasi! Johhaidii, elu peab põnev olema. Ja kui pole, siis teeme!

Inimene - kui ta pole just parandamatu masohhist - tahab ikka mõnusalt ja mugavalt läbi saada. Ent samas huvitavad teda teiste kannatused. Antiikajast peale on rahvas kogunenud vaatama veriseid vaatemänge suurtele areenidele ja väikestele võllamägedele. Gladiaatorite võitlused, mässajate ristilöömised, nõidade ja ketserite põletamised, lindpriide lõhkirebimised - milline fantastiline meelelahutus!

Rahvas tahab surma näha. Ühest küljest on see hirmus, teisest küljest aga huvitav. Inimene vajab närvikõdi oma igavaks kippuvasse ellu. Surma ja sellega kaasnevate koleduste pealtnägemine virgutab teda.

Masinavärk, mis viieteistkümne aasta eest liikvele läks, müriseb aina edasi. Sel aastal ootab ilmumist mu kuues raamat, loomulikult põnevusromaan. Tume ja sünge, aga kohati ka päris rõõmsalt värviline nagu öine põhjamaa taevas, kus vehklevad virmalised. Kusjuures, koledustest kirjutada on sama mõnus kui neist lugeda.

Järelmärkus
Sirvisin "Eesti-võru sõnaraamatut" ja leidsin, et põnevik on võru keeles pinga. Mõistagi on tegemist uudissõnaga, mille tuletamisel võeti aluseks ilmselt pingõ. Jah, põnevik peab olema täis pinget, pingeline. Ent võru keeles öeldakse pingelise asemel hoopis kipõ (kiire), rassõ (raske) või kõva. Olgem konkreetsed, kui põnevusloo lugemine kulgeb kiirelt, aga jätab hinge raske tunde, siis võib tõesti öelda: kõva raamat!

8. juuli 2019

Minu arm ei parane

Tosin tähelepanekut laulupidude kohta

1. Parmupillihullus

See oli vist paar aastat tagasi, kui raadiouudistes hõigati välja, et 2019. aasta laulupeo teemaks on "Minu parm". Kikitasin kõrvu ja sügasin kukalt. Kas tõesti on valitud see punaste silmadega piniseja, kes valusasti hammustab ja karjaloomad hulluks ajab, laulupeo maskotiks? Või pannakse laulu sisse meile nii hingelähedased joodikud? Eestlased on ju vinge joomarahvas, keda lätlasedki lõputu janu eest kiidavad. Aktsiis ja lauluviis riimuvad kah kenasti.

Aga küllap on see ikka vihje parmupillile, mõtlesin lõpuks. Piniseva-sumiseva parmupilli kõla annab paljudele rahvaviisidele selle õige mineku. Oh seda pettumust, kui selgus, et suure juubelipeo lipukirjaks on siiski "Minu arm"!

Pixabay

2. Armistunud rahvas

Nagu teada, on "arm" eesti keeles kolmepalgeline sõna. Koorik haava peal, halastus ja sügav kiindumus. Ajalugu pole meid hellitanud, vaid ikka peksnud ja pussitanud. Eestlased on armiline rahvas. Mõned armid ei parane kunagi. Neid nimetatakse monumentideks. Armid meenutavad meile, mis maksab paar aastakümmet vabadust.

Armu paluda ja armu anda on ühtviisi raske. Sageli võimatu. Ent just arm rajab kuldsillutisega tee andestamisele ja leppimisele. Seda teed rajatakse harva, veel harvem käiakse läbi. Uhkus on tugevam kui halastus.

Aga armastus, kuhu see jääb? Ei hakka siin Tammsaaret trööpama, tema tööst ja armastusest on padratud juba piisavalt. Armastus tuleb siis, kui on õige aeg. Kui üldse tuleb.

3. Deutschland, Mein Lieben

Saksa romantik August Heinrich Hoffmann von Fallersleben kirjutas 1841. aastal kaks luuletust, "Das Lied der Deutschen" ja "Mein Lieben". Neist esimene sai Joseph Haydni viisi peal Saksa hümniks. Teine aga inspireeris Lydia Koidulat kirjutama luuletust "Mu isamaa on minu arm". Tahame või ei, Eesti laulupidude ja laiemalt kogu rahvuskultuuri sammastik toetub Saksamaalt imporditud vundamendile.

"Mu isamaa on minu arm" kanti esmakordselt ette esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus. Koidula teksti viisistas Aleksander Kunileid, ebaõiglaselt lühikese eluteega helilooja, keda võib pidada rahvusliku muusika pioneeriks. See "Minu arm", millega tänapäeva laulupidusid enam ettegi ei kujuta, sündis aga Venemaal sõjapaos viibinud Gustav Ernesaksa peas ja südames 1944. aasta märtsis. Loetud päevad hiljem pommitati Tallinn puruks, põles ka eestlaste püha kultuuritempel Estonia.

