27. november 2015

Tavaline ajalugu

Kus on, sinna tuleb juurde. Juba mitu aastat ajaloohuvilistele lugemisrõõmu pakkunud Imeline Ajalugu sai endale konkurendi – Müstiline Ajalugu. Nime poolest nagu kaksikvennad… Aga vennaarmust on asi kaugel.
 
Võtame algusest. Niipea, kui selgus, et Müstiline Ajalugu (MA) tuleb Eesti turule, hakkas kohtutrumm põrisema, sest Imelise Ajaloo (IA) väljaandjad leidsid, et nende kaubamärki on teotatud. IA annab Eestis välja Äripäev, MA Presshouse. Imeline Ajalugu on Taani päritolu ajakiri (originaalis Historie), Müstiline Ajalugu põhineb aga inglise väljaandel All About History. Nagu näha, pole kummagi üllitise originaalnimes viiteid imelisusele ega müstikale.

Kahtlemata valisid MA eestipoolsed tegijad ajakirjale teadlikult sellise nime, mis mõjuks konkurendile nagu herilasetorge. Ja see oli alles esimene torge. MA Facebooki kontolt võib lugeda: „Täname konkurenti tähelepanu eest ja mõistame tema muret - ka meie oleks ärevuses, kui turule tuleks parem toode, mis maksab kordades vähem.“ Ja veel üks mürgine sutsakas: „Osta juba täna ajakiri, mille müügi tahtis Äripäev ära keelata ja toeta monopoli murdmist. Teeme koos ajalugu!“
 
Tjah, turumajandus on karm ja ajaloolist rüütellikkust siin ei tunnistata. Aga nimi nimeks ja hind hinnaks. Kas Müstiline Ajalugu on tõesti parem kui Imeline Ajalugu? Kohe selgub.

*
Kui Müstilise Ajaloo esimese numbri kätte võtsin, käis kõigepealt peast läbi mõte: järjekordne esoteerikavärk, kus kirjutatakse sellest, kuidas tulnukad püramiide ehitavad ja Bush kaksiktornid õhku laskis. Natuke sirvinud, minu eelarvamused lahtusid. „Mingi lasteajakiri,“ oli järgmine mõte. Palju suuri pilte ja vähe juttu. Lähemalt uurides selgus, et eksisin jälle. Ei mingit müstikat ega lastelugusid. Müstiline Ajalugu on sisu poolest äravahetamiseni sarnane Imelise Ajalooga. Kurat elab aga pisiasjades ja pisiasjad määravad toote väärtuse.

Köide. IA on konkurendiga võrreldes pisut paksem (novembrinumbris 116 lehekülge) ja kitsama formaadiga. Paksuse muljet lisab ka fakt, et IA on liimköites, MA aga klammerdatud lehtedega. Samuti on IA-l värskelt ostes hoopis parem lõhn (ajakirjal on muide ökomärgis – mahetoode, ühesõnaga), MA lehkab tükk aega üsna vängelt ja ökost pole jälgegi.
 
Väline ilme. Esteetiliselt on IA numbrid maitsekamad ja moodsama ilmega, MA kaaned näevad välja nagu sõjaeelsed filmiplakatid. Samas annab detailne kaanepilt MA sisust kärme ülevaate. Esimese numbri kaanelt vaatab stoilises rahus vastu Abraham Lincoln, tema vasaku õla tagant piilub Hitler, näha võib ka Nelson Mandelat, Napoleoni ja Romulus Augustust. Seltskond meelitab lugema küll.

Tõlkijad. IA tööliste nimekirjas on üksainus tõlkija (pluss toimetaja), MA-l on neid koguni neli (s.h. peatoimetaja). Põhjus on muidugi selles, et inglise keele valdajaid leiab pisikeselt Maarjamaalt kordades rohkem kui neid, kes mõikavad midagi eksootilisest taani keelest.

Sisukord. MA on suutnud sisukorra venitada kahele ja poolele leheküljele, IA saab hakkama üheainsaga.

