Ööotsija

Tore on olla tähtis, aga tähtsam on olla tore

Tulin linnast. Lumesadu. Ööd ei leidnud kusagilt. Nälg kipub juba kallale. Kas tõesti on öö ilmast otsa saanud? Või olen ma üks neist ärapõlatud päikeselastest, kellele ööd lihtsalt ei anta, vaata ise, kuidas oma säravate kiirtekimpudega hakkama saad. Vastik on olla öötu!

Päike armastab pimedust. Igal hommikul tõuseb ta pimeduse sängist ja õhtul läheb sinna tagasi. Ilma pimeduseta poleks päikesel mõtet, valguseta poleks varju. Taimed, linnud ja inimesed sirutuvad valguse poole, aga seejuures igatsevad nad vahel ka varjude järele. Kui päike juba kõrvetab, siis valusalt.

Pixabay

Öö lummab. Pimeduses on kõik piirjooned ähmased, hirmud ja armud suuremad. Enamik inimesi on tõenäoliselt eostatud ööpimeduses. Inimseeme vajab pimedust, mitte valgust. Sedasi on paika pandud iga põlvkonna saatus: me oleme pimeduse sigidikud, kelle meeli kõditavad varjud ja kõik see kuri, mis nende taga peitub.

Pimedus võib hirmutada, kuid ta äratab ka uudishimu. Mis on varjul seal, kuhu silm nägema ei ulatu? Kui iga nurgatagune oleks valge ja selge, poleks põnevust. Ei tasu imestada, miks põnevikud ehk tumedikud on rahva seas nii populaarsed. Öös on und ja ulmet, surma ja salapära. Minagi otsin ööd. Midagi, mis teeks heleda ja õitseva, see tähendab igava päeva natuke põnevamaks.

Mõni ütleb kogu aeg, et aega ei ole. Muudkui tegutseb ja rahmeldab, aga midagi tarka tehtud ei saa. Tegeleb kümne asjaga, sest nii on mõttekam. Või õigem. Tihti olen avastanud end küsimas: mille eest need kroonilises ajapuuduses rahmeldajad põgenevad? Egas ometi surma eest? Mida iganes inimene teeb – töö ja lõbu on ainult selleks, et unustada iseenda olemise tühisust. Universumis pole ühtegi konstanti peale mateeria ja energia. Kõik muu hävib. Keegi meist ei säili oma praegusel kujul igavesti. Aatomid ei lähe kaotsi, aga unistused küll. See on ainus kosmiline tragöödia.

Head teha on raskem kui kurja, valgust kustutada lihtsam kui seda läita. Loomine nõuab rohkem jõudu. Aga võim annab väge ka kurja teha. Mida suurem võim, seda rohkem kurja saab tehtud. Iga türann – olgu ta riigi-, linna- või perepea – armastab võimu rohkem kui inimesi. Võim teeb tähtsaks. Muidugi on ju aeg-ajalt tore tunda end tähtsana, olla kummardatud ja austatud, kätel kantud ja kiidulauludega üle loputatud. Aga veel tähtsam on olla tore. Lihtsalt tore. Ajada kedagi naerma, lohutada, julgustada ja rõõmustada. Oi kui tore!

Ameeriklase Edward Hopperi kuulsaim maal "Nighthawks" kujutab ühe suurlinna öist tänavanurka, kus asub ööpäevaringselt avatud söögikoht nimega Phillies. Leti taga lösutavad kolm külastajat – üksik härra istub seljaga vaataja poole, temast pisut eemal nõjatuvad letile mees ja naine (abielupaar?). Meestel on peas fedoorakaabud, kolme- ja neljakümnendate suurmood. Naine kannab punast kleiti. Tema lahtised juuksedki hõõguvad punaselt. Abielumehel on näpuvahel sigaret, naisel mingi roheline lipik, ilmselt dollar. Mõlemal seisavad küünarnuki juures väikesed kruusid. Baarmen (soda jerk) kummardub, et neile midagi söödavat või joodavat ette tõsta. Selles paigas ja sel kellaajal ei anta enam sooja toitu, ehk ainult külmi suupisteid ja kuivikuid. Valitseb suhteline tühjus.

Nagu hea kunstiteos ikka, sünnitab ka "Nighthawks" hulga küsimusi, andmata ainsatki vastust. Kes on need öölinnud? Kust nad sel hilisel tunnil tulevad, kuhu lähevad? Miks on see abielupaar nii morn? Mõranev suhe? Või on nad lihtsalt väsinud, mõtlikud? Üleüldse, mida nad tellivad? Drinke, snäkke või koguni jäätist?

Hopper annab vaatajale võimaluse hulkuda ringi unetus metropolis ja korraks ühe söögikoha ees seisatada. Me ei puutu nende inimestega enam kunagi kokku, näeme neid vaid viivuks, kuid see põgus silmapilk jätab meisse ometi õrna jälje nagu vihmapiisk liivale. Paratamatult satume oma elu jooksul kokku tuhandete võõrastega, kes jäävadki võõraks. Me ei tunne neid ega nemad meid. Ja ometi tunneme üksteist, sest kogeme sarnaseid emotsioone, seisundeid ja olukordi.

Kunstikriitikud ütlevad maali kommenteerides: Hopper näitab urbanistlikku võõrandumist. Taoline stseen poleks päevavalgel kuigi kõnekas. Võib lausa näha, millist üksildust need inimesed seal söögikohas kannatavad. Maal valmis 1942. aastal, sõjapäevil. Keegi ei teadnud, kaua sõda veel kestab ja millega see kõik lõpeb. Aga olgu sõda või rahu, mõni jääbki üksildaseks. Inimesed ei vaevle kunagi põhjuseta. Nad lihtsalt elavad läbi oma saatust.

Kuid ööle, isegi talumatult pikale polaarööle, järgneb ikka päev ja päikeselapsed on jälle platsis. Nad kiiguvad hoogsalt kuldsetel kiikedel ja mätsivad liivakooke kuldses liivakastis. Ometi näib see päikesekuld võltsi ja odavana. Kuuhõbe on viimasel ajal kallimaks läinud.

Edward Hopper "Nighthawks"

Maailm ei muutu

Vahel on kasulik matsi moodi mõelda

Kevad tekitab minus imeliku tungi kraamida ja tuustida. Ehk veidi tolmutada. Korda luua. Seekord võtsin ette ühe koduse raamaturiiuli ja asusin aastate jooksul riiuleisse settinud kirjavara inventeerima. Kogemata leidsin kopsakate proosaköidete vahelt ühe luulekogu, mille olemasolust mul seni aimugi polnud: Hando Runneli "Laulud eestiaegsetele meestele", ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 1988. Oli perestroika ja glasnosti aeg, öölaulupidude ja ärkamise aeg. Mina õppisin samal ajal kõndima. Lugemisoskuse omandamiseni jäi veel mitu aastat.

Mu vanaisa oli väga lugemishimuline mees, ta tellis ka Loomingu Raamatukogu. Seda Runneli raamatut, mis tema põlvkonnale pühendatud, vanaisa kahjuks enam ei näinud. Usun, et talle oleks meeldinud.

Luulekogusid ei sobi ühe soojaga läbi lugeda, see on sama hea, kui kahmata assortiikarp ja kõik liköörikommid korraga nahka panna. Aga mina lasin kiusatusel enda üle võimust võtta. Vohmisin Runneli värsse nagu näljane jõehobu. Ega siis sellist maalähedase maitsega luulet iga päev saa!

Suur osa eestiaegsete meeste lauludest tegelevad nonde teemade ja tunnetega, millest tuli aastakümneid vaikida. Oma riigi kaotamise traagika, võõrvõimu vägivald ja ebaõiglus. Varjamatu viha ja põlgus venelaste vastu. Nii mõnedki värsid kõlavad päevakajaliselt praegugi.

Iga rahvas on väeti,

kui ta ringutab rahus,

targaks saab tema tõesti

alles veres ja vahus.

*

Kõikidest jäävustest

jäävam on valu.

Rõõm vahel ründab

ta mõõtmatuid alu.

*

Kas suudab tõemuna veereda vastumäge?

Kas on tal enda veeretamiseks võimalust ja väge?

*

Palju hunte haual ulus,

palju kurbi päevi kulus,

kuni laste meelest suri

mälestus, et mets on kuri.

Runnel on maarahva laulik. Ta ei peenutse, vaid ütleb otse välja. Aga ikkagi poeedi suuga, selgete ja puhaste kujunditega. Vahel on kasulik matsi moodi mõelda ja öelda. Mats ei tunne kombeid, see tähendab – ei tunne häbi. Ta võib väljendada end sellisena, nagu on. Pealegi ei saa igaüks parketi peal tippida, mõni peab sita sees ka paterdama. Parketil elades jääb palju kuulmata ja kogemata. Alles sita sees mõistab inimene, mis on elu.

Mäletate Sitakoti Matsi? Kullamaa kiriku juures on tema haud, rõngasristiga ja puha. Pärimuse järgi kogus ta kõikjalt hobusesõnnikut ja vedas selle oma põllule. Saagid olid tal vägevad, rukkipead suured ja rasked. Viimaks kogus ta viljakasvatusega nii palju raha, et ostis end pärisorjusest vabaks. Kõige tipuks kinkis ta kirikule kroonlühtri. Sitt, haisegu nii võikalt kui tahes, väetab taime, rahakotti ja hinge!

*

Tänavu nägin esimest liblikat – lausa kirjut – juba kevade esimesel päeval. Lumelaiud pole veel igal pool sulanud, kuid valged, kollased ja kirevad mutukad mõõdavad maailma oma väikestel tiibadel, kuulutades looduse lõplikku võitu talve üle. Sookured on ka Egiptimaalt tagasi, kruuksuvad mis hirmus. Tedred peavad pulmapidu. Karudki müttavad ringi. Nii on see alati olnud ja jääbki olema.

Aga mida teatavad meile meediakanalid? Kõik on muutunud, miski pole enam endine. Head ajad on möödas. Kibe kuulata sellist juttu, eriti neil, kes pole "häid aegu" iial tunda saanudki. Raadio röögib, telekas teatab, ajaleht ahhetab, sotsiaalmeedia solgitorud pahisevad: kogu ilm on pahupidi! Sool kaob, benss kallineb, leiba ei jõua enam ostagi. Üks katk kadus ja teine varsti platsis, kurjem kui eelmine. Koerast saab kass ja taadist eit!

Kas peaks seda uskuma? Ei usu! Kuulake ise, tihane hüüab põõsal täpselt nii nagu tuhat aastat tagasi:

"Sitsikleit, sitsikleit!

Minul on ilus sitsikleit!"

*

Me elame ikka veel eesti ajal. Juba kolmkümmend aastat jutti. Oleme eestiaegsed mehed ja naised. Ei tea, kas saja aasta pärast kirjutab mõni uus Runnel või koguni Koidula vihikutäie lihtsaid laule, mis pühendatud meile? Aeg näitab.

Näidaku hästi!

Mis, meestel on tunded?! Mida nendega teha?

Mürgisest maskuliinsusest ja loomingulisest seemnepurskest

Naistepäeval tuleb rääkida meestest. Õnneks või kahjuks on loodus aga sättinud nõnda, et enamik inimesi on kas mees- või naissoost ja üks sugupool on teisega lahutamatult seotud, mistõttu jõuab see jutt lõpuks ikkagi naiste juurde.

