Viie aasta eest sai Taani ajaleht Jyllands-Posten maailmakuulsaks naljalehena. Tosin karikatuuri, mis väljendasid õhtumaiste kunstnike nägemust islami rajajast Muhamedist, tekitasid oriendis paraku viha-, mitte naerukrampe. Mis neis pildikestes siis nii kohutavat oli?
Jah, MEIE jaoks siin usuleiges maailmanurgas pole neis tagasihoidlikes taiestes küll miskit jumalavallatut. Pealegi, meil on sõnavabadus, millest "kaltsupead" (lugeda eriti põlglikult) aru ei saa. Rääkimata kõrgelt arenenud huumorisoonest.
Võiks küsida, mis kärbes ärgitas taanlasi taolisele Allahi-vastasele teole? Polnud see ju naiivne kihk natuke pulli teha? Karikatuuri põhituum on satiir, pilke taha peidetud kriitika. Kõnealuste pildikeste adressaat on aga mõnevõrra hämar. Kas kritiseeriti islamit kui usku, pingeid külvavaid moslemite kogukondi Euroopas või pelgalt äärmuslasi, kes Koraani sõnumit väänates püha sõda kuulutavad ja nõdrameelsemaid endi seast turule verd valama saadavad? Arvestades, et Õhtumaa asukad, sealhulgas üdiilmalikud skandinaavlased, ei vaevu taipama (või usaldama) rahumeelt väärtustavaid islamiusu aluseid, ei ole viimane variant just veenvaim.
Moslemeid võõristatakse, sest neid kardetakse. Kõik tundmatu tekitab hirmu. Islami vähesest tundmisest võrsunud hirmuõhkkond on Õhtumaades pika ajaloolise traditsiooniga. Hirmunuid ei rahusta ka tõik, et kuigi moslemeid elab meie armsal koduplaneedil umbes sama palju kui Indias inimesi, leidub fundamentaliste nende seas vaid kõige rohkem nõnda palju, kui Eestis tartlasi. Aga need, kes kõige rohkem lärmi teevad, pälvivad ka enim tähelepanu. Must-valge maailmakäsitlusega fundamentalistide tegevus on läänes piisava uudisväärtusega. Keda huvitaks miljonid idüllilises harmoonias elavad islamiperekonnad?
Islami ja lääne ühiskonnal on mitmeid ühiseid väärtusi, elajalikud (ja taaskord siinmail palju tähelepanu võitvad) kombed nagu kividega surnuksloopimine ei kuulu islami-, vaid kohalike, raskestihääbuvate traditsioonide hulka.
Muidugi ei pruugi taanlasele meeldida araablase kombed ja ta tunneb vajadust nende üle nalja heita. Seejuures on kõige lihtsam kasutada juba sissetöötatud stereotüüpe (moslem=terrorist vms). Suure hurraaga vabadust kuulutades kiputakse aga ära unustama, et ka vabadusel, olgu ta nii venitatav kui tahes, on piirid. Kas see tähendab tõepoolest sõnavabadust, kui ma ütlen, et
1) Ansip on persevest või
2) Pistke Savisaar põlema!
Ei, esimesel juhul on tegemist labase solvanguga ja teisel juhul viha õhutamisega. Tavaelus säilitatakse viisakus isegi siis, kui vastase seisukohad isiklikega üheski punktis ei kattu. Muhamedi pilkamine on moslemite jaoks pühaduse teotamine, lihtsamalt öeldes: ebaviisakas. Aga kui lääne inimene ainult taolises keeles kõnelda oskab, vastavad moslemid samaga - põletavad Dannebroge ja eitavad holokausti. On ju naljakas?