Pildid. MA sirvimisel torkavad kohe silma üle kahe lehekülje laotuvad ajaloolised fotod. Rubriiki „Ajalugu piltides“ võib leida nii ajakirja ees- kui tagaosast. IA samalaadne rubriik „Ajalooline hetk“ piirdub vaid ühe suure pildiga. Rikkalikult on illustreeritud mõlemad ajakirjad, MA-st leiab küll rohkem spetsiaalselt sellele väljaandele joonistatud pilte. Suurte (ja sisutute) piltide rohkus ongi peamine põhjus, miks MA näib sisult nõnda hõre.

Teemad. MA esimene number on üsnagi riskivaba sisuga. Luubi alla võetakse Stonehenge, Titanic ja Leonardo da Vinci. Ülevaade maagia ja mustkunsti ajaloost on paeluv, kuid esitatud kaootilisel kujul, ajalist ja sisulist loogikat arvestamata. Kaanel väljareklaamitud peateema – 50 sündmust, mis muutsid maailma – on loomulikult äärmiselt subjektiivne valik mineviku verstapostidest.

Samas annab briti autorite koostatud nimekiri aimu sellest, mida lääneeurooplased ajalooliste suursündmustena esile tõstavad. Nõukogude Liidu lagunemist pole nad igatahes ajalugu muutvaks sündmuseks pidanud (samas on mainitud Berliini müüri langemist). Kõnealusest artiklist hüppas silma ka üks ilmselge apsakas – roomlased ei keelanud olümpiamänge ära mitte 394 eKr, vaid ikka 394 pKr.

IA novembrinumbrist saab muuhulgas lugeda esimesest islami kalifaadist, kristlikest pühakutest, Taj Mahalist ja Guinnessi rekorditeraamatu sünnist. Isikutest on fookuses feldmarssal Montgomery ja Robinson Crusoe prototüüp Alexander Selkirk. Üsna äranämmutatud teemad, mida meeldetuletuseks siiski huvitav lugeda. Islami kalifaadi lugu sobib aga suurepäraselt päevakajaliste sündmuste kõrvale. (Märksõna: ISIS.)
 
Värvikamad rubriigid. MA kõige erilisem rubriik „Mis siis, kui…“ sisaldab põhjalikku analüüsi sellest, mis oleks juhtunud, kui Berliini müür poleks langenud ja SDV eksisteeriks ka tänapäeval. Järeldatakse, et teistsuguse sündmuste käigu juures istuks keset Euroopat Põhja-Korea nr 2. Taolised spekulatsioonid rahustavad praegusel keerulisel ajal südant. Ajalugu võinuks kulgeda ju hoopis hullemat rada pidi!
 
Humoorikas rubriik „Ajaränduri käsiraamat“ annab nõu, kuhu minna, kuidas käituda, kus ööbida ja mida silmas pidada turistil, kes peaks kogemata kombel sattuma muistsesse asteekide linna Tenochtitlani.
 
IA on omakorda ära trükkinud väga põhjaliku „Orjapidamise käsiraamatu“ kõigile neile rooma kodanikele, kes kavatsevad endale mõne orja võtta. (Kust orja osta, mis tööd anda, kuidas toita, karistada jne.) Ka ajalooline ülevaade veritasude ajaloost on värvikas ja meeldejääv.

Lisad. IA avaldab mitmel leheküljel värskemaid uudiseid ajalooalastest avastustest ning vastab lugejate küsimustele. MA vastab küll küsimustele, kuid uudistevoogu ajakirjast ei leia. Samuti pole MA-s viktoriinilehekülge ega kirjanduse loetelu lisalugemiseks.

Estica. Imelise Ajaloo novembrinumbris käsitletakse Eesti ajalugu paarikümnel leheküljel. Igakuiselt ilmub vabariigi saabuvale juubelile pühendatud rubriik sajanditagustest päevasündmustest, lisaks tehakse juttu Johannes Varese elust ja Saku õlletehasest ning esitletakse Vikipeedia fotokonkursi töid Eesti kultuurimälestistest. Teleajaloo tähtsaimate hetkede seas mainitakse ka Eesti televisiooni algust.
 