Öeldakse, et mehed ei nuta. Õigemini: ei peaks nutma. See pole lihtsalt mehine. Pisarad reedavad valu, ahastust, meeleliigutust, tohutut rõõmu – ühesõnaga, tundeid. Ideaalne mees peab olema nagu Terminaator, priskete musklite ja terasest skeletiga üli-macho, kelle tuim nägu ei reeda ainsatki sisevärelust. Inimkond on iseenda välja mõeldud range mustvalge süsteemi ohver. Naine olgu niisugune, mees naasugune. Erinevusi ei lubata. Aga kuhu see mees siis oma tunded peab panema? Need on ju ikkagi olemas. Tundeid ei saa nupust välja lülitada ega pärasoole kaudu kanalisatsiooni lasta.

Kui lolli kombe pärast ei tohi oma tundeid vabalt väljendada, jäävad need sisemusse käärima ning võivad vallanduda agressiivses vormis. Halvimal juhul kasvab mees, keda on juba maast-madalast õpetatud õrnust varjama, armutuks jõhkardiks. Keegi pole ju öelnud, et mees ei või olla jõhker! Pealegi annab see jalgevahel kõikuv jublakas nii mõnelegi aadamapojale põhjuse pidada end maailma keisriks, kellele on paljugi lubatud.

Mehemeel kipub kergesti mürgiseks muutuma. Toksilise maskuliinsuse äärmuslik näide on toosamune sõjakurjategija, kes praegu Kremlis peremehetseb. Iga sõna ja liigutus, mille ta maailmale edastab, väljendab vaid üht: ma olen tõeline mees, naistemagnet, superkangelane, antifašist, uhke homofoob, lödipükside hirm, läbinisti hea ja õiglane, sest minu käes on võim!

Praeguses vene valitsuses, millel pole presidendi kõrval nagunii mingit reaalset jõudu, istub üle 30 isiku, kellest vaid kolm on naised. Üks neist tegutseb parajalt "pehme" ala peal ehk kultuuriministrina, ülejäänud kaks on asepeaministrid, kelle roll riigijuhtimises jääb seaduse tahtel väga tagasihoidlikuks (tegelikult: olematuks). Kremlis saab võim kuuluda vaid mehele. Kes oli viimane naissoost vene valitseja? Uskumatu küll: Katariina II (suri 1796).

Võimukandjate mürgine maskuliinsus on läbi ajaloo toonud maadele ja rahvastele otsatult kannatusi. Kristlaste jumalgi on meessoost. Kui kirikurahvas kummardaks Taevaisa asemel Taevaema, oleks vähemalt kolm ristisõda pidamata jäänud. Piiblijumal jagab armu alles pärast seda, kui ta raevutsedes ohtralt tuld ja väävlit maa peale pildunud. Jumal-isa õiglust ja armu ülistades on õigustatud kogu meessoo sõjakust.

Jah, elu kipubki olema ebaõiglane, aga ebaõiglus sünnib ikka läbi inimeste. Loomad ei pea viha, linnud ei sõdi, rästikud ei nõela niisama. Nad elavad vastavalt instinktidele, loomuseaduste järgi. Inimene seda ei tee. Temas on liiga palju tundeid, üks segasem ja kirjeldamatum kui teine ja nende pagana tunnetega, mida on parem jätta üldse nimetamata, ei osata toime tulla. Kuidas pääseda kannatustest, mida inimesed (mitte tingimata mehed) üksteisele põhjustavad? Appi tõttab Schopenhauer.

*

Arthur Schopenhauer (1788-1860), keda on hüütud ka Frankfurdi erakuks, polnud siiski nii üksildane ja külm tüüp, nagu teda vahel kirjeldatakse. Teda on peetud lausa naistepõlguriks, sest ta kirjutas naissoost üleolevas toonis, umbes nii, et naised saavad oma lapsikuse tõttu lastekasvatamisega hästi hakkama ja naise loomuses on mehele alluda. Samas tõstis ta esile naiste üldist empaatiavõimet. Need seisukohad polnud omas ajas midagi erakordset.

1859. aastal ilmus Schopenhaueri ukse taha noor naksakas skulptor Elisabet Ney, kes tahtis kuulsa filosoofi marmorisse raiuda. Esialgu saatis 71-aastane Schopenhauer naise pikalt, kuid mõningase veenmise järel soostus ta ikkagi poseerima. Kui Elisabet Ney asus savitükist filosoofi büsti voolima, muutus vanamees aina soojemaks ja sõbralikumaks (tema nõrkus noorte naiste vastu oli üldtuntud). Schopenhauerit vaimustas naisskulptori anne, energia ning iseseisvus.

Ilmselt ei teadnud ta seda, et Ney oli väga eneseteadlik naine, kes armastas kleitide asemel meestepükse kanda, keeldus tegemast lihtsaid kodutöid ja ka ratsutas mehe moodi, mõlemad jalad jaluses (nooblid naised ratsutasid muidu külgsadulas). Abielludes ei võtnud ta mehe perekonnanime, mis oli tol ajal samuti väga ebaharilik.

Kui savitoorik sai valmis, lõi Ney selle põhjal valge marmorkuju, mis olevat ka Schopenhauerile väga meeldinud. Vana filosoof ei kommenteerinud otsesõnu, kas kohtumine Neyga muutis mingilgi määral tema suhtumist naistesse – küllap mitte –, kuid kahtlemata leidis tema viimasel eluaastal kinnitust see, mida ta oma esteetika-alastes tekstides oli kirjutanud: ainus väljapääs kannatustest peitub kunstis.

*

Meestega võrreldes on naised loonud vähe klassikalisi meistriteoseid, olgu siis muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Põhjuseks pole tingimata see, et mehed ei ole lasknud naistel kunstiga tegelda. Andekaid loovaid naisi on teada juba antiikajast: Sikyoni Kora, Anaxandra, Timarete, Sappho jt. Naised jäävad oma loomingus tihti tagasihoidlikumaks, nad ei näita kõike välja ega võta tarbetuid riske. Kuid kunst nõuab tihti riski ja ambitsiooni.

Kunst on läbi aegade olnud üks kahest aktsepteeritud suurest teest, mille kaudu mehed saavad oma tundeid väljendada. Teine tee on sõda. Looming ja häving kuuluvad kokku, ent mõistagi ei saa need koos ja korraga eksisteerida. Tõsi – luues võib hävitada vana tõde, vana korda, vana maailma. Siiski on kunst ennekõike sigitamisakt, loominguline seemnepurse.

Kõik see hea ja halb, ilus ja kole, kerge ja raske, mis mehe hingele koguneb, vallandub sümfooniate ja romaanidena, traviatade ja monalisadena. Käärinud tunded plahvatavad teatrilaval näitemängudena, paberil luuletustena, kitarrikeeltel lauludena. Kunst on päästnud miljoneid mehi emotsionaalsest kriisist ja omaenda tunnete all lämbumisest.

Jumala kell käib ette

Kumb on hirmsam: surra liiga noorelt või liiga vanalt? Noorelt lahkunul jääb palju tegemata ja nägemata, viljad jäävad valmimata. Ent surm säästab teda ka õudsest piinast: raugastumisest. Oleks ju tore mõelda, et vananemine on küpsemine ja inimhing käärib aastatega üha paremaks nagu hõrk vein. Tegelikkus pole aga magus ega joovastav. Küpsemisele järgneb tavaliselt roiskumine.

Maailmas elab nüüdseks 7, 7 miljardit inimest. Unustage kliima soojenemine, käimasoleva ajastu suurimaks globaalprobleemiks on inimeste üleküllus. Tänu soodsatele tingimustele haljendab inimkond nagu umbrohi. Piibellikust seisukohast on kõik korras, jumala käsk oli ju: saagu teid palju! Oeh. Ühel hetkel taipas ka taevataat, et sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest inimene, va raibe, kipub jumalasõna seadusena võtma. Seetõttu väljastas ta uue korralduse: leiutage rasestumisvastased vahendid ja kasutage neid usinalt! Kondoom on inimkonda päästev messias, beebipillid neitsi Maarja täideläinud unistus. Kahjuks ei taha paavstid sellest endiselt aru saada, nende kõrvad ei kuule jumala meeleheitlikku juttu.

Pixabay

Tasakaal mõistliku ja mõttetu vahel kaob kergesti. Neis paigus, kus ei valitse nälg ega viletsus ning kondoom on rahva lunastanud, kipub vanadus võimust võtma. Sotsioloogid ütlevad selle peale: rahvastik vananeb. Iseenesest on ju tore, kui keskmine eluiga pikeneb. Õnnetuseks ei lisandu eluaastaid nooruse poolele. Hoopis videvikuaastaid tuleb üha juurde. Seega suureneb ka vaev ja mure, sest vanadus pole iial olnud rõõm.

Vananev rahvastik koormab sotsiaalsüsteemi ning paneb proovile nooremate empaatiavõime. Kes õieti suudab hoolida dementsest, vigisevast ja alla tegevast vanurist? Õnn oleks surra mõistus peas ja käed-jalad liikvel. Kõigil seda õnne pole. Hulk õnnetuid peavad oma elu viimased päevad mööda saatma hooldekodus, inimeste romulas. Vanurite hooldamine pole just unistuste töö - füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav, kehva palgaga. Ideaaljuhul peaksid seda tööd tegema suure südamega pühakud. Neid napib igal pool ja igal ajal. Ometi kasvab nõudlus hooldajate järele lausa aastatega. Häid lahendusi pole.

Kas tulevikus saab eutanaasia üheks levinumaks suremise vormiks? Tore oleks. Kõige parem inimene on surnud inimene. Oot-oot, kuidas nii?! Kas elu polegi siis püha? Olgem küünilised, mida rohkem inimeseloomi siia trööbatud planeedile sünnib, seda enam devalveerub inimelu väärtus. Mesilasedki on rohkem väärt, neid jääb ju aina vähemaks.

Vanaduse viletsus ja rohked kannatused panevad nii mõnigi kord imestama: kas surm on pime? Miks ei leia ta teed selleni, kelle elupäevad peaksid olema ammu loetud? Näed, vahel võtab vikatimees hällist lapsi kaasa, aga sängipõhja vaevlema jäänud puruvanakest ei tihka puutuda. Jumala kell käib ette või jääb hoopis maha, ikka tuleb surm külla just siis, kui on kas liiga vara või juba lootusetult hilja.

Jumal tahab seda, mida inimene tunneb. Kui surelik tahab surra, on see jumala tahe. Seetõttu ei tasu ka eutanaasiasse või abistatud enesetappu suhtuda ülemäära traagiliselt. Kes jumalasse ei usu, sel on lihtsam. Kui jumalat pole, siis kuulub elu vaid inimesele endale. Usklikule annab elu kõigekõrgem, tema ka elu võtab. Uskmatu saab elu inimestelt, emalt-isalt, tema elu peavad võtma inimesed. Eutanaasia on religioosne probleem. Jumalata maailmas maksab elu just täpselt niipalju, kui on ta õige hind: kaks kopikat. Taipaks vaid uskmatu inimene enne mõistuse kustumist oma lähedastele öelda: tapke mind!

Mees naiste maailmas

Alustuseks küsimus suurele ringile: kes oli viimane Eesti alasid valitsenud naine enne Kersti Kaljulaidi? Õige vastus selgub pisut allpool.

Miks üldse selline teema - naised valitsemas? Põhjus lihtne: näib, et naised kavatsevad maailma vallutada. Kolmel Balti riigil on (olnud) naissoost president. Samasse klubisse kuuluvad veel paljud riigid Tšiilist Horvaatiani ja Taivanist Mauritiuseni. Ent kõik emandad ei too poliitilises kaardimängus võitu. Tänavustel presidendivalimistel jäid naised meeskandidaatidele napilt alla Moldovas, Bulgaarias ja USA-s. Kui Hillary Clintoni kaotust šovinistliku mätta otsast kommenteerida, siis: üle noatera pääsesime!

Naiste võimuletulek on mõistagi aja märk. Tsivilisatsioonide algusest alates on valitsejakeppi viibutanud ikka mehed. Seetõttu vajavad aadamapojad paar sajandit aega, et naiste võimu all elamisega ära harjuda. Ega see lihtne saa olema...

Üks põhjus, miks naised "troonisaale" üle võtavad, seisneb muidugi selles, et poliitikasse on nähtaval kujul jõudnud sooline võrdõiguslikkus. Teisest küljest on paljudel rahvastel tekkinud soov näha oma riigi eesotsas just müütilist rahva ema või head vanemat õde, kelle naiselik õrnus ja loomupärane tasakaalukus annaks kindlustunnet praeguses küllaltki segases ja pingetest pungil maailmas.

Marina Kaljurand nautis terve aasta vältel ulmeliselt suurt rahva poolehoidu ja ehkki poliitilises segapuntras ei õnnestunud tal leida teed Kadriorgu, jõudis sinna ikkagi naine. Nagu tellitult. Paljude jaoks ei kusagilt välja ilmunud Kersti Kaljulaidi on võrreldud juba Jeanne d'Arciga - jumaliku neitsiga, kes prantsuse rahva raskest sõjast vaba ja uhkena välja tõi. Loodetavasti ei lõpeta Kersti nii, nagu Jeanne - vaenlase tuleriidal.

Emalike-sõsarlike tunnusjoonte kaudu seatakse naisvalitsejatele kõrged ootused: nad peavad tooma rahvale rahu ja turvatunnet. Öeldakse koguni, et naised pole alustanud ühtegi sõda. Ajalugu seda paraku ei kinnita. Vastupidi!

New Yorgi ülikooli teadlased Oeindrila Dube ja S.P. Harish võtsid hiljuti ette 28 Euroopa valitsejannat aastatest 1480-1913 ning analüüsisid nende sõjapoliitikat. Uurimistulemustest selgub, et kuningannade valitsusajal peeti sõda 27% sagedamini kui kuningate ajal. Dube'i ja Harishi teooria järgi keskendusid abielus kuningannad rohkem välis- ja sõjapoliitikale, samas kui nende abikaasad tegelesid kuningriigi sisepoliitikaga. Seega said naised olla sõjapidamises aktiivsemad. Silma torkab seegi, et vallalised kuningannad (nagu Elizabeth I) olid sageli lausa sunnitud sõda pidama, sest vaenulikud riigid kippusid üksiku naisvalitseja riiki rohkem ründama.

Sõdivate kuningannade õigustuseks võib öelda, et nad elasid siiski meeste maailmas ning järgisid meeste reegleid. Sõjad olid pikki sajandeid välispoliitika osaks, sõdimine arvati olevat koguni loomulik nähtus. Sellest mõtteviisist tõuseb kahtlemata testosterooni hõngu.

Milline olnuks maailm siis, kui ühel ajal oleksid valitsenud Taani Margrete I, Inglise Elizabeth I ja Vene Katariina II? Kas need kolm legendaarset valitsejannat oleksid toonud maailma suure rahuaja või vallandanud hoopiski viimsepäeva? Kes teab!

Kasu pärast on sõditud rohkem kui ideaalide nimel ning naised - olgu nad nii veetlevad ja hoolivad, kui tahes - pole mingilgi määral vähem pragmaatilised või saagihimulisemad kui mehed. Ajalugu õpetab sedagi, et ka siis, kui naised pole otseselt valitsejatiitlit kandnud, on nad leidnud viisi, kuidas võimukandjaid enda meele järgi painutada. Näited pole alati meeldivad: salakaval Nero ema Agrippina, verejanuline Bütsantsi keisrinna Theodora, koletislik Hiina keisrinna Wu, Katariina de Medici, Elizaberth Bathory jpt. Võim rikub ka kõige armsamat ema ja kallimat sõsarat.

Meestel pole kuigi mõnus elada maailmas, kus ruulivad naised. Juba lasteaias ja koolis peavad tulevased mehed tantsima naiste pilli järgi. Kuhupoole ka vuntsi ei pööra, kõikjalt vaatavad vastu naised - on nad siis müüjad, ametnikud, klienditeenindajad, koristajad, trammijuhid, politseinikud, turvatöötajad, korstnapühkijad, pottsepad, arstid, sõdurid, advokaadid, kohtunikud, kokad, treenerid, jõuluvanad... Mine või hulluks!

Terve mõistuse nimel peab mees vahel suguvendade seltsis aega veetma. Ei aitagi muu, kui võtta ühte kätte kaseviht ja teise õllepudel ning pageda leilisele saunalavale. No sinna need naised ju ometi järele ei roni!

Ja lõpuks vastus eespool esitatud küsimusele. Viimane Eesti alasid valitsenud naine oli Katariina Suur. Keisrinna, kes lasi troonile saamise nimel mõrvata oma mehe. Ikka juhtub...

19. november on rahvusvaheline meestepäev.

Isade kool

Eestis elab hinnanguliselt 10 000 toonekurge. Kui kõik need kured tooksid tite-isulistele naistele paar-kolm maimukest aastas, poleks mehi enam vajagi. Ja Eesti rahvaarv kerkiks õige kähku Hiina ja India tasemele. Paraku on emake Loodus nõnda sättinud, et lapsesaamiseks läheb vaja ka töökorras meest. Aga säärast meest - nagu naised räägivad - on pea võimatu leida.

Foto: Pexels

Loomariigis kehtib reegel, et emane valib enesele järglaste saamiseks isase, mitte vastupidi. Ka inimühiskonnas paistab see reegel elujõus olevat. Naine ei vali aga partnerit selle põhjal, millisel isasel on kõvem hääl, kirevam sulestik, suurem lakk või haralisemad sarved. Otsitakse ühisosa, mingit emotsionaalset kokkupuutepunkti. Üheks selliseks punktiks on näiteks haridus.

Eesti Ekspressis kirjutati, et minu koduvallas Antslas leidub 1 kõrgharitud mehe kohta 3,6 kõrgharitud naist. Ehk teisiti öeldes: kui ruumis viibib kaks ülikoolidiplomiga Antsla meest, siis sama haridustasemega naisi on ses ruumis vähemalt seitse-kaheksa. Kurb, või mis? Statistika annab aga veel närusemaid numbreid. Valla rahvastikupüramiidi vaadates selgub, et kahekümnendates eluaastates (ehk parimas pesapunumise eas) kutte leidub Antsla 3000 elaniku seas tunduvalt enam kui samaealisi noorikuid. Korraga pruudi- ja peiupõud!

Kaks sotsioloogilist klišeed - maal elav kõrgema hariduseta poissmees ja kõrgharidusega vallaline linnaneiu - on otsekui moodne ümberjutustus Koidu ja Videviku müüdist. Võiks ju küsida, kas üldse maksab armusuhete juures ülemäära rõhutada hariduse-harituse aspekti. Oluline on ju ennekõike vaimne side. Siiski tuleb möönda, et ühine vaimulaad johtub sageli haridusest.

Muide, sada aastat tagasi võis Eestimaalt leida mitmeid taluperemehi, kes olid heal juhul kolm talve koolis käinud, kuid kes lugesid rohkelt raamatuid, mängisid pilli ja olid võimelised arutlema ühiskondlikel teemadel. Haridust polnud, kuid haritus oli. Praegusel ajal aga näib, et mõnel mehel on küll haridus, kuid haritusest pole juttugi. Silmaring on ahtake, analüüsivõime kidur. Ülikoolist saadud paberit tähtsustatakse tihti enam kui vaimseid huvisid. Aga naistel on kalduvus just vaimsete asjade järele. Naised sumisevad raamatukogu riiulite vahel, muuseumides, kontserdi- ja teatrisaalides, neid võib kohata eneseabikursustel, kunstiklassides ja teadusmessidel. Kusjuures, rohkem kui mehi!

*

Haritud naine tahab haritud meest - selge. Pere loomiseks ei piisa aga kultiveeritud mõistusest, vaja on ka tundetaipu. Haritud hinge.

Järglasi saada pole keeruline, kuid isaks olemine nõuab teatavat kapitali. Isa ei pea olema ilmatu rikas, küll aga vastutustundlik. Ta ei pea iga kell kodus olema, ent tal on kohustus hoolida. Olla lapse läheduses siis, kui teda vajatakse. Seista oma pereliikmete eest, neid kaitsta ja toetada. Lapsi kasvatades arendab mees oma isiksust, lihvib meelelaadi ja karastab iseloomu. Laste kasvatamine ongi omaette kool, kuhu paraku kõik mehed ei tahagi astuda. Või siis ei õnnestu neil sinna pääseda.

Isade koolis saavad poistest mehed, mühkamitest härrased, pättidest pühakud (jah, seda trikki on korduvalt nähtud!). Lapsed on pärlid, kes valmivad naise ihus nagu merikarbis, kuid tihtilugu võib näha, et neid imepäraseid pärleid kannavad kõige uhkemalt just mehed. Vaadake ainult, kuidas noorel isal silmad säravad, kui põnn tal kukil istub!

Isade koolist ei anta diplomeid. Eksami sooritavad need mehed, kelle lastest sirguvad eeskujulikud kodanikud.

Lõpud ja algused

Oli sügiseselt kullakarvaline pärastlõuna, kui koolist tulles koti oma päevinäinud kirjutuslaua kõrvale potsasin ning, tuhat mõtet peas, arvuti taha ankrusse jäin. Vaba hetk, mis oli kõigi mu asjatoimetuste vahele kiilunud, tuli varmalt ära kasutada. Hakkasin kirjutama üht juttu… aimamata, mis tast õieti välja tuleb. Tollest hetkest on möödunud täpselt kümme aastat.

Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute. 

Sellest pidi sündima neljaosaline järjejutt kooli ajalehte. Ei enamat. Kirjapandud jutuke, mis rullus lahti pealkirja all „Taskuraha“, läks ka trükki ja sellega pidanuks asjad justkui ühelpool olema. Aga lugu, mis kuskilt tumedast ilmaruumist mu ajuollusesse pudenes, ei tahtnud niisama kähku lõppeda.

