27. veebruar 2013

Põhja-Tallinn – Eesti psühhoanalüütik

Su jaoks on see muinasjutt, meile aga töö
mida on tehtud päevad ja ööd
ja see mis siit kuuled on kindel
toon luule oma uuest hingest

Unustage lääge vanalinn, Pirita vahukoor ja Nõmme karamell! Kes tahab hapukat suutäit pealinna tegelikkusest, peab põikama Põhja-Tallinna. Samanimelisel bändil on palju fänne ja üksjagu ka vaenlasi. Aga viimased jooksevad küll nagu kiuslikud pullikesed sarvedega vastu seina. Kuidas on võimalik vihata peeglit, mis näitab valehäbita vistrikke, kõveraid ninasid ja kõrbenud kulmukarvu? Maia, Kenny, Fate, Wild Disease ja nende ustavad semud laulavad-räpivad elust enda ümber. Roosasid prille nad ei kanna.

Räpp sarnaneb oma olemuselt regilauluga – tähtis on rütm ja sõnum. PT on moodsate regivärsside otsa sulatanud ka meloodilised, lausa hüpnootilised refräänid, mis mahendavad teravat sotsiaalset kriitikat. Põhjus, miks üht hiphop-bändi võrdse palavusega armastatakse ja vihatakse, peitub kindlasti laulutekstides, mis raputavad õige vägevalt eestlaste kollektiivset alateadvust. Ja alateadvuse torkimine pole kunagi meeldiv. Kui teadvusest välja surutud materjal sinna tagasi imbub, tekitab see alati raevuka vastureaktsiooni. Püüdleme siin ilusama maailma ja meeletu majandusedu poole – järsku kargavad kusagilt aga välja tundmatud tüübid, kes kõik koleda ja viletsa uuesti päevavalgele tirivad. Ajab hinge täis küll!

Ilmselt pole psühhoanalüütiline bänd saanud endale nime juhuslikult. Põhja-Tallinn on vastanditerohke linnaosa. Sealt võib leida Merimetsa džungli, kuulsa Seewaldi hullumaja, Kopli ja Kalamaja agulid, Stroomi ranna ning Paljassaare kõlendiku. See on sõna otseses mõttes põhja Tallinn, pealinna alumine kiht. Nagu vaeste-patuste alev! Ja nii kummaline kui see ka pole, jätkavad PT räpparid Jakobsoni agulieepika traditsiooni Eesti popkultuuris.

Ekspressionistliku meelelaadiga maalib PT oma kodulinnast värvika ja vastuolulise pildi laulus „Tere tulemast“. See pilt pole trööstitu, pigem lihtsalt plekiline: kelle jaoks allilm, kelle jaoks aedlinn. Ent nii mõneski mõttes ehitatakse suurushullustusest lõhkeva Tallinna baasile kogu Eesti mudel: siin on liiva, siin on tuult, siit saab kõike ja ainult suurt. Näib koguni, et „Tere tulemast“ on irooniline hoiatus, mida Missost, Martnast ja Mustlast pealinna kolijad peaksid kindlasti kuulda võtma.

PT esimene singel „Lähen ja tulen“ kõneleb majandusprobleemidest, millega kümned tuhanded eestimaalased päevast päeva maadlevad. Samal ajal kumab laulust läbi igatsus stabiilsuse, püsivuse ja turvatunde järele… et miski ei muutuks kunagi. „Nii lihtsalt ei saa“ võtab üsnagi ropul moel vaatluse alla igapäevased armusuhted. Ega siis Eesti mees ela ainult leivast ja suitsudest! Kohmakad katsed ilusamale sugupoolele muljet avaldada mõjuvad koomiliselt. Aga no mis teha, kui mesised sõnad ei tule nii lihtsat üle huulte kui Eros Ramazzottil. Eesti noorte kehvast vaimsest tervisest pajatab „Psühh“: sest et kõik mis ma teen, tean olen valel teel / mu närvid ei pea vastu, sisemuses keeb. Ei jäeta märkimata ka rahvuslikku joomalembust: ja täna võtke nii nagu homset polekski / siis vaata, et need pitsid kindlalt võetud oleksid / Võta kuni jaksad ja kuni sind laiskus võtab / ära nüüd sa muretse küll sind keegi kaissu võtab. („Võta napsi“)

Olgu see elu pealegi armetu, lootust ei jäta orjadki. Superhitiks paisunud lootusekõne „Meil on aega veel“ süstib kuulajasse optimismi, sihib tuleviku helendusse. Eestlased võivad olla väljasurev rahvas, kuid praegu on meil veel aega. Ja kui pole, siis võtame! Mõned kirjamehed on aimanud ses laulukeses lausa usulist alatooni. Mikk Sarv nägi seal midagi paganlikku, Jürgen Rooste avastas kristliku vaimsuse. „Meil on aega veel“ kõlab ehk tõesti mantralikult. Taevasse vaatavad nii paganad kui ristitud. Aega on kõigil vähe, eriti nüüdsel ajal. Kuid lõppude-lõpuks on kõik enda teha. Põhja-Tallinna esikalbumi nimipala „Per aspera ad astra“ viitab igipõlisele tarkusele: läbi raskuste on võimalik jõuda tähtedeni. Nõnda jääbki vaeste-patuste alevi kohale hõljuma ikka lootusepilv. Elu on sitt, millest saab väetis parematele päevadele.

kuid me hääled tulevad ja jäävad teile ajju
 /…/
olen aus, nii aus kui saab veel
kui ütlen, et me kraam on aktuaalne

Nii see kipub olema, jah.

18. veebruar 2013

Hümnist, pühadusest ja loodusest

Kui pühaks peetavate sümbolite pühadus kahtluse alla satub, tekitab see inimeste vahel pingeid ja ühiskonnas segadust. Lipp, vapp ja hümn seisavad igas riigis puutumatuse pitseri all. Nad peaksid olema ühendavad, mitte tüli sigitavad sümbolid. Meie riigihümni vastu on paraku kogunenud muljetavaldav süüdistustepakett: viisi autor ei ole Eestiga seotud, sama meloodiat tarvitavad ka soomlased, tekst on vanamoeline ja raskesti lauldav ning lõppude-lõpuks pole see kooskõlas mittekristlaste veendumustega. Näiteid tüliõunadest on teisigi. Vabadussõja sangareile püstitatud klaassammas, mis võiks muuhulgas rahvast liita, riivab endiselt paljude silma ja maitsemeelt – eriti too hirmus rist seal otsas.

Lisaks pühadele märkidele vajab rahvas pühakuid ja sangareid, kes kujutaks omamoodi etalone, neis peaks peegelduma rahva parimad tunnused. Aga mis pühakuist või sangareist kõnelda, kui isegi rahvusspordialas ei suudeta kokku leppida. Kui eestlane seljatab matil vastaseid, on maadlus nagu naksti number üks, suusarajad ja kossupallid ununevad. Kipuvad maadlejad ebaõnnestuma – ja juba hakatakse „õiget“ eesti spordiala mujalt otsima.

Isegi ajalooga ei ole meil kõik tipp-topp. See, mis eile oli tõde, on täna müüt. Objektiivse ajalookirjutuse ja rahvusmütoloogia vahekord nõuab pidevat ümbermängimist ning vanemat ajalugu puudutavad vaidlused on kardetavasti alles algusjärgus.

Taolised tühjad tülid näitavad, kui soisel pinnal seisab eestlase identiteet. Eesti Volvot ja Nokiat otsitakse ikka veel. Tõmmeldakse alaväärsuskompleksis, süüdistatakse-sõimatakse rahvuskaaslast ja valitsust ning vaadatakse igatseva pilguga kaugemale, kus on tasuv töö või parem kliima.

Kas meil siis polegi miskit, mida pühaks pidada, millest kahtluste korral ja halbadel aegadel jõudu ammutada? Kas eelkäijad pole eestlaste identiteeti mitte nõrgale vundamendile asetanud? Ehk tuleb õigus anda Kasaku Ennule, kes on korduvalt nentinud, et eestlane kui selline on tegelikult kokkuklopsitud rahvus, ärkamisajal tekkinud kadakasaksluse suurvorm. Pärisrahvusteks võib pidada aga võrokesi, mulke, kihnlasi ja saarlasi, kel pole enesemääratlusega kuigi suuri probleeme. Eestlasi on vähe, kuid nad on liiga erinevad ning kipuvad kaotama kontakti maaga – selle mulla, pae ja liivaga, mis rahvale väge andma peaks.

Aga millessegi peab ju see killustuma kippuv rahvaski uskuma. Jah, meil on imetlusväärne muusikaline kultuur ning väga rikas ja omapärane keel. See ei takista muidugi inglise keeles laulmast ega argikeeles rohkeid laensõnu kasutamast. Ons keel ja muusika eestlasele ka tegelikult nii pühad, nagu armastatakse mõelda? Pühaks võib pidada mida iganes. Pühaks peetav nõuab aga täielikku pühendumist. Usku! See, mis ei vääri austust ega hoidmist, ei saa olla püha.

Kui tulevikku vaadata on hirmus, tuleb pöörata pilk minevikku. Eestlased tahavad pidada end loodusrahvaks. Isegi linnastunud untsantsakad on avastanud ökomaailma. Pagana veri tõmbab metsa poole. Suitsupääsuke ja rukkilill said nõukogude ajal rahvussümboleiks, milleta oleks praegu raske hakkama saada. Need ei tekita võõristust, nagu „Jumalat“ sisaldav hümnisalm. Ole sa ateist või baptist – rukkililleke paneb ikka heldima.

Eestlase looduslähedust on meie külalisedki tähele pannud. Portugali kirjamees João L. Marques kirjutas mõni aasta tagasi: „Eestlased kingivad lilli tõepoolest igal võimalusel. Eks samasugust loodusarmastust kohta ka minu koduriigis, aga kordades harvem. Siinkohal võiks veel mainida ka seenel ja marjul käimise fenomeni.” Jah, Eesti loodus on püha. Mitte ainult Taevaskoda, Tuhala nõiakaev ja Kaali järv. Ei maksa unustada, et taasiseseisvumisprotsess sai veidi enam kui veerand sajandi eest alguse vastuseisust fosforiidikaevandustele, seega loodushoiust. Punane tont ähvardas võtta eestlaselt viimase pühaduse. Küüditage ja tapke eesti rahvast, kui soovite – kuid tema loodust ärge puutuge!

Vahest laheneksid identiteedimured, kui me keskenduks veel enam loodusele. Kes tahab, laulgu hümni kolmanda salmi „Jumala“ asemel „taevas“, nagu Kaplinski soovitas. Kristlased oleksid terved ja ateistid söönud. Kellele ametlik riigihümn aga üldse ei meeldi, pidagu meeles, et meil on teinegi hümn – pühamast püham „Mu isamaa on minu arm“, kus mainitakse loodusrahva loomu kohaselt Eesti mulda, linde ja lilli. Kui eestlasi tõesti miski muu ei ühenda, siis mitmekesise ja hingestatud loodusega kodumaa võiks seda ju ometi teha.

14. veebruar 2013

Eidekene ketrab, heietab lõnga…

Старость не радость, ütlevad venelased. Õigus kah. Krõksuvate liigestega saab veel hakkama. Hääbuva silmavalguse ja kõva kuulmisega samuti. Hõbejuus ja kortsud on päris tühiasi. Suurim mure, mis vanaldasele südamele kõige rängemalt rõhub, kipub olema ikkagi inimestepõud. Kallid kaasteelised, kes liig ruttu ja märkamatult Manala rajale astunud…

Siin-seal kuulen, kuidas juba väga väärikas eas härrad kurdavad: muidu poleks sel elul nagu vigagi, aga sõbrad on kõik mulla alla kadunud. Prouadel paistab olevat natuke lihtsam, naistele mõõdetakse taevases aastatejagalas välja pikemad eluniidikesed. Mees olla on niigi keeruline. Ja elada veel headest sõpradest kauem… On see üldsegi õnnistus?

Sel päeval, kui iseäranis noorem põlvkond säravate silmadega sõbrapäevast jahvatab, läägepunaste südametega vehib ja vasemale-paremale kallistusi jagab, võib üksiku vanakese hing õige valulikult tuigata. Eks elada tuleb, kui elu on antud. Aga mis sa ikka teed, kui pole enam kellegagi juttu puhuda. Tee ainult tasakesi oma toimetusi ja kuula sünnipäevahommikul Vikerraadio õnnesoove, järsku keegi on meeles pidanud, vahest isegi mõne tervitussalmi lisanud.

Veab neil, kel jalad käbedamad või omaksed lähedal. Ei pea istuma nelja seina vahel ja neelama päevast-päeva alla seda jõhkrat tõika, et kehast on saanud vaimu vangla. Aastatega jäävad rõõmudki väiksemaks. Kuid päris ära nad ei kao. Näeks või järgmist kevadetki! Jah, ega vulisevad veed ja esimesed lõokesed olegi enam kaugel. Põhjamaa inimene tunneb juba keset küünlakuud õhus kevade hõngu. Seda hääbumatut, alati joovastavat hõngu, mis kinnitab, et ükski lõpp pole lõpp ja kõik algab uuesti.

Kes on jäänud omaette – kahju. Kes on jäetud omaette – kurjast! Mitmeid aegu ja kombeid näinud inimesed on suur väärtus. Neilt on palju õppida, isegi kui noorsugu nende juttu tühjaks targutuseks peab ja iga mõttelennuga leppida ei taha. Vanaaegne uur või kuldsõrmus on ju reliikviad, tohutu varandus – miks siis vanaaegseid inimesi sama kõrgelt ei hinnata? Pole need vanad inimesed nii katkised ja kasutud ühti. Egas kõikvõimas aeg neid ilmaasjata hõbedaste juustega ole pärjanud.

Pajatused möödunud päevist kubisevad tarkuseteradest. Meie, noored, arvame teadvat ja oskavat rohkem kui need, kes varem selle ilma õhku lõõtsutanud. Kui ekslik arvamine! Jah, me oleme küll pool internetti läbi surfanud, aga kas me oleme ka tegelikult elu näinud? Iga põlvkond tunneb noidsamu rõõme, mida tundsid juba esivanemad ja võtkem seda tragöödiana või mitte, kuid meiegi teeme noidsamu vigu, mis on tehtud enne – ikka, jälle ja uuesti. Ehk oleks siis mõistlik kuulda sellest, mis on olnud, et teada, kus me õigupoolest täna elame. Võtta tänulikult vastu iga õpetussõna – isegi kui see paistab esmapilgul totra torisemisena. Vahest ärgitab mõne vanakese sõna või isegi üksainus pilk meid palavamalt hoolima ja üksteise jaoks aega leidma. Sest meiegi saame ju vanaks – ja võib juhtuda, et kui leiame siis lõpuks aega, polegi seda enam kellelegi pühendada.

9. veebruar 2013

See armas armiline linn

Peened veenired laskusid vulinal Toomemäest alla jõe poole. Nad igatsesid ema järele, tahtsid voolata temaga koos laias sängis, mis kevadistele vetele aga aina kitsamaks jäi. /…/ Ma vaatasin lillekimpude, kilekottide, pillikastide ja lapsevankritega varustatud inimeste rahutut voolu kõnniteil, jälgisin teismeliste poiste enesekindlusest puhevil keresid, kui nad rulal, rulluiskudel või jalgratta sadulas mööda linna tormasid. Vaatasin kaubamaja ees kirevate, ostjaid ootavate lilledega kuhjatud laudu ja vanaeitesid nende taga. Kuulsin lapsi kilkamas ning portfellidega pintsaklipslasi jämedalt naermas. Linn elas kevadist elu, õitses ja sumises.

Otsisin hiljuti netist teavet selle kohta, millistes ilukirjanduslikes teostes on Taaralinna puitasumeid kujutatud. Õige vähe sai klõbistatud ja klikitud, kui ekraanile kargas sait, mis mu meele kohe rõõmsamaks tegi. Nimelt on Lutsu-nimelise raamatukogu eestvõttel pandud alus projektile „Tartu ilukirjanduses“, mille sihiks välja noppida proosasse ja luulesse aegade jooksul salvestatud Tartu-muljed. Siia-sinna klõpsates tabas mind suur üllatus, kui avastasin, et ka minu enda raamat on lausa üheksa katkendiga esindatud. Hakkasin mõtlema, mida need esiletõstetud killukesed väikese autori ja suure linna suhtest kõnelevad. Raamatus ei mõõtnud ma Tartut isikliku pilguga, olin ju rollis, kuid midagi ma endast ikkagi paberile jätsin, eitada seda ei saa.

Tartu, Tartu… Mis mulle selle linnaga seoses esmajoones pähe kargab? Kuus valget tarkusesammast? Emajõgi? Toomemägi? Suudlevad Tudengid? Tasku ja Pläsku? Ei! Hoopis vana Kaarlilinn, Karlova. Esimesed mäletused kipuvad olema viimased mälestused, nõnda ei saa minagi lahti sellest üheksakümnendatega raamitud mälupildist, mille lõuendil kükitavad Võru tänav ja Karlova väsinud puumajad. Lapsearru jäid nad alles ja kummitavad siiani. Karlova on olnud minu alus-Tartu, tuhm ja hõllanduslik paik, mis mind endiselt unenägudes saadab. Aga unes on ta ilusam, päikselisem ja naeruohtram kui tegelikkuses. Muusadest tiivustatud luuletajad turnivad sealsetel katustel, majakeste vahel sädeleb lootuskiirtes olematu järv, siinsetel uulitsatel seisavad roostes kerega bagid, kahekordsete puukuuride ees vedelevad kurgihunnikud, ühes tulemüüriga vooderdatud lobudikus töötavad väsimatult lõbusad tüdrukud, neist Anna Julla see kõige kallim, ning jändrike puude otsast kostab videviku aegu kummalist huikamist (on need kakud, vaimud või vähe vintis kunstnikud, kes korstnal istuvatele värsiseppadele salasignaale saadavad?). Heldus, mida kõike öösel näha saab!

Kui ma olen neid ulmasid ja meenutusi kaasas kandnud, miks pole ma neid siis ometi kirja pannud? Ehk on Kaarlilinn liiga lähedal Olümposele ja temast kirjutades tekib oht jumalate rahu häirida? Lihtsam on ju kirjutada niiskest ja tumedast Supilinnast, mis (nagu üks kirjanduskriitik on maininud) sobib täiuslikult naturalistlike stseenide miljööks. Aga MINU Supilinn pole ainult hurtsikuhunnik ja joodikute parlament. See on koht, kus idanevad keelatud armastuse seemned ning õitseb ruugekooreline kurbusepuu. Õigupoolest ei seo mind paljude memuaaride kaudu ekspluateeritud Supilinnaga suurt midagi. Need on juhusliku jalutaja meelisklused, mis fantaasiast punsunud nägudega raamatu lehekülgedelt vastu vaatavad.

Minu jaoks oli mõnevõrra ootamatu, et Tartu kirjeldused on teeninud lugejatelt nõnda palju häid sõnu. Kirjutasin tegelikult Tartust rohkemgi, kuid jätsin selle teadlikult põhitekstist välja, sest ei pidanud otstarbekaks kõnelda Eesti lugejale linnast, mida üldjuhul väga hästi tuntakse. Pealegi ei ela me enam tol õndsal 19. sajandil, kui Hugo võis lehekülgede kaupa Pariisi vaatamisväärsusi tutvustada ja lugejad ei kõngenudki igavusse. Kui jutt sinna sajandisse juba kaldus, siis eks ole ju Tartugi suuresti romantismiajastu laps, kes on saanud osa geene klassitsismilt.

Esimese Tartu muljetel põhineva mõlgutuse panin paberile kevadel 2007 (toosama ülaltoodud katkend). Siis ma veel ei teadnud, mis sellest kirjatükikesest saab. Vähehaaval neid muljeid aina kogunes ja otsekui ilma peale üksi jäänud orvukesed leidsid nad sooja varjupaiga ühe ambitsioonitu romaani kaante vahel. 

Ilma Tartuta poleks „Päikseta paradiisi“ sündinud. Linna õhustik ja inimesed selle sees inspireerisid, neist ei saanud mööda minna. Tartus on midagi… paeluvat. Ta on täis vastandeid. Ajalookeeriste paljukannatanud ohvrina ei hakka ta võib-olla enam kunagi naeratama. Teda on korduvalt lõhutud ja kokku kleebitud, pekstud ja paigatud. Ta jääb armiliseks linnaks, tujukaks, lausa psühhootiliseks tegelaseks, kes aga ikkagi visalt edasi kestab, sest noorsugu voolab endiselt tema soontes nagu hapnikurikas veri. Ja sellisena ta ongi paljudele armas. Mitte täiuslik, aga väärt armastust ja meelespidamist. Seetõttu ei pea ka kirjutavad inimesed paljuks tema nimel oma halle ajurakke ja valget paberit kulutada.

6. veebruar 2013

Võro värmi

Egäl rahval piät olõma uma rahvuslidsõ värmi ja tunnismärgi. Naa omma nigu puudri kinä tütrigu põski pääl, miä tegevä tä õnnõ ilusambas.

Võrukõsõ omma kah ummõtõ saanu hindäle ammõtligu lipuvärmi, miäga umma tarrõ ja huuvi ehitsä. Lipp köüt inemise ütte ja ülendäs miilt, rõõmustas silmä ja tiksutas süänd.

Või-olla, et võrukõsõ es igätsegi nii hirmsalõ umma lippu, mitmid aastasatu om ju ilma toimõ tultu. No om ta vähämbält oleman õkva ku kimmäs märk vana Võrumaa asunikõ ütesüsest.

Valgõ katsakand tummõrohilidsõ tagaperä pääl om väke täüs. Joba kavvõ maa takast kargas nõnna kõokõstõ ja pedäjä hõng, pilku lumm külmi öie tähehelge ja lumõlille läüge.

Võrukõisi vahtsõ lipu pääl saava kokku suvi ja talv, vaiklik rahu ja virgõ miil, värskilt nüstü mahhe piim ja tsärre kuruslauk. Mõttõ liigussõ viil villadsõ sukapaari ja maaüsäst vällä juuskva lätte, haldja hammõ ja piaaigu unõtõduidõ ristipuiõ pääle.

Ma andse uma helü kah katsakannaga lipu toetusõs, tuuperäst ole ma konkursi viljuga kõigildõ rahul. Tuu otsus es sünnü siski kergele. Katsakand om joba umajagu kulunus muutunu kujund, midä saa õi õnnõ soomõ-ugrilasilõ umatsõs pitä.

Kõgõ inämb segäsi minnu tuu, et üte valitsuseräkunna logo om sammamuudu üles ehitet katsakanna motiivi pääle. Nii poliitiku mi ikooni är näpsigi… Vällänägemise poolõst om võrukõisi lipu katsakand õnnõs hoobis tõist masti. Taa muistinõ märk nigu oleski sündünü vana Võrumaa katsa kihlkunna kujutamisõs! Tõsõ lipukavandi kõgõ suurõmb nõrkus oll’ mu meelest pall’u valgõ taust. Säändsel viisil oles taa võinu lumitsidõ põldõ vai helle taiva tagaperäl peris är kaoda. Rohilinõ jääs silmä, om sükäv ja tõsinõ.

Lipu vällävalimisõst võtse ossa tsipa veidemb ku tuhat inemist. Ku rehkendä, et võrukõistõ hulk jääs kohegi 70 000–80 000 kanti, sugõnõs sääne tunnõ, et tähtsä otsusõ tekk’ õnnõ üts väikene as’ast süväste huvitet kamp. Taast huul’mada om põhjust luuta, et lipp võit egä võrukõsõ poolõhoiu Harglõst Räpinäni.

A kiä naa võrukõsõ ülepää omma? Miä naid periselt ütte köüt? Kas tuu või olla aoluulinõ maakund? Esivanõmbidõ kiil? Seo ilma kõgõ parõmba sõira tegemise kommõ?

Vast taa kõik ja viil tsutikõnõ ütte ja tõist. Võrukõsõ omma olnu Eestimaa markkrahvi, veerepäälse kotussõ valitsõja. Egäsugudsõ muutusõ, tuulõ ja maru omma siiä iks tasaligult jõudnu.

Taaperäst ma tihkagi kellädä, et võrukõsõ omma neo ehtsä vana eestläse, kiä omma kadajasakslasõ ja võsajänki kombist rikmalda. Tugõva hindätiidmisega maainemise, kiä ajasõ umma asja. Võrukõstõl omma jämme juurõ, naidõga saat esiki jüväldä liivakivist edesikestmises tarvilidsõ mineraali vällä sõklu.

Vahtsõnõ lipp om niisaandõ märk tuust, et Võrumaa püsüs ja rudis lühükeisi sammõga edesi – iks ummamuudu ja uma tahtmisõ perrä.

4. veebruar 2013

Tuvasti ja valmendi

Paistab, et eesti keel on endiselt elus ja koguni hea tervise juures. Selle parimaks kinnituseks on jätkuvalt ilmuvad ning üha uuenevad sõnaraamatud ja meie emakeele tugev immuunsüsteem, mida aitavad turgutada säredamad keeletoimetajad. Kuniks kõnelejail jätkub taipu märgata keele külge klammerduvaid parasiite ja pisikuid, ei maksa eesti keelele hauasammast tellida.

Oli igati rõõmustav, et rahvusringhäälingu eestvedamisel korraldatud tagasihoidlikul välkkonkursil „Kolesõna 2012“ kuulutati võitjaks „validaator“. Millisest ametnike pesast need „validaatorid“ ja „valideerimised“ lahti pääsesid, polegi oluline. Keeleinimesed reageerisid väga kärmelt ja tõukasid vastumürgina liikvele „tuvasti“. Ilus puhas sõna, ei ragise ega midagi – ja rõhk korralikult esimesel silbil, nagu meie keeles kombeks. Eks teatud hulk inimesi hoiab ikka jäärapäiselt võõrvormidest kinni, pidades neid ilmselt uhkemaiks ja vahest koguni väärikamaiks. Mis teha, kadakasakslus ei kao.

Keeletoimetajad kardavad, et „valideerimisest“ võib saada koguni üldrahvalik monstrum, mis ajab oma haarmed Tallinna bussidest ja trammidest kaugemalegi. Eks nende „eerimistega“ olegi häda ja viletsus. Olen ka ise mõningaid tekste toimetades pakkunud autorile natuke maalähedasemaid tegusõnu, näiteks: presenteerima – esitlema; eksisteerima – olelema; interpreteerima – tõlgendama; integreerima – lõimima; intervjueerima – usutlema; karikeerima – naeruvääristama; kompenseerima – hüvitama... Nagu näha, on eestipärasemad vormid hoopis lühemad – trükimustagi kulub vähem!

Võõrsõnadega eputamine pole alati kurjast, eriti arvestades, et tihtipeale polegi igas olukorras seda „ehtsat eesti sõna“ käepärast. Sageli juhtub sedagi, et keeletarkade kogus heaks kiidetud uudissõnad ei leia sooja vastuvõttu ning need jäävadki vaid kivististeks raamatusse. Ma pole kuulnud, et keegi kasutaks autosõitu harjutades või jõusaalis rassides valmendit. Ikka öeldakse trenažöör, soovitagu ÕS selle asemel mida iganes. Valmendiga väga treenida ei taheta, kuid loodetavasti saab teine tore aparaat – tuvasti – natuke menukamaks. Ja seda lausa sõidu pealt.