Kaks heliloojat: lõbus Lumbye ja tõsine Gounod. Tähelepanekuid ja oletusi
 |
| Pixabay |
Ei teadnud siis veel keegi, et uus lõbustuspark saab nii populaarseks ja laialt tuntuks, et "tivoli" muutub Põhjamaades (ka Eestis) lausa lõbustuspargi sünonüümiks. Õigupoolest laenas park oma nime hoopis väikeselt Itaalia linnalt Tivolilt, mis asub kohe Rooma külje all. Itaalia Tivoli omandas kuulsuse tänu Villa d'Este kaunile renessansiaegsele pargile, mis inspireeris muuhulgas ka prantslasi looma Pariisi samalaadset luksuslike aedade ja lõbustusasutuste kompleksi Jardin de Tivoli. Sealt korjasid idee üles juba taanlased.
Kui esimesed Kopenhaageni Tivoli külastajad sisse astusid, võttis neid kohe vastu särtsakas muusika. Lõbustuspargi muusikaliseks juhiks oli määratud võimekas helilooja Hans Christian Lumbye, kes pälvis peagi oma tegevuse eest kuldse hüüdnime "Põhjamaade Strauß". See kompliment pidi tema südant pööraselt rõõmustama, sest Johann Strauß I oli Lumbye suur iidol, keda ta igati jäljendada püüdis. Kokku komponeeris Lumbye ligi 600 pala, nende seas valsse, polkasid ja masurkasid ehk siis sellist tantsumuusikat, mis oli tollal väga moes. Loomulikult kirjutas ta muusikat ka spetsiaalselt lõbustuspargi tarbeks, millest annavad tunnistust sellised unustusehõlma vajunud teosed nagu "Piduõhtu Tivolis" ja "Tervitus Tivoli külastajatele".
Üks Lumbye tuntumaid teoseid valmis Tivoli teiseks aastapäevaks 1845. Esmaettekanne lükkus paraku vihmase ilma tõttu edasi, aga kui see viimaks publiku kõrvu jõudis, sai sellest paugupealt hitt. Ja pauku tehti tõepoolest! Teos oli nimelt "Šampanjagalopp", mida paljud maailma sümfooniaorkestrid tänini esitavad, eriti uusaastakontsertidel. "Šampanjagalopp" üllatas oma puhutise uuenduslikkusega: esitamisel kasutati ksülofoni, mis oli tol ajal sümfooniaorkestrites veel küllalt ebaharilik instrument.
Teinegi Lumbye sulest pärit galopp on siiamaani tuntud: "Kopenhaageni raudtee galopp", või sõna-sõnalt tõlkides: "Kopenhaageni raudteeaurugalopp" (København Jernbane Damp Galop), mis valmis 1847, kui Kopenhaageni ja Roskilde vahel avati Taanimaa esimene raudteelõik. Pole kahtlustki, et tegemist pidi olema lausa briljantse reklaamiga uuele transpordiliigile.
Rongid ja raudtee on inspireerinud kahtlemata paljusid loovisiksusi, eriti kirjanduses. Kohe meenub "Anna Karenina", kus rongid on vaat et omaette tegelased. Émile Zola "La Bête humaine” tegevus toimub suuresti raudteel Pariisi ja Le Havre'i vahel. Agatha Christie kirjutas päris mitu novelli-romaani, kus mõrvamüsteerium sünnib rongis: "Mõrv Orient Expressis", "Sinise rongi mõistatus" ja "Paddington 16.50".
Viktor Pelevini novell "Kollane nool" võtab tabavalt kokku rongide maagia: "Ma olen kõige lähemal mis tahes õnnele – ehkki ma ei püüagi seletada, mis see õieti on – kui ma pööran pilgu aknalt ja taipan, et hetk tagasi ei olnud ma veel siin, oli vaid maailm akna taga, ja midagi ilusat ja mõistmatut, mida polegi üldse vaja mõista, oli mõneks sekundiks tavalise mõttesülemi asemel."
Istu rongi ja inspiratsioon tuleb! Sarnase juhtumi leiame ka Eesti kultuuriloost. Kui Juhan Liiv sattus esimest korda rongiga sõitma, sündis sellest nagu naksti luuletus „Eile nägin ma Eestimaad”.
Nägin hurtsikuid, saunasid,
nägin bagaaži ja paunasid,
väljal kivivõsa aunasid...
Jah, see oli aeg, kui tehniline progress loojaid lummas ja inspireeris. Ei kujuta ette, et tänapäeval võiks keegi kirjutada luuletuse uusimast nutitelefoni mudelist või sümfoonilise pala tänaval vuravast pakirobotist. Aga mine tea!
*
Samal aastal, kui avati Tivoli ja Lumbye asus seal ametisse (1843), sattus 25-aastane prantslane Charles Gounod muusikajuhiks hoopis teistlaadi – ja tunduvalt tõsisemasse – asutusse: ühte Pariisi väikesesse kirikusse, mida haldas roomakatoliku misjonäride ühing (Société des Missions étrangères de Paris). Noore helilooja jaoks oli algus okkaline. Kiriku orel prääksus nagu part ning jumalateenistustel laulma pidanud koor, kui seda üldse nii saab nimetada, koosnes vaid neljast liikmest: kaks bassi, üks tenor ja heledahäälne poisike pealekauba. Gounod teenis kirikus õige mitu aastat, rikastades kiriku muusikalist kava ja lüües seejuures lahinguid ka põikpäisete kirikuisandatega, kes pidasid näiteks Bachi loomingut võõrapäraseks ja jumalakaugeks.
Kui Lumbye eeskuju oli mänguline Strauß, siis Gounod pidas oma iidoliks justnimelt spirituaalset Bachi. Gounod’ tuntumaid teoseid „Ave Maria” on õigupoolest tema isiklik tõlgendus Bachi prelüüdist ühele fuugale. Ega Gounod tihanudki palju noote ümber tõsta, ta andis teosele vaid pisut teistsuguse kõla. Tänapäeval nimetatakse taolist võtet „sämpliks”, mis teeb Gounod’st ühtlasi 19. sajandi kuulsaima megamiksija.
1872. aastal lahkus Lumbye Tivoli muusikajuhi kohalt ning tõmbus loomingulisest tegevusest üldse kõrvale. Tolsamal aastal haaras Charles Gounod terava hanesule ja lükkis noodijoontele ühe kelmika klaveripala. Seitse aastat hiljem sai lühike tragikoomiline teos ka orkestriseade, mille järgi seda praeguseni tuntakse. "Marioneti matusemarss" oli sündinud.
Gounod' loomingule pilku heites näib "Marioneti matusemarss" ehtsa kurioosumina. Tolleks ajaks oli ta juba kirjutanud paljukiidetud ooperi "Faust", rohkelt vaimulikke laule, missasid, kantaate ja oratooriume. Tõsine mees, tõsine muusika. Kirikus leiba teenides oli Gounod jõudnud lausa kindla veendumuseni, et temast peab saama preester. Või munk. Aga naised ajasid tal pea segi ja vaimuliku karjäärist ei tulnud midagi välja.
Miks pagana päralt pidi Gounod kirjutama matusemarsi marionetile? Kiikame ajalukku ja hakkame oletama.
1870. aastal puhkes Prantsuse-Preisi sõda, süüdlasteks riiukukk Napoleon III ja raudne kantsler Bismarck. Saksa väed tungisid Prantsusmaale ning jõudsid Pariisi välja. Gounod läks koos oma perega maapakku Inglismaale. Kui aastakese kestnud sõda läbi sai – prantslased pidid selle tulemusel sakslastele loovutama maavaradest kubiseva Alsace'i ja Lorraine'i piirkonna – naasid Gounod' naine ja lapsed koju, kuid helilooja ise jäi mõneks ajaks Inglismaale. Seal kirjutaski ta "Marioneti matusemarsi".
Helilooja elas ligi kolm aastat sopran Georgina Weldoni juures, mis tõukas mõistagi liikvele nurjatuid kõlakaid, kuid see pole praegu oluline. Prantsuse tuntuimaks elusolevaks heliloojaks tõusnud Gounod andis inglise publikule meelsasti kontserte, misjuures jäi tal aega ka loominguliseks tegevuseks. Vahelduseks suurvormidele otsustas ta kirjutada midagi lihtsat ja kerget.
Jõuame oletusteni. Kaotatud sõda ei saanud prantslastele, sealhulgas Gounod'le kuidagi rõõmu teha. Häbi tipuks oli Saksa keisririigi väljakuulutamine Versaille' lossis, ammuses Prantsuse valitsejate residentsis. Ent samas oli teada, et see alandav sõda jäänuks pidamata, kui Napoleon III ei oleks aina tugevneva Saksa riigiga tüli norinud.
Kas pole võimalik, et "Marioneti matusemarss" on Gounod' satiiriline kommentaar toimunud sündmustele? Partituuri juurde on lisatud väike seletus, mille kohaselt saab Marionett hukka duellil. Järgneb nukuteatri trupi lein ja matuseprotsessioon. (Ei saa lahti uitmõttest, et peielauda istusid ka Marioneti lähisugulased Kaisukaru, Barbie ja Vigri.) Kas Marionetiks võiks olla keiser Napoleon III? Tema armee sai sõjas hävitavalt lüüa, ehkki ta ise jäi siiski ellu.
Kui marionett oli äpardunud keiser, kes oli siis nööritõmbaja? Jumal? Prantsuse rahvas? Või koguni Bismarck? Või tuleb marionetis näha langenud monarhia võrdkuju? Sõda sakslastega määras igatahes Prantsusmaa tuleviku: Pariisis kuulutati välja Kolmas Vabariik, mis kestis 1940. aastani, kui sakslased jälle Prantsusmaale tungisid.
Loe ka seda:
