31. detsember 2014

Jää-ämbri aasta

Aasta, mis kannab kristlikus maailmas järjekorranumbrit 2014, jääb kindlasti paljudele meelde suurte ootamatuste aastana. Kes oleks 1. jaanuaril uskunud, et… 

… Eesti peaministriks saab ühe laulva kaunitari peigmees
… Putin paneb kohe pärast Šotsi olümpiat Krimmile käpa peale
… kurjade vallutusplaanidega rohelised mehikesed ei tule mitte Marsilt, vaid Kremlist
… Ida-Ukrainast saab sõja tallermaa
… Obama teeb visiidi Eestisse ning peab Underi ja Valgu tsitaatidega rikastatud kõne, mis liigutab paljusid
… võssakasvanud kontrolljoonelt röövitakse kaitsepolitseinik
… Eesti koolis hakkavad vihisema surmakuulid
… Maire Aunaste alustab retke Toompeale
… Eestis võetakse vastu kooseluseadus, mis rõõmustab väheseid ja vihastab paljusid.
Ja lõppude lõpuks – kes oleks seda aimanud, et Eurovisiooni võidab habemega naine!

Jah, me ei ela enam endises maailmas, kus vasak asus vasakul ja päike tõusis idast. Kõik on pea peale pööratud. Ent tänavune aasta paistis silma ka järjekordse internetihullusega. Suvel asusid paljud maailma kodanikud, nende seas nii kuulsused kui ka kuulsusetud, endale jääkülma vett kaela uhmerdama. Eesmärk oli õilis – koguda raha ühe skleroosivormi uuringuteks. Enneolematud mõõtmed võtnud kampaaniaga koguti ligi 100 miljonit dollarit, Eestis kogunes aktsioonist samuti tuhandeid eurosid. Jää-ämbri väljakutse kõlbakski märksõnana iseloomustama kogu 2014. aastat. Astroloogias on kõneldud juba pikka aega Veevalaja ajastu saabumisest. Noh, nüüd on see siis kindlalt käes, uskuge või ärge uskuge. 

Pole just meeldiv tunne saada üle valatud jääkülma veesahmakaga. Keha tabab paras šokk, esimene tunne on üsna jube. Ent külmal veel on karastav mõju. Kogu maailm sai tänavu karastatud. Mis jahmatab keha, teravdab ühtlasi meeli. Ja kui jää-ämbri väljakutsete taga oli heategevus, jääb üle vaid loota, et ka tänavused vaputused on märk sellest, et saabumas on midagi väga head. Oleks hea!

29. detsember 2014

Emotsioonid võidavad

Kui rahvas läheb Riigikogu valima, siis tegutsevad vähesed kaine mõistuse ja raudse loogika varal. Miks nii? Noh, enamik inimesi ei suuda ju põhjalikult analüüsida riigi seisundit, hinnata tulevikusuundi ja koostada täpset plaani selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid tuleb langetada, et paraneks kogu ühiskonna heaolu. Valijat mõjutavad pigem reklaam, meediamüra, erakondade suhtekorralduslikud nõksud ja ühe või teise kandidaadi veenvus, sarm ja (näiline) usaldusväärsus. Valitakse emotsiooni põhjal. Sama lugu on aasta sportlaste valimisega. Ja see pole üldsegi vale. Ka emotsioonidega tuleb arvestada.

Sportlaste hindamisel võetakse lisaks avalikele häältele arvesse ka ajakirjanike ja alaliitude (ehk mõistuse esindajate??) arvamusi, ent enamasti on kõik kolm „jumalat“ ühte meelt selles, keda lihtsurelikest atleetidest peaks Olümposele tõstma. Eks väikeses riigis ole lihtsam valida, sest väga muljetavaldavaid saavutusi 365 loetud päeva jooksul kuigi palju ei sünni. Esmaseks valikukriteeriumiks on mõistagi tulemused, kuid ka tulemuste taga podisevad emotsioonid. 

Rasmus Mägi võitis aasta sportlase tiitli ennekõike seetõttu, et ta on „uus poiss klassis“, kes sattus juhtumisi istuma kogenud meistrite kõrvale. See ei pisenda muidugi tema saavutusi. Fakt, et eesti kutt kuulub Euroopa parimate tõkkejooksjate hulka, käib ka kõikenäinud spordifännile üle mõistuse, kuid fakt on fakt. Heiki Nabi ja Gerd Kanter kuuluvad omal alal vaieldamatult maailma tippu. Rasmusel on nende tasemeni jõudmiseks veel pikk tee käia (õigemini: palju tõkkeid hüpata), mistõttu võib ka saadud kuldset „Kristjanit“ pidada suureks avansiks. 

Uus ja üllatav pole vehklevate naiste edu. Paraku jääb mulje, et epeevehklemine, muistsest mõõgavõitlusest välja kasvanud ala, pole enam midagi nii kuninglik ja veheldakse kusagil nurga taga pilkases pimeduses. Laiem publik saab mõõgaturniiridest harva osa. Ometi on see pea ainus ala, millelt võib stabiilselt medaleid loota. Ka maadluse vastu pole avalik huvi kuigi suur. Meedia on aga kõikvõimas ning alad, mille taga seisavad jõuline PR ja pidev meediakajastus, tekitavad ka rohkem emotsioone, rohkem pöidlahoidjaid. Pole ka ime, et rahvas seadis Tanel Kangerti ja Kristjan Kanguri ettepoole Mart Seimist ja Rasmus Haugasmäest. Medalid ei olegi vahel nii olulised, oluline on sõit, mäng, turniir. 

Tänavu pärjatud Rasmus Mägi, Erika Kirpu ja eelmise aasta laureaat Julia Beljajeva on kõik 22-aastased. Iseseisvuse ajal sündinutena lükkavad nad ümber jutud sellest, et praeguse aja noored ei viitsi pingutada ega vaeva näha. Aga kui tööd on tehtud ja vaeva nähtud, mida vastu saadakse? Medalid, karikad? Võidurõõm? Armastus? Jälle emotsioonid! Atleedid ei erine tavalistest inimestest, ka nemad tahavad töö eest tasu saada. Tunne, kogemus, elamus võib olla neile suurim tasu – eriti, kui seda õnnestub jagada oma kaasmaalastega. 

P.S. Rasmus Mägi ütles oma sisukas tänukõnes, et kehakultuur ei eksisteeri ilma vaimukultuurita. Nii see näib olevat, jah. Spordiideaalid on ühtlasi kõrgeimad inimideaalid. Saada paremaks, vägevamaks, säravamaks – mitte ainult kehalt, vaid ka vaimult – see võiks ja peaks olema iga inimese eesmärk. Lihtsaid tõdesid on paraku lihtne unustada.

24. detsember 2014

Maailma suurim klišee

Aasta kõige jõledam aeg on haripunkti jõudnud. Kõikjal plingivad tulukesed ja kõlisevad aisakellad. Siin ja seal piiluvad aina punaste kuubedega pisikesed perverdid (päkapikud) ning valgetes hipihõlstides tuvi ja inimese ristsugutised (inglid). Valge habemega pedofiilid (jõuluvanad) käivad aga korralikke kodanikke kimbutamas ja lapsi halvale teele meelitamas. Tont seda teab, mida nad oma pika mantli all varjavad – võib-olla kannavad pitspesu ja võrksukki?! 

Jõulutähed ja piparkoogid, küütlevad klaasmunad ja värelevad küünlad, lumememmed ja lõpmatult palju valgete tuttidega verevaid idioodimütse. Igas kaubanduskeskuses mängitakse viis tuhat korda järjest „Püha ööd“, põngerjadki ei viitsi uusi salme ära õppida, vaid lasevad tulla noil äraleierdatud värssidel. Igal aastal sama jama. Ikka need stambid ja klišeed. Kaua võib?! Miks ei võiks jõulud mõnel aastal ära jääda? Kutsuge Grinch!! 

Pole midagi parata. Suurem osa inimesi armastabki ebaoriginaalsust. Stambid on turvalised. Seetõttu ei maksa ka imestada, et nois paigus, kus püütakse jõulude ajal midagi teistmoodi teha – hea näide on Rakvere LED-öko-kuusk – leidub alati karjakaupa neid, kes originaalsed mõtted maapõhja tambivad. Massimõtlemine ei luba eripärasid. Rahvas nõuab klišeesid. „Nii on ju alati tehtud,“ kõlab seejuures tüüpiline põhjendus. 

Kuid ükski klišee ei teki niisama. Iga komme on alguses uus ja õigupoolest saab kombest rääkima hakata alles siis, kui üht mõtet või tegu on piisavalt kaua korratud. Rada tallatakse sisse ja järsku ei julgegi paljud enam selt rajalt kõrvale astuda. Vaheldus oleks aga värskendav. Rohtunud teed on sageli hoopis põnevamad, käimata teedel kondamine võimaldab näha maailma seninägematul kujul. On see siis hirmus? 

Kunst nõuabki julgust. Jõulud pole ehk siiski päris paslik aeg väga suurte ja pööraste ideede elluviimiseks. Pealegi – palju seda originaalsust ikka enam kui 13 miljardi vanusesse universumisse alles jäänud on? Mõnikord võib uus ja huvitav olla unustatud vana. Vaatame sajandivanuste jõulukaartide poole. 

Kuidas oleks, kui vahetaks jõuluvanad ja päkapikud hoopis lõbusa korstnapühkija või roosade notsude vastu? Miks ei võiks lumiste kuuskede kõrval punetada kärbseseened ja rohetada neljalehelised ristikheinatuustid? Jõulud on maagiline aeg, mil kõik peaks võimalik olema. Vanade pühadekaartide ja neil leiduva atribuutika kaudu ei soovita lihtsalt häid pühi, vaid ennekõike õnne edaspidiseks. Õige kah. Pühad on head niikuinii, aga õnne läheb alati tarvis. 

Muidugi tasuks meelde tuletada ka eestlaste vanu jõulukombeid. Õlgedest kroonid ja krässid oleks tänuväärseks vahelduseks igasugusele sädelevale tingel-tangelile, mida praegu agaralt lakke riputatakse. Ellu võiks äratada jõulusokud ja lustakad sandid, kes tarest tarre nalja tegemas ja parimaid soove soovimas käiksid. Jõululaua maitsebuketti võiks täiendada mustal leival ja meel põhinevad käkid või magusad präänikud. Ennevanasti nähti jõululaual verivorsti ikka käkkide seltskonnas! 

Vanarahvas ei teinud jõulude ajal üldse kingitusi, kui mitte arvestada almuseid, mida majast majja käivatele jõulusantidele anti. Olulisim oli ühine sööming ja lõbusad mängud. Kuna rehetares elasid mitme põlvkonna inimesed nagunii pead-jalad koos, ei saa öelda, et koosolemine ja ühised ettevõtmised oleksid olnud jõulude tuum. Kuid lusti oli jõuluaegses ühistegevuses kindlasti enam kui hallil argipäeval. 

Seda tulebki meeles pidada. Ühelt poolt kohutavalt kommertslikuks ja teisalt liig härdaks klopitud jõuluajast ei tohi puududa lust ja naer. Kingitust saada võib ju hetkeks tore olla, kuid meelde jääb kõikidest jõuludest ikkagi soe koosolemise kogemus. Või nagu laulab imearmsasti Birgit Õigemeel: kingitus kauneim on koos oldud aeg.

19. detsember 2014

Usaldus on kalleim vara

Uks on kinni. Ma ei näe, mis on selle taga, võin vaid kujutleda seda tuba, kuhu sisse astun. Kas üldse tasub kätt lingile suruda? Kas on mõttekas astuda tundmatusse? Uks paistab küll ilus, selle alt immitseb koguni peibutavat valgust, aga kuklas piniseb ikka alarm, mis hoiatab tormakuse eest. Uks on küll ilus, jah, aga tuba selle taga võib olla segamini, must ja räpane, ainsagi aknata, umbne ja tolmune. Toake teispool ust võib osutuda vangikongiks või piinakambriks. 

Nii mõtlen ma tundmatut inimest nähes. Keda tasub usaldada ja keda mitte? Kõik nurgatagused on täis kelme ja kaabakaid, kust aga leida pühakuid? On nad üldse olemas? Kahtlane oleks vastata jaatavalt. Keegi pole täiuslik. Ei taheta täiuslik ollagi. Miskipärast käib paljudele üle jõu olla aus, truu ja usaldusväärne. Sõna anda on lihtne, kuid sõnapidajat igast süütute silmadega tüübist ei saa. 

Usaldatavus eeldab kõrgelt arenenud südametunnistust. Usaldusväärseks peetakse seda, kel on tugev moraalne selgroog ning murdumatu kohuse- ja vastutustunne. Tuvastamaks nende omaduste olemasolu, peab inimest lähemalt tundma õppima. See nõuab omakorda usaldust. Ust tuleb ikkagi paotada, et näha, mis selle taga on. Mõnikord valitseb toas täielik pimedus, tuba ei näita end, tuleb kobada pimeduses, et leida lüliti. Milline risk! Kas see õigustab ennast, kas pole ohtu lõksu sattuda? Toad on ettearvamatud. Inimese iseloom on ettearvamatu. 

Usaldus võrdub usuga. Keda usaldan, sellesse usun. Eneseusk tähendab iseenda teadmiste, kogemuste ja oskuste usaldamist. Usk teisesse põhineb välistel märkidel, õrnadel aistingutel ja vaistul. Aga usu tagajärg on alati ennustamatu. Riskifaktor ei kao. Hulljulgelt pimedusse kihutades võib söösta kuristikku. Võõra inimesega kohtudes ei tea kunagi, mida oodata. Kui tahame minna edasi, tuleb riskida ja uskuda. Uskuda sellesse, mida me veel ei tea, ei hooma, ei taju, kuid loodame ometigi, et see on olemas. Loodame, et võõrast saab oma ja see, mis ilusana näib, ka ilusaks jääb. 

Aastaid tagasi lugesin üht blogi, kus keegi noormees oma suhetest kõneles ja vähesed kogemused ainsa lausega kokku võttis: usaldus on kõige tähtsam, ilma selleta muutume mõttetuks. See lause jäi mind kummitama. Mõned tõeterad on nii väikesed ja märkamatud. Tõepoolest, mida oleksime väärt, kui me ei usaldaks ega oleks usaldatavad? Lõppude lõpuks on usaldus kõigi suhete aluseks. On need siis romantilised, perekondlikud, tööalased või lausa üleloomulikud, inimese ja kõrgema jõu vahelised. Usaldus, usk millegi või kellegi sisse annab elule ja tegudele mõtte. Kui lepinguid ei rikuta, sõna ei murta ja endale head soovides soovitakse head ka teisele, siis saabki harmooniline elukene siin kummalisel planeedil täiesti võimalikuks. 

Avan ukse. See avaneb hääletult, vaid mu süda põksub nagu pöörane. Minu ees on sooja valgusega täidetud tuba. Enam ma ei karda, olen ootusärevusest pungil. See on ilus tuba, siin on palju valgust, siit võin leida varju külmade tuulte ja õelate vihmasabinate eest. Siin võin puhata. Oleksin nagu koju jõudnud.

14. detsember 2014

Tantsuline unenägu

Maailmast ei leia naljalt balletiteatrit, kus jõulude ajal ei mängitaks „Pähklipurejat“, lihtsat lugu lapselikest fantaasiatest, unistustest ja igatsusest. Seda balletti võib mitmeski mõttes pidada rahvusvaheliseks ühisloomeks. Libreto alusmüüriks on sakslase E.T.A. Hoffmanni muinasjutt „Pähklipureja ja Hiirekuningas“, prantslane Alexandre Dumas vanem jutustas loo oma esteetiliste tõekspidamiste järgi ümber ning sellest sai omakorda inspiratsiooniallikas koreograaf Marius Petipale ja ilmakuulsale heliloojale Pjotr Tšaikovskile. 

Kui „Pähklipureja“ ehk „Щелкунчик“ 1892. aasta jõulude eel esietendus, oli publiku vastuvõtt nigelavõitu. Leiti, et muusika on mõttetu, stseenid pole sidusad, sündmustik puudulik, dekoratsioonid ilmetud, tantsijad ebapädevad ja kõigele lisaks heideti lavastajale ette sedagi, et truppi kuuluvad lapsed. (Samal ajal kasutati vabrikutes lapstööjõudu üsna agaralt.) Aga järgmiste etenduste publik oli hoopis leebem ja „Pähklipureja“ leidis kindla kohakese balletisõprade südameis. Eriti menukaks sai lavalugu pärast Teist maailmasõda, kui balletti näidati korduvalt USA telekanalites ning „Pähklipureja“ rakendati kommertsvankri ette, senise täiskasvanuliku mõistujutu tasandi asemel hakati tähtsustama balleti lapselikku poolt. 

Eestis toodi „Pähklipureja“ esmakordselt publiku ette 1936. aastal Rahel Olbrei seades. Praegu saab meil näha koguni kaht erinevat „Pähklipureja“ tõlgendust. Estonias mängitakse alates 2010. aastast ameerikalikku versiooni Ben Stevensoni lavastuses. Tegemist on võrdlemisi klassikalise, aga ka keskmisest humoorikama „Pähklipurejaga“. Vanemuine on seevastu algupärasest libretost veel mitu sammu eemale astunud ja toonud sisse lindgreniliku elemendi. Juba 2004. aastast mängukavva kuuluv lavastus põhineb rootsi kirjaniku ja kunstniku Elsa Beskowi lasteraamatul „Petteri ja Lotta jõulud” (1947). Libreto autorid Pär Isberg ja Erik Näslund ei ole siiski päriselt unustanud ka algupärandit ning nõnda ongi tulemuseks veelgi rahvusvahelisem, mitmetest kultuurikihtidest ainest ammutanud magus kompott. Uued tegelaskujud ja tegevusliinid nõuavad vaatajalt küll keskmisest paremat tähelepanuvõimet, et üldse millestki aru saada. Ka Stevenson on Estonia lavastusse lisanud uue karakteri, nimelt Lumekuninganna. Kuidagi peab ju vana lavalugu üles vuntsima, et seda ikka värskena hoida. 

Esietenduse järgsed reaktsioonid ei olnud kindlasti põhjendamatud. Kui „Pähklipureja“ esimene vaatus on küllaltki põnev ning võimaldab tantsuliste vahenditega tegevust edukalt edasi viia, siis teine vaatus taandub pelgalt erinevate balletinumbrite ettekandeks. Hõre süžee lubab lavastajatel hulgaliselt täiendusi teha, iseasi, kas see vaatajale alati korda läheb. Sisulised täiendused ja originaalstseenide ümbermõtestamine ei pruugi algsele „Pähklipureja“ ideestikule midagi juurde anda. Ja mis üldse on „Pähklipureja“ põhiidee? Unistused, vaprus, armastus, õigluse võit väikluse üle, ebamaise ilu ja kuningliku glamuuri ülistus? 

Esialgu tahtis ballettmeister-libretist Marius Petipa põimida „Pähklipurejasse“ viiteid Prantsuse revolutsioonile ja Napoleoni sõdadele, kuid asja sellest ei saanud. Tõsi, hiirte ja mängusõdurite võitlus jõulukuuse all võib ju õhkõrnalt nondele sündmustele vihjata, kuid mis tähtsust sel kogu ülejäänud loo seisukohast peaks olema? Tšaikovskit ei paistnud libreto aga üldse huvitavat, tema ajas oma asja, kirjutas kaunist ja tükati täiesti tantsitamatut muusikat. Mitmed tegelaskujud peavad liikuma muusika järgi, mis pole üldse neile mõeldes loodud. Dražeehaldja ja tema kavaleri duett pärineks justkui mõnest teisest balletist. Psühholoogilisest usutavusest ei saa „Pähklipureja“ karakterite puhul üldse kõnelda. Aga lõppude lõpuks kujutab ju suur osa balletist unenägu ja unenäos ei peagi olema loogikat ega lihvitud terviklikkust. Kuid mispärast Pähklipureja ikkagi ühele pisikesele tüdrukule nii armsaks saab, jääb ilmselt igavesti saladuseks. 

Kuna muusika ja libreto omavahel kuigi hästi kokku ei klapi, siis on seletatav ka see, miks maailma tuntuimast jõuluballetist ei pärine ainsatki pala, mida võiks pidada jõuluaja signatuurmuusikaks. Paljude sümfooniaorkestrite repertuaari kuuluv „Lillede valss“ seondub pigem suviste tuultega, esimese vaatuse marss, mille saatel lapsed ümber kuuse hullavad, on hoopis militaristliku iseloomuga ning isegi lumehelveste tants ei too silme ette tingimata liuglevaid lumehelbeid.

Kuid muusika elab oma elu. Tšaikovski muinasjutulised meloodiad on ilmselgelt mõjutanud ka mainekat ameerika filmiheliloojat John Williamsit. Harry Potteri filmidest tuntud „Hedwigi teema“ sarnaneb kõlalt ja meeleolult Dražeehaldja tantsule. Ehk on põhjus ennekõike selles, et mõlemale palale annab erilise aktsendi tšelesta – instrument, mille Tšaikovski vahetult enne balleti kirjutamist Pariisis viibides avastas ja mis annab erilaadse ilme kogu „Pähklipurejale“. Kellukeste helin kuulutab ette millegi ilusa, kerge ja imeväärse saabumist. Olgu selleks kas Sigatüükast kirju toov öökull või kaugeid külalisi võõrustav maiustuste kuningriigi valitsejanna. 

Estonia ja Vanemuise viimased lavastused esindavad „Pähklipureja“ lapsepärasemat ja kergemat suunda, mis pole kindlasti vale. Kui leppida algsest libretost tulenevate puudustega ja nautida eelarvamustevabalt mängu ilu, avaneb laval pöörane kaleidoskoopiline maailm, mis ühendab pisikesi lapsi ja muldvanu rauku, kunsti ja meelelahutust, stampidesse uppuvat jõuluaega ja veel stamplikumat argipäeva. Inimene tahab ikka kogeda midagi erilist, imelist, irratsionaalset, uskuda uskumatu võimalikkust ja värviliste unelmate täitumist. „Pähklipureja“ aitab seda usku rituaalses tantsuvormis kinnitada.

6. detsember 2014

Kui on must, näita (armast)ust!

Malelaual on esimese käigu õigus valgetel nuppudel. Rünnaku alustamine ei tähenda aga seda, et must ei võiks võita. Väljaspool malelauda käib mustade ja valgete vahel põhimõttelisem sõda. Valgete rünnakut mustade vastu nimetatakse sellisel juhul rassismiks. 

Rassidevahelist umbsõlme püüab lahti harutada ka Dome Karukoski film „Lõvisüda“ (2013). „Lõvisüdames“ teevad kaasa mitmed eesti publikule tuttavad näitlejad, keda võib Soome mõistes julgelt staarideks nimetada. Peategelase Teppo rollis saab näha Peter Franzénit, kes on mänginud ka paaris eesti filmis, sealhulgas „Nimed marmortahvlil“. Tema elu armastust, Sari-nimelist naist kehastab Laura Birn, kelle kanda oli ka noore Aliide Truu roll filmis „Puhastus“. Soome kinokunsti lemmikpoiss Jasper Pääkkönen mängib sedapuhku Teppo nooremat venda Harrit. Staaride komplekt ongi koos. Ja vaataja nende mängus pettuma ei pea. 

Teppo ja Harri kuuluvad ühte soome skinhead’ide jõuku, kes ei väsi kohalikke mustanahalisi kimbutamast. Ent kui Teppo kuldkiharatega Sarisse lootusetult armub ja selgub, et naisel on eelmisest suhtest šokolaadikarva poeg hüüdnimega Ramu, peab Teppo hakkama oma väärtushinnanguid tõsiselt revideerima. 

Soome kõmumeedias oli „Lõvisüdamega“ seonduvalt kõne all peamiselt Pääkköneni kõige mehisem kehaosa, mida ekraanil täies hiilguses (ja lausa aegluubis) näha saab. Kuid maskuliinsest anatoomiast olulisem on moraalsete valikute kuratlik pundar, mille film vaataja ette asetab. Teppo dilemma on pealtnäha lihtne: kas armastus või viha? Reaalsus seab teadagi oma piirid. Ka Ramu ei taha valget meest esialgu sugugi omaks tunnistada. Kui Sari pikemaks ajaks haiglasse satub, peavad suur valge mees ja väike must poiss olude sunnil leidma viisi, kuidas teineteist maha löömata külg-külje kõrval elada. 

Ramut kantseldades avastab Teppo, et kooliski podiseb rassism. Vaikselt ja tihtilugu märkamatult. Korraga tunneb Teppo omal nahal, mida tähendab ebaõiglus. Ka suhted väikevennaga hakkavad tõmmu kasulapse tõttu pingestuma. Harri läheb isamaad teenima, kuid visatakse peagi sõjaväest välja. Ta nimetab soome sõjaväge küll pedede ja mustade armeeks, aga ometigi mõjub väljaviskamine talle alandavalt. 

Armastuse teel on veel üks probleem. Kolleegid skinhead’id. Vennaskond. Ühtäkki muutub keeruliseks nendega koos juua, läbutseda ja neegreid peksta. Vennaskond ei anna reeturitele armu. Või on õrnuke võimalus neilegi aru pähe panna? „Lõvisüdame“ skinhead’id on tüüpilised tätoveeritud über-macho’d (ehkki nende seas võib märgata ka vähemalt üht naist). Nende rassistliku ja ksenofoobse väärtuslaadi aluseks on au. Üksnes au loeb. Nõrgad, võõrad ja teiseusulised teevad ürgsele soome ühiskonnale häbi, mistõttu ei saagi neid sallida. Tegelikult osutuvad skinhead'id lihtsalt pättideks ja päevavarasteks, kelle ainsaks põhimõtteks ja motivaatoriks on viha. 

Mustanahalised pole „Lõvisüdames“ allasurutud ja igavese ohvri rollis. Ramu isa juhtub olema vägagi söakas ja ehk isegi ülemäära sõnakas. Eks tal ole ka põhjust püstipäi ringi käia: on ta ju haljale oksale jõudnud ärimees, samal ajal kui Teppo ja Harri mune sügades vaid abirahadest elavad. 

„Lõvisüda“ ei ole järjekordne igimasendav soome elokuva. Optimistlik alatoon jääb püsima, rasside rahulik kooseksisteerimine näib täiesti võimalikuna. Filmis leidub ka mitmeid koomilisi episoode: 1) kui Teppo püüab töövestlusele minnes triiksärgi lahtirebenenud õmblust isoleerpaelaga kinni teipida 2) kui Teppo pakub Ramuga esmakordselt kohtudes talle automaatselt banaani (mõtlemata midagi halba) 3) kui teenistuskõlbmatuks tunnistatud Harri kasarmust aluspükste väel välja jalutab ja noorsõdurid au andes talle vastu marsivad. Omamoodi naljakas – ehkki tsipake verine – on ka lõpplahendus. Muidugi ei pääse üks korralik soome film mööda suitsiidist ja saunast. Leilivõtmist on „Lõvisüdames“ õnneks tunduvalt enam kui enesetapmist. 

Ehkki Eestis pole mustanahalisi kuigi palju, leiame Ramu-sarnaseid lapsi ka siitmailt. Mitmed eestlase ja mustanahalise liidust sündinud inimesed on avalikkuseski küllalt tuntud. Probleemid näikse tekkivat aga ennekõike siis, kui „võõraid“ koguneb ühiskonda nii palju, et ületatakse teatav kriitiline mass. 

„Lõvisüdame“ moraal on lihtne: kui mustanahalisega tihedamalt kokku puutuda, ei näigi ta enam nii „teistsugune“. Aga kahtlemata saab ühiskond toimida sujuvamalt, kui kõik kodanikud oleksid „õiget värvi“. Mida siis teha? Suure südamega sallida või suure rusikaga põlata? 

Lihtsaid lahendusi pole. Mustad jäävad ikka mustadeks. Valge inimene ei suuda ilmselt ealeski vaadata mustanahalise poole, ilma et kuklas midagi tiksataks. Erinevus ehmatab. Miskipärast on valge inimese ajusse sisse kodeeritud, et mustade vastu tuleb kas otsesemalt või kaudsemalt võidelda. „Lõvisüda“ laseb mustadel võita. Aga karm mäng läheb edasi.

28. november 2014

Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm

Bostoni kunstimuuseumis asub erksatooniline Paul Gauguini maal, mille vasakus ülanurgas terendavad kolm prantsuskeelset küsimust: „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?“ Kolm igavikulist küsimust, mida on pidanud vajalikuks esitada üks ebaharilik, ehkki üsna levinud ja mõjukas imetaja planeedil Maa. Ükski teine elusorganism pole vist kunagi olnud võimeline enesele taolisi mõistatusi tekitama. Kõik hulkraksed sünnivad, elavad ja surevad ega oskagi raisata kallist aega enda olemuse, päritolu ja eesmärgi üle mõtisklemisele. 

Jeesus katsub kuradiga rammu
Aga inimene, kelle kõrgelennuline teadvus on tema õnnistus ja needus, ei saa rahus eksisteerida enne, kui mistahes vastus pakitsevaid küsimusi vaigistab. Igal tagajärjel peab olema mingi põhjus. Olevikku ja minevikku tajudes ning kogu eksistentsile objektiivset väärtust andes valmistub inimene sööstuks tulevikku. Samas teab ta, et sageli ei jää tundmatuks ainult tulevik, vaid ka möödunu ja isegi käesolev hetk. Kusagil peavad olema vastused, inimmõistus ei lepi iial vähema kui absoluutse tõega. Inimene mõistab, et tema elu on ime, kuid ta ei mõista, milleks see ime õieti vajalik on. 

Ühtki nähtust ei saa defineerida läbi tema enda. Ta tuleb asetada millegi taustale, võrreldavate suuruste vahele. Inimese kaaluvihtideks on loom ja Jumal. Teaduslikust vaatenurgast paistab ta ühe väga arenenud ajuga ahvlasena, kelle võimed lubavad tal piiluda kaugete galaktikate taha ja äärmiselt pisikeste aatomite sisse. Religiooni poolelt vaadatuna sisaldab inimene aga erutavalt palju jumalikku. Piibel väidab, et just Jumal, kes iganes või mis iganes see ka ei ole, on inimese eksistentsi põhjustaja. Jumal loob inimese põrmust ja puhub temasse oma hinguse. Seega on jumalik hing vangistatud selle maailma ainest valmistatud kesta. Inimeses on põimunud meeltega tajutav ning meelteväline mateeria. 

Kristluses nähakse inimest patuse olendina, kes on oma looja vastu eksinud, kuid tänu viimase armule ei ole ta siiski lunastusest lõplikult ära lõigatud. Jumal mõistis inimese palehigis leiba sööma, andes talle samas endavalmistatud maailma valitseda. Teenides jumalat – isandat ja tööandjat –, tasub inimene talle selle helduse eest. Ühest küljest on inimene justkui sunnitööle mõistetud, kuid see hoiabki avatuna tagasitee muretusse paradiisi. Põrgutule kartuses ei saa Jumalat armastada. Saksa psühhoanalüütiku ja filosoofi Erich Frommi väitel kasvab jumalaarmastus välja „eraldatusest ülesaamise ja ühenduse saavutamise vajadusest“ ega erine sellega mistahes muud tüüpi armastusest. Kes armastab Jumalat, pürgib tema kõige üllamate omaduste poole, millest inimhinges sageli puudust tuntakse: tõde, armastus, õiglus, ausus ja headus. Jumalaarmastaja püüab olla täiuslik – nagu Jumal. 

Kui monoteism oma praegusel kujul välja arenes, sai Jumalast inimese eeskuju. Temast ei ole võimalik kuigi palju teada, ta eksisteerib kõrgemal inimese mõistusest, väljaspool aega ja ruumi, kuid just tänu oma jumalikku päritolu hingele võib inimene saavutada tagasipöördumise kõikvõimsa looja juurde. Inimhing pole ses mõttes rohkemat kui puulehele langenud vihmapiisk, mis igatseb ookeani järele. Kõik viie meelega tajutav on petlik ja ebapüsiv. 

Gauguin "Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?"
Hing suudab mõista mõistetamatut, saada kontakti „tõelise“ maailmaga. Jumal on pärjanud inimest küll särava mõistusega, kuid loogika vankumatute reeglite kaudu Jumala olemuseni ei jõuta. Religioon toetub emotsioonidele, kristlus pole siin erand. Valgustusajastu mõtlejad üritasid jumalaideed mõistuse piiridesse suruda ning tegid talle niiviisi kõvasti viga. Kristlane võib Jumala üle küll mõtiskleda, kuid vaid sisemised sähvatused suudavad teda veenda Jumala läheduses. Teaduslikult pole võimalik Jumala olemasolu tõestada ega ümber lükata. Mõistusesse on juba juuretasandil sisse kodeeritud, et lõplikku ja kõiki rahuldavat tulemust ei pruugi iialgi selguda. Mõtted satuvad ikka ühes või teises punktis puntrasse. Kolmainsus või inkarnatsiooniõpetus ei vasta loogikareeglitele. Mida rohkem mõelda, seda raskemini vastuvõetavaks kujutlus loovast ja suunavast absoluudist muutub. 

Jumalikku generaalplaani on keeruline hoomata, ometi on inimkond juba küllalt eakas, et kogemuste põhjal tekiks kasvõi õrnemgi aimdus, mida Jumal ikkagi sepitseb. Kas kurjus on karistusviis, õppetund, inimese vaba tahte väärsamm või lihtsalt Jumala türanlik julmus? Või on õigus hoopis Oscar Wilde’il, kes nentis poolnaljatamisi, et inimest luues hindas Jumal oma võimeid üle? Vanas Testamendiski kahetseb Jumal mitmel korral, et on inimsoo üldse tekitanud. Ons looja loodu hüljanud või polegi teda olemas mujal kui inimese meeles? Kahtlused voolavad veena teaduse veskirattale. 

Inimene Jumala lapsena on taandunud poeetiliseks kujundiks, samas kui geneetika võidukäik on vaid kinnitanud evolutsiooniõpetuse paikapidavust. Jumalast kinni hoides unustas inimene, et ta pole looduse kroon. Evolutsioonil ei ole mingit plaani ega eesmärki. Umbisikulist jumalat ei ole vaja inimese geene sisse ja välja lülitama panna, sellega saavad hakkama looduslikud ja loomulikud juhused. Teadus tuletab enesekesksele inimesele meelde, et ta pole enamat kui tükike loodusest ega erine palju teistest selle sinise planeedi asukatest. Ühel päeval võib temagi kaduda nagu juhtus kümnete miljonite aastate eest dinosaurustega. 

Ikka räägitakse Jumalast kui kellestki, kes ütleb, tahab, käsib, teeb ja loob, vahel isegi vihastab ja kahetseb, olgugi et tegemist on inimlike emotsioonide ja tegevustega. Üks on siiski kindel: Jumal ei söö, joo, maga ega seksi, need on looma tunnusaktid. Pole ka imestada, et kristlikud teoloogid keskajal maiseid lõbusid maapõhja manasid. Pääsemine saab toimuda vaid loomalikke ahelaid katki raiudes ning Jumalale omaseid jooni arendades, sest inimese langemine loomade sekka kuulus Issanda määratud karistuse juurde. Ometi ei saanud inimene jumalate (või Jumala) avastamise järel üle oma ebatäiuslikkusest. Surm valitses tema üle endiselt. 

Aadam ja Eeva teevad pattu
Inimene ihkab olla surematu. Paljudes loodususundites on surm ebaloomulik, kohutav iidne eksitus. Ka Aadam ja Eeva võinuks surematuse puult vilja maitsta, kuid enne seda jõudis Jumal nad paradiisiaiast välja kihutada. Inimsugu jäi surelikuks, igavesi kannatusi trotsivaks tõuks. Ometi peab olema mingi võimalus, kuidas see viga tagantjärele parandada. Religiooni alguseks võib pidada hetke, mil inimesed (ka neandertallased) hakkasid elust lahkunuid matma, uskudes, et need jätkavad eksisteerimist kusagil nähtamatus maailmas. Ehk arvati, justkui tärkaks surnu maapõue sängitades hingena üles sarnaselt seemnele, millest võrsub uus taim või siis siirdatakse lahkunu tagasi maaema üska. Samas eelnes matmisele ka hirm, et laip võib ripakile jäädes võtta mõne õõvastava ja ohtliku kuju. 

Kurjade surnute kartus on sama vana kui inimkond. Aastatuhandeid on erinevate rahvaste seas püsinud kujutelmad mardustest, kodukäijatest, külmkingadest, zombie’dest, vampiiridest, trollidest ja teistest koolnud olevustest, kes kipuvad elavaid kimbutama. Surm tuli kuidagi vaigistada, vastuvõetavamaks muuta. Budistid ja džainistid peavad inimelu suurimaks eesmärgiks pääsemist ümbersündide ahelast ehk sansaarast. Vaid inimesel on ainulaadne võimalus katkestada lõputute kannatuste ring. Ka kristlane peab lootma inimese erilisele seisundile, et pääseda halvimast. Kuidas saada lahti iidsest patust? Kuidas saavutada surematus? 

Pääsemine leiti Galileast, Vahemere idarannikult, kus tegutses kord väga eriline mees. Ta olevat neitsist sündinud, õpetades mööda maad ringi rännanud, inimesi tervendanud ja neid koguni surnuist üles äratanud. Vähe sellest: pärast piinarikast ja ülekohtust hukku tõusis temagi elusana hauast. Usuti, et ta oli messias, kelle tulekut juba Vana Testamendi prohvetid Jesaja ning Miika ette kuulutasid – võimas taevalik pitser, märguanne patustele. Ta oli tõeline inimene ja tõeline Jumal. 

Lunastaja, üleloomulike võimetega inimkujuline isik, kelle võimuses on päästa maailm ja murda surm, kuulub igiomaselt inimliku mõttekosmose juurde. Müütiline maiade valitseja Kuculcan, kes pärast surma üles tõuseb; hiina hea õnne sümbol Zhongli Quan, surematu, kes aitas vaeseid ja tõusis viimaks pilvel taevasse; keltide kuningas Arthur, kes ühel päeval kaugelt Avalonist tagasi oma rahva sekka naaseb; häkker Neo, kelle tulekut oraaklid ette on näinud ja kes inimesed masinate türanniast vabastab; võimas võlur Harry Potter, kes osutub vägevamaks kõige mustemast maagiast ning surmast endastki – kõik nad on vaid vähesed näited mütoloogiast ja popkultuurist, mis ühtaegu leevendavad ning tekitavad janu igavese elu järele. 

Jeesus on ärganud
Kristuse ilmumine maailma puhtal inimkujul on kompliment end pidevalt ebatäiuslikuna tundvale lihtsurelikule. Õigeksmõistmise kaudu sõlmis Jumal omaloodud olenditega uue lepingu. Pühast Vaimust inspireerituna kirja pandud Uus Testament õhkab tänu ja vaimustust veel ühe võimaluse eest elada inimesena teadmises, et „viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm“ (1Ko 15:26). 

Ehkki inimkonna lätted vulisevad loomariigis, ei saa inimese mõtteid, tundeid, vajadusi ja tahteavaldusi seletada loodusteaduse vahenditega. Ka marksistlik filosoof Ernst Bloch sedastas, et vaatamata sellele, kas Jumal eksisteerib või mitte, on ta inimliku seisundi koostisosa – kõrgeim ideaal, midagi minevikus kaotatut, milleni võib tulevikus taas jõuda. Miljonid kristlased üle maailma sooritavad, Piibel kaenlas, hüppe tundmatusse, pöördudes hinges sinna, kus lootus pühitseb elu ja see elu on igavene. 

24. november 2014

Et olla tugev, ole üksi

Miks muutusid hüüded oieteks läbi une? Ärev uni, viirastustest katkestatud unenägu, mil hinged üksteist pilkases pimeduses kutsuvad. Pikal teekonnal ekslevad kirjad, mis jõuavad kohale siis, kui neid kirjutanud surnu käsi on juba kõdunenud. /…/ Suletud laud kustuva pilguga silmadel, kokkusurutud hambad, verest tühjaks jooksnud veenid, inimliha kaleviga, kruusaga, juurtega ja plekitükkidega segi tambitud. Kas see oligi sõda? 

Rumeenia on rikkaliku kultuuri ja keeruka ajalooga maa. Ent millise maa kohta seda ei saaks öelda? Vaimult võib iga rahvas olla suur, arvult saab suureks pidada väheseid, nende seas küllap ka rumeenlasi. Ometi teame sellest suurest rahvast, tema kultuurist ja ajaloost uskumatult vähe. Võtkem või rumeenia kirjandus. Esimese (ja nukral moel ka viimase) märksõnana torkab paljudele pähe Dracula. Aga see on vaid üks inglase kirjutatud kollijutt, millel tegeliku Rumeeniaga õiget seost polegi. Jah, verejanuline Vlad Tepeš – Dracula prototüüp – oli üks rumeenlasest aadlik, kuid ta polnud mitte Transilvaania krahv, vaid hoopis Valahhia vürst. 

Arukamad kirjandusleksikonid mainivad rumeenia kirjanduse kirkaima tähena meest nimega Cezar Petrescu. Tegemist oli mitmekülgse sulesepaga, kes ei põlanud „tõsiste teemade“ käsitlemise kõrvalt kirjutada ka lastele. Tema tuntuimaks ja vahest ka parimaks teoseks peetakse aastatel 1927-1928 avaldatud sõjaromaani „Pimenemine“ (Intunecare), mis eesti keelde panduna ilmus 1989. Põneva sündmustiku ja mitmete värvikate tegelaskujudega rikastatud romaan kirjeldab rumeenlaste eluolu Esimese maailmasõja päevil ning vahetult pärast sõda. Petrescu võtab ette Rumeenias 1916–1925 toimunud muutused ja näitab halastamatu jõhkrusega kadunud põlvkonna sündi. Loomulikult on taolise teksti aluseks terav sõjavastasus, vägivalla ja väikluse hukkamõist. 

Sündmuste ja nende ilukirjandusliku peegelduse vahel pole märkimisväärset ajalist distantsi. Taolise epopöa kirjutamine nõuab juba ainuüksi sel põhjusel kõvasti julgust, aga ka head ühiskondlikku närvi ja analüütilist meelt. Temaatika poolest kuulub „Pimenemine“ samasse suguvõssa romaanidega „Läänerindel muutuseta“ ja „Hüvasti, relvad!“ (mõlemad 1929). Teisalt on „Pimenemist“ nimetatud ka Rumeenia „Sõjaks ja rahuks“. Kõik need võrdlused kannab romaan auga välja. 

Loo peategelane on noor advokaat Radu Comsa, maalt pärit ja ennast ise üles töötanud härra, kelle läheduses tiirlevad igas vanuses naised nagu herilased meepoti ümber. Esialgu jälgivad rumeenlased suure sõja käiku vaid kõrvalt, kuid täiesti irratsionaalsetel (või siiski natsionalistlikel) põhjustel astub Rumeenia ikkagi 1916. aasta augustis Antanti poolel sõtta. 

Radu jääb sõja alguses tagalasse, kuid südametunnistuse sunnil otsustab teiste noorte meeste kannul rindele siirduda. Saanud tõsiselt haavata, kaotab ta mõneks ajaks nägemise. Ehkki silmist pimedaks ta ei jää, algab tema traumeeritud hinges aeglane pimenemine. Ta kohtab truudusetuid naisi, fanaatilisi patrioote, kõlvatuid ärimehi – ühesõnaga, paljusid moraalselt laostunud inimesi. Seejuures avastab Radu, et tema on neid inimesi toetades ja usaldades ühiskonna allakäigule kaasa aidanud. 

Ei ole ilmselt juhus, et Radu suurima armastuse, Luminita, nimi tähendab tõlkes „tuluke“. Ent Radu Comsa jääb ekslema hämaratele öistele radadele, ta ei suuda enam tagasi endisesse ellu pöörduda. Kõik illusioonid on purunenud. Ühe noore mehe isiklik tragöödia pöördub kogu rahva hukatuseks. 

On ehk mõnevõrra hämmastav, et vaid mõned aastad pärast sõja lõppu aimati juba uut katastroofi. Radu sõber Virgil kõneleb näiteks nõnda: „Kõik räägivad tulevikusõjast nagu saatuslikust paratamatusest… Ainus, millele nad loota julgevad, on see, et esialgu on seda võimalik ära hoida! Ja kõik teavad, et tulevikusõda tähendab inimeste massilist hävitamist, mille kõrval eelmine sõda oli lapsemäng… /…/ Ja on veel teisigi ohte, mõned neist on reaalsed, teised absurdsed, aga kõik nad varitsevad meid!... Siis valdavadki mind kõhklused. Kas me ei teeni mitte valet? Kas me ei ole mitte selle pettuse kaasosalised, mis valmistab inimkonnale ette uusi, veel hirmsamaid kannatusi?“ 

Ja Virgilil on tuline õigus. Sõda ei lange taevast inimeste peale. Moraalselt väärastunud inimesed ise kutsuvad sõja esile. Radu püüab iga hinna eest jääda ausaks, käituda oma eetiliste ideaalide järgi, kuid heas usus ette võetud teod ei anna tulemusi, sest valelikke ja isekaid inimesi on ta ümber liiga palju. Isegi kui Radu püüab põgeneda tagasi maale, oma kodukohta, ei leia ta seal mõistmist. Ta on võõraks jäänud. Loota ei saa enam kellelegi. 

Nõnda jõuabki Radu, endine õigusemees, kellele ennustati suurt tulevikku, kibeda järelduseni: selleks, et inimene saaks olla tugev, peab ta olema üksi. Rahvamass muudab indiviidi nõrgaks, selgrootuks ja põhimõttelagedaks. Kuid üksikut hunti ei võta enam keegi omaks. Pimedus neelab ta endasse. 

Cezar Petrescu oli üks neist paljudest vaimuinimestest, kes hoiatas maailma saabuva tormi eest. Neid vaimuinimesi ei võetud kuulda. Uus sõda lahvatas ja nõudis veel enam ohvreid, veel enam verd ja pisaraid. Kuid ei! See polnud mingi umbmäärane sõda, need olid inimesed, kes nõudsid verd ja pisaraid. Päris harilikud inimesed. 

Ja ta otsis edasi, risti juurest risti juurde… „Tahaksin jääda sinna, sõdurite hulka.“ Mihai Vardaru põrm ongi siin, sõdurite hulgas. Rist nagu teistelgi, kõrges rohus nagu teistelgi. /…/ Võib-olla – kui kainelt arutleda – oli surm suuremeelne, jättes ta igavesti nooreks, niisama teotahteliseks, kui ta oli olnud. Võib-olla oligi parem, et ta siia jäi? Esiti mõtles Radu Comsa hauakünka lilladest, torkivatest ohakatest puhastada. Aga ei puhastanud. Mihai oleks seda pahaks pannud: jäägu temagi haud unustusse, nagu olid unustusse jäänud kõigi teiste hauad. /…/ Nii on parem! Siin on parem. Surnud jäävad niisuguseks, nagu nad olid. Nemad ei mädane elusana.

19. november 2014

Liiga palju jobusid ehk kust leida meest?

Õhtumaises kultuuriruumis püsivad visalt muinaslood printsessidest, kes on nõia küüsi langenud, orjatööle mõistetud, kõrgesse torni vangistatud või sajaks aastaks uinunud. Ja nagu ikka sellistes lugudes, juhtub lossist/tornist/nõiamajast mööda minema keegi tore prints, kelle võimuses on nõidus murda – ta armub neiusse, teeb temaga pulmad ja kui nad surnud pole, elavad nad veel praegugi õnnelikult. 

Neis vanades juttudes on naistegelasel alati passiivne roll. Mees on see, kes tegutseb. Tänapäevalgi ootavad paljud printsessid kannatlikult oma printsi, tulgu ta siis valgel, mustal või kõrvil hobusel. Seda hoolimata asjaolust, et ühiskondlikult aktsepteeritud ideaalnaine ei ole enam ammu vaga kaunitar neitsikambris, kes ajaviiteks tulevastele lastele kapukaid koob. Moodne printsess võiks muidugi ise printsijahile siirduda, ainult et… millise kivi või põõsa alt neid printse leida? 

Meestepõud on tõsine probleem. Üha enam näib, et mees- ja naissugu liiguvad erinevates suundades. Ühed Marsi, teised Veenuse poole. Või hoopis vastupidi? Ajal, mil sooline võrdõiguslikkus on kuum teema, kipuvad ka mehed naisestuma ja naised mehestuma. Seda õnneks mitte bioloogiliselt, vaid sotsiaalselt. Soorollid on hakanud teisenema, ajalooliselt meestele ja naistele omistatud ülesanded ning tunnused segunema. Kuid teisenevad soorollid ei muuda inimlikku lähedusvajadust, soovi armastada ja olla armastatud. 

Naiste ühiskondliku aktiivsuse tõus ning traditsioonilise (kristliku) peremudeli murenemine on toonud kaasa parajalt segadust. Ka paarilise leidmine ei käi enam traditsioonilise skeemi järgi. Või on keegi näinud, kuidas poiss kuljuste helinal tüdruku õuele sõidab, viinapudeli lauale paneb ja väljavaadatud pruudi vanematelt laulatamiseks luba küsib? Isegi arusaamad sellest, mis on armastus ja kuidas ta, sindrinahk, tekib, on viimase saja aastaga tugevalt muutunud. 

Loomulikult on muutunud ka nõudmised tulevasele peigmehele (või lihtsalt boyfriend’ile). Internetis kurdavad vallalised naised, et häid mehi on jube väheks jäänud. Enamik vabu mehi on kas joodikud, narkarid või memmekad. Viimasel ajal avalikkuse ette tiritud perevägivalla-juhtumid teevad noored naised samuti ettevaatlikuks. Nägus prints võib mõne aja möödudes osutuda hoopiski lohemaoks. Süvenev probleem on ka haridustasemete erinevus sugupoolte vahel. Kõrgelt haritud naistel jääb partneri otsinguil valikuvõimalusi vähemaks. Naised jõuavad tähtsate diplomiteni, samal ajal kui paljud mehehakatised ei saa põhikooligi lõpetatud. Doktorikraadiga naine ja keskharidusega mees võivad ka harmoonilise suhte luua, kuid reaalsus seab enamjaolt omad kurvad piirid: ihaletakse ikka omasugust, endale võimalikult sarnast hinge- ja vaimusugulast. 

Ega meestelgi kerge ole. Tublid noormehed, kes on otsustanud maal elu säilitada ja põllumajandusega leiba teenida, ei leia naljalt naist, kes nõustuks kah „sita sees“ paterdama. Täiusliku printsi rolli on raske täita nii maal kui ka linnas. Tuleb olla majanduslikult heal järjel, pakkuda naisele emotsionaalset tuge, andes talle samas piisavalt vabadust… Ah, oleksin peaaegu unustanud, et ka hea välimus on printsi puhul äärmiselt oluline. Iga konn ei ole prints ja igast jobust ei saa meest. Või siiski? 

Latid tõusevad aina kõrgemale. Saja aasta eest võis ka pooleteise meetri ületajast saada olümpiavõitja. Nüüd on latil juba vähemalt 2.30… Spordis peegeldub elu. Inimvõimetel pole teadupärast piire. Ent kui palju võib ühelt tavaliselt, no päris keskpäraselt mehelt nõuda? Ükski jobu ei kuku taevast. Viinaviga, vägivaldsus või mühaklikkus on puuduliku väärtuskasvatuse tagajärjed. Islamiseaduste järgi on mehel naise ees vaid üks kohustus: kogu südamest hoolida. Todasama hoolitsust naised ootavadki. Vist… Isegi supergeenius Stephen Hawking on tunnistanud, et naised jäävad universumi suurimaks saladuseks. Naisele meele järele olla on kosmiliselt keeruline. 

19. november on rahvusvaheline meestepäev. Sel päeval võiks naised mõtelda meeste vajadustele, tervisele, eneseteostusele, aga ka meessoo rollile peres ja ühiskonnas. Nõndasamuti peaks iga naine mõtlema, missugust inimest ta enese kõrvale ikkagi tahab. Ja mitte ainult mõtlema, vaid ka tegutsema. Ebarealistlikke plaane ei maksa koostada. 

Naised leiutagu enesele meetod, mis aitab neil vallaliste meeste sobivust mõõta-seirata. Mehedki on mõistatuslikud ja nii mõnigi väärt kutt võib peita end jobu maski taha. Minu vana hää vanatädi ütles ikka, et nii, nagu mees räägib oma emast, räägib ta kõigist naistest. (Pidevalt emast latrav mehike on kahtlemata hea saak enesekindlale naisele, kes soovib isiklikku tuhvlialust. Kes aga emast üksnes halba oskab kõnelda, ei kõlba mingil juhul peigmeheks ega pereisaks.) Küllap on see hea test naisele, kes kavatseb mehe hoolivustaset mõõta. 

Kuid viimane panus tuleb panna ikka südamele. Jääb poeetiline lootus, et süda ei valeta ja tunneb selle õige ära. Paraku peab ilmselt leppima ka kurva tõsiasjaga, et printse on ilmas vähem kui kalkareid ja jobusid. Ent muinaslood õpetavad sedagi, et mõnest kalkarist ja jobu moodi tüübist saab ometigi päris rasvane säga ja poole kuningriigi omanik. 

Tänapäeva tehnoloogia on võimas, ent isegi igasugu saidid ja äpid ei anna garantiid, et kaks inimest, kes oleks teineteisele nagu loodud, ka tegelikult kokku saavad. Ühed jäävad ootama, teised tegutsevad-katsetavad. Jackpot kukub sülle väga vähestele. Ehk oleks enamusel mõistlik leppida vähemaga? 

Lõpetuseks üks nali, milles on ehk isegi terake tõtt. Kui mees on tark ja seksikas, siis on ta tõbras. Kui mees on tark ja hooliv, siis on ta nohik. Kui mees on hooliv ja seksikas, siis on ta loll. Aga kui mees juhtub olema hooliv, tark ja seksikas… siis on ta gei. Nojah. Nagu öeldi kunagises kosjasaates: „Valik on sinu!“

Samal teemal:
Taevalikud paleused ehk kust leida naist?

13. november 2014

Kes küll hoiaks hiiepuid?

Hiljutisest uuringust selgub, et 84% eestimaalastest peab looduslike pühapaikade kaitset kas oluliseks või lausa väga oluliseks. 61% inimestest on nõus ka ise meie põliste pühapaikade kaitsmisel ja säilitamisel kaasa lööma. Ainult et… enam kui pooled vastanutest ei tea, kust selliseid erilisi paiku leida. Tragikoomiline olukord: rahvas on moraalselt valmis hiisi, kive ja allikaid hoidma, seda nõutakse tungivalt ka riigilt, käe ulatavad paganlikele pühamutele isegi kristlased… aga kuidas sa hoiad ja kaitsed seda, mille asukohast pole õrna aimugi? 

Taevaskoja Neitsikoobas
Kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem. Alustada võiks pühapaikade guugeldamisest. Väga heaks abimeheks suurte tundmatute leidmisel on kahtlemata Marju Kõivupuu koostatud „101 Eesti pühapaika“. Ühest ja teisest paigast kirjutab ajakirja Loodusesõber erinevates numbrites maausuliste kõneisik Ahto Kaasik. Kel tõsine huvi, leiab maastikult huviväärsed kohad ikka üles. 

Paraku on endiselt hulk pühapaiku täielikult märgistamata. Olukord on hullemgi. Me ei tea paljude muistsete hiite olemasolust. Muinsuskaitseameti hinnangul leidub neid „sadades“. Mitmed pühad metsad on maha raiutud, kultusliku tähendusega mäed ja orud karjamaade või hoonete all. On hiisi, mille lõikab pooleks suur maantee. Muidugi võib Eestimaa erinevatest servadest leida pühakohti, mida väga hästi tuntakse. Kes siis ei teaks Kaali järve või Taevaskoja liivakaljusid. Nende paikadega kaasnevad rohked lood ja legendid, mis teevadki need paigad eriliseks. Sama kehtib teistegi pühapaikade kohta. 

Ükski hiis pole suvaline mets. Hiiel on vaimne tähendus. Aja jooksul võib see tähendus küll tuhmunud olla, kuid ärgem unustagem, et pühapaigad on endiselt meie kultuuriline rikkus. Mida rohkem lugusid ja traditsioone, seda jõukamaks võime end pidada. Hiites liituvad metsik loodus ja inimlik moraal. Just pühadus on see, mis aitab säilitada olulist ja erilist. Pühalikkuse aura vaigistab materiaalse meele. Kui näiteks Aafrikas ei usutaks sellesse, et pühades metsades elutsevad vägevad vaimolendid, oleksid need metsad juba ammu maha raiutud (vt Õppetunnid Mustalt Mandrilt). Ent isegi vaimset väärtustades peame elama materiaalses maailmas. 

Kui pühapaiku senisest varmamalt märkama ja kaitsma asutakse, kerkib kindlasti nii mõnelgi juhul üles tülikas dilemma. Mis on ikkagi tähtsam: mingi ebamäärane „pühadus“ või majanduslik tulu? Juba praegu käib kemplus Paluküla hiiemäe ümber. Maatüki arendajad tahavad Palukülast kujundada suure spordi- ja vabaajakeskuse, maausulised sõdivad tuliselt selle vastu. Jah, mõista tuleb ka neid, kes soovivad turismi, põllunduse või metsandusega tegeleda, kuid kelle tegevust pärsivad muinsus- ja looduskaitselised piirangud. 

Looduslike pühapaikade puhul on isegi raske öelda, kas tegemist on pigem muinsuste või looduslike objektidega (eks natuke mõlemat). Kui aga märkimisväärne osa Eestimaast panna muinsus- ja looduskaitse alla, kas on siis võimalik ärimeestel või ka väheste ambitsioonidega isikliku elatise teenijatel (metsamehed, talupidajad) üldse tegutseda? Pole enam seda kohtagi, kus tegutseda. Kogu Eesti on püha ja puutumatu. 

Kiigeoru hiis
Mis teeb ühe koha pühaks? Kirik, mošee või stuupa on inimkätega laotud ehitised. Need on sisse pühitsetud, nii-öelda pühaks tehtud. Kuidas saab aga ühest metsasalust püha ja eriline paik? On see pelgalt inimese tahe või mingi hea tunne, mis pühakoha sisseseadmisel määravaks saab? Pärimus ei teki ju niisama. Ja kui pärimus on katkenud, kunagine hiis muutunud tavaliseks metsaks, miks siis mitte anda vaba voli neile, kes tahavad sinna suusaradasid või laagriplatse rajada? 

Pea viiendikule eestimaalasist on mõni looduslik pühapaik eriliselt tähtis. See näitab, et tuhanded inimesed usuvad endiselt vanade paganate kombel looduse väesse. Aga kui muistsed pühakohad on juba ära solgitud või unustusehõlma vajunud, ei keela keegi uusi pühamuid sisse seada. Just nõnda mitmed inimesed teevadki. 

Ehk olekski mõistlik leppida sellega, et teatud paiku ei tee pühaks mitte traditsioon, vaid inimese enda sügav sisemine veendumus sellest, et kusagil Eestimaal asub mõni kivi, puu või mets, mis on päris tema oma. Mitte tingimata juriidiliselt, aga kindlasti hingeliselt. Kogu maailmas on täheldatud usundite individualiseerimist. Pühadust ei tajuta enam kollektiivselt. Igaühel võib olla isiklik püha tekst, objekt või paik, millest vaimujõudu ammutada. Haldjad elavad ju teadupärast kõikjal. Tuleb nad ainult üles leida.

5. november 2014

Tullõ vai mulda?

Hulga inemiisi uskva, et hing jääs esiki perän surma elämä. Üte uurmistüü perrä om säändsid uskjit piaaigu puul Eestimaa inemiisist. Tuu om tiidmäldä, miä hingega periselt sünnüs, a ihu jääs iks maa pääle ja egäüts piät nuputama, kohe tä minnä taht. Tullõ vai mulda?

Viil paar põlvõ tagasi es lubata koolnut är paluta. Edimäne krematoorium tetti Eestin valla paarikümne aasta iist. Põra omma palutusmatussõ saanu küländ hariligus. Roodsin ja Taanin palutõdas är inämb ku 70% koolnuist. Eestin hulka vähämb, a tulõ kõgõ manu.

Aoluu-uurija omma kimmäs tennü, et koolnuid nakati palutama joba kiviao lõpun vai pronksiao algusõn. Kerik kiildse tuu kombõ är ja koolnuid võisõ matta õnnõ pühitsetühe maamulda, et nuu säält viimsepäävä hummugu iks vällä päsessi.

Eestin palutõdi tähtsämbit vanõmbit vai tõistmuudu vaimuanniga tiidjid viil 15. aastasaa algusõngi. Muialpuul Euruupan panti tuul aol tulõriidalõ õnnõ nõidu ja «võlssusuliidsi». Paganil oll’ uma hää põhjus, mille palutamist parõmbas peeti: tuli päst hinge ihu küllest valla ja tii sinnä «tõsõlõ poolõ» lätt kergembas.

Ma tiiä mitut nuurt inemist, kiä ütlese, et nä tahtva põlidsõ iistläse kombõ perrä ärpalutamist. Ma olõ esi kah näidega ütte miilt.

Tuud ei saa joht üteldä, et noorõmba lähässi parõmba meelega ahju ja vanõmba õkva mulla ala. Om nii ja naa piten.

A palutusmatus passis kokku kipõ eluga. Seo ilma aigu ei tahtu kiäki ju tervet päivä matusõ pääle kuluta. Esiki peielauda inämb sagõdalõ ei istuta. Hää viil, ku kõik sugulasõ egält puult ilma päält kaonugõsõga hüväste jätmä tulõssi.

Võrumaa om vaesõmb kant ja palutaminõ om egä kell odavamb. Tõsõst küllest piässi vanulõ kombilõ kah mõtlõma. Kirstumatusõga käü üten ports umalaadsit kombit, midä ei tohis pääväpäält är unõta.

Palutusmatusõl tege egäüts, nigu hääs arvas ja õigõmbas pidä.

Vahtsõnõ kalmistusäädüs ei ütle esiki tuud, midä tuhaga või tetä. Tuha võit mõtsa ala puistada vai urniga maaha matta. Omma urnisaina ja tuhaplatsi, mõni hoit kaonugõsõ tuhka tarõn kapi otsan.

Ku tuhk puistatas mõtsa, koduaida vai viikogu pääle lakja, tähendäs tuu, et elutsõõr viirdüs edesi ja sääne mõttõviis sobis luudusõst huulvalõ inemisele. Tuhk kapi otsan avitas jälki koolnu perrel leinäaigu pikembäs vinütä, et suurt mulku süämen kinni kasvata.

Minevä aasta tetti Võrun kah valla krematoorium. Ei tiiä, kuis sääl kundõdõga luu omma, a kõõrildõ tuu kotusõ pääle iks kaias. Mõni ütles, et palutuskotus haigõmaja hoovin om nigu tapamaja restoraani kõrval.

Inemine taht, et sünnü, tervüse parandamisõ ja surmaga köüdedü kotussõ olõssi eräle. Ärpalutaminõ om pall’udõ meelest õkva ku haudapandminõ ja tuud ei saa joht haigõmaja külle all tetä.

Tuu õnnõdu krematoorium om sõski mi ao märk. Egäl alal mugu «tsentraliseeritäs» ja mitund masti teenüse aetas kokku ütte asutustõ. Suurõ liina supõrmarketi omma tan ummamuudu näüdüsses.

Ku inemine nakkas uma surma ja matuse pääle mõtlõma, sõs piässi tä toimõndama usu ja süametunnistusõ perrä.

Säändse tõsidsõ as’a man ei passi targuta, kuis olõssi lihtsämb vai odavamb. Raha tulõ ja lätt, aigu om kah maa pääl veidü, a rahu piät olõma igäväne. Ka umadsõ võissi tuud meelen pitä. Hing taht rahhu ja ku tä om rahulõ, sõs om joba ütskõik, mis ihust, hinge tsill’ukõsõst tarõst, pääle surma saa.

2. november 2014

21 grammi

Just nii palju pidavat kaaluma keskmine inimhing dr Duncan MacDougalli järgi. MacDougall viis katsed läbi tiisikusehaigete surijatega ning avastas vaid ühe patsiendi puhul, et suremise hetkel vähenes tema kehakaal kolmveerand untsi ehk 21 grammi. Ammuilma on teada, et dr MacDougalli metoodika ja katsetingimused ei kannata tänapäeva teaduse kontekstis mingit kriitikat. 

Katset on püütud hilisematel aegadel korrata, kuid asjakohaseid tulemusi pole saadud. (Taoliste eksperimentide tegemist takistab ka meditsiinieetika.) Hing näikse olevat siiski kaalutu. Aga enam kui saja aasta eest ajalehtedes ära trükitud arv sai populaarseks ja on nüüdseks ka sügavale massikultuuri salvestatud. 

Kimbatus algab tollest kurvast tõigast, et me ei tea oma hingest suurt midagi. On hing sama, mis teadvus? Ja kas teadvus on pelgalt ajuprotsesside tulem (tagajärg?) või miskit iseseisvat, millel on võime ka ajust ja närvisüsteemist eraldi toimida? Neuroloogid, psühholoogid ja teised teadlased, kes igapäevaselt hingega tegelevad, eelistavad seda sõna akadeemilises kõnepruugis vältida. Kuidas nimetada nimetut, mismoodi kirjeldada kirjeldamatut? 

Kui teadus ei aita, tuleb appi võtta religioon. Ühe vanima ja geograafiliselt levinuma uskumuse kohaselt esineb inimhing kahel kujul: keha- ja vabahingena. Mõlemal võivad olla veel „alljaotused“. Kehahinge on seostatud ihus paiknevate organitega, ta võib paikneda veres, südames, kopsudes, suguelundites, juustes. Kehahing elustab inimese ning lahkub kehast surmahetkel või sureb koos kehaga. 

Vabahing kuulub küll inimesega kokku, ent võib näiteks magamise ajal ilmas ringi rännata. Nõnda on põlisrahvad seletanud unenägusid. Pärast surma siirdub vabahing teispoolsusesse või jääb mõnel õnnetul põhjusel maa peale lõksu. Sedaviisi tekivad kodukäijad. Vabahing ilmutab end mõnikord hingeloomana, keda võib tavaliselt näha sureva inimese kehast väljumas. 

Mitmetes šamaanikultuurides, kus valitseb põhimõte, et kogu ilm on hingestatud, kirjeldatakse hinge olemust füüsilise substantsi funktsioonide kaudu. Ehk siis: tule hing põletab, vee hing peseb, noa hing lõikab ja poti hing mahutab. Inimese hing on muidugi nii keeruline, et tal on palju funktsioone. Hing ju rõõmustab ja vihastab, armastab ja unistab. On see siis inimese elu eesmärk – olla ja tunda? 

Kuid hinge omadused ei saa sellise mõtteviisi järgi eksisteerida väljaspool füüsilist maailma. Kui tuli kustub, kaob ka põlemine. Pott läheb katki – ja ta ei mahuta enam. Sureb inimene, surevad ka rõõmud, viha, armastus ja unistused. Aga šamaanid teavad, et miski ei lähe kaotsi. Hinge vägi jääb alati alles. Hing on seotud hingamisega. India usundites tähistab seda seotust atman – inimeses voolav energia, mis ilmaruumis jumaliku tuulena puhub. Tuul on paljude rahvaste meelest hingede kandja. 

Moodsas teaduses sarnast seost ei tunnistata, pigem tulenevad hingelised omadused ikka ajust ja närvidest. Hinge asupaigaks pole teadusliku käsitluse järgi mitte kopsud ega süda, vaid aju. Põlisrahvad on selle pisikese, aga võimsa organi tähtsust miskipärast alahinnanud. Eks ole põhjus ka selles, et kuni 18. sajandi lõpuni, mil avastati loomade kehas elektrilised impulsid, olid neuroloogilised teadmised pea olematud. 

Nojah, aga kas praegusaja teadmisi ja muistseid uskumusi kombineerides on üldse võimalik hinge saladusteni jõuda? Olen vestelnud paljude inimestega, ennekõike noortega, hinge olemuse teemal. Hinge seletatakse enamasti nüüdisajale kohaste kujundite kaudu. Hinge surematust noored üldjuhul ei vaidlusta. Põhjenduseks sobivad hästi algtõed füüsikast. Juba Newton kinnitas, et energia ei saa kaduda ega tekkida. Energia vaid liigub ühest olekust teise. Ja mis see hingki muud on kui energia? Keha on sellisel juhul masin, mis energiavoota ei tööta ning kui masin läheb katki, peab energia lihtsalt ootama, kuni ta jälle masinasse pääseb… 

Ometi on siin üks „aga“. Energiat saab mõõta, selle olemasolu registreerida. Hinge „mõõdud“ ja „kaal“ jäävad endiselt teaduslikule aparatuurile kättesaamatuks. Kuid – kui natuke naiivselt ja ehk isegi pseudoteaduslikult arutleda – mingi otsene seos müstilise hinge ja füüsikalise energia vahel peab ikkagi olema. Tänapäeval elustatakse inimesi ju elektrišokiga. Seda, et elekter võib olla koguni elu andev nähtus, uskusid juba Luigi Galvani ja Giovanni Aldini, kui nad konna-, koera- ja inimlaipadesse elektrivoolu juhtides isendeid ellu äratada püüdsid. Laibad küll tõmblesid, tegid koguni silmi lahti, kuid hingama ei hakanud…

Esmaabikursustel seletatakse, et kõige olulisem on säilitada surmaohus inimesel hapniku ligipääs ajju. Hapnik siseneb kehasse aga kopsudest, seega õhu kaudu. Kas polnud siis mingil moel õigus muinasrahvastel, kes ei välistanud hinge asupaigana ühtki organit? 

Mis siin targutada. Hing on küll salapärane, aga vajab ikka hoolt. Hinge eest peab hoolitsema nagu ihu eest. Aga kuidas sa hoolitsed selle eest, mida isegi kaaluda ei saa?!

29. oktoober 2014

Mis puhastaks hinge?

Tarkade inimeste juttu on hea kuulata. Esiteks muidugi seetõttu, et nõnda saab ka ise targemaks. Teiseks aitavad targad inimesed sõnastada mõtteid, mis võivad küll enda uduses peas mingi amorfse kujutisena hõljuda, kuid mida sõnadesse panna ei oska. Ääretult meeldiv, et Eesti helgeimad pead põristavad nüüd igal esmaspäeva õhtul ETV2-e ekraanil plekktrummi. 

Günter Grassi suurepärase teose järgi nime saanud saade on Eesti televaldkonnas mõneti erandlik. Kujutage ette, et kaks inimest vestlevad ümmarguse laua taga 45 minutit jutti ja igav ei hakka kordagi! Vähemalt minul pole seni hakanud. Enamasti kipuvad teleusutlused kestma vaid 5–10 minutit, mistõttu mõjuvad „Plekktrummi“ saated väga värskendavalt. Sõna maksab. 

Viimased kolm saadet on olnud mulle eriti südamelähedased. Saatejuht Joonas Hellerma külalisteks on olnud viimastel nädalatel kirjandusteadlane Tiina Kirss, teoloog Urmas Nõmmik ja naine, kes õigupoolest mingit tiitlit ei vajagi, aga nimetagem teda siis ühiskonna tundjaks – Marju Lauristin. Ühel või teisel moel kõnelesid kõik kolm sellest, mida kirjandus inimesega teeb. 

Pean kohe tunnistama, et professor Tiina Kirss on minu jaoks suur autoriteet ning seepärast kuulasin ka tema juttu, karp laialt lahti. Saatesse oli ta kutsutud ennekõike värske kirjandusnobelisti Patrick Modiano loomingu lahtimuukimiseks, kuid kõnelus jõudis peagi otsemaid „suure romaani“ juurde. Mu meelest on „suure romaani“ ootus Eestis võrreldav Maltsveti-aegse valge laeva ootusega. Unustage ära! Mida ei tule, seda ei tule! Parem kümme väikest kui üks suur. Ja miks ei räägita õigupoolest üldse suurest luuletusest või suurest näidendist? Või siis suurest novellist? 

See selleks. Tiina Kirss mõtiskles igatahes väga haaravalt ajaloo ja kirjanduse teemadel ning andis viimaks ka näpunäiteid, kuidas kirjutada loetavat romaani. Niisiis, romaanikirjanik peab olema palju reisinud, palju suhelnud, kohtunud võimalikult erinevate inimestega ja nagu igal alal, kulub kirjanduseski ära elukogemus. Sellele loetelule otsa vaadates tekkis mul tahtmine päeva pealt igasugune kirjutamine lõpetada. Reisinud ja suhelnud ma pole, elukogemust kah napivõitu… Kuid Tiina Kirss mainis veel midagi. Nimelt peaks see, kes tahab romaani kirjutada, vaatama sügavale iseenda sisse. Noh, siis on minulgi lootust. 

Kui aga võtta teemaks ikka too suur kirjandus, siis ei saa me siin õhtumaades piiblist üle ega ümber. Urmas Nõmmik arutles usu ja armastuse üle. Jah, usku on meie maal vähe, aga armastust…? Sedagi võiks alati rohkem olla. Vestlus Urmas Nõmmikuga tõukus tegelikult kurikuulsast kooseluseadusest. Nõmmik esindab luterlaste vabameelsemat tiiba, mistõttu pole imestada, et ta ei öelnud seaduse kohta ühtegi halba sõna. 

Maapealseid seadusi teevad inimesed, nood kõige tähtsamad seadused on aga ammuilma taevas valmis kirjutatud. Jumal on armastus, armastus on Jumal. Nõnda väidab piibel. Jumal armastab kõiki lapsi, olgu nad paganad, homod või hoorajäägrid. Peaasi on elada ilma patuta, kahetseda oma eksimusi ja loota andestusele. Kas kooselu samasoolisega on aga Jumala silmis patt? Kui inimesi seob armastus, seega Jumal ise, kus on siis patt? 

Mõned leiavad, et kooseluseadus on põhiseadusega vastuolus. Kummatigi oli see õiguskantsler ehk meie põhiseaduse valvur, kes kooseluseaduse teema esimesena üles võttis. Vabariigi põhiseadust võib tõlgendada mitut moodi, nõnda sarnaneb ta piibliga. Ent Urmas Nõmmik hoiatas, et ühtki kirjakohta piiblis ei või kontekstist välja rebida, igat nõuannet, käsku ja keeldu peab vaatama laiemalt. Nõnda on ilmselt ka põhiseadusega. 

Piibel annab eluks tuge ja seetõttu ongi ta raamatute raamat. Kuid iga raamat nõuab analüüsi, kriitilist mõtlemist ja lahtimõtestamist. Kirjanduse ja kogu kultuuri peegeldamise, lahtimõtestamise vajadusest kultuuriperioodika veergudel kõneles ka Marju Lauristin. Kultuuriajakirjanduse seis Eestis on tema sõnul hea, kuigi Sirpi, Loomingut, Vikerkaart, Akadeemiat, Müürilehte ja teisigi väljaandeid võiks tunduvalt enam koolitunnis kasutada. Sellega tuleb nõustuda, ehkki pingeline ja mahukas õppekava ei pruugi jätta õpetajatele-õpilastele palju aega, et kultuuriajakirjandusega tööd teha. 

Marju Lauristini külaskäik „Plekktrummi“ leidis aset päeval, mil Viljandi koolis kõlasid saatuslikud revolvripaugud. Päev hiljem küsis Postimees esikaanel: „Miks see juhtus?“ Veel päevake – ja nagu nalja olid arvamusküljed äärest ääreni täis võimalikke vastuseid. Kuid Marju Lauristin andis oma vastuse juba traagilise päeva õhtul. Noored pole leidnud teed kunsti juurde, mis aitaks neil sisemuses käärivate probleemidega toime tulla, leidis Lauristin. Kunst juhatab väärtusteni, millel püsib ühiskond. Milleks on üldse vaja kirjandust, muusikat, filmi või teatrit? Hinge puhastamiseks, ütleb Lauristin. Kõlab ehk naiivselt, kuid nii see on. Kunst pole ju pelk meelelahutus, üks paljudest ajaviite vormidest. Kunst on olemise viis. Ehk isegi parim viis. 

Inimene peab oma elu mõtestama, tihtilugu ka uuesti ja uuesti ümber mõtestama, andma tähenduse ümbritsevale ühiskonnale, kestvale ajale, iseendale. Kirjandus ja kõik teised kunstiliigid aitavad seda teha. Iga inimene peab üha mõtlema ja mõtlema, et aru saada oma tunnetest, teistest inimestest ja maailmast, milles kõik need erinevad inimtüübid elutsevad. Tuleb kuulata mõtlevaid inimesi. Nende sõnadel on väge, mis võib ära hoida kõige hullema.

18. oktoober 2014

Sõda südames

1939. aasta oktoobris marssisid Eestisse esimesed punaväelased. Baaside leping, ametliku nimetusega vastastikuse abistamise pakt, oli alistumise märk. Ja nüüd, 75 aastat hiljem, palub vaat et kogu rahvas, et NATO siia oma alalised baasid rajaks. Juubelihõngulistest daatumitest veel: augustis möödus 20 aastat viimase punasõduri lahkumisest. Kevadel saabus aga Ämarisse käputäis NATO sõdureid, Tapale jõudis hiljuti ameeriklaste sõjatehnika. Ajalugu teeb uperpalle, sest baasidel ja baasidel on vahe. 

Patsifismiajastu on (taas) läbi saanud. Militaristlik sõnavara on ilmunud argisesse kõnepruuki. Jälle räägitakse sõduritest ja sõjatehnikast, astutakse agaralt Kaitseliitu, pisikesed poisid mängivad tankidega, koolidesse plaanitakse riigikaitseõpet… Ja need kaks müstilist numbrit, mis sageli meeles mõlguvad: 2 ja 5. Ehk protsent SKT-st kaitsekuludeks ja kullakarvaline NATO artikkel. 

Pärast õõvastavaid sündmusi Ukrainas ei tohiks enam kuigi palju olla neid inimesi, kes küsiks: mida kuradit need Eesti poisid seal Iraagis ja Afganistanis sõdisid? Kelle nimel? Mille eest? Jah, nüüd on seegi selge. Maailm on endiselt kuri, aga pisem kui kunagi varem. Kas oleks kindral Laidoner uskunud seda, et tulevikus hakkavad Eesti sõdurid priiuse eest võitlema kõrbeliivas? (Küllap poleks keegi toonasest vabariigi koorekihist uskunud sedagi, et idapiir lastakse rahumeeli võssa kasvada.) 

Sõda ei peeta enam nii, nagu mullu ja muiste. Vaenuväed ei kohtu lagedal väljal, fanfaaripoiss ei puhu lahingu avasignaali, lipud ja kiivrisuled ei lehvi enam. Ei ronita isegi kaevikutesse ega trotsita gaasimaski kandes sinepigaasi surmavat hingust. Aina rohkem peame arvestama nähtamatu sõja ning nähtamatute sõduritega. Tulised lahingud võivad puhkeda ootamatult ja seda mitte ainult linnatänavail, vaid ka meedias, küberruumis ja inimeste enda südames. 

Füüsilisel kujul toimuvat sõda osatakse vähemalt karta, kuid vaimsed sõjad toimuvad igal pool ja igal ajal. Vaimne kodusõda on kõige ohtlikum ning seda ettekuulutavad märgid heljuvad ka Eestimaa õhus. Midagi pole parata – igaühel on oma arusaam ja visioon sellest, milline peaks ideaalne Eesti välja nägema. On visioone, mis servapidi tõmbuvad ja moodustavad kauneid kaleidoskoopilisi pilte. Leidub ka visioone, mis tõukuvad ja kogu terviklikku rahvusmosaiiki lõhuvad. Oleme jõudnud teelahkmele. Tuleb valida, kuhu ja kuidas edasi. 

Ühed tahavad, et Eestist saaks avatud ja eesrindlik põhjamaa, kus kõigil inimestel oleks võrdsed võimalused. Teised usuvad, et püsiva Eesti loomiseks tuleb nõrgematest üle sõita ning ideoloogilised, seksuaalsed ja rahvuslikud vähemused ühiskonna piirialale tõrjuda. Liberaalsusepuhangud tekitavad ajal, mil õrn julgeolek ja majandus nõuaksid justkui konservatiivsemat jõudu, asjatuid lahkhelisid. Inimesed vajavad kindlustunnet. See pole kaugeltki sobiv aeg suurte reformide või ühiskonna moraalset selgroogu painutavate seaduste jaoks. Kuid samas tuleb ikkagi tunnistada, et muudatused on vajalikud, isegi kui nende ühiskondlik kasu näib praeguses olukorras kahtlane. Paigale jääda ei saa. 

Üheksakümnendate alguses viis valitsus läbi hulga valusaid reforme. Kahtlemata tehti kiirustades ka vigu. Ent eelkõige sooviti Eesti pöörata järsult läänekursile. Täielik lõimumine demokraatliku maailmaga sai olla ainuõige samm. On veel kütkeid, mis meid nõukogude taagaga seovad. Mitmed Eesti valitsused on seda vähemal või rohkemal määral tajunud. Poliitiline eliit lihvib meie paipoisi kuvandit. Euroopast võetakse üle kõike, mida sealt pakutakse – nii head kui halba. Eesmärgiks näib olevat kujundada Eestist Euroopa Liidu näidisvabariik, et mitte olla enam Nõukogude Liidu näidisvabariik. Ega selleks ka kunagi jälle saada. 

Ühed ütlevad hambaid krigistades, et Eesti pole enam ammu vaba. Teised hõiskavad, et vabadust tuleb aina juurde. Mis teha – vabadust mõistetakse erinevalt. Aga absoluutne vabadus on nagunii paljas illusioon. Me kõik oleme üksteisega seotud, mõjutame üksteist vastastikku ja lõppude lõpuks peame ikkagi külg-külje kõrval selles pisikeses riigikeses elama. Kes tooks lepitust?

10. oktoober 2014

Muusikaline patopsühholoogia

Vanemuise teatris on viimastel aegadel juhtunud kummalisi asju. Laval kukuvad alla luksuslikud dekoratsioonid, saalis hõljub pidevalt suitsuving, piletid on kuni kevadeni välja müüdud ja päevast-päeva kõlavad garderoobidest rõdu viimaste ridadeni imeilusad meloodiad. Räägitakse, et Vanemuises tegutseb Ooperifantoom. 

Kõik algas teatrirahva ebausust. Teater kui väga müstiline koht tekitab endeid, keelde ja rituaale. Klaustrofoobilises õhkkonnas tegutsevad vaimud, kratid ja kotermannid. Gaston Leroux’ 1911. aastal ilmunud õudusjutt on inspireerinud paljusid loojaid. „Ooperifantoomi“ põhjal on valminud vähemalt 6 mängufilmi, telesari ja joonisfilm. Muusikale on kirjutatud vähemalt kolm, neist Andrew Llyod Webberi oma konkurentsitult kõige kuulsam. Tema „Ooperifantoomi“ on nimetatud lausa täiuslikuks muusikaliks. Tuleb nõustuda. Kergemate lavateoste kategoorias on nii sisuliselt kui ka vormiliselt laitmatuks timmitud „Ooperifantoom“ ületamatu tšempion. 

„Ooperifantoomiga“ realiseeris juba varem hulga kuulsust kogunud Andrew Llyod Webber täielikult oma võimed. Ühtlasi sai fantoomiloost muusikalide kuldajastu särav punkt – hiljem pole lavale toodud enam ühtki muusikali, mida kõikjal maailmas tuntaks ja mängitaks. Ooper, operett ja ballett on selles tükis valatud muusikalivormi, kastmeks lisatud rokilik tunnusmeloodia ning ihukarvu kergitav orelimuusika. Selleks, et taolist tohuvabohu nauditavaks tervikuks liita, peab olema geeniuse kätt, mis Llyod Webberil kahtlemata olemas. Kui varasemad Llyod Webberi teosed on olnud enamasti ühe hiti muusikalid, siis „Ooperifantoom“ on hittide paraad, ebamaiselt kaunite viiside kanonaad. 

Õrna kunstnikuhingega inimene võib ju nina kirtsutada ja küsida, kas Vanemuine peab rahva raha eest tegema meelelahutust. Rahva raha tuleks ju kulutada hoopis lavastustele, millest enamik inimesi aru ei saa. Aga kui Vanemuisel on olemas sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp ja draamanäitlejad, siis oleks rumalus jätta need muusikalitegemiseks vajalikud komponendid kasutamata. Pealegi on Vanemuise potentsiaali märgatud kaugemalgi, mille hiilgavaimaks tunnistuseks on ka õigus „Ooperifantoomi“ etendada ja koguni ümber lavastada. 

Riskide hajutamiseks palgati lavastajaks Georg Malvius. Ühtlasi saab Malvius „Fantoomiga“ tähistada väikest juubelit: esimese lavastuse tegi ta Eestis 25 aastat tagasi ja selleks oli legendaarne „Viiuldaja katusel“ Estonias. (Siinkohal väärib märkimist, et Malviuse tõi Eestisse ei keegi muu kui Eri Klas.) Rahvusvaheliste jõududega on eestlased juba ammustest aegadest peale oma kultuurikangast vanutanud. 

Lavastajale ei jäetud siiski kuigi palju mänguruumi. Muusikat ja libretot muuta ei tohi, niisiis on Malvius pidanud vaid mõningaid stseene värskendama. Originaaliga võrreldes on Vanemuise „Ooperifantoomis“ törtsuke rohkem koomikat (nunnu ooperikääbus, kes oma nina igale poole topib + veiderdavad teatriomanikud + seksikalt kelmikad kankaanitantsijad). Malvius on muusikali tegevusaja nihutanud tänapäevale pisut lähemale, mis tähendab, et põhitegevus toimub millalgi 20. sajandi alguses. Proloogis tehtud viide sõjas purustatud teatrimajale (Vanemuine või Estonia?) on küll uitmõttena huvitav, aga sel pole lavastuses laiemat kandepinda. 

Suure panuse originaallavastuse varjust ülesaamiseks on andnud kunstnik Iir Hermeliin, kelle loodud lavapildid mõjuvad maagiliselt nagu elluärganud hiiglaslikud panoraam-maalid. Lava väiksus ei võimalda küll korraldada suuri massistseene, kuid ka väikese balletitrupi esitused mõjuvad seal väga šarmantselt. Muide, esimese vaatuse peategelaseks on kahtlemata majesteetlik kroonlühter, mis viimaks kilinal-kolinal laest alla prantsatab. Kui pauku saab, siis on Karlsson rahul. 

