28. november 2014

Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm

Bostoni kunstimuuseumis asub erksatooniline Paul Gauguini maal, mille vasakus ülanurgas terendavad kolm prantsuskeelset küsimust: „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?“ Kolm igavikulist küsimust, mida on pidanud vajalikuks esitada üks ebaharilik, ehkki üsna levinud ja mõjukas imetaja planeedil Maa. Ükski teine elusorganism pole vist kunagi olnud võimeline enesele taolisi mõistatusi tekitama. Kõik hulkraksed sünnivad, elavad ja surevad ega oskagi raisata kallist aega enda olemuse, päritolu ja eesmärgi üle mõtisklemisele. 

Jeesus katsub kuradiga rammu
Aga inimene, kelle kõrgelennuline teadvus on tema õnnistus ja needus, ei saa rahus eksisteerida enne, kui mistahes vastus pakitsevaid küsimusi vaigistab. Igal tagajärjel peab olema mingi põhjus. Olevikku ja minevikku tajudes ning kogu eksistentsile objektiivset väärtust andes valmistub inimene sööstuks tulevikku. Samas teab ta, et sageli ei jää tundmatuks ainult tulevik, vaid ka möödunu ja isegi käesolev hetk. Kusagil peavad olema vastused, inimmõistus ei lepi iial vähema kui absoluutse tõega. Inimene mõistab, et tema elu on ime, kuid ta ei mõista, milleks see ime õieti vajalik on. 

Ühtki nähtust ei saa defineerida läbi tema enda. Ta tuleb asetada millegi taustale, võrreldavate suuruste vahele. Inimese kaaluvihtideks on loom ja Jumal. Teaduslikust vaatenurgast paistab ta ühe väga arenenud ajuga ahvlasena, kelle võimed lubavad tal piiluda kaugete galaktikate taha ja äärmiselt pisikeste aatomite sisse. Religiooni poolelt vaadatuna sisaldab inimene aga erutavalt palju jumalikku. Piibel väidab, et just Jumal, kes iganes või mis iganes see ka ei ole, on inimese eksistentsi põhjustaja. Jumal loob inimese põrmust ja puhub temasse oma hinguse. Seega on jumalik hing vangistatud selle maailma ainest valmistatud kesta. Inimeses on põimunud meeltega tajutav ning meelteväline mateeria. 

Kristluses nähakse inimest patuse olendina, kes on oma looja vastu eksinud, kuid tänu viimase armule ei ole ta siiski lunastusest lõplikult ära lõigatud. Jumal mõistis inimese palehigis leiba sööma, andes talle samas endavalmistatud maailma valitseda. Teenides jumalat – isandat ja tööandjat –, tasub inimene talle selle helduse eest. Ühest küljest on inimene justkui sunnitööle mõistetud, kuid see hoiabki avatuna tagasitee muretusse paradiisi. Põrgutule kartuses ei saa Jumalat armastada. Saksa psühhoanalüütiku ja filosoofi Erich Frommi väitel kasvab jumalaarmastus välja „eraldatusest ülesaamise ja ühenduse saavutamise vajadusest“ ega erine sellega mistahes muud tüüpi armastusest. Kes armastab Jumalat, pürgib tema kõige üllamate omaduste poole, millest inimhinges sageli puudust tuntakse: tõde, armastus, õiglus, ausus ja headus. Jumalaarmastaja püüab olla täiuslik – nagu Jumal. 

Kui monoteism oma praegusel kujul välja arenes, sai Jumalast inimese eeskuju. Temast ei ole võimalik kuigi palju teada, ta eksisteerib kõrgemal inimese mõistusest, väljaspool aega ja ruumi, kuid just tänu oma jumalikku päritolu hingele võib inimene saavutada tagasipöördumise kõikvõimsa looja juurde. Inimhing pole ses mõttes rohkemat kui puulehele langenud vihmapiisk, mis igatseb ookeani järele. Kõik viie meelega tajutav on petlik ja ebapüsiv. 

Gauguin "Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?"
Hing suudab mõista mõistetamatut, saada kontakti „tõelise“ maailmaga. Jumal on pärjanud inimest küll särava mõistusega, kuid loogika vankumatute reeglite kaudu Jumala olemuseni ei jõuta. Religioon toetub emotsioonidele, kristlus pole siin erand. Valgustusajastu mõtlejad üritasid jumalaideed mõistuse piiridesse suruda ning tegid talle niiviisi kõvasti viga. Kristlane võib Jumala üle küll mõtiskleda, kuid vaid sisemised sähvatused suudavad teda veenda Jumala läheduses. Teaduslikult pole võimalik Jumala olemasolu tõestada ega ümber lükata. Mõistusesse on juba juuretasandil sisse kodeeritud, et lõplikku ja kõiki rahuldavat tulemust ei pruugi iialgi selguda. Mõtted satuvad ikka ühes või teises punktis puntrasse. Kolmainsus või inkarnatsiooniõpetus ei vasta loogikareeglitele. Mida rohkem mõelda, seda raskemini vastuvõetavaks kujutlus loovast ja suunavast absoluudist muutub. 