Kui Lydia Koidula põrm 1946. aastal Peterburi Kroonlinna kalmistult üles võeti, aurulaevaga kodumaale toodi ja Tallinnasse Metsakalmistule maeti, kõlas tema haual ka meeskoori esituses Ernesaksa juhatusel "Mu isamaa on minu arm". Küllap sai see laul poetessilt ka paradiisliku õnnistuse. Muide, too kössakas aurulaev, mis Koidula säilmed sünnimaa rüppe puhkama tõi, kandis nime "Gustav"...

4. Liivi püksid

1910. aasta laulupeo eesmärgiks oli koguda raha Estonia seltsimaja ehitamiseks. Suursuguse kultuuritempli rajamisega kaasnev kuulsaim legend toob meie ette armsa Juhan Liivi, kes olevat tahtnud Estoniale oma vana kuue loovutada. Raha tal ju polnud. Kuub jäi õrna närvikavaga poeedile siiski selga, Paavli kaltsukat polnud veel avatud.

Selle legendi teine versioon on tragikoomilisem. Nimelt olevat need olnud hoopiski püksid, mille Liiv Estonia ehitusplatsil jalast ajas ning mida ta säravi silmi rahakogujaile pakkus. Arusaadav, et säärane lugu ei passi kuigi hästi pühalik-tõsise rahvusliku narratiiviga. Aga peatume hetkeks ja kujutleme: Estonia ees seisab uhke marmorkuju, palja tagumikuga poeet. Tema ümber sumisevad mesilased ja graniidist alusel siugleb rõõmsalt kiri: "Ta lendab mesipuu poole..."

Pixabay

5. Laulutules igavikku

Tänavusel laulupeol esmakordselt ette kantud Pärt Uusbergi "Igaviku tuules" on eepiline kaabukergitus Kristian Jaak Petersonile. Korrakem veelkord neid lootusrikkaid värsse: "Kas siis selle maa keel - laulu tuules ei või - taevani tõustes üles - igavikku omale otsida?" Viimaks ometi said need tähenduslikud read enesele korraliku viisi. Nüüd võib laul tõepoolest taevani üles tõusta.

Õieti polegi teada, kas Peterson mõtles neid ridu kirjutades "tuules" või "tules". Oli toonane grammatika ju sedavõrd segane, et pikad ja lühikesed häälikud ujusid sinna-tänna. Seetõttu võiks samahästi hõisata: "Kas siis selle maa keel laulu tules...?" Kui Peterson pidas silmas laulutuld, on tema värsid lausa prohvetlikud.

Laulu(peo)tuli, mis tänavu 1. juunil Tartus süüdati, rändas läbi kogu Eestimaa, küll paadi ja hobuse ja rattaga, vihmas ja päikeses, ukselt uksele. Laulutuli tõi rahvale palju rõõmu. Kõikjal, kus ta peatus, kummardati teda nagu iidset õnnehaldjat, kes ometi kord me õuele jõudis.

Suur laulutuli süttis lauluväljaku 42-meetrises tornis nagu kord ja kohus. Paraku jäi absoluutsest õnnest puudu üksainus samm, üksainus kaader. Telepildis laulutule kustumist "Minu armu" saatel ei näidatud. Üks oluline emotsionaalne hetk läks sellega kaotsi. (See apsakas tuleb režissööri palgast maha võtta.)

6. Saksa kirik

Kahju, et Tartu Maarja kirikut, mis oli esimese üldlaulupeo keskus, ei jõutud tänavuseks peoks taastada. Aga kõike head korraga ei saagi. Loodetavasti õnnestub heldekäeliste annetajate abiga meie kultuuriloos nii oluline kirik õige pea särama lüüa.

Paganarahva keel ei paindu kuigi hästi, kui tuleb laulda vaimulikke laule. Ent pidagem meeles: laulupeo saime saksadelt ja kooris laulmise komme tuli luteri kirikust. Vaimulikud laulud on laulupeo kavas täiesti omal kohal, meenutamaks, kust me oleme tulnud.

Üks tähtis saks on endiselt igal laulupeol kohal ja vaatab mõtliku pilguga pidulisi -  muidugi Ernesaks. Lauluväljak on tõeline saksa kirik.

