23. august 2011

Naised ja roimarid

Igas naises peitub väike mees ning mehes naine. Anima, mehe teadvuse naiselik pool, vastutab Carl Gustav Jungi arvates tujude esilekerkimise eest. „See on kõigi esivanemate naiselikkuse kogemuste arhetüüp või jälg,“ selgitab Jung ise, „salvestis kõikidest naiste poolt kunagi jäetud muljetest.“

Mehe Anima areneb neljas etapis: esimeseks on Eeva (ürgne, loomalik, himur), teiseks Helena (kapriisne, ratsionaalse mõtlemisega, ent ebavooruslik), kolmandaks Maarja (emalik, armastav, vooruslik) ja neljandaks Sophia (läbinisti tark ja eluküps).

Sellest mõttejadast tiivustatuna lendan „Kaljude ja kameeleonide“ keskse tegelaskuju – Joeli – juurde. Neli naist mängivad tema elus olulisi tükke. Eeva, Helena, Maarja ning Sophia vasteteks Joeli teadvuses võiksid olla Laura, Kaisa, ema ja õpetaja Kersti. Kõik need saavad omakorda kokku müstilises Estrelas, džunglis elavas igavesti noores tüdrukus.

Näkineid Lauraga seob poissi tugev iha, peibutav keelatud vili, tung ületada nii seaduslikke kui kõlbelisi piire. Kaisa tegemistel silma peal hoides tunnetab Joel sisemist ebakindlust, mille all tuksub ikkagi veresidemega köidetud hoolivus. Joel tunnetab vanema venna vastutust ning tajub samas, et ei suuda juhtida oma õde piisavalt turvalisele, tugeva moraaliga sillutatud teele. Ta tahab päästa Kaisat kuristiku servalt, aimates ette enda libastumist. Õpetaja Kersti, Joeli parima sõbra ema, esindab elukogemust, tarkust ja ausust. Joel kujutleb, et Kersti võiks olla tallegi ema eest. Teisalt jäävad just need ideaalid, mida see naine kehastab, Joelile püüdmatuks.
Kõige keerukamad suhted on Joelil pärisema Reginaga (oma päevikutes ei maini noormees kordagi ta nime). Kroonilisest vihast puretud hing ei suuda andestada lapsepõlves kogetud vaimset vägivalda ning troostitut viletsust, milles poiss ema süüdistab.

Joel ei leia enda elust Maarjat. Vana tõde ütleb, et mees suhtub naistesse niisamuti nagu oma emasse, mistõttu muunduvad kõik naised, kellelt Joel usaldust ja mõistmist ootab, tasapisi deemoniteks. Suhted vastassugupoolega taanduvad pragmaatilisteks, tundevabadeks ning kehalisteks kontaktideks. Seda tahku esindab ja ilmestab Tallinnas kohatud Nastja, „vituga masin“. Joel kaotab usu naistesse, mida sümboliseerib hetk, mil Estrela saatanliku teatri laval tuhaks põleb. Joel surub alla Anima, lastes psüühikas vabalt omavolitseda rangelt maskuliinsel, andestamatul, paindumatul poolel. Nõnda sünnivad mehed, kes vihkavad naisi. Aga see on juba üks teine lugu…
__________


Pilt: Giovanni Battista Salvi da Sassoferrato "Murelik Madonna"

21. august 2011

Eesti muld ja jänki süda

Hetk tagasi jõudis minuni uudis, et Lydia Koidula sai poeetide paradiisis, kus ta on juba 125 aastat elanud, tõsise närvivapustuse. Ta istus 20. augusti õhtul mugavasti valge pilve peale, et vaadata "Vabaduse laulu" ning varises pärast Kerli esinemist ootamatult kokku.