Nõnda siis istusin õhtute viisi ja vahel varahommikulgi – siis kui kukk veel kiremiseks häält puhtaks köhis – ragiseva arvuti taga ja muudkui klõbistasin. Jutukangas üha pikenes. Sedasi tekkis lugu. Lugu vaesest maapoisist, kellest saab jõhker kurjategija. Tiitellehele kirjutasin: „Kaljud ja kameeleonid“.

Ma ei mõelnud kordagi, et see eeposemõõtu tohuvabohu, mille oma noorusrohelises vaimus valmis olin sepistanud, kunagi lausa kaante vahele jõuab. Kirjutasin vaid enda lõbuks, saamata sotti, miks ronisid mu pähe ja sealt paberile just need teemad, tegelased ja sündmused. Alles hiljem, kui lugu viimaks punkti sai, leidsin loomislusti tagant oma kipitava hinge.

Ümbritsev ebaõiglus oli see, mis pani sulge kulutama. Kontrast kahe Eesti – vaese ja rikka – vahel torkas nii valusalt silma, et… midagi oli vaja ette võtta. Ja ei leidnud ma vist muud viisi, kui ebaõiglustunne endast välja kirjutada. Seejuures ei tuhmistanud mu ilmavaadet sotsialistlikud soovunelmad. Kus on rikkaid, seal on vaeseid – elu hundiseadused nõuavad nii.

Mõni jõmm plärtsub, et vaesus on valik. Tjah, eks seegi ole võimalik, ent raske on ette kujutada kedagi, kes oleks nõus vabatahtlikult virelema ja kiduma. Paljud vaesusesse sattunud inimesed püüavad teha kõik, et santi olukorda muuta. Kui see ei õnnestu, lüüakse käega. Tegemist pole leppimise, vaid alistumisega. Luhtumised laostavad hinge.

Eestis on tuhandeid lapsi, kes elavad kohutavas vaesuses. Mida nad ise sinna parata saavad? Leidub ka küllaga tuhkatriinulikke edulugusid: vaestest oludest pärit inimesed suudavad täiskasvanueas end üles töötada ja elada puudust kannatamata. Kui vaesusest saab aga needus ja nõiaring, mis kestab põlvest põlve… Vaesus pole ju üksnes vara ja hüvede vähesus, vaesus on probleemide kompleks, nende tagajärg ja samas katalüsaator.

„Kaljudes ja kameeleonides“ sisaldub selge meelemürkide vastane alltekst. Peategelase pooled mured olnuks olemata, kui viinanäljas nolgid ei oleks ta isa invaliidiks peksnud; kui ta ema oleks suutnud hoiduda joomarluse eest; kui ta ise poleks halba seltskonda libisenud ja amfetamiiniga sõbrunenud. Kõik võinuks ju teisiti minna – kõik!

Alles pärast raamatu valmiskirjutamist tutvusin ühe psühholoogilise mõistega, mis kõlab pagana vägevalt – Luciferi efekt. Inglist saab saatan, pühakust patune. „Kaljude ja kameeleonide“ Joel pole jõhkardiks sündinud. Ta muutub selliseks paljude kahetsusväärsete asjaolude tõttu. Ta muutub hoolimatuks, sest temast ei hoolita. Ta jätab soiku oma anded, sest neid ei märgata. Need vähesed, kes talle kaasa tunnevad ja kes võiksid teda päästa, on võimetud seda tegema. Ingel langeb, põrgu kisub ta endasse.

Natuke kahju on sellest, et lugu, mis peaks lõikama nagu žilett, tabab närvi nagu üks nürivõitu naaskel. Liiga palju segast ja ebavajalikku on selles loos. Liiga toores ja mustandlik on see, mis kogemata kombel raamatukaante vahele sattus. Ei teadnud ma kirjutades, mis on õige või mis vale. Raamat on vermitud kindla sihita, katse-eksituse meetodil.

Kuid mine sa tea – ehk polegi need puudused, vaid plussid? On ju Joel samuti alles toores mees, parajalt segaduses ja eesmärkideta. Isegi kui ta küllusest ja pereõnnest unistab, ei ole ta tiibades nõnda palju tuult, et ta kaugele saaks lennelda. Ta otsib kohta ses arusaamatus ja kurjatoonilises maailmas. Alles õpib elama, teadmata, kes ta ise on.

Tore ikkagi, et „Kaljud ja kameeleonid“ 2011. aasta kevadel lugejateni jõudis. Kahetseda pole midagi. Näib, justkui oleksin seda lugu kirja pannes läbinud pika teekonna universumi servale. Mõnus on teada, et vaat siit edasi ei pääse enam kuhugi. Siin on mu võimete ja oskuste piir, siin mu esteetiliste ideaalide lagi. Sihtpunkt on rännaku lõpp ja tagasitee algus. Loomingus ei ole aga kunagi tagasiteed. Rajad, millel käidud, haihtuvad otsekui nõiutud metsas. Tuleb leida uued sihid, vallutada kõrgemaid mägesid.

Pole juhus, et raamatu kaanel laotab tiibu lahti värviline pääsusaba. Liblika sümbol on kui noodivõti, mis andis õige helistiku ka mu järgmisele kahele raamatule. Juhus pole seegi, et „Kaljude ja kameeleonide“ tagakaanel hõõgub tulises värvitoonis küsimus: „Kuidas jääda iseendaks maailmas, kus mitte keegi pole see, kellena ta esmapilgul näib?“ Selle vastamatu küsimuse võiks siinkohal kogu mu senise loomingu motoks ülendada.

„Kaljud ja kameeleonid“ on raamat, mis tungib inimhinge varjupoolde, sööstab läbi alateadvuse pimedate koobaste ja kõigi uhkete taotluste kiuste maandub ikkagi teiste raamatute kõrvale riiulil, mida inimkäsi puutub üksnes tolmu pühkimiseks. Kui sedagi.

Ja ehkki see raamat jääb mineviku ja unustuse hooleks, seisab ta riiulil oma ajastu dokumendina - justkui oodates, et äkki kunagi kellelgi teda siiski tarvis läheb. (Miks tuleb mulle neid ridu kirjutades pähe piibellik ütlemine: sellest ehituskivist, mille teised ära põlgasid, sai ta enesele nurgakivi...?)

P.S.

Mõni lugeja on küsinud, kas „Kaljudele ja kameeleonidele“ on ka järge oodata. Olen seepeale vastanud, et igal lool on oma loogika ning lahtised otsad ei tähenda tingimata seda, et lugu on lõpetamata. Just sellisel kujul täidab raamat oma eesmärgi kõige paremini. Aga mine sa tea, elu metamorfooside tsükkel ei katke ja kuradistki võib taas ingel saada. :)

Mehed ja (tantsu)püksid

Pidu, kus mehed isekeskis tantsivad ja naised neid müürililledena pealt vaatavad, on üks isevärki pidu. Eestis ei imestata sellise asja üle sugugi, meil nimetatakse seda meeste tantsupeoks. Ürituse eesmärk on igati õilis: väärtustada meest kui isa, poega ja kaasat.
 

Enam kui 3000 meest tõid Rakvere staadionile maskuliinse maailma ühes selle erinevate tahkudega. Oli mängulusti ja armuvalu, kelkimist ja purjutamist, tõtati lahingusse ja seilati võõrastel meredel. Nagu näha sai, pole mehe elu üldsegi nii mesine. Ka mehed nutavad.
 

Tantsupeo märksõna „Kolm“ viitab nii peo järjekorranumbrile kui ka keha, hinge ja vaimu liidule. Enne pidu oli tähelepanu all vaid keha, õigemini need punased bokserid, mis kõige tähtsamat osa mehe kehast katavad. Õnneks lõi staadionimurul lõkendama ka mehine hing ja vaim. Mehed tantsisid rõõmuga, kuis siis teisiti. Ja rõõm nakkas ka peamiselt naistest koosnevale publikule.

Eriti suurt elevust tekitas toosama „bokseritants“. Kahju küll, tantsu „Viltu võttes“ eesmärk oli ju hoopis näppu viibutada ja moraali lugeda: vaat, mis juhtub, kui üleliia viina võetakse – mehed tulevad püksata koju! Tähtis sotsiaalne kriitika muundus hoopiski seksapiiliralliks. Ja paistis, et punastes alukates mehed tundsid end väga mugavalt. (Tärkas tahtmine endale ka sellised kelmikad bokserid muretseda.)
 

Püksata võivad mehed küll hakkama saada, aga naisteta mitte mingil juhul. Nõnda siis võeti seekord kampa kaks toredat neiut, Mari Holm ja Birgit Sarrap. Birgit – üks mu lemmiklauljaid – nägi valges kleidis välja hurmav nagu õidepuhkenud jasmiiniõis. Tema laulu sõnum, mis oli eelkõige meestele endile suunatud, jäi ajusoppi tinisema. Ole selline nagu oled, ütles Birgit laulu teel. Peaasi, et sa heliseksid. Helise – ja maailma kumiseb sinuga kaasa. Imetore!
 

Ääretult meeldiva üllatuse valmistas ka Daniel Levi – minu teine lemmik –, kes esitas viimaks ometi ka ühe eestikeelse laulu. Karl-Erik Taukari sõjakas üleskutse võidelda eesti keele ja meele eest kõlas Danieli lauluga kenasti kokku.
 

Kuidas aga suhtuda pittu, mis täiesti häbematult miksib folki ja poppi, sõidab ragiseva reega üle Ojakääru ja mööda Kikerpuud, pööraselt ja hetkekski peatumata? (Publikut oli õigupoolest ette hoiatatud. Vanade ja uute aegade segu peegeldus juba reklaamplakatilt, millel poolpaljas kutt – ikka nois kuulsates bokserites – iidse vöökirjaga paela mudis.)

Milleks kurjustada. Sellised „vahepeod“ ongi heaks polügooniks, kus julgelt katsetada ja traditsioone proovile panna. Ega need traditsioonid ju nii hädised ole, et iga kõvema nükke peale murduvad. Seekordse meestepeo muusikavalik tundus küll tsipake kaootilisena, kuid peab ju igale maitsele midagi pakkuma ning noorsoo sirgumisele mõeldes ajaga kaasas käima.

Niisiis on üsna kindel, et „Kolmele“ järgneb ka „Neli“. Kuid eks järgmisel korral ole juba keerulisem üllatada. Äkki tuleb siis appi võtta rohelised trussikud?!

Poisid, kes kunagi suureks ei kasva

Sel kevadtalvel on jõudnud Eesti teatrilavadele ühekorraga kolm tuntud tegelast: Peeter Paan, Cipollino ja Buratino. On see vaid kokkusattumus või…? Ei teagi. Ehk on parasjagu õhus midagi sellist, mis soodustab nende üheaegset ilmumist, vahest magus nostalgia, igatsus pilvitute lapsepõlvepäevade järele, mis mahendaks käesolevat sombust ajastut? 

Peeter Paan maandus Endlas, Cipollino sibuldab Ugalas ning Buratino sekeldab sedapuhku Rakvere teatris. Kolme poissi seob asjaolu, et keegi neist ei kasva tegelikult suureks. Olgu, sibulapoiss Cipollino puhul ei ole see päris kindel, kuid kes teda ikka suure ja nutmaajava sibulana näha tahaks? Ka Peeter Paan on Steven Spielbergi tahte kohaselt ja Robin Williamsi kehastuses suureks kasvanud (”Hook” 1991), ent ega sellest loost midagi hiilgavat välja ei tulnud. Parem ongi, kui mõned poisid eales meheks ei saa. Muidu kaoks rõõm ja lust. 

Peeter Paan, Cipollino ja Buratino on klassikalised tegelased, kes lähimate sajandite jooksul teatrilavadelt ja raamaturiiulitelt ilmselt ei kao. Ühtlasi on nad kolmekesi koos kinnituseks sellest, et Eesti asub kultuuride ristteel. Inglise päritolu Peeter Paan on kogu maailmas tuntud kuju, kommunistliku taustaga Cipollinot teatakse peamiselt vaid Itaalias ja nõukogude impeeriumi kunagistel aladel. Aleksei Tolstoi Buratinot nähakse samuti peamiselt endistes liiduvabariikides, ehkki geneetiliselt on ta Cipollino hõimlane. Mujal maailmas tuntakse paremini ikka Pinocchiot, Carlo Collodi loodud puunukku. Fakt, et Buratino seiklustest pärit Lollidemaa ja Imede Põld on nii vene kui ka eesti keeles üldkasutatavad mõisted, näitab ilmekalt, et nõukogude kultuur ei ole meist jälgi jätmata möödunud. Ja see pole teps mitte halb.

Igipõliste poiste ohtlikud, aga ikkagi lõbusad seiklused tuletavad ka suurtele meestele meelde, kui oluline on oma tööde ja tegemiste juures rõõmu tunda. Seiklused ei murra kaela ega südant, kui kõrval on ustavad sõbrad. Isegi kui mõni buratinolik poiss satub vahest halba seltskonda, võidab hea sõna võõra väe. Milline lihtsameelne trööst siin kurjas maailmas! Aga näe, töötab. 

Pinocchiost saab küll luust ja lihast poiss, aga Buratino jääb nukuks. Temast kujuneb nukuteatri täht, ta unistus täitub. Kas tahtis Tolstoi sellega öelda, et poisid jäävad poisteks? Ja kui J. M. Barrie ei lasknud Peeter Paanil meheks sirguda, kas ta õigustab sellega infantiilsust? Tegelikult tahavad ju kõik lapsed suureks saada, ainult suured inimesed tahavad lapseks jääda. Aga kui see unistus tekib, on juba lootusetult hilja… 

Hando Runnel on kirjutanud luuletuse põrsast, kellest sai suur siga, kuid kes tahab jälle põrsaks saada. – ”Ja kui olen jälle põrsas, ma ei taha enam seaks.” Paljud lastekirjanikud annavad oma teostega väikestele lugejatele mõista, et nad naudiksid oma lapsepõlve. Kaua see ju ei kesta. 

Noh, ja milleks seda kadunud õnnemaad täiskasvanuna enam taga nutta? Omaenda lastes peegeldub samuti too ammune rõõm, sinine taevas ja roheline rohi, millesarnast praegu enam kusagilt ei leia. ”Sina jõuad kaugemale,” laulab papa Carlo, ”kuni kord ka sina oled muld.” Jah, võib loota, et lapsed täidavad ka vanemate täitumata unistused, et nemad on targemad ja võimekamad. Seetõttu tulebki lapsi üle kõige hoida. Neid ülekohtuselt karistades karistame ennast.

Miks Eesti mees ei armasta?

Hiljuti avalikustati ühe päris huvitava uuringu tulemused, mille kohaselt peab üle 60% Eesti meestest kõige olulisemaks armastust ja kodu. Meedias kajastati neid tulemusi kui midagi üllatavat ja positiivset. Hõisati, et materiaalsed väärtused polegi meeste jaoks enam üle kõige, ent kostus ka pahast urisemist: mehed on täiega pehmodeks muutunud.

Paraku on lood tõesti hapud ja koguni hirm tuleb peale. Asi pole „pehmostumises”. Kui ligi 64% meestest peab olulisimaks armastust, siis tähendab see, et rohkem kui kolmandik aadamapoegadest ei sea armastust esikohale. Ideaaljuhul peaks armastuse tähtsustajate protsent olema 100, ei kriipsugi vähem. Mis saab olla tähtsam kui armastus?! Ilma armastuseta poleks mingit elu, kogu maailm oleks tühi ja kõle.

Laste olemasolu peavad tähtsaks vaid veidi enam kui pooled uuringus osalejatest, mis on suisa katastroofiline tulemus. Tervise üle küll ei kurdeta, kuid tervislikke eluviise peab oluliseks kõigest veerand meestest. Ei hoolita naistest, lastest ega iseendastki. Kui see pole allakäik, mis see siis on? Alati pole vaja elu nii mustadesse toonidesse võõbata, aga võõbakem ikka. Parem must kui lilleliselt roosa.

Miks mehed, kes ehk sügaval sisimas oleks ka valmis näitama oma südamlikumat ja hoolivamat poolt, ei julge seda teha? Vahest on üks põhjus tollessamas „pehmotamises“. Miskipärast on „pehmo“ saanud populaarseks sõimusõnaks – piisab see vaid mehele külge kleepida ja juba vaadatakse teda kui munadeta olendit. Meeste jagamine pehmodeks ja macho'deks on lihtsalt rumal, et mitte öelda idiootne. Mõisted, mis ei suuda maailma adekvaatselt kirjeldada, on kasutud. Nõnda on ka pehmo ja macho'ga. Meestüüpide galerii hõlmab väga laia spektri ning selle alla mahub kõikvõimalikke karaktereid memmekatest kõrilõikajateni.

Ka nn. pehmed väärtused, mille kummardamisega „pehmosid“ seostatakse, on vägivaldselt konstrueeritud mõiste. Kui kodukesksus ja armastus kõige kallimate inimeste vastu on mingil moel pehmed väärtused, ongi enamik isasid ja abielumehi täisverelised pehmod. Aga armastus ise pole kaugeltki pehme. On hoopis vägev ja tugev kui titaan. Igaüks ei suudagi vallata säärast jõudu nagu armastus.

Miskipärast ilmnevad paljudel meestel kohe rasked kompleksid, kui panna nad kõnelema tunnetega seotud teemadel. Tunded, lembus, intuitsioon – traditsiooniliselt on need kuulunud justkui naise hinge juurde. Kuid sellega – nüüd tuleb kollektiivsesse psühholoogiasse sukelduda – on mehed ajast aega surunud maha väärtuslikke emotsioone. Nõnda kahjustatakse ühtlasi psüühikat ning halvimal juhul tekib võimetus maailma kogu selle suuruses ja külluses kogeda, elust ja inimestest rõõmu tunda. Aga tunda ja tunnetada on vaja. Inimene on ikkagi emotsioonidega loom, mitte üksnes ratsionaalsetel ja loogilistel mõttekäikudel töötav kõrgtehnoloogiline masin.

Soov luua perekond, rajada kodu, avaldada armastust – mis on selles ebamehelikku? Need on iidsed soovid, mis hoiavad elu rööbastel. Kui aga mehe hinges pole tõesti grammigi armastust, on tegemist tragöödiaga. Sellises kurvas olukorras võivad aidata ainult naised. Neil on ikka südamekujulisse varakambrisse rohkesti armastust kogutud, seda jätkub ka vaestele meestele laialijagamiseks.

Liiga palju jobusid ehk kust leida meest?

Õhtumaises kultuuriruumis püsivad visalt muinaslood printsessidest, kes on nõia küüsi langenud, orjatööle mõistetud, kõrgesse torni vangistatud või sajaks aastaks uinunud. Ja nagu ikka sellistes lugudes, juhtub lossist/tornist/nõiamajast mööda minema keegi tore prints, kelle võimuses on nõidus murda – ta armub neiusse, teeb temaga pulmad ja kui nad surnud pole, elavad nad veel praegugi õnnelikult. 

Neis vanades juttudes on naistegelasel alati passiivne roll. Mees on see, kes tegutseb. Tänapäevalgi ootavad paljud printsessid kannatlikult oma printsi, tulgu ta siis valgel, mustal või kõrvil hobusel. Seda hoolimata asjaolust, et ühiskondlikult aktsepteeritud ideaalnaine ei ole enam ammu vaga kaunitar neitsikambris, kes ajaviiteks tulevastele lastele kapukaid koob. Moodne printsess võiks muidugi ise printsijahile siirduda, ainult et… millise kivi või põõsa alt neid printse leida? 

Meestepõud on tõsine probleem. Üha enam näib, et mees- ja naissugu liiguvad erinevates suundades. Ühed Marsi, teised Veenuse poole. Või hoopis vastupidi? Ajal, mil sooline võrdõiguslikkus on kuum teema, kipuvad ka mehed naisestuma ja naised mehestuma. Seda õnneks mitte bioloogiliselt, vaid sotsiaalselt. Soorollid on hakanud teisenema, ajalooliselt meestele ja naistele omistatud ülesanded ning tunnused segunema. Kuid teisenevad soorollid ei muuda inimlikku lähedusvajadust, soovi armastada ja olla armastatud. 

Naiste ühiskondliku aktiivsuse tõus ning traditsioonilise (kristliku) peremudeli murenemine on toonud kaasa parajalt segadust. Ka paarilise leidmine ei käi enam traditsioonilise skeemi järgi. Või on keegi näinud, kuidas poiss kuljuste helinal tüdruku õuele sõidab, viinapudeli lauale paneb ja väljavaadatud pruudi vanematelt laulatamiseks luba küsib? Isegi arusaamad sellest, mis on armastus ja kuidas ta, sindrinahk, tekib, on viimase saja aastaga tugevalt muutunud. 

Loomulikult on muutunud ka nõudmised tulevasele peigmehele (või lihtsalt boyfriend’ile). Internetis kurdavad vallalised naised, et häid mehi on jube väheks jäänud. Enamik vabu mehi on kas joodikud, narkarid või memmekad. Viimasel ajal avalikkuse ette tiritud perevägivalla-juhtumid teevad noored naised samuti ettevaatlikuks. Nägus prints võib mõne aja möödudes osutuda hoopiski lohemaoks. Süvenev probleem on ka haridustasemete erinevus sugupoolte vahel. Kõrgelt haritud naistel jääb partneri otsinguil valikuvõimalusi vähemaks. Naised jõuavad tähtsate diplomiteni, samal ajal kui paljud mehehakatised ei saa põhikooligi lõpetatud. Doktorikraadiga naine ja keskharidusega mees võivad ka harmoonilise suhte luua, kuid reaalsus seab enamjaolt omad kurvad piirid: ihaletakse ikka omasugust, endale võimalikult sarnast hinge- ja vaimusugulast. 

Ega meestelgi kerge ole. Tublid noormehed, kes on otsustanud maal elu säilitada ja põllumajandusega leiba teenida, ei leia naljalt naist, kes nõustuks kah „sita sees“ paterdama. Täiusliku printsi rolli on raske täita nii maal kui ka linnas. Tuleb olla majanduslikult heal järjel, pakkuda naisele emotsionaalset tuge, andes talle samas piisavalt vabadust… Ah, oleksin peaaegu unustanud, et ka hea välimus on printsi puhul äärmiselt oluline. Iga konn ei ole prints ja igast jobust ei saa meest. Või siiski? 