7. Meri on, Meri jääb

1969. aasta juubelipeol kõlas taas "Mu isamaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Üks linase mütsiga mees tõusis publiku seas aupaklikult püsti. Tema eeskuju järgisid ka teised lähedal istunud pealtvaatajad. Viimaks seisis peaaegu kogu rahvamurd. "Minu armu" kuulati nagu hümni. Aga kes oli see mees, kes esimesena püsti tõusis? Ei keegi muu kui Lennart Meri!

Meri oli sel ajal "Tallinnfilmi" palgal. Tolsamal suvel vändati parasjagu "Viimset reliikviat", kus tulevane president oli toimetajaks. Vormilt ateistlik, ent sisult riigivaenulik film, kus vabadusest kõneldakse rohkem kui üheski teises Eesti filmis, "Nimed marmortahvlil" kaasa arvatud. "Viimsest reliikviast" sai omamoodi vastupanusümbol.

Samal aastal tuli Estonias lavale Ülo Vinteri muusikal "Pipi Pikksukk". Sellest lihtsast lastetükist pärineb teine üle aegade kestev vastupanusümbol, "Laul põhjamaast". Enn Vetemaa sõnadel oli peen tagamõte: Eesti ei kuulu itta, sõbralike liidurahvaste perre, me oleme põhjamaa. Vähemalt tahaks olla. See tahtmine pole kuhugi kadunud.

8. Põhjamaa pekid päevitavad

Kurblik asjaolu, et kõik lauljad ja ka pealtvaatajad lauluväljakule ei mahtunud, näitab vaid laulupidude elujõudu. Ent kõiki asjaosalisi ei seo armastus maa, rahva ja koorimuusika vastu. Endiselt leidub neid karvaseid ja sulelisi, kes tulevad laulupeole nagu laadale. Tühja sest laulust, peaasi, et pidu saaks!

Telepilt reetis sedagi, kuidas osad pidulised tulid Lasnamäe nõlvale vaid päikest võtma. Heideti riided seljast ja visati siruli, las pekid särisevad. Ehk läks mõnel mehel GPS rikki ja Pirita ranna asemel satuti lauluväljakule?

9. Kungla hümn

Eestlased on õnnelik rahvas. Eestlase huulil heliseb nii palju eripalgelisi hümne: "Mu isamaa on minu arm", "Ta lendab mesipuu poole", "Laul põhjamaast", "Ärkamise aeg"... Aga laulurahva tõeline hümn on muidugi "Kungla rahvas". Keegi ei tea, kus Kungla asub. Eks ta ole meie Atlantis või Eldorado, me viljakandev Sannikovi maa, mis kord kuldsel a'al kaotsi läks ja mida vist enam iial üles ei leita. Aga kui leitakse, siis lauluga!

Ah, mis siin udutada. Jalutage natuke Rootsis ringi ja näete Kunglat iga nurga peal. Palun väga: Kungliga slottet, Kungliga Tekniska högskolan, Kungliga Filharmonikerna, Kungliga Krigsvetenskapsakademien jne. Tasuta keeleväänajad veel pealekauba.

Pixabay
10. Laulu- ja vikerkaar

Seekordsel laulupeol kõlas teiste seas ka Evald Aava "Me oleme põhjamaa lapsed" Anna Haava tekstile. Aav on ennekõike tuntud Eesti esimese algupärase ooperi "Vikerlased" loojana. Ja kaare all laulsid samuti Vikerlased - Eesti esimene seksuaalvähemuste koor. Ei oskagi öelda, kas LGBT-koori osalemine laulupeol oli kultuurilooline tähtsündmus või asjade loomulik käik, millele polegi vaja kuigivõrd tähelepanu pöörata. Ilmselt said Vikerlased sadade kooride seas niigi kõige enam rambivalgust.

Alles paar aastat tagasi viskasin nalja, et Gay Pride'i ja laulupeo rongkäigu võiks ühendada, siis oleksid kõik rahul ja õnnelikud. Ja näe, nali sai teoks! Tore on. Vikerlastele kummardades panen uuesti mängima selle peo ühe suurema hiti, Tauno Aintsi  ja Urve Tinnuri loodud võimsa loitsu "Üksi pole keegi".

11. Pidu läbi, kõri läbi

Laulupeol on inimestel nutt silmas, pärast pidu aga kurgus. Ei midagi uut. Eufooria lahtub, ekstaas kaob ja taas võtab oma harjumuspärase koha sisse põhjamaine masendus. Minu armu asemele sigineb minu viha. Mõistmine alistub hukkamõistu ees.

Kogu aeg ei saagi peomeeleolus püsida, vahepeal on vaja kodus raevu külvata ja kurja kasvatada. Eestis on endiselt küllalt kõrisid, mida pole veel läbi lõigatud. Kui see viimaks juhtub, peame lõikuspidu.