„Ooperifantoomi“ tõlkimist eesti keelde tuleb lugeda märkimisväärseks sündmuseks. Enamik maailma rahvaid ei saa neid võrratuid meloodiaid oma emakeeles kuulda. Kuna suurem osa tegevusest antakse edasi lauldes, oli Leelo Tunglal tõlkijana tohutu vastutus, kuid vaieldamatu profina sai ta suurepäraselt hakkama. „Ooperifantoomi“ laulud kõlavad eesti keeles taevalikult. Nii mõnigi laul on tõlkes saanud sügavama tähenduse, näiteks „Möödunu ei kordu eal“ („The Point of No Return“). 

Kiidusõnu võib öelda kõigi peaosatäitjate kohta. Armukolmnurk Fantoom-Christine-Raoul on väga võimekate artistidega kaetud. Seni pole mul õnnestunud Hanna-Liina Võsa teatrilaval näha, mistõttu üllatasid tema oskused nii laulmise kui ka näitlemise vallas. Milline ingellik olend! Koit Toomet teatakse muidugi mitmekülgselt andeka mehena, niisiis ei tasu imestada, kui ta seekord oma mesise iseloomu kõrval ka kõrvetavat raevu ja kättemaksuhimu ilmutab. 

Stephen Hansen tekitas esialgu väikest umbusku. Tema tugev lavaisiksus on kahtlemata meeldejääv (olen ta hingestatud „Nessun dormat“ isegi ühes oma raamatus maininud), kuid kas mõnda Eesti tenorit siis tõesti Fantoomi rolli leida polnud…? Ent etendus hajutas kõik kahtlused. Hanseni kerge aktsent mõjub kõnedefektina, mis lisab Fantoomile vajalikku eemaletõukavust. (Siiski tuleb tunnistada, et kohati on tema eesti keel nii puhas, et jääb mulje, nagu oleks ta elu aeg selles keeles laulnud.) Tema võõrapärasus on samuti pluss, mis haakub selle salapärase olendiga, keda keegi ei mõista ja kellele kaasa tunta ei osata. Hansen on inimlik Fantoom – just nii, nagu lavastaja teda näidata kavatses. 

Kuid mis inimlikkusest siin rääkida?! Ooperifantoom on ju ennekõike psühhopaat, terrorist ja mõrtsukas. Ta valab süütut verd, põletab ja purustab. Kuidas seesugust mõista, kuidas seesugusele andestada? Siiski ei tasu unustada, et Ooperifantoom on ka geniaalne helilooja, kelle looming on oma ajast kaugel ees. Ta on mustkunstnik, arhitekt, muusik, tõeline renessansi-inimene. Selle kõige juures on ta aga moraalselt ja füüsiliselt väärastunud. 

Fantoom tahab päästa noorukest lauljat Christine’i. Kuid… kelle eest? Kas Fantoom ise ei kehastagi siis ainuisikuliselt kurjust? Ehk ei olegi maailm nii must ja valge. Fantoom terroriseerib ooperiteatrit, sest tahab teatrile head. Ta soovib, et laval tehtaks puhast ja üllast kunsti. Primadonna Carlotta, esitenor Piangi ning teatri uued omanikud Andre ja Firmin esindavad ülbust, edevust, ahnust ja saamahimu. Nad näivad naeruväärsed, kuid just selle süütu koomika taga peitub tegelik kurjus. Kurjus ei alga kunstist, mille eesmärk on anda ning jagada, vaid pealiskaudsusest, hoolimatusest ja omakasupüüdlikkusest. 

Siit koorub „Ooperifantoomi“ suurim paradoks. See on kommertslik lavastus, mis ometigi ülistab kunsti. Vähe sellest! Ooperifantoom ise ongi kunsti kehastus. Pool ta näost on ilus ja sile, pool aga kole – nagu kunstilgi. Kunst ei saagi olla läbinisti ilus. Kunst võib publikut hirmutada, kiusata ja ängistada. Aga kunstnikud ei tee seda mitte kurja, vaid ikka hea pärast. Nõnda tahab ka Fantoom kiskuda Christine’i välja sellest ilusast valgusküllasest, ent ometigi petlikust ja pealiskaudsest maailmast. 

Ka Raoul esindab seda maailma, sest ta on ahnete ja hoolimatute teatriomanike isiklik patroon. Ta ei taha uskuda Fantoomi olemasollu, sest ta ei usu kunsti. Christine’il tuleb lõpuks valida meelelahutust ja pealiskaudsust kaitsva Raouli ning koleda, aga sügavahingelise Fantoomi vahel. Neiu valib Raouli, ent suudleb ka pikalt ja kuumalt Fantoomi. Sama lugu on kogu muusikaliga – „Ooperifantoom“ on meelelahutuslik tükk, mis suudleb kunsti. 

Malvius rõhutab oma tõlgendusega, et isekus ja kasuahnus kutsuvad esile needuse, mis hukutab kõiki ja kõike. Ainult armastus ja kaastunne suudavad needuse murda. Christine on see ideaalkuju, kelle võimuses lepitada kunst ja meelelahutus. Ta ei taha valida. Oma suudlusega kingib ta elu mõlemale – nii meelelahutuslikule Raoulile kui ka kunstile Fantoomi kehastuses. 

Vanemuise lavastuses on „Ooperifantoom“ saanud täiesti uue lõpu, mis näib palju loogilisem, selgem ja efektsem kui originaalil. Fantoom heidab endalt maski. Aitab näitemängust, aitab enese varjamisest. Mask ei päästa kedagi. Seda teeb ainult armastus. Julged on need, kes suudavad talitada nii, nagu Fantoom. 

Kuid ikkagi jääb õhku küsimus: kuhu ta kadus? Võimalik vastus peitub ühes laulus: Ooperifantoom on sinu enda peas. Ta on minu, sinu, meie kõigi peas. Kas julgeme talle otsa vaadata?

8. oktoober 2014

Ateistlik poeesia

Ma ei suuda enam meenutada, miks saatsin kaks armunut nartsissipõllule uitama. Millal ja mis põhjusel kangastus mulle tuhandetest kollastest nartsissidest särav põld? Ja miks just need lilled, mida kevaditi paljudes peenardes õitsemas võib näha? Ei tea. Äkki on asi selles, et nartsiss sarnaneb eluandva päikesega? Või selles, et nartsissid kuulutavad rõõmsalt (elu)kevade võitu pika, külma ja pimeda (surma)talve üle? Või hoopis selles, et nartsiss oli kunagi üks kena noormees, kes ennast imetledes jumalate meelepaha välja teenis? Vahet pole. Igatahes oli minu kindel soov ja tahtmine, et „Viisteist naeratust“ saaks endale lustakad heledatoonilised kaaned. Ja nagu näha, tekkisid raamatule nartsissikollased kaaned. 

Millega siis õigupoolest tegu on? Tutvustava teksti kirjutasin justkui eeldades, et tegemist on põnevikuga, ehkki traditsioonilise thrilleri elemendid ei ole siin kindlalt ülekaalus. „Viisteist naeratust“ ilmub noorsooraamatute sarjas, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks puhta noortekaga, millest vanem lugeja hoiduma peaks. Vastupidi! Kuigi tegelasteks on valdavalt noored inimesed, pole katsumused, millega nad toime tulema peavad, võõrad raukadelegi. 

Muidugi võiks mõni raamatupoodnik asetada selle väikse raamatukese vabalt fantastikateoste riiulile, ent sealgi poleks ta päris õiges kohas. Esoteerika-huvilised leiavad sellest raamatust samuti üht-teist tuttavat, nii et miks mitte pidada „Viitteist naeratust“ hoopistükkis new age’i romaaniks? Uude ajastusse oleme jõudnud või jõudmas nii ehk naa, teadmata samas, mida see ajastu kaasa toob. Mulle endale meeldiks mõelda, et tegemist on ennekõike psühholoogilise romaaniga, mille kaudu saab lugeja teha rännaku ühe noore mehe teadvuse ja alateadvuse hämaratesse koobastesse. 

Ent kui juba žanri määramiseks läks, pakuksin välja veel ühe barokiliku sildi: ateistlik poeesia. Ateism ei tähenda tingimata jumala(te) olemasolu eitamist. Ateist on inimene, kes ei usalda Taevaisa – seda üht, kes kinkis inimlastele elu. Taevaisa viskas oma lapsed ülekeenud vihahoos Eedenist välja, ta saatis neile järele igat sorti kannatusi, sundis karistuseks rasket tööd rügama, kupatas kaela valu ja meeleheidet. Kuidas sellist vanameest usalda saab?! 

Mõned ateistid on pööranud selja Jumalale, et kummardada inimest, seda habrast, põikpäist, lollakat, aga sageli ka hämmastavalt vintsket ja võrratult imelist olendit. Need ateistid mässavad Jumala tahte vastu. Nad tahavad muuta maailma elamisväärseks paigaks, kus valitseks hoolivus, tarkus, armastus ja lootus. Aga usk? Usk pidavat ju lootuse ja armastusega ühes käima? 

Meie maal on usuga keerulised lood. Eriti torkab see silma noorema põlvkonna puhul. Usust ei räägita kodus ega koolis, religioossetel teemadel ei arutata sõpradega ei internetis ega silmast-silma. Enamik noori ei oska või ei soovi oma usulisi tõekspidamisi sõnastada. Noortel, kel puudub kontakt kristliku traditsiooniga, on raske leida sõnu, et oma kogemusi ja tundeid kirjeldada. Enese väljendamist segab ka teatav ükskõiksus: paljud noored näevad religiooni kui ajaloolist või kauget nähtust, mis isiklikult neisse ei puutu. 

Enam kui pooled Eesti noortest väidavad, et rasketel hetkedel loodavad nad ise toime tulla. Taoline mõtteviis on kooskõlas teiste noorsoole omaste väärtustega. Alla 30-aastaste väärtusteadvuses on kesksel kohal isiksuslik ja sotsiaalne tasakaal, materiaalne kindlustatus ja enesekehtestamine. Noorte veendumuse kohaselt sõltub inimesest endast, kas ta suudab oma eesmärgid täita. Paljud noored usuvad, et elu põhiline eesmärk on võtta elamisest maksimum ja haarata kinni igast võimalusest. 

Näilise ükskõiksuse taga pakitseb vajadus oma elu mõtestada ja jõuda selgusele iseenda olemuses. Vastamata küsimused võivad põhjustada eksistentsiaalse kriisi, mille rängimaks tagajärjeks on hoolimatu suhtumine ellu. Seda näeme enda ümber niigi palju. Lootus ja armastus pole kuhugi kadunud – mis sest, et argipäeva keerukas sugri-mugris näivad nad vahel tuhmunud ja tähtsusetuna. Nõndasamuti pole ka usk välja surnud. Kui me iseendasse ei usuks, kas oleks siis elul üldse mingit väärtust? 

Ent paljas eneseusk võib kergesti muutuda egoismiks. Meie ajastul on moes individualism, kuid unustada ei tohi ka inimkonda tervikuna. Mõnikord tulebki elada teiste eest või kellegi teise pärast. Iseenda peegelpildi imetlemine (mille tehnoloogiliseks edasiarenduseks on ka selfie’de hullus) ei aita inimolemust sügavamalt mõtestada ega mõista. Selleks vajame ikkagi kõrgemat jõudu, kasvõi mingit ideaali, mille poole oma pilk pöörata. 

Jõudsin tagasi nartsisside juurde. Mõned nartsissid vaatavad taevasse, teised hoiavad pilku häbelikult maas. Neid viimaseid paistab olevat rohkem. Aga ehk said Kreeka jumalad kõrgel Olümposel valesti aru? Noormees, kes nartsissiks muudeti, ei imetlenud iseenda peegelpilti. Võib-olla hoidis ta vaid alandlikult pead rinnal, tahtmata vaadata nende poole, kes meie elu ja saatust määravad. Võib-olla oli temagi sedasorti ateist, kes oli valmis usaldama pigem inimest – sealhulgas iseennast – kui noid kohutavalt kapriisseid olevusi sääl sinises taevas. 

Need, kes usuvad Jumalasse, saavad (heal juhul) igavese elu. Kuid need, kes usuvad inimesse, saavad täisväärtusliku elu. Siinsamas, maa peal. Ka sellesse on vaja uskuda.