Latid tõusevad aina kõrgemale. Saja aasta eest võis ka pooleteise meetri ületajast saada olümpiavõitja. Nüüd on latil juba vähemalt 2.30… Spordis peegeldub elu. Inimvõimetel pole teadupärast piire. Ent kui palju võib ühelt tavaliselt, no päris keskpäraselt mehelt nõuda? Ükski jobu ei kuku taevast. Viinaviga, vägivaldsus või mühaklikkus on puuduliku väärtuskasvatuse tagajärjed. Islamiseaduste järgi on mehel naise ees vaid üks kohustus: kogu südamest hoolida. Todasama hoolitsust naised ootavadki. Vist… Isegi supergeenius Stephen Hawking on tunnistanud, et naised jäävad universumi suurimaks saladuseks. Naisele meele järele olla on kosmiliselt keeruline. 

* 

19. november on rahvusvaheline meestepäev. Sel päeval võiks naised mõtelda meeste vajadustele, tervisele, eneseteostusele, aga ka meessoo rollile peres ja ühiskonnas. Nõndasamuti peaks iga naine mõtlema, missugust inimest ta enese kõrvale ikkagi tahab. Ja mitte ainult mõtlema, vaid ka tegutsema. Ebarealistlikke plaane ei maksa koostada. 

Naised leiutagu enesele meetod, mis aitab neil vallaliste meeste sobivust mõõta-seirata. Mehedki on mõistatuslikud ja nii mõnigi väärt kutt võib peita end jobu maski taha. Minu vana hää vanatädi ütles ikka, et nii, nagu mees räägib oma emast, räägib ta kõigist naistest. (Pidevalt emast latrav mehike on kahtlemata hea saak enesekindlale naisele, kes soovib isiklikku tuhvlialust. Kes aga emast üksnes halba oskab kõnelda, ei kõlba mingil juhul peigmeheks ega pereisaks.) Küllap on see hea test naisele, kes kavatseb mehe hoolivustaset mõõta. 

Kuid viimane panus tuleb panna ikka südamele. Jääb poeetiline lootus, et süda ei valeta ja tunneb selle õige ära. Paraku peab ilmselt leppima ka kurva tõsiasjaga, et printse on ilmas vähem kui kalkareid ja jobusid. Ent muinaslood õpetavad sedagi, et mõnest kalkarist ja jobu moodi tüübist saab ometigi päris rasvane säga ja poole kuningriigi omanik. 

Tänapäeva tehnoloogia on võimas, ent isegi igasugu saidid ja äpid ei anna garantiid, et kaks inimest, kes oleks teineteisele nagu loodud, ka tegelikult kokku saavad. Ühed jäävad ootama, teised tegutsevad-katsetavad. Jackpot kukub sülle väga vähestele. Ehk oleks enamusel mõistlik leppida vähemaga? 

Lõpetuseks üks nali, milles on ehk isegi terake tõtt. Kui mees on tark ja seksikas, siis on ta tõbras. Kui mees on tark ja hooliv, siis on ta nohik. Kui mees on hooliv ja seksikas, siis on ta loll. Aga kui mees juhtub olema hooliv, tark ja seksikas… siis on ta gei. Nojah. Nagu öeldi kunagises kosjasaates: „Valik on sinu!“

Samal teemal:
Taevalikud paleused ehk kust leida naist?

Matsid ja vurled

Inimene tuli kord välja koopast, mis oli tema sugulasile juba tuhandeid aastaid koduks ja kindluseks olnud, vaatas metsikuid ahvileivapuid ja akaatsiaid, puuris suure varbaga kuiva savannimulda, kuulatas, kuidas lõvid eemal võsastikus luuravad… ja otsustas, et aitab nüüd vaevarikkast kütielust, aeg on loodus enda kasuks tööle panna, puistud maha raiuda ja lagendikud üles songida. 

Nõnda said alguse põlluharijad. Jäädi paikseks, hakati kariloomi kasvatama, niisutuskanaleid ehitama, jonnakast metallist atru ja mõõku taguma. Kerkisid esimesed linnad, mis metsloomade ja võõraste rahvaste eemalehoidmiseks kõrgete müüridega ümbritseti. Tsivilisatsioon oli sündinud. 

Ühesõnaga… Linn on maainimeste leiutis. Maalinn tähendas muinaseestlaste jaoks linnust, kindlat kantsi, kuhu vaenlase eest varjuda. Linn andis turvatunde. Sellele tõsiasjale mõeldes tekib küsimus, kuidas küll linna- ja maarahva vahele põhimõtteline veelahe tekkis? Miks seostub maapiirkond mahajäämuse ja vaimuvaesusega, samal ajal kui linn on tsivilisatsiooni kauneim õis? 

Linnastumise peasüüdlaseks peetakse tööstusrevolutsiooni. (Ehkki juba antiikajal viisid kõik teed Rooma ja näiteks 500 aasta eest elas enam kui pool Madalmaade rahvastikust linnades.) Kui ajalooõpikuid uskuda, siis algas pöördumatu industrialiseerimine Inglismaal millalgi 18. sajandil. Masinad ja korstnad meelitasid inimesi maalt linna. Sealt loodeti hõlpsamat teenistust. 

Ka Eesti oli kuni Teise maailmasõjani valdavalt agraarmaa, ehkki seda on raske uskuda, kui meenutada, et Pätsu ajal valmistati siinmail koguni mootorrattaid ja tramme. Noist tehnilistest saavutustest hoolimata olid Eesti tähtsaimateks ekspordiartikliteks ikkagi peekon ja või, mis leidsid arvatavalt koha nii mõnegi inglise väikekodanlase hommikusöögilaual. Nõuka-aegne sundkollektiviseerimine peletas paljud inimesed linna, ehkki paradoksaalsel kombel pulbitses maaelu meil just tänu kolhoosidele. Ühismajandid võisid olla küll majanduslikult ebaefektiivsed, kuid nad toimisid ometigi iselaadse kodanikuühiskonna moodustisena. Majandite kultuurielu oli elujõuline, kuna toetas rahvatraditsioone ja hoidis alal rahvustunnet. Vaatamata riiklikule tsentraliseeritusele tegutses kodanikuühiskond varjatult ning sellest sai uue ärkamisaja vundament. 

Oleme päritolult maarahvas. Enda tahte vastaselt oleme olnud isegi kolhoosirahvas. Maa on meid iga riigikorra ajal toitnud, katnud ja hoidnud. Kuid arengutaseme näitajaks on tänapäeval kummatigi linnastumise osakaal. Mida rohkem inimesi elab linnades, seda edumeelsemaks ühiskonda peetakse. Eesti linnastumise tase püsib Põhjamaadega võrreldes hoopis madalamal pelgalt seetõttu, et paljud inimesed elavad suurlinnade külje all paiknevates valdades ja alevikes, mida loetakse maa-asulateks. Ehk peaksimegi nimetama end edaspidi alevirahvaks, nagu Eesti kirjamehed soovitanud? 

Miks koonduvad ajud linnadesse? On see kõigest lihtlabane karjainstinkt, mis inimesi – sealhulgas andekaid ja ettevõtlikke – väikesele territooriumile koonduma sunnib? Mulle näib, et kogu maailmas kasvavad linnad on pigem märgiks raskekujulisest vurlestumisest. Vurle on just selline tüüp, kes põlgab ja alavääristab „maakaid“. Märkimisväärne osa maainimestest on endiselt matsid. Ja, kurat võtaks, see on väga tore! 

Tammsaare järgi on mats see, kes austab traditsioone, teeb kõvasti tööd ja ilmutab kõigis tegevustes kiiduväärset visadust, mis teinekord muteerub jonniks ja põikpäisuseks. Kõik, mida ta läbi rõõmu ja kannatuste on omandanud, on talle armas. Vurle seevastu pöörab nina sinnapoole, kust tuul puhub, tal pole juuri, põhimõtteid ega iseloomu. Mats alati on tubli mees, kuid vurle rändab sihituna ringi. 

Tänapäeva vurled elutsevad moraalsel tühermaal. Avalik ruum on nende jaoks kõigi ja eikellegi oma. Vurle võib lõhkuda, vandaalitseda, sigatseda. Ta ei tunne selliseid mõisteid nagu au või häbi. Vurle võib olla tõusik, karjerist, kvisling. Üks omadus on aga kõigile vurledele väga iseloomulik – see on egoism. Vurlede lipukiri kõlab lihtsalt: „Pärast mind tulgu või veeuputus!“ Mats on vurle jaoks vähedünaamiline, pikkade juhtmete ja tagurliku tegumoega. Mats ei taha kohemaid ratsa rikkaks saada, ta liigub eesmärkide poole tasa ja targu ning see on midagi, mida vurle peab lolluseks. 

Vurlestumine toimub metsatagustes küladeski, sestap pole paljud maainimesed vurlest targemad. Oma maa peal risustatakse loodust, tahetakse kähku haljale oksale pääseda, mõtlemata selle nimel piiskagi higi valada. Talupojatarkusest pole haisugi. Niisiis ei kulge matside ja vurlede vaheline rajajoon tingimata mööda linna ja maa piiri. (Ja kas see on üldse kunagi nii olnudki?) Linnatänavailgi sebib hulgaliselt matse. 

Ent linnas, rahvaste paabelis, tekib vurlestumine palju kergemini kui maal. Põlvest põlve edasi antavad kombed, tavad ja väärtused püsivad kindlamalt maapiirkonnas. Linn on pidevas muutumises, nõnda muutuvad ka inimesed seal sees. Linnas on palju võimalusi ja ahvatlusi, ent vurlestumise karussellis hägustuvad ka iidsed väärtused. 

Kui inimesel pole enam juurt, mis teda toidaks, kaua ta siis vastu peab? Kas suur osa inimkonnast pole juba moraalselt kuivanud, kaotanud aated ja tõed, mille nimel meie esivanemad on olnud nõus koguni elu andma? Pealiskaudsus, kergelt hangitavad naudingud, iseenda seadmine kõrgemale kõigist ja kõigest – on need siis tõesti miskit, mis muudavad elu elamisväärseks? 

Ka matsid lähevad linna. Muud võimalust lihtsalt pole. Nii nagu tsivilisatsioonide koidikul, nii pakub linn tänapäevalgi turvatunnet. Praegusel ajal ei pageta linna mitte vaenuliku armee, vaid hoopis vaesuse eest. Ent iga mats mõistab, et linn pole loomulik elukeskkond. Niikaua, kui säilib inimese side maaga, ei võta vurled täielikult võimust. Peaasi, et leiduks veel mõned ehtsad matsid, kes hoiaks põllud võsast puhtana, rehealused soojas ja suitsusaunad küdemas. Maapiirkondade väljasuremine näibki nõnda traagiline seetõttu, et paljud meist tajuvad teadlikult või alateadlikult, mida tähendavad luuleread: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka.“ Jutt käib Eestist. 

Ehk oleks tõesti hea, kui jääksimegi alevirahvaks ega muutuks kunagi täiel määral linnarahvaks. Üks jalg linnas, teine maal – nõndaviisi võime vastu pidada küll. Nii inimeste kui ka rahvana. Soodsate tuulte korral isegi tuhandeid aastaid.