Mida on vastu pakkuda Müstilisel Ajalool? Piinlik vaikus. Kui peatoimetaja tervitus välja arvata, pole MA esiknumbris ainsatki viidet Eestile. Kes tahab aga kodumaise lugeja pihku võtta ja „monopoli“ lõhkuda, peab paratamatult ajama ka Eesti asja. Puhtakujulise tõlkeajakirjana MA kaugele ei sõida.

Alternatiivid. Kas Eestis oleks turgu veel mõnele välismaisele ajalooajakirjale? Variante leidub mitmeid. Olemas on näiteks üleilmse levikuga BBC History Magazine ja History Today (mida antakse välja juba aastast 1951), mõlemad – nagu tutvustus ütleb – bestsellerid. Iseasi, palju „ajalugusid“ eesti lugejatele sisse mahub.

*
Kokkuvõtteks. Ma ei suuda leida ühtegi omadust, mille poolest Müstiline Ajalugu oleks parem kui Imeline Ajalugu. Seetõttu pole müstiliste ajaloolaste ärplemine kuidagi põhjendatud. MA odavus võib küll ostma kutsuda, kuid sisupunktid annan kahtlemata IA-le. Skandinaavialik kvaliteet kaalub siinkohal britiliku „odavlennu“ üles.

Müstilise Ajaloo reklaam ütleb, et ajaloo avastamine pole kunagi nii põnev olnud. Õigupoolest võiks sedasama loosungit kasutada ka Imeline Ajalugu. Lugejad-ostjad otsustagu, kumb vend on põnevam, haaravam ja väärikam. Mina hääletan „monopoli“ poolt.

P. S.
Ootan huviga ajakirju Kummaline Ajalugu, Värviline Ajalugu ja Oivaline Ajalugu.

19. november 2015

Ilus kukkumine

Kunagi ammu-ammu, siis kui dinosauruste korjused polnud veel õieti jahtudagi jõudnud, leidus mõnes väljavalitud majapidamises imeline riistapuu, mida nimetati videomakiks. Ja tänu videomakile – uskuge või mitte – hakkasid isegi veneaegsed telekad ameerika filme näitama.

Ka minu koju oli mingil seletamatul põhjusel videomakk tekkinud. Sony ja puha. Ainult et kassette polnud rohkem kui kolm-neli tükki. Nende seas ropu kvaliteediga, üdini nõmedad kaheksakümnendate komejandid ja märulid. Ei tõlget ega midagi. Aga prahi seas leidus ka üks pärl.

Millalgi üheksakümne seitsmenda aasta paiku õnnestus mu vanematel Võru elektroonikapoest soetada kassett, millel oli eestikeelse tõlkega multikas – „Lelulugu“. (Õigupoolest seisis kassetiümbrisel „Mänguasjade lugu“, aga jään siinkohal ametliku versiooni juurde.) Sellest sai mu lapsepõlve lemmikmultikas, mida vaatasin otsast lõpuni vähemalt paarkümmend korda. Ja nagu videolintide puhul kombeks – kui film oli lõppu jõudnud, tuli ta uuestivaatamiseks jälle algusesse kerida. Kassetikerimise surin püsib endiselt kusagil tagumises mälusopis, nagu ka „viu“ ja „vau“, mida lint tegi, kui see järsku esitusrežiimile vajutati.

Ja siis ta algas! Kauboi Woody ilmus ekraanile ja vantsis väikese Andy tahtel läbi maja. Sest Woody oli tegelikult mänguasi, kes ei tohtinud silmagi pilgutada, kui inimesed läheduses viibisid. Mänguasjadel oli oma värvikirev elu, kust ei puudunud isevärki rõõmud ja mured, kusjuures Woody oli lelude maailmas kõige popim kutt. Siis sai aga Andy endale sünnipäevaks kosmonaut Buzzi, kel oli ülbust rohkem kui mõistust, ning seiklused läksidki lahti.

*
„Leluloo“ esimene osa esilinastus kakskümmend aastat tagasi, 19. novembril 1995. Nüüdseks on lelude kibemagusast elust valminud kolm filmi ja neljas tegemisel. „Lelulugu“ oli ühtlasi esimene täispikk arvutianimatsioon. Või peaks ütlema „animarevolutsioon“? „Leluloost“ alates asusid seniste joonis- ja nukufilmitehnikas meisterdatud multikate ritta läbinisti arvutis voolitud linateosed, mis on nüüdseks animafilmiturul jämeda otsa täielikult enda kätte haaranud.

