30. mai 2010

Mida vähem, seda rohkem



I went everywhere for you
I even did my hair for you
I bought new underwear, they're blue
And I wore 'em just the other day


55. Euroopa võistulaulmine on seljataga ning oli see nüüd üllatus või mitte, kuid loorberipärg ehib sedapuhku noorukese sakslanna kiharaid. Tänavu ei läinud võiduks vaja viiulit ega iluuisutamist. Piisas tüdrukust nimega Lena Meyer-Landrut, kelle eesti juured on BBC News ja Deutche Welle oma uudislugudes ära unustanud (Milline ajaratta kääne - Vabadussõja ja Pätsu režiimi aegu vihatud baltisakslased on aastal 2010 vaat et tõupuhtad eestlased! Eks aupaiste ole selline nähtus, mis jagades kasvab.).

Kas võitis parim laul? Kui võtta "parima laulu" mõõtudeks moodsa popmuusika hetketrend ja originaalne esitus siiralt esitajalt, siis jah. Taanlase-ameeriklase koostööna valminud "Satellite" on pala, mida kuulates tekib mul kiusatus tõmmata paralleel meiemaise HU?-ga. Nii Lena kui Hanna-Liisa viljelevad ju kergelt iroonilist tibipoppi. Saksamaa tõestas, et kõikvõimalik träni, tuul ja tulevärk ei määra edu, selleks pole vaja isegi hulka häid naabreid-vennasvabariike. Kogu selleaastane TOP 6 koosneb moodsatest kvaliteetlugudest, mis sobivad suurepäraselt kõigi maailma raadiojaamade pleilistidesse ning lubavad Eurovisiooni (veidi ennatlikult) nimetada täisväärtuslikuks popmuusika festivaliks. Hõbemedalile tulnud Türgi rokilik energiapomm meelitas isegi Eestilt pool tosinat punkti välja. Kui mõnedele oli kolmandaks platseerunud Rumeenia üllataja, siis minu jaoks mitte. Tegemist on ikkagi vapustava naisvokaali ja briljantse arranžeeringu kombinatsiooniga, just selline üks tantsutümka olema peabki. Belgia väärinuks tibake kõrgemat kohta seal, kus ta hääletuse alguses säras, kuid vähemalt võitis see lihtne südamlik lugu esimese poolfinaali ja tõi belglastele üle pika aja koha esirinnas.

Norralaste organiseeritud võistlus oli peaaegu sama minimalistlik ja kahtlemata sama ontlik nagu Saksa võidulaul. Lavakujunduses ei olnud kohta juba traditsiooniks saanud LED- ekraanidele. Taidlejatele ei antud vaheetteasteteks kuigi palju ruumi, põhiraskus langes salvestatud videodele, mis oli pigem samm edasi kui tagasi. Ka lauludevahelised klipid samahästi kui puudusid. Kolm saatejuhti polnud ehk põhjendatud käik, kuid kui paljud varasemad juhid on püüdnud olla kohutavalt vaimukad, siis Norra trio oligi seda. (Eriti viikingipoiss Erik.) Muuhulgas pakuti ohtralt visuaalset huumorit. Vastavalt ürituse lipukirjale "Jaga hetke" oli isegi ekraani taga tunda rõõmsa massi fluidumit, mis tipnes seninägematu aktsiooniga võistluse ajaloos, kui enne lõplike tulemuste selgumist tõmmati kogu Euroopa tantsima. Kummaline, et hindajaskond uuendusliku laulupeo eest tänutunnet ei ilmutanud ja Norra võimsa esinduslaulu suisa 20. kohale jättis. (Ballaadide uputus, mis muud...) Vähemalt teenis Norra oma selle aasta kõrgeima hinde - 7 punkti - just Eestilt. ;)

Finaali ei suutnud rikkuda isegi Hispaania etteastet torpedeerinud tuntud paharet Jimmy Jump, pigem lisas hispaanlaste kordusesitus emotsionaalsele õhtule vaid pinget. Küll aga tuleks edaspidi mõelda, kuidas haigeid kuulsusekütte edaspidi vältida - see veel puudus, kui tulevikus kargaks näiteks meie laulu ajal lavale liputaja. Untsuläinud esituse restart on viimase veerandsaja aasta sees küll pretsedent, kuid juhtumisi tabas sarnane kubemehoop Hispaaniat ka 1990. aastal, kui helitehnik vusserdas laulu fonogrammiga ega taibanud seda õigel ajal kuuldavaks keerata. Toona astusid hispaanlased, täpsemalt õeksed bändist Azucar Moreno, lihtsalt lavalt maha ning said kohe uue võimaluse.

Ürituse astronoomilst eelarvet silmas pidades ei tule karta, et Saksamaa eurokarusselli käimalükkamisega hätta jääb, masu ajal halastab ka võidujumalanna ja annab Eurovisiooni ikka jõukatele riikidele. Vahelduse mõttes on tervitatav ka see, et üle pika aja võidutses Vana Euroopa maa. Kuigi üksainus võit on Saksamaal 1982. aastast taskus, kuulub seegi rangelt võttes pigem Lääne-Saksa kontole. Lena triumfi järel leidsin end aga veidralt mõttelt. Patune Saksamaa, see igavene natsiriik, on kujunenud Euroopa peamiseks hingeks ja südameks, mis kogu maailmajagu koos hoiab ja edasi viib. Saksamaa annab raha ja lootust. Ka Eurovisioonil.

Like a satellite, I'm in orbit all the way around you
And I would fall out into the night

5. mai 2010

Tuhande teine öö

Oli aasta 1924, patsifismi aeg, maailm toibus suurest sõjast. Õhus võdises džässi ja tantsupõrandatel tšarlstoni. Just sel ajal jõudis kinodesse film-muinasjutt "Bagdadi varas", kus energilist nimiosalist kehastas toonane Pitt/Cruise/Depp - Douglas Fairbanks. Robinhoodilik karakter ja imekaunis printsess, nende vahel muidugi tuline armastus. Nõnda sünnivad ekraanimagnetid. Lisagem siia visuaalsed efektid, mis omaaegse publiku ahhetama panid. Filmi lõppu krooniv stseen lendava vaibaga ei teeks isegi tänapäevasele ulmeoopusele häbi. Unelm kaugest ja salapärasest oriendist oli saanud veel ühe lehekülje.
Vaatamata süžeelisele primitiivsusele mõjub "Bagdadi varas" endiselt armsalt. Pealegi on tervitatav näha filmi, kus islamimaailma kujutatakse sellisena, nagu moodne lääne inimene seda "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest oli lugenud. Huvitav, kuidas võetaks 2010. aastal vastu linateos, mis algab tsitaadiga Koraanist? Õigupoolest ei pärine algussõnad üldsegi moslemite pühakirjast (ehkki tiitrid vastupidist väidavad), kuid see ei muuda asja iva. "Bagdadi prints" sai endale 1940. aastal menuka uusversiooni, mis oli kahtlasel kombel aluseks ka 1992. aastal linastunud Disney "Aladdinile". Iraanis valitses aga juba teokraatia, omaaegses Mesopotaamias hirmus lugal Saddam Hussein. Järgnesid Üheteistkümnes September ning sõjad Iraagis ja Afganistanis. Pakistan on endiselt tundlik piirkond, Liibüa ja Sudaan teevad läänemaailma rahutuks. Kuhu ka ei vaataks (ja millist uudistekanalit ei jälgiks), ikka näib, et probleemid tekivad just islamiriikides. Järelikult, arutleb kristliku juurestikuga planeedipoole asukas, tekitab islami usk probleeme.
Sellele kohutavale väärmuljele tuleks vastu astuda ühe uue oriendifilmiga, olgu see siis "Bagdadi printsi" järjekordne tõlgendus või mõni muu lääne inimest kõnetav lugu. Nõtked haaremikaunitarid, kuumad šeigid, vahvad beduiinid, veidrad eunuhhid, nurjatud džinnid ja kõikvõimsad Magribi võlurid... Allahi nimel! See poeesia, mis looride taha peidetud islami kord nii peibutavaks tegi, ei ole ju kuhugi kadunud. Pommikärgatustest ja verepritsmetest heitunud vaataja vajab positiivset kuvandit, veel üht muinasjuttu lisaks tuhandele ja ühele, mis tekitaks kasvõi naiivset aimdust, et ehk ei olegi kõik moslemid terroristid ja kaltsupead. Kusjuures see aimdus ei pruugiks olla üldsegi väga naiivne ega kindlasti mitte vale.