Koidula sõnadele loodud "Eesti muld ja eesti süda" on lihtne, šamanistlik, püha meeleoluga laul, mis kuulub kahtlemata samasse ritta, kus "Laul põhjamaast", "Koit" ja ülimana kõigi ees - "Mu isamaa on minu arm". Kummardused Rannapile! Kerliga kokku harjutades võinuks maestro aga käsipidurit tõmmata. (Ehkki tema perutaval klaveril vist polegi seda...)

Sinised patsis juuksed, sado-maso laadi minikostüüm, nahksed sukatripid, teatraalne meik ja kõiksugu kilinad-kulinad sinna otsa... No ei! NIIMOODI ei vannuta isamaale truudust! Sisu ja vorm ei läinud sel katsel ühtki serva pidi kokku. Seetõttu kannatas ka etteaste veenvus. Olgu, Kerlil on oma stiil, kuid kalli isamaa nimel poleks palju pubekatrikkidest loobuda.

Vokaalse külje pealt oli Kerli esitus puhas, esitusmaneer peaaegu graatsialik, kogu komplekt positiivselt naiivne. Usun, et laul tuli tõesti südamest, mitte kusagilt sinise juuksepahmaka alla siirdatud lintmakilt. Teisalt tekkis mul kahtlus, kas Kerli lavaline käitumismuster pole mitte liialt jänkilik? Üheksa aasta eest Fizz Superstaari tiitlit võites jättis ta hoopis siirama, mis sest, et ebaküpse mulje. Või oligi kogu etteaste eesmärk näidata konservatiivsetele eestlastele, kui kenasti klapivad kokku soome-ugrilik hingepitsitaja ning ameerikalik, üdini multikultuurne hilpharaklus? Pesitses ju Rannapki aastaid USA-s. Eks katsuge saadud kompotti preili Jannsenile seletada!

Kerli sarmikus, malbus ja mänguline bipolaarsus ei nõua kahtlusi. Ta ON nüüdisaegne popartist koos selle juurde kuuluvate kiiksudega. Paraku pole "Eesti muld ja eesti süda" laul, mida kõlbaks esitada närvihaige teismelise nahas.

Soovime Lydia Koidulale edukat paranemist!

20. august 2011

Kuidas saada eurooplaseks?

Eduard Vilde andis "Tabamata imele" vaimuka juhtlause: "Mis on kassile palderjan, see on eestlasele Euroopa." 99 aastaga, mis neid sõnu ja praegust ajahetke eraldavad, ei ole kriipsugi muutunud. Ega muutu ka tulevikus.

Viie aasta eest paberile pandud essees (Kosmopoliit + patrioot = eurooplane?) tegin ujeda ennustuse, et ehk julgeb eestlane juba aastal 2011 end täisvereliseks eurooplaseks pidada - võrdväärseks sakslase, itaallase ja taanlasega. Kui nüüd tagantjärele tähti närida, on mu eksimus piinlikult selge. Võrdseid eurooplasi pole olemas. On uued ja vanad, väiksed ja suured. Reaalsus mürgitas taas ilusad unelmad. Aga ei ole veel hilja.

Järgnevalt mõned lihtsad nõuded ja soovitused, mida silmas pidada, et pääseda auväärsete, suurte ning vanade eurooplaste sekka.

Eestlane saab eurooplaseks, kui ta leiab Eestist priske tööotsa ja ostab suhkrut odavamalt kui Soomest
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta hakkab jooma alkoholivaba viina, laktoosivaba piima ja kofeiinivaba kohvi
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta hakkab viinamarju kasvatama
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta muudab Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu ja Tallinn-Narva maanteed ametlikult kiirteedeks
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta kehtestab dalai-laamale igaveseks sissesõidukeelu ning annab Tallinna vanalinna hiinlastele rendile
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta peab iga päev vähemalt kaks tundi siestat
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta sööb hommikuks friikartuleid, lõunaks pitsat ja õhtuks lasanjet (Pluss kellaviietee viini saiadega)
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta asustab Eestisse igal aastal vähemalt 500 somaallast, 350 kongolast, 270 pakit, 200 afgaani, 150 türklast ja 50 tšetšeeni
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta ehitab Nevski katedraali ja soovitavalt ka Toomkiriku ümber mošeeks
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta avab moslemist sõbra abiga vähemalt pooltes Eesti väikelinnades kebabirestorani
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta hakkab korraldama igal aastal erinevais Eesti paigus homoparaade ja võtab neist ka aktiivselt osa (Vabariiklikel tähtpäevadel tuleb sinimustvalge kõrvale heisata vikerkaarelipp)
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta keelab Kihnu ümbruses loodushoiu eesmärgil sardiinide ja kaheksajalgade püügi
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta jõuab enne surma arsti juurde
Eestlane saab eurooplaseks, kui ta teeb endale selgeks marksismi põhialused ja rakendab neid multikultuursema Euroopa loomisel

Lõpetuseks on viisakas tsiteerida klassikuid. Jätkem Tammsaare ja Kross sedapuhku rahule ning mõelgem sõnadele, mille sepistas rott Ronaldo ühes Kreisiraadio sketšis: „Eestlasele pole mingeid olümpiamedaleid vaja. Eestlane olgu õnnelik, et ta vaba on!“
Head vabadust!

P.S. Käesolevat artiklit rahastas Euroopa Liidu Vaba Mõtte Koja (EU-WTF) struktuurifond

15. august 2011

Maapealne rahuriik

Kusagil kõrgel uduste mägede embuses asub hästi varjatud paik, kus safrankollasesse riietunud olendid – pooleldi inimesed, pooleldi vaimud – valvavad kõiki meie tsivilisatsiooni väärtusi. Maa, millest kõneldakse kui Shangri-la’st. Ükski kuri barbar ega vandaal pole sinna jõudnud, kuid need, kel kõrvade vahel piisavalt kirkust, põues ausust ja südames palavust – neil on ka tibake lootust Shangri-la väravat näha. Ülima vaimsuse, heatahtlikkuse ja kaastunde kehastuse dalai-laama visiidiga seoses rihib kompass vägisi selle püha salariigi suunas.

Õhtumaade asukad võisid Shangri-la’st esmakordselt lugeda inglise kirjamehe James Hiltoni raamatust „Kadunud silmapiir“ (1933, eesti k 1999), mille mõjul sattus laamade vaimne kants samasse ritta teiste müütiliste maadega nagu Atlantis ja Eldorado. Igivanad budistlikud kirjutised pajatavad tarkuse lättest Chang Shambhala’st või Valgete Vete Maast, kuhu võivad üle tigedate mägede vaid väga neitsiliku ja vaga meelega inimesed jõuda. Sageli arvatakse, et Shangri-la paikneb Tiibeti kandis. Kõlab usutavalt? Muidugi. Enne seda, kui hiinlased Tiibeti okupeerisid, asus Lhasas dalai-laama kindlustatud palee, mida vooderdavad siiani värvikad legendid. Lhasa müstilise palee keldrid kandideerivad endiselt Shangri-la eeskoja tiitlile.

Kes ei igatseks leida maad, kus valvatakse igavest tõde, kus valitseb vankumatu rahu ning harmoonia? Paljud, kes Shangri-la poole teele asuvad (isegi kui nad ei võta sihiks poliitiliste lukkude ja riivide taha vangistatud Tiibetit), võivad selle oma pikal reisil ikkagi leida. On ju Shangri-la’gi üks neist taevastest kuningriikidest, mida ei tasu otsida maa pealt, vaid pigem enda sisemusest. Maa peal pole rahu ega tõde – need vääriskivid peituvad ikka südamelihase all. Tee läbi enese võib olla raske, kuid kes jõuab sihile, see leiabki iseenda. Olgu see tee budistlik, kristlik või paganlik – kõik nad viivad ühte rahusadamasse.

Miks Tema Pühadust dalai-laamat nõnda imetletakse? Ta pole ainult maailma kuulsaim munk, vaid inimene, kellest helgib vastu kütkestav tarkus, sõbralikkus, taevalikkus. Ta on inimene, kes ei tee haiget koile ega kärbsele. Headeks tohib nimetada vaid neid, kes on kurjadest üle. Ta on lihvinud kõiki vaimustavaks briljandiks ühe olulisema budistliku nõude: kaastunde. Kaastunne ei tähenda idamaises mõttes pelgalt kaotusvalu jagamist, vaid täielikku empaatiat, oskust tunda teise inimese tundeid. Tarkus pole teadmine, vaid mõistmine. Tõeliselt tark on see, kes mõistab kõiki enese ümber. Alles siit koorub välja rahu retsept: tunda, mõista ja andestada. Sisult lihtne, kuid paljude jaoks ületamatult keeruline. Aga vaid neitsiliku ja vaga meelega rändurid jõuavad üle tigedate mägede… Barbarid, roimarid, silmakirjatsejad, valevandujad ehk mistahes elusolendeid kahjustavad monstrumid ei leia rahuriiki. Mitte iial.
________

Pilt: Nikolai Rerih. "Shambhala laul" (1943)

10. august 2011

See imeilus maailm



Vähestel isenditel õnnestub elada üle saja aasta, kilpkonnad ehk välja arvata. Grandma Moses oli üks neist erakordsetest inimestest, kes seljatas terve sajandi - ning kuidas veel! Armastatud rahvakunstnikuna, värviküllaste pastoraalsete stseenide jäädvustajana, inimliku soojuse ja vaibumatu avatud lapsemeelsuse suursaadikuna. Grandma Moses, kes kanti 1860. aastal vastsündinuna kirikuraamatusse tuhmivõitu nimega (Anna Mary Robertson), oli täielik iseõppija, kelle romantilised, lihtsad ja kirkatoonilised maalid said üle USA menukaks. 1940 avas ta New Yorgis isikunäituse, pärast II maailmasõda pandi tema töid välja juba mitmel pool maailmas ning sajanda eluaasta täitumisel vaatas ta vastu ajakirja LIFE esikaanelt. Tema kunstitööd käisid kaasas mitmete riiklike tähtpäevadega, eriti emadepäevaga. Grandma Moses tõendas, et naiivsus ei tähenda elukaugust ja ebaküpsele pinnale kogunenud rumalust, vaid südamlikkust, siirust ning aristokraatlikest võltsnormidest puutumata julgust kirjeldada maailma sellisena, nagu ta on.

Pilt: Grandma Moses "Ilus maailm"

7. august 2011

We all spiik Estonian

Okei. Zen on välja tulnud uue supercooli reklaamikampaaniaga. "ZEN presents. The praktiline". OMG! Veel üks nael eesti keele kirstu? Bullshit!

Zeni kõnekaart on suunatud esmajoones noortele ning noorsoo slängi järele aimates üritatakse sihtgrupile lähemale tüürida. Fine. Semutseval toonil võib ju teenust pakkuda. True. Võib järele aimata ameerika märulifilmide reklaamvõtteid, mida antud juhul ka tehakse. Aga sorry, noored ei kasuta säärast inglise-eesti värdkeelt. (Vähemalt tahaks loota, et ei kasuta. Kuid kui selliseid campaaniaid veel ilmub...)

Copywriterit ma siin ei paita. Esimese roundiga võib näida mõte eesti keele vürtsitamisest võõrsilt imporditud pepperiga ägedana, onju, aga mina ei saa respectida meie armsa mulgipudru äralörtsimist. Eesti keel soundib väga ilusasti, meil pole lack of ühestki tarvilikust väljendist. Ja kui tulebki lack of, siis mõtleme midagi njuud välja - pliis! Põhjendamatu ingliskeelsete mõistete kasutamine spiigib ainult väikerahvale omasest alaväärsuskomplexist. Kadakasaksluse on sujuvalt välja vahetanud võsajänkide maffia. Shame.

Selleks, et olla popp ja noortepärane, ei ole vaja tilgutada igasse lausesse mõnd friiki sõna. Kui noorte pähe, see tähendab veel korralikult väljaarenemata breinidesse, tambitakse lugupidamatust oma emakeele vastu, võime juba heaga terve Estonia solgitorudest alla lasta. Flush!! Kogu stoori! Eesti keelel on iseloom ja originality, mis puudub laialt tarbitaval inglise keelel. Liigsed anglitsismid ja tsitaatsõnad lõhuvad hapra (sorry, fragiilse) soome-ugriliku keeleloogika. Got it?

P.S. Kõik võõrkeelest laenatud tsitaatsõnad, s.h. artiklid tuleb hea customi kohaselt kirjutada kursiivis. Thanks. :)


4. august 2011

Maskid ja varjud

Analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung ei olnud ainult inimvaimu seletavate teoreetiliste alusmüüride ehitaja, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia, suutis ta psüühikateadused avaramasse konteksti asetada ning ehkki mõningad tema ideed, nagu kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad, pakuvad need siiski rahuldavaid vastuseid isiksuse lahtimuukimiseks.

Jung oli veendunud, et noored ei ole hukas (ehkki seda nentisid juba vanad kreeklased). Kõigepealt tuleb inimest MÕISTA ja siis – kui vajalik ja sobilik – võib ka HUKKA MÕISTA.

„Kaljude ja kameeleonide“ tökatmustade kaante vahele on köidetud ühe noore mehe, Joel Rukkise, päevikud. Joeli on raske mõista, kui loeksime tema ja ta vägitegude kohta uudistest, ent kui piiluda tema hingepragudesse, oleks teda tormakalt ebaõiglane võlla saata. Koorime maha kõik karused ja kivised kihid – ning meie ees tuksleb tundlik süda. Tuks-tuks-tuks püüab see morsekood vaikse kisaga tähelepanu saada, seletada, lepitust paluda.

Noorukieas lahvatavad kehalised muutused kutsuvad esile ka psüühilise revolutsiooni. Murdeiga – nagu selle nähtuse eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja vastne valmistub välja ronima. Mina-küsimus jääb raskeimaks küsimuseks, kuid nooruk peab ometi leidma sellele vähemalt ajutise vastuse. Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.

Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud kujundite ehk arhetüüpide. Üks neist on Persona – mask, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele vastuvõetav, see tähendab „lahe“ mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.

Süüvides vaid ühte, avalikkusele suunatud rolli ja teeseldes huvi asjade vastu, mis tegelikult isikut ei huvita, tekivad tühjusetunne, masendus ja meeleheide. Nõnda ei tasu imestada kui mõni kuulus filmitäht või muusik narkootikumide üledoosi sureb. Paraku kulub noorukieas suurem osa energiast just Persona väljakujundamisele. Noor inimene tähtsustab üle välimist kuvandit, jättes sellega unarusse sisemised vajadused. See pole ainus murdeea oht.

Noorus on aeg, mil inimene peab toime tulema pinnale uhutud instinktidega. Järsult väljapurskunud seksuaalenergia on väga võimas jõud, mis võib muunduda nii loominguliseks kui hävituslikuks palanguks. Teismeliseeas ärkab inimese sees metsik loom – ürgne elajas, kellest võib vormuda kas jumaliku, idealistliku printsiibi, mõistuslikkuse ning loovuse poole püüdlev vooruslik olend või puhtalt instinktidest lähtuv impulsiivne, iseennast ja kõike ümbritsevat lõhkuv värdjas.

Inimese instinkte ning loomalikku olemust väljendab Jungi õpetuses Varju arhetüüp. Ühiskonna täielikuks liikmeks saamisel on vaja Vari taltsutada. Samas ei tohi teda alla suruda, sest vastasel juhul leiab Vari väljundi vägivallas. Noorte seas vohavad toored roppused, huvi pornograafia vastu ja sadistlik käitumine on just Varju toodang.

Joel pole inimene, kes laseks ennast lihtsalt armastada, ehkki ta seda väga soovib. Pärlid polegi aga peidetud pehmesse liiva, vaid kõvast kitiinist kooriku alla. Ja mõned pärlikarbid konutavad õige sügaval mudas, igikestvate varjude vahel, kus neid keegi ei märka.

1. august 2011

Asjatud asjad

Tarbimisühiskonnas on asjad olulisel kohal – nende hind ja suurus määrab tarbija seisundi kogukonna sees. Mida kallimaid asju suudab kodanik X enesele soetada, seda kõrgemal ühiskondlikul pulgal ta seisab. Mida suuremad häärberid linnaservas, seda suuremad mogulid seal sees. Kas inimesele on aga üldse nõnda palju asju vaja, nagu kokku kraabitakse? Loomulikult mitte. Enamikke kilinaid-kulinad pole eluspüsimiseks ega ka elu nautimiseks tarvis.

Kui miskit koguneb liiga palju, tekib reostus. Tänapäeval võib öelda, et see kehtib ka igat masti meediakanaleist katkematult tulvava teabe kohta. Juurdetootmine tähendab kapitalismimasina tööshoidmist, moodsas maailmas ei osatagi teisiti talitada. Lõpmatuseni siiski toota ei saa ning siin tekib mõttekoht. Inimeste hulk Maal paisub nagu antibiootikumidest vaba bakterikoloonia, kuid ressursid on endiselt piiratud. „Säästev majandamine“ jääb pahatihti tühiseks sõnakõlksuks. Odava tööjõuga Hiinas toodetakse meeletult igas mõõdus ja toonis kraami, mida ainult tarbida, tarbida, tarbida. Asjad on ju tarbimiseks, saate aru? Kui kodanik X-il on hunnik rasvast pappi, võib ta selle ka Hiinas toodetud vidinate peale raisata, kuid pikemal ajaskaalal pole ei tarbetute asjade loomine ega ka kogutud raha mõtlematu paigutamine nendesse säästlik teguviis.

Selleks, et midagi oluliselt muuta, on vaja ühtaegu kompetentseid ja moraalseid valitsejaid. Taoline idee viib tagasi Platoni juurde, kelle meelest võiks filosoofid olla parimad kuningad. Praegusesse geopoliitilisse olukorda ümber kandes tähendaks see, et maailma jätkusuutliku majanduse nimel peaks võimutüüri hoidma ennekõike rohelised erakonnad. Liberaalid, kes sündisid 18. sajandil, kapitalismi ja tööstusliku puhangu ajal, ei suuda pakkuda planeeti päästvaid lahendusi. Majandusliku liberalismi aeg peaks olema möödas, kuid reaalsus on mõistagi teine. Ka 19. sajandil töölisliikumisest võrsunud sotsid ei kõlba Maa tuleviku eest võitlema. Jäävadki rohelised ning võib-olla ka ammu moest läinud agraarerakonnad, kelle maalähedane poliitika aitaks üleilmastumise kahjulikku mõju pehmendada. Aga need on vaid helesinised ideaalid.

Ökoideede menukusele vaatamata on loodusalased teadmised vähenenud. Ei tunta enam kübara järgi seeni ega laulu järgi linde. Hea, kui linnastunud inimesed pojengil ja nõgesel vahet teevad. Loodusekäsitlused on muutunud liiga teoreetilisteks, side keskkonnaga jääb seetõttu üldiseks ja kaugeks. Endiselt pole selgust, kuidas teha kompromiss moodsa linnadekeskse majanduse ja looduslähedase eluviisi vahel. Karta on, et enne kui luksusjanu ja laristamistung haihtub, trambitakse Maa viljatuks mudamülkaks. Siis ei aita enam ükski asi.