„Leluloo“ tegijate hulgast leiame ka ühe pühakunime: Steve Jobs. Legendaarne Apple’i asutaja oli projektist tõsiselt huvitatud ning võttis filmi valmimisest osa produtsendina. Kõigi toonaste „Leluloo“ tegijate jaoks oli tegemist põneva eksperimendiga. Ja nagu näha, õnnestus eksperiment hiilgavalt.

Ent suured sammud nõuavad suurt pingutust. Režissöör John Lasseter oli juba 1988. aastal toonud välja lühianimatsiooni „Tin Toy“, kasseerinud selle eest kuldse Oscari ning edust tiivustatuna jõudnud ideeni, mis vormus „Lelulooks“. Kulus aastaid pusimist, leiutamist ja sobiva tehnoloogia väljatöötamist. Lisaks pingeline töö käsikirjaga, mis kuidagi täiuslikuks saada ei tahtnud.

Film on tehniliste ja kunstiliste saavutuste sümbioos. Korraga tehnika- ja kunstiime. „Lelulugu“ tõestab seda eriti ilmekal kujul. See pole vaid lugu leludest. Woody ja Buzzi imetabaste seikluste keskmes on lootusetud unistused, enesepettus, illusioonide purunemine, reaalsusega leppimine ning sõpruse jõud, mis aitab ka kõige raskemas olukorras jalul püsida. On, mille üle mõelda ja millest õppust võtta.

*
Ehkki „Lelulugu“ ei kuulu Disney ametlikku kaanonisse (Disney oli filmi levitaja, mitte tootja), langeb selle noori ja vanu vaimustanud meistriteose sünd tähendusrikkasse ajastusse. Üheksakümnedaid nimetatakse kinoajaloos Disney renessansiks, mil valmis ridamisi kommertslikult edukaid ja kunstiliselt kõrgel tasemel filme, nagu „Kaunitar ja koletis“, „Aladdin“, „Lõvikuningas“, „Mulan“, „Tarzan“ jt.

Võin pidada end õnneseeneks, et mu lapsepõlv langes ajaliselt kokku Disney renessansiga. Ometi jõudsid vähesed täispikad multikad Eesti kinodesse ja mina kui maalaps jäin nendestki ilma. Alles tagantjärele olen ära vaadanud mitmed tolleaegsed Disney filmid ning võinud vaid nostalgiliselt ohata: küll neis multikates oli ikka palju headust! Mitte pelgalt kunstilises, vaid eeskätt sisulises mõttes.

Üheksakümnendatel lendles õhus kuhjaga lootuse-ebemeid. Inimestele tundus, et varjude ajastu on seljataha jäänud ning vabadus ja heasüdamlikkus lõplikult võitnud. Sellised tunded puudutasid vähem sotsialismist muserdatud Eestit, mis toona ränkades reformitormides ägas. Endine „kapitalistlik“ maailm hingas aga veelgi vabamalt – punavaenlased olid verest tühjaks jooksnud ja müürid langenud. Need meeleolud peegelduvad ka Disney tolleaegsetes filmides. Usk headusse ja muinasjuttude võimalikkusesse kuluks ära tänagi. Kui täiskasvanud enam headuse võitu ei usu, siis uskugu seda vähemalt tuleviku arhitektid – lapsed.

*
Kosmonaut Buzz arvas, et ta on kõikvõimas. Arvas, et suudab lennata. Ühel päeval proovis ta seda. Päriselt.
Ja kukkus õnnetult. Ta käsi rebenes küljest.

*
Mänguasjad liuglesid tihedas liiklusmöllus kobrutavate tänavate kohal. Nad olid plahvatusest napilt pääsenud. Buzz hoidis Woodyst kõvasti kinni ja hõljus tolle auto poole, kus istus nende omanik, väike Andy.
„Sa ju lendad!“ hõiskas Woody.
„Ei,“ ütles Buzz. „Ma ainult kukun. Kukun ilusti.“