Jumalikku generaalplaani on keeruline hoomata, ometi on inimkond juba küllalt eakas, et kogemuste põhjal tekiks kasvõi õrnemgi aimdus, mida Jumal ikkagi sepitseb. Kas kurjus on karistusviis, õppetund, inimese vaba tahte väärsamm või lihtsalt Jumala türanlik julmus? Või on õigus hoopis Oscar Wilde’il, kes nentis poolnaljatamisi, et inimest luues hindas Jumal oma võimeid üle? Vanas Testamendiski kahetseb Jumal mitmel korral, et on inimsoo üldse tekitanud. Ons looja loodu hüljanud või polegi teda olemas mujal kui inimese meeles? Kahtlused voolavad veena teaduse veskirattale. 

Inimene Jumala lapsena on taandunud poeetiliseks kujundiks, samas kui geneetika võidukäik on vaid kinnitanud evolutsiooniõpetuse paikapidavust. Jumalast kinni hoides unustas inimene, et ta pole looduse kroon. Evolutsioonil ei ole mingit plaani ega eesmärki. Umbisikulist jumalat ei ole vaja inimese geene sisse ja välja lülitama panna, sellega saavad hakkama looduslikud ja loomulikud juhused. Teadus tuletab enesekesksele inimesele meelde, et ta pole enamat kui tükike loodusest ega erine palju teistest selle sinise planeedi asukatest. Ühel päeval võib temagi kaduda nagu juhtus kümnete miljonite aastate eest dinosaurustega. 

Ikka räägitakse Jumalast kui kellestki, kes ütleb, tahab, käsib, teeb ja loob, vahel isegi vihastab ja kahetseb, olgugi et tegemist on inimlike emotsioonide ja tegevustega. Üks on siiski kindel: Jumal ei söö, joo, maga ega seksi, need on looma tunnusaktid. Pole ka imestada, et kristlikud teoloogid keskajal maiseid lõbusid maapõhja manasid. Pääsemine saab toimuda vaid loomalikke ahelaid katki raiudes ning Jumalale omaseid jooni arendades, sest inimese langemine loomade sekka kuulus Issanda määratud karistuse juurde. Ometi ei saanud inimene jumalate (või Jumala) avastamise järel üle oma ebatäiuslikkusest. Surm valitses tema üle endiselt. 

Aadam ja Eeva teevad pattu
Inimene ihkab olla surematu. Paljudes loodususundites on surm ebaloomulik, kohutav iidne eksitus. Ka Aadam ja Eeva võinuks surematuse puult vilja maitsta, kuid enne seda jõudis Jumal nad paradiisiaiast välja kihutada. Inimsugu jäi surelikuks, igavesi kannatusi trotsivaks tõuks. Ometi peab olema mingi võimalus, kuidas see viga tagantjärele parandada. Religiooni alguseks võib pidada hetke, mil inimesed (ka neandertallased) hakkasid elust lahkunuid matma, uskudes, et need jätkavad eksisteerimist kusagil nähtamatus maailmas. Ehk arvati, justkui tärkaks surnu maapõue sängitades hingena üles sarnaselt seemnele, millest võrsub uus taim või siis siirdatakse lahkunu tagasi maaema üska. Samas eelnes matmisele ka hirm, et laip võib ripakile jäädes võtta mõne õõvastava ja ohtliku kuju. 

Kurjade surnute kartus on sama vana kui inimkond. Aastatuhandeid on erinevate rahvaste seas püsinud kujutelmad mardustest, kodukäijatest, külmkingadest, zombie’dest, vampiiridest, trollidest ja teistest koolnud olevustest, kes kipuvad elavaid kimbutama. Surm tuli kuidagi vaigistada, vastuvõetavamaks muuta. Budistid ja džainistid peavad inimelu suurimaks eesmärgiks pääsemist ümbersündide ahelast ehk sansaarast. Vaid inimesel on ainulaadne võimalus katkestada lõputute kannatuste ring. Ka kristlane peab lootma inimese erilisele seisundile, et pääseda halvimast. Kuidas saada lahti iidsest patust? Kuidas saavutada surematus? 

Pääsemine leiti Galileast, Vahemere idarannikult, kus tegutses kord väga eriline mees. Ta olevat neitsist sündinud, õpetades mööda maad ringi rännanud, inimesi tervendanud ja neid koguni surnuist üles äratanud. Vähe sellest: pärast piinarikast ja ülekohtust hukku tõusis temagi elusana hauast. Usuti, et ta oli messias, kelle tulekut juba Vana Testamendi prohvetid Jesaja ning Miika ette kuulutasid – võimas taevalik pitser, märguanne patustele. Ta oli tõeline inimene ja tõeline Jumal. 

Lunastaja, üleloomulike võimetega inimkujuline isik, kelle võimuses on päästa maailm ja murda surm, kuulub igiomaselt inimliku mõttekosmose juurde. Müütiline maiade valitseja Kuculcan, kes pärast surma üles tõuseb; hiina hea õnne sümbol Zhongli Quan, surematu, kes aitas vaeseid ja tõusis viimaks pilvel taevasse; keltide kuningas Arthur, kes ühel päeval kaugelt Avalonist tagasi oma rahva sekka naaseb; häkker Neo, kelle tulekut oraaklid ette on näinud ja kes inimesed masinate türanniast vabastab; võimas võlur Harry Potter, kes osutub vägevamaks kõige mustemast maagiast ning surmast endastki – kõik nad on vaid vähesed näited mütoloogiast ja popkultuurist, mis ühtaegu leevendavad ning tekitavad janu igavese elu järele. 