Eesti eest pole mõtet sõdida?

Mõni nädal tagasi avastasin, et sõda on ka minu maale jõudnud. Üks salapärane rada kulges risti üle nurme ning kadus metsa vahele. Minus ärkas sedamaid detektiiv. Mahatallatud heina järgi tuvastasin, et kevadtormajad olid tulnud lõuna poolt ja suundunud põhja, sinna vaiksele metsateele, mille kõrval seisis riit tuleva talve küttepuid. Alles päev varem olin metsaservast kuuseistikuid toonud, kuid kaevatud aukudesse polnud ükski sõdurisaabas sattunud. Meeste külaskäiku meenutas vaid noore männi otsa seotud kollane lint. Võtsin selle endale trofeeks. Nüüd lebab meetripikkune lindike minu isikliku sõjaajaloo-muuseumi vitriinis.

Kui oleksin metsast mõne hülsi või granaadi leidnud, asunuksin rõõmutantsu vihtuma. Kevadtormi aegu mürisevad lennukid ja alatasa põrisevad droonid ei häirinud mind. Otse vastupidi. Metsas hiilivad rohelised poisid ja taeva all tiirutavad agregaadid tõid põue turvatunde. Me oleme kindlates kätes. Kodumaa on hoitud ja vabadusepäike ei lähe veel niipea looja. 

Tegelikult ei tea keegi meist, rahuaja lastest, kuidas me sõjaolukorras käituksime. Kes oleks kohe valmis relva haarama, kes sõduritele suppi keetma, kes laatsaretis kangelaste haavu siduma… Kes läheks hoopis suurema ja tugevama poole üle. Paljud põgeneksid. Küllap oleks praegusel ajal pagejaid kordades enam kui seitsmekümne aasta eest. Kas Eesti on mõnel meist nii tugevalt südame küljes, et me mitte mingil juhul lahkuda ei saaks? Alati on kergem põgeneda. 

Me elame turumajanduslikus maailmas. Igaüks võib ise valida, mis on talle meelepäraseim. See kehtib paraku ka kodumaa kohta. Sünnimaa ja kodumaa ei lange sugugi kokku. Moodne inimene peaks justkui olema kosmopoliit. Isamaalisus pole moes. Ja kui räägime juba sõjast, siis milleks sõdida mingisuguste idiootide eest? Teadagi – enamik eestlasi on ju idioodid, kadekopsud, kiusupunnid ja sitarattad. Milleks oma kallist elu nende nimel kaalule seada? 

Vahel kerkib mõttesse üks kiuslik küsimus, millele nagu polekski head vastust. Kas meie vanaisad ja vaarisad on Vabadussõjas, II ilmasõja lahingutes ja metsavendadena redutades valanud verd selle nimel, et nende järeltulijad võiksid vabalt kodumaalt lahkuda ja mujal õnnelikumat elu elada? Mis teha, emake Eesti ei suuda oma lapsi toita ja katta nii heldelt kui mõni teine maa siin lähedal. Aated ei täida kõhtu. Kuid lootus jääb. 

Kui sõda peaks lahti minema, leidub ehk ikkagi kasvõi tuhat meest, kes ei karda püssiga vaenlase vastu tormata. Unustagem idioodid, neid on igal pool. Vahest leiame siiski ka mõne hea põhjuse, miks Eesti eest tasub võidelda… ja isegi surra? Kes seda põhjust ei leia, mingu mõne Vabadussõja samba juurde, lugegu langenute nimesid ja mõtelgu natuke selle maa peale, millel jalg tatsub.

Milleks komplimendid?

Mesi on olnud hämaratest aegadest peale talurahva peamine magustoit. Ometi ei kõla väljend „mesikeel“ just kõige paremas helistikus. Kui kellelegi määritakse mett moka peale, siis tasub olla ettevaatlik. Rahvatarkustes peegeldub etniline vaimsus. Eestlased ei armasta komplimente. Kiitus sisaldab äärmisel juhul kurja silma krutskeid. Hea sõna võib tuua palju halba.

Umbusk komplimentide ja kiidusõnade vastu kõneleb pragmaatilisest talupojameelsusest. Eestlasel pole olnud kombeks ilukõnega keelepaelu koormata. Enamjaolt on eestlase vestlus informatiivse sisuga, oluline on mõttevahetus. Viisakusväljendeid pruugitakse napilt. Kui kaob aga sunnismaisus, avardub maailm. Kauged maad pakuvad palju magusat mett, mida siinsed mesilinnud toota ei suuda.

Netifoorumitest selgub, et Eesti naised käivad Türgis ja Egiptuses komplimente saamas. Päevitus polegi nii oluline. Päike pruunistab ka põhjas. Aga lõunamaa mehed…! Vaat need juba oskavad rääkida! Hulk Eesti naisi suhtub kuumaverelistesse meelitajatesse siiski teatud ujedusega, kuid ilusatest sõnadest ei ütle vististi keegi ära. Ja kui mõni võõramaa mõmmi veel rahakoti lahti tõmbab ja pisikese lilletutiga üllatab… Eesti mägrad on sellisel juhul nokaudis.

Naine tahab, et teda märgataks. Egas ta muidu ennast värvi ja ehi. Võib ette kujutada seda pettumust, kui naine pärast paari tunni pikkust sättimisetööd välja läheb ja oma vaevale ainsatki kiidusõna ei leia. Kes tõmbab tähelepanu, õigustab oma kohta siin päikese all. Ta on olemas, aktsepteeritud. Väike kompliment on nagu peenraha, mis väärtuselt peaaegu tähtsusetu, kuid saaja meele teeb ikka rõõmsamaks. Kasvõi mõneks sekundiks.

Mehe vaatepunktist ei maksa meelitused midagi. Sõnu ei pilluta. Sõna on kallis kraam ja kompliment läheb käiku ainult siis, kui metsik suksu nõuab taltsutamist. Kui aga mära on latrisse aetud, mis tast siis enam kaertega meelitada! Nooremad mehed teevad küll rohkem komplimente, kuid aastasadadega rehetares tahmunud tavasid nõnda lihtsalt välja ei vahetata.

Komplimendid on sageli sisutud väljendid. Jah, naine võib tõepoolest kütkestavalt kaunis välja näha, kuid kui komplimente näiteks mõnel pidulikumal üritusel sinna-tänna loopida, küll soengu, küll kleidi, küll võluva naeratuse eest – kas ei satu siis siirus kahtluse alla? Küllap on igaüks mõne kandi pealt kaunis, kuid komplimentide liigne tarvitamine võib neid tõsiselt devalveerida.

Koduseinte vahel võrsuvad komplimendid õige raskelt. Esimesed armumised ja komplimendikesed käivad justkui kokku, aga mida kauem inimesed teineteist tunnevad, seda keerukamaks muutub uute meelitussõnade vermimine. Pikaajalises suhtes saavad komplimendid otsa. Mis seal ikka korrutada, kui ilus ja hea ja hooliv naine on. Pragmaatiline talupoeg võtab jälle võimust. Keel jääb kangeks.

Mõned taimed ei vajagi pidevat kastmist. Paljudel meestel on ju kodus näägutavad kaktused, kes veest ei hooli. Aga kui aeg-ajalt paar ilusat sõna tilgutada, puhkeb kaktuski õide. Mõni kaktus osutub lausa roosiks! Ainult sõna on vaja, head sõna…

Arutelu komplimentide kasutuse üle kipub sageli muutuma väga naistekeskseks. Kas siis mehed ei oota komplimente? Salaja ootavad, ehkki mitmetel juhtudel tekitab kompliment kohmetust. Ka mees tahab, et tema parimaid külgi märgataks. Siiras tunnustus korraliku töö eest või lihtsalt mõni möödaminnes poetatud kiidusõna lisavad eneseusku ja teotahet igasse inimesse. Mees vajab võlusõnu ehk rohkemgi – pälvib ta neid ju nii harva.

Mõistagi võib küsida, kas kompliment on ikka auga välja teenitud. Kas iga pisemgi liigutus ja sirge lips väärivad nimetamist? Aga suured asjad koosnevadki tillukestest osadest. Ja kes neid tibatillukesi vigureid inimese juures märkab, suudab näha ka inimest täies pikkuses ning võtta teda sellisena, nagu ta on.

Jah, sõna on kallis kraam, aga kellele seda siis veel jagada, kui mitte kallitele inimestele? Väike kompliment ja kingitus turgutavad longu vajunud suhteid ning lisavad juba kirglikule lõkkele hagu juurde. Sõber, kolleeg, naaber – kõik me ümber vajavad head sõna ja head tegu. Kes rõõmu külvab, see rõõmu ka nopib.

Naiste armastusest imelisem

Mõned lood püsivad elus lõpmata kaua. Tuli on õginud papüürusrulle ja vesi sulatanud savitahvleid, kuid lood vapratest kangelastest ja hiigelhingega armastajatest jäävad. Võtame näiteks müütilised pajatused kuulsast Uruki kuningast Gilgamešist, kellest vesteti lugusid juba 4000 aastat tagasi. Gilgameši eepos, mis jõudnud meieni tosinal savitahvlil, sisaldab mõningatel hinnangutel ka esimest teadaolevat viidet meestevahelisele armastusele… või, noh, suurele sõprusele.

Kui türanni kommetega, ent osaliselt jumalik Gilgameš oma alamad välja vihastas, saatsid jumalad talle vastaseks loomaliku Enkidu. Kahe kange jõukatsumine lõppes viigi ja sõprusliiduga. Üheskoos võideti hirmus seedrimetsa koletis Huwawa ning taevane härg, kes jumalate plaani kohaselt Gilgameši tema eksimuste eest tapma pidi. Sündmused võtsid traagilise pöörde, kui Gilgameš jumalanna Inanna armuavaldustele ei vastanud. Taevast kupatati Enkidu peale tõbi, mis peagi ta elutõrviku kustutas. Murest murtud Gilgameš jäi head sõpra taga leinama ja asus surematuse taime otsima. Eepose lõpuosas jutustab Enkidu vaim Gilgamešile allilma trööstitusest.

Homoerootikat võib selles iidses Mesopotaamia loos näha vaid tubli fantaasia korral. Kuid kui üks mees saadab võimsa armujumalanna pikalt ja valib selle asemel teise mehe seltsi, siis küllap tahtsid muistsed sumerid sellega midagi öelda…

Kreeklased olid konkreetsemad. „Iliasesse“ kätketud lugu Trooja sõja sangarist Achilleusest ja tema kallimast Patroklosest peegeldab selgelt hellenlikku hoiakut paiderastia suhtes. Kõiki säilinud müüte, mis sisaldavad Olümpose jumalate kuumavaid romansse omasoolistega, ei jõuaks ära nimetatagi. Ühe tuntuma ja kaunima taolise müüdi keskmes tegutsevad Apollon ja Hyakinthos.

Paljud kreeka noorukid harrastasid kettaheidet, nõnda ka Hyakinthos, kuninglikku päritolu nägus noormees, kelle ilu lummas ära isegi jumal Apolloni. Omavahel võisteldes kaldus Apolloni ketas kõrvale (ühe versiooni kohaselt oli selle taga armukade Läänetuul) ning see tabas Hyakinthose otsaesist. Haav oli liiga sügav. Noormees suri ahastava Apolloni käte vahel. Edasine sündmuste käik kordab suuresti Adonise müüti: Apollon kaupleb Hadeselt välja lepingu, mille järgi tohib Hyakinthos kevadest sügiseni veeta aega maa peal, kuid talvel peab kolima allilma, põrmu nätsutavate surnute manu. Teise variandi järgi lõi Apollon Hyakinthose maistest jäänustest hunnitu lille.

Ühe kuulsama „homoloo“, mille sisu pärast on nüüdisaja õpetlased ohtralt ragistanud, leiame hoopiski – oh üllatust! – piibliraamatust. Riskides kirikuvande alla sattumisega, tuleb jutustada Iisai pojast Taavetist ja Sauli pojast Joonatanist.

Kolm tuhat aastat tagasi mürises heebrealaste ja vilistite vahel ohvriterikas sõda. Jumalast märgitud karjapoiss Taavet jäi kuningas Saulile silma vilistite vägimehe Koljati tapmisega. Kui kuningas vahetas vapra ja ka välimuse poolest õnnistatud noorukiga mõne sõna, kuulis seda pealt tema poeg Joonatan. „Ja kui ta kõneluse Sauliga oli lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge. /…/ Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge. Ja Joonatan võttis ära oma ülikuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided ühes oma mõõga, ammu ja vööga.“ (Esimene Saamueli raamat, 18:1-4) Saulile ei olnud Joonatani ja Taaveti soe läbisaamine meele järele – vahest ka seetõttu, et teda piinas kuri vaim. Ehkki Saulil oli pidev kiusatus Taavetit surmata, jäi viimane ometi suuremeelseks ega tõstnud valitseja vastu kätt.

Teine Saamueli raamat algab tragöödiaga. Taavetile tuuakse sõnum Joonatani hukkumisest Gilboa lahingus. Leinava mehe itkulaul paljastab kuulaja südant pitsitades ehk liigagi palju: „Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis! Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu!“ (2 Sa 1:26) Vaata, tõlgi ja tõlgenda neid sõnu nii- või naapidi – ikka on raske nõustuda nende ajaloolaste ja teoloogidega, kes väidavad, et Taavetit ja Joonatani sidus kõigest vennaarm (või nagu moodsas popkultuuris viimastel aegadel öeldakse: bromance).

Järagem mõnd magusa üdiga küsimusekonti. Miks kasutatakse Piiblis kahe nimetatud mehe sõprusest kõneldes sõna ahava, mida kõlbaks pruukida vaid mehe ja naise romantilise liidu puhul? Ahava tähendab ennekõike puhast armastust. Miks rõhutatakse Taaveti ja Joonatani omavahelist tugevat kiindumust, kuid ei märgita ainsagi lausega, et karjapoisist Iisraeli kuningaks saanud mees oleks armastanud kasvõi ühtki oma hilisematest seaduslikest naistest? Miks jääb ülaltoodud piiblikatkendist mulje, nagu oleks Joonatan armunud Taavetisse esimesest silmapilgust? Mehed sõbrunevad tava kohaselt läbi ühiste katsumuste, lahingutes või veinipeekri taga. Ja kuidas on võimalik, et müütiline valitseja, kes on kristlaskonnale pärandanud pühadusest nõretavad psalmid, jättis endast maha ka homoerootilised nutuvärsid? Piibli koostajaid see vastuolu nähtavasti ei häirinud. Kas raevukas Jehoova, kes hävitas hämmastavalt suure geipopulatsiooniga Soodoma ja Gomorra linnad, oleks valinud juutide juhiks homoseksuaali? Kuid miks ka mitte, kuningatele on ju alati rohkem lubatud kui lihtrahvale.

Taolisi homolugusid käsitledes tuleks siiski kriitikameel sisse lülitada. Me ei saa ega võigi teada, mida mõtlesid sumerid või juudid oma muistsetest kuningatest pajatades. Me ei tea, mida mõtles või tundis ajalooline Taavet, ammugi Gilgameš. Neist inimesist on saanud müüdid ja müütidest leiab igaüks seda, mida ta just parajasti otsib.

Apolloni ja Taaveti armulood on inspireerinud paljusid kunstnikke ning kirjamehi. Vaadake Michelangelo töökojast tulnud kuulsat Taaveti kuju! Vaadake sama tegelast Donatello poolt pronksi valatuna! Heitke pilk Giovanni Battista Tiepolo, Aleksandr Kiselevi ja Jean Broci maalidele, mis kujutavad Hyakinthost Apolloni käte vahel hääbumas! Et soomused langeksid silmilt! Näete? Paksu sordiini alla surutud homoerootilised fantaasiad leiavad väljundi erinevates kunstiliikides, hoolikalt valitud sõnades ja piltides, ning nõnda saab Suur Tabu ehk See, Millest Ei Tohi Rääkida ikkagi hääle, mille kaja ulatub soodsa tuule korral üle aastatuhandete.

Veri, seks ja nõiatrikid

Iga usund paneb paika omanäolise maailmamudeli, mille säilitamise hool ja vaev langeb kõigi vastava usu järgijate õlule. Nii iidsetes šamanistlikes uskumustes kui kaasaegses kõrgkristluses kehtib elu jätkuvust ja üksikisiku seksuaalsust reguleeriv koodeks. Inimese viljakus on fundamentaalne tegur kogukonna generaalplaanis, mida tuleb hoida ja arendada. See, mida moodsas psühholoogia-alases mõistestikus nimetatakse libiidoks, liitub põlisusundeis terminiga „vägi“ või „jõud“.

Elu loov ja hoidev jõud on usutavasti nii võimas, et inimesed tunnetavad sellega kaasnevaid ohte. Uus-Guinea rahvaste meelest võib kontrollimatu seksuaalenergia tuua kahju kõigile, kes sellega kokku puutuvad. Taoliste mõtiskluste pinnalt on tekkinud väga levinud seksitabud, mille järgi tuleb enne teatud tegevusi sugulisest vahekorrast hoiduda. Jahil- või kalalkäigu eel peavad mehed seksist hoiduma nii Aafrikas kui Siberis.

Mehed võivad enamasti ärbelda laiemat sorti seksuaalvabadusega. Tabude ja ühiskondlike reeglitega on vähem piiratud isikud, kelle vägi arvatakse olevat suurem. Pealikele omistatakse tavaliselt kõrgemat seksuaalenergiat, millega kaasneb õigus ka suuremale hulgale naistele. Teisalt pole mees vaatamata aktiivsemale osalemisele suguelus alati „looja“ rollis. On rahvaid, kes ei pea võimalikuks, et mehe sperma naise viljastab. Mees lihtsalt mõjutab viljastava vaimu tulekut naisesse, kuid ta peab valvama ka naise seksuaalenergia üle.

Naise seksuaalsust on peetud hallidest aegadest peale ohtlikuks. Naised saavad tegutseda vaid ühiskonna poolt ette antud raamides ning peavad oma käitumist meestest enam kontrollima, sest traditsiooniliselt arvatakse naistel olevat loomulik kalduvus ebapuhtaks saada.

Veri on olnud üks inimkehas peituvatest väe asupaikadest ning seostub väga otseselt seksuaalsusega. Vere toon – punane – on juba iseenesest maagiline värv. Punaseid esemeid on mitmel pool Euroopas, sealhulgas Eestis, kasutatud viljakusmaagias. Sageli sisaldus punane toon pruudirõivastes (hindu mõrsjad kannavad seniajani kärtspunast sari). Peaaegu kõik veretavate marjadega taimed nagu pihlakas on leidnud rakendust tõrjemaagias. Punaste jookide maagiline mõju kajastub näiteks veinis, mis kristlikul armulaual kujutab Kristuse verd. Rituaalne verejoomine toob osalistele lunastavat väge ning seob nad ühiseks kogukonnaks. Maasikat, kirssi, õuna ja aprikoosi on peetud tõhusateks armurohtudeks, mis paneb – sõna otseses mõttes – vere käima.

Vere seksuaalne tähendus avaldub väga selgelt vähemalt kahes vormis: peenisesse kogunev veri põhjustab erektsiooni, samas kui naised eritavad verd kuupuhastuse käigus. Mõlemat võib pidada seksuaalsusega segatud rüvedusest vabanemiseks: mõningate uskumuste kohaselt puhastub mees just peenise kaudu.

Paljudes põliskultuurides peetakse menstruatsiooni ohtlikuks. Kuupuhastust läbiv naine, kes võrgutas ettevaatamatu mehe, oli California põliselanike yurokite kõnepruugis cisah – „hullem kui koer“. Naised, keda tabas menstruatsioon, eraldati muust kogukonnast spetsiaalsetesse varjupaikadesse ning nad võisid süüa vaid kindlaid toite. Põhijoontes saab välja tuua neli konkreetsemat menstruatsiooniverega seotud tabu: 1) menstruaalveri ise on ohtlik 2) menstruatsiooniga naised tuleb kogukonnast eraldada 3) kuupuhastuse ajal ei tohi seksida 4) menstruatsiooniga naised ei või süüa valmistada. Menstruaalverd on kasutatud nõidumisel ning seda on mõningates paikades peetud armastuse rohuks. Mehed võisid tilgutada naise menstruaalverd tema enda toidu sisse, et ta jääks mehele surmani truuks.

Arhailise kombestiku kohaselt on meestel olnud verevalamisega tihe side: nii küttimine, ohverdamine kui sõda ühendavad verd ja maagiat. Sellesse raamistikku paigutatuna näib menstruatsioon anomaaliana. Tansaania ja Malawi aladel elavad nyakyusad, kes seostavad mustust hullumeelsusega, peavad sõdalaste kokkupuudet menstruaalverega eriti ohtlikuks. Lisaks on küttimise ja suguakti vahel šamanistlikes ühiskondades põhimõtteline seos. Desanad Amazonase ülemjooksul hoiavad seksuaalset puhtust vähemalt päev enne jahti, et olla himuralt erutunud ja ahvatleda nõnda ka saaklooma. (Just nimelt - ahvatleda!)

Kui naine ise veritseb, mõjub see mehekeskses maailmas hoiatava märgina. Juhtumid, kus naised tungivad meeste alale ning pretendeerivad sümboolsele väele, tekitavad viimastes kahtlusi kehtiva ühiskondliku seisundi püsimises. "Riistaõigus" satub ohtu. Ebakindluse ja võimalike muutuste õhkkonnas kerkibki maagia selgelt esile pingete leevendajana.

Menstruatsiooni-uskumuste juurde naastes võib siit leida samuti näiteid, kuidas mehed vastavad naistele suguelundite veritsusega. Mõningad Austraalia aborigeenide hõimud korraldavad riitusi, mille läbimisel loetakse poiss edaspidi meeste hulka. Riituse käigus tehakse poiste suguelunditele lõiked, millega kaasneb mõningane verejooks. Taolised siirderiitused on ühtlasi maagilised toimingud, mis mõjuvad kosmilise suurpuhatusena: naiste anomaalsus saab maandatud, valitsev maailmakord jääb paika ning viljakus on edaspidigi tagatud.

Samal teemal:

Tõesta, et oled mees!

Kui mehed vihkavad naisi