12. Tänusõnad muistsetele jumalatele

Kui vihast ja hukkamõistust juba juttu tegime, siis... üks hea uudis tuli laulupidudega seoses veel. Eelnevatel kordadel on kohe järgmisel nädalal pärast laulupidu alanud sealsamas lauluväljakul, pühal murumaal, suur läbu nimega Õllesummer. Tänavu seda ei juhtunud. Õllesummer läks pudelite kolinal pankrotti. Tänu Ukule, Taarale ja Vanemuisele!

4. juuli 2019

Kilekott, langenud superstaar

Kaheksakümnendatel tõi Jüri Järvet Draamateatri lavale Neil Simoni menunäidendi "Päikesepoisid" (The Sunshine Boys), kus Järvet mängis ka üht peaosalist, pahurat vana koomikut. Ühes stseenis ilmub Järveti vennapoega kehastav Jüri Krjukov publiku ette, kaasas värvilise pildiga kilekott. See polnud juhuslik rekvisiit. Näitemängu tegevus toimus ju Ameerikas, nõukogude inimesele kättesaamatus kapitalistlikus paradiisis.

Giphy
Ilus kirju kilekott oli jõukuse ja külluse võrdkuju, mille omamine oli raudse eesriide taga vaat et auasi. Tavainimene käis sisseoste tegemas kõigest ilmetu poevõrguga. Need Eesti NSV kodakondsed, kes Vana Tallinna ja värvilise kilekotiga Moskvasse sõitsid, olid seal tehtud mehed, saadikud kuldsest läänest.

Mäletan minagi oma lapsepõlvest, pöörase kauboikapitalismi aegadest, kui uhkelt särasid toonased ostukotid. Kujutised kottide peal on hakanud küll mälus tuhmuma, kuid üht moosinägu mäletan selgesti. Nimelt ilmus paarkümmend aastat tagasi Koit Toome sooloplaat ja sellega kaasnenud fänninänni seas oli ka tema näopildiga kilekott. Nii mõnedki tüdrukud patseerisid tänavail, Koti Toome näpus. Oh aegu, oh kotte!

Kilekott oli ligi pool sajandit otsekui progressi sümbol. Kerge, sageli läbipaistev, kuid suhteliselt vastupidav. Ei kõdune ega mädane. Täiuslik leiutis! Ehkki kile alusmaterjali polüetüleeni õnnestus briti keemikutel Reginald Gibsonil ja Eric Fawcettil valmistada juba 1933. aastal, läks kilekottide tootmine suure hooga lahti alles kuuekümnendail. Kilest ostukoti patenteerimise au langeb Rootsi inseneri Sten Gustaf Thulini õlule.

Nüüdseks on kilest superstaari maine tõsiselt langenud. Ei julge enam, kilekott käes, avalikult ringi käiagi. Täitsa häbi hakkab. "Kotimees" on saanud uue ja hirmsama tähenduse.

Kilekott on õige kiiresti kerkinud keskkonnavaenlaste esinumbriks. Allaneelatud kile tõttu lämbunud linnud ja vaala sisikonnast leitud plastihunnik pole põrmugi naljakad meemid. Kile hulk ja vastupidavus on inimkonna nuhtlus. Kui esimese kilekoti oleksid valmistanud viikingid, oleks see alles praeguseks enam-vähem mullaks muutunud. Paistab, et need pole mitte superintelligentsed robotid, kes inimkonna hävitavad, vaid hoopis tavalised, väikesed, tihti märkamatud ja ometi surmavalt salakavalad kilekottijad.

Teadlased ei mõista kilet ja sellest valmistatud tooteid siiski täielikult hukka. Uuringutest selgub, et kilekoti ökoloogiline jalajälg on koguni väiksem kui riidekotil, sest selle valmistamine on lihtsam ja odavam. Kilesse pakendatud kurgid ja teised köögiviljad hoopis säästavad keskkonda, sest kiles säilib kaup paremini ega lähe raisku. Samuti ei saa kiletatud viljad transportides nii palju kahjustada kui lahtine kaup.

Toornafta baasil valmistatud kilekottidel pole sellegipoolest tulevikku. Juba on areenile ilmunud uued võimalikud staarihakatised: maisi-, kookose- ja riisikiust kotid. Vana hea paber, papüüruse lapselaps, teeb võimsa comeback'i. Riidekotid rokivad. Plaat, mis masinas keerleb, kõlab aga ikka samamoodi. Me vajame kotte, sest me tarbime, tarbime, tarbime.