Jeesus on ärganud
Kristuse ilmumine maailma puhtal inimkujul on kompliment end pidevalt ebatäiuslikuna tundvale lihtsurelikule. Õigeksmõistmise kaudu sõlmis Jumal omaloodud olenditega uue lepingu. Pühast Vaimust inspireerituna kirja pandud Uus Testament õhkab tänu ja vaimustust veel ühe võimaluse eest elada inimesena teadmises, et „viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm“ (1Ko 15:26). 

Ehkki inimkonna lätted vulisevad loomariigis, ei saa inimese mõtteid, tundeid, vajadusi ja tahteavaldusi seletada loodusteaduse vahenditega. Ka marksistlik filosoof Ernst Bloch sedastas, et vaatamata sellele, kas Jumal eksisteerib või mitte, on ta inimliku seisundi koostisosa – kõrgeim ideaal, midagi minevikus kaotatut, milleni võib tulevikus taas jõuda. Miljonid kristlased üle maailma sooritavad, Piibel kaenlas, hüppe tundmatusse, pöördudes hinges sinna, kus lootus pühitseb elu ja see elu on igavene. 

24. november 2014

Et olla tugev, ole üksi

Miks muutusid hüüded oieteks läbi une? Ärev uni, viirastustest katkestatud unenägu, mil hinged üksteist pilkases pimeduses kutsuvad. Pikal teekonnal ekslevad kirjad, mis jõuavad kohale siis, kui neid kirjutanud surnu käsi on juba kõdunenud. /…/ Suletud laud kustuva pilguga silmadel, kokkusurutud hambad, verest tühjaks jooksnud veenid, inimliha kaleviga, kruusaga, juurtega ja plekitükkidega segi tambitud. Kas see oligi sõda? 

Rumeenia on rikkaliku kultuuri ja keeruka ajalooga maa. Ent millise maa kohta seda ei saaks öelda? Vaimult võib iga rahvas olla suur, arvult saab suureks pidada väheseid, nende seas küllap ka rumeenlasi. Ometi teame sellest suurest rahvast, tema kultuurist ja ajaloost uskumatult vähe. Võtkem või rumeenia kirjandus. Esimese (ja nukral moel ka viimase) märksõnana torkab paljudele pähe Dracula. Aga see on vaid üks inglase kirjutatud kollijutt, millel tegeliku Rumeeniaga õiget seost polegi. Jah, verejanuline Vlad Tepeš – Dracula prototüüp – oli üks rumeenlasest aadlik, kuid ta polnud mitte Transilvaania krahv, vaid hoopis Valahhia vürst. 

Arukamad kirjandusleksikonid mainivad rumeenia kirjanduse kirkaima tähena meest nimega Cezar Petrescu. Tegemist oli mitmekülgse sulesepaga, kes ei põlanud „tõsiste teemade“ käsitlemise kõrvalt kirjutada ka lastele. Tema tuntuimaks ja vahest ka parimaks teoseks peetakse aastatel 1927-1928 avaldatud sõjaromaani „Pimenemine“ (Intunecare), mis eesti keelde panduna ilmus 1989. Põneva sündmustiku ja mitmete värvikate tegelaskujudega rikastatud romaan kirjeldab rumeenlaste eluolu Esimese maailmasõja päevil ning vahetult pärast sõda. Petrescu võtab ette Rumeenias 1916–1925 toimunud muutused ja näitab halastamatu jõhkrusega kadunud põlvkonna sündi. Loomulikult on taolise teksti aluseks terav sõjavastasus, vägivalla ja väikluse hukkamõist. 

Sündmuste ja nende ilukirjandusliku peegelduse vahel pole märkimisväärset ajalist distantsi. Taolise epopöa kirjutamine nõuab juba ainuüksi sel põhjusel kõvasti julgust, aga ka head ühiskondlikku närvi ja analüütilist meelt. Temaatika poolest kuulub „Pimenemine“ samasse suguvõssa romaanidega „Läänerindel muutuseta“ ja „Hüvasti, relvad!“ (mõlemad 1929). Teisalt on „Pimenemist“ nimetatud ka Rumeenia „Sõjaks ja rahuks“. Kõik need võrdlused kannab romaan auga välja. 

Loo peategelane on noor advokaat Radu Comsa, maalt pärit ja ennast ise üles töötanud härra, kelle läheduses tiirlevad igas vanuses naised nagu herilased meepoti ümber. Esialgu jälgivad rumeenlased suure sõja käiku vaid kõrvalt, kuid täiesti irratsionaalsetel (või siiski natsionalistlikel) põhjustel astub Rumeenia ikkagi 1916. aasta augustis Antanti poolel sõtta. 

Radu jääb sõja alguses tagalasse, kuid südametunnistuse sunnil otsustab teiste noorte meeste kannul rindele siirduda. Saanud tõsiselt haavata, kaotab ta mõneks ajaks nägemise. Ehkki silmist pimedaks ta ei jää, algab tema traumeeritud hinges aeglane pimenemine. Ta kohtab truudusetuid naisi, fanaatilisi patrioote, kõlvatuid ärimehi – ühesõnaga, paljusid moraalselt laostunud inimesi. Seejuures avastab Radu, et tema on neid inimesi toetades ja usaldades ühiskonna allakäigule kaasa aidanud. 

Ei ole ilmselt juhus, et Radu suurima armastuse, Luminita, nimi tähendab tõlkes „tuluke“. Ent Radu Comsa jääb ekslema hämaratele öistele radadele, ta ei suuda enam tagasi endisesse ellu pöörduda. Kõik illusioonid on purunenud. Ühe noore mehe isiklik tragöödia pöördub kogu rahva hukatuseks. 

On ehk mõnevõrra hämmastav, et vaid mõned aastad pärast sõja lõppu aimati juba uut katastroofi. Radu sõber Virgil kõneleb näiteks nõnda: „Kõik räägivad tulevikusõjast nagu saatuslikust paratamatusest… Ainus, millele nad loota julgevad, on see, et esialgu on seda võimalik ära hoida! Ja kõik teavad, et tulevikusõda tähendab inimeste massilist hävitamist, mille kõrval eelmine sõda oli lapsemäng… /…/ Ja on veel teisigi ohte, mõned neist on reaalsed, teised absurdsed, aga kõik nad varitsevad meid!... Siis valdavadki mind kõhklused. Kas me ei teeni mitte valet? Kas me ei ole mitte selle pettuse kaasosalised, mis valmistab inimkonnale ette uusi, veel hirmsamaid kannatusi?“ 

Ja Virgilil on tuline õigus. Sõda ei lange taevast inimeste peale. Moraalselt väärastunud inimesed ise kutsuvad sõja esile. Radu püüab iga hinna eest jääda ausaks, käituda oma eetiliste ideaalide järgi, kuid heas usus ette võetud teod ei anna tulemusi, sest valelikke ja isekaid inimesi on ta ümber liiga palju. Isegi kui Radu püüab põgeneda tagasi maale, oma kodukohta, ei leia ta seal mõistmist. Ta on võõraks jäänud. Loota ei saa enam kellelegi. 

Nõnda jõuabki Radu, endine õigusemees, kellele ennustati suurt tulevikku, kibeda järelduseni: selleks, et inimene saaks olla tugev, peab ta olema üksi. Rahvamass muudab indiviidi nõrgaks, selgrootuks ja põhimõttelagedaks. Kuid üksikut hunti ei võta enam keegi omaks. Pimedus neelab ta endasse. 

Cezar Petrescu oli üks neist paljudest vaimuinimestest, kes hoiatas maailma saabuva tormi eest. Neid vaimuinimesi ei võetud kuulda. Uus sõda lahvatas ja nõudis veel enam ohvreid, veel enam verd ja pisaraid. Kuid ei! See polnud mingi umbmäärane sõda, need olid inimesed, kes nõudsid verd ja pisaraid. Päris harilikud inimesed. 

Ja ta otsis edasi, risti juurest risti juurde… „Tahaksin jääda sinna, sõdurite hulka.“ Mihai Vardaru põrm ongi siin, sõdurite hulgas. Rist nagu teistelgi, kõrges rohus nagu teistelgi. /…/ Võib-olla – kui kainelt arutleda – oli surm suuremeelne, jättes ta igavesti nooreks, niisama teotahteliseks, kui ta oli olnud. Võib-olla oligi parem, et ta siia jäi? Esiti mõtles Radu Comsa hauakünka lilladest, torkivatest ohakatest puhastada. Aga ei puhastanud. Mihai oleks seda pahaks pannud: jäägu temagi haud unustusse, nagu olid unustusse jäänud kõigi teiste hauad. /…/ Nii on parem! Siin on parem. Surnud jäävad niisuguseks, nagu nad olid. Nemad ei mädane elusana.

19. november 2014

Liiga palju jobusid ehk kust leida meest?

Õhtumaises kultuuriruumis püsivad visalt muinaslood printsessidest, kes on nõia küüsi langenud, orjatööle mõistetud, kõrgesse torni vangistatud või sajaks aastaks uinunud. Ja nagu ikka sellistes lugudes, juhtub lossist/tornist/nõiamajast mööda minema keegi tore prints, kelle võimuses on nõidus murda – ta armub neiusse, teeb temaga pulmad ja kui nad surnud pole, elavad nad veel praegugi õnnelikult. 

Neis vanades juttudes on naistegelasel alati passiivne roll. Mees on see, kes tegutseb. Tänapäevalgi ootavad paljud printsessid kannatlikult oma printsi, tulgu ta siis valgel, mustal või kõrvil hobusel. Seda hoolimata asjaolust, et ühiskondlikult aktsepteeritud ideaalnaine ei ole enam ammu vaga kaunitar neitsikambris, kes ajaviiteks tulevastele lastele kapukaid koob. Moodne printsess võiks muidugi ise printsijahile siirduda, ainult et… millise kivi või põõsa alt neid printse leida? 

Meestepõud on tõsine probleem. Üha enam näib, et mees- ja naissugu liiguvad erinevates suundades. Ühed Marsi, teised Veenuse poole. Või hoopis vastupidi? Ajal, mil sooline võrdõiguslikkus on kuum teema, kipuvad ka mehed naisestuma ja naised mehestuma. Seda õnneks mitte bioloogiliselt, vaid sotsiaalselt. Soorollid on hakanud teisenema, ajalooliselt meestele ja naistele omistatud ülesanded ning tunnused segunema. Kuid teisenevad soorollid ei muuda inimlikku lähedusvajadust, soovi armastada ja olla armastatud. 

Naiste ühiskondliku aktiivsuse tõus ning traditsioonilise (kristliku) peremudeli murenemine on toonud kaasa parajalt segadust. Ka paarilise leidmine ei käi enam traditsioonilise skeemi järgi. Või on keegi näinud, kuidas poiss kuljuste helinal tüdruku õuele sõidab, viinapudeli lauale paneb ja väljavaadatud pruudi vanematelt laulatamiseks luba küsib? Isegi arusaamad sellest, mis on armastus ja kuidas ta, sindrinahk, tekib, on viimase saja aastaga tugevalt muutunud. 

Loomulikult on muutunud ka nõudmised tulevasele peigmehele (või lihtsalt boyfriend’ile). Internetis kurdavad vallalised naised, et häid mehi on jube väheks jäänud. Enamik vabu mehi on kas joodikud, narkarid või memmekad. Viimasel ajal avalikkuse ette tiritud perevägivalla-juhtumid teevad noored naised samuti ettevaatlikuks. Nägus prints võib mõne aja möödudes osutuda hoopiski lohemaoks. Süvenev probleem on ka haridustasemete erinevus sugupoolte vahel. Kõrgelt haritud naistel jääb partneri otsinguil valikuvõimalusi vähemaks. Naised jõuavad tähtsate diplomiteni, samal ajal kui paljud mehehakatised ei saa põhikooligi lõpetatud. Doktorikraadiga naine ja keskharidusega mees võivad ka harmoonilise suhte luua, kuid reaalsus seab enamjaolt omad kurvad piirid: ihaletakse ikka omasugust, endale võimalikult sarnast hinge- ja vaimusugulast. 

Ega meestelgi kerge ole. Tublid noormehed, kes on otsustanud maal elu säilitada ja põllumajandusega leiba teenida, ei leia naljalt naist, kes nõustuks kah „sita sees“ paterdama. Täiusliku printsi rolli on raske täita nii maal kui ka linnas. Tuleb olla majanduslikult heal järjel, pakkuda naisele emotsionaalset tuge, andes talle samas piisavalt vabadust… Ah, oleksin peaaegu unustanud, et ka hea välimus on printsi puhul äärmiselt oluline. Iga konn ei ole prints ja igast jobust ei saa meest. Või siiski? 

Latid tõusevad aina kõrgemale. Saja aasta eest võis ka pooleteise meetri ületajast saada olümpiavõitja. Nüüd on latil juba vähemalt 2.30… Spordis peegeldub elu. Inimvõimetel pole teadupärast piire. Ent kui palju võib ühelt tavaliselt, no päris keskpäraselt mehelt nõuda? Ükski jobu ei kuku taevast. Viinaviga, vägivaldsus või mühaklikkus on puuduliku väärtuskasvatuse tagajärjed. Islamiseaduste järgi on mehel naise ees vaid üks kohustus: kogu südamest hoolida. Todasama hoolitsust naised ootavadki. Vist… Isegi supergeenius Stephen Hawking on tunnistanud, et naised jäävad universumi suurimaks saladuseks. Naisele meele järele olla on kosmiliselt keeruline. 

19. november on rahvusvaheline meestepäev. Sel päeval võiks naised mõtelda meeste vajadustele, tervisele, eneseteostusele, aga ka meessoo rollile peres ja ühiskonnas. Nõndasamuti peaks iga naine mõtlema, missugust inimest ta enese kõrvale ikkagi tahab. Ja mitte ainult mõtlema, vaid ka tegutsema. Ebarealistlikke plaane ei maksa koostada. 

Naised leiutagu enesele meetod, mis aitab neil vallaliste meeste sobivust mõõta-seirata. Mehedki on mõistatuslikud ja nii mõnigi väärt kutt võib peita end jobu maski taha. Minu vana hää vanatädi ütles ikka, et nii, nagu mees räägib oma emast, räägib ta kõigist naistest. (Pidevalt emast latrav mehike on kahtlemata hea saak enesekindlale naisele, kes soovib isiklikku tuhvlialust. Kes aga emast üksnes halba oskab kõnelda, ei kõlba mingil juhul peigmeheks ega pereisaks.) Küllap on see hea test naisele, kes kavatseb mehe hoolivustaset mõõta. 

Kuid viimane panus tuleb panna ikka südamele. Jääb poeetiline lootus, et süda ei valeta ja tunneb selle õige ära. Paraku peab ilmselt leppima ka kurva tõsiasjaga, et printse on ilmas vähem kui kalkareid ja jobusid. Ent muinaslood õpetavad sedagi, et mõnest kalkarist ja jobu moodi tüübist saab ometigi päris rasvane säga ja poole kuningriigi omanik. 

Tänapäeva tehnoloogia on võimas, ent isegi igasugu saidid ja äpid ei anna garantiid, et kaks inimest, kes oleks teineteisele nagu loodud, ka tegelikult kokku saavad. Ühed jäävad ootama, teised tegutsevad-katsetavad. Jackpot kukub sülle väga vähestele. Ehk oleks enamusel mõistlik leppida vähemaga? 

Lõpetuseks üks nali, milles on ehk isegi terake tõtt. Kui mees on tark ja seksikas, siis on ta tõbras. Kui mees on tark ja hooliv, siis on ta nohik. Kui mees on hooliv ja seksikas, siis on ta loll. Aga kui mees juhtub olema hooliv, tark ja seksikas… siis on ta gei. Nojah. Nagu öeldi kunagises kosjasaates: „Valik on sinu!“

Samal teemal:
Taevalikud paleused ehk kust leida naist?

13. november 2014

Kes küll hoiaks hiiepuid?

Hiljutisest uuringust selgub, et 84% eestimaalastest peab looduslike pühapaikade kaitset kas oluliseks või lausa väga oluliseks. 61% inimestest on nõus ka ise meie põliste pühapaikade kaitsmisel ja säilitamisel kaasa lööma. Ainult et… enam kui pooled vastanutest ei tea, kust selliseid erilisi paiku leida. Tragikoomiline olukord: rahvas on moraalselt valmis hiisi, kive ja allikaid hoidma, seda nõutakse tungivalt ka riigilt, käe ulatavad paganlikele pühamutele isegi kristlased… aga kuidas sa hoiad ja kaitsed seda, mille asukohast pole õrna aimugi? 

Taevaskoja Neitsikoobas
Kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem. Alustada võiks pühapaikade guugeldamisest. Väga heaks abimeheks suurte tundmatute leidmisel on kahtlemata Marju Kõivupuu koostatud „101 Eesti pühapaika“. Ühest ja teisest paigast kirjutab ajakirja Loodusesõber erinevates numbrites maausuliste kõneisik Ahto Kaasik. Kel tõsine huvi, leiab maastikult huviväärsed kohad ikka üles. 

Paraku on endiselt hulk pühapaiku täielikult märgistamata. Olukord on hullemgi. Me ei tea paljude muistsete hiite olemasolust. Muinsuskaitseameti hinnangul leidub neid „sadades“. Mitmed pühad metsad on maha raiutud, kultusliku tähendusega mäed ja orud karjamaade või hoonete all. On hiisi, mille lõikab pooleks suur maantee. Muidugi võib Eestimaa erinevatest servadest leida pühakohti, mida väga hästi tuntakse. Kes siis ei teaks Kaali järve või Taevaskoja liivakaljusid. Nende paikadega kaasnevad rohked lood ja legendid, mis teevadki need paigad eriliseks. Sama kehtib teistegi pühapaikade kohta. 

Ükski hiis pole suvaline mets. Hiiel on vaimne tähendus. Aja jooksul võib see tähendus küll tuhmunud olla, kuid ärgem unustagem, et pühapaigad on endiselt meie kultuuriline rikkus. Mida rohkem lugusid ja traditsioone, seda jõukamaks võime end pidada. Hiites liituvad metsik loodus ja inimlik moraal. Just pühadus on see, mis aitab säilitada olulist ja erilist. Pühalikkuse aura vaigistab materiaalse meele. Kui näiteks Aafrikas ei usutaks sellesse, et pühades metsades elutsevad vägevad vaimolendid, oleksid need metsad juba ammu maha raiutud (vt Õppetunnid Mustalt Mandrilt). Ent isegi vaimset väärtustades peame elama materiaalses maailmas. 

Kui pühapaiku senisest varmamalt märkama ja kaitsma asutakse, kerkib kindlasti nii mõnelgi juhul üles tülikas dilemma. Mis on ikkagi tähtsam: mingi ebamäärane „pühadus“ või majanduslik tulu? Juba praegu käib kemplus Paluküla hiiemäe ümber. Maatüki arendajad tahavad Palukülast kujundada suure spordi- ja vabaajakeskuse, maausulised sõdivad tuliselt selle vastu. Jah, mõista tuleb ka neid, kes soovivad turismi, põllunduse või metsandusega tegeleda, kuid kelle tegevust pärsivad muinsus- ja looduskaitselised piirangud. 

Looduslike pühapaikade puhul on isegi raske öelda, kas tegemist on pigem muinsuste või looduslike objektidega (eks natuke mõlemat). Kui aga märkimisväärne osa Eestimaast panna muinsus- ja looduskaitse alla, kas on siis võimalik ärimeestel või ka väheste ambitsioonidega isikliku elatise teenijatel (metsamehed, talupidajad) üldse tegutseda? Pole enam seda kohtagi, kus tegutseda. Kogu Eesti on püha ja puutumatu. 

Kiigeoru hiis
Mis teeb ühe koha pühaks? Kirik, mošee või stuupa on inimkätega laotud ehitised. Need on sisse pühitsetud, nii-öelda pühaks tehtud. Kuidas saab aga ühest metsasalust püha ja eriline paik? On see pelgalt inimese tahe või mingi hea tunne, mis pühakoha sisseseadmisel määravaks saab? Pärimus ei teki ju niisama. Ja kui pärimus on katkenud, kunagine hiis muutunud tavaliseks metsaks, miks siis mitte anda vaba voli neile, kes tahavad sinna suusaradasid või laagriplatse rajada? 

Pea viiendikule eestimaalasist on mõni looduslik pühapaik eriliselt tähtis. See näitab, et tuhanded inimesed usuvad endiselt vanade paganate kombel looduse väesse. Aga kui muistsed pühakohad on juba ära solgitud või unustusehõlma vajunud, ei keela keegi uusi pühamuid sisse seada. Just nõnda mitmed inimesed teevadki. 

Ehk olekski mõistlik leppida sellega, et teatud paiku ei tee pühaks mitte traditsioon, vaid inimese enda sügav sisemine veendumus sellest, et kusagil Eestimaal asub mõni kivi, puu või mets, mis on päris tema oma. Mitte tingimata juriidiliselt, aga kindlasti hingeliselt. Kogu maailmas on täheldatud usundite individualiseerimist. Pühadust ei tajuta enam kollektiivselt. Igaühel võib olla isiklik püha tekst, objekt või paik, millest vaimujõudu ammutada. Haldjad elavad ju teadupärast kõikjal. Tuleb nad ainult üles leida.

5. november 2014

Tullõ vai mulda?

Hulga inemiisi uskva, et hing jääs esiki perän surma elämä. Üte uurmistüü perrä om säändsid uskjit piaaigu puul Eestimaa inemiisist. Tuu om tiidmäldä, miä hingega periselt sünnüs, a ihu jääs iks maa pääle ja egäüts piät nuputama, kohe tä minnä taht. Tullõ vai mulda?

Viil paar põlvõ tagasi es lubata koolnut är paluta. Edimäne krematoorium tetti Eestin valla paarikümne aasta iist. Põra omma palutusmatussõ saanu küländ hariligus. Roodsin ja Taanin palutõdas är inämb ku 70% koolnuist. Eestin hulka vähämb, a tulõ kõgõ manu.

Aoluu-uurija omma kimmäs tennü, et koolnuid nakati palutama joba kiviao lõpun vai pronksiao algusõn. Kerik kiildse tuu kombõ är ja koolnuid võisõ matta õnnõ pühitsetühe maamulda, et nuu säält viimsepäävä hummugu iks vällä päsessi.

Eestin palutõdi tähtsämbit vanõmbit vai tõistmuudu vaimuanniga tiidjid viil 15. aastasaa algusõngi. Muialpuul Euruupan panti tuul aol tulõriidalõ õnnõ nõidu ja «võlssusuliidsi». Paganil oll’ uma hää põhjus, mille palutamist parõmbas peeti: tuli päst hinge ihu küllest valla ja tii sinnä «tõsõlõ poolõ» lätt kergembas.

Ma tiiä mitut nuurt inemist, kiä ütlese, et nä tahtva põlidsõ iistläse kombõ perrä ärpalutamist. Ma olõ esi kah näidega ütte miilt.

Tuud ei saa joht üteldä, et noorõmba lähässi parõmba meelega ahju ja vanõmba õkva mulla ala. Om nii ja naa piten.

A palutusmatus passis kokku kipõ eluga. Seo ilma aigu ei tahtu kiäki ju tervet päivä matusõ pääle kuluta. Esiki peielauda inämb sagõdalõ ei istuta. Hää viil, ku kõik sugulasõ egält puult ilma päält kaonugõsõga hüväste jätmä tulõssi.

Võrumaa om vaesõmb kant ja palutaminõ om egä kell odavamb. Tõsõst küllest piässi vanulõ kombilõ kah mõtlõma. Kirstumatusõga käü üten ports umalaadsit kombit, midä ei tohis pääväpäält är unõta.

Palutusmatusõl tege egäüts, nigu hääs arvas ja õigõmbas pidä.

Vahtsõnõ kalmistusäädüs ei ütle esiki tuud, midä tuhaga või tetä. Tuha võit mõtsa ala puistada vai urniga maaha matta. Omma urnisaina ja tuhaplatsi, mõni hoit kaonugõsõ tuhka tarõn kapi otsan.

Ku tuhk puistatas mõtsa, koduaida vai viikogu pääle lakja, tähendäs tuu, et elutsõõr viirdüs edesi ja sääne mõttõviis sobis luudusõst huulvalõ inemisele. Tuhk kapi otsan avitas jälki koolnu perrel leinäaigu pikembäs vinütä, et suurt mulku süämen kinni kasvata.

Minevä aasta tetti Võrun kah valla krematoorium. Ei tiiä, kuis sääl kundõdõga luu omma, a kõõrildõ tuu kotusõ pääle iks kaias. Mõni ütles, et palutuskotus haigõmaja hoovin om nigu tapamaja restoraani kõrval.

Inemine taht, et sünnü, tervüse parandamisõ ja surmaga köüdedü kotussõ olõssi eräle. Ärpalutaminõ om pall’udõ meelest õkva ku haudapandminõ ja tuud ei saa joht haigõmaja külle all tetä.

Tuu õnnõdu krematoorium om sõski mi ao märk. Egäl alal mugu «tsentraliseeritäs» ja mitund masti teenüse aetas kokku ütte asutustõ. Suurõ liina supõrmarketi omma tan ummamuudu näüdüsses.

Ku inemine nakkas uma surma ja matuse pääle mõtlõma, sõs piässi tä toimõndama usu ja süametunnistusõ perrä.

Säändse tõsidsõ as’a man ei passi targuta, kuis olõssi lihtsämb vai odavamb. Raha tulõ ja lätt, aigu om kah maa pääl veidü, a rahu piät olõma igäväne. Ka umadsõ võissi tuud meelen pitä. Hing taht rahhu ja ku tä om rahulõ, sõs om joba ütskõik, mis ihust, hinge tsill’ukõsõst tarõst, pääle surma saa.

2. november 2014

21 grammi

Just nii palju pidavat kaaluma keskmine inimhing dr Duncan MacDougalli järgi. MacDougall viis katsed läbi tiisikusehaigete surijatega ning avastas vaid ühe patsiendi puhul, et suremise hetkel vähenes tema kehakaal kolmveerand untsi ehk 21 grammi. Ammuilma on teada, et dr MacDougalli metoodika ja katsetingimused ei kannata tänapäeva teaduse kontekstis mingit kriitikat. 

Katset on püütud hilisematel aegadel korrata, kuid asjakohaseid tulemusi pole saadud. (Taoliste eksperimentide tegemist takistab ka meditsiinieetika.) Hing näikse olevat siiski kaalutu. Aga enam kui saja aasta eest ajalehtedes ära trükitud arv sai populaarseks ja on nüüdseks ka sügavale massikultuuri salvestatud. 

Kimbatus algab tollest kurvast tõigast, et me ei tea oma hingest suurt midagi. On hing sama, mis teadvus? Ja kas teadvus on pelgalt ajuprotsesside tulem (tagajärg?) või miskit iseseisvat, millel on võime ka ajust ja närvisüsteemist eraldi toimida? Neuroloogid, psühholoogid ja teised teadlased, kes igapäevaselt hingega tegelevad, eelistavad seda sõna akadeemilises kõnepruugis vältida. Kuidas nimetada nimetut, mismoodi kirjeldada kirjeldamatut? 

Kui teadus ei aita, tuleb appi võtta religioon. Ühe vanima ja geograafiliselt levinuma uskumuse kohaselt esineb inimhing kahel kujul: keha- ja vabahingena. Mõlemal võivad olla veel „alljaotused“. Kehahinge on seostatud ihus paiknevate organitega, ta võib paikneda veres, südames, kopsudes, suguelundites, juustes. Kehahing elustab inimese ning lahkub kehast surmahetkel või sureb koos kehaga. 

Vabahing kuulub küll inimesega kokku, ent võib näiteks magamise ajal ilmas ringi rännata. Nõnda on põlisrahvad seletanud unenägusid. Pärast surma siirdub vabahing teispoolsusesse või jääb mõnel õnnetul põhjusel maa peale lõksu. Sedaviisi tekivad kodukäijad. Vabahing ilmutab end mõnikord hingeloomana, keda võib tavaliselt näha sureva inimese kehast väljumas. 

Mitmetes šamaanikultuurides, kus valitseb põhimõte, et kogu ilm on hingestatud, kirjeldatakse hinge olemust füüsilise substantsi funktsioonide kaudu. Ehk siis: tule hing põletab, vee hing peseb, noa hing lõikab ja poti hing mahutab. Inimese hing on muidugi nii keeruline, et tal on palju funktsioone. Hing ju rõõmustab ja vihastab, armastab ja unistab. On see siis inimese elu eesmärk – olla ja tunda? 

Kuid hinge omadused ei saa sellise mõtteviisi järgi eksisteerida väljaspool füüsilist maailma. Kui tuli kustub, kaob ka põlemine. Pott läheb katki – ja ta ei mahuta enam. Sureb inimene, surevad ka rõõmud, viha, armastus ja unistused. Aga šamaanid teavad, et miski ei lähe kaotsi. Hinge vägi jääb alati alles. Hing on seotud hingamisega. India usundites tähistab seda seotust atman – inimeses voolav energia, mis ilmaruumis jumaliku tuulena puhub. Tuul on paljude rahvaste meelest hingede kandja. 

Moodsas teaduses sarnast seost ei tunnistata, pigem tulenevad hingelised omadused ikka ajust ja närvidest. Hinge asupaigaks pole teadusliku käsitluse järgi mitte kopsud ega süda, vaid aju. Põlisrahvad on selle pisikese, aga võimsa organi tähtsust miskipärast alahinnanud. Eks ole põhjus ka selles, et kuni 18. sajandi lõpuni, mil avastati loomade kehas elektrilised impulsid, olid neuroloogilised teadmised pea olematud. 

Nojah, aga kas praegusaja teadmisi ja muistseid uskumusi kombineerides on üldse võimalik hinge saladusteni jõuda? Olen vestelnud paljude inimestega, ennekõike noortega, hinge olemuse teemal. Hinge seletatakse enamasti nüüdisajale kohaste kujundite kaudu. Hinge surematust noored üldjuhul ei vaidlusta. Põhjenduseks sobivad hästi algtõed füüsikast. Juba Newton kinnitas, et energia ei saa kaduda ega tekkida. Energia vaid liigub ühest olekust teise. Ja mis see hingki muud on kui energia? Keha on sellisel juhul masin, mis energiavoota ei tööta ning kui masin läheb katki, peab energia lihtsalt ootama, kuni ta jälle masinasse pääseb… 

Ometi on siin üks „aga“. Energiat saab mõõta, selle olemasolu registreerida. Hinge „mõõdud“ ja „kaal“ jäävad endiselt teaduslikule aparatuurile kättesaamatuks. Kuid – kui natuke naiivselt ja ehk isegi pseudoteaduslikult arutleda – mingi otsene seos müstilise hinge ja füüsikalise energia vahel peab ikkagi olema. Tänapäeval elustatakse inimesi ju elektrišokiga. Seda, et elekter võib olla koguni elu andev nähtus, uskusid juba Luigi Galvani ja Giovanni Aldini, kui nad konna-, koera- ja inimlaipadesse elektrivoolu juhtides isendeid ellu äratada püüdsid. Laibad küll tõmblesid, tegid koguni silmi lahti, kuid hingama ei hakanud…

Esmaabikursustel seletatakse, et kõige olulisem on säilitada surmaohus inimesel hapniku ligipääs ajju. Hapnik siseneb kehasse aga kopsudest, seega õhu kaudu. Kas polnud siis mingil moel õigus muinasrahvastel, kes ei välistanud hinge asupaigana ühtki organit? 

Mis siin targutada. Hing on küll salapärane, aga vajab ikka hoolt. Hinge eest peab hoolitsema nagu ihu eest. Aga kuidas sa hoolitsed selle eest, mida isegi kaaluda